4-15-73/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-73

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

05. veebruar 2015, Tallinn Väärteoasja number 4-15-73 (2316,14,011424) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekretär Eda Loor Väärteoasi Mikk Sõnajala kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 16.12.2014 otsusele nr 2316,14,011424 Mikk Sõnajala karistamises LS § 224 lg-s 2 ja § 221 lg-s 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 240 trahviühiku ulatuses, so 960 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks. Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Triinu Riigor

Menetlusalune isik: Mikk Sõnajalg, ik 38701272753, elukoht: XXX RESOLUTSIOON

1. Jätta Mikk Sõnajala kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 16.12.2014 otsusele nr 2316,14,011424 Mikk Sõnajala karistamises LS § 224 lg-s 2 ja § 221 lg-s 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 240 trahviühiku ulatuses, so 960 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 16.12.2014 otsus nr 2316,14,011424 Mikk Sõnajala karistamises LS § 224 lg-s 2 ja § 221 lg-s 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 240 trahviühiku ulatuses, so 960 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Määratud lisakaristuse, so mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 6 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6 kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.

5. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 960 (üheksasada kuuskümmend) eurot tuleb edasikaebe tähtaja, so 30 päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamisest tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220145255153.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 05.02.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 13.02.2015. Kassatsiooniõiguse soovist

7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 09.03.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 10.03.2015.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 16.12.2014 otsusega nr 2316,14,011424 karistati Mikk Sõnajalga LS § 224 lg-s 2 ja § 221 lg-s 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 240 trahviühiku ulatuses, so 960 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 22.11.2014 kell 23:25 Narva mnt ja Laikmaa tn ristmikul Tallinnas juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,66 mg ning alustas ristmiku ületamist keelava fooritule põledes, millega rikkus LS § 69 lg 3 nõuet ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo, samuti rikkus LS § 58 lg 3 nõuet ja pani toime LS §

221 lg-s 1 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et esitab kaebuse seetõttu, et esitas kahetsuse, mida ei võetud arvesse kuna esitas selle 17.12.2014, kuid viimane kahetsuse esitamise kuupäev oli 8.12.2014. Kahetsuse esitas 17.12.2014 põhjusel, et väärteo protokolli teostanud patrullpolitseinik Mario Lindau ütles talle väärteoprotokolli tehes selgelt, et tal on kahetsuse esitamiseks aega 1 kuu, st viimane kahetsuse esitamise kuupäev on 23.12.2014. Tuginedes eeltoodule palub kohtul vaadata üle väärteoasja nr 2316,14,011424 tehtud lisakaristuse osas ja võtta arvesse esitatud kahetsuses toodud asjaolud. Samuti palub kohtul mitte rakendada lisakaristusena määratud juhilubade peatamist 6 kuuks, kuna töötab C ja CE kategooria autojuhina ja on oma perekonnas ainuke sissetulekut omav liige. Juhilubade peatamise tõttu kaotaks oma töökoha. Tema sissetulekust sõltuvad otseselt tema abikaasa ja ligi 3 aastane laps. Palub kohtul lisakaristus tühistada või peatada ainult B kategooria load, et ta saaks edasi töötada C ja CE kategooria autojuhina. Avaldab veelkord siirast kahetsust oma teo üle ja kinnitab, et on täie tõsidusega võtnud vastu resoluutse otsuse mitte kunagi enam mootorsõidukit juhtida joobes olekus.

