3-14-50076/46 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Agu Timmi, Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht

6. veebruar 2015, Tartu Haldusasja number 3-14-50076 Haldusasi A.N. kaebus arsti määratud ravimi õigeaegselt võimaldamata jätmisega Viru Vangla poolt tekitatud kahju hüvitamiseks summas 1140 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 20.05.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus A.N. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja A.N. Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt ja tühistada Tartu Halduskohtu 20.05.2014. a otsus osas, millega hüvitamiskaebus jäeti ka vanglateenistuse ametnikega seonduvas osas rahuldamata.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada A.N. kaebus osaliselt ja mõista Viru Vanglalt A.N. kasuks välja täiendav mittevaralise kahju hüvitis summas

154 eurot ning kaebaja poolt tasutud riigilõivusumma hüvitis 4,40 eurot, kokku seega 158 eurot ja 40 senti.

3. Ülejäänud osas jätta kaebaja poolt kantud menetluskulud tema enda kanda ning Tartu Halduskohtu 20.05.2014. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 06.02.2015, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla uroloog T. Muul diagnoosis 17.07.2013 Viru Vanglas vahistatuna kinni peetava A.N. eesnahal väikesed kondüloomid ning kirjutas talle välja podofüllotoksiini.

2. A.N. esitas 11.11.2013 Viru Vanglale taotluse 1140 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks. Taotluse kohaselt pidi kaebaja ravi saama hiljemalt kahe nädala pärast alates 17.07.2013 arsti juures käimisest, kuid seda ta ei saanud. Punnid hakkasid sügelema ning suguelund oli sügamisest tihti paistes. Umbes kuu aja pärast pani kaebaja end uuesti uroloogi juurde kirja ning küsis arstilt, miks ravi alustatud ei ole. Uroloog pidi probleemi lahendama. Taotluse esitamise ajaks oli A.N. esialgsest vastuvõtust möödunud 3 kuud ja 21 päeva, kuid ravi polnud ta ikka saanud. Punne on umbes poole rohkem juurde tekkinud ning sügelus on vahetevahel piinav. Taotleja leidis, et vangla on temaga ebainimlikult käitunud ning ta nõudis iga kannatatud päeva eest 10 eurot ehk 114 päeva eest kokku 1140 eurot.

3. Viru Vangla otsustas 08.01.2014. a otsusega A.N. le 20 eurot hüvitist maksta.

4. A.N. esitas 12.01.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus kohtul Viru Vanglalt tema kasuks 1140 eurot välja mõista. Kaebus edastati alluvuse järgi lahendamiseks Tartu Halduskohtule. Kaebuse kohaselt on Viru Vangla kahjunõude lahendamise otsuses selgitanud, et e-kontakti andmetel on kaebaja 08.08.2013 öelnud, et ta ei ole ravi saanud ning 12.08.2013 on tehtud märge, mille kohaselt kaebajale määratud ravim tol hetkel meditsiiniosakonna laos puudus ja see pidi väljastatama esimesel võimalusel. 23.08.2013 otsustas Viru Vangla spetsialist-õde

J. Lullu kaebajale kondüloomide raviks väljastada Duofilm nahalahuse ning samal päeval jäeti ravim valvurite ruumi, kuid valvurid seda kaebajale ei andnud. T. Muuli poolt määratud ravim leiti 20.11.2013 ning pandi kondüloomidele. Kaebaja leidis, et teda tulnuks ravimi puudumisest teavitada. Samuti tulnuks pärast 18.09.2013. a vastuvõttu T. Muuli juures uurida, miks kaebaja ikka veel ravi saanud pole. Viru Vangla arst R. Aadamsoo 02.01.2014 koostatud tõendi kohaselt avastati 18.11.2013 valvurite ruumist vahistatule andmata Duofilm lahus. Kui kaebaja oleks Duofilm lahuse 23.08.2013 kätte saanud, oleks ta seda kuupäevaks 18.09.2013 kasutanud juba 26 päeva, kuid selle aja jooksul ei tundnud keegi ravi kulgemise vastu huvi. Kaebaja ei tervenenud ka pärast ravi saamist. 16.04.2014 esitas kaebaja taotluse, milles selgitas, et tema haigust ei võetud tõsiselt, kuna isegi 08.08.2013 korduva küsimise peale ei otsustanud keegi talle ravi määrata. Kaebaja pidi teadmatuses ootama. Kui kaebaja 18.11.2013 Duofilmi karbilt nägi, et seda ei tohiks näo ja suguelundite piirkonnas kasutada, mõistis ta, et seda asendusravimit poleks tohtinud talle üldse määrata. Kaebaja märkis, et esimene arsti vastuvõtt toimus 17.07.2013 ning märge ravimi leidmise kohta tehti 20.11.2013, s.o õige ravimi leidmisega läks aega üle nelja kuu. Kaebaja kurtis, et kondüloomid on tal ikka alles ning tekitavad ebamugavustunnet. 21.04.2014 selgitas kaebaja veel, et viibis Viru Vanglas 08.07.2013-08.08.2013, 19.08.2013-07.10.2013 ja 17.10.2013-02.12.2013 ning olgugi, et ta ei viibinud kogu aeg Viru Vanglas, määrati talle ravim seal viibimise ajal ning ravim oleks temaga pidanud kaasa liikuma ka teistesse asutustesse. Vangla on rikkunud tervishoiuteenuste korraldamise seadust (TTKS), kuna vaidlusalusel ajavahemikul ravi puudus ning talle hiljem osutatud ravi polnud adekvaatne. Kuna kondüloomid on viiruslik haigus, mis võib manifesteeruda valulikkuse, sügelemise ja kihelusena ning võib tekitada düskomfordi tunnet, siis on teada, millised tagajärjed haiguse ravimata jätmisega kaasnesid.

5. Tartu Halduskohus jättis 20.05.2014. a otsusega kaebuse vanglateenistuse ametnike tegevust puudutavas osas rahuldamata ning tervishoiuteenuse kvaliteeti ja piisavust puudutavas osas läbi vaatamata. Otsuse kohaselt ei saa vastustaja otsusest lähtuvalt enam olla vaidlust, et arsti poolt 17.07.2013 määratud ja 23.08.2013 valvurite ruumi väljastatud ravim jõudis tegelikkuses temani alles 20.11.2014. Seega on vangla tunnistanud mittevaralise kahju tekkimist ning vaidlus on vaid hüvitise suuruse üle. Viru Vangla direktori 23.01.2013. a käskkirjaga nr 1-1/19 kinnitatud „Viru Vangla kodukorra“ (VVK) p 20.7 näeb ette, et ravimeid annavad kinnipeetavatele ja vahistatutele ettenähtud aegadel osakonna valvurid.

Kaebaja tervisekaardi sissekanded kinnitavad, et 17.07.2013 on arst tuvastanud tema eesnahal väikesed kondüloomid ja määranud ravi. 23.08.2013 on Duofilmi-nimeline nahalahus väljastatud, kuid 18.09.2013 vastuvõtul kurtis kaebaja ikka, et pole ravimit saanud. 18.11.2013 avastati see valvurite ruumist ja võeti alles 20.11.2013 kasutusele. Seega on vangla kohtueelset kahjunõuet lahendades õigesti leidnud, et toimis kaebaja ravimiga õigusvastaselt. Kuna ravimeid VVK vastava punktiga andma volitatud valvurid on vanglateenistuse ametnikud, kuulub nende tegevusetusele õigusliku hinnangu andmine halduskohtu pädevusse.

Kaebaja tervisekaardi väljavõtetest nähtub, et ta on mitmel korral viibinud tervishoiutöötajate vastuvõtul, kuid tema kaebuses kirjeldatud sügelemises seisnev kaebus on ära märgitud ainult 02.08.2013 tehtud sissekandes. Kuna 05.08.2013 diagnoosis nahaarst sügelised, pole alust pidada vastavat kurtmist seotuks eesnaha kondüloomidega. Ka 19.08.2013, 17.10.2013 ja 12.12.2013 arestimajast tagasi vanglasse saabumisel toimunud läbivaatusel pole ta terviseprobleemide üle kaevanud. 06.01.2014 on vangla meditsiiniosakond väljastanud tõendi, millesse märgiti, et kaebaja käis kondüloomide probleemiga novembris 2013 kuus päeva osakonnas protseduuridel ja need lõpetati seoses tervenemisega.

Edasistest sissekannetest nähtuvad üksnes kurtmine kõrvetiste üle, soovid saada dieettoitu ning mõõta pikkust ja kaalu. 12.03.2014 Tallinna Vanglasse saabumisel tehtud sissekandesse on märgitud, et kaebajal ei ole oma tervise suhtes kaebusi. Seega vanglateenistuse ametnikud on küll kaebajale ravimi kohese võimaldamata jätmisega ebamugavusi tekitanud, kuid miski ei kinnita, et need olid sedavõrd suured, et tekitasid talle niisuguseid kannatusi ja tervisekahjustusi, mis nõuaks kaebuses nimetatud suurusega rahalist hüvitist. Pärast kaebuse menetlusse võtmist on kaebaja esitanud ka menetlusdokumente, millest nähtub, et ta pole rahul tervishoiutöötajate tegevusega tema ravimisel ning tervenemise hindamisel.

Kaebajale määratud ravi on tervishoiuteenus, millega seonduvat on tal võimalik vaidlustada üksnes oma kinnipidamiskohajärgses maakohtus tsiviilkohtupidamise seadustikus sätestatud tingimustel ja korras ning kaebus jääb selles osas HKMS § 151 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. A.N. palub 05.06.2014. a apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega mõista talle välja hüvitis 1140 eurot. Kaebaja märkis, et sügeliste ravi kestis kaks päeva, misjärel olid sügelised kadunud, kuid suguelund valutas ikka, tekitades tohutut sügelust. Kuna sügeliste ravi mõjus, siis edasisi ebamugavusi said tekitada vaid kondüloomid. Kaebaja on nii 19.08.2013, 17.10.2013 kui 12.12.2013 arestimajast saabumisel oma terviseprobleemist rääkinud, kuid ta sai alati vastuseid, et on uroloogi vastuvõtu järjekorras. Kaebaja on end kogu aeg inspektor-kontaktisikute kaudu uroloogi vastuvõtule kirja pannud, kuid halduskohus seda uurinud pole. Kaebaja ei tea, miks tema probleemi tervisekaardile kirja ei pandud. Jääb arusaamatuks, kuidas kohtu hinnangul miski ei kinnita, et kaebaja kannatused olid suured, kui on teada, et anogenitaalkondüloomid võivad väljenduda valulikkuse, sügeluse ja kihelusena ning tekitada düskomfordi tunnet. Halduskohus ei võtnud kuskil arvesse, milliseid tagajärgi kaebaja haigus võib tekitada.

7. Viru Vangla 08.09.2014. a vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt on halduskohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonkaebuses ei ole välja toodud ühtegi sisulist viidet, mil viisil oleks kohus otsust tehes rikkunud kas materiaalõigust või valesti kohaldanud menetlusõigust. Mittevaralise kahju hüvitise määramise otsus on kaalutlusotsus, mille kohtuliku kontrolli võimalused on piiratud. Halduskohtu otsuses on õigesti sisuliselt järeldatud, et vangla kohtueelses menetluses tehtud otsuses puuduvad sellised ilmselged kaalutlusvead, mis annaks kohtule võimaluse vangla hüvitisotsust ümber hinnata. Apellatsioonkaebuses on mh väidetud, et „kuna sügeliste ravi oli adekvaatne, siis /---/ ebameeldivusi said tekitada ainult anogenitaalkondüloomid“. Selline väide on põhjendamatu ning kohtuotsuses on õigesti leitud, et kaebaja vaevused võisid vähemalt osaliselt olla põhjustatud sügelistest. Samuti on halduskohus õigesti tuvastanud, et võimalikud ebameeldivused ei saanud olla sellised, mis tingiksid vanglalt täiendava hüvitise väljamõistmise. Lisaks ei saa Viru Vangla vastutada võimalike ebameeldivuste eest, mis tekitati kaebajale teistes kinnipidamiskohtades.

8. Viru Vangla selgitas 15.01.2015 vastusena ringkonnakohtu kohtunõudele, et ravimeid tellitakse vastavalt arsti ettekirjutusele vangla meditsiiniosakonna vanemõe poolt ning tellimisel peab arvestama eelarves selleks ette nähtud vahenditega. Kui arsti poolt määratud ravim puudub, siis tellitakse see viivituseta ja esimesel võimalusel. Kui laos täpne raviminimetus puudub, siis võimaluse korral ja arstiga kooskõlastatult asendatakse ravim sama toimeainega ravimiga. Antud juhul ei kujutanud kindla ravimi hetkeline puudumine isiku tervisele ohtu. Aja möödumise tõttu ei ole võimalik tõsikindlalt kindlaks teha konkreetse juhtumi asjaolusid. Lisaks ravimi puudumisele võis juhtumit mõjutada see, et kaebaja ei viibinud ajuti Viru Vanglas. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et vaidluse lahendamine kuulub maakohtu pädevusse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja vaidlustatud Tartu Halduskohtu otsus osaliselt tühistada. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab esitatud kaebuse osaliselt ja mõistab Viru Vanglalt A.N. kasuks välja täiendava mittevaralise kahju hüvitise summas 154 eurot. Ülejäänud osas jääb Tartu Halduskohtu otsus muutmata. Tulenevalt HKMS § 109 lg 4 muudab ringkonnakohus ka menetluskulude jaotust.

