3-13-2303/29 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Einar Vene, Tiina Pappel Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 06.02.2015, Tartu Haldusasja number 3-13-2303 Haldusasi Margus Hendriksoni kaebus Otepää Vallavolikogu 01.10.2013. a määruse nr 1-6-14 „Otepää valla üldplaneering“ tühistamiseks Otepää vallas Kääriku külas asuvate XXXXXXXX maade osas, Valga maavanema kohustamiseks teostama järelevalvet kaebaja poolt avalikul väljapanekul esitatud, kuid arvestamata jäetud ettepanekute ja vastuväidete osas ning Keskkonnaameti kohustamiseks vastama kaebaja 17.05.2013. a selgitustaotlusele Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 21.03.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Margus Hendriksoni apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Margus Hendrikson Vastustajad Otepää vald Valga maavanem Keskkonnaamet RESOLUTSIOON

1. Tagastada Margus Hendriksonile apellatsioonkaebuse lisana esitatud 10.03.2014. a vastus.

2. Kaasata Valga maavanem haldusasja menetlusse teise vastustajana ning kõrvaldada ta menetlusest kaasatud haldusorganina.

3. Kaasata Keskkonnaamet haldusasja menetlusse kolmanda vastustajana ning kõrvaldada ta menetlusest kaasatud haldusorganina.

4. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 21.03.2014. a otsus muutmata, täiendades otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

5. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 09.03.2015 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Otepää Vallavolikogu algatas 19.05.2005. a otsusega Otepää valla üldplaneeringu ning 31.08.2006. a otsusega Otepää valla üldplaneeringule keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH). Keskkonnaamet kiitis KSH heaks 21.09.2012. a kirjaga. Üldplaneeringu koostamise käigus esitas M. Hendrikson kirjalikke vastuväiteid 21.08.2008, 03.04.2009 ja 01.07.2011, millele Otepää Vallavalitsus vastas 29.09.2008 ja 11.05.2012. Otepää Vallavolikogu 19.04.2012. a otsusega nr 1-4-27 võeti üldplaneering vastu ja suunati avalikule väljapanekule, mis toimus 28.05-25.06.2012. M. Hendrikson esitas 22.06.2012 üldplaneeringule kokku 108 ettepanekut ja vastuväidet, millele Otepää Vallavalitsus vastas 19.07.2012. a kirjaga, korrigeerides 48 ettepaneku ja vastuväite alusel üldplaneeringut ning jättes ülejäänud ettepanekud-vastuväited arvestamata.

2. Keskkonnaamet andis 18.03.2013. a kirjaga nõusoleku Otepää valla üldplaneeringu kehtestamiseks. Kuna Otepää Vallavalitsus kõrvaldas eelnevalt Keskkonnaameti nõudmisel üldplaneeringusse kaebaja ettepanekul sisse viidud sumbkülalise hoonestuse XXXXX maaalal, alustas kaebaja 2012. a jaanuaris Keskkonnaametiga kirjavahetust (kaebaja kirjad 27.01.2012, 17.04.2012, 28.06.2012, 25.01.2013 ja Keskkonnaameti vastused 14.02.2012, 17.05.2012, 25.10.2012, 25.02.2013). M. Hendriksoni 17.05.2013. a kirjale vastas Keskkonnaamet 20.09.2013, võttes sellega kaebaja varasema kirja teadmiseks.

3. Valga maavanema tegi järelevalve käigus planeeringule ettepanekuid ja märkusi. Valga maavanema 17.09.2013. a kirjaga „Otepää valla üldplaneeringu järelevalve“ anti üldplaneeringule tingimuslik heakskiit. Otepää Vallavalitsus kehtestas 01.10.2013. a määrusega nr 1-6-14 Otepää valla üldplaneeringu.

4. 31.10.2013 saabus Tartu Halduskohtusse M. Hendriksoni kaebus, milles ta palus tunnistada kehtetuks Valga maavanema 17.09.2013. a kiri nr 6-1/2013/32„Otepää valla üldplaneeringu järelevalve“ kaebaja poolt Otepää valla planeeringule esitatud ettepanekute ja vastuväidete osas; tühistada Otepää Vallavolikogu 01.10.2013. a määrus nr 1-6-14 „Otepää valla üldplaneeringu kehtestamine“ Otepää vallas Kääriku külas asuva XXXXXXXX tagastamisele kuuluva maa osas; kohustada Keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regiooni vastama kaebaja 17.05.2013. a selgitustaotlusele märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduses (MSVS) sätestatud korras; kohustada Valga maavanemat teostama planeerimisseaduse (PlanS) § 23 kohast järelevalvet Otepää valla üldplaneeringu koostamise üle kaebaja poolt avalikul väljapanekul esitatud, kuid arvestamata jäetud ettepanekute ja vastuväidete osas mõistliku aja jooksul (hiljemalt 3 kuud); kohustada Otepää Vallavolikogu kehtestama valla üldplaneering kohtu poolt tühistatud osas mõistliku aja jooksul pärast kaebaja poolt planeeringu avalikul väljapanekul esitatud, kuid arvestamata jäetud ettepanekute ja vastuväidete osas järelevalve teostamist (hiljemalt 3 kuud). Üldplaneeringu kehtestamisel on jäetud XXXXXXXX talu maa osas kajastamata kaebaja poolt planeeringu avalikul väljapanekul esitatud ja kohaliku omavalitsuse 19.07.2012. a kirja nr 13-1.04/1585-1 kohaselt arvestatuks loetud ettepanek sumbkülalise hoonestusviisi määratlemiseks. Maavanem on menetlemata jätnud kaebaja ettepanekud XXXXXXXX maa-alal piiranguvööndi kaitserežiimi lõpetamiseks ning Pülme järve äärde paadisilla, slipi ja puhkekoha üldplaneeringuga mittekavandamiseks, aga ka Otepää Looduspargi kaitserežiimi lõpetamiseks. Planeeringu järelevalve teostamise käigus ei ole toimunud kaebaja poolt esitatud, kuid arvestamata jäetud ettepanekute ja vastuväidete ärakuulamist. Keskkonnaamet ei ole vastanud sisulise selgitusega kaebaja mitmetele selgitustaotlustele.

5. Valga maavanem, Keskkonnaamet ja Otepää vald palusid jätta kaebus rahuldamata.

6. Tartu Halduskohus jättis 21.03.2014. a otsusega M. Hendriksoni kaebuse rahuldamata, jättis kaebaja menetluskulud tema enda kanda ning tagastas kaebajale 10.03.2014 esitatud vastuse. Otsuse põhjendused:

1) Otepää looduspargi kaitse-eesmärkidest, kaebaja selgitustest ja eesmärgist (tulevikus suvilakompleksi rajamine) ning XXXXXXXX maa olemusest tulenevalt ei ole põhjendatud XXXXXXXX maad määratleda üldplaneeringus sumbkülana. Otepää Vallavalitsus pidi arvestama Keskkonnaameti 23.09.2009. a otsuses esitatud märkusi ja seisukohti juhinduvalt LKS § 14 lg 1 p-st 5. Kuna planeeringuala paikneb osaliselt Otepää looduspargi ja kaitsealuse Pühajärve pargi territooriumil, tuleb LKS § 14 lg 1 p 5 ja Otepää looduspargi kaitse-eeskirja kohaselt saada nõusolek planeeringu kehtestamiseks kaitseala valitsejalt. Kuigi kaitseala valitseja on andnud kooskõlastuse hilinemisega, võis ja pidi vallavalitsus sellega arvestama. 2) Vastustaja esitas Otepää valla üldplaneeringu maavanemale järelevalve teostamiseks 28.01.2012. a kirjaga nr 13-1.4/265. Kuna PlanS-is ei ole välja toodud, millisel viisil peab informatsioon arvestamata jäänud ettepanekute ja vastuväidete kohta esitatud olema, siis ei ole vastustaja rikkunud PlanS § 21 lg-t 4, kuna informatsioon arvestamata jäänud ettepanekute kohta sisaldus järelevalvesse esitatud dokumentide hulgas. 3) Kuna kaebaja oli teatanud, et ta maavanema poolt korraldatud aruteludel 03.09.2013 ja 18.09.2013 ei osale, lähtus maavanem seisukoha andmisel järelevalve teostamiseks esitatud materjalidest ja vastustaja poolt ärakuulamisel antud täiendavatest selgitustest. See, et kaebaja tahtis saada informatsiooni arvestatud/arvestamata jäetud ettepanekute osas tabelina, ei takistanud maavanemal teostada planeeringu üle järelevalvet. Nimetatud tabeliga said kohalviibijad tutvuda 03.09.2013. 4) Keskkonnaamet vastas kaebaja 27.01.2012. a kirjale (I kd, tl 65) 14.02.2012. a kirjaga nr PVV 6-5/12/1113-16 (I kd, tl 66); 17.04.2012. a kirjadele (I kd, tl 67, tl 117) 17.05.2012. a kirjaga nr PVV 6-5/12/1113 19 (I kd, tl 68); 28.06.2012. a kirjale (I kd, tl 69-70) 25.10.2012. a kirjaga nr PVV 6-5/12/1113-29 (I kd, tl 72-74); 25.01.2013. a kirjale (I kd, tl 75-55) 25.02.2013. a kirjaga nr PVV 14-5/13/1113-37 (I kd tl 78-79). Kaebaja 17.05.2013. a kirjast (I kd, tl 80-81) ei nähtu, et tegemist on selgitustaotlusega. Keskkonnaamet on õigesti võtnud kirja teadmiseks ega pidanud vastama märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduses (MSVS) sätestatud korras.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

7. M. Hendrikson esitas 08.04.2014 apellatsioonkaebuse, milles ta palub võtta asja materjalide juurde 10.03.2014. a vastus, tühistada Tartu Halduskohtu 21.03.2014. a otsus ja teha uus otsus asja uueks läbivaatamiseks saatmata. Kaebaja kordab kaebuses esitatud taotlusi. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Kohus on otsuses käsitlenud vaid sumbkülalise hoonestusviisi väidet, jättes ülejäänud ettepanekud ja vastuväited 108-st kõrvale. Kohus on tähelepanuta jätnud kaebaja selgitused seoses sumbküla ja väikeste suvilakruntide rajamisega kaitseala kontekstis ega kasutanud võimalust ekspertidega konsulteerida. Looduspargi ja selle vööndite olemasolu ei takista ega välista planeerimisja ehitustegevust. Tegemist on suvilapiirkonna tihendamisega, mis on sumbkülalisel põhimõttel võimalik ega ole kaitseala kaitse-eeskirjaga vastuolus. Tõele ei vasta väide, et piiranguvööndis on looduspargi valitseja nõusolekuta keelatud uute ehitiste püstitamine, kuna kaebajale jääb tagastamata 0,28 ha elamumaana erastatud metsamaad, mille põhjuseks on õigusliku aluseta ehitiste juurde kaitseala valitseja heakskiidul sihtkaitsevööndis teenindusmaa erastamine. Tegelikkusele ei vasta põhjendused teedevõrgu puudumise ja asustuse tihendamiseks eelduste puudumise kohta.

2) Tõele ei vasta kohtu sedastus LKS § 14 lg 2 osas. Tegelikkusele ei vasta väide, et kaitseala valitseja on seni kaitsekorralduslikus praktikas järginud põliste metsaalade alleshoidmist metsamaana, kuna XXXXXXXX maadel õigusliku aluseta ehitiste juurde teenindusmaa erastamise üle peetud kohtuvaidlustes (nr 3-8/05, 3-06-1844, 3-05-26, 3-08-424, 3-301/2005, 3-06-2117, 3-10-1009, nr 2-08-409) leidis kaitseala valitseja, et sihtkaitsevööndi metsamaa erastamine elamumaana õigusliku aluseta ehitiste teenindamiseks ei takista kaitseala kaitseeesmärgi saavutamist. Kohus on mööda vaadanud asjaolust, et Pülme järve kallastel ei ole olnud Vene verstase kaardi kohaselt puhkekohta, paadisilda ega slippi, milliste rajamine on kehtestatud üldplaneeringus vaatamata vastuolule põlise maakasutusstruktuuriga. Väär on kohtu väide kohaliku omavalitsuse poolt osapoolte ettepanekute kaalumise kohta.

3) Vastuolus üldplaneeringu menetlusmaterjalidega on kohtu väide, nagu oleks vastustaja maavanemale 28.01.2013. a kirjaga nr 13-1.4/265 esitanud PlanS § 21 lg-s 4 nõutud info arvestamata jäänud kaebaja ettepanekute ja vastuväidete kohta. Maavanema 17.09.2013. a kirjaga üldplaneeringule antud heakskiit ja kehtestamise ettepanek on tehtud vastuolus PlanS § 23 lg-s 6 sätestatuga. Kohalik omavalitsus koostas tabeli kaebaja poolt 22.06.2012 esitatud punktidega arvestatuse või mittearvestatuse teabega alles 23.09.2013. Maavanem korraldas ärakuulamise pahauskselt ja andis planeeringule heakskiidu PlanS §-s 23 sätestatud nõudeid rikkudes. Väär on kohtu väidetu kaebaja poolt tabeliga tutvumise kohta 03.09.2013, kuna nähtuvalt tabelfaili atribuutidest koostati tabel alles 23.09.2013.

4) Pealkirja puudumisest hoolimata ei saanud olla Keskkonnaametil takistatud 17.05.2013. a kirjale vastuse andmine. Vastamisest loobumise aluste ammendav loetelu on sätestatud MSVS § 5 lg 9 p-des 1-7, milliseid põhjusi kaebaja kirja puhul ei esinenud.

8. Valga maavanem esitas 30.04.2014 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta

M. Hendriksoni kaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21.03.2014. a otsus muutmata ning jätta asja materjalide juurde võtmata kaebaja 10.03.2014 vastus. Kohus on õigesti leidnud, et üldplaneeringu menetlemisel menetlusnõuete rikkumine ei ole olnud selline, mis oleks mõjutanud asja otsustamist ning kaebaja ettepanekutele on vastustaja vastanud. Alusetu on kaebaja väide tema ärakuulamise palvete tähelepanuta jätmise kohta, kuna kaebajat kutsuti ärakuulamisele, kuid pakutud ajad ja viisid talle ei sobinud.

9. Keskkonnaamet esitas 02.05.2014 arvamuse apellatsioonkaebusele, milles ta leiab, et

M. Hendriksoni apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja põhjendatud ei ole võtta asja materjalide juurde kaebaja 10.03.2014 vastust. Keskkonnaameti hinnangul on kohus vaadelnud kõiki vaidluses tähtsust omavaid asjaolusid.

10. Otepää vald esitas 02.05.2014 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust halduskohtu otsuse muutmiseks ning palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja ka jätta rahuldamata taotlus võtta asja materjalide juurde kaebaja 10.03.2014. a vastus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et puudub alus apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Ringkonnakohus lahendab esmalt kaebaja taotluse täiendava tõendi toimikusse võtmiseks (I); täpsustab vaidlusküsimused ringkonnakohtus (II); analüüsib kaebaja sisulisi vastuväiteid ja ettepanekuid üldplaneeringu lahendustele (III); võtab seisukoha Otepää Vallavalitsuse ning

Valga maavanema väidetavate menetluslike rikkumiste kohta (IV); uurib Keskkonnaameti vastu esitatud kohustamiskaebuse põhjendatust (V) ning lahendab viimaks apellatsioonkaebuse taotlused (VI).

I

12. Kaebaja taotleb, et ringkonnakohus võtaks kohtuasja toimikusse tema poolt halduskohtumenetluses esitatud 10.03.2014. a vastuse Valga maavanema 05.03.2014. a arvamusele ja Keskkonnameti 05.03.2014. a arvamusele. Toimikusse tehtud märkest nähtub, et halduskohus tagastas eelviidatud vastuse kaebajale, kuna see esitati mittetähtaegselt (vt tl 153). Kaebaja vaidleb halduskohtu seisukohale vastu ja leiab, et tal puudusid kuni 05.03.2014 vastused, millele vastata ja teda ei oldud teavitatud, et vastata tuleks samal kuupäeval. Ka leiab kaebaja, et 10.03.2014. a vastuse ning 21.03.2014. a kohtuotsuse tegemise vaheline aeg võimaldanuks soovi korral kohtul kaebaja vastusega tutvuda ning sellega arvestada.

13. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Halduskohtu 07.02.2014. a. määrusest nähtuvalt oli menetlusosalistele viimaseks kirjalikus menetluses seisukohtade esitamise tähtpäevaks 05.03.2014, millest tulenevalt leidis halduskohus õigesti, et kaebaja 10.03.2014. a arvamus oli esitatud hilinemisega. HKMS § 51 lg-st 4 tulenevalt esines halduskohtul alus kaebaja arvamuse menetlemata jätmiseks ja tagastamiseks, kuna kaebaja ei selgitanud arvamuse hilinemisega esitamise mõjuvat põhjust. Toimikust ei nähtu ka seda, et halduskohus oleks asunud seisukohale, et avalduse hiline esitamine menetluse viibimist kaasa ei too. Ka oli halduskohus selleks ajaks juba määranud kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja. HKMS lähtub eeldusest, et hilinemisega esitatud avaldusi ei pea halduskohus reeglina vastu võtma. Kaebaja apellatsioonimenetluses esitatud väidetav mõjuv põhjus, mille kohaselt tal puudusid kuni 05.03.2014 vastused, millele vastata ja teda ei oldud selgelt teavitatud, et tal tuleks vastata samal kuupäeval, on asjakohatud. Toimikust nähtuvalt sai kaebaja halduskohtu 07.02.2014. a määruse kätte samal kuupäeval. Seega oli kaebajale teada halduskohtule kirjalikus menetluses vastamise tähtaeg. HKMS § 132 lg 1 järgi määrab kohus kirjaliku menetluse puhul eelmenetluses tähtaja, mille jooksul on võimalik esitada täiendavaid menetlusdokumente, samuti otsuse avalikult teatavakstegemise aja. Seega ei näe HKMS ette, et menetlusosalistele tuleks anda võimalus esitada täiendavatele menetlusdokumentidele vastuväiteid. Ringkonnakohus on seisukohal, et kohtumenetluse ülesandeks ei ole tagada kaebajale nn viimase sõna õigust olukorras, kus ta on saanud varasemalt oma seisukohti vaidlustatud haldusaktide ja toimingute suhtes avaldada. Kuivõrd kaebaja on saanud käesolevas haldusasjas oma seisukohti arvukates menetlusdokumentides kohtule teatavaks teha, puudus halduskohtul vajadus ning ka kohustus võimaldada kaebajale täiendava arvamuse esitamise õigust. Seega tuleb apellatsioonkaebuse lisana esitatud kaebaja 10.03.2014. a vastus kaebajale tagastada.

II

14. Otepää Vallavalitsuse 24.11.2014. a korraldusest nähtuvalt tagastati kaebaja kaasomandisse 1/3 Otepää vallas Kääriku külas asuvast 30,238 ha suurusest maast XXXXX maaüksustena kolme lahustükina sihtotstarbega maatulundusmaa. Otepää Vallavolikogu 15.01.2015. a vastusest kohtunõudele selgub, et Otepää valla üldplaneeringus määratud maakasutuse ja piirangute kohaselt asuvad XXXXXXXX maad maakondliku rohelise võrgustiku Restu- Mäeküla-Märdi tugialal, Otepää looduspargi territooriumil ning Natura 2000 võrgustiku loodusja linnualal. Üldplaneeringuga on antud võimalus rajada kahele XXXXXXXX maaüksusele kergliiklustee ning ühele maaüksusele puhkekoht ja paadisild/slipp Pülme järve ääres.

15. Halduskohtule esitatud kaebuse kohaselt rikkus kaebaja õigusi väidetavalt Otepää valla üldplaneeringu kehtestamine põhjusel, et planeeringumenetluses jäeti arvestamata kaebaja ettepanekud kaebajale planeeringumenetluse ajal veel tagastamisele kuulunud maal sumbkülalise hoonestusviisi määratlemiseks, piiranguvööndi kaitserežiimi lõpetamiseks ja Pülme järve äärde paadisilla, slipi ja puhkekoha kavandamata jätmiseks ning Otepää Looduspargi kaitserežiimi lõpetamiseks. Ühtlasi ei kuulanud Valga maavanem planeeringu koostamise üle järelevalve teostamisel ära kaebaja poolt üldplaneeringu avalikustamisel esitatud muid mittenõustumisi mitmete planeeringulahenduste ja planeeringulahenduste elementidega. Ka ei olnud kaebaja rahul Keskkonnaameti tegevusega selles, et viimane ei vastanud sisuliselt kaebaja selgitustaotlustele selle kohta, miks pidas viimane vajalikuks kohaliku omavalitsuse poolt 19.07.2012. a arvestatuks loetud kaebaja planeeringuettepaneku, mis puudutas sumbkülalise hoonestusviisi määratlemist, planeeringust eemaldamist.

16. Apellatsioonkaebuses väidab kaebaja täiendavalt, et esitas Otepää valla üldplaneeringu avalikul väljapanekul kokku 108 ettepanekut ja vastuväidet, kuid halduskohus käsitles otsuses vaid sumbkülalise hoonestusviisi väidet, jättes ülejäänud kõrvale. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga selles, et halduskohtu seisukoht ei ole kaebuses tõstatatud muudes küsimustes (kaebaja vallale esitatud ettepanekud piiranguvööndi kaitserežiimi lõpetamiseks ja Pülme järve äärde paadisilla, slipi ja puhkekoha kavandamata jätmiseks ning Otepää Looduspargi kaitserežiimi lõpetamiseks) selgelt väljendatud ning nendes küsimustes on kohus refereerinud vaid haldusmenetluse kestel esitatud seisukohti. Nimetatud puudus on ringkonnakohtu hinnangul siiski käesoleva otsusega kõrvaldatav. Samas ei nõustu ringkonnakohus kaebaja seisukohaga, nagu pidanuks halduskohus käsitlema otsuses kõiki kaebaja poolt avalikul väljapanekul esitatud ettepanekuid, mida ei arvestatud. Ringkonnakohus märgib, et PlanS § 26 lg-st 1 tulenevalt on planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamine võimalik kas avalikes huvides vastuolu tõttu seaduse või muu õigusaktiga või isiku enda õiguste rikkumise alusel. Kaebaja 06.01.2015 esitatud selgituse kohaselt on kaebus esitatud kaebaja ja tagastatava maa kaasomanike huvides (II kd, tl 5). Kuna üldplaneering puudutas kaebaja õigusi vaid seonduvalt tagastatud XXXXX maaüksustega ning nendega seondusid konkreetsemalt kaebaja ettepanekud XXXXX maaüksusel sumbkülalise hoonestusviisi lubamiseks, piiranguvööndi kaitserežiimi lõpetamiseks ja Pülme järve äärde paadisilla, slipi ja puhkekoha kavandamata jätmiseks ning Otepää Looduspargi kaitserežiimi lõpetamiseks, ei pidanud halduskohus sisuliselt analüüsima muid kaebaja poolt üldplaneeringu avalikul väljapanekul esitatud ning arvestamata jäetud avalikes huvides esitatud ettepanekuid. Ringkonnakohus märgib, et ülejäänud ettepanekute sisu ja põhjendatust ei ole ka kaebaja oma kaebuses halduskohtule esile toonud. Halduskohus ei pidanud kaebaja ning kohaliku omavalitsuse vahelise kirjavahetuse alusel asuma hindama kaebaja väiteid, mida ei ole kaebuses konkreetselt esile toodud. Seetõttu ei pea neid vajalikuks hinnata ka ringkonnakohus.

III

17. Kaebaja on planeeringumenetluse käigus põhjendanud oma ettepanekut kanda Kääriku küla tagastatava XXXXXXXX talu alade kaardile sumbkülaline asustusviis (tihedamalt asustatud küla ala) taristu efektiivse kasutuse tagamise vajadusega ning sellega, et alale on juba lisaks kahele olemasolevale suvilale 1990ndate aastate alguses eraldatud veel kaks suvilakrunti, mis jäid tollal tänu maa tagastamise õigustatud subjektide tegevusele hoonestamata, samas kui olemasolevate suvilate 500 m2 suuruseid krunte suurendati 3-5 korda sihtkaitsevööndi metsa arvelt. Vaidlust ei ole selle üle, et kuigi Otepää Vallavalitsus arvestas 19.07.2012. a kirjas kaebaja ettepanekut ning kandis Pülme järve äärse sumbküla ala üldplaneeringu maakasutusplaanile (tl 14), loobus ta sellest hiljem Keskkonnaameti vastuseisu tõttu. Keskkonnaameti seisukohtade järgi ei ole Pülme järve äärde sumbküla kavandamine põhjendatud, kuna seal puudub teedevõrk, asustus ei ole koondunud ning on ainult üksikud suvilakompleksid järve ida kaldal; ka asuks sumbküla sellisel juhul metsamaal ning Otepää looduspargi kaitse-eeskirja järgi Pülme sihtkaitsevööndis. Ka oleks elamumaade kavandamine metsamaadele vastuolus koostatava Otepää üldplaneeringu põhimõtetega, mille järgi hajaasustuses asuvaid metsaja põllumajandusmaa kinnistuid üldjuhul ei hoonestata.

Ringkonnakohus nõustub HKMS § 201 lg 4 alusel halduskohtu otsuse järeldustega kaebaja sumbkülalist asustusviisi puudutava ettepaneku osas ega pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Otepää valla üldplaneeringu p 2.2.1 p

6 järgi lubatakse piirkondades, kus olemasolev teedevõrgustik ja asustus on eelduseks olemasoleva asustuse tihenemisele, eluasemekoha rajamist nn sumbküla põhimõttel, kus eluasemekohtade vaheline vahekaugus on soovituslikult 30 kuni 50 meetrit. Ebaõige on kaebaja arvamus, nagu esineksid käesoleval juhul asustuse tihendamise eeldused. Kaebaja kaasomandisse tagastatud XXXXX katastriüksust nr XXXXXXXXXXXXX läbib XXXXX maade tagastamise toimikus olevast katastriüksuse plaanist nähtuvalt eratee, mis on üldplaneeringu kaardil määratletud kohaliku teena ning kulgeb Maa-ameti kaardiserveri andmetel täies ulatuses metsa sees. Seega on kaebaja väide teedevõrgu ja taristu olemasolu kohta ilmselge liialdus. Ka asub viidatud katastriüksusel vaid kaks elamut, mis ei ole ringkonnakohtu hinnangul kuidagi käsitletav tihendamist vajava suvilapiirkonnana, mistõttu on õige Keskkonnaameti seisukoht, et sumbküla määratlemise eeldused käesoleval juhul puuduvad. Samas ilmneb Otepää Vallavalitsuse poolt kaebajale saadetud ettepanekute tabelist, et kuigi kaebaja taotlust sumbkülalise asustusviisi üldplaneeringu kaardile kandmiseks ei arvestatud, kanti kokkuleppel kaebajaga kaardile tihedamalt asustatud küla-ala (vt kaebaja ettepanek nr 28 tl 61). Üldplaneeringu kaardilt nähtub, et kaebaja kaasomandisse tagastatud XXXXX katastriüksusele nr XXXXXXXXXXXXX on kantud tihedamalt asustatud küla ala, kus on lubatud eluasemekoha rajamine, mille suurus on vähemalt 1 ha. Seega on kaebaja ettepanekule vähemalt osaliselt vastu tuldud. Kaebaja ei ole käesolevas asjas veenvalt põhjendanud, kuidas rikub sumbküla asemel tihedamalt asustatud küla üldplaneeringu kaardile kandmine tema õigusi.

18. Planeeringumenetluse käigus tegi kaebaja kohalikule omavalitsusele ettepaneku lõpetada Pülme sihtkaitsevööndi kaitserežiim ning ka piiranguvööndi kaitserežiim (ettepanek nr 100, tl 25). Ka tegi kaebaja ettepaneku Otepää looduspargi kaitserežiimi lõpetamiseks leides, et Otepää looduspark on muutunud valla arengut kunstlikult loodud ettekäänetel takistavaks ja maaomanikke ebavõrdselt kohtlevaks moodustiseks (ettepanekud nr 15, 87 ja 99). Otepää Vallavalitsus nõustus küll sihtkaitsevööndi lõpetamisega (tl 62), kuid ei nõustunud piiranguvööndi ja Otepää looduspargi kaitserežiimi lõpetamisega. Otepää Looduspargi kaitserežiimi lõpetamist ei õigustanud kohaliku omavalitsuse arvates asjaolu, et vastava kaitserežiimiga on tagatud Otepää kõrgustikule iseloomulike kuppelmaastike ja bioloogilise mitmekesisuse, kohaliku elulaadi ja kultuuripärandi kaitse (vt vastused ettepanekutele tl 13-16).

Ringkonnakohus märgib, et Otepää looduspark moodustati Eesti NSV Ministrite Nõukogu 11.07.1957. a määrusega nr 242 ning reorganiseeriti Eesti NSV Ministrite Nõukogu 24.09.1979. a määrusega nr 497 Otepää maastikukaitsealaks. Vabariigi Valitsuse 18.03.1997. a määrusega nr 63 (määrus nr 63) on vastu võetud „Otepää looduspargi kaitse-eeskiri“ ja „Otepää looduspargi välispiiri kirjeldus“, millega määratletakse Otepää looduspargis kokku 21 sihtkaitsevööndit, sh Pülme sihtkaitsevöönd, mille alla kuuluvad ka määratletud osas XXXXX (A306) talu maad. Määruse nr 63 p 22 kohaselt on piiranguvöönd looduspargi piires olev maa-ala, mis ei kuulu sihtkaitsevööndisse. Otepää Vallavolikogu 15.01.2015. a vastuses kohtunõudele selgitatakse, et kaebajale tagastatud maa asub tervikuna Otepää looduspargi kaitsealas. Ringkonnakohus märgib, et nimetatu nähtub ka XXXXX maade tagastamise toimikus olevatelt katastriüksuse plaanidelt. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuigi PlanS § 8 lg 3 p 13 järgi on üldplaneeringu ülesandeks ka vajaduse korral ettepanekute tegemine kaitse alla võetud maa-alade ja üksikobjektide kaitserežiimi täpsustamiseks, muutmiseks või lõpetamiseks, ei ole üldplaneeringuga võimalik iseenesest lõpetada juba kaitse alla võetud ala kaitserežiimi. Isegi kui tõlgendada kaebaja ettepanekut Otepää looduspargi kaitserežiimi lõpetamiseks ettepanekuna üldplaneeringus ülalviidatud ettepaneku tegemiseks, ei saa kohalikule omavalitsusele ette heita ettepanekuga arvestamata jätmist. KSH aruandes on kaebaja ettepanekut analüüsitud, kuid ei peetud selle elluviimist põhjendatuks. KSH aruande kohaselt on Otepää looduspark üks suuremaid kaitsealasid Eestis, pindalaga 22430 ha. Seoses 2004. aastal Eestis Natura 2000 võrgustiku alade moodustamisega hõlmati Otepää looduspark kogu ulatuses Otepää loodusala ja Otepää linnuala koosseisu, kusjuures eesmärgiks on korraldada läbi looduspargi kaitse korraldamise Natura väärtuste kaitset. KSH aruandes leitakse, et Otepää linnuala ja loodusala oleks võimalik likvideerida juhul, kui seal Natura väärtusi ei leidu. Kuna antud juhul see nii ei ole ning kaebajale tagastatud maa asub täielikult Natura 2000 võrgustiku loodusja linnualal, ei saa pidada kohaliku omavalitsuse otsustust kaebaja ettepaneku mitteaktsepteerimisel põhjendamatuks.

19. Planeeringumenetluse käigus tegi kaebaja ka ettepaneku eemaldada Pülme järve juurde planeeritav puhkekoht ja paadisild. Kaebaja põhjenduse kohaselt on Pülme järve juba olemasolev varustatus paadisildadega piisav ning inimesed puhkavad järve äärde rajatud suvilates, mistõttu täiendava puhkekoha planeerimiseks puuduvad nii tingimused (prügimajandus, käimla jms) kui ka vajadus (ettepanek nr 73). Otepää Vallavalitsus ei pidanud ettepanekut põhjendatuks, kuna leidis, et kohaliku omavalitsuse ülesanne on tagada avalik juurdepääsuvõimalus avalike veekogude kallasrajale ning koos sellega on antud piirkonnas põhjendatud ka puhkekoha määramine. Ühtlasi leidis Otepää Vallavalitsus, et paadisilla/slipi kavandamine üldplaneeringuga on otstarbekas ka põhjusel, et vastavalt LKS § 38 lõikele 5 ehituskeeld ei laiene kehtestatud üldplaneeringuga kavandatud sadamaehitisele ja veeliiklusrajatisele.

Ringkonnakohus märgib, et Maa-ameti ortofotolt nähtuvalt on puhkekoht üldplaneeringu järgi kavandatud sisuliselt ainsasse Pülme järvele raskusteta avalikult juurdepääsetavasse kohta. Nimelt on järve äär suures osas halvasti juurdepääsetav, kuna on kas ääristatud tiheda metsaga või asuvad seal elamukrundid. Ka on järve vaidlusalust kallast ortofotolt nähtuvalt juba kasutatud avalikuks supluskohaks, kuna seal on paadisild ning järveni viib ka teerada, mis annab märku sellest, et vallaelanikud on vaidlusalust kohta ka seni suplemiseks kasutanud. Eeltoodust võib järeldada, et kohalik omavalitsus on sisuliselt soovinud üldplaneeringuga põlistada siiani valitsenud olukorda. Ringkonnakohus märgib, et LKS § 36 lg 2 kohaselt on kohalikud omavalitsused kohustatud üldja detailplaneeringuga tagama avalikud juurdepääsuvõimalused kallasrajale. Seega ei saa kohaliku omavalitsuse eesmärki pidada LKS-iga vastuolus olevaks. Ka ei kõrvalda kohaliku omavalitsuse eelviidatud kohustust asjaolu, et vastavalt LKS § 36 lõikele 1 on rannal või kaldal asuva kinnisasja valdaja kohustatud tagama läbipääsu kogu kallasraja ulatuses veeseaduse § 10 tähenduses. Pigem soodustab üldplaneeringuga järve ühele kaldale vallaelanikele atraktiivse supluskoha võimaldamine seda, et muud järve ümbritsevat kallasrada järvele juurdepääsuks niisama kergekäeliselt ei kasutata. Ringkonnakohus leiab, et selline lahendus arvestab mõistlikult nii kinnisasja omanike kui ka avalikke huve ega ole seega kaebaja õigusi rikkuv.

IV

20. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja esitas 22.06.2012 üldplaneeringu avalikul väljapanekul ettepanekud ja vastuväited, millele Otepää vald vastas 19.07.2012. a kirjaga, millest nähtuvalt jättis ta osa kaebaja ettepanekutest arvestamata. PlanS § 21 lg-st 4 tulenevalt esitab kohalik omavalitsus avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu tulemuste alusel planeeringu järelevalve teostajale koos informatsiooniga arvestamata jäänud ettepanekute ja vastuväidete kohta. Haldusasja materjalidest nähtuvalt esitas Otepää vald esmakordselt Otepää valla üldplaneeringu maavanemale järelevalve teostamiseks 28.01.2013. a kirjaga nr 13-1.4 (I kd, tl 27-30), selgitades kaebaja suhtes kokkuvõtlikult, et vald pidas kaebaja poolt üldplaneeringu avaliku väljapaneku ajal esitatud 108 ettepanekust, arvamusest ja vastuväitest põhjendatuks ca 50 ning korrigeeris nende alusel üldplaneeringu lahendust; ca 50 ettepanekut aga ei arvestanud. Nimetatud kirjas asus vald seisukohale, et kuna põhjendatud ettepanekuid ja vaideid arvestati, lahendamata vaideid üles ei jäänud. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga selles, et nimetatud informatsiooni võib selles mõttes eksitavaks pidada, et kaebaja oma arvestamata jäetud ettepanekutest ei loobunud. Valga maavanema poolt halduskohtule antud seletuse kohaselt olid järelevalve teostamiseks esitatud dokumentide hulgas ka Otepää valla vastuskirjad kaebajale, millest maavanem sai informatsiooni arvestamata jäetud ettepanekute kohta (tl 100p). Halduskohtule antud hilisemas selgituses täpsustas Valga maavanem, et ta pidas silmas Otepää Vallavalitsuse 19.07.2012. a kirja (tl 13-16), millega vastati kaebaja ettepanekutele ja vastuväidetele (tl 145). Nimetatud asjaolu arvesse võttes ei leia ringkonnakohus, et Otepää Vallavalitsus oleks hoolimata 28.01.2013. a kirjas toodud eksitavast väitest PlanS § 21 lg 4 nõudeid rikkunud määral, mis takistanuks maavanemal järelevalvet efektiivselt teostada.

21. Seonduvalt Valga maavanema poolt Otepää valla üldplaneeringule 17.09.2013. a kirjaga antud heakskiiduga leiab halduskohus õigesti, et tegemist on planeeringumenetluses teostatud menetlustoiminguga, mille õiguspärasust saab kontrollida koos üldplaneeringu kehtestamise otsuse peale esitatud tühistamisnõude lahendamisega. Eeltoodu ei tähenda aga seda, nagu ei peaks halduskohus Valga maavanema vastu esitatud nõuet iseseisva nõudena menetlema, mistõttu on halduskohtu vastupidine seisukoht väär. Kuna kaebaja esitas sisuliselt Valga maavanema kooskõlastuse õigusvastasuse tuvastamise ja järelevalve teostamiseks kohustamise nõude, pidi halduskohus vastava nõude menetlusse võtma ning kaasama Valga maavanema menetlusse kaasatud isiku asemel vastustajana. Ringkonnakohus leiab, et kuna halduskohus on kaebaja nõudeid otsuses siiski analüüsinud ning Valga maavanemal on olnud võimalik kaebaja kõigile väidetele vastata, ei too vastav menetluslik eksimus kaasa otsuse tühistamist ning halduskohtule uueks arutamiseks saatmist ning halduskohtu menetluslikku eksimust saab parandada ringkonnakohtus. Ringkonnakohus kaasab Valga maavanema asjas menetlusse vastustajana ning kõrvaldab ta menetlusest kaasatud haldusorganina.

22. PlanS § 23 lg 3 p 5 kohaselt on järelevalve teostaja pädevuses planeeringu avalikul väljapanekul kirjalikke vastuväiteid esitanud isikute ning planeeringu koostamist korraldava kohaliku omavalitsuse ärakuulamine ja seisukoha esitamine vastuväidete kohta, kui planeeringu koostamisel vastuväiteid ei arvestatud. Vaidlust ei ole selle üle, et Valga maavanema poolt kaebaja ärakuulamist arvestamata jäetud ettepanekute ja vastuväidete osas ei toimunud, kuna kaebajale maavanema pakutud ajad tööpäevadel 03.09.2013 kell 15 ning 18.09.2013 kell 12 ei sobinud; ka ei sobinud kaebajale ärakuulamine skype vahendusel (tl 53-57). Ringkonnakohus ei nõustu Valga maavanemaga selles, nagu puudunuks kaebajal viidatud aegadel Otepää Vallavalitsusse mittetulemiseks mõjuv põhjus. Kaebaja põhjendas 30.08.2013. a e-kirjas Otepääl ärakuulamisel osalemise võimatust oma töökohustustega Tartus ning selgitas, et lähim võimalus ärakuulamiseks on 2013. aasta 40. nädalal (tl 54). Maavanem kaebaja ettepanekut ärakuulamiseks sobiva aja kohta ei arvestanud (tl 56). Ringkonnakohus leiab, et sellega rikkus maavanem PlanS § 23 lg 3 p 5 nõudeid. Ringkonnakohtule ei nähtu, et maavanemal esinenuks takistus lükata ärakuulamine nädal-paar hilisemasse, kaebaja poolt väljapakutud aega.

23. Samas ei olnud ringkonnakohtu hinnangul kaebajal soovi korral takistatud oma seisukohtade kirjalik esitamine maavanema 12.09.2013. a kirjas viidatud margis.sein@valgamv.ee postiaadressile. Seega olnuks kaebajal soovi korral siiski võimalik oma täpsustatud seisukohad maavanemale kaalumiseks esitada ning seeläbi ärakuulatud saada. Ka ei saa maavanemale ette heita seda, et ta kaebaja arvestamata jäetud ettepanekutele ei vastanud ning neid ei hinnanud. PlanS § 23 lg-st 4 tuleneb, et kui käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 5 nimetatud isikud ei saavuta järelevalve käigus kokkulepet, saadab järelevalve teostaja nendele oma kirjaliku seisukoha vastuväite kohta kahe nädala jooksul pärast osapoolte ärakuulamist. Valga Maavalitsuse 17.09.2013. a kirjas nr. 6-1/2013/32 „Otepää valla üldplaneeringu järelevalve“, mis oli adresseeritud ka kaebajale, analüüsis maavanem p 6 all kaebaja poolt üldplaneeringu avalikul väljapanekul esitatud arvestamata jäetud ettepanekuid, jõudes järeldusele, et kohalik omavalitsus rikkus küll PlanS § 16 lg-st 8 tulenevat isiku ettepanekutele ja vastuväidetele vastamise korda sellega, et ei vastanud kaebaja poolt planeeringu koostamise ajal tehtud ettepanekutele nelja nädala jooksul ettepaneku saabumise päevast arvates, vaid hiljem (vastavalt 21.08.2008. a kirja vastus 29.09.2008, 03.04.2009. a ja 01.07.2011. a kirja vastus 11.05.2012), kuid kaebaja sai vastused oma ettepanekutele kohalikult omavalitsuselt siiski enne üldplaneeringu avaliku väljapaneku (28.05.-25.06.2012) toimumist ning kohaliku omavalitsuse vastustele vastu ei vaielnud (tl 9-11). Maavanem asus seisukohale, et selline menetlusnõuete rikkumine ei mõjutanud asja otsustamist. Ringkonnakohus nõustub maavanema eelviidatud seisukohaga.

24. PlanS § 23 lg 6 sätestab: „Järelevalve teostaja annab planeeringule heakskiidu pärast järelevalve käigus esitatud nõuete täitmist ja käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 5 nimetatud vastuväidete suhtes kokkuleppe saavutamist või nende kohta seisukoha andmist ning teeb maavanemale või kohalikule omavalitsusele ettepaneku planeeringu kehtestamiseks.“ Ringkonnakohus möönab, et maavanem ei ole üksikasjalikult analüüsinud kõiki kaebaja ettepanekuid ja vastuväiteid, mis vallavalitsuse poolt arvestamata jäeti, vaid ainult mõningaid neist, põhjendades seda järgnevalt: „Järelevalve teostaja leidis, et Otepää Vallavalitsus ei ole kõikidele M. Hendriksoni ettepanekutele vastanud üheselt arusaadavalt, mistõttu täpsustati kohaliku omavalitsuse poolt ärakuulamisel M. Hendriksonile antud vastuseid alljärgnevalt“. Eeltoodust nähtub, et maavanem analüüsis nii kaebaja ettepanekuid kui ka neile esitatud vastuseid, nõustus vallavalitsuse põhjendustega ettepanekute arvestamata jätmise osas ning vajadusel täiendas neid. Olukorras, kus maavanemal ei ole kohaliku omavalitsuse selgitustele midagi olulist lisada ning ta nõustub nendega, ei ole menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt maavanema poolt järelevalve teostamisel kohaliku omavalitsuse seisukohtade ülekordamine vajalik. Ringkonnakohus leiab, et Valga maavanema heakskiit üldplaneeringule ei ole seetõttu PlanS § 23 lõikega 6 vastuolus.

V

25. Käesolevas haldusasjas esitas kaebaja ka nõude kohustada Keskkonnaametit vastama kaebaja 17.05.2013. a selgitustaotlusele märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduses (MSVS) sätestatud korras. Halduskohus asus 11.11.2013. a määruses seisukohale, et kuna Keskkonnaameti heakskiidu näol üldplaneeringule on tegemist HMS § 16 lg 1 kohase siduva iseloomuga kooskõlastusega, on tegemist menetlustoiminguga, mida saab vaidlustada koos lõpliku haldusaktiga, s.o Otepää Vallavolikogu 01.10.2013. a määrusega nr 1-6-14, millest tulenevalt võttis halduskohus kaebuse menetlusse vaid eelviidatud määruse tühistamise nõudes.

Ringkonnakohus juhib siinkohal halduskohtu tähelepanu sellele, et kaebaja ei ole käesolevas haldusasjas vaidlustanud Keskkonnaameti 18.03.2013 Otepää valla üldplaneeringule antud kooskõlastust (tl 45p), vaid taotleb MSVS-s sätestatud korras Keskkonnaameti kohustamist vastama tema 17.05.2013 Keskkonnaametile saadetud kirjale. Ringkonnakohus märgib, et vaidlusaluses pöördumises sisalduvad kaebaja vastuväiteid Keskkonnaameti 25.02.2013 kirjale, mis on esitatud vastuseks kaebaja 25.01.2013. a kirjale, mis on omakorda esitatud vastuseks Keskkonnaameti 25.10.2012. a kirjale, millega vastatakse kaebaja 28.06.2012. a kirjale ja 17.04.2012. a selgitustaotlusele.

Haldusasja toimikust nähtuvalt algas poolte vaheline kirjavahetus 2012. aasta jaanuaris kaebaja palvega kooskõlastada Otepää valla üldplaneeringus kaebaja ettepanek sumbkülalise hoonestusviisi määratlemiseks (tl 65), millega Keskkonnaamet ei nõustunud (tl 66). Kuigi kaebaja ettepanek puudutas Otepää valla üldplaneeringut, jääb poolte kirjavahetus ringkonnakohtu hinnangul siiski MSVS kohaldamisala raamidesse. Eeltoodust tulenevalt pidanuks halduskohus kaebaja kohustamisnõude eraldiseisva nõudena menetlusse võtma ning Keskkonnaamet tulnuks kaasata menetlusse vastustaja, mitte kaasatud haldusorganina.

Siiski ei ole eeltoodud menetluslik eksimus kaasa toonud puudujääke otsuse põhjendamisel, kuna halduskohus on otsuses kaebaja taotlust MSVS kohaldamise kontekstis hinnanud; ka on Keskkonnaamet saanud kohtumenetluse käigus kaebaja kohustamisnõudele vastata. Ringkonnakohus peab vajalikuks kaasata Keskkonnaamet haldusasja menetlusse vastustajana ning kõrvaldada ta menetlusest kaasatud haldusorganina. Arvestades asjaolu, et halduskohus on kaebaja nõude osas otsuses seisukoha võtnud, ei pea ringkonnakohus vajalikuks halduskohtu otsuse osalist tühistamist ning asja halduskohtule uueks arutamiseks saatmist.

Halduskohtu menetluslik eksimus on võimalik kõrvaldada ringkonnakohtul.

26. MSVS § 2 järgi on märgukiri isiku pöördumine, millega isik:

1) teeb adressaadile ettepanekuid asutuse või organi töö korraldamiseks või valdkonna arengu kujundamiseks;

2) annab adressaadile teavet. MSVS § 2 lg 3 järgi on selgitustaotlus isiku pöördumine, milles isik:

1) taotleb adressaadilt teavet, mille andmiseks on vajalik adressaadi käsutuses oleva teabe analüüs, süntees või lisateabe kogumine;

2) taotleb MSVS §-s 3 sätestatud õigusalase selgituse andmist. 17.05.2013. a kirjas ei palu kaebaja Keskkonnaametilt teavet ega selgitusi, ei tee ettepanekuid ega anna ise uut faktilist teavet, vaid vaidleb vastu Keskkonnaameti poolt antud selgitustele ja seisukohtadele, jõudes kirja lõpus järgmise tõdemuseni: „Leian, et kaitseala valitseja on ekslikult leidnud, et omab asjatundlikkust valdkondades milles tal tegelikult asjatundlikkus puudub“. Haldusasja toimikust nähtuvalt edastas kaebaja Keskkonnaametile 13.09.2013 ka järgmise kirja, paludes Keskkonnaametil väljastada tema 17.05.2013 saadetud kirjale vastamise kalenderplaan.

Keskkonnaamet vastas kaebaja eelviidatud kirjale 20.09.2013. a kirjaga, teavitades, et on kaebaja 17.05.2013. a kirja kätte saanud, registreerinud ning teadmiseks võtnud. Keskkonnaameti 20.09.2013. a vastuses tõdetakse, et kaebaja ja Keskkonnaamet on Otepää looduspargi kaitse praktilistes küsimustes jätkuvalt eriarvamusel ning Keskkonnaamet on korduvalt selgitanud Otepää looduspargi kaitsekorralduslikke põhimõtteid, kaitse-eesmärke ja –väärtusi nii looduspargi territooriumil üldiselt kui Pülme järve piirkonnas. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul vastas Keskkonnaamet kaebaja 17.05.2013. a kirjale 20.09.2013. a kirjaga, viidates oma varasematele seisukohtadele, mistõttu ei ole kaebaja kohustamisnõude rahuldamiseks alust.

Ebaõige on kaebaja arvamus, nagu näeks MSVS ette selle, kui põhjalikult tulnuks Keskkonnaametil kaebaja kirjale vastata. Ringkonnakohus leiab, et MSVS eesmärgiks ei ole sundida riigiorganeid vastama isikute korduvatele samasisulistele märgukirjadele ja selgitustaotlustele juba varem esitatud ning isikule edastatud põhjendustega. Asjaolust, et kaebaja ei nõustunud Keskkonnaameti varasemates kirjades esitatud seisukohtadega, ei tekkinud Keskkonnaametile kohustust väidelda kaebajaga kirjade vahetamise teel seni, kuni Keskkonnaamet oma seisukohta muudab.

Ringkonnakohus leiab ühtlasi ka seda, et Keskkonnaameti mis tahes põhjendusega vastus ei mõjutaks kaebaja õigusi Otepää valla üldplaneeringumenetluses.

VI

27. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 21.03.2014. a otsuse muutmata. Ringkonnakohus täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad poolte apellatsiooniastmes kantud menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel