3-14-51438/21 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 06.02.2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-51438 Haldusasi OÜ Alamõisa Farm kaebus Keskkonnaameti peadirektori 17.03.2014 käskkirja nr 1-4.1/14/152 osaliseks tühistamiseks ja Keskkonnaameti kohustamiseks Menetlusosalised Kaebaja – OÜ Alamõisa Farm, esindaja v. adv Rene Varul Vastustaja – Keskkonnaamet, esindaja Maiu Paloots Asja läbivaatamine Kirjalikus menetluses RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul arvates selle avalikult teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt 09.03.2015, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Alamõisa Farm esitas Keskkonnaametile taotlused hukkunud lammaste eest kahjuhüvitise saamiseks 06.09.2013 summas 2261,50 eurot ja 16.12.2013 summas 1400 eurot. Taotluste kohaselt on Valgamaal Hummuli vallas Alamõisa külas taotlejale kuuluvast lambakarjast huntide poolt murtud ajavahemikel 25.08 – 02.09.2013 ja 01.11 – 06.12.2013 15 lammast ja 7 talle. Taotluses on määratud täiskasvanud lamba (ute) maksumuseks 200 eurot ja talle maksumuseks 94,50 eurot.

2. Keskkonnaameti peadirektori 17.03.2014 käskkirja nr 1-4.1/14/152 „Looma poolt tekitatud kahju hüvitamine“ (tl 22) punkti 1 järjekorranumbriga 124 otsustati hüvitada OÜ-le Alamõisa Farm loomade poolt tekitatud kahju summas 2832 eurot.

3. 28.04.2014 esitas OÜ Alamõisa Farm Keskkonnaameti 17.03.2014 käskkirjale nr 1-4.1/14/152 vaide osas, millega otsustati OÜ-le Alamõisa Farm hüvitada looma poolt tekitatud kahju summas 2832 eurot. Vaide esitaja ei olnud nõus ei maksimaalse hüvitise määradega lamba (160 eurot) ja talle (80 eurot) puhul ega ka omavastutuse määramisega maksimaalses määras (128 eurot).

4. 10.06.2014 vaideotsuse nr 1-4.1/14/282 (tl 23) resolutsiooni punktiga 1 jättis Keskkonnaamet Alamõisa Farm OÜ vaide rahuldamata ning resolutsiooni punktiga 2 otsustas lugeda vaideotsuse punktis 2 „Kaalutlused ja õiguslik alus“ esitatud selgitused käskkirja täiendavateks põhjendusteks. Keskkonnaamet märgib vaideotsuses, et kahju hüvitamise maksimaalse suuruse määramisel on Keskkonnaamet lähtunud kehtivast turuhinnast ja lähtub sellest, kui ei ole tõendatult esitatud kahjustatud objekti muu maksumus. Kehtiva turuhinna väljaselgitamisel on Keskkonnaamet lähtunud TNS Emor Agriseire hinnainfos esitatud 2013. a keskmisest lammaste kokkuostuhinnast, erinevate ekspertide ja loomakasvatajate käest küsitud loomade keskmisest hinnangulisest kaalust, ostumüügikuulutuste põhisest hinnapäringust ja Eesti Lambakasvatajate Seltsi juhatuselt küsitud arvamusest. Keskkonnaamet märgib, et taotleja poolt 06.09.2013 ja 16.12.2013 esitatud kahju hüvitamise taotlused ei sisaldanud ühtegi dokumenti ega tõendit hukkunud lammaste väärtuse kohta, mistõttu oli keskmisest turuhinnast lähtumine õigustatud. Vaidele lisatud 02.07.2005 ja 09.11.2010 kuupäeva kandvad arved ei ole seostatavad 2013. a taotlejale suurkiskja poolt tekitatud kahjuga, mistõttu ei saa neid võtta aluseks teistsuguse hinna määramisel. Maksimaalse omavastutuse määramisel on lähtutud sellest, et huntide ründeid on toimunud ka varem ja suurkiskjate olemasolu kõnealuses piirkonnas oli teada, kuid ajavahemikul 25.08 – 06.12.2013 toimunud rünnete kohta koostatud ekspertiisiaktides nimetatud abinõusid ei ole rakendatud.

5. 10.07.2014 esitas OÜ Alamõisa Farm Tartu Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti 17.03.2014 käskkirja nr 1-4.1/14/152 tühistamiseks osas, millega jäeti rahuldamata OÜ Alamõisa Farm kahju hüvitamise taotlus. 19.08.2014 määrusega edastati kaebus kohtualluvuse järgi lahendamiseks Tallinna Halduskohtule. 06.10.2014 avalduses täiendas kaebaja kaebust nõudega kohustada Keskkonnaametit tema kahju hüvitamise taotluste uuesti läbivaatamiseks osas, milles kahju ei hüvitatud. Tallinna Halduskohus võttis 07.10.2014 määrusega kaebuse menetlusse ning 18.11.2014 määrusega määras asja lahendamiseks kirjalikus menetluses.

6. Keskkonnaameti peadirektori 18.12.2014 käskkirjaga nr 1-4.1/14/528 (tl 109) muudeti 17.03.2014 käskkirja nr 1-4.1/14/152 „Looma poolt tekitatud kahju hüvitamine“ punkti 1 järjekorranumbri all 124 OÜ Alamõisa Farm (registrikood 10914066) osas tehtud otsust ja määrati OÜ-le Alamõisa Farm väljamakstavaks summaks 2896 eurot, st OÜ-le Alamõisa Farm tuli täiendavalt välja maksta 64 eurot.

KAEBAJA SEISUKOHT

7. Kaebaja Alamõisa Farm OÜ taotles Keskkonnaametilt huntide poolt murtud 15 lamba ja 7 talle eest kahjuhüvitist kokku 3661,50 eurot. Alamõisa Farm OÜ vaidlustab Keskkonnaameti peadirektori 17.03.2014 käskkirja nr 1-4.1/14/152 osas, millega on talle hüvitatud kahju vähemal määral, kui kaebuse esitaja oli taotlenud. Kaebajale jääb arusaamatuks ja kontrollimatuks, millise metoodika alusel on loomakahju komisjon kehtestanud maksimaalselt hüvitatavateks määradeks lamba puhul 160 eurot ja kuni 1-aastase lambatalle puhul 80 eurot. Selliste hüvitisemääradega eirab vastustaja kahju hüvitamise põhimõtet – kannatanule tuleb hüvitada täiskahju. Loomakahju komisjoni määratud hindade juures ei kompenseerita kaebajale kogu tekkinud kahju. Kaebaja on arvestanud täiskasvanud lamba hinnaks

200 kuni 250 eurot, samas on kaebaja selliseid loomi soetanud ka hinnaga ca 400 eurot tükk. Seda arvestades on kaebaja hinnad määratlenud isegi konservatiivselt. Talle hinna on kaebuse esitaja määratlenud 94,5 euro juures, mis on kalkuleeritud keskmise talle kaalu ja (kilo)müügihinna korrutise järgi. Kaebaja märgib, et looduskaitseseaduse (LKS) § 61 lg 1 ja lg 3 p 4 ega keskkonnaministri määrus nr

40 ei sätesta, kuidas täpsemalt kujuneb hundi murtud täiskasvanud lamba väärtus või tema eest hüvitatav summa – sellist reeglit või täpsemat metoodikat need normid ei sätesta, mistõttu kaebaja viitab ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg-le 1. Kaebaja ei ole rahul ka omavastutuse määramisega maksimaalses määras. Loomakahju komisjoni protokolli kohaselt on kahjustuste hindamise aktide kohaselt ennetusabinõud olnud mitterahuldavad. Samas nähtub, et 02.09.2013 ekspertiisiaktis on ennetusabinõusid hinnatud piisavaks.

8. 12.12.2014 täiendavas seisukohas (tl 95) märgib kaebaja, et vastustaja lähtub ute turuväärtuse hindamisel valedest alustest, võttes hindamise aluseks teadmise ute lihakilo müügihinnast. Teadaolevalt ei ole täiskasvanud (vana) lamba lihakilohind enam nii suur, kui noortel lammastel (talled, ca aastased). Kaebaja ei müü vanemaid lambaid (uttesid) nö lihaks ehk lihakilo maksumuse järgi, vaid kasvatab ja realiseerib vanemaid lambaid kui tootmisloomasid (st kui poegivaid ja ilmastikus hästi kohanenud isendeid), mille hind/väärtus on oluliselt kõrgem, kui lihaloomaks müüdavatel vanematel lammastel. Tootmisloomasid ostavad nt isikud, kes hakkavad loomakarja pidama või karja suurendama. Kaebaja esitab lambakasvataja OÜ Niiter müügiarve nr 20101102, mille kohaselt on müüdud 2010. aastal uttesid (inglise k. ewes) 300 eurot tükk, mis ongi olnud nö tootmislooma turuhind. Kahjuavalduses on taotletud hüvitist 200 euro alusel, mis näitab, et kaebaja on esitanud kahjuavalduses suhteliselt tagasihoidliku nõude. Võrreldes 2010. aastaga ei ole turuhinnad sellise kauba puhul langenud. Samuti lisab kaebaja OÜ Alamõisa Farm ostuarve aastast 2005, mil kaebaja on omandanud ute (ewes) 400 euroga lamba (tootmislooma) kohta. Keskkonnaamet peaks samuti hindama murtud loomasid kui tootmisloomasid, millisel juhul saaks kahjuna adekvaatsema numbri, mis vastab paremini põhimõttele, et kannatanule tuleb hüvitada kahju 100% ulatuses. Praegusel juhul oleks kaebaja saanud murtud lambad (uted) realiseerida parema hinnaga, kui on vastustaja hüvitisena välja maksnud, järelikult ei ole kaebajale hüvitatud täiskahju, vaid ainult osaline kahju.

9. 07.01.2015 kaebuse täpsustuses (tl 115) märgib kaebaja, et seoses Keskkonnaameti peadirektori 18.12.2014 käskkirja nr 1-4.1/14/528 andmisega ei vaidlusta ta enam 17.03.2013 käskkirja omavastutuse määratlemise osas, kuid kaebaja soovib käskkirja tühistamist osas, millega jäeti rahuldamata OÜ Alamõisa Farm kahju hüvitamise taotlus.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

10. Vastustaja Keskkonnaamet palub jätta kaebuse rahuldamata järgmistel põhjustel. LKS § 61 lg 1 kohaselt hüvitatakse hundi tekitatud kahju ning kahjustuse ennetamiseks rakendatud abinõudele tehtud kulutused osaliselt. Lisaks LKS-le reguleerib looma tekitatud kahju hüvitamist keskkonnaministri 10.09.2008 määrus nr 40 (loomakahju määrus), mille § 8 sätestab kahju täpsustatud ulatuse. Nimetatud paragrahvi lõike 4 kohaselt hüvitatakse suurkiskja kahju kuni 100% ulatuses. Loomakahju määruse § 6 lg 1 p 8 kohaselt kahju märgitakse hüvitamise taotluses kahjustatud objekti maksumuse kalkulatsioon, võimaluse korral lisatakse kahjustatud objekti soetamise, taastamise, ravi või kahjustuse maksumust tõendava dokumendi koopia.

Kaebaja ei esitanud taotluse juurde hukkunud lammaste väärtuse tõendamiseks ühtegi dokumenti. Kui hukkunud kodulooma maksumust ei ole taotleja poolt tõendatud, lähtutakse kahju hüvitamisel Keskkonnaameti poolt määratud hüvitamisele kuuluvast looma keskmisest maksumusest vastaval aastal või taotleja enda määratud hinnast oma loomale, kui see ei ületa lammaste/tallede keskmist maksumust. LKS § 61 lg 3 p-i 5 ei tule mõista selliselt, et kahjutaotlejale tuleb hüvitada tema poolt määratud hukkunud looma hind vastavalt taotleja äranägemisele.

Kahju hüvitamise üldprintsiipi on järgitud ka loomakahju hüvitamist korraldavates vastavates normides ja Keskkonnaameti otsuses. Kahju hüvitamisel lähtutakse hüvitismäära kehtestamisel keskmistest turuhindadest ja kui on esitatud tõendid teistsuguse maksumuse kohta, on võimalik kahjuhüvitis otsustada ka lähtudes konkreetsetest tõenditest täismahus ehk 100% ulatuses, mis võib olla suurem kui keskmine turuhind/hüvitis. Keskkonnaamet tuvastas enne hüvitustaotluste suhtes otsuse tegemist vastava aasta (antud vaidluses 2013) lammaste/tallede keskmise turuhinna (hinna, mille eest on võimalik omandada uus lammas/tall), mis võeti aluseks hüvitiste suuruse määramisel.

Keskkonnaamet on 2013. a lamba ja talle keskmise hüvitiste suuruse määramisel tuginenud Eesti Lambakasvatajate Seltsi kui enamust lambakasvatajaid ühendava esindusorganisatsiooni ja kompetentsikeskuse ettepanekule. Keskmise hinna määramisel on vaadeldud ja võrreldud ka lammaste ja tallede hindasid erinevate allikate (TNS Emor Agriseire hinnainfos esitatud 2013. aasta keskmisest lammaste kokkuostuhind, ostu-müügikuulutused, Eesti Lambakasvatajate Seltsi arvamus) põhjal. Eesti Lambakasvatajate Seltsi määratud lammaste ja tallede keskmine turuhind oli kõrgem või samas suurusjärgus teistest allikatest nähtuva hinnaga, mistõttu määras Keskkonnaamet kiskjakahjustuste hüvitamisel ühtseteks maksimaalselt hüvitatavateks määradeks just Eesti Lambakasvatajate Seltsi ettepanekus nähtuvad hinnad täiskasvanud lambale 160 eurot ning kuni 1 aasta vanuse lambatalle korral 80 eurot, jõudluskontrolli alusesse karja kuulunud lammaste korral 200 eurot ning tallede korral 150 eurot.

Puudub vaidlus, et lambaid müüakse ja ostetakse erineva hinnaga. Et oleks võimalik kahjude hüvitamine ühtsetel alustel, on Keskkonnaamet välja selgitanud keskmise hinna, millest lähtutakse, kui taotleja ei ole tõendanud teistsugust hinda. Hüvitise määramisel lähtutakse taotluses esitatud hinnast ja keskmisest turuhinnast, kui taotluses esitatud hind seda ületab. Kui taotluses on lamba hind määratud kallimalt kui keskmine turuhind ja omanik ei ole esitanud tõendeid hukkunud looma väärtuse kohta, arvestatakse hüvitis keskmisest turuhinnast lähtudes.

Kui hukkunud lamba väärtus on tõendatud, makstakse hüvitis taotluses esitatud määras. Kaebaja kahjuhüvitise taotlus lammaste/tallede väärtust tõendavaid lisadokumente ei sisaldanud. Kaebus ega kaebuse lisad ei sisalda tõendeid, et 2013. a olid Eestis lammaste/tallede keskmised hinnad erinevad Keskkonnaameti poolt määratutest. Kaebaja ei ole tõendanud ka seda, et tema enda poolt 2013. a võõrandatud lammaste/tallede keskmine hind oli kallim kui Keskkonnaameti poolt määratud hüvitushind ja ta oleks saanud murtud lambad/talled realiseerida parema hinnaga, kui on vastustaja hüvitisena välja maksnud.

Seega ei ole taotluse esitamisel ega ka kaebuse esitamisel ja läbivaatamisel kaebaja tõendanud, et tema enda karjast on 2013. a kogu äriühingu lammaste müüki vaadeldes müünud lambaid/tallesid keskmiselt kallimalt kui Keskkonnaameti määratud kahjuhüvitis 160 eurot lammas ja

80 eurot tall. Lammaste väärtuse tõendamiseks on kaebaja esitanud arve aastast 2005 ja OÜ-ga Niiter seotud arve aastast 2010. Nimetatud arved ei saa olla aluseks 2013. aastal lamba keskmise hinna määramisel ega saa tõendada aastaid hiljem hukkunud lammaste väärtust. Tallede väärtust tõendavaid tõendeid kaebaja esitanud ei ole.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

11. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja uurinud esitatud materjale, leiab, et OÜ Alamõisa Farm kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.

12. LKS § 61 lg 1 (ka kuni 31.07.2014 kehtinud redaktsioonis) kohaselt hüvitatakse mh hundi tekitatud kahju ning kahjustuse ennetamiseks rakendatud abinõudele tehtud kulutused osaliselt. LKS § 61 lg 2 sätestab, et kahju hindamise metoodika, kahju hindamise täpsustatud ulatuse ja korra kehtestab keskkonnaminister määrusega. LS § 61 lg 3 p 5 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kahju hüvitatakse vastavalt kahjukannatajataotlusele järgmises ulatuses: hundi, ilvese ja pruunkaru tekitatud kahju 100 protsendi ulatuses, olles kahjusummast eelnevalt lahutanud omaniku omavastutuse osa 64–128 eurot. Keskkonnaministri 10.09.2008 määruse nr 40 “Looma tekitatud kahju hindamise metoodika, kahju hüvitamise täpsustatud ulatus ja hüvitamise kord ning kahjustuste vältimise abinõudele tehtud kulutuste hüvitamise täpsustatud ulatus ja kord” (loomakahju määrus) § 8 lg 4 sätestab, et suurkiskja tekitatud kahju hüvitatakse kuni 100% ulatuses. Ühele kahjusaajale ühe kalendriaasta kestel tekitatud kahjud liidetakse kokku ja summast lahutatakse omaniku omavastutuse osa vahemikus 64–128 eurot kalendriaasta kohta. Omavastutuse osa määramisel arvestatakse vara kaitseks kasutatud kahjustuse vältimise abinõude efektiivsust vastavalt käesoleva määruse §-le 9. Loomakahju määruse § 6 lg 2 p 8 kohaselt tuleb kahju hüvitamise taotluses muuhulgas märkida kahjustatud objekti maksumuse kalkulatsioon, võimaluse korral lisada kahjustatud objekti soetamise, taastamise, ravi või kahjustuse maksumust tõendava dokumendi koopia.

13. Kaebaja esitas kaebuse Keskkonnaameti peadirektori 17.03.2014 käskkirjale nr 1-4.1/14/152 ulatuses, milles ei rahuldatud tema loomakahju hüvitamise taotlusi täielikult. Nimetatud käskkirja on muudetud Keskkonnaameti peadirektori 18.12.2014 käskkirjaga nr 1-4.1/14/528, millega on kaebaja omavastutuse osaks määratud 128 euro asemel 64 eurot, so vähimas määras. Sellest tulenevalt ei vaidlusta kaebaja 17.03.2014 käskkirja nr 1-4.1/14/152 enam omavastutuse summa osas, vaid üksnes selles osas, mis puudutab lammaste väärtuse hindamist (kaebaja poolt taotletav summa väheneb 64 euro võrra).

14. Looma tekitatud kahju ja kahjustuste vältimise abinõudele tehtud kulutuste hüvitiste määramise komisjoni protokollis 04.03.2014 märgitakse, et juhtudel, kus taotleja ei tõenda taotluse juurde lisatud dokumentidega teisiti, otsustas komisjon kehtestada kiskjakahjustuste hüvitamisel ühtseteks maksimaalselt hüvitatavateks määradeks: täiskasvanud lammas – 160 eurot, kuni 1 a vanune lambatall

– 80 eurot, tunnustatud jõudluskontrolli või aretuskarja kuuluv lammas – 200 eurot, kuni 1 a vasikas

– 400 eurot.

15. Kaebaja ei nõustu Keskkonnaameti kalkulatsioonidega ja leiab, et murtud lammaste ja tallede väärtus oli kõrgem kui vaidlustatud otsuses leitud, mistõttu peaks kahjutasu summa olema suurem. Kaebaja leiab, et täiskasvanud lamba (ute) hinnaks on 200-250 eurot ja talle hinnaks 94,50 eurot. Kaebaja ei väida, et murtud lambad oleksid kuulunud tunnustatud jõudluskontrolli või aretuskarja. Kaebaja leiab, et vastustaja on ekslikult võtnud hüvitise määramisel aluseks ute lihakilo müügihinna, kuna kaebaja ei müü vanemaid lambaid nö lihaks, vaid kasvatab ja realiseerib neid kui tootmisloomi, mille hind on oluliselt kõrgem kui lihaloomadeks müüdavatel lammastel. Kaebaja poolt esitatud lambakasvataja OÜ Niiter müügiarve nr 20101102 (tl 63 pöördel), mille kohaselt müüdi 2010. a uttesid (inglise k. ewes) 300 eurot tükk. Kaebaja väitel see ongi olnud nö tootmislooma turuhind. Kahju hüvitamise avalduses nõudis kaebaja 200 eurot ute eest, mis on seda arvestades tagasihoidlik summa. Lisaks on kaebaja esitanud OÜ Alamõisa Farm ostuarve aastast 2005 (tl 64), mil kaebaja on omandanud uttesid hinnaga 400 eurot isendi kohta.

16. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja esitatud arved piisavad, et tõendada 2013. a murtud lammaste ja lambatallede väärtust. Kaebaja esitatud arved pärinevad aastatest 2010 ja 2005. Kaebaja ei ole ei haldus-, vaideega kohtumenetluses esitanud ühtegi arvet hilisema aja kohta. Kaebaja on esitanud vaid väite, et võrreldes 2010. aastaga ei ole turuhinnad sellise kauba puhul langenud. Seda väidet ei ole kaebaja millegagi tõendanud. Kaebaja ei väida, et arved kajastavad just murtud lammaste väärtust. Kohus ei saa seega esitatud arvete alusel lugeda tõendatuks, et murtud loomade väärtus oli selline, nagu kaebaja väidab.

17. Kaebaja leiab, et talle kuulunud murtud loomi tulnuks käsitleda kui tootmisloomasid, mitte lähtuda lihakilo müügihinnast. Samas ei ole kaebaja ka seda väidet tõendanud, s.o esitanud materjale, mis näitaksid, et kaebaja praegu kasvatab ja müüb tootmisloomasid, mitte lihaloomasid. Kaebaja võis osta 2005. a tootmisloomasid näiteks loomakarja suurendamiseks, kuid see ei tähenda, et ta neid lihaloomadena edasi ei müü. Tõenäoliselt on kaebaja müünud lambaid ka 2013. aastal (äriregistris olevate Alamõisa Farm OÜ 01.06.2012 - 31.05.2013 ja 01.06.2013 - 31.05.2014 majandusaasta aruannete kohaselt on ettevõte nendes ajavahemikes teeninud müügitulu) ja kaebajal peaks seega olema võimalik esitada ka hilisemaid arveid.

18. Alamõisa Farmi veebilehel http://www.talled.ee, millele vaideotsuses on viidatud, avaneb lingi „Alamõisa Farm“ alt järgmine tekst: „Toodame talleliha aastast 2003. Eesmärgiks on pakkuda lihatööstustele stabiilselt parima kvaliteediga talleliha. Et see päriselt ebaõnnestunud pole näitab tõsiasi, et 2007. aastast alates oleme kogu toodangu eksportinud, peamiselt Saksamaale.“ Veebilehel viidatakse kontaktide all OÜ-le Niiter, mille juhatuse ainus liige ja ainuosanik, sarnaselt Alamõisa Farm OÜ-le (asutatud 2003. a), on Hannes Urbanik. Veebilehel on 2014. a seisuga (veebilehte on viimati muudetud 04.10.2014) märgitud, et tallesid ostetakse hinnaga 1,60 eurot/kg ja vanu lambad 0,50 eurot/kg. Vaideotsuses on märgitud, et OÜ Niiter ostis 2013. a lõpus kuni 2014. a alguses lambatallesid eluskaalu hinnaga 1,70 eurot/kg (väljavõte seisuga 27.03.2014). Isegi kui vastaks tõele kaebaja väide – mida ta kuidagi tõendanud ei ole – et tema ei müü vanemaid lambaid lihaloomadeks, vaid tootmisloomadena, ei oleks siiski mingil moel põhjendatud kaebaja poolt murtud tallede osas suurema summa nõudmine, kui on Keskkonnaamet välja pakkunud. On ilmne, et vähemalt tallesid müüb kaebaja lihaks. Murtud tallede kaalu kohta kaebaja aga tõendeid esitanud ei ole. Samas on vähemalt viimasel ajal nii uttede kui ka tallede tegelik keskmine kokkuostuhind olnud oluliselt madalam, kui kaebaja enda poolt esitatud arvete alusel väita tahab.

19. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei esitanud koos hüvitustaotlustega tõendeid murtud lammaste ja tallede väärtuse kohta, nt nende soetamise hinna kohta, nagu näeb ette loomakahju määruse § 6 lg 2 p

8. Kaebaja ei esitanud tõendeid ka loomade keskmisest kõrgema turuhinna kohta. Seega lähtus komisjon põhjendatult ühtsetest hüvitusmääradest. Keskkonnaamet võttis hüvitise suuruse otsustamisel aluseks 2013. aastaks määratud keskmise hüvitise ehk lammaste keskmise turuhinna 160 eurot täiskasvanud lammas ja 80 eurot tall. Vaideotsuses märgitakse, et kehtiva turuhinna väljaselgitamisel on Keskkonnaamet lähtunud on TNS Emor Agriseire hinnainfos esitatud 2013. a keskmisest lammaste kokkuostuhinnast, erinevate ekspertide ja loomakasvatajate käest küsitud loomade keskmisest hinnangulisest kaalust, ostu-müügikuulutuste põhisest hinnapäringust ja Eesti Lambakasvatajate Seltsi juhatuselt küsitud arvamusest. Lõpliku hüvitushinna otsustamisel on eelkõige lähtutud just viimasest. Eesti Lambakasvatajate Seltsi hinnangul peaks olema pakutud summa eest võimalik osta samaväärne asenduslammas (Eesti Lambakasvatajate Seltsi 12.02.2014 ettepanek, tl 69). Kohus nõustub vastustajaga, et lähtutud ei ole üksnes lihahinnast, vaid arvestatud on ka elusloomade müügihinda. Seejuures ei ole tegemist sugugi madalaima võimaliku hinnaga. Kohtul ei ole alust kahelda, et ühtsete hüvitisemäärade määramisel on vastustaja lähtunud asjakohastest andmetest ning hüvitisesummad põhinevad tegelikel turuhindadel.

20. Nagu loomakahju määruse § 8 lg 4 sätestab, siis suurkiskja poolt tekitatud kahju hüvitatakse kuni 100% ulatuses. Olukorras, kus taotleja aga ei ole tõendanud talle tekitatud kahju tegelikku suurust, ei ole alust hüvitada talle kahju nõutud summas. Kohus nõustub vastustajaga, et 100% ulatuses kahju hüvitamine eeldaks, et kaebaja on tõendanud murtud lammaste tegeliku väärtuse. Sisuliselt soovib kaebaja, et teda koheldaks teisiti, kui ülejäänud hüvitisetaotlejaid, kes ei ole murtud loomade väärtuse kohta tõendeid esitanud, olukorras, kus selleks igasugune alus puudub. Kaebaja nõutud ulatuses tema taotluse rahuldamise korral aga rikuks vastustaja põhiseaduse §-i 12, s.o võrdsuspõhiõigust. Kaebaja väide, et ta oleks murtud uted saanud realiseerida kõrgema hinnaga, kui väljamakstav hüvitis, on paljasõnaline. Kahju hüvitamise üheks aluspõhimõtteks on muuhulgas ka see, et kannatanu ei tohi kahjuhüvitise läbi rikastuda (VÕS § 127 lg 5). Kui kaebaja taotlus rahuldada nõutud ulatuses, tooks see asjaolusid arvestades kaasa kaebaja rikastumise.

21. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vaidlustatud otsus vastab HMS nõuetele ning kohtule ei nähtu asjaolusid, mis viitaksid vaidlustatud otsuse õigusvastasusele ja tingiksid selle tühistamise. Seega tuleb kaebus nii tühistamiskui ka kohustamisnõude osas jätta rahuldamata.

22. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, kannab menetluskulud kaebaja. Kumbki pooltest ei esitanud kohtu poolt määratud tähtajaks menetluskulude taotlust. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

Karin Kalmiste Kohtunik