3-14-52330/36 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 5. veebruar 2015, Jõhvi Kohtuasja number 3-14-52330 Kohtuasi OÜ Astnik Ehitus kaebus Maksuja Tolliameti 04.09.2014 maksuotsuse nr 12.2-3/012784-24 tühistamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: OÜ Astnik Ehitus, esindaja Vahur Kivistik Vastustaja: Maksuja Tolliamet, esindaja Egert Übner Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta OÜ Astnik Ehitus kaebus täies ulatuses rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 09.03.2015. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 04.09.2014 on Maksuja Tolliamet koostanud maksuotsuse nr 12.2-3/012784-24 (tl 36-48), millega vähendati OÜ Astnik Ehitus (edaspidi kaebaja) 2012 oktoobri ja 2013 jaanuari käibedeklaratsioonidel deklareeritud sisendkäibemaksu vastavalt 21 407,35 ja 5823,74 euro võrra, otsustati neil kuudel alusetult deklareeritu ja maksuhalduri poolt ettemaksukontole vabastatu vastavalt 1847,18 ja 5823,74 euro ulatuses tagasi nõuda, määrati 2012 oktoobri eest tasumisele kuuluvat käibemaksu summas 19 560,17 eurot, tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud väljamaksete eest maksustamisperioodidel 2012 oktoober, 2012 november ja 2013 jaanuar summades vastavalt

16 968,56, 17 174,68 ja 451,90 eurot ning kohustati teda sellega seoses tasuma 30 kalendripäeva jooksul kokku 61 826,23 euro suurune maksusumma. Otsust põhjendati väitega, et kaebaja pole OÜ Aneboda arvetel 19.09.2012 nr S1909/2 ja 31.10.2012 nr S3110/1 ning OÜ Erconi Grupp arvetel 07.01.2013 nr 05/01/13 ja 25.01.2013 nr 28/01/13 märgitud sanitaartehnilisi ehitusmaterjale, rehve, velgi ja mootorit soetanud. Veel on asja materjalidesse esitatud maksumenetluses kogutud dokumendid kokku 380-l lehel (maksutoimik) ning Aneboda OÜ juhatuse liikme poolt antud kinnitusega seotud dokumendid (tl 57-59).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 06.10.2014 koostas kaebaja Tallinna Halduskohtule adresseeritud kaebuse (tl 3-14), milles palus Maksuja Tolliameti 04.09.2014 tehtud maksuotsuse nr 12.2-3/12784-24 tühistada ning mõista välja tema menetluskulud. Kaebaja leidis, et maksuotsus on motiveerimata ning maksuhaldur on rikkunud menetlusnõudeid ja uurimispõhimõtet, väljunud kontrolli piirest ja on hinnanud tõendeid ebaõigesti. Neid seisukohti põhjendas ta muuhulgas väidetega, et kuigi kontroll viidi läbi perioodide oktoober 2012 ja jaanuar 2013 käibemaksu arvestamise osas, on maksu määratud ka novembri 2012 eest ja tulumaksu osas, et tuginetud on tõenditele, mille saamise päritolu pole kontrollitav, et OÜ Aneboda endise juhatuse liikme E.B. kinnitusega seotud etteheited on oletuslikud, et tema tegutses heauskselt ega saa vastutada tehingupartnerite eest, et AS Lemminkäinen Eesti, OÜ Consumat ja AS Harju Ehitus selgitustest on tehtud valed järeldused ning, et seost isikute vahel ja maksupettuse toimepanemist pole tõendatud. Tulumaksu osas leidis kaebaja, et maksuhaldur ei ole hindamist täies ulatuses läbi viinud lisades, et arvetel märgitud hind vastab tulumaksukohustusest mitte sõltuvale turuhinnale, et maksustamine ei tohi omandada karistuslikku iseloomu, et käesoleval juhul on võimalik ja vajalik taastada olukord, mis olnuks siis kui kuritarvitust polnuks ning, et kui hindamist pole alustatud, ei saa kuidagi määrata, kas maksukohustuslane on hindamisele kaasa aidanud või mitte. Veel märkis ta, et maksuhaldur pole põhjendanud oma järeldusi pahatahtlikkuse ja tahtluse osas ning lisas, et kuna maksupettust pole tuvastatud, ei olnud maksu määramiseks mingit alust. 23.12.2014 edastas kaebaja nimekirja ja kuludokumendid (tl 82-90) riigilõivu ja õigusabi eest tasumisega kantud kokku 2854,50 euro suuruse menetluskulu kohta.

3. Maksuja Tolliameti (edaspidi maksuhaldur) vastuses (tl 75-76) ei nõustutud kaebuse väidetega, paluti seda mitte rahuldada ning märgiti, et sisuliselt on kaebuses korratud eriarvamuste seisukohti, mistõttu jäädakse neile antud vastuse juurde ega hakata üle kordama. Kontrollaktis toodule ja 09.05.2014 eriarvamusele tuginedes peeti vääraks seisukohta nagu poleks kaebajat kontrollitavast informeeritud, selgitati tõendite päritoluga ja hindamisega seonduvat ning märgiti, et järeldusele maksu määramise põhjendatusest jõuti alles siis, kui kõik kogutud tõendid olid koos ja vastastikuses seoses analüüsitud.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Vaidlustatud maksuotsuse kohaselt on täiendavate maksusummade määramise põhjuseks olnud maksumenetluses kogutud seletuste ja muude tõendite alusel kujundatud seisukoht, et kaebaja pole osaühingute Aneboda ja Erconi Grupp poolt väljastatud nelja arve alusel tegelikult kaupa soetanud. Seega on halduskohtul vaja lahendada küsimus, kas need äriühingud ikka olid maksuotsuses loetletud tehingute järgsete kaupade müüjateks või on vastupidisel seisukohal rajanev kahtlustus igati põhjendatud ja sai anda õiguspärase aluse maksuotuses tehtud otsustustele.

5. Maksuotsuses on üksikasjalikult välja toodud põhjused, miks ei saa osaühinguid Aneboda ja Erconi Grupp pidada tehingute tegelikuks teiseks pooleks ega ka reaalselt majandusega tegelevateks äriühinguteks. Kaebaja pole ühtegi vastavat väidet ümber lükanud ning lähtub peaasjalikult vaid väitest, et tema ei vastuta nende äriühingute tegevuse eest. Vastav põhjendus ei saa teda antud juhul aga kuidagi õigustada ja viitab pigem sellele, et tegelikult pole ta ka ise täielikult veendunud neid äriühinguid puudutavate maksuotsuse osade õigusvastasuses. Kaudselt tõendab maksuotsuse väidete õigsust aga see, et vaatamata väidetele suhtlemise kohta nimetatud äriühingute vastutavate isikutega, pole kaebaja maksuega kohtumenetluses ühtegi sellekohast usutavat tõendit esitanud. Kindlasti ei ole selleks OÜ Aneboda OÜ väidetav e-kiri. Kaebuses esitatud viide OÜ Erconi Grupp 2009-2010 majandusaasta aruandes kajastatule on aga üldse asjakohatu, sest ei saa iseloomustada selle äriühingu tegevust aastal 2012. Samas on tähelepanu vääriv see, et vaatamata väidetavate kontaktide olemasolule, pole kaebaja võimalikuks pidanud saada nende äriühingute seaduslike esindajate vande all antud tunnistuse näol usutavaid tõendeid ega esitanud taotlust ja andmeid tunnistajate kohtusse kutsumiseks.

6. Maksuhaldurile 26.03.2013 seletust andes väitis kaebaja juhatuse liige N. A., et nägi küll väidetava OÜ Aneboda esindaja volikirja, kuid ei kontrollinud tema dokumente (tl 67-68). Sarnaseid seletusi OÜ Erconi Grupp tausta kontrollimisega seoses andis 29.04.2013, 30.04.2013 ja 03.07.2013 maksuhaldurile ka kaebaja projektijuht N. A. (maksutoimiku lehed 79-80 ja 210-218) ja 10.07.2013 projektijuht M. S. (sama toimiku lehed 220-221). Kuigi kaebuses väidab selle esitaja, et on kontrollinud enne tehingute sõlmimist volikirju ja passikoopiaid, nähtub seletustest siiski vastupidine. Mingeid volikirju maksutoimikusse esitatud pole. On küll olemas 31.01.2014 edastatud koopia OÜ Erconi Grupp juhatuse liikme passist, kuid selle päritolu jääb kahtlaseks, kuna temaga väidetavalt suhelnud N. A. väitis 03.07.2013 selgelt, et pole seda isikut kontrollinud ega temalt dokumenti küsinud.

7. Kahtlusi äratab asjaolu, et 14.05.2013 ei kinnitanud laojuht A. D. projektijuhtide poolt eelnevalt viidatud seletustes esitatud väiteid sõidukite remontimise kohta lao territooriumil ega varuosade sinna toomist, enam kui pool aastat hiljem 14.01.2014 aga andis hoopis teistsugused seletused (tl 232-233 ja 236). Samuti on kahtlusi äratav OÜ Erconi Grupp lepingu sõlmimisega seonduv. 29.04.2013 väitis N.A. buldooseri mootori ostu kohta, et osteti sellelt äriühingult, kuna oli ruttu vaja ja sai odavamalt, valik tehti hinnapakkumiste alusel ning mootoriga dokumente kaasas polnud ja garantii oli suusõnaline. 10.07.2013 selgitas kaebaja projektijuht A. A., et kirjutas OÜ Erconi Grupp poolt juba allkirjastatud lepingule alla, sest omas vastavat volitust, kuid ei mäletanud millal täpselt ta seda tegi (maksutoimiku lehed 228-229). Kuna maksuhaldurile edastatud volitus on nimetatud isikule antud 07.01.2013 (sama toimiku leht 230 pöördel), kuid leping kannab kuupäeva 20.12.2012 (sama toimiku leht 331), pidi paratamatult tekkima kahtlus, et dokumendid on tagantjärele vormistatud. Seda kahtlust süvendab veelgi asjaolu, et lepingus on selle objekt määratletud äärmiselt ebamääraselt ning kauba pakkumise, tellimise, vastuvõtmise-üleandmise kohta kokku lepitu erineb oluliselt sellest, mida kaebaja töötajad ise vastavate ostude kohta selgitasid. Näiteks näevad lepingu punktid 1.1, 2.1 ja 3.1 ette müüja kehtivas hinnakirjas nimetaud kaupade ostmise ostja poolt esitatud tellimuse alusel ja kauba üleandmise üldreeglina müüja laos, sellest väljaspool toimuva üleandmise puhul aga ostja kohustuse tasuda ka transpordi eest. 29.04.2013 väitis N.A., et võttis OÜ-lt Erconi Grupp hinnapakkumise, küsis selle suuliselt ka teistelt, tegi valiku hinna alusel ning kaup toodi kaebaja lao territooriumile, kuid kumbki arvetest transpordikulusid ei sisalda. Sõlmitud lepingust kõrvale kaldumine ei ole küll lubamatu, kuid antud juhul viitab see kõigi asjaolude koosmõjus siiski selgelt sellele, et on toimunud üksnes dokumentide vormistamine ja tegelikult pole neis märgitud äriühingute vahel vastavaid tehinguid toimunud.

8. Kaebuses pole selle esitaja muuhulgas rahul, et maksuhaldur ei arvestanud PVC muhvtoru puudutavad OÜ Aneboda arveid, on seejuures aga tähelepanuta jätnud, et mõisted „muhv“, „toru“ ja

„muhvtoru“ pole kattuvad. Viimati nimetatut pole AS Leminkäinen Eesti poolt maksuhaldurile 27.05.2014 antud seletuses küll kasutatud, kuid selles eitatakse kõigi maksuhalduri korralduse punktis 6 loetletud materjalide soetamist kaebaja poolt. (maksutoimiku leht 270) Nimetatud punktis oli muude hulgas ära nimetatud ka PVC muhvtoru (sama toimiku leht267). Lisaks on ka äärmiselt vähetõenäoline, et 6 meetri pikkust muhvtoru saab kuidagi paigutada mõiste „muhv“ alla.

9. Veel ei ole kaebaja nõus maksuhalduri väitega, et ta ei saanud OÜ Consumat objektil kasutada OÜ-lt Aneboda soetatud kaupa. Seejuures viitab ta 19.09.2012 arvele nr S1909/2, kuid pole arvestanud enda poolt 09.05.2014 eriarvamusele lisatud selgitusega, mille kohaselt leidis sellele märgitud kaupadest vaid el.keevismuhv 160 SDR11 kasutust OÜ-ga Consumat sõlmitud töövõtulepingu objektiks oleval Ahtme linnaosa eelisoleeritud soojustrasside ehitusel. Samuti ei ole ta pööranud tähelepanu OÜ Consumat selgitusele, kes milliseid töid teostas (maksutoimiku leht 305). Kuna selle järgi polnud mitte tema torude monteerija, ei saanud ta ka kasutada selleks vaja minevat elekterkeevismuhvi. Kõik teised kaubad on aga saatelehele nr S3220/1 (sama toimiku leht

365 pöördel) tehtud märke kohaselt antud üle 02.11.2012 ehk peale seda, kui tööd objektil olid OÜ Consumat selgituse ja sellele lisatud dokumentide kohaselt juba lõppenud.

10. AS-ga Harju Ehitus sõlmitud alltöövõtulepingu alusel teostatud tööde tegemiseks väidetavalt kasutatud materjalide osas puuduvad selged andmed selle kohta, et kaebaja pole saanud OÜ Aneboda arves nimetatud kaupu vastaval objektil kasutada. Seega on küll võimalik, et ta neid kasutas, kuid puudub piisav kinnitus, et müüjaks oligi OÜ Aneboda. Vastava võimaluse seab kahtluse alla muude kaupadega seonduv ning kaudselt ka asjaolu, et torude kohta on peatöövõtjale esitatud Pipelife Eesti AS väljastatud vastavusdeklaratsioon, mille olemasolu kauba juurde selle soetamisel kuulunud dokumentide kohta antud selgitustest ei nähtu.

11. Kaebuses leiab selle esitaja, et maksuhalduri järeldused pole kontrollitavad ega tõendite päritolu selge. Maksukorralduse seaduse § 59 lg 1 kohaselt on maksumenetluses tõenditeks kõik asjas kogutud andmed, sealhulgas maksukohustuslaselt endalt, kolmandalt isikult, riigivõi kohaliku omavalitsuse asutuselt saadud teave ja dokumendid. Seaduse § 11 lg-st 2 tulenevalt saab maksuhaldur kaalutlusõiguse alusel otsustada, milliseid tõendeid on tal konkreetses asjas vajalik koguda ning otsustada maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse üle. Vaidlusaluses maksuotsuses sisalduv asjaolude kirjeldus kinnitab, et maksuhaldur on kontrollinud kaebaja raamatupidamise andmeid, nõudnud temalt, teistelt tehingute osalistelt ja muudelt isikutelt seletusi ja dokumentaalseid tõendeid ning võtnud neid ka kaebaja suhtes alustatud revisjoni materjalide hulgast. Seaduseandja pole viimati nimetatute lubatavust välistanud ja maksutoimikust on võimalik aru saada, millisest konkreetsest menetlusest tõendid pärinevad ning kuidas on nad saadud. Seega ei ole mingit alust väidetel, et need pole lubatavad ega kontrollitavad. Alust ei ole ka väitel uurimispõhimõtte ja põhjendamiskohustuse rikkumisest. Esimesena nimetatu paneb haldusorganile kohustuse selgitada välja kõik menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguga selleks tõendeid ka omal algatusel. Maksuhaldur on kogunud suure hulga asjasse puutuvaid tõendeid ja kõiki neid analüüsinud. Maksuotsuses on piisavalt põhjendatud, miks tuleb pidada selles käsitletud tehingute toimumist mitteusutavaks ning olemas on ka viited asjakohaste õigusaktide sätetele.

12. Maksukorralduse seaduse § 59 lg 2 sätestatu annab maksuhaldurile õiguse kontrollida kõiki maksukohustuslase majandustegevuse ja tema maksude tasumisega seotud dokumente ja määratleb kontrolli jagunemise üksikjuhtumite kontrolliks ja üldkontrolliks ehk revisjoniks. Korraldused 04.01.2013 nr 12.2-3/12784-1, 19.02.2013 nr 12.2-3/12784-2 ja 15.03.2013 nr 12.2-3/12784-3 (maksutoimiku lehed 47-48,53-54 ja 63-64) kinnitavad, et kaebaja oktoobrikuu 2012 ja jaanuarikuu 2013 käibemaksu arvestamise ja deklareerimise õigsust kontrolliti üksikjuhtumi kontrolli käigus. Korraldustes on viited kontrollimise aluseks olevatele seadusesätetele. Kaebaja on maksutoimikus sisalduvatest vastuskirjadest nähtuvalt need kätte saanud ja oli seega teadlik, millist konkreetset menetlust läbi viiakse. Kaebuse viide revisjoni etteteatamist käsitlevale maksukorralduse seaduse §

75 lg-le 1 on seetõttu asjakohatu. Asjakohatu ja arusaamatu on ka viide sama seaduse § 14 lg-le 1. Nimetatud säte näeb ette teabe andmise maksukohustuslasele tema taotluse alusel, kaebaja pole selle olemasolu aga väitnud ega tõendanud. Mis puutub väitesse kontrolli piiride ületamisest, siis ei nähtu maksutoimikust, et maksuhaldur oleks kontrollinud lisaks korraldustes nimetatud kahe kuu käibemaksule veel mingi muu perioodi või maksu tasumise õigsust. Asjaolu, et lisaks käibemaksule määrati kolme maksustamisperioodi osas tasumisele veel ka täiendavad tulumaksusummad, tulenes antud juhul hoopis sellest, käibemaksu kontrollimise käigus tuvastatu muutis osaühingutega Aneboda ja Erconi Grupp tehtud tehingute kohta esitatud algdokumendid nõuetele mittevastavateks ja nende alusel kolmel erineval kalendrikuul toimunud väljamaksed ettevõtlusega mitteseotuteks.

13. Tulumaksuseaduse § 51 lg 1 ja 2 p 3 kehtestatu kohaselt kuuluvad tulumaksuga maksustamisele väljamaksed, millised ei ole seotud maksumaksja ettevõtlusega või milliste kohta puudub kehtestatud nõuetele vastav algdokument. Kohtulahendis nr 3-3-1-47-06 on Riigikohus leidnud, et eelnimetatud tulumaksuseaduse sätteid tuleb kohaldada ning maksuhalduri poolt tulumaksu määramine on õige, kui ostja teadis või pidi teadma, et tegemist ei ole tegeliku müüjaga. Lahendis nr 3-3-1-60 on sama kolleegium asunud seisukohale, et kogu väljamakse võib lugeda ettevõtlusest väljaviiduks ja täies ulatuses maksustada, kui teenuse saamise fakt või seda osutanud isik pole usaldusväärselt tuvastatavad. Antud juhul viitavad maksumenetluses kogutud dokumentaalsed tõendid ja seletused kogumis hinnatuna piisavalt selgelt ja usutavalt sellele, et osaühingud Aneboda ja Erconi Grupp ei saanud olla arvetel kajastatud kaupade tegelikuks müüjaks ning vastava sisuga dokumendid vormistati üksnes sisendkäibemaksu maha arvamise õiguse saamiseks. Kuna see kõik ei saanud kaebaja vastutaval isikul teadmata olla, on eeltoodud Riigikohtu seisukohad täies ulatuses rakendatav ka käesoleva kaebuse lahendamisel.

14. Veel väidab kaebaja, et maksuhaldur oli kohustatud tulumaksu osas kasutama maksukorralduse seaduse §-st 94 ettenähtud hindamist, kuid pole seda isegi kaalunud. Nimetatud seaduse § 94 lg-s 1 sätestatu lubab tuvastada maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel, kui selleks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega pole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Käesoleval juhul on maksuhaldur hindamisega seonduvat küll käsitlenud, kuid pole seda võimalikuks pidanud ning on tuvastanud täiendava tulumaksu summad nende arvete alusel, millised kaebaja ise talle vastava tehingute kohta esitas. See on ka igati loogiline ja õige, sest just arved kajastavad tulumaksuseaduse § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 nimetatud maksustamisele kuuluvaid väljamakseid. Seega tuli just need ka aluseks võtta ning hindamise järele polnud mingit vajadust.

15. Käibemaksuseaduse § 29 lg-s 1 ja lg 3 p-s 1 sätestatu lubab sisendkäibemaksuna maha arvata ainult teiselt registreeritud maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluva käibemaksu. Riigikohtu halduskolleegium on oma erinevates lahendites käibeja tulumaksuga seonduvat käsitledes korduvalt märkinud, et mõlema maksu puhul on oluline tuvastada, kas ostja pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga ning, et sisendkäibemaksu maha arvamine või tagasi taotlemine võib olla alusetu näiteks siis, kui ostja ei näita üles äris nõutavat või tavapärast hoolsust või kui on tõendatud hooletusest tingitud pahausksus või muud asjaolud, mis annavad alust järeldada, et arvetel märgitud käivet faktiliselt ei toimunud. Riigikohtu lahendi nr 3- 3-50-03 seisukohtadest tulenevalt aga peab ostja maksupettusele viitava põhjendatud kahtluse korral esitama täiendavad tõendid selle kohta, et vaidlustatud tehingud on arvetel märgitud äriühinguga siiski toimunud ning kui ta täiendavaid tõendeid ei esita, puudub tal käibemaksu maha arvamise õigus.

Kaebaja seadusliku esindaja ja töötajate poolt maksuja kohtumenetluses esitatud väited kinnitavad, et ta ei täitnud hoolsuskohustust piisava hoolikusega. Maksumenetluse käigus pole ta ümber lükanud ühestki maksuotsuses kajastatud tehingust tulenevaid kahtlusi, kuigi need olid talle maksuhalduri koostatud kontrollaktidest teada. Tema esimesele eriarvamusele lisatud tõendeid on maksuhaldur kontrollinud ja hinnanud ning vormistanud seejärel uue kontrollakti. Sellele koostatud teine eriarvamus piirdub üksnes väidetega, selle kohta, miks ei ole maksuhalduri seisukohad õiged, kuid tehingute reaalset toimumist kinnitavaid tõendeid pole esitatud. Maksuotsuses on eriarvamust käsitletud ja seejuures on ka põhjendatud, miks ei saa selles esitatut arvestatavaks pidada. Maksukorralduse seaduse § 92 lg 1 p 2 annab õiguse määrata tasumisele kuuluv maksusumma, kui maksudeklaratsioonis on esitatud valeandmeid, mille tagajärjel on seal näidatud maksusumma või deklaratsiooni andmete alusel arvutatud maksusumma väiksem sellest, mis oleks tulnud tasuda vastavalt maksuseadusele.

16. Halduskohtumenetluse seadustiku § 165 lg 2 kohaselt võib kohus kaebuse rahuldamata jätmisel lähtuda vaidlustatud haldusakti või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuse põhjendustest, kui ta nõustub neis esitatuga. Nii on põhjust toimida ka käesolevas asjas. Vaidlustatud maksuotsus on maksukorralduse seaduse § 46 tulenevate nõuetega igati kooskõlas. Selles on ära toodud piisava ulatusega põhjendused nii maksu määramise põhjuste kui maksusummade arvutamise aluste ja metoodika suhtes ning kaebaja pole otsuses esitatud arvutuste õigsust kahtluse alla seadnud. Alused maksuotsuse põhjenduste ja järeldustega mittenõustumiseks puuduvad. Seetõttu nõustub kohus maksuhalduri põhjendustega, ei korda neid kõiki üle ning piirdub ainult sellega, mis on eelnevalt juba esitatud.

17. Eeltoodud järeldustel puudub kohtul alus vaidlustatud maksuotsuse tühistamiseks. Seega jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata. Kuna maksuhaldur oma menetluskulude hüvitamise kohta taotlust ja kuludokumente ei esitanud, jäävad nii tema võimalikud kulud kui kaebaja poolt 750 euro suuruse riigilõivu ja 2104,50 euro suuruse õigusabi kulu tasumisega kantud kokku 2854,50 euro suurune menetluskulu halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 kohaselt poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane