3-14-50126/33 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-50126 Otsuse kuupäev

6. veebruar 2015 Kohtunik Kadri Palm Kohtuasi V.S.kaebus Politseija Piirivalveametilt avalik-õiguslikus suhtes tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Menetlusosalised Kaebaja V.S., esindaja Oleg Nišajev Vastustaja Politseija Piirivalveamet, volitatud esindaja Tiina Prunn Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada V.S. kaebus osaliselt.

2. Mõista Politseija Piirivalveametilt V.S. kasuks välja 400 eurot talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hüvitis kanda V.S. arvelduskontole nr EE832200001100742186.

3. Mõista Politseija Piirivalveametilt V.S. menetluskulude katteks välja 12 eurot.

4. Delikaatsete isikuandmete kaitseks asendada otsuse avaldamisel kaebaja nimi otsuses läbivalt initsiaalidega.

Edasikaebamise kord Menetlusosalistel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioon vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemisest ehk hiljemalt 9. märtsil 2015 (HKMS § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 29. jaanuaril 2011 kella 01.30 paiku viibisid nii kaebaja V.S., kui ka Ida prefektuuri politseiametnikud Aleksei Antoškin ja Andrei Kurašov klubis Avenue, aadressil Rakvere tn 71, Narva linn. Pärast klubi ees A. Antoškini ja V.S. vahel aset leidnud füüsilist konflikti, tuli A.

3-14-50126

Antoškin klubisse tagasi, hüppas laua peale ja lõi jalaga V.S.t pea piirkonda, tekitades talle füüsilist valu.

2. 29. jaanuaril 2011 kella 02.00 paiku, peale klubis Avenue toimunud konflikti, suundusid

A. Antoškin ja A. Kurašov Ida prefektuuri Narva politseijaoskonda, kuhu oli toimetatud V.S.. Kasutades oma ametiseisundit, pääsesid A. Antoškin ja A. Kurašov juhtimiskeskuse ja ülekuulamisruumi vahel asuvasse ruumi, kuhu ajutise kinnipidamise kambrisse oli kainenema paigutatud V.S.. A. Antoškin ja A. Kurašov lõid kambris kättemaksuks V.S.t mitmel korral rusikaga ning kängitsetud jalaga vastu keha ning näo piirkonda, millega tekitasid V.S.le kehavigastusi, mis põhjustavad lühiajalise tervisekahjustuse.

3. 29. jaanuaril 2011 kell 02.09 tuvastati V.S.l joove indikaatorvahendiga Alcoquant nr A106465 ning indikaatorvahendi tulemus oli positiivne (1,10 mg/L) (tl 44).

4. 29. jaanuaril 2011 kell 02.15 toimetati V.S. kainenema politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 729 lg 1 alusel, mille kohta vormistati joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise protokoll (tl 43).

5. 29. jaanuaril 2011 kell 03.00 kuulati kannatanuna üle A. Antoškin kriminaalasjas nr 11240100470 ning peeti kahtlustatavana kinni V.S., mille kohta vormistati kahtlustatavana kinnipidamise protokoll.

6. Viru Maakohus mõistis 19. aprilli 2013. a otsusega kriminaalasjas nr 1-12-4368 A. Antoškini ja A. Kurašovi süüdi karistusseadustiku (KarS) § 121 järgi s.o teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti löömise, peksmise ja valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest.

7. V.S. esitas Tallinna Halduskohtule 29. jaanuaril 2014 kaebuse Politseija Piirivalveametilt ja/või Siseministeeriumilt avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks (tl-d 3-5).

8. Tallinna Halduskohus edastas 3. veebruari 2014. a määrusega V.S. kaebuse kohtualluvuse korras lahendamiseks Tartu Halduskohtule (tl-d 7-8).

9. Tartu Halduskohtule saabus 4. märtsil 2014 Tallinna Halduskohtu kaudu kohtualluvusel V.S. kaebus (tl-d 3-5). Kaebusest nähtuvalt toimetasid Politseija Piirivalveameti Ida prefektuuri Narva jaoskonna politseiametnikud kaebaja alusetult ja õigusvastaselt Narva politseijaoskonda ning paigutasid ta kambrisse. V.S. märgib, et viibis Narva politseijaoskonna mittenõuetekohases kambris ühe ööpäeva. Lisaks märgib V.S., et teenistusülesandeid täitvad politseiametnikud lubasid alusetult ja õigusvastaselt tema suhtes agressiivselt meelestatud A. Antoškinil ja A. Kurašovil viibida tema kambri juures ja lubasid avada kambriukse ning seejärel teda julmalt peksta. V.S. on seisukohal, et ametnike tegevuse ja tegevusetuse tulemusel tekkis talle mittevaraline kahju.

10. Tartu Halduskohus jättis 6. märtsil 2014 kaebuse käiguta ja palus kaebajal selgitada, millisel riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 nimetatud alusel ta mittevaralise kahju hüvitamist nõuab.

11. Tartu Halduskohus jättis 3. aprillil 2014 kaebuse teistkordselt käiguta ja palus kaebajal selgitada, millisel RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud alusel ta mittevaralise kahju hüvitamist nõuab.

3-14-50126

12.1. Kaebaja esindaja täpsustas, et kriminaalasja nr 1-12-4368 menetlemise käigus leidsid üheselt kinnitust järgmised Politseija Piirivalveameti politseiametnike poolt toime pandud rikkumised kaebaja suhtes: 1) V.S. toimetati alusetult ja õigusvastaselt Narva Politseijaoskonda; 2) V.S. paigutati alusetult ja õigusvastaselt kambrisse; 3) V.S. oli sunnitud viibima nõuetele mittevastavas kambris ühe ööpäeva (tl 28).

12.2. Teenistusülesandeid täitvad politseiametnikud lubasid alusetult ja õigusvastaselt V.S. suhtes agressiivselt meelestatud A. Antoškinil (kes oli juba eelnevalt kasutanud vägivalda V.S. suhtes) ja A. Kurašovil viibida V.S. kambri juures, teha lahti V.S. kambriuks ning seejärel V.S.t julmalt peksta. Vastustaja tegevuse/tegevusetuse tulemusena on kaebajal esinenud füüsiline ja hingeline valu ning kannatused mittevaralise kahju näol.

12.3. Kaebaja peab õiglase hüvitise suuruseks 10 000 eurot.

12.4. Kaebaja leiab, et juba see, et teda peksid Narva politseijaoskonnas kaks politseinikku, on piisav, väitmaks mittevaralise kahju tekitamist (tl 28 pöördel). Kaebaja peab süüliselt väärikuse alandamiseks seda, et teda alusetult ja õigusvastaselt toimetati Narva Politseijaoskonda, ning et seda tehti teiste baarikülastajate nähes. Kaebaja leiab, et käeraudade kasutamine juba eeldab tervise kahjustamist ja vabaduse võtmist. Kaebaja peab eraelu puutumatuse rikkumiseks seda, et ta puhkuse ajal võeti baarist kinni ja viidi jaoskonda. Au või hea nime on teotatud seetõttu, et seda tehti teiste baari külastajate nähes.

12.5. Kaebaja paigutati alusetult ja õigusvastaselt üheks ööpäevaks kambrisse. Kamber oli nõuetele mittevastav. Kaebaja peab nõuetele mittevastavas kambris viibimist süüliselt väärikuse alandamiseks, kuna kambris viibimiseks puudus igasugune alus. Samuti võeti kambrisse paigutamisega isikult vabadus.

13. Vastustaja palub jätta V.S. kaebuse rahuldamata ja menetluskulud tema enda kanda (tl-d 39-41 pöördel).

13.1. Vastustaja on seisukohal, et V.S. toimetamine Narva politseijaoskonda ja kainenemisele paigutamine oli õiguspärane ja seaduslik.

13.2. Joobeseisundi kontrollimise protokollist nähtub, et joove tuvastati 29. jaanuaril 2011 kell

02.09 ning kontrollitava isiku ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 1,10 milligrammi. Kontrollile allutatud isikul esinesid joobele viitavad järgmised tunnused: kaebaja välimus oli määrdunud, pupillid olid suured ja esines silmade punetus, reaktsioon oli häiritud, kõne aeglane. Aja-, isiku ja kohataju puhul esines häireid, küsimustele vastas aeglaselt, ähvardas vallandamisega ja kättemaksuga. V.S. koordinatsioon oli väga häiritud, ta oli agressiivne ja toetus seintele ning ta käitumine oli ründav. Võttes arvesse asjaolu, et

A. Antoškini ja V.S. vahel oli klubi Avenue ees toimunud füüsiline konflikt, kus kaebaja lõi A. Antoškinit, siis oli V.S. kainenemisele toimetamine PPVS § 729 lg 1 alusel igati põhjendatud.

13.3. Isiku õiguste rikkumise ulatuse väljaselgitamisel tuleb esmalt hinnata isiku kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti, s.h anda hinnang küsimusele, kas see võib avaldada mõju isiku organismile tervikuna. Kaebaja küll väidab, et ta oli sunnitud viibima nõuetele mittevastavas kambris ühe ööpäeva, kuid kaebusest ei selgu, millised olid tingimused ja kas need avaldasid mõju tema organismile ning kuidas need tingimused rikkusid kaebaja subjektiivset õigust. Seega ei ole vastustajal ka võimalik vastava väite osas seisukohta kujundada.

3-14-50126

13.4. Kaebaja väidab, et vastustaja on teotanud tema au ja head nime, kuna Narva politseijaoskonda toimetamine toimus teiste baari külastajate nähes. Moraalse (mittevaralise) kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmisel au õigusvastase teotamise korral peab kaebaja hüvitamise nõuet põhjendama (näitama, milles mittevaraline kahju seisnes) ja tõendama kahju olemasolu. Mittevaralise kahju eest rahalise kompensatsiooni väljamõistmiseks ei piisa üksnes sellest, et vastustaja rikkus kaebaja õigusi. Au teotamise korral võiks kompenseerida näiteks seda, et au teotamine põhjustas olulisi ebamugavusi või negatiivseid muudatusi kannatanu elukorralduses või tema suhetes teiste isikutega. Samuti seda, kui kannatanu maine sai au teotamise tõttu silmnähtavalt ja oluliselt kahjustatud. Rahalise hüvitise väljamõistmise aluseks ei saa olla üksnes kannatanu hingelised üleelamised, kannatanul tema au teotamise tõttu tekkinud piinlikkusetunne ja ajutine meeleolu langus. Kaebusest lähtuvalt ei saanud vastustaja tegevus kuidagi teotada V.S. au ja head nime. Kuivõrd au ja hea nime teotamise objektiks on isiku maine, siis peaksid hüvitatavad olema selle kahjustamisest tulenevad raskemad tagajärjed. Vastustajale jäävad arusaamatuks kaebaja väited selle kohta, et Narva politseijaoskonda toimetamisel kahjustati tema tervist ja võeti vabadus, kuna käeraudade kasutamine juba eeldab tervise kahjustamist ja vabaduse võtmist. Samuti rikuti kaebaja eraelu puutumatust, sest keset puhkust võeti ta baaris kinni ja viidi jaoskonda. Kuna kaebaja sellised väited on napisõnalised ja tõendamata, siis ei ole vastustajal võimalik nendes seisukohta kujundada ning palub need väited kohtul jätta tähelepanuta.

13.5. Kaebaja väidab, et Narva politseijaoskonnas teenistusülesandeid täitvad politseiametnikud lubasid alusetult ja õigusvastaselt tema suhtes agressiivselt meelestatud

A. Antoškinil ja A. Kurašovil viibida kambri juures, teha lahti kambriuks ning seejärel teda julmalt peksta.

Kriminaalasja nr 1-12-4368 Viru Maakohtu 19. aprilli 2013. a otsuse p-st 3.2.5 nähtub vaidlusaluse sündmuse kirjeldus alljärgnevalt: „…. Tunnistaja ütlustest ja ülevaatusruumi kaamera salvestisest nähtuvalt oli enne kella 02.24.45 kambri juurest kuulda kõrgendatud toonil vestlust. Kõrvutades neid ütlusi Morozovi ütlustega tuleb järeldada, et tegemist oli süüdistatavate ja kannatanu vahelise vestlusega. Platonovi ütlustest nähtuvalt oli kambri uks mõni hetk pärast kella 02.24.45 avatud ning ukse juures oli Kurašov. Morozovi ütlustest ja läbivaatusruumi kaamera salvestistest tulenevalt olid umbes pool minutit enne, so kell 02.24.17, kambri juures mõlemad süüdistatavad. Politseijaoskonna fuajees ja välisukse juures olevate salvestiste kohaselt lahkus Antoškin majast 02.26. Seega kannatanu, Morozovi ja Platonovi ütlustest ning kaamerate salvestistest järeldub, et mõlemad süüdistatavad viibisid pärast Sinjavski paigutamist kainenemiskambrisse kell 02.22.17 (V.S. viidi sel hetkel läbivaatusruumist välja) kambri juures. Politseiametnikud, kes V.S. kambrisse paigutasid lahkusid kambrite juurest ning läksid sinna mõne minuti pärast tagasi, kuna kuulsid lärmi. Sel hetkel oli kambri uks lahti ning kambri juures viibisid mõlemad süüdistatavad. Kohe pärast töökohustusi täitnud politseiametnike sekkumist lahkus Antoškin majast koos Morozoviga traumapunkti. Platonovi ütlustest nähtuvalt oli Kurašov sel hetkel erutatud ega tahtnud kambri juurest lahkuda, tema koos Denissoviga viis ta sealt ära ….“

Seega oli ajavahemik V.S. kambrisse paigutamisest kuni teiste (teenistuses) politseitöötajate poolt avatud ukse avastamiseni mõned minutid. On kahetsusväärne, et selline taunitav tegu tol hetkel politseiametnikena töötanud A. Antoškini ja A. Kurašovi poolt toime pandi, kuid vastustaja on seisukohal, et teenistuses olevad politseiametnikud reageerisid sellisele rikkumisele koheselt, kui kuulsid kambri juures lärmi. Ilmselgelt põhjendamatu on kaebaja väide, et teenistusülesandeid täitvad politseiametnikud lubasid A. Antoškinil ja A. Kurašovil

3-14-50126

avada kambriuks ja lasid teda peksta. V.S. tervisekahjustus oli lühiajaline ning talle ei tekkinud täiesti uut tervisekahjustust ning kaebusest ei nähtu, et kaebaja elukvaliteet oleks langenud. Kaebaja raskused ja sellega seonduvad üleelamised (nt alaväärsustunne) on küll inimlikult mõistetavad, kuid need ei ole aluseks mittevaralise kahju hüvitamisele.

13.6. RVastS §-de 7 ja 9 alusel on võimalik nõuda materiaalset ja mittevaralist kahju ainult siis, kui on tõendatud, et avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikes suhetes rikuti isiku õigusi. Seega on oluline, et kahju põhjustanud tegevus oleks õigusvastane, teadlik, pahatahtlik, eesmärgipärane ja just sellele isikule suunatud.

13.7. Lisaks tuleb arvestada Riigikohtu 6. juuni 2002. a otsuses asjas nr 3-3-1-27-02 väljendatud seisukohaga, et kuigi Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 25 järgi on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele, tuleb silmas pidada, et PS § 25 eesmärk ei ole moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine ning, et mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega, näiteks vabandamisega kannatanu ees. Seega tuleks avaliku võimu kandja vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisel põhjendada, miks mittevaraline kahju tuleks hüvitada just rahas, samuti põhjendada rahalise hüvitise suurust lähtudes RVastS § 9 lg-st 2 ja võlaõigusseaduse (VÕS) kahju hüvitamise põhimõtetest. Kaebuse esitaja on jätnud need põhjendused esitamata.

KOHTU SEISUKOHT

14. Käesolevas asjas taotleb kaebaja Politseija Piirivalveametilt mittevaralise kahju hüvitamist summas 10 000 eurot tema väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, eraelu puutumatuse rikkumise, au või hea nime teotamise eest. Kahju hüvitamise taotlusest nähtub selle alus ehk Politseija Piirivalveameti tegevus, mis väidetavalt kahju tekitas, ja kahjunõude ese ehk faktilised tagajärjed, mida isik käsitab kahjuna. Kahju seisnes järgnevas:

1. kaebaja toimetati alusetult ja õigusvastaselt politseijaoskonda. Kuna seda tehti teiste baarikülastajate nähes, on teotatud kaebaja au või head nime;

2. kaebaja võeti baarist kinni ja viidi politseijaoskonda puhkuse ajal, mida saab pidada eraelu puutumatuse rikkumiseks;

3. kaebajale paigutati käerauad, mille kasutamine juba eeldab tervise kahjustamist ja vabaduse võtmist;

4. kaebaja paigutati üheks ööpäevaks alusetult ja õigusvastaselt kambrisse;

5. kamber oli nõuetele mittevastav, seetõttu alandati tema väärikust;

6. kaebajat peksti politseijaoskonnas;

7. teenistusülesandeid täitvad politseiametnikud lubasid alusetult ja õigusvastaselt kaebaja suhtes agressiivselt meelestatud A. Antoškinil (kes oli juba eelnevalt kasutanud vägivalda kaebaja suhtes) ja A. Kurašovil viibida kaebaja kambri juures, teha lahti kambriuks ning seejärel kaebajat julmalt peksta. Vastustaja tegevuse/tegevusetuse tulemusena on kaebajal esinenud füüsiline ja hingeline valu ning kannatused mittevaralise kahju näol.

15. Vaidlust ei ole selles, et Viru Maakohus mõistis 19. aprilli 2013. a otsusega kriminaalasjas nr 1-12-4368 A. Antoškini süüdi KarS § 121 järgi ja mõistis talle karistuseks 1 aasta ja 10 kuud vangistust, ning ja A. Kurašovi süüdi KarS § 121 järgi ning mõistis talle karistuseks rahalise karistuse 160 päevamäära ulatuses, s.o summas 3920 eurot. Tartu Ringkonnakohus jättis

28. oktoobri 2013. a otsusega Viru Maakohtu 19. aprilli 2013. a kohtuotsuse muutmata.

3-14-50126

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei võtnud 23. jaanuari 2014. a määrusega A. Antoškini ja

A. Kurašovi kaitsja kassatsioonkaebust menetlusse.

16. Õigusvastase haldustegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõude eeldused on sätestatud RVastS § 7 lg-s 1 ning mittevaralise kahju puhul täiendavalt § 9 lg-s 1. RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Mittevaralise kahju hüvitamist saab isik nõuda süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral (RVastS § 9 lg 1).

17. Kaebusest nähtuvalt on kahjunõude ese mittevaraline kahju, mis kaasnes väärikuse alandamisega, tervise kahjustamisega, vabaduse võtmisega, eraelu puutumatuse rikkumisega, au või hea nime teotamisega. Õigushüved, mida kaebaja hinnangul kahjustati on inimväärikus, tervis, vabadus, eraelu puutumatus, au või hea nimi.

18. Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et ametnike tegevusega riivatud õigusele juriidilise kvalifikatsiooni andmata jätmine kaebuses ei anna alust jätta kahju hüvitamise taotlust läbi vaatamata (20. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-3-1-34-13, p 13). Seda, kas ja millist RVastS § 9 lg-s 1 märgitud õigust isikule tekitatud kahju riivab, peavad kahju hüvitamise taotluses kahjunõude esemena kirjeldatud faktilistest tagajärgedest lähtudes otsustama kahjunõuet lahendav haldusorgan ja kohus. Kohus on kahjunõude läbivaatamisel seega seotud kahju hüvitamise taotluses kahjuna kirjeldatud tagajärgedega, mitte aga kaebaja õiguslike väidetega ühe või teise õiguse riive kohta (Riigikohtu halduskolleegiumi 2. oktoobri 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-47-14, p 20).

19. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et ta toimeti õigusvastaselt Narva Politseijaoskonda.

29. jaanuaril 2011 kehtinud PPVS § 729 lg 1 kohaselt võis politseiametnik joobeseisundis täisealise isiku toimetada tema eluvõi ööbimiskohta või kainenema arestimajja või arestikambrisse või kohaliku omavalitsuse kainestusmajja, kui see on vältimatu isikust endale või teisele isikule lähtuva vahetu ohu tõrjumiseks. Asja materjalidest nähtuvalt on 29. jaanuaril 2011 kell 02.09 Ida Prefektuuri Narva politseijaoskonna politseiametnik kontrollinud kaebaja joobeseisundit ning tuvastanud joobe 1,10 milligrammi (tl 44). Joobeseisundi kontrollimise protokollis märgiti V.S. kohta järgmist: „olles alkoholijoobes, käitub agressiivselt, seaduslikele korraldustele reageerib aeglaselt ja soovita. Vägivalla oht nii endale kui teistele.“ (tl 44 pöördel). 29. jaanuaril 2011 kell 02.15 koostatud joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise protokolli kohaselt oli kainenemisele toimetamine vältimatu isikust endale või teisele isikule lähtuva vahetu ohu tõrjumiseks (tl 43). Eelnevalt oli klubi Avenue ees

A. Antoškini ja V.S. vahel aset leidnud füüsiline konflikt, kus kaebaja lõi A. Antoškini (sellega seoses algatati kriminaalasi nr 11240100470 ning peeti kahtlustatavana kinni V.S.). Kohus nõustub vastustajaga, et sellises olukorras, oli kaebaja toimetamine politseijaoskonda kainenemisele õiguspärane ja kaebajale ei saanud hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju tekkida. Kohtu hinnangul ei kasutanud politsei selles olukorras ülemääraselt jõudu, samuti ei rikutud kaebaja au ja head nime.

20. Kaebaja leiab, et kuna ta võeti baarist kinni ja viidi politseijaoskonda puhkuse ajal, siis saab seda pidada eraelu puutumatuse rikkumiseks. Kohus kaebajaga ei nõustu. PS §-ga 26 on sätestatud perekonnaja eraelu puutumatus. PS § 26 esimeses lauses sätestatu ei tähenda, et eraelu riived ei ole üldse võimalikud. Eraelu võib riivata põhiseadusega kooskõlas ja PS § 26 teises lauses nimetatud põhjustel. Paragrahvi teise lause kohaselt võib sekkuda perekonnaja

3-14-50126

eraellu tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. PS § 26 teises lauses on seega sätestatud kvalifitseeritud seadusereservatsioon, mis lubab eraelu riivata. Kuna kaebaja toimetamine politseijaoskonda kainenemisele oli õiguspärane (vt otsuse p 19), siis ei rikutud ka kaebaja eraelu puutumatust.

21. Kohus ei nõustu kaebajaga, et käeraudade kasutamine juba iseenesest eeldab tervise kahjustamist. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Seega pidi V.S. eelkõige ise esitama tõendeid kaebuses väidetud asjaolude kohta. Kaebaja ei ole esitanud kohtule tõendeid, millest nähtuks, et käeraudade kasutamisega tekitati kaebaja tervisele kahjustusi. Füüsiliste kannatuste puhul on üheks objektiivseks ja obligatoorseks tõendiks selged ja meditsiiniliselt fikseeritud vigastuste jäljed jm tagajärjed.

22. Kaebaja peab nõuetele mittevastavas kambris viibimist süüliselt väärikuse alandamiseks, samas ei nähtu kaebusest, milles kambri nõuetele mittevastavus seisnes. Inimväärikuse austamise nõue tuleneb eelkõige Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-st 3 ja PS §-st 18. EIÕK art 3 sätestab keelu kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. Eesti Vabariik ratifitseeris EIÕK ja selle lisaprotokollid

15. juunil 2005 vastu võetud seadusega, mis jõustus 1. jaanuaril 2006. Seega on EIÕK Eesti Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt PS § 123 lg-st 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 21. aprilli 2010. a otsuses asjas nr 3-3-1-14-10 (p 9), et kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti (15. märtsi 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-93-09, p 11 ja seal viidatud EIK praktika). Selleks et mingi teguviis kvalifitseeruks väärkohtlemiseks EIÕK art 3 ja PS § 18 mõttes, peab see saavutama teatud minimaalse tugevusastme. Isegi kui eeldada, et kambri seisukord ei vastanud nõuetele, ei saa inimväärikust alandavaks pidada ühe ööpäeva jooksul kambris viibimist, sest see ei evi kaugeltki selleks kohtupraktika kohaselt vajalikku intensiivsust.

23. Kaebaja leiab, et talle tekitati kahju, kuna teda peksti politseijaoskonnas. Vastustaja tegevusetuse tulemusena lubasid teenistusülesandeid täitvad politseiametnikud alusetult ja õigusvastaselt V.S. suhtes agressiivselt meelestatud politseiametnikel A. Antoškinil ja A. Kurašovil viibida V.S. kambri juures, teha lahti V.S. kambriuks ning seejärel V.S.t julmalt peksta. Kohus nõustub selles küsimuses kaebajaga, et vastustaja tegevusetus toob endaga kaasa vastutuse kaebajale tekitatud kahju eest.

23.1. PS § 26 esimene lause annab põhiõiguse kandjale tõrjeõiguse riigi vastu, kuid sellest tuleneb ka õigus riigipoolsele kaitsele. Lisaks sellele kohustab PS § 26 esimene lause riiki kaitsma üksikisiku perekonnaja eraelu kolmandate isikute rünnete eest. Riigi selline kohustus tuleneb PS § 13 lg 1 esimeses lauses „Igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele” sätestatud üldisest kaitseõigusest. Tegemist on õigusega riigi positiivsele tegevusele. Kaitseõiguse riive seisneb kaitse tagamata jätmises. Kui haldusorgan toimetab isiku kainenema arestimajja või arestikambrisse, siis on tal kohustus kaitsta seda isikut rünnakute eest, tingimusel, et selle ülesande täitmine ei ole ametivõimudele ebamõistlikult koormav.

3-14-50126

23.2. Süü puudumise tõendamiskoormis lasub avaliku võimu kandjal. Avaliku võimu kandja vabaneb vastutusest üksnes siis, kui ta tõendab, et ta ei olnud mittevaralise kahju tekitamises süüdi“ (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 6. juuni 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-27-02, p 14). Süüst vabanemiseks piisaks, kui vastustaja selles asjas tõendaks, et ta ei olnud hooletu. Vastustaja on asja materjalidest nähtuvalt möönnud (tl 41), et on kahetsusväärne, et selline taunitav tegu tol hetkel politseinikena töötanud A. Antoškini ja A. Kurašovi poolt toime pandi, kuid teenistuses olevad politseiametnikud reageerisid sellisele rikkumisele koheselt, kui kuulsid kambri juures lärmi. Seega on vastustaja leidnud, et nende tegevuses süü puudus. Kohus sellega ei nõustu.

23.3. Ida Prefektuuri Narva politseijaoskonnas olevate turvakaamerate salvestiste vaatlusprotokollist nähtub, et kui kaebaja toimetati politseijaoskonda ja toimus tema läbiotsimine, siis seisis uksel ka A. Kurašov (tl 69). Veelgi enam, ta võttis enda kätte kaebajalt läbiotsimisel ära võetud koti ja püüdis kaebajat lüüa. Protokollis selgitatakse, et „Kurašov võtab valgest kotist mobiiltelefoni, Denissov takistab Kurašovi ligipääsu V.S.le. Kurašov selgitab midagi V.S.le, peale mida paneb ta mobiiltelefoni enda jope taskusse ja Denissov suunab Kurašovi ruumist välja. V.S.lt leitakse veel kaks mobiiltelefoni. Kell 02.15.55 siseneb ülekuulamisruumi Panšin, hakkab koostama dokumente, Kurašov ulatab talle valge koti tagasi. V.S. võtab pükstelt ära püksirihma, kingapaelad ning seljast jope. Kurašov on kogu selle aja jooksul ukselävel.“ (tl 69). Seega sisuliselt võimaldati A. Kurašovil osa võtta menetlustoimingust. Teenistuses olevad politseiametnikud pidid teadma ja ette nägema, et kui kaebaja suhtes agressiivselt meelestatud joobes politseiametnikud jäetakse kaebaja lähedusse, siis võivad nad siseneda kambrisse ja seega tekib võimalik oht arestikambris viibiva kaebaja elule ja tervisele. Tulenevalt asjaolust, et vastustajapoolne tegevusetus võimaldas kaebaja vastu toimunud ründe, on vastustaja tegevuse ja kaebajale tekitatud kahju vahel põhjuslik seos.

24. RVastS § 9 lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega, arvestades süü vormi ja raskust. RVastS § 7 lg 4 sätestab, et kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks riigivastutuse seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi.

25. Kaebaja on kohtule esitatud kaebuses palunud vastustajalt välja mõista mittevaralise kahju eest hüvitise 10 000 eurot.

26. Riigikohtu halduskolleegium on 10. oktoobril 2013 asjas nr 3-3-1-38-13 tehtud otsuse p-s

21 öelnud, et „mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume. Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel. Määratav hüvitis ei tohi olla EIK analoogsetes asjades määratud hüvitistega võrreldes põhjendamatult madal. EIK on märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK-i poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (vt EIK-i 7. mai 2013. a otsus vastuvõetavuse kohta asjas nr 38967/10 Mets vs. Eesti, p 31)“.

3-14-50126

27. VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. RVastS § 13 lg 1 kohaselt arvestatakse hüvitise suuruse määramisel kahju tekkimise ettenägematust; objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel; õiguste rikkumise raskust; eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ja muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Selleks, et mittevaralise kahju eest välja mõistetud hüvitise proportsionaalsust ja vastavust oleks võimalik hinnata, peaks hüvitist väljamõistev kohus selgitama, millist mõju üks või teine asjaolu hüvitise suurusele avaldab.

28. Asja puudub informatsioon, et vastustaja oleks olnud teadlik A. Antoškini ja A. Kurašovi kavatsetavast ründest kaebaja vastu, ning seda asjaolu võtab kohus kahjuhüvitise väljamõistmisel arvesse. Ründajateks olid A. Antoškin ja A. Kurašov, kelle käest on kaebajal võimalik mittevaralist kahju hüvitist nõuda tsiviilkorras. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt ongi V.S. esitanud Viru Maakohtule tsiviilasjas nr 2-14-4489 hagi kostjatelt A. Antoškin ja A. Kurašov mittevaralise kahju 5000 eurot väljamõistmiseks.

29. Kuna kohus leidis, et kaebajale ei tekkinud kahju, seoses sellega, et ta toimetati politseijaoskonda, seda tehti teiste baarikülastajate nähes; ta võeti baarist kinni ja viidi politseijaoskonda puhkuse ajal; talle paigutati käerauad; ta paigutati üheks ööpäevaks kambrisse, siis ei ole kohtu hinnangul põhjust ka kaebajale kahjuhüvitist 10 000 eurot välja maksta. Kohus peab piisavaks 400 euro suurust hüvitist.

30. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus V.S. kaebuse osaliselt.

31. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Menetluskulude jaotamisel ja väljamõistmisel tuleb esmalt välja selgitada kantud menetluskulude koosseis ja ulatus, siis tuleb otsustada, millised kantud menetluskuludest on vajalikud ja põhjendatud, eristades seejuures lõivukulusid, ning seejärel tuleb jaotada need menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamise ulatusega (Riigikohtu halduskolleegiumi 14. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-33-12, p 25; 5. mai 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-17-11, p 13).

32. HKMS § 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Käesolevas kohtuasjas hõlmavad kaebaja menetluskulud riigilõivu. Riigilõivu seaduse § 571 lg 2 kohaselt tasutakse halduskohtule kahju hüvitamise kaebuse esitamisel riigilõivu kolm protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse, või vara väärtusest, mille tagastamiseks kohustamist taotletakse, kuid mitte alla 15 euro ja mitte üle 750 euro. Kahjunõudelt summas 10 000 eurot tuleb tasuda riigilõivu 300 eurot. 12. veebruaril 2014 tasus V.S. riigilõivu 250 eurot (tl 19) ja 24. märtsil 2014 täiendavalt 50 eurot (tl 21). HKMS § 109 lg 6 alusel mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus leiab, et vajalikud ja põhjendatud on käesolevas asjas menetluskulud 300 euro ulatuses.

33. Kaebus on rahuldatud 4 % ulatuses, st kaebaja taotletud 10 000 eurost mõisteti vastustajalt välja 400 eurot. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud 12 eurot (300×0,04).

3-14-50126

/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Palm kohtunik