3-14-51351/19 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-14-51351

Otsuse kuupäev

5. veebruar 2015

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

XXi kaebus Tartu Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks,

Tartu Vangla kohustamiseks ning toimingute õigusvastasuse

tuvastamiseks

Asja läbivaatamine

kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Resolutsioon

Kaebuse esitaja XX

Vastustaja Tartu Vangla

1. Rahuldada kaebus osaliselt.

2. Tuvastada Tartu Vangla toimingu, s.o X Xile

määratud valuvaigisti asemel X Xile üldkorras

väljastatava valuvaigisti andmise ajavahemikul 26.

veebruar 2014 kuni 4. märts 2014, õigusvastasus.

3. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.

4. Menetluskulud jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 9. märtsil 2015. Apellatsioonkaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. XX esitas 21. aprill 2014 Tartu Vanglale vaide taotledes muu hulgas kambris olevate kappide

paiknemise ja laudade ehituse muutmist. Tartu Vangla 12. juuni 2014 otsusega nr 1-11/187-4 jäeti X

Xi vaie rahuldamata.

X X esitas 21. aprillil 2014 kui ka 3. juunil 2014 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluses seoses

valuvaigistavate ravimite mitteandmisega. Tartu Vangla lahendas nimetatud kahju hüvitamise

taotlused ühes menetluses ning jättis 3. juuli 2014 otsusega nr 1-13/725-2 kahju hüvitamise taotlused

rahuldamata.

2. Tartu Halduskohtusse saabus 25. juunil 2014 XXi kaebus Tartu Vangla vastu, milles kaebaja viitab

mitmetele erinevatele asjaoludele ning Tartu Vangla toimingutele. Kohus jättis 25. juuli 2014

määrusega X Xi kaebuse käiguta, olles seisukohal, et kaebuse eesmärk on ebaselge ning et selles ei

ole välja toodud halduskohtumenetluse seadustikuga koolkõlas olevaid taotlusi.

11. augustil 2014 saabus kohtusse X Xi kaebuse täiendus, mille kohaselt taotleb X X Tartu Vanglalt

mittevaralise kahju hüvitamist seoses ettenähtud tugevamate valuvaigistite mitteandmisega, Tartu

Vangla kohustamist riputada tema kambris olev öökapp seinale ja lasta laua põikpuu allapoole ning

Tartu Vangla toimingute, vajalike valuvaigistite mitteandmine, 22. veebruaril 2014 jalutuskäigu

mittevõimaldamine ja jalutusboksis istumise mittevõimalikkus, õigusvastasuse tuvastamist.

3. Tartu Halduskohus võttis 18. novembri 2014 määrusega X Xi hüvitamis-, kohustamis- ning

tuvastusnõuded menetlusse.

Kaebuse põhjendused

4. Kaebaja ei nõustu Tartu Vangla seisukohaga, et ta oleks pidanud ise valvuritelt konkreetset

valuvaigistit küsima. Kaebaja märgib, et ei olnud teadlik, et vajalikud tabletid on valvuritele

edastatud. Nõrgemad valuvaigistid, mida valvurid andsid ei aidanud ja koormasid kaebaja maksa,

mistõttu kannatas kaebaja 10 päeva valu. Kaebaja osutab, et sai valuvaigistite olemasolust valvurite

käes teada 4. märtsil 2014. Kaebaja taotleb kohtu äranägemisel hüvitist selle eest, et kümne päeva

vältel ei teavitatud teda, et talle sobivad valuvaigistid olid valvurite juures olemas.

Kaebaja põhjendab kohustamisnõuet asjaoluga, et kahel kinnipeetaval on kambris võimatu ühel ajal

laua taga istuda ja et öökapi ja seina vahel on suur kogus tolmu, pori ja prügi. Keegi ei ole vangla

avamisest saadik öökappide alt ja vahelt koristanud. Põrandal asuva kapi tõttu kannatab kaebaja

mustuse ja tolmu käes, mis aastatega on kapi taha kogunenud. Tolm ja mustus põhjustab allergiat,

raskendab hingamist ning tekitab nahaärritusi. Kaebajal ei ole võimalik öökapi tagant ja alt koristada,

aga vanglal on võimalik kapid seinale panna.

Kaebaja on seisukohal, et jalutusboksis peab tal kindlasti olema pink istumiseks, aga pink, mis boksis

on ei erine põrandast, kuna on külm, märg ja must, mistõttu ei ole võimalik sellel istuda.

22. aprillil 2014 ei võimaldatud kaebajale jalutuskäiku, kuna ta olevat sellest ise keeldunud. Kaebaja

ei nõustu vangla põhjendusega, vaid selgitab, et tal valutas sel päeval jalg, mistõttu ta ei saanud käia.

Kaebaja osutab, et peale arsti juures käiku tundis ta end paremini ning palus võimalust jalutuskäiguks.

Kaebaja hinnangul vangla õigusvastaselt ignoreeris tema seisundit ega viinud jalutuskäigule.

Vastustaja vastuväited

5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata. Tartu Vangla osutab, et jääb

3. juuli 2014 otsuses nr 1-13/725-2 toodud seisukohtade juurde.

Tartu Vangla kinnitab kaebaja väidet, et talle on 26. veebruaril 2014 määratud valuvaigistavad

tabletid Xefo, mis toimetati valvuri ruumi vajadusel tarvitamiseks. Vangla hinnangul on raske

tõendada, kelle tegevuse tulemusena kaebaja talle määratud valuvaigisteid ei saanud. Riigivastutuse

seaduse § 7 lg 1 kohaselt võib isik kahju nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui kahju ei

olnud võimalik vältida. Xefo valuvaigistavate tablettide puhul on tegemist vajadusel kasutatava

ravimiga ning isik ise peab valvurile teada andma, millal tal seda ravimit vaja läheb. Vastustaja

möönab, et X X on seda ka teinud, kuid samas osutab, et kaebaja oleks saanud valvuritelt täpsustavalt

küsida, miks talle ei antud neid valuvaigisteid, mis olid talle meditsiiniosakonna poolt määratud ning

selgitada, et Ibumetin ei sobi talle. Kaebaja oleks saanud osutada, et talle on arsti poolt määratud muu

ravim ning seejärel oleks valvur saanud kontrollida, kas kaebajale määratud valuvaigistid on

valveruumis olemas. Vastustaja osutab, et kaebaja ei pöördunud nimetatud probleemiga

meditsiinosakonna poole. Seega ei ole X X vangla andmete kohaselt astunud täiendavaid samme

võimalike kahjulike tagajärgede ärahoidmiseks.

Xefo puhul on tegemist kiirema toimega valuvaigistiga kui Ibumetin, kuid mõlemad ravimid on

valuvaigistava toimega. Perearsti hinnangul ei ole kaebajal Xefo tablettide mittesaamine avaldanud

tervisele kahjulikku mõju. Sellest tulenevalt on vastustaja seisukohal, et XXile ei tekkinud

valuvaigistite mittesaamisega tervisekahju riigivastutuseseaduse § 9 lg 1 tähenduses.

6. Vastuses kaebusele märgib Tartu Vangla, et vangla tegevust Xefo valuvaigistite mitteandmisel

kaebajale ei saa pidada inimväärikust alandavaks. Vastustaja märgib, et isegi kui jaatada tervisekahju

tekkimist või inimväärikuse alandamisest tulenevat kahju, ei ole hüvitamisnõue siiski põhjendatud,

kuna ka kaebajal enesel oli võimalus astuda täiendavaid samme väidetavate kahjulike tagajärgede

ärahoidmiseks.

7. Tartu Vangla keeldumine riputada kambris olev öökapp seinale ning lasta laua põikpuu

madalamale sooritamisest oli õiguspärane.

Vastustaja viitab Riigikohtu üldkogu määrusele asjas nr 3-3-1-5-09, milles kohus selgitas, et kui

kohtuotsuse tegemise ajal kehtiv õigus ei võimalda kohustada haldusorganit toimingut sooritama, siis

tulenevalt riigivastutuse seaduse § 6 lg-st 1 ei saa kohus kohustada haldusorganit toimingut sooritama

ning sellesisuline kaebus tuleb jätta rahuldamata. Seega tekib isikul õigus nõuda toimingu sooritamist,

kui on olemas õigusnorm, mis kohustab avaliku võimu kandjat mingiks kindlaks teoks ning see

õigusnorm on mõeldud kaitsma isiku õigusi.

Vastustaja on seisukohal, et olukorras, kus kehtiva õiguse kohaselt puudub kinnipeetaval õigus

määrata, kuidas peaks Tartu Vangla kambrites olevat mööblit paigutama või mööbliesemeid ümber

ehitama, puudub alus ka kohustamisnõude rahuldamiseks. Ka praegusel juhul kahel kinnipeetaval

Vastustaja hinnangul võimalik laua ääres samaaegselt istuda ning süüa. Vangla möönab, et laua

põikpuu võib teatud istumisasendis ebamugav olla, kuid sellest ei saa tuletada kinnipeetava

subjektiivset õigust nõuda laua ümberehitamist ega ka vangla kohustust seda teha.

8. Vastustaja hinnangul ei ole Tartu Vangla ametnike toimingud seoses 22. veebruari 2014

jalutuskäiguga käsitatavad jalutuskäigu mittevõimaldamisena. Vangistusseaduse (VangS) § 55 lg 2

kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Samas ei

saa sellest järeldada, et kinnipeetaval või vahistatul oleks subjektiivne õigus nõuda jalutuskäiku

mingil kindlal ajal.

Olukorras, kus kaebajale pakuti võimalust 22. veebruaril 2014 ennelõunasel ajal jalutama minna, kuid

ta keeldus sellest (vastustaja viitab siinkohal oma 25. märtsi 2014 kirjale nr 2-3/872-2, tl 48), ei ole

vangla käitunud õigusvastaselt. Kaebajale oli tagatud värskes õhus viibimise võimalus, kuid kaebaja

jättis selle kasutamata. Tulenevalt sellest, et jalutusbokside arv on piiratud ning jalutuskäikude

planeerimine nõuab väga mitmete eri asjaoludega (vahistatute võimalik eraldihoidmise vajadus,

julgeolekukaalutlused, üldine päevakava) arvestamist, ei oleks mõeldav, et kinnipeetav või vahistatu

vabalt enese poolt valitud ajal jalutama läheks. Erandjuhtudel ei ole küll välistatud, et jalutuskäigu

aega muudetakse, aga see peab olema põhjendatud ning ei saa sõltuda vaid sellest, et isikule väidetava

jalavalu tõttu ennelõunane aeg ei sobi.

9. Vastustaja hinnangul on kaebaja etteheited seoses jalutusboksis olevate pinkidega põhjendamatud.

See, et kaebaja on oma subjektiivsele hinnangule tuginedes leidnud, et pingid pole piisavalt soojad ja

mugavad, ei tähenda, et nendel istumine oleks võimatu või alandaks kuidagi isiku inimväärikust.

Samuti ei saa sellest tuletada Tartu Vangla tegevuse õigusvastasust.

Kohtu seisukoht

10. Kohus analüüsib valuvaigisti saamisega seotud X Xi nõuet (I), kohustamisnõuet (II),

tuvastamisnõuet (III) ja lahendab kaebuse (IV).

I

11. Kaebaja hinnangul tekitas vastustaja talle kahju vangla arsti määratud tugevama valuvaigisti Xefo

andmata jätmisega ajavahemikul 26. veebruarist 2014 kuni 4. märtsini 2014.

Vaidlust ei ole selles, et 26. veebruaril 2015 määrati kaebajale kasutamiseks valuvaigisti Xefo.

Kaebaja ei saanud ravimit enda valdusse, see paigutati elusektori valvuriruumi, eeldusel, et kaebaja

saab vajadusel taotleda ravimi väljastamist. Vastustaja ametnikud kaebajat sellest ei teavitanud.

Kaebaja taotlusel valuvaigisti saamiseks väljastati talle Ibumetin tablette. Xefo tablettide asumisest

elusektsiooni valvuriruumis sai kaebaja teada 4. märtsil 2014 perearsti vastuvõtul. Talle määratud

ravimi saamata jäämise tõttu pidi kaebaja taluma valu.

12. Vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-le 1 isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja

õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle

tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

Vastustaja ei ole seadnud kahtluse alla kaebaja väidet, et ta pidi kaebuses osutatud ajal valu taluma.

Seega taotleb X X rahalist hüvitist vastustaja tegevusega tekitatud mittevaralise kahju eest. Samas ei

ole kaebaja väitnud, et ravimi saamata jäämine oleks tekitanud talle tervisekahjustuse. Kaebaja on

küll märkinud, et talle Xefo asemel antud Ibumetini tablettide suures koguses manustamine oli talle

kahjulik, kuid ei ole seostanud tablettide võtmist konkreetse tagajärjega ega väitnud, et see oleks

põhjustanud varem esinenud terviseprobleemide süvenemise.

Tulenevalt RVastS § 9 lg-st 1 füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse

või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Riigikohtu halduskolleegium on 5.

märtsi 2014 otsuses asjas nr 3-3-1-10-14 (p 12.2) selgitanud, et muu hulgas on mittevaralise kahju

hüvitamine RVastS § 9 lg-s 1 ette nähtud väärikuse alandamise korral. Mittevaraline kahju tuleb

hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab.

X Xile tuleb määrata rahaline hüvitis, kui valuvaigisti saamata jäämise põhjustas vastustaja süüline

tegevus ning valu intensiivsus ja kestus seda õigustab.

13. Asjas ei ole vaidluse all, et Xefo tabletid määrati kaebajale põhjusel, et kinnipeetavatele üldkorras

valvurite kaudu kättesaadavad valuvaigistid kaebaja suhtes efektiivselt ei toiminud. Olukorras, kus

meditsiiniteenuse osutaja pidas meditsiinilistel näidustustel vajalikuks määrata kaebajale

kasutamiseks ravimi, lasus vastustajal vangla tegevuse korraldamise ja üldise järelevalve kohustusest

tulenevalt ühtlasi kohustus tagada, et vajadusel saab kaebaja talle määratud ravimi kätte.

Kuna kaebaja vastustaja ametniku poole pöördumise järel talle määratud ravimit ei saanud, siis oli

vastustaja tegevus selles osas õigusvastane.

14. Samas on kohus seisukohal, et vastustaja õigusvastase tegevusega X Xile põhjustatud kannatused

ei olnud sedavõrd intensiivsed, et oleks kvalifitseeritavad kaebaja inimväärikuse alandamisena.

Esmalt osutab kohus, et kaebaja ei ole väitnud, et ta pöördus vaidlusalusel ajal valvurite poole

valuvaigisti saamiseks rohkem kui üks kord. Samuti ei saa kaebaja väidetest teha järeldust, et valu,

mida ta pidi kannatama oli eriliselt tugev ja häiris oluliselt tema igapäevaseid tegevusi. Kui kaebaja

ei saanud valu tõttu minna igapäevasele jalutuskäigule 22. veebruaril 2014 (tl 35), siis 26. veebruarist

4. märtsini 2014 ei pidanud X X jalutuskäikudest loobuma.

Kaebuses on selgitatud, et kaebaja esitas taotluse Xefo tablettide saamiseks, et kasutada neid juhul,

kui valu on väga terav. Vastasel juhul olnuks kaebaja sunnitud iga kord meedikud välja kutsuma. (tl

18). Samas ei ole kaebaja väitnud, et ta vaidlusalusel ajal ägeda valu tõttu meedikud kutsus. Samuti

ei pöördunud kaebaja vanglateenistuse poole selgitusega, et talle väljastatud valuvaigisti ei mõju või,

et valu ägenemise tõttu vajab ta täiendavat meditsiiniteenust.

Lisaks arvestab kohus seisukoha kujundamisel, et kaebajale pidi valu taluma piiratud ajal, mille

kestus ei olnud pikk ning selle perioodi ajal oli kaebaja üldotstarbeline valuvaigisti kättesaadav.

Nendel asjaoludel ei ole alust pidada vastustaja tegevust kaebaja suhtes piinavaks ega seega ka mitte

inimväärikust alandavaks.

Seetõttu nõustub kohus vastustajaga, et X Xile ei ole tekkinud mittevaralist kahju RVastS § 9 lg 1

tähenduses, mille hüvitamiseks oleks kohane rahalise hüvitise väljamõistmine vastustajalt. Kaebaja

õiguste kaitseks on piisav ja kohane vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamine.

II

15. Kaebaja taotleb Tartu Vangla kohustamist riputada tema kambris olev öökapp seinale ja lasta laua

põikpuu allapoole.

16. RVastS § 6 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui

avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku

õigusi.

Vangistusseaduse § 45 lg 1 ls 1 kohaselt kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete

loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Vangla sisekorraeeskirja

§ 7 lg-s 1 on sätestatud kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu. Samas ei tulene sättest täpsemaid

nõudeid esemete ehitusele või nende paiknemisele kambris. Vastavalt puudub kinnipeetaval

subjektiivne õigus nõuda kindla ehitusega mööbli paigutamist kambrisse isegi juhul, kui olemaoleva

mööbli kasutamine on ebamugav või tülikas. Samuti ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda

mööbli paigutamiseks kambris soovitud viisil.

Mööbli ümberpaigutamise nõuet võiks õigustada see, et olemasoleva mööbli paiknemine kambris

kahjustab isiku tervist. Käesolevas väidab kaebaja hüpoteetiliselt, et mööbli alla kogunev tolm võib

tekitada talle terviserikke. Sellest ei saa aga teha järeldust, et mööbli paigutus tegelikkuses rikuks

kaebaja õigust tervisele. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks pöördunud vangla meditsiiniosakonda

kambri sisustusest tekkinud tervisrikkega seoses. Samuti puuduvad igasugused andmed selle kohta,

et kaebaja elukamber ei vasta terviseohutuse nõuetele.

Seetõttu on kohus seisukohal, et kaebaja kambri mööbel ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi ei selle

konstruktsiooni ega paiknemise tõttu ning puudub alus kaebuses taotletud ettekirjutuse tegemiseks

vastustajale.

III

17. X X taotleb Tartu Vangla toimingute, s.o valuvaigistite mitteandmine, 22. veebruaril 2014

jalutuskäigu mittevõimaldamine ja jalutusboksis istumise mittevõimalikkus, õigusvastasuse

tuvastamist.

Kohus lahendas valuvaigisti mitteandmise õigusvastasuse tuvastamise nõude sama toimingu suhtes

esitatud hüvitamisnõude lahendamisel. Sel põhjusel kohus seda nõuet täiendavalt ei käsita.

18. Kaebaja hinnangul 22. veebruaril 2014 jättis vastustaja ta õigusvastaselt ilma väeskes õhus

jalutamise võimalusest. Kaebaja selgituse kohaselt valutas tal sel päeval jalg sedavõrd tugevalt, et ta

ei saanud käia. Pärast visiit meediku juurde tundis kaebaja end paremini, kuid vastustaja keeldus

täitmast palvet teda jalutama viia.

Kohus kaebajaga ei nõustu.

Vangistusseaduse § 55 lg 2 järgi võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks

tund päevas. Seega oli vastustajal kohustus tagada X Xile võimalus värskes õhus viibimiseks. Sättest

ei tulene vastustajale aga kohustust võimaldada jalutuskäik kaebaja poolt soovitud ajal. Käesoleval

juhul ei ole vaidlust selles, et vastustaja oli korraldanud vangistuse täideviimise selliselt, et ka X Xil

oli võimalus jalutuskäigule minna. Kaebaja ei saanud võimalust kasutada tervislikel põhjustel. Seega

täitis vastustaja X Xi suhtes VangS § 55 lg-st 2 tuleneva kohustuse. Kohus nõustub vastustajaga, et

tulenevalt jalutusbokside piiratud arvust ning vajadusest tagada vangistuse täideviimisel vastustajale

pandud teisi kohustusi (eraldi hoidmise kohustus (VangS § 12), julgeoleku tagamise kohustus (VangS

§ 66 lg 1), ei ole vastustaja kohustatud tagama kinnipeetavale jalutuskäiku igal ajal. Kui kinnipeetav

ei ole läinud jalutuskäigule talle selleks määratud ajal, siis puudub kinnipeetaval subjektiivne õigus

jalutuskäiguks muul ajal. Jalutuskäigu võimaldamine muul ajal on vangla kaalutlusotsus, kusjuures

keeldumisel asjakohasteks kaalutlusteks tuleb pidada nii jalutusbokside hõivatust, kui ka näiteks

vangla töö selliselt korraldatust, et ametnikud on hõivatud teiste ülesannete täitmisega.

Seetõttu leiab kohus, et Tartu Vangla keeldumine jalutuskäigu võimaldamisest X Xile väljaspool

selleks ettenähtud aega ei olnud õigusvastane.

19. Kaebaja peab õigusvastaseks ka seda, et Tartu Vangla jalutusbokside pingid on metallist, neid ei

puhastata ega kuivatata, mistõttu on need meie kliimas mustad ja märjad ning tegelikkuses ei ole

tagatud istumise võimalus.

Kohus kaebajaga ei nõustu.

Vangistusseadus paneb vastustajale kohustuse võimaldada kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus

vähemalt üks tund päevas, kuid ei sätesta täpsemaid nõudeid jalutusboksidele. Muu hulgas ei tulene

kehtivast õigusest vastustajale kohustust tagada istumise võimalus jalutuskäiguks ettenähtud ajal.

Kaebaja ei ole väitnud ka seda, et pikaajaline püsti olemine oleks talle keelatud või mittesoovitav

meditsiinilistel põhjustel või, et arst oleks teinud sellesisulise ettekirjutuse. Vastavalt puudub kaebajal

subjektiivne õigus nõuda vastustajalt jalutusboksides istumisvõimaluse tagamist või kaebajale

meelepäraste pinkide paigaldamist jalutusboksidesse.

Seetõttu leiab kohus, et vangla tegevus selles osas ei ole õigusvastane.

IV

20. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tartu Vangla tegevus X Xile määratud valuvaigisti asemel

kaebajale üldkorras väljastatava valuvaigisti andmisel ajavahemikul 26. veebruar 2014 kuni 4. märts

2014 oli õigusvastane. Kaebus selle toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõudes tuleb rahuldada.

Ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata.

21. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg-le 2 kaebuse osalise rahuldamise korral

jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja ega vastustaja ei ole

esitanud asjas määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Seetõttu

tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 menetluskulusid menetlusosaliste kasuks välja ei mõistete ja

menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik