4-15-378/6 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-378

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

05. veebruar 2015, Tallinn Väärteoasja number 4-15-378 (2302,14,015876) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekretär Eda Loor Väärteoasi Oleg Ševtšenko kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialisti Aivar Hirs 19.12.2014 otsusele nr 2302,14,015876 Oleg Ševtšenko karistamises LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks. Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Triinu Riigor

Kaebuse esitaja: Oleg Ševtšenko, ik 38102240224, elukoht: XXX RESOLUTSIOON

1. Jätta Oleg Ševtšenko kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialisti Aivar Hirs 19.12.2014 otsusele nr 2302,14,015876 Oleg Ševtšenko karistamises LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialisti Aivar Hirs 19.12.2014 otsus nr 2302,14,015876 Oleg Ševtšenko karistamises LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Määratud põhikaristuse, so sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 4 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 4 kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 05.02.2015. Kui kassatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub otsus 13.02.2015. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 09.03.2015. Kui kassatsioonkaebust teate esitamise järgselt ei esitata, jõustub kohtuotsus 10.03.2015.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialisti Aivar Hirs 19.12.2014 otsusega nr 2302,14,015876 karistati Oleg Ševtšenkot LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks selles, et menetlusalune isik 01.12.2+14 kell14.28 Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa tee 5. kilomeetril Tallinnas juhtis mootorsõidukit kiirusega, mis ületas liikluskorraldusvahendiga lubatud suurima sõidukiiruse

37 km/h võrra, sõites kiirusega 115 +/- 8 km/h. Lubatud suurim sõidukiirus antud teelõigul 70 km/h. Sellega rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg-s

2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et tõesti 01.12.2014 kell 14.28 Tallinnas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa 5 kilomeetril sõitis autoga Opel Insignia 001 OPC Tallinna poole, kus ootasid töötajad, kuna tema käes olid korteri võtmed ja tema kiirus oli nagu näitas aparaat 115 +/- 8 km/h, kus lubatud oli 70 km/h ja ületas kiirust mitte vähem kui

37 km/h. Tööinimesed ootasid ja jäi teisel objektil hiljaks ja ei vaadanud spidomeetrit ja tuli niisugune kiirus. Samas saab aru, et rikkus seadust ja et tal on olnud sel aastal juba 2 trahvi. Ei saa aru miks liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirs tegi niisuguse otsuse, kuna ei ole sõitnud purjus ja ei ole teisi rikkumisi peale kiiruse, kuna sõidab väga palju aastaga kilomeetreid, siis paraku tulevad need rikkumised. Saab aru et rikkus ja on sellega nõus, aga tehke rahatrahv, mitte juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks. Kuna on korterilaen, siis peab töötama, aga tema tööde jaoks vaja kindlasti, et oleks load, kuna iga päev päris palju sõidab. Väga kahetseb, et rikkus seadust. Seoses eeltooduga palub tühistada otsus väärteoasjas ja teha talle rahatrahv ning mitte ära võtta luba.

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja esitas kohtule Maksuja Tolliameti andmebaasi väljatrüki, mille kohaselt on firmas 11 töötajat töölepinguga, tema nende hulgas. Seega sõltub temast vähemalt 10 inimese töö. Kui jääb juhtimisõiguseta, siis ei saa tööd teha, inimestel on pered, lapsed. Kahetseb, et rikkus, kuid on nii palju objekte ja nad ei ole ühes kohas. Ongi ainult kiiruste rikkumised ja enamasti maanteel, mitte linnas. Sõidab aastas

100 000 kilomeetrit, tuleb palju liikuda. Mõnikord sõidab ka ilma trahvita. Selge, et rikkus seadust, kuid politsei võiks mõistlikumalt suhtuda. Ei kihuta niisama, kõik on seotud tööga. Töötajatel on ka juhtimisõigus, tema käib ka klientidega kohtumas, üle vaatamas. Teab, et seal on 70 ala, elab Peetri külas. Suudab vahet teha 70 ja 115 km/h vahel. Ei mäleta asjaolusid, töötajad ootasid, rääkis telefoniga. Sõiduk kuulub firmale. Teelõigul oli kaks rada ühes suunas ja kaks rada vastassuunas. Läks foori alt esimesena, ees ei olnud kedagi. Politsei sõitis vastu, keeras ümber ja seisid lennujaama juures. Kahetseb et tegi, asjad juhtuvad. Politsei suhtumine võiks olla mõistlik. Kui inimene teeb tööd, saab maksta trahvi, parem ikka kui ilma lubadeta. Ehituse valdkonnas tuleb palju liikuda, kiirustas liiga palju, juhtus nii. Inimesed võinuks oodata. Rahatrahv võiks olla suurem, saab anda inimestele tööd, maksta riigile maksu. Kui keegi teine hakkaks sõidutama, peaks vedama kella kaheksast viieni, kuid tema saaks käia ka nädalavahetustel. Firma on juba üle 10 aasta, maksab makse. Ei arva, et oleks halb kodanik. Ei ole normaalne suhtumine, et neljaks kuuks juhtimisõigus ära võetakse.

Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et ei saa nõustuda otsuse tühistamise või muutmisega. Et juhtimisõigus on elatise teenimiseks vajalik ja et töötajatele tagada töö, oli kaebuse esitajale teada ka enne kui asus väärtegu toime panema. Teadis, et liigub 70 alas ja ületab kiirust. 2014. aastal on karistatud samasuguste väärtegude toimepanemise eest. Need karistused ei ole mõju avaldanud. Rahatrahv kui karistusliik on ennast ammendanud ja tuleb kohaldada teiseliigilist karistust. Riigikohus on asunud seisukohale, et karistuse aluseks tuleb võtta keskmine määr ja selleks oleks 3 kuud. Siin on kaks kustumata karistust. Eelmise otsuse jõustumisest uue väärteoni oli vähem kui üks kuu. Seega tuleb karistus määrata keskmist määra ületavana. Tegemist on massiliselt toime pandava väärteoliigiga ja sellesse ei saa suhtuda kergekäeliselt. Riik peab näitama, et selline käitumine ei ole õigustatud ja sellele järgneb ebameeldiv tagajärg. Ei saanud tulla ootamatult, et kui jätkab väärtegude toimepanemist, siis saabub ebameeldiv tagajärg, milleks võib olla juhtimisõiguse äravõtmine. Inimene peab tegema kõik endast oleneva, et see tagajärg ei saabuks. Oli võimalik väärtegu ära hoida kui jälgida spidomeetrit ja lähtuda liiklusmärgist. Kaebus tuleks jätta rahuldamata ja otsus muutmata.

Kohus, tutvunud esitatud kaebuse ja selle lisadega, kohtuistungil tutvumiseks esitatud dokumendiga, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused ja kohtuvälise menetleja esindaja arvamuse, samuti tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele.

Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile.

Väärteoasjas leiduvast kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtuvalt kasutati kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruse mõõtmiseks 01.12.2014 kell 14.28 kiirusmõõturit Stalker Dual SL, milline oli taadeldud (taatlustunnistus nr TTRSS-14/00040). Sõiduk, mille kiirust mõõdeti, liikus Tallinnas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa tee 5. kilomeetril suunaga Järvevana tee poole. Kiiruse mõõtja liikus protokolli kohaselt mõõdetava sõiduki suhtes vastassuunas. Mõõdetav mootorsõiduk liikus vastassuunalisel teel teisel sõidurajal ning lähenes mõõtjale ja kiirendas. Kiirusmõõturi näidu kohaselt oli mõõdetava sõiduki sõidukiiruseks 115 km/h teelõigul, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 70 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 8 km/h, mistõttu arvestati lõplikuks mõõtetulemuseks 107 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Menetlusalusele isikule inkrimineeritava väärteo toimepanemist ei vaidlusta ka menetlusalune isik ise, tunnistades süüteo toimepanemist. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas liikluskorraldusvahendiga lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 37 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirs, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud ja kaebuse esitaja pole ka kohtule adresseeritud kaebuses osutanud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes.

LS § 227 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni ning lõike 5 p 1 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati kaebuse esitajat LS 227 lg 2 järgi põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Seega on põhikaristus määratud ettenähtud sanktsiooni keskmist määra mõningal määral ületavas määras.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 2 mõttes on maksimumi lähedane, kuna lubatud suurimat sõidukiirust on LS § 227 lg-s 2 sätestatud vahemikus ületatud peaaegu maksimummääras, so määras, millise rikkumise puhul saab väärtegu veel kvalifitseerida LS § 227 lg 2 järgi ning juhul, kui lubatud kiirust oleks ületatud vaid 4 km/h võrra rohkem, oleks tegemist LS § 227 lg

3 ettenähtud väärteoga. See aga omakorda peaks süü suuruse tõttu tingima karistuse ranguse, so karistuse määramise LS § 227 lg 2 ettenähtud sanktsiooni maksimummääras või selle lähedasena. Kohtuväline menetleja karistas menetlusalust isikut mõningal määral keskmist määra ületavas määras. Samas leiab kohus, et süü suurust mõjutab oluliselt ka süüteo toimepanemise aeg ja koht. Käesoleval juhul on lubatud suurima sõidukiiruse ületamine aset leidnud tavapäraselt tiheda liiklusega mitme sõidurajaga asulasisesel teel. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtuvalt oli mõõdetaval teelõigul samaaegselt mitu sõidukit. Kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja, et ta liikus foori juurest edasi esimesena ja teisi sõidukeid ees ei olnud. Kui aga arvestada seda, et kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiirus oli lubatust oluliselt suurem, siis kohtu arvates sellised süüteo toimepanemise tehiolud muudavad kaebuse esitaja teo ohtlikumaks ja sellest tulenevalt süü ka suuremaks.

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja ei ole kohtuvälises menetluses kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastanud. Esitatud kaebuses ja kohtuistungil on kaebuse esitaja avaldanud kahetsust. Seetõttu peab kohus tuvastama, kas esitatud kahetsus on siirana võetav. Kohtu arvates tingis selle kahetsusavalduse asjaolu, et kaebuse esitaja sai kätte otsuse ja avastas, et temalt on juhtimisõigus ära võetud. Ka kaebuses on soovitud karistuse liigi muutmist ning menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis on menetlusalune isik märkinud, et soovib karistusena rahatrahvi kuna juhtimisõigus on talle töötamiseks vajalik.

Seega sai menetlusalune isik juba kinnipidamisel aru, et temalt võidakse juhtimisõigus karistusena ära võtta. Kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja, et kuna ta on seotud ehitusega, siis on liikumist palju ja kiiruse ületamist tuleb ikka ette. Seejuures rõhutas kaebuse esitaja ka seda, et kõik kiiruse ületamised on seotud ainult tööga ja niisama ta ei kihuta. Arvestades kaebuse esitaja selgitusi ja põhjendusi võib aru saada, et kaebuse esitaja jaoks on lubatud suurima sõidukiiruse ületamine loomulik ja see on seotud töö tegemisega.

Arvestades taolisi selgitusi saab teha ühese järelduse, et kaebuse esitaja ei ole senini aru saanud sellest, et sõidukiirust piiratakse liiklusohutuse tagamiseks. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et kahetsus on kaebemenetluses esitatud selleks, et saavutada karistuse liigi muutmine. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et kaebuse esitaja esitatud kahetsust ei saa arvestada siirana ning see kahetsus ei ole karistust kergendava asjaoluna arvestatav. Sellele annab kinnitust ka asjaolu, et kaebuse esitaja väljendas korduvalt arusaamatust politseil mõistva suhtumise puudumise üle ja et politsei ei määranud talle rahatrahvi.

Kohtu arvates on selline kaebuse esitaja arusaam murettekitav, kuivõrd kaebuse esitaja eeldab, et liiklusjärelevalvet teostavad politseiametnikud peaksid jätma rikkumistele reageerimata ja soosivalt suhtuma massiliste rikkumiste toimepanemisse. Sellised väited kaebuse esitajalt näitavad seda, et kaebuse esitaja sisuliselt õigustab inkrimineeritud rikkumise toimepanemist ja on rahulolematu sellega, et tema õigusvastasele käitumisele reageeritakse kehtiva seaduse kohaselt. Kaebuse esitaja põhjendustest teeb kohus järelduse, et kaebuse esitaja ei ole senini aru saanud sellest, et ta oli ja on sellisel määral kiirust ületades liikluses teistele liiklejatele ja endale ohtlik ning ilmselgelt ei taju kaebuse esitaja ka seda, et liiklusseaduse nõuded on täitmiseks kohustuslikud kõigile liiklejatele, sh ka kaebuse esitajale.

KarS § 56 lg 1 kohaselt tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteotoimikus leiduva karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt oli kaebuse esitajal kaks kehtivat väärteokaristust ning mõlema puhul on tegemist LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest määratud rahatrahvidega. Seejuures on karistusotsused tehtud 02.06.2014 ja 01.11.2014 ning menetlusesemeks oleva samalaadse väärteo pani kaebuse esitaja toime kuu aega pärast viimase otsuse tegemist.

Mõlemad eelmised rahatrahvid on seejuures tasutud. See asjaolu aga ei takistanud kaebuse esitajat toime panemast uut samalaadset väärtegu ja selle väärteo toimepanemine näitab kohtu arvates seda, et eelmised määratud ja tasutud rahatrahvid ei ole suutnud kaebuse esitanud isikut mõjutada edaspidi õiguskuulekalt käituma ja kaebuse esitaja jätkab liikluses samalaadset õigusvastast käitumist. Sellele viitab ka kaebuse esitaja suhtumine, mille kohaselt soovib ta, et määrataks uus rahatrahv, et ta saaks jätkuvalt juhina liikluses osaleda ning kaebuse esitaja arvates on see ka loomulik, et selliseid rikkumisi ette tuleb.

Arvestades kaebuse esitaja kogemust karistuste osas võib järeldada, et kaebuse esitaja on määratavate karistuste suurusest ja liikidest teadlik. Seejuures ei ole kaebuse esitaja eelmistest karistustest järeldusi teha suutnud, kuigi juhtimisõigusega isik teab nii liiklusnõudeid kui ka nende rikkumise eest määratavaid karistusi. Sellest tulenevalt on kaebuse esitaja teadlik ka sellest, et tema enese tahtlik liiklusnõudeid eirav käitumine tekitab temal rahalisi lisakohustusi määratavate trahvide tasumise kohustuse näol ja põhjustab tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel.

Kohus leiab, et isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku õigusvastase käitumise tõttu liikluses ei halveneks, et ta oleks võimeline tasuma endale võetud rahalisi kohustusi ja tagada temast sõltuvatele töötajatele mõistlikud töötingimused ja töö ning et senine mugav elulaad säiliks. Menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemine aga viitab üheselt sellele, et kaebuse esitaja suhtub nii võimalikesse karistustesse kui ka enese ja teiste ohutusse ja heaolusse ükskõikselt ning on liikluses teadlikult ja jätkuvalt ohtlik, pannes oma käitumisega ohtu iseenda ja teised liiklejad, samuti kasutusse võetud tööandja vara.

Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kellelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist, kuid kes ei soovi neid kohustusi täita. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt kaebuse esitaja liiklusnõudeid järjekordselt järgida ei soovinud. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, kaebuse esitaja suhtumist liikluskorda, seda et varasemad karistused samalaadsete väärtegude toimepanemise eest ei ole sundinud isikut uue süüteo toimepanemisest loobuma ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on kohus sunnitud tõdema, et senise karistusliigina kohaldatud rahatrahv ei sunni kaebuse esitajat liiklusalaste väärtegude toimepanemisest loobuma.

Seetõttu leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada teisi seaduses ette nähtud mõjutusvahendeid, so põhikaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja karistusliigi valik on põhjendatud ning kohus ei pea võimalikuks kaebuse esitaja karistamist rahatrahviga, kuivõrd eelmised trahvid samalaadsete väärtegude toimepanemise eest oodatud mõju ei ole avaldanud.

Mis puudutab põhikaristuse määra, siis karistuse mõistmise üldpõhimõtete ja kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellest arusaamast johtuvalt oleks karistuse keskmiseks määraks juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks. Kaebuse esitajale on kohtuväline menetleja kohaldanud karistusena juhtimisõiguse äravõtmist 4ks kuuks. Kohtu veendumuse kohaselt tuleneb kõnealuse määra kohaldamisest üheselt järeldus, et kohtuväline menetleja on karistuse määra valikul lähtunud õiguskorra kaitsmise huvidest ning kaebuse esitaja karistusandmetest, so võimalusest mõjutada varem samalaadse väärteo toimepanemise eest karistatud isikut uute süütegude toimepanemisest hoidumisele. Senise kohtupraktika kohaselt on omaks võetud seisukoht, et ka keskmise süü korral võib määrata/mõista karistuse üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra kui on vajalik kinnistada süüdlases arusaama keelunormi kehtivusest. Antud juhul on see põhimõte üheselt asjakohane ning vastab nii erikui üldpreventiivsetele eesmärkidele. Seejuures leiab kohus, et kohaldatud karistusliik võib teenida ka teisi karistuse eesmärke, st muuhulgas sundida kaebuse esitajat loobuma vähemalt samalaadsete väärtegude toimepanemisest ja selline karistus loodetavasti tekitab kaebuse esitajas arusaama, et sarnase iseloomuga käitumine liikluses võib põhjustada tema eemaldamise liiklusest juba pikemaks ajaks. Samuti lähtub kohus ka õiguskorra kaitsmise huvidest, kuivõrd kaebuse esitaja käitumine liikluses kujutas endast kohtu arvates järjekordset suurt ohtu nii kaebuse esitajale endale, kaasliiklejatele ja kõrvaliste isikute varale. Eelneva kokkuvõtteks asub kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud KarS § 56 lg 1 nõuetele vastavalt ning alused otsuse muutmiseks või tühistamiseks puuduvad.

Seonduvalt kaebuses osutatud juhtimisõiguse vajalikkusega seoses tööga märgib kohus, et kaebuse viide seonduvalt eeltoodud asjaoluga juhtimisõiguse vajadusele võib küll olla inimlikust aspektist vaadatuna mõistetav, kuid seejuures ei saa jätta kõrvale, et kaebuse esitaja eksimus ei ole juhuslikku laadi või esmakordne. Kaebuse esitajale oli juhtimisõiguse vajalikkus seoses tööga teada ka väärteo toimepanemise ajal ning see ei olnud kaebuse esitajale ootamatu ega tekkinud pärast väärteo toimepanemist. Kaebuse esitaja näol on tegemist isikuga, kelle suhtes kohaldatud eelnevad rahatrahvid pole oma eesmärki täitnud ning käesoleval juhul vaatluse all olev rikkumine on vaadeldav väärteona, millega seatakse ohtu nii kaebuse esitaja enda kui teiste kaasliiklejate elu ja tervis ning võõras vara. Seega kaaludes riivatavaid õigushüvesid asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles võimaliku ebamugavuse seoses töötamiseks vajaliku juhtimisõiguse puudumisega. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-26-10 asunud seisukohale, et ka töö kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks ning KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. Lisaks pidi kaebuse esitaja oma eelneva kogemuse pinnalt möönma, et iga võimaliku järgneva rikkumisega kaasnevad tagajärjed, võimalik et rangemad ning ka juhtimisõiguse äravõtmisega seonduvad. Õigusnormides kehtestatud nõuded kehtivad kõikidele adressaatidele ühtemoodi ning lubatud sõidukiiruse oluline ületamine tiheda liiklusega teelõigul seoses sellega, et teda oodati ja ta kiirustas, ei ole rikkumist õigustavaks või teo õigusvastasust välistavaks asjaoluks.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/