3-13-2171/10 · Eesti Kohtud (Riigi Teataja)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht

4. veebruar 2015. a, Tallinn

Haldusasja number 3-13-2171 Haldusasi K.K. kaebus Maksuja Tolliameti 19.08.2013 korralduse nr 12.2-3/6929-137 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebuse esitaja – K.K. Vastustaja – Maksuja Tolliamet Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu ja Tolliameti (edaspidi MTA) 19.08.2013 korraldusega nr 12.2-3/6929-137 (edaspidi korraldus) kohustati K.K.t kolmanda isikuna ilmuma 26.08.2013 kell 13.00 MTA-sse suuliste selgituste andmiseks (tl 7-8).

2. 26.08.2013 esitas K.K. MTA 19.08.2013 korraldusele vaide (tl 9-10). MTA 06.09.2013 vaideotsusega nr 6-1/1678 – 2 , jäeti vaie rahuldamata (tl 11-14).

3. 15.10.2013 esitas K.K. Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 19.08.2013 korralduse nr 12.2- 3/6929-137 tühistamiseks.

4. 15.10.2013 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse ja asus läbi viima eelmenetlust. 25.11.2014 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ning määras menetlusosalistele lõplike seisukohtade esitamiseks tähtaja ning kohtuotsuse kuulutamise aja.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

5. Kaebaja leiab, et vaidlustatud korraldus ei ole õiguspärane, kuna selle andmisel ei ole järgitud põhjendamiskohustust. Kaebaja palub kohtul tühistada vaidlustatud korralduse.

5.1. Kaebaja leiab, et kaevatava korralduse puhul on tegemist kaebuse esitajale kohustusi paneva haldusaktiga maksukorralduse seaduse (MKS) § 46 lg-te 1 ja 2 mõistes, mis MKS § 46 lg 2 ja 3 kohaselt peab olema põhjendatud. MKS § 46 lg 3 p 5 kohaselt peab haldusaktis muuhulgas sisalduma selle andmise faktiline ja õiguslik alus.

Kaebaja viitab MKS §-le 12 märkides, et sellest tuleneb, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendamisel tuleb arvestada MKS §-st 12 tuleneva kohustusega põhjendada mitme erineva abinõu vahel tehtud valikut, sh haldusaktist peab nähtuma, milliseid erinevaid abinõusid ja nendega seotud olulisi asjaolusid ning põhjendatud huve on maksuhaldur kaalunud haldusakti tegemisel ja miks on otsustanud ühe või teise abinõu kasuks.

Kaebajale teadaolevalt on kohtupraktikas asutud seisukohale, et maksuhalduri diskretsiooniõiguse piires antud haldusakti õiguspärasus sõltub olulisel määral selle põhjenduste kