3-14-50679/30 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht 06.02.2015 a, Tallinn Haldusasja number 3-14-50679 Haldusasi AS Luterma (pankrotis) kaebus Eesti Vabariigi poolt õigustloova akti andmisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes. Menetlusosalised Kaebaja – AS Luterma (pankrotis), lepingulised esindajad vandeadvokaat Risto Rüütel ja Allan Viirma; Vastustaja – Põllumajandusministeerium, volitatud esindaja Ingrid Raidme. Asja läbivaatamise vorm Kohtuistungil 12.01.2015 kell 11.00. Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus selle avalikult teatavakstegemisest 06.02.2015 arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul (HKMS § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Asjaolud

1. Riigikogu poolt võeti 07.04.2004 vastu üleliigse laovaru tasu seadus (ÜLTS), mis avaldati Riigi Teatajas 27.04.2004 ja mis jõustus 01.05.2004.

2. Tallinna Halduskohtule saabus 30.04.2014 AS Luterma (pankrotis) kaebus Eesti Vabariigi poolt õigustloova akti andmisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes. Kaebaja leiab, et talle on ÜLTS-i kehtestamisega tekitatud kahju summas 9 174 811,63 eurot.

3. 05.11.2014 määrusega rahuldas kohus kaebaja ja vastustaja taotluse kahjunõude põhjendatuse osas asjas vaheotsuse tegemiseks.

Kaebuse sisu

4. ÜLTS-i avaldamise järgselt pandi kaebaja sundolukorda, jõustades seaduse 01.05.2004 (ÜLTS-i avaldamise ja jõustumise vahele jäi 3 päeva). Sellega seonduvalt tekkis kaebajal oht sattuda majanduslikult ebasoodsasse olukorda, sest avaldatud ja kohe jõustuv seadus sätestas maksukohustuse teatud määrast suurema laovaru olemasolul. Kaebajal puudusid võimalused lühikese aja jooksul hinnata seaduse õiguspärasust, seda eeldati ja usaldati. Suurema kahju ärahoidmiseks (sanktsiooni vältimiseks) tuli kaebajal oma tegevuses lähtuda peatselt jõustuva seaduse sätetest. 30.04.2004 sõlmis Luterma äriühinguga Water Purification Services Ltd (WPS) müügilepingu talle kuuluva suhkru võõrandamiseks. Eesti Vabariik on ÜLTS-i kui õigustloova akti andmisega tekitanud kaebajale varalist kahju, mis kuulub hüvitamisele riigivastutuse seaduse (RVastS) § 14 lg 1 alusel.

4.1. Kahju on tekitanud avalik-õiguslikus suhtes avaliku võimu kandja. Ka esineb põhjuslik seos – kui ÜLTS-i ei oleks vastu võetud sellisel kujul, ei oleks kaebaja põhiõigusi rikutud ning kahju käesoleva kaebusega hüvitamisele kuuluvas määras ei oleks tekkinud.

4.2. Seadusandja on rikkunud ÜLTS-i vastu võttes ja jõustades põhiseaduse (PS) §-e 3, 10, 11, 13, 31, 32, 102, 113. Seadusandja peab tagama adressaatidele piisava aja uute kohalduvate normidega tutvumiseks ja võimaluse oma tegevus vastavalt ümber korraldada. Ajavahemik, mis jääb seaduse avaldamise ja jõustumise vahele, on seotud õiguskindlusega. Vastavale rikkumisele on viidanud Riigikohus oma 05.10.2006 otsuses 3-3-1-33-06. Lisaks on sellele rikkumisele viidanud Riigikontroll oma 01.06.2005 aruande nr OSIV-2-6/05/49 „Eesti riigiasutuste tegevus Euroopa Liiduga liitumise ajaks üleliigsete suhkruvarude tekkimise vältimiseks“ kokkuvõttes.

4.3. Vaatamata suuremahulistele kohtuvaidlustele ei teinud seadusandja omapoolseid samme õigusvastasuse heastamiseks, PS-ga vastuolus olevate normide tühistamiseks, üksikisikutele kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks, rakendussätete muutmiseks vmt. See viitab jätkuvale rikkumisele, sh pärast Riigikohtu 05.10.2006 otsust asjas nr 3-3-1-33-06 ei analüüsinud seadusandja tekkinud olukorda piisava põhjalikkusega. Ka seda saab kvalifitseerida seadusandja oluliseks rikkumiseks.

4.4. ÜLTS § 2 ei määratlenud täpsemalt maksustamisele kuuluvaid põllumajandustooteid, tehes vaid viite Euroopa Komisjoni 10.11.2003 aasta määrusele 1972/2003/EÜ ja Euroopa Komisjoni 14.01.2004 määrusele 60/2004/EÜ. ÜLTS § 3 ei määratlenud suhkru mõistet, piirdudes seegi kord viitega Euroopa Komisjoni määruse 60/2004/EÜ art-le 4. ÜLTS § 4 sätestab kohustuse, tehes sisulise ringviite §-le 2 ja §-le 3, kus on defineeritud põllumajandustoode ja suhkur ÜLTS-i mõttes. Tulenevalt Euroopa Kohtu lahendist 12.07.2012 asjas nr C-146/11 ei olnud ÜLTS-s sätestatud reguleerimisala võimalik adressaatidele rakendada, sest Euroopa Komisjoni määrused ei olnud sellisel kujul eraõigusliku isiku suhtes kohaldatavad. Tegemist ei olnud pelgalt vormilise rikkumisega, vaid olulise ja sisulise rikkumisega, sest avaldamispuuduste tõttu on viiteid sisaldavad normid kehtetud algusest peale. Õigusakti sees teisele õigusaktile viitamise korral peab viidatav akt vastama kvaliteetselt samaväärsetele avaldamistunnustele nagu Eesti seadus, st peab olema avaldatud ettenähtud ametlikus väljaandes eestikeelsena. Kõnealused Euroopa Liidu määrused panid kohustusi liikmesriigile, kuid mitte eraisikutele. Seadusandja püüd oma kohustuste edasikandmise osas toimus kiirustades ning PS-st rikkudes.

4.5. ÜLTS-i alusel sooviti isikule panna rahalisi kohustusi, mis on vaadeldav riikliku maksuna, mistõttu tulenevalt PS §-st 113 saab seda teha vaid seadusega. Seaduse avaldamiskohustus on kehtima hakkamiseks vältimatu. Lisaks tuleb PS kohaselt avaldada õiguste ja kohustuste tekitamiseks õigusnormid eesti keeles. Mittenõuetekohase avaldamise korral ei hakka norm kehtima. Kehtetut normi ei ole võimalik täita. Seega ei hakanud ÜLTS-i viiteid sisaldavad normid kehtima, sest definitsioone sisaldavad normid olid viitelised.

4.6. Euroopa Komisjoni määrused nr 1972/2003 ja 60/2004 ei sätesta õigusi ega kohustusi eraõiguslikele juriidilistele ega füüsilistele isikutele. Komisjoni määruste nr 1972/2003 ja 60/2004 adressaadid olid määrustes nimetatud liikmesriigid. Komisjoni määrused nr 1972/2003 ja nr 60/2004 omandasid õigusliku mõju liikmesriikide eraõiguslikele isikutele alles määrustes etteantud eesmärkide saavutamiseks vajalike meetmete siseriikliku kehtestamisega, so kaebuse esitaja tegevust sai reguleerida (sh kaebuse esitajat maksustada) üksnes vastav siseriiklik õigusakt. Juba ainuüksi asjaolu, et ÜLTS tuli vastu võtta, lükkab ümber vastustaja väite, et määrused omasid kaebuse esitajale vahetut mõju. Teadaolevalt Euroopa Liidu määrusi üldjuhul ei dubleerita. Euroopa Liidu õigusakti dubleerimine või siseriikliku rakendusakti vastuvõtmine on vajalik olukorras, kus tegemist on direktiiviga või muul põhjusel ei ole õigusakti vahetu kohaldamine võimalik või asjakohane.

4.7. ÜLTS ja selle järgimine pani kaebaja eriliselt kannatanud isikute hulka ning tekitatud kahju hüvitamata jätmine rikuks PS §-st 25 tulenevat võrdsuspõhiõigust, sest ÜLTS § 5 alusel defineeritud käitlejad, kes seadust ei täitnud ja üleliigset suhkrut ei võõrandanud, on saanud konkurentsieelise parema lõpptoodangu kasumimarginali näol läbi müümata jäänud odavama tootmissisendi. Käitlejad, kes jätsid ÜLTS-i alusel sätestatud üleliigse laovaru alles ja tasusid üleliigse laovarutasu vastavalt maksuotsusele, saavad raha koos seaduse järgse intressiga tagasi küsida, olles samal ajal saanud lisaks ka konkurentsieelise. Seega jääks kaebaja kahju hüvitamata jätmise korral õigusvastaselt ilma PS § 25 alusel kaitstavast õigushüvest. Kaebaja puhul on toimunud õigusvastane omandiõiguse riive, mis kuulub PS kaitsealasse.

4.8. Asjaolu, et ka Euroopa Liidu institutsioonid on oma kohustusi rikkunud ning jätnud Euroopa Liidu õigusaktid õigeaegselt liikmesriikide keeltes avaldamata, ei saa olla õigustavaks asjaoluks siseriiklike õigusaktide defektsele väljaandmisele. Iseenesest oli kaebuse esitaja õiguste rikkumine riigile välditav, kui ta oleks jätnud ÜLTS-i üldse kehtestamata või oleks ÜLTS-i koostanud teistsuguse sisuga. Kuivõrd komisjoni määrused nr 1972/2003/EÜ ja 60/2004/EÜ määrasid kindlaks riigi kohustused Euroopa Liidu ees seonduvalt võimalike üleliigsete laovarudega, saanuks riik reguleerida liikmesriigi siseseid suhteid ettevõtjate ja liikmesriigi vahel ilma määrustele viitamata. Siseriiklikku õigusakti välja andes ei saa seadusandja temal lasuvat kohustust anda õigusaktid välja eesti keeles delegeerida kellelegi teisele, mistõttu ei ole Euroopa Liidu institutsioonide õigusaktide liikmesriikide keeltes avaldamise kohustuse täitmata jätmine vabandavaks asjaoluks. Euroopa Liidu institutsioonid ei ole ÜLTS-i vastu võtnud ega rakendanud.

4.9. RVastS § 8 lg 1 eeldused on täidetud – selgelt on määratletud kahju, selle suurus ja tekkimise alused; kahju tekkis avalik-õiguslikus suhtes õigustloova akti kehtestamisega, mis oli õigusvastane; akti kehtestamise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. Kaebajale tekitatud kahju ei olnud kaebajal võimalik vältida ega kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 või 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kaebaja täitis ÜLTS-ga sätestatud regulatsioone nõuetekohaselt. Võõrandades laovaru vältis kaebaja ÜLTS-s sätestatud sanktsioone, mis oli suurema kahju ärahoidmine ettevõttele.

Seega puuduvad kaebaja kahjunõuet välistavad asjaolud ning riigi poolt õigusvastaselt tekitatud kahju kuulub hüvitamisele. Kaebaja palub tunnistada kahjunõue põhjendatuks ja jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Vastustaja vastulause

5. Vastustaja leiab, et ÜLTS-ga tutvumiseks jäetud aeg oli piisav. Riigikohus leidis oma 05.10.2006 lahendis nr 3-3-1-33-06, et mõistlikult tegutseval ettevõtjal oli kehtivaid Eesti ja Euroopa Liidu õigusakte arvestades võimalik ette näha, et Eesti ühinemisel Euroopa Liiduga õiguslik olukord muutub. Riigikohus leidis kokkuvõtvalt, et üleliigse laovaru tasu kehtestamine oli üldjoontes ettenähtav muudatus. Seejuures möönis Riigikohus, et selleks, et kindlaks teha, kas ettevõtjal oli võimalik ette näha ÜLTS-ga sätestatud konkreetseid õiguslikke muudatusi, tuleb täiendavalt analüüsida, kas ÜLTS jääb Euroopa Komisjoni määrustega sätestatud piiridesse või väljub sellest, kehtestades ise materiaalõiguslikke norme, mis ei tulene nimetatud määrusest või pole sellega kooskõlas. Riigikohus asus seisukohale, et üksnes viimasel juhul (st kui ÜLTS väljub Euroopa Komisjoni määrustega sätestatud piiridest) ei olnud võimalik ÜLTS-ga kehtestatud vastavaid regulatsioone ja nende tagajärgi ette näha ning neid ei saaks õigustada ka Euroopa Liidu huvide prevalveerimine erahuvide üle. ÜLTS-s ettenähtud meetmete kooskõla Euroopa Liidu õigusega, ehk määrustega nr 1972/2003 ja 60/2004, on kindlaks tehtud Euroopa Kohtu lahendiga asjas C-570/07 (Balbiino) ja asjas C-140/08 (Rakvere Lihakombinaat). Euroopa Kohus on oma 15.01.2002 eelotsuses asjas nr C-179/00 asunud seisukohale, et normaalne usin majandusettevõtja oleks pidanud teadma alates ühinemisakti avaldamisest Euroopa Ühenduste Teatajas, et selle alusel olid komisjonil eriomased volitused võtta vastu üleminekumeetmed selleks, et viia uutes liikmesriikides olemasolevad eeskirjad kooskõlla ühise turukorraldusega, ja et sellistel meetmetel võisid teatud asjaoludel olla tagasilöögid ülevarudele, mida oli kogutud enne määruse avaldamist. Euroopa Esimese Astme Kohus on seda seisukohta määruse 1972/2003 suhtes veelkord kinnitanud 10.06.2009 otsuses kohtuasjas T-257/04. Seega, nagu nähtub nii Riigikohtu hinnangust kui ka Euroopa Kohtu praktikast, oli ettevõtjal võimalik alates ühinemisakti avaldamisest ette näha, et riigi Euroopa Liiduga liitumisel võidakse põllumajandustoodete suhtes kehtestada üleminekumeetmeid nii komisjoni (määrustega 1972/2003 ja 60/2004) kui ka riigi poolt (ÜLTS).

5.1. Määrus nr 1972/2003 avaldati Euroopa Liidu Teatajas eesti keeles 04.03.2005 ja määrus 60/2004 avaldati Euroopa Liidu Teatajas eesti keeles 04.07.2005. 12.03.2004 Riigi Teatajas avaldatud akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta art 2 sätestab, et alates ühinemiskuupäevast on asutamislepingute sätted ning institutsioonide ja Euroopa Keskpanga poolt enne ühinemist vastuvõetud aktid uutele liikmesriikidele siduvad ja neid kohaldatakse nendes riikides vastavalt kõnealustes lepingutes ja käesolevas aktis sätestatud tingimustele. Kõnealustes lepingutes sätestatud tingimused näevad mh ette õigusaktide avaldamist ametlikes keeltes, st ka liituva riigi keeles (art 58). Euroopa Liidu Teatajas õigusaktide avaldamine, sh nende Euroopa Liidu õigusaktide avaldamine uute liikmesriikide keeltes, mis on vastu võetud enne liikmesriigi liitumist, on Euroopa Liidu institutsioonide vahelise Euroopa Ühenduste Ametlike Väljaannete Talituse ülesanne. ÜLTS-i väljatöötamine algas juba 2003. a lõpus, kooskõlastamiseks esitati ÜLTS-i eelnõu 2004. a veebruaris, Riigikogu võttis ÜLTS-i vastu 07.04.2004. Kuna ÜLTS-i väljatöötamine algas üle poole aasta enne Eesti Euroopa Liiduga liitumist, siis eeldati, et õigusaktid, millele ÜLTS-s viidatakse, avaldatakse 01.05.2004 nõuetekohaselt. Määruste avaldamist Euroopa Liidu Teatajas ei saanud Eesti Vabariik kuidagi mõjutada.

5.2. Euroopa Kohus tegi otsuse kohtuasjas C-146/11 (Pimix) 12.07.2012. Euroopa Kohus lähtus selle asja lahendamisel Skoma-Lux pretsedendist ega käsitlenud asjaolu, et üleminekumeetmeid sätestav ühinemisakt oli avaldatud Euroopa Ühenduste Teatajas eesti keeles juba 23.09.2003 ega asjaolu, et ühinemisakti art 41 esimese lõike kohaselt võidakse Euroopa Komisjoni poolt võtta ja kohaldada üleminekumeetmeid kolme ühinemisjärgse aasta jooksul. Euroopa Kohus leidis tõepoolest, et ühinemisakti art 58 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui Eestis kohaldatakse üksikisikute suhtes komisjoni määruse 1972/2003/EÜ sätteid, mis ei olnud 01.05.2004 seisuga eesti keeles Euroopa Liidu Teatajas avaldatud ega selle liikmesriigi siseriiklikku õigusesse üle võetud, kuigi üksikisikud võisid nendega tutvuda muul viisil. Otsuse sõnastuse p-dest 40 ja 42 võiks esialgu järeldada, et kui Eesti Vabariik oleks ÜLTS-s kõnealuste määruste viidete asemel avaldanud nende tekstid täies ulatuses Eesti õigusena, oleks see võimaldanud üleminekumeetmeid isikute suhtes rakendada. See järeldus ei ole aga õige, kuna vaadeldes p-des 40 ja 42 toodut ning otsuse p-s 36 viidatud kohtupraktikat, nähtub, et isegi, kui Eesti oleks ÜLTS-s viidatud määruste tekstid täies ulatuses Eesti õigusena avaldanud, ei oleks see taganud, et isikud saanuks tutvuda Eesti õiguse aluseks olnud Euroopa Liidu õigusaktidega eesti keeles Euroopa Liidu Teataja vahendusel. Kohus märkis otsuses kohtuasjas C-146/11 (Pimix) selgesõnaliselt, et liidu administratsioon ei täitnud kohustust tagada, et kogu acquis communautaire oleks ühinemise kuupäeval kõigis liidu ametlikes keeltes kättesaadav. Seega selgub kohtuotsusest asjas C-146/11 (Pimix) üheselt, et määruste avaldamine Euroopa Liidu Teatajas ei sõltunud Eesti Vabariigi tegevusest. Küll aga pidi Eesti Vabariik ka selliseid, nõuetekohaselt avaldamata määrusi, rakendama asuma. Eesti Vabariik ei pidanud eeldama, et õigusakte, millele ÜLTS-s viidatakse, 01.05.2004 nõuetekohaselt ei avaldata. Kuna need õigusaktid olid Eesti Vabariigi jaoks siduvad alates ühinemisest Euroopa Liiduga, ei ole Eesti Vabariik rikkunud oma kohustusi, vaid need nõuetekohaselt täitnud. Seda, et Eesti Vabariik on oma määrustest 1972/2003 ja 60/2004 tulenevad kohustused nõuetekohaselt täitnud, kinnitavad Euroopa Kohtu Balbiino ja Rakvere Lihakombinaadi lahendid.

5.3. Euroopa Kohus on toonitanud, et määruse elluviimisseadused on vahetut toimet arvestades põhimõtteliselt üleliigsed ja õiguse dubleerimise tõttu kahjulikud ning konflikti korral on igal juhul eelistatud avaldatud Euroopa Liidu määruse tekst. Euroopa Liidu õiguse ülevõtmise üheks õiguspäraseks abinõuks on ka selle määruse sättele otseviite tegemine. Seetõttu on asutud seisukohale, et Euroopa Liidu määruse ümberkirjutamist liikmesriigi siseriiklikku õigusakti tuleb ka Eestis vältida. See põhimõte oli sätestatud ka 01.05.2004 kehtinud Vabariigi Valitsuse 28.09.1999 määruses nr 279 “Õigustloovate aktide eelnõude normitehnika eeskiri”.

5.4. Üleliigse laovaru kindlakstegemine oli ette nähtud Eesti Euroopa Liiduga liitumislepingus. Eesti on Euroopa Liiduga liitumislepinguga endale võtnud kohustuse likvideerida eraja riigivarud, mis on ühinemiskuupäeval Eesti kui uue liikmesriigi territooriumil vabas ringluses ja ületavad koguse, mida võidakse käsitleda kui normaalset ülekandevaru. Eesti Euroopa Liiduga liitumisleping on enne 01.05.2004 eesti keeles avaldatud Euroopa Liidu Teatajas ja Riigi Teatajas. Liitumislepinguga muutus 01.05.2004 Eestile siduvaks Euroopa Ühenduse asutamisleping. Euroopa Ühenduse asutamisleping oli Eesti liitumislepingu lisaks ja avaldati samuti eesti keeles Euroopa Liidu Teatajas 23.09.2003 ja Riigi Teatajas 12.03.2004. Nii pidi normaalne usin majandusettevõtja alates 23.09.2003 teadma, et Komisjon võib alates 01.05.2004 kõigi Euroopa Ühenduse asutamislepingu lisas I nimetatud nomenklatuuri toodete osas kehtestada üleliigse laovaru määramise ja selle eest tasu maksmise kohustuse.

5.5. Riigikohus on 05.10.2006 otsuses asjas 3-3-1-33-06 asunud seisukohale, et ÜLT-i regulatsiooni on võimalik täiustada, korrigeerides seda paindlikumaks ja pärast täiustamist kohaldada. Paindlikum regulatsioon kui käitlejale soodsam, on võimalik kehtestada ka tagasiulatuvalt. Seadusandja on ÜLTS-i Riigikohtu sellest seisukohast lähtuvalt muutnud, sellele seisukohale on viidatud ÜLTS-i 2007. a muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas. ÜLTS-i muutmise seadusega muudeti senikehtinud ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramise korda Riigikohtu halduskolleegiumi 05.10.2006 otsusest asjas nr 3-3-1-33-06 tulenevalt isiku jaoks oluliselt soodsamaks.

5.6. Vastustaja leiab, et käesolevas haldusasjas võib tekkida vajadus esitada taotlus Euroopa Kohtule eelotsuse saamiseks. Vastustaja hinnangul sõltub käesoleva haldusasja lahendamise tulemus otseselt sellest, kuidas tõlgendada Euroopa Liidu õigust. Täpsemad põhjused, mis viitavad vajadusele kaaluda, kas esitada eelotsuse taotlus, on järgmised: Euroopa Kohtu pädevuses on eelotsusetaotlused ühenduse õigusnormi kohta juhul, kui liikmesriigi siseriiklik õigus viitab sellele õigusnormile - ÜLTS-s on tehtud otseviited määruste 1972/2003 ja 60/2004 sätetele; üleliigse laovaru tasu on ühenduse õiguse autonoomne mõiste, mitte siseriiklik õigusmõiste, mis tuleneb komisjoni määrustest 1972/2003 ja 60/2004 ning see ei viita ettevõtjalt üleliigse laovaru eest vastava summa sissenõudmisele siseriiklikult määratletud maksu, tasu või lõivuna. Eelotsuse taotluse esitamine võib kohtule osutuda kasulikuks ka riigi vastutuse üle otsustamisel.

5.7. Kahjunõude osas on vastustaja seisukohal, et see on põhjendamatu. Põllumajandusministeeriumi seisukoht tugineb Maksuja Tolliameti 17.06.2005 otsuses nr 12-5/333 ja 29.03.2007 otsusmaksuteates nr 12-5/174 tuvastatud asjaoludele. Nagu nähtub Maksuja Tolliameti otsustest, viis Maksuja Tolliamet AS-s Kalev läbi suhkru laovaru kontrolli, sh kohapealse kontrolli, mille käigus tuvastas, et suhkru müügitehing, millega tekitatud kahju eest käesolevas haldusasjas hüvitist nõutakse, ei olnud selline, nagu teda lepingutes näidati (ja ka käesoleva haldusasja kaebuses näidatakse). Nimelt leidis Maksuja Tolliamet, et tegemist on näilise tehinguga. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

Kohtu põhjendused

Kohus on seisukohal, et kaebus on alusetu (kahjunõue on põhjendamatu) ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

6. 05.11.2014 määrusega rahuldas kohus kaebaja ja vastustaja taotluse asjas vaheotsuse tegemiseks HKMS 171 lg 1 alusel. HKMS § 171 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et kui kaebuse nõue on suunatud raha väljamõistmisele, eelkõige kahju hüvitamisele, ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keeruline ning nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik otsus teha, võib kohus poole taotlusel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. Vaheotsus nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Vaheotsusega nõude põhjendatuse tunnustamise korral jätkab kohus menetlust nõude suuruse üle ja teeb selle kohta otsuse. Kui kohus tunnustab nõude põhjendamatust, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Niisiis tuleb käesolevas kohtuotsuses leida vastus küsimusele, kas kaebaja kahjunõue on põhjendatud või mitte.

7. Vastustaja on esitanud kohtule taotluse küsida Euroopa Liidu Kohtult eelotsust, formuleerimata seejuures konkreetset küsimust, mida Euroopa Liidu Kohtult küsida. Kohus ei pea eelotsuse küsimist vajalikuks, kuivõrd käesoleva asja lahendamisel ei ole vaidlust selles, kuidas tõlgendada Euroopa Liidu õigust (ELTL art 256 (3) ja art 267), vaid selles, kuidas sisustada RVastS asjakohaseid sätteid ning kas kaebaja kahjunõude rahuldamise eeldused on täidetud. Need küsimused peab kohus saama ilma Euroopa Liidu Kohtu abita lahendatud.

8. Kaebaja on oma kahjunõude esitanud RVast § 14 lg 1 alusel. RVastS § 14 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ning isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. Samas on kaebaja jätnud tähelepanuta RVastS § 13 lg 3, mille kohaselt vabaneb avaliku võimu kandja vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides.

Riigikohus on oma 28.11.2012 otsuses nr 3-3-1-37-12 selgitanud kahju hüvitamise eeldusi õigustloova akti andmisega või andmata jätmisega tekitatud kahju puhul. Nii on kohus selles lahendis mh leidnud: „Euroopa Kohus on leidnud, et tegemist peab olema piisavalt tõsise rikkumisega (nt viidatud kohtuotsused Brasserie du Pêcheur ja Factortame, p-d 50 ja 51; Dillenkofer jt, p 21). Lisaks eelnevalt nimetatule on Euroopa Kohus loonud veel terve rea kriteeriume, mida arvestada kahju hüvitamise eelduste hindamisel (vt Brasserie du Pêcheur ja Factortame, p 56;

25. jaanuari 2007. a otsus kohtuasjas C-278/05: Robins, EKL 2007, lk I-1053, p 77): kaalutlusruumi ulatus, mille rikutud õigusnorm siseriiklikele ametiasutustele annab; kas toimepandud rikkumine või kahju tekitamine oli tahtlik või tahtmatu; kas võimalik õigusnormi rikkumine on vabandatav või mitte; kas ühenduse institutsiooni võetud meetmed võisid soodustada ühenduse õigusega vastuolus olevate siseriiklike meetmete vastuvõtmata jätmist, vastuvõtmist või säilitamist (p 17). /…/ Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab vastutuse kohaldamiseks olema tegemist tõsise rikkumisega. /…/ Tõsiseks rikkumiseks direktiivi ülevõtmisel on Euroopa Kohus pidanud näiteks riigi tegutsemist piiratud diskretsiooniruumi korral, kui sellega kaasnes Euroopa Liidu esmase õiguse selge rikkumine ning puudusid liikmesriigi põhjendused ülevõtmise osas (18. jaanuari 2001. a otsus kohtuasjas C-150/99: Stockholm Lindöpark, EKL 2001, lk I-493, p-d 39–42;

16. oktoobri 2008. a otsus kohtuasjas C-452/06: Synthon, EKL 2008, lk I-7681, p-d 41–43). Ühenduse õiguse ilmselgeks rikkumiseks peetakse ka rikkumise jätkumist hoolimata Euroopa Kohtu eelotsusest või väljakujunenud kohtupraktikast (Brasserie du Pêcheur ja Factortame, p 57) (p 19). /…/ Euroopa Kohtu seisukohtadest tulenevalt ei ole õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamisel oluline küsimus avaliku võimu süülisest käitumisest, vaid tähtsaks on peetud rikkumise piisavat tõsidust (nt Brasserie du Pêcheur ja Factortame, p 51). Rikkumise hindamisel arvestatakse siiski ka subjektiivseid aspekte, nt tahtlust ja vabandatavust (samas, p 56;

12. detsembri 2006. a otsus kohtuasjas C-446/04: Test Claimants, EKL 2006, lk I-11753, p 217) (p 20). /…/ Kolleegium leiab, et siseriikliku kohtu kohustus arvestada kahju hüvitamise eelduste täidetuse kontrollimisel Euroopa Kohtu poolt välja töötatud kriteeriume (vt otsuse p-d 17–20), ei välista RVastS § 13 kohaldamist ning vastutust piiravate ja välistavate asjaolude arvesse võtmist (p 28).“ Ehkki ülaltsiteeritud lahend käsitles kahju hüvitamist Euroopa Liidu direktiivi ebakorrektse ülevõtmise puhul, on väljatoodud põhimõtted kohtu hinnangul kohaldatavad ka käesolevas haldusasjas. Seetõttu hindab kohus esmalt, kas Eesti Vabariigi rikkumist ÜLTS-i kehtestamisel saab pidada nii oluliseks RVastS § 14 lg 1 ja Euroopa Kohtu praktika tähenduses, mis tooks kaasa kahju hüvitamise kohustuse või vabaneb riik vastutusest RVastS § 13 lg 3 alusel.

9. Kohus on seisukohal, et riigi tegevust ÜLTS-i kehtestamisel ei saa pidada oluliseks rikkumiseks RVastS § 14 lg 1 tähenduses. Kaebaja leiab, et Eesti Vabariik rikkus oma kohustusi ÜLTS-i kehtestamisel, kuna:

1) ÜLTS-i avaldamise (27.04.2004) ja jõustumise (01.05.2004) vahele jäi vaid 3 päeva; 2) ÜLTS tegi seaduses viited Euroopa Komisjoni määrustele 1972/2003/EÜ ja 60/2004/EÜ, mis seaduse jõustumise ajaks olid eesti keeles avaldamata; 3) Euroopa Komisjoni määruste 1972/2003/EÜ ja 60/2004/EÜ inkorporeerimisel ÜLTS-i oleks rikkumine olnud vähemalt osaliselt välditav.

9.1. Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 249 (ELTL art 288) kohaselt on Euroopa Komisjoni määrused vahetult kohaldatavad ja tervikuna siduvad kõikides liikmesriikides. Määruse vahetu kohaldatavus tähendab, et määrus avaldab õiguslikku toimet avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas ja konkreetsel juhul veel ka Eesti liitumisest 1. maist 2004. Määrustega saab ilma siseriikliku õigusloome sekkumiseta panna kohustusi ning anda õigusi. 12.03.2004 Riigi Teatajas avaldatud akt Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta (art 2) sätestas, et alates ühinemiskuupäevast on asutamislepingute sätted ning institutsioonide ja Euroopa Keskpanga poolt enne ühinemist vastuvõetud aktid uutele liikmesriikidele siduvad ja neid kohaldatakse nendes riikides vastavalt kõnealustes lepingutes ja käesolevas aktis sätestatud tingimustele. Üleliigse laovaru kindlakstegemine (kui ühe üleminekumeetme rakendamine) oli ette nähtud Eesti Euroopa Liiduga liitumislepingus (lisa IV p 4 alap 2), millega Eesti Vabariik võttis endale kohustuse likvideerida eraja riigivarud, mis on ühinemiskuupäeval Eesti kui uue liikmesriigi territooriumil vabas ringluses ja ületavad koguse, mida võidakse käsitleda kui normaalset ülekandevaru. Eesti Euroopa Liiduga liitumisleping oli enne 2004. a 1. maid eesti keeles avaldatud Euroopa Liidu Teatajas ja Riigi Teatajas. Liitumislepinguga muutus 1. maist 2004 Eestile siduvaks Euroopa Ühenduse asutamisleping. Euroopa Ühenduse asutamisleping oli Eesti liitumislepingu lisaks ja avaldati samuti eesti keeles Euroopa Liidu Teatajas 23.09.2003 ja Riigi Teatajas 12.03.2004. ÜLTSi väljatöötamine algas 2003. a lõpus, määrus 1972/2003 võeti vastu 10.11.2003 ja määrus 60/2004 14.01.2004. Selles, et Euroopa Komisjoni määruste rakendamiseks oli vajalik vastu võtta Eesti seadus, puudub poolte vahel vaidlus ning sellele on viidanud ka Riigikohus oma 05.10.2006 lahendis nr 3-3-1-33-06 (p 16).

9.2. Riigikohus analüüsis oma 05.10.2006 otsuses nr 3-3-1-33-06 ka küsimust, kas ÜLTS, millega kehtestati Eesti õiguses Euroopa Liiduga ühinemise üleminekumeetmeid rakendavad muudatused, võeti vastu piisavalt aegsasti selleks, et õigusakti adressaadid saanuksid end enne seaduse jõustumist muudatustega kurssi viia ja oma tegevust vastavalt planeerida (otsuse p-d 17-21). Selles otsuses leidis kohus, et ÜLTS võeti vastu küll hilinemisega ja jõustus kiirustades, kuid ei pidanud sellist tegevust põhiseadusega vastuolus olevaks, kuna ettevõtja pidi juba varem nägema ette üleliigse laovaru tasu kehtestamise võimalust. Niisiis taunis Riigikohus Eesti Vabariigi tegevust, kuid ei tuvastanud selle õigusvastasust. Kohus osundas, et mõistlikult tegutseval ettevõtjal oli kehtivaid Eesti ja Euroopa Liidu õigusakte arvestades võimalik ette näha, et Eesti ühinemisel EL-iga õiguslik olukord muutub. Eesti ühinemine Euroopa Liiduga oli pikki aastaid kestev protsess. Kuigi 16. aprillil 2003 allkirjastatud Euroopa Liiduga ühinemislepingust tulenesid kohustused eeskätt uuele liikmesriigile - Eestile, pidanuks ettevõtjale, kellel on võimalus kasutada vajadusel asjakohast nõustamist, selguma hiljemalt Euroopa Komisjoni määrusest nr 1972/2003/EÜ, mis võeti vastu 10.11.2003 ja avaldati Euroopa Liidu Teatajas 11.11.2003, et nii nagu varasematelgi Euroopa Liidu laienemistel, võtavad uued liikmesriigid ülemääraseid varusid kindlaks tehes arvesse eelkõige ühinemisele eelnevate aastate varude keskmise ja kaubanduse struktuuri ning asjaolud, mille käigus varud tekkisid, samuti, et uued liikmesriigid nõuavad 1. mail 2004 vabas ringluses olevate toodete ülemääraste varude omanikelt maksu tasumist (Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003 art 4 lg-d 1 ja 2). Kohus leidis, et üleliigse laovaru tasu kehtestamine oli üldjoontes ettenähtav muudatus, kuivõrd selle muudatuse õiguslikud alused johtusid juba varem vastu võetud Euroopa Liidu õigusest, millega mõistlikult tegutsev ettevõtja pidi kursis olema.

9.3. Ülalviidatud Riigikohtu lahendi p-s 22 asus kohus seisukohale, et selleks, et kindlaks teha, kas ettevõtjal oli võimalik ette näha ÜLTS-ga sätestatud konkreetseid õiguslikke muudatusi, tuleb täiendavalt analüüsida, kas ÜLTS jääb Euroopa Komisjoni määrusega sätestatud piiridesse või väljub sellest, kehtestades ise materiaalõiguslikke norme, mis ei tulene nimetatud määrusest või pole sellega kooskõlas. Et ÜLTS oli Euroopa Komisjoni määrustega kooskõlas ja ÜLTS-iga kehtestatud regulatsioon vastas Euroopa Liidu õigusele, on hiljem kinnitust leidnud kahes Euroopa Kohtu lahendis: 04.06.2009 otsus nr C-560/07 (AS Balbiino) ja 29.10.2009 otsus nr C-140/08 (Rakvere Lihakombinaat AS). Kohus leidis neis asjades, et ÜLTS regulatsioon ei ole olnud vastuolus määrustega nr 1972/2003 ja 60/2004. Järelikult tuleb Euroopa Kohtu lahendeid ja Riigikohtu lahendit nr 3-3-1-33-06 nende koosmõjus hinnates asuda seisukohale, et ÜLTS-ga kehtestatud regulatsioone ja nende tagajärgi oli mõistlikul ettevõtjal võimalik ette näha ning seaduse avaldamise ja jõustumise vahele jäänud 3-päevasest ajavahemikust ei saa tuletada riigi kohustuste olulist rikkumist kahju hüvitamise nõude põhjendatuse eeldusena RVastS § 14 lg 1 tähenduses. Et kaebaja oli ka tegelikkuses ette valmistunud Euroopa Liiduga liitumiseks ja teadlik 1. mail 2004 jõustuva regulatsiooni sisust, nähtub sellest, et ta 30.04.2004 sõlmis WPS-iga müügilepingu talle kuuluva suhkru võõrandamiseks (leping tl 40-43). Eluliselt usutav ei ole see, et kaebaja hakkas tegutsema oma üleliigse laovaru võõrandamise nimel alles 27.04.2004, mil avaldati ÜLTS, ja jõudis kahe päeva jooksul organiseerida ja lõpule viia 15 500 tonni suhkru müügi tehingu, aru saamata seejuures, miks ja milleks ta täpselt seda teeb. Siinkohal ei võta kohus seisukohta sellest, kas eelviidatud tehing üldse toimus ja kas tegemist oli või ei olnud näiliku tehinguga.

10. Euroopa Kohtu 12.07.2012 otsuses asjas nr C-146/11 (AS Pimix) otsustas kohus, et akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta artiklit 58 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui Eestis kohaldatakse üksikisikute suhtes määruse nr 1972/2003 sätteid, mis ei olnud

1. mai 2004. a seisuga eesti keeles Euroopa Liidu Teatajas avaldatud ega selle liikmesriigi siseriiklikku õigusesse üle võetud, kuigi üksikisikud võisid nendega tutvuda muul viisil. Otsuse p-s

44 on kohus märkinud: „Euroopa Kohus on otsustanud, et õiguskindluse ja võrdse kohtlemise põhimõtetest lähtuva kohtupraktika – millele on viidatud käesoleva otsuse punktides 33–38 – järgimine ei ole vastuolus liidu õiguse tõhususe põhimõttega, sest viimati nimetatud põhimõte ei saa puudutada eeskirju, millele ei saa veel üksikisikute vastu tugineda. Kui tõhususe põhimõtte nimel lubada nõuetekohaselt avaldamata aktile tuginemist, tähendaks see, et vastavas liikmesriigis jäetakse üksikisikute kanda negatiivsed tagajärjed, mis tulenevad asjaolust, et liidu administratsioon ei täitnud kohustust tagada, et kogu acquis communautaire oleks ühinemise kuupäeval kõigis liidu ametlikes keeltes kättesaadav (eespool viidatud kohtuotsus Skoma-Lux, punkt 42).“ Viimatiöelduga seonduvalt on vastustaja põhjendatult viidanud, et Euroopa Liidu Teatajas õigusaktide avaldamine, sealhulgas nende Euroopa Liidu õigusaktide avaldamine uute liikmesriikide keeltes, mis on vastu võetud enne liikmesriigi liitumist, on Euroopa Liidu institutsioonide vahelise Euroopa Ühenduste Ametlike Väljaannete Talituse ülesanne (2004. a-l kehtinud Euroopa Parlamendi, nõukogu, komisjoni, Euroopa Kohtu, Euroopa Kontrollikoja, majandusja sotsiaalkomitee ning regioonide komitee 20. juuli 2000. a otsuse Euroopa Ühenduste Ametlike Väljaannete Talituse korralduse ja toimimise kohta 2000/459/EÜ, art 3 lg 1 p a).

10.1. Nagu kohus otsuse p-s 9.1. märkis, algas ÜLTSi väljatöötamine 2003. a lõpus ning määrus 1972/2003 võeti vastu 10.11.2003 ja määrus 60/2004 14.01.2004. Kohus on seisukohal, et Eesti

Vabariik ei pidanud eeldama, et õigusakte, millele ÜLTS-is viidatakse, ei jõuta 1. maiks 2004. a liidu administratsiooni poolt nõuetekohaselt avaldada, kuna Euroopa Liidu määruste tõlkimine ja avaldamine ei olnud Eesti Vabariigi kohustus. Selleks ajaks ei saanud Eesti Vabariigilt eeldada ka laiaulatuslikku kogemust konkreetses valdkonnas, mille alusel saaks öelda, et Eesti Vabariik pidanuks vastavat asjaolu ette nägema.

10.2. Seega, kuna: - määrused nr 1972/2003 ja 60/2004 olid Eesti Vabariigi jaoks siduvad ja kohaldamiseks kohustuslikud alates ühinemisest Euroopa Liiduga 01.05.2004; - need õigusaktid nõudsid laovarude kindlakstegemise süsteemi kehtestamist, mis loodi ÜLTS- iga); - puuduvad tõendid, mille alusel saaks väita, et Euroopa Liidu määruste tõlkimata ja avaldamata jätmine 1. maiks 2004. a oli Eesti Vabariigi-poolne kohustuste täitmata jätmine, ei saa ÜLTS-i kehtestamist selliselt, mis viitas 01.05.2004 Euroopa Liidu eesti keeles avaldamata määrustele, pidada Eesti Vabariigi kohustuste oluliseks rikkumiseks RVastS 14 lg 1 tähenduses. Asja materjalide põhjal saab pigem asuda seisukohale, et Eesti Vabariigil oli kavatsus täita Euroopa Liidu õigusaktidest tulenevaid kohustusi, kuid viidatud määruste nõuetekohane avaldamine ei sõltunud Eesti Vabariigist.

11. Kohatud on kaebaja etteheited Eesti riigile selles, et riik oleks kahju vältimiseks pidanud määruste 1972/2003/EÜ ja 60/2004/EÜ vajalikud sätted ümber kirjutama ÜLTS-i. Riigikohus on asjas 3-3-1-33-06 asunud seisukohale, et liikmesriigi poolt Euroopa Liidu määruse ülevõtmine selle sätete siseriiklikusse õigusesse ümber kirjutamise abil on vastuolus Euroopa Kohtu seisukohtadega (vt Euroopa Kohtu 7. veebruari 1973. a otsus kohtuasjas 39/72: Komisjon vs. Itaalia, EKL 1973, lk

101 ja Euroopa Kohtu 2. veebruari 1977. a otsus kohtuasjas 50/76: Amsterdam Bulb BV vs. Produktschap voor Siergewassen, EKL 1977, lk 137) (p 15). Lisaks eelnevale nähtub Euroopa Kohtu AS-i Pimix otsusest (p-d 36, 40 ja 42), et isegi juhul, kui Eesti Vabariik oleks määruste sätted kirjutanud sisse ÜLTS-i, poleks akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta art 58 tingimused olnud ikkagi täidetud, sest see ei oleks taganud, et isikud saanuks tutvuda Eesti õiguse aluseks olnud Euroopa Liidu õigusaktidega eesti keeles Euroopa Liidu Teataja vahendusel. Vastustaja on põhjendatult osundanud AS Pimix otsuse p-s 36 viidatud Heinrichi kohtulahendile, mille p 47 kohaselt (C‑345/06): “Ühenduse määruste puhul on see seda olulisem, et huvitatud isikutel peab olema võimalus lasta siseriiklikul kohtul kontrollida ühenduse määrust rakendava siseriikliku meetme kooskõla määrusega (vt selle kohta 27. septembri 1979. aasta otsus kohtuasjas 230/78: Eridania‑Zuccherifici nazionali ja Società italiana per l’industria degli zuccheri, EKL 1979, lk 2749, punkt 34). Sellises olukorras ei tule avaldada mitte üksnes vaidlusalused siseriiklikud õigusnormid, vaid ka ühenduse määrus, mis kohustab liikmesriikidel võtma eraõiguslikule isikutele kohustusi panevaid meetmeid.” Nii ei anna ka see kaebaja etteheide kohtule alust käsitleda Eesti Vabariiki oma kohustust oluliselt rikkununa RVast § 14 lg 1 mõistes.

12. Eelnevat kokku võttes saab kohus asuda seisukohal, et ÜLTS-i kohaldamine üksikisiku suhtes osas, mil see tugineb 01.05.2004 seisuga eesti keeles avaldamata Euroopa Liidu määrustele, on vastuolus Euroopa Liidu õigusega - see on kirjas Euroopa Kohtu AS Pimix lahendis. Kuid seda, et ÜLTS võeti vastu ja jõustati Eesti Vabariigi poolt sellisel kujul, kus seadus sisaldas viiteid eesti keeles avaldamata Euroopa Liidu määrustele, ei saa pidada riigi oluliseks rikkumiseks ei RVastS § 14 lg 1 ega Euroopa Kohtu asjakohaste lahendite (vt käesoleva kohtuotsuse p 8) tähenduses, kuna Eesti riigil ei olnud võimalik tekkinud õigusvastast olukorda vältida (RVastS § 13 lg 3). Viidatud Euroopa Liidu määrused olid kehtivad ning Eesti riigile kohaldamiseks kohustuslikud ning riigil puudus võimalus mõjutada määruste avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Ehk teisisõnu (kasutades Euroopa Kohtu retoorikat, millele on viidanud Riigikohus asjas nr 3-3-1-37-12 ja mida kohus tsiteeris käesoleva kohtuotsuse p-s 8) – Eesti Vabariigi rikkumine ei olnud tahtlik; see oli vabandatav ning seda soodustas liidu institutsiooni tegevusetus. Kaebaja väited Eesti riigi tegevusetusest pärast Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-33-06 avaldamist on käesoleva vaidluse kontekstis asjakohatud, kuna ei see lahend ega ka seadusandja tegevus ÜLTS-i regulatsiooni muutmisel ei mõjutanud kaebaja subjektiivseid õigusi – kaebaja 30.04.2004 suhkrutehing ega ka hiljem kaebajale Maksuja Tolliameti poolt määratud üleliigne laovaru suurus ja üleliigse laovaru tasu ei sõltunud Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-33-06 ega sellele järgnenud seadusemuudatusest. Kaebajale määratud üleliigse laovaru suurus jäi nii enne Riigikohtu lahendit nr 3-3-1-33-06 ja sellele järgnenud seadusemuudatusi kui ka pärast samaks (Maksuja Tolliameti 17.06.2005 otsus ja 29.03.2007 otsus, haldusasja nr 3-14-51001 tl 17-50). ÜLTS 16.02.2007 jõustunud redaktsioon võttis arvesse Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-33-06 märgitud puudusi ja kõrvaldas need seadusest. See selgitus ning Riigikohtu otsuse ja seadusemuudatuste analüüs nähtub ka ÜLTS-i muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast (eelnõu nr 1030 SE).

13. RVastS § 14 lg 1 kohaldamise eeldus – riigi kohustuste oluline rikkumine – pole konkreetsel juhul täidetud ning esineb RVastS § 13 lg-s 3 sätestatud riigi vastutust välistav alus - kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Seetõttu ei saa kaebaja kahjunõue olla põhjendatud ning kohtul puudub vajadus analüüsida kahju hüvitamise ülejäänud eelduste esinemist. Kohus jätab kaebuse HKMS 171 lg 2 alusel tervikuna rahuldamata.

14. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Selle sätte alusel jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Et vastustaja pole kohtule esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks vastaspoolelt, jäävad ka vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme Kohtunik