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et abikaasaga olid arusaamatused ja läks sugulase juurde, kes elab kuskil Stockmanni kõrval olevas majas, kus tarvitas kakskolm heledat õlut. Kell hakkas 11 saama ja mõtles minna venna juurde magama. Vend elab kuskil 2 kilomeetri kaugusel Väike-Karja 12. Meeleolu oli vilets ja tegi suure vea, sõites autoga. Politsei pidas kinni, paluti puhuda. Sõiduk oli MB Sprinter, kuulub XXXOÜle, varem oli XXXOÜ. Sõitis kaubamaja poolt, tänava nimetust ei tea ja tahtis pöörata vasakule. Seal on ainult ühistranspordirada ja keerata saab vaid paremale. Paremale minnes ilmselt on kaugemal võimalik tagasi pöörata. Foorituli oli kollane, viimasel hetkel läks punaseks. Võimalik, et oli punane foorituli kui hakkas ristmikule keerama. Iga päev sõidab mööda Narva mnt-d. Teab, et punase tulega on keelatud. Kui läheb punaseks, siis sõidavad hotelli parklast autod välja ja peab olema ettevaatlik. Tegi kevadel C kategooria ja sügisel CE kategooria. On põhjalikult läbi töötanud liiklusalase seadusandluse, on kursis liiklusreeglite ja –ohutusega. Püüab neid teadmisi rakendada, et ei rikuks nõudeid. Väärteoprotokolli sai kätte kohapeal ja sai aru, et peab minema 23.12.2014 andma ütlusi. Väärteoprotokolli pöördel olevat teksti ei vaadanud. See ei olnud esimene väärteoprotokoll. 2014 märtsis-aprillis oli turvavööta sõitmine. Siis kirjutas kohe kahetsuse ja lisada ei olnud midagi, seekord jäi hiljaks, kuid võiks siiski arvestada. Enne rooli asumist ei tundnud, et oleks mingeid komplikatsioone, sel hetkel väga ei mõelnud sellele. Et sõitis punasega üle, seda ei fikseeritud, keegi ei näinud. Võis sattuda punase tulega ristmikule. Et kahetsus ei ole siiras, see on kohtuvälise menetleja subjektiivne arvamus. Kui ei oleks siiras kahetsus, siis ei kaebaks. Neid asjaolusid tuleks arvestada.

Tunnistaja Janek Murakas selgitas, et teab menetlusalust isikut seoses sellega, et pidasid kinni kui isik oli kaubiku roolis. Tuvastati joove. Peatasid kaubiku, kontrollisid juhti, oli joove ja kutsusid välijuhi, kes tõi tõendusliku alkomeetri. Saadi kinnitust ja vormistati dokumendid. Kinnipidamisel oli isik natuke närviline, otsis dokumente. Kui akna avas, oli tunda alkoholi lõhna. Liikusid Viru ringilt ja olid Viru hotelli ees. Isik tegi Laikmaa tänavalt vasakpöörde ühissõiduki rajalt, mis on keelatud. Tavasõidukid ei tohiks sealt üldse sõita. Neil oli roheline tuli, tema aga tegi pöörde. Samal ajal ei saanud Laikmaa tänavalt tulijaile roheline põleda. See äratas tähelepanu. Pidid peatuma, paarimees lülitas sisse vilkurid ja peatasid kaubiku ringi juures. Sõitsid politseibussiga, roolis oli patrulli vanem M.Lindau, tema ise istus juhi kõrval ja tagaistmel teine abipolitseinik K.Koort. Menetlusalune isik kuulati üle politseibussis, tema ise tegi kaubikust pilte, et parklasse äraviimisel ei tekiks pretensioone.

Tunnistaja Ken Koort selgitas, et teab menetlusalust isikut, peatasid sõiduki. Tegi valepöörde, pärast tuvastati ka joobeseisund. Väliselt oli raske näha, aga oli 0,66. Sõiduk oli valge kaubik MB või VW. Ise läks poole patrulli pealt minema. Mis värvi oli foorituli, seda öelda ei oska, sest istus tagaistmel. Juttu oli, et noormehel oli punane tuli. Jäi meelde, et kahetses tegu, oli depressioonis, mures tuleviku pärast. Tunnistas, et oli väga süüdi, et oli tarvitanud õlut, läks naisega tülli. Vormistamise juures ise ei viibinud, see toimus politseibussis, tema ise aga seisis uksel.

Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et ta ei nõustu otsuse tühistamisega ega muutmisega ja seda põhjusel, et ühe teoga on toime pandud kaks liiklusalast väärtegu. Teatavasti on Tallinnas liiklusõnnetuste arv suur just keelava fooritule eiramisest ja kui juht on veel keelatud seisundis, paneb ta toime ohtliku väärteo, millega ei seata ohtu mitte ainult iseennast, vaid ka teisi liiklejaid. Et juhtimisõigus on tööülesannete täitmiseks vajalik, oli teada ka enne rooli istumist. Oli võimalus ära hoida väärteo toimepanemist, kuid seda ta ei teinud. Tahtlikult on viinud ennast sellesse seisundisse ja nagu ta ise märkis, on see talle hästi teada. Kui istub keelatud seisundis rooli, siis teab, et võimalik on kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist, kuid pidas oluliseks käituda emotsiooni ajel ja panna toime kaks ohtlikku väärtegu. Mis puudutab kahetsust, siis ka korduvalt on võimalik kahetseda, kuid saab kahelda selle kahetsuse siiruses. Kahetsus on esitatud eesmärgiga saavutada kergem karistus, ehk siis tühistada lisakaristus. Menetlusalune isik ei ole esitanud ühtegi tõendit tööülesannete täitmisel juhtimisõiguse vajalikkusest. Seda saanuks tõendada lepinguga. Isiku väited on paljasõnalised. Kaebus tuleb jätta rahuldamata ja otsus muutmata.

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega ning kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, tunnistajate ütlused ja kohtuvälise menetleja esindaja arvamuse, samuti tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele.

Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile.

Väärteoasjas leiduvast tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt kasutati menetlusaluse isiku seisundi kindlakstegemiseks 22.11.2014 ajavahemikul 23:47 kuni 23:51 tõenduslikku alkomeetrit, milline oli taadeldud. Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,73 mg ja 0,71 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,66 mg alkoholi. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemuse jälgitavus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes tõendatud, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,66 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS §

224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Lisaks eelmärgitule nähtub tunnistajate J.Murakase ja K.Koorti ütlustest, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduk liikus mööda Laikmaa tänavat ning tegi vasakpöörde Narva mnt-le, milline manööver oli tunnistajate teada keelatud. Tunnistaja J.Murakase ütluste kohaselt viibis tema politseibussis, mis liikus mööda Narva mnt-d Laikmaa tänava suunas ning neile põles fooris roheline tuli ning nähes samal ajal Narva mnt-e vasakule pööravat kaubikut järeldas ta, et Laikmaa tänava ja Narva mnt ristmikul ei saanud suunaga Narva mnt poole põleda fooris samaaegselt roheline tuli ning pidi põlema punane.

Menetlusalune isik selgitas alguses, et foorituli oli kollane aga ristmikule jõudes oli punane. Pärast tunnistajate ülekuulamist aga selgitas menetlusalune isik juba seda, et tegelikkuses ju ei näinud keegi mis värvi tuli oli, kuid ristmikule võis sattuda punase tulega. Kohus teeb nendest menetlusaluse isiku selgitustest järelduse, et menetlusalune isik tunnistab ristmikule sõitmist kollase tulega ja möönab, et ristmikule jõudes võis süttida punane. Kõrvutades aga tema ütlusi tunnistaja J.Murakase ütlustega, siis J.Murakase ütluste kohaselt lähenes politseibuss ristmikule Narva mnt poolt ja fooris oli roheline tuli.

Seega pidi Laikmaa tänava pool olema fooris punane tuli. Kui aga isegi võtta aluseks menetlusaluse isiku ütlused kollase tulega ristmikule välja sõitmisest, siis LS § 7 lg 1 p 3 sätestab üheselt, et kollane foorituli keelab liikuda nagu ka punane foorituli. LS § 7 lg 1 p 3 sätestab kollase fooritule osas erandid, kuid nende erandite esinemist menetlusaluse isiku ütlustest ei tulenenud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on menetlusalusele isikule ette heidetud LS § 58 lg 3 nõude rikkumist. Nimetatud sätte kohaselt peab juht foori keelava märguande korral seisma jääma stoppjoone või stoppjoonemärgi ees ja selle puudumisel võib jalakäijat takistamata sõita kuni lõikuva tee ääreni.

Antud juhul sõitis aga menetlusalune isik ristmikule väärteoprotokolli kohaselt punase fooritule põledes. Seejuures tuleneb LS § 7 lg 1 pst 4, et ümartuledega foori punane tuli keelab liikumise ning samasuguse keeld on kehtestatud ka sama paragrahvi lõike 1 p-s 3. See asjaolu on teada igaühele, kes igapäevaselt liikluses osaleb, ka jalakäijale. Kohus leiab, et fooritulede tähendused on kõigile üheselt mõistetavalt tajutavad ja arusaadavad ning kohtu arvates ka hinnatavad üldteada asjaoluna. Seega kui isegi lähtuda sellest, et menetlusalune isik sõitis ristmikule kollase fooritule põledes, eiras menetlusalune isik kõige elementaarsemat, kuid samas olulist liiklusohutust tagavat keeldu ning see on hinnatav LS § 58 lg 3 nõude rikkumisena.

Kohus leiab, et väärteomenetluses kontrollitud tõenditega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning menetlusaluse isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud LS § 221 lg-s 1 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS §

29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik sõitis ristmikule foori keelava tule põledes, siis rikkus menetlusalune isik LS § 58 lg 3 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 221 lg 1 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 kohaselt on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Arvestades aga süü suurust nii väärtegusid eraldi kui ka väärtegude kogumit hinnates, puudub ilmselgelt ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 3 kuust kuni 9 kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. LS § 221 lg-s 1 ettenähtud väärteo, so mootorsõidukivõi trammijuhi poolt foori keelava tule ajal ristmikule või jalakäijate ülekäigurajale sõitmise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 50 trahviühikut.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg-s 2 ja § 221 lg-s 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg 2 järgi kui raskeimat karistust ettenägeva sätte järgi põhikaristusena rahatrahviga 240 trahviühiku ulatuses, so 960 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Arvestades, et KarS § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis tuleneb määratud karistusest, et kohtuvälise menetleja menetlusalusele isikule määratud rahatrahv on ettenähtud sanktsiooni 2/3 ületavas määras. Lisakaristust on kohaldatud LS § 224 lg 3 p 1 ettenähtud sanktsiooni keskmises määras.

Eelnevat hinnates leiab kohus, et kohtuväline menetleja on õigesti kohaldanud KarS § 63 lg 1 sätteid mille kohaselt, kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmetele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse.

Antud juhul realiseeris menetlusalune isik oma käitumisega LS § 224 lg 2 ja § 221 lg 1 väärtegude koosseisud. Nagu kohus juba eelnevalt osutas, näeb LS § 224 lg 2 ette karistusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või aresti kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 3 kuust kuni 9 kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. LS § 221 lg-s 1 ettenähtud väärteo, so mootorsõidukivõi trammijuhi poolt foori keelava tule ajal ristmikule või jalakäijate ülekäigurajale sõitmise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 50 trahviühikut. Võrreldes osutatud sanktsioonide määrasid, tuleneb neist, et käesoleval juhul on raskeimaks sanktsiooni määraks LS § 224 lg-s 2 ettenähtud karistus nagu ka LS § 224 lg 3 p 1 alusel määratav lisakaristus. Seega kohaldas kohtuväline menetleja karistuse määramisel õigesti KarS § 63 lg-s 1 sätestatud põhimõttest lähtuvalt LS § 224 lg 2 ja lg 3 p 1 sätteid.

Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,71 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,66 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär on sätestatud rikkumise keskmist määra oluliselt ületavas määras ning maksimummäära lähedane. Samaaegselt sõitis menetlusalune isik foori keelava tule põledes ristmikule. Kuivõrd väärteoasjast ei tulene, et ta oleks sellega tekitanud liiklusohu, millele viitab ka väärteo kvalifitseerimine LS § 221 lg 1 mitte lõike 2 järgi, siis võib öelda, et LS § 221 lg-s 1 sätestatud rikkumise osas on menetlusaluse isiku süü keskmine. See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Samas on LS § 224 lg 2 puhul tegemist väärteoga, mille eest on võimalik määrata karistusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut. Seega tuleb asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü suurust ja rikkumise määra arvestades on karistuse määramine määras, mis ületab LS § 224 lg

2 ettenähtud väärteo eest määratava karistuse keskmist määra, täiesti põhjendatud, kuivõrd LS § 224 lg 2 sätestatud rikkumine on toime pandud maksimummäära lähedases määras, so määras, mis võimaldab isiku käitumist hinnata veel väärteona. Suuremas määras (0,80 +/-5) alkoholipiirmäära ületamine toonuks kaasa juba kriminaalmenetluse ja isiku seisundit oleks pidanud hindama joobeseisundina. Seega ei saa süü suurust hinnates asuda seisukohale, et määratud karistus ei ole proportsionaalne süü suurusega. Kuna tegemist on olukorraga, kus kaebuse esitanud isik pani ühe teoga toime kaks rikkumist, millistest ühe puhul oli süü suur, peaaegu maksimumi lähedane ja teise puhul keskmine, siis muudab see kohtu veendumuse kohaselt isiku süü väärtegude kogumis oluliselt suuremaks ja andnuks aluse kohaldada põhikaristust ka maksimaalmääras või selle lähedasena.

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetluse jooksul ei ole kohtuväline menetleja tuvastanud ei kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Kaebuses on kohtuvälisele menetlejale ette heidetud, et ei ole arvestatud kergendava asjaoluga, milleks on kaebuse kohaselt kohtuvälisele menetlejale esitatud kahetsusavaldus. Kohus peab vajalikuks märkida, et menetlusalune isik sai tema enese väidete kohaselt väärteoprotokolli kätte kohapeal ning kui ta oleks vaevunud seda ka lugema, oleks ta saanud ka üheselt aru, et vastulause esitamiseks on aega 15 päeva väärteoprotokolli kättesaamisest.

Seega vastulause, mida kaebuses nimetatakse kahetsuseks, esitamiseks oli aega 15 päeva ja on ilmselge, et vastulauset ei saa arvestada kui see esitatakse seadusest tuleneva tähtaja möödumisel. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on otsus koostatud 16.12.2014, mistõttu ei saanudki kohtuväline menetleja asuda arvestama vastulausega, mis on esitatud pärast otsuse koostamist. Seetõttu leiab kohus, et kohtuvälisele menetlejale esitatud etteheide ei ole asjakohane. Kaebuse esitaja on ka kaebuses esitanud kahetsust ning see eelnevalt viidatud kahetsusavaldus leidub vastulauses, mis on väärteoasja materjalides.

Samas asub kohus seisukohale, et menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud süü suure suuruse ja kahe üheaegselt toime pandud väärteo puhul, mis muudab süüd veelgi suuremaks, et saa kahetsus kui kergendav asjaolu olla niivõrd kaalukas, et saaks karistust kergendamise suunas kuigi palju mõjutada. Seejuures tuleb märkida ka seda, et suurest süüst sõltumata on kohtuväline menetleja jätnud karistuse maksimaalmääras kohaldamata, kuigi selleks olnuks piisav alus. Seetõttu ei pea kohus võimalikuks määratud põhikaristust kergendada.

Puutuvalt aga kahetsusse kui sellisesse, siis selgitas kaebuse esitaja, et ka eelmine kord ta kohe kahetses ja seetõttu ei pidanud vastulause esitamist vajalikuks. Seejuures märkis ta ka seda, et ka sel korral ta kohe avaldas kahetsust ning seda pidid kuulma ka politseiametnikud. Sellise kahetsusavalduse ja põhjenduste esitamist kinnitas ka tunnistaja K.Koort. Eelmärgitud asjaoludest ja kaebuse esitaja selgitustest saab järeldada, et väärteo toimepanemiselt kinnipidamisel ta alati kahetseb. Kohtu arvates ei saa sellist kahetsust hinnata siirana, sest vaatamata kahetsusavaldusele eelmise väärteo toimepanemise järgselt pani menetlusalune isik toime uue ja seekord oluliselt raskema väärteo.

Seetõttu nõustub kohus kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kahetsusavaldus on esitatud eesmärgiga saavutada määratava karistuse leevendamine ja vältida lisakaristuse kohaldamist. Sellest tulenevalt leiab kohus, et esitatud kahetsusavaldust ei ole võimalik kergendava asjaoluna arvestada.

Peale karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude tuvastamise tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvast karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt on menetlusalust isikut 2014 aastal karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest 12.02.2014 ja kuna trahv on tasutud 05.03.2014, siis on tegemist kehtiva karistusega. Seega ei ole kaebuse esitaja jaoks üllatuseks, et liiklusnõuete eiramise eest võidakse karistada. Samas see teadmine ei olnud kaebuse esitajale takistuseks toime panemast uusi menetlusesemeks olevaid liiklusalaseid väärtegusid. Sellest saab järeldada, et varasem mõjutamine väiksema rahatrahvi näol ei suutnud kaebuse esitajat sundida õiguskuulekusele.

Lisaks eelmärgitule tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist ja kes ei soovi neid kohustusi täita. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest, sh tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt saab järeldada, et kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis. Sellises seisundis juhtimisele aga lisandus samaaegselt ka teine liiklusnõuete rikkumine. Arvestades seda, et kaebuse esitaja elatise teenimine seondub kaebuse ja kohtuistungil antud selgituste kohaselt tihedalt mootorsõiduki kasutamise vajadusega, siis peaksid temale kõik liiklusnõuded olema väga hästi teada ning temale ei tohiks olla arusaamatud peale seaduses sätestatud keeldude ka liikluskorraldusvahendid ja nendega liiklejatele edastatav informatsioon. Kohtuistungil kinnitas kaebuse esitaja, et seonduvalt C ja CE kategooria taotlemisega on ta nii kevadel kui sügisel endale liiklusnõuded korralikult selgeks teinud. Menetletava väärteoasja tehiolud viitavad kohtu arvates siiski vastupidisele. Kohus leiab, et sellisel viisil liiklusnõudeid eirav isik on teistele liiklejatele ja iseendale ohtlik. Seda nii toimepandud tegude iseloomu kui ka tegudest nähtuva liiklusnõuetesse ja –ohutusse teadvalt üleoleva suhtumise tõttu, millistest asjaoludest viimane iseloomustab ka ilmekalt teo toimepanijat ennast ning teo toimepanija suhtumist teosse. Seetõttu on oluliseks karistuse raskuse puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Seega, arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra, selle rikkumisega samaaegselt toime pandud teise rikkumise iseloomu ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud põhikaristus ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas määras ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras täielikult põhjendatud.

Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks korrata ülaltoodut, st seda, et kehtiv kohtupraktika ja vastav seadusandlus ei välista ka esmakordse rikkumise toime pannud isikult juhtimisõiguse äravõtmist. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Antud kaasuse puhul tuleb tõdeda, et menetlusalune isik juhtis sõidukit juhile keelatud seisundis teadlikult ning ka keeleva fooritule põlemine ei saa juhile jääda märkamatuks. Kohtu hinnangul osutavad need asjaolud kogumis sellele, et kaebuse esitaja on ääretult hooletult suhtunud nii kehtivatesse nõuetesse kui ka enda ja kaasliiklejate elusse ja tervisesse ning sellise tegevuse ja suhtumise takistamiseks on lisakaristuse kohaldamine 6 kuuks kohane ja proportsionaalne toimepandud rikkumisega.

Sellisele järeldusele saab tulla ka üheselt kohtupraktikast lähtuvalt. Riigikohtu lahendis nr 3- 1-1-122-13 on märgitud, et lisakaristuse kohaldamise puhul esmakordse rikkumise korral peaksid esinema kas isiku süüd või tema isikut iseloomustavad asjaolud, mis muudavad samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tavapärasest suuremaks. Nimelt nähtub sellest lahendist, et esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline rikkumine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Väärteoasjas kogutud tõenditest nähtuvalt on üheselt tuvastatud, et LS § 224 lg 2 mõttes on lubatud alkoholipiirmäära ületatud oluliselt ja seda peaaegu maksimaalmäära lähedases määras, mis võimaldab isikut veel väärteokorras vastutusele võtta. Lisaks sellele on menetlusalune isik samaaegselt toime pannud ka teise väärteo. Seega on viidatud lahendis märgitud tingimused lisakaristuse kohaldamise osas ka esmakordse rikkumise puhul täidetud ja seda mõlema märgitud alternatiivi osas. Kumbagi menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärtegu ei ole võimalik toime panna ettevaatamatusest. Menetlusalusele isikule on tema juhile keelatud seisund üheselt arusaadav ning fooritule värvus ei saa üheski tavakogemusega inimeses mingit kahtlust tekitada, seda ka siis kui ta on juhile keelatud seisundis. Seega on mõlemad teod toime pandud kavatsetult.

Kaebuses on väidetud, et juhtimisõiguse olemasolu on vajalik kaebuse esitajal tööülesannete täitmiseks ning juhtimisõigusest ilmajäämisel jääks ta ilma ka töökohast. Samas on ta ainus sissetulekut saav pereliige ning tema ülalpidamisel on abikaasa ja väike laps. Seega oli menetlusalusele isikule nii juhtimisõiguse olemasolu vajalikkus töötamiseks ja pereliikmete ülalpidamiskohustus teada ka väärteo toimepanemise ajal ning need asjaolud ei tekkinud ootamatult ja pärast vaidlustatud otsuse kättesaamist. Samuti pidi menetlusalune isik varasema kogemuse pinnalt isik mõistma, et tema enese väär käitumine liikluses võib tagajärjena põhjustada rahalisi kohustusi võimaliku määratava rahatrahvi näol aga ka piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel. Isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema enese ja tema lähedaste olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks, et ta oleks võimeline täitma endale võetud rahalisi kohustusi ja et senine mugav elulaad ja töökoht säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärtegude toimepanemisest. Vastavalt senisele kohtupraktikale ei ole töökoha kaotamise võimalus iseenesest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist välistav asjaolu, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et menetlusalusel isikul on ettenähtud korras tuvastatud liikumispuue, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Kaebuse esitaja ütlustest nähtuvalt oli tal abikaasaga olnud arusaamatused, mistõttu läks ta sugulase juurde alkoholi tarvitama ja sealt edasi venna juurde. Kohtu arvates näitab see põhjendus aga seda, et kaebuse esitaja elab oma emotsioone välja liikluses, olles seega ohtlik teistele.

Kaebuses on leitud, et juhul, kui kohaldatakse lisakaristust, siis võtta ära B kategooria juhtimisõigus, jättes alles C ja CE kategooria sõidukite juhtimisõiguse, et kaebuse esitaja saaks edasi töötada C ja CE kategooria autojuhina. Kohtuistungil kaebuse esitaja B kategooria juhtimisõiguse loovutamise soovist juba loobus. Kohus leiab, et kuigi kehtiv kohtupraktika on pidanud taolist kategooria kaupa juhtimisõiguse karistusena äravõtmist võimalikuks, on siiski leitud, et nö osalise äravõtmise puhul saab olla tegemist pigem erandiga, mida võivad õigustada eeskätt eripreventiivsed kaalutlused ning seda põhjusel, et juhtimisõiguse äravõtmine kui rikkuja liiklusest eemaldamise abinõu seondub reeglina rikkuja üldise liiklusalase käitumise ja hoiakutega, mitte aga vajadusega hoida teda ajutiselt eemal vaid teatud kategooria mootorsõiduki juhtimisest. Ülalmärgitud kõrgeima kohtu lahendi kohaselt on lisakaristuse kohaldamisel kaks tähendust ning lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Viimast ülesannet saab aga täita vaid siis kui ohtlik juht liiklusest eemaldatakse. Väärteoasjast nähtuvalt pani kaebuse esitaja liiklusalased väärteod toime tööandjale kuuluva sõidukiga, seades peale teiste liiklejate ja iseenda ohtu ka tööandja vara. Selliseid asjaolusid arvestades ei pea kohus võimalikuks ära võtta vaid ühe kategooria juhtimisõigust, jättes alles teise kategooria juhtimisõiguse, millega võimaldataks uuesti asuda juhtima tööandjale kuuluvat sõidukit. Oma liiklusalaste väärtegudega on kaebuse esitaja ilmekalt tõestanud oma ohtlikkust liikluses ning kohus peab õigustatuks kaebuse esitaja liiklusest kõrvaldamist kõigi kaebuse esitajal olevate juhtimiskategooriate osas.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/