3-14-52355/23 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Agu Timmi ja Madis Ernits Määruse tegemise aeg ja koht 05.02.2015, Tartu Haldusasja number 3-14-52355 Haldusasi Sergei Henningi (Henning) kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 31.07.2014. a otsuse tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 29.12.2014. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Sergei Henningi määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Määruskaebuse esitaja Sergei Henning Vastustaja Eesti Advokatuur RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29.12.2014. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates.

ASJAOLUD

1. Määruskaebuse esitaja esitas Tartu Halduskohtule venekeelse kaebuse (tl 1-4, tõlge tl 7-7p), milles väljendas rahulolematust vandeadvokaat L. Viili tegevusega kriminaalasjas nr 1-13-11088 (kassatsioonkaebuse esitamine tähtaja rikkumisega) ning Eesti Advokatuuri 02.09.2014. a teatisega distsiplinaaruurimise lõpetamise kohta.

2. Eesti Advokatuur esitas 22.10.2014 vastusena kohtunõudele koopiad määruskaebuse esitaja 04.06.2014. a pöördumisest Eesti Advokatuurile vandeadvokaat L. Viili tegevuse peale (tl 12-13) ning Eesti Advokatuuri aukohtu 31.07.2014. a otsusest (tl 14-15).

3. Tartu Halduskohus jättis 27.10.2014. a määrusega kaebuse käiguta ning andis määruskaebuse esitajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, s.o kaebuse nõude täpsustamiseks ning riigilõivu tasumiseks või menetlusabi taotluse esitamiseks. Kohus selgitas määruses, et kui määruskaebuse esitaja eesmärgiks on advokaadi kohta tehtud aukohtu otsuse vaidlustamine, siis on tema õiguste kaitseks efektiivseim esitada Eesti Advokatuuri aukohtu 31.07.2014. a otsuse tühistamise nõue.

4. Määruskaebuse esitaja palus kohtule esitatud kaebuse täienduses (tl 22, tõlge tl 28) tühistada Advokatuuri aukohtu 31.07.2014. a otsuse.

5. Eesti Advokatuur esitas 22.12.2014 Tartu Halduskohtule vastuse (tl 42-44), milles leidis, et määruskaebuse esitajal puudub kaebeõigus Eesti Advokatuuri aukohtu otsuse vaidlustamiseks, kuna aukohtumenetluse tulemusena tehtav lahend ei puuduta määruskaebuse esitaja subjektiivseid õiguseid ning tal puudub subjektiivne õigus nõuda advokaadile distsiplinaarkaristuse määramist. Vastustaja viitas varasemale kohtupraktikale haldusasjades nr 3-09-1166, 3-09-2550, 3-10-1037, 3-11-187, 3-12-2617, 3-13-1538, 3-14-51432, 3-14-52251, 3-13-1365. Kohtud on varasemas praktikas rõhutanud, et advokatuuriseaduse (AdvS) § 18 kontekstis saab huvitatud isikuks, kellel on õigus esitada kaebus aukohtumenetluses tehtavale lahendile, olla üksnes see isik, kelle suhtes aukohtu lahend on tehtud, s.o advokaat.

6. Tartu Halduskohus jättis 29.12.2014. a määrusega kaebuse läbi vaatamata. Kohus nõustub vastustaja viidatud kohtupraktikas toodud seisukohaga, et AdvS § 18 kontekstis saab huvitatud isikuks, kellel on õigus esitada kaebus aukohtumenetluses tehtavale lahendile, olla üksnes see advokaat, kelle suhtes aukohtu lahend on tehtud (nt Tallinna Halduskohtu 11.06.2009. a määrus haldusasjas nr 3-09-1166 ja Tartu Halduskohtu 13.11.2009. a määrus haldusasjas nr 3-09-2550). Kohtu hinnangul ei puuduta vaidlustatud aukohtu otsus määruskaebuse esitaja subjektiivseid õiguseid, kuna aukohtumenetluse tulemusena tehtavast lahendist ei tulene talle mingeid õiguslikke tagajärgi, aukohtu otsus ei mõjuta ega saa seega ka rikkuda tema subjektiivseid õiguseid. Seega puudub määruskaebuse esitajal õigus nõuda aukohtu otsuse tühistamist või advokaadile distsiplinaarkaristuse määramist ning sellest tulenevalt ka kaebeõigus Eesti Advokatuuri aukohtu otsuse vaidlustamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

7. 16.01.2015 saabus kohtule määruskaebus (tl 69-71) Tartu Halduskohtu 29.12.2014. a määruse peale. Määruskaebuse esitaja ei nõustu halduskohtu hinnanguga, et talle ei tulene Eesti Advokatuuri aukohtu poolt tehtavast lahendist või lahendi mittetegemisest mingeid õiguslikke tagajärgi. Advokaadi eksimusest tingituna ei ole määruskaebuse esitaja saanud enda sõnul kasutada talle seadusest tulenevat kaitsevahendit ehk esitada kassatsioonkaebust. Asjaolu, et määruskaebuse esitajat kaitsnud advokaat esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtule tähtaega ületades tõi tagajärjena kaasa selle, et määruskaebuse esitaja suhtes tehtud ringkonnakohtu lahend koos selles määratud teatud pikkusega vanglakaristusega jõustus. Määruskaebuse esitaja eesmärgiks ei ole kellegi karistamine, vaid saavutada see, et aset leidnud eksimuse tunnistamisel oleks tal võimalik taotleda mööda lastud kassatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamist selleks, et saavutada teistsugune kohtuotsus ja teistsuguse pikkusega vanglakaristus. Seega on ebaõige halduskohtu seisukoht, et määruskaebuse esitaja ei ole huvitatud isikuks AdvS § 18 mõttes ning tal ei ole õigust aukohtu otsust vaidlustada. Kuivõrd aukohtu otsusest sõltub see, kui kaua määruskaebuse esitaja peab vanglas karistust kandma, peab tal olema ka õigus seda otsust edasi kaevata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puuduvad alused. Kohus nõustub Tartu Halduskohtu 29.12.2014. a määruses esitatud seisukohtadega ega pea neid vajalikuks käesolevas määruses korrata [halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 203 lg 2, § 201 lg 4]. Vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9. AdvS § 18 lg 1 näeb ette, et huvitatud isik võib aukohtu otsuse peale esitada kaebuse halduskohtule. AdvS § 16 lg-st 1, mis kasutab sama terminit isiku suhtes, kes võib aukohtumenetluse algatamiseks aukohtu või juhatuse poole pöörduda, võib järeldada, et huvitatud isikuks võib olla ka isik, kelle taotlusel algatati aukohtumenetlus. Siiski peab olema aukohtu otsuse vaidlustamine olema kantud isiku subjektiivsete õiguste kaitsest. Teisisõnu eeldab sellise kaebuse sisuline menetlemine seda, et vaidlustatud haldusakt või toiming saab kaebuse esitanud isiku subjektiivseid õigusi rikkuda või vabadusi piirata (HKMS § 44 lg 1). Määruskaebuse esitaja on määruskaebuses selgitanud, et tema eesmärgiks aukohtu otsuse vaidlustamisel on saavutada see, et aset leidnud eksimuse tunnistamisel oleks tal võimalik taotleda kriminaalasjas nr 1-13-11088 mööda lastud kassatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamist selleks, et saavutada teistsugune kohtuotsus ja teistsuguse pikkusega vanglakaristus. Tema hinnangul sõltub aukohtu otsusest see, kui kaua ta peab vanglas karistust kandma. Ringkonnakohus eeltoodud seisukohtadega ei nõustu.

10. Kriminaalkohtumenetluses möödalastud kaebetähtaja ennistamist reguleerib kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 172 ning kassatsioonitähtaega on võimalik kohtul ennistada KrMS § 345 lg 5 alusel. Aukohtu poolt algatatud distsiplinaarmenetluses advokaadi suhtes tehtud otsusel ei ole seost kassatsioonitähtaja ennistamisega, vaid isikul on võimalik taotleda kohtult kassatsioonitähtaja ennistamist sõltumata Eesti Advokatuuri aukohtu tehtavast otsusest. Tähtaja ennistamise taotluse läbivaatamisel hindab kohus, kas esineb mõni KrMS § 172 lg-s 2 nimetatud mõjuva põhjusena käsitletav asjaolu kassatsioonitähtaja ennistamiseks.

Seega ei tulene vandeadvokaat L. Viili distsiplinaarsüüteo mittetuvastamisest määruskaebuse esitajale ühtegi täiendavat õigust ega kohustust. Samuti ei jäänud sellest tulenevalt määruskaebuse esitajale ükski õigus tekkimata ega vabadus realiseerimata. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on määruskaebuse esitaja 29.12.2014 kõnealuses kriminaalasjas nr 1-13-11088 esitanud talle riigi õigusabi korras määratud advokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse koos kassatsioonitähtaja ennistamise taotlusega. Nimetatud dokumendist selgub, et määruskaebuse esitaja on esitanud 13.10.2014 Riigikohtule taotluse riigi õigusabi korras advokaadi määramiseks.

Riigikohus on 26.11.2014. a määrusega rahuldanud määruskaebuse esitaja taotluse riigi õigusabi saamiseks menetluseks Riigikohtus. Viimati nimetatud määruses asus Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohale, et esinevad seaduses ettenähtud alused süüdimõistetule riigi õigusabi korras kaitsja määramiseks eesmärgiga kõrvaldada kaitseõiguse võimalikud rikkumised. Määruse põhjenduste kohaselt võis määruskaebuse esitaja kaitsja vandeadvokaat L. Viili poolne kassatsioonitähtaja minetamine kaasa tuua määruskaebuse esitaja kaitseõiguse rikkumise, mille kõrvaldamiseks tuleb talle määrata õigusabi.

Seega nähtub eeltoodust, et määruskaebuse esitaja on kassatsioonitähtaja ennistamise taotluse Riigikohtule esitanud ning seda talle riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel. Tähtaja ennistamise taotluses tugineb määruskaebuse esitaja esindaja muu hulgas sellele, et Tallinna Ringkonnakohtu 07.03.2014. a otsusele kassatsiooni esitamise menetlustähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks oli kaitsja kohustuste täitmata jätmine. Seega võtab Riigikohus kassatsioonitähtaja ennistamise taotluse lahendamisel seisukoha ka määruskaebuse esitaja kaitsja poolt oma kohustuste nõuetekohase täitmise osas.

Käesoleva määruse tegemise seisuga toimub Riigikohtus kassatsioonkaebuse eelmenetlus ning kassatsioonitähtaja ennistamise taotluse osas ei ole veel seisukohta võetud.

11. Eeltoodust tulenevalt puudub määruskaebuse esitajal subjektiivne õigus nõuda Eesti Advokatuuri aukohtu 31.07.2014. a otsuse tühistamist, kuivõrd sellest otsusest ei sõltu talle õiguste ja kohustuste tekkimine. Halduskohus on õiguspäraselt jätnud HKMS § 151 lg 2 p 1 ja HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebuse läbi vaatamata ning Tartu Halduskohtu 29.12.2014. a määruse peale esitatud määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata.

Tiina Pappel Agu Timmi Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/