10. Halduskohus leidis, et pooltel ei saa Viru Vangla 08.01.2014. a otsuses tuvastatust lähtuvalt enam vaidlust olla selles, et arsti poolt 17.07.2013 määratud ja 23.08.2013 väljastatud ravim jõudis tegelikkuses kaebajani alles 20.11.2013 (otsuse p-des 4 ja 6 märgitud kuupäev 20.11.2014 on ilmselgelt eksitus). Ringkonnakohus täpsustab, et uroloog T. Muuli poolt 17.07.2013 kaebaja kondüloomide raviks määratud ravimit ei väljastatud 23.08.2013, vaid alles 20.11.2013. Kaebaja haigusloo väljavõttest nr 29 (tl 67) nähtub, et arst määras 17.07.2013 kaebaja kondüloomide raviks podofüllotoksiini. Eesti Ravimiameti koduleheküljelt www.ravimiamet.ee avatavast „Eesti ravimiregistrist“ (http://193.40.10.165/register/register.php?keel=est&inim_vet=inim) otsides nähtub, et podofüllotoksiin on toimeaine nimetus ning seda toimeainet sisaldab ainult ravim nimega Wartec, mis võib olla kas lahus või kreem. Seega kirjutas uroloog kaebajale sisuliselt välja Warteci, mida kinnitab ka kaebaja haigusloo väljavõttelt nr 40 (tl 78) nähtuv J. Lullu sissekanne: „17.07.2013a kp. viibis uroloogi v/v-l, kes määras Podofüllotoksiin kondüloomidele. Kuna apteegis Wartec puudus, siis 23.08.2013a. oli väljastatud Duofilm nahalahus kondüloomidele asendusravina.“ Duofilmi nahalahus leiti 18.11.2013 valvurite ruumis kasutamata ehk siis kaebajale andmata. Haigusloo väljavõtte nr 41 (tl 79) kohaselt kartis kaebaja, et tema probleemi puhul ei tohi Duofilmi lahust kasutada ning ta vestles Duofilmi ravimi teemal tervishoiutöötajaga. Haigusloo väljavõttest nr 42 (tl 80) nähtuvalt oli kuupäevaks 20.11.2013 Wartec leitud ning kondüloomidele pandud. Eelnevast selgub, et 23.08.2013 ei väljastatud kaebajale andmiseks mitte podofüllotoksiini sisaldavat ravimit Wartec, mille arst T. Muul kaebajale 17.07.2013 välja kirjutas, vaid hoopis asendusravim Duofilm nahalahus, mille määras J. Lullu 23.08.2013. Asendusravimit Duofilm kaebaja aga kuni 18.11.2013 kasutada saanud ei olekski, kuna valvurid seda enda ruumist temani ei toimetanud. Alles 20.11.2013 leiti ning kanti kaebaja kondüloomidele podofüllotoksiini sisaldav ravim Wartec ning ravi jätkus selle ravimiga.

11. Kaebaja on kahju hüvitamise taotluses (tl 30) ja kaebuses (tl 1-6) märkinud, et talle 17.07.2013 määratud ravi pidi algama hiljemalt kahe nädala pärast, s.o hiljemalt 2013. a augusti algusest. Seega oleks võimalik pidada õigusvastaseks vangla tegevusetust alates 2013. a augustist kuni 20.11.2013, mil kaebaja sai lõpuks ravimit Wartec. Selle perioodi hulka kuulub ka aeg alates Duofilm lahuse väljastamisest kuni selle kasutamata kujul leidmiseni valvurite ruumist (23.08.2013-18.11.2013). Kaebaja ei ole muuhulgas rahul sellega, et arst tema ravi kulgemise vastu huvi ei tundnud. Samuti väitis kaebaja, et kui ta lõpuks ravi sai, siis ta käis küll kuuel päeval protseduuridel, kuid see ei teinud teda terveks. Halduskohtule 16.04.2014 esitatud taotluses (tl 98-101) kurtis kaebaja ka selle üle, et Duofilmi nahalahust poleks tohtinud talle asendusravimina üldse määrata, kuna ravimi karbil näidatud informatsiooni kohaselt ei tohi seda suguelundite piirkonnas kasutada. Kaebaja hinnangul

J. Lullu (tl 84) ja R. Aadamsoo valetavad, et kaebaja tervenes pärast ravi saamist ning et ravi oli adekvaatne. Kaebaja leidis, et vangla rikkus TTKS-i, kuna ravi puudus ning ka hiljem ei osutatud tervishoiuteenust õigesti. Seega suuremas osas vaidlustab kaebaja tervishoiuteenuse kvaliteeti, kuna ta pole rahul, et keegi ravi kulgemist ei jälginud, et talle määrati vale asendusravim ning et tegelikult ta isegi pärast ravi terveks ei saanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et tervishoiuteenuse kvaliteeti ja piisavust puudutavas osas tuli kaebus jätta läbi vaatamata HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 1 alusel, sest neis küsimustes lahendab vaidlusi maakohtus, mitte halduskohtus.

12. Selge ei ole aga küsimus, milline kohus on pädev andma hinnangut seoses kaebajale ravimi andmisega viivitamisega. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb eristada kaht erinevat tegevusetust või viivitust – esiteks ravimi Wartec kaebajale andmata jätmine 2013. a augusti algusest kuni kuupäevani 20.11.2013 ning teiseks selle aja hulka kuuluvana ravimi Duofilm andmata jätmine perioodil 23.08.2013 – 18.11.2013. Vastustaja viitas ringkonnakohtule 15.01.2015 esitatud vastuses Riigikohtu 08.10.2014. a määrusele asjas nr 3-3-1-50-14 ning leidis, et käesoleva vaidluse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse.

Nimetatud Riigikohtu lahendis kirjeldatud asjaolude kohaselt oli Tallinna Vangla kinnipeetav esitanud Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla toimingu (ravimite väljastamata jätmine) õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebuse asjaolude kohaselt jagati kaebajale arsti poolt määratud tablette ühe kuu jooksul ebaregulaarselt ning kahel päeval ta tablette ei saanudki. Riigikohus leidis, et arsti määratud ravimite väidetav väljastamata jätmine ei tulenenud vanglaametnike ja kinnipeetava vahelisest avalik-õiguslikust suhtest, kuna Tallinna Vangla kodukorra p 20.7 järgi annavad ravimeid kinnipeetavatele küll osakonna valvurid, kuid kodukorra seletuskirja kohaselt jagab ravimeid ravimipinalitesse ikkagi meditsiiniosakond.

Meditsiiniosakonna tervishoiutöötaja on TTKS § 20 ja § 21 järgi vanglas haiglavälist eriarstiabi andev arst. Lahendis märgiti, et Riigikohtu erikogu on rõhutanud, et tervishoiuteenuse osutamine vanglas ja sellega kaasnevad meditsiinilised otsused, ravivõtted jms ei erine olemuslikult tervishoiuteenuse osutamisest mujal ning vanglaarsti poolt tervishoiuteenuse osutamisel tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe (vt Riigikohtu erikogu 7. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9). Riigikohus leidis, et kaebaja ei vaidlustanud Tallinna Vangla ja selle meditsiiniosakonna avalik-õiguslikku tegevust või tegevusetust vanglas tervishoiuteenuse tagamisel.

Tal on etteheiteid vaid talle osutatava tervishoiuteenuse kvaliteedi kohta, mistõttu ei olnud tegemist halduskohtu pädevusse kuuluva asjaga (vt Riigikohtu erikogu 13. novembri 2013. a määrus asjas nr 3-3-4-1-13, p 10). Ringkonnakohtu hinnangul on käesolev haldusasi Riigikohtu lahendis kirjeldatud juhtumiga analoogne osas, milles kaebajale ei väljastatud 2013. a augustist kuni 20.11.2013 ravimit Wartec. Ka VVK p 20.7 näeb ette, et ravimeid annavad kinnipeetavaile vangla ettenähtud aegadel osakonna valvurid. VVK seletuskirjas on VVK p 20.7 kohta selgitatud, et ravimid määrab ja jagab meditsiiniosakond ravimipinalitesse, mistõttu on väga täpselt teada, kes, millal ja mis ravimit peab manustama.

VVK p 20.9 sätestab, et lokaalsed preparaadid (salvid, kreemid) väljastab meditsiiniosakond ravimitopsis, millele on kantud ravimi nimetus, kinnipeetava nimi, kambri number ja väljastamise kuupäev. VVK p 1.3 kohaselt kasutatakse mõistet „kinnipeetav“ vahistatu ja kinnipeetava ühise nimetusena. Kodukorda kohaldatakse nii vahistatuile kui ka kinnipeetavaile vahistatute suhtes õigusaktides toodud erisustega. Seega sarnaselt Riigikohtu lahendis kirjeldatule jagab ka Viru Vanglas ravimeid ravimipinalitesse meditsiiniosakond. Lokaalseid preparaate nagu Wartec, mis võib olla kas nahalahus või kreem, väljastab samuti meditsiiniosakond.

Lisaks nähtub Viru Vangla poolt 15.01.2015 ringkonnakohtule esitatud vastusest, et ravimeid tellib vastavalt arsti ettekirjutusele meditsiiniosakonna vanemõde. Sarnaselt Riigikohtu lahendis kirjeldatule on kaebajal jäänud ravim teatud ajal saamata. Ringkonnakohus leiab, et kuna Viru Vanglas jagab ravimeid meditsiiniosakond ning ravimit Wartec kaebajale õigeaegselt ei väljastatud, siis kujutab kaebaja kaebus Warteci andmisega viivitamise osas vaidlust tervishoiuteenuse kvaliteedi üle, mille lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse ning tuli seega samuti HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata jätta.

13. Samas nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et olukord on teine küsimuses, miks kaebajale ei antud J. Lullu poolt 23.08.2013 väljastatud ravimit Duofilm. Selles olukorras olid tervishoiutöötajad oma kohustuse täitnud ja kaebajale määratud ravimi väljastanud, kuid on teada, et ravim jäi kaebajal saamata põhjusel, et valvurid ei viinud seda enda ruumist kaebajale edasi. Järelikult ei ole küsimus tervishoiuteenuse osutamise kvaliteedis, vaid valvurite tegevusetuses, sest nemad olid kohustatud kaebajale ravimi edasi andma. Viru Vangla on 08.01.2014. a kahju hüvitamise taotluse lahendamise otsuses nõustunud, et vangla käitus õigusvastaselt perioodil 23.08.2013 – 20.11.2013, sest vanglateenistujad ei andnud vahistatule meditsiiniosakonna poolt väljastatud ja valvurite ruumi pandud ravimit edasi. Samuti on vangla nõustunud, et kaebajale on tekkinud mittevaraline kahju ning mõistnud talle välja hüvitise 20 eurot. Samas nähtub asja materjalidest (tl 79), et 18.11.2013, kui kaebajale määratud ravim Duofilm valvurite ruumist leiti, anti see suure tõenäosusega kaebajale kohe ka kätte, sest 19.11.2013 on A.N. käinud juba arsti vastuvõtul küsimusega, kas ta seda lahust ikka oma probleemi puhul kasutada võib. Seega saab vangla vastu esitatud kahjunõude aluseks olla üksnes periood 23.08.2013-18.11.2013 (kokku 87 päeva), so aeg, mil vanglaametnikud olid unustanud kaebajale kätte anda talle määratud ravimi Duofilm. Sellele eelnenud periood 17.07.2013-23.08.2013 ja järgnenud periood 19.11.2013-20.11.2013, mis seondusid ravimi Wartec kaebajale tagamata jätmisega ei ole eelpooltoodud põhjendusi silmas pidades seotud Viru Vangla ametnike tegevuse või tegevusetusega ning nende perioodide eest ei ole halduskohtul võimalik kaebajale vanglalt hüvitist välja mõista. Ringkonnakohtu menetluses saab seega vaidlus käia üksnes selle üle, kas 20 eurot, mille vangla ise kaebajale välja maksta otsustas, on mõistliku suurusega hüvitis vastustajapoolsest hoolsuskohustuse rikkumisest tingitud kaebaja inimväärikuse alandamise eest 87 päeva jooksul või mitte.

14. Kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitist selle eest, et talle tekkis ravimi õigeaegse saamata jäämise tõttu kondüloome juurde ning ta pidi kannatama sügeluse käes. Samuti on kaebaja leidnud, et vangla käitus temaga ebainimlikult ning tema haigust ei võetud tõsiselt. Viru Vangla on oma 08.01.2014. a otsuse põhjendustes viidanud Viru Vangla arsti

R. Aadamsoo 03.01.2014. a tõendile, mille kohaselt diagnoosis uroloog T. Muul kaebajal anogenitaalkondüloomid ehk tüükad ning et tegemist on viiruselise haigusega, mis võib väljenduda valulikkuse, sügelemise, kihelemisena ja tekitada düskomfordi tunnet. Terviseportaali www.inimene.ee andmetel on kondüloomid sugulisel teel leviv viirushaigus, mis põhjustab limaskesta tüükalisi muutusi suguelunditel. Haigust põhjustab inimese papilloomiviirus. Kondüloomid võivad püsida või ilmuda uuesti vaatamata ravile, võivad iseenesest taandareneda või harvadel juhtudel edasi areneda pahaloomuliseks kasvajaks.

Kondüloomid võivad sügeleda ja kipitada. Eelnevast nähtuvalt võisid ka kaebajal diagnoositud kondüloomid põhjustada valu, sügelust, kihelust ja ebamugavustunnet. Ringkonnakohtu hinnangul on usutav ja tõenäoline, et olukorras, kus kaebajal diagnoositi kondüloomid 17.07.2013, kuid ravimi Duofilm sai ta kätte 18.11.2012, tekkis kaebajale kondüloome juurde ning seetõttu suurenes ka neist tulenev sügelus. Asjaolu, et kaebaja tervisekaardilt ei nähtu eraldi sügelemise üle kaebamist just seoses kondüloomidega, ei anna veel alust öelda, et kaebaja ei olegi sügeluse käes kannatanud.

Kohtu hinnangul võib eeldada, et kui kaebajal diagnoositi haigus, mille üheks sümptomiks on sügelus, siis esines ka kaebajal see sümptom. Kui uroloog oli kaebajale diagnoosi pannud ja kaebaja oli sügeluse põhjusest teadlik ning ootas ravi, siis ei pidanud kaebaja kohtu arvates mistahes vangla tervishoiutöötajatega kokku puutudes alati enda privaatpiirkonna probleemi üle uuesti kaebama. Pealegi on kaebaja 18.09.2013 (tl 73) käinud uroloogi juures uurimas, miks ta ei ole senini ravi saanud ning samuti on ta hiljem korduvalt registreeritud uroloogi vastuvõtule, mis plaanilises korras toimus 20.11.2013 (tl 78).

Sellest nähtub, et kaebaja püüdis enda terviseprobleemi lahendada uroloogi kaudu. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja viidetest ebainimlikule käitumisele ja sügeluse all kannatamisele võib järeldada, et kaebaja taotleb kahjuhüvitist inimväärikuse alandamise eest (riigivastutuse seaduse ehk RVastS § 9 lg 1). Vangistusseaduse § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega.

Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja inimväärikust on alandatud. Ainuüksi vahistatuna kinnipidamiskohas viibimine ei too paratamatult kaasa olukorda, et vahistatu peab mitu kuud (23.08.2013 – 18.11.2013) endale väljastatud ravimit (Duofilm) ootama ning seetõttu haiguse põhjustatud sügeluse ja ebamugavuse käes kannatama. Kuigi kaebaja väidab Duofilm nahalahuse karbile märgitud info põhjal, et ravimit poleks tohtinud talle üldse määrata, ei ole välistatud, et see ravim oleks võinud tema kannatusi leevendada.

Ravivõtete, sh asendusravi määramise üle otsustavad tervishoiutöötajad ning olukorras, kus nn õige ravim kondüloomide raviks puudus, võis kaebajale Duofilm nahalahuse väljastamine olla põhjendatud. Fakt on see, et kaebajale määrati asendusravi, mis oleks võinud teda aidata, kuid ka seda ta ei saanud. Vanglaametnikud unustasid kaebajale asendusravimi andmise peaaegu kolme kuu jooksul. Kaebajal tuli ravi oodata teadmatuses olukorras, kus teda uroloogi poolt määratud ravimi puudumisest ei teavitatud ning kus asendusravimi andmine unustati üldse ära.

Ringkonnakohtu hinnangul on kaebajale inimväärikuse alandamisest tekkinud rahaliselt hüvitatav mittevaraline kahju.

15. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kohtu hinnangul on vanglaametnikud kaebajale asendusravimit andmata jättes olnud raskelt hooletud (VÕS § 104 lg 4), kuna nad ei täitnud oma kohustust pika aja jooksul, kuigi kaebajale andmiseks väljastatud ravim oli pandud nende endi ruumi. Kaebaja viibis vaidlusalusel ajal Viru Vanglas 08.07.2013 – 08.08.2013, 19.08.2013 – 07.10.2013 ja 17.10.2013 – 02.12.2013 (tl 96). Vahepealsetel aegadel, s.o 09.08.2013 – 18.08.2013 ja 08.10.2013 – 16.10.2013 viibis kaebaja arestimajades (vt tl 70, 76).

Pärast asendusravimi väljastamist Viru Vanglas oli kaebaja seal veel järjest 44 päeva ning alates 17.10.2013 kuni ravi saamiseni veel umbes kuu aega. Seega oli vanglal piisavalt aega kaebajale asendusravimit anda. Vangla väide, et ta ei vastuta ebameeldivuste eest, mis põhjustati kaebajale teistes kinnipidamisasutustes, on alusetu. Kaebajale pandi diagnoos ning väljastati ravim Viru Vanglas, kus vanglaametnikel oli pärast 23.08.2013 veel 44 päeva aega talle seda viia. Kuna vastustaja kaebajale ravimit ei andnud, ei saanud kaebaja seda kasutada ka arestimajas viibides.

Siseministri 27.09.2011. a määruse nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (ASkE, nii 12.04.2013 – 30.09.2013 kui ka alates 01.10.2013 kehtivas redaktsioonis) § 33 lg 1 kohaselt on kinnipeetul õigus hoida enda juures või kinnipeetute isiklike asjade hoiuruumis arestimajja saabumisel kaasa võetud asju, arestimaja poolt kasutusse antud asju ja kinnipeetule saadetud asju. ASkE § 35 lg 1 sätestab, et arestimajja vastuvõtmisel paigutatakse kinnipeetuga kaasas olevad asjad hoiule või antakse kinnipeetu soovil tema juurde kambrisse, arvestades § 33 lg-s 2 ja §-s 39 toodud piiranguid.

ASkE § 39 lg 1 p 5 kohaselt on kinnipeetule arestimajas keelatud retseptiravimid, välja arvatud arsti ettekirjutusel. Kaebajale määratud Duofilm nahalahus on ravimiregistri andmetel käsimüügiravim (ravimi kuuluvus „K“). Käsimüügiravimid ASkE § 39 lg 1 kohaselt arestimajas keelatud ei ole. Seega kui kaebajale oleks Viru Vanglas asendusravim kätte antud, oleks ta saanud selle arestimajadesse kaasa võtta ning seda kasutada, kuid vangla süül ta seda teha ei saanud. Halduskohus märkis, et kaebaja kaebuses kirjeldatud sügelemises seisnev kaebus on ära märgitud ainult 02.08.2013. a tervisekaardi sissekandes (tl 68).

Halduskohus leidis, et kuna 05.08.2013 diagnoosis nahaarst kaebajal sügelised, pole alust pidada vastavat kurtmist seotuks käesoleva kaebuse põhjustanud eesnaha kondüloomidega. Kaebaja haigusloo väljavõtte nr 30 (tl 68) kohaselt kurtis kaebaja 02.08.2013, et terve keha sügeleb. Õde tuvastas lööbe käte ja sõrmede vahel ning ka kõhu ja rinnaku piirkonnas. Seega 05.08.2013 diagnoositud sügelised asusid neis piirkondades ning kaebuses kirjeldatud suguelundi sügelemine ei olnud põhjustatud sügelistest. Nagu käesoleva otsuse eelmises punktis põhjendatud, ei tähenda asjaolu, et kaebaja tervisekaardilt ei nähtu kondüloomide põhjustatud sügeluse üle kaebamist (nii, nagu nähtub sügeliste põhjustatud sügeluse üle kaebamine), et kaebaja keha temal juba 17.07.2013 diagnoositud haiguse ja vanglapoolse hoolsuskohustuse rikkumise tõttu 87 päeva jooksul kindlasti enam ei sügelenud ja konkreetselt selle haiguse ning vastustaja ametnike tegevusetuse tõttu ta 87 päeva vältel ei kannatanudki.

16. Mittevaraline kahju seisneb teatavasti isiku hingelistes kannatustes või füüsilistes kannatustes, mida talle on tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. Selle mõiste ja eelnevalt toodud põhjenduste pinnal leiab ringkonnakohus, et arvestades vastustaja süü vormi (raske hooletus), kaebaja väärikuse alandamise kestust (87 päeva ravimi Duofilm saamata jäämise tõttu vanglaametnike süül) ja asjaolu, et vastustaja viivitusest ei tekkinud kaebaja tervisele ilmselt mingeid pikaajalisi kahjustusi või kehavigastust (tl 84), tuleb kaebajale lisaks vangla poolt väljamõistetud summale (20 eurot) välja mõista täiendav mittevaralise kahju hüvitis summas 154 eurot.

Ringkonnakohus peab sellist summat mõistlikuks, arvestades kaebajale tekkinud võimalike ebamugavuste ja kannatustega, sest koos vangla poolt kaebajale määratud 20 euroga teeb see kokku 174 eurot, so 2 eurot iga päeva eest, arvestades eelpoolnimetatud 87 päeva pikkust perioodi, kui kaebaja oli vanglaametnike süül ilma talle määratud ravimita Duofilm. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalik eitada seda, et kaebajal tekkisid sel perioodil teatud ebamugavustunne ja ka füüsilised kannatused arvestades talle 2013. a juulis pandud diagnoosi ning olukorda, kus ta vanglaametnike hooletuse tulemusel ei saanud kätte isegi seda talle määratud ravimit, mis vanglas reaalselt olemas oli.

Kaebaja on küll nõudnud 10 euro väljamõistmist iga ilma ravimita oldud päeva eest, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei ole selline summa mõistlik ja proportsionaalne, eriti kui arvestada seda, et kohtupraktikas on näiteks kinnipeetava õigusvastaselt arestikambris viibimise ühe päeva eest, mille puhul kinnipeetava elukorralduse piiratus ja sellest tulenevad ebamugavused ning inimväärikuse alandamisega seonduvad tunded on ilmselt oluliselt suuremad, peetud võimalikuks hüvitisena välja mõista maksimaalselt 6 eurot. Kaebaja poolt nõutud 1140 euro suurust hüvitist või ka 174 eurost oluliselt suuremat mittevaralise kahju hüvitist ei ole ringkonnakohtu hinnangul antud olukorras võimalik välja mõista ka arvestades Riigikohtu 11.12.2014. a lahendis (haldusasi nr 3-3-1-64-14) toodud selgitusi ning selles asjas kirjeldatud olukorra ja tekkinud tagajärgede eest väljamõistetud hüvitisesumma suuruse võrdlust käesolevas asjas esinenud olukorraga.

Viidatud Riigikohtu lahendis peeti olukorras, kus kaebaja nõudis 20 000 euro väljamõistmist, võimalikuks tema kasuks välja mõista mittevaralise kahju hüvitis 1000 eurot siis, kui tegemist oli vanglapoolse hoolsuskohustuse rikkumisega raske hooletuse vormis, kuid sellele lisandusid vangla tegevusetuse tagajärjena teise kinnipeetava poolt kaebajale tekitatud üsnagi raske kehavigastus ja tervise kahjustumine, mida käesoleval juhul ei ole esinenud.

17. HKMS § 108 lg 2 järgi jagatakse menetluskulud kaebuse osalise rahuldamise korral proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja taotles 1140-eurose hüvitise väljamõistmist. Kuna ringkonnakohus mõistis kaebajale välja 154 eurot, moodustab välja mõistetud hüvitis 13% taotletud summast. Kaebuselt tasuti riigilõivu 34,20 eurot (tl 43) ning sellest summast 13% on 4 euro ja 40 senti, milline summa tuleb Viru Vanglalt samuti kaebaja kasuks välja mõista. Apellatsioonimenetluses oli kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud.

Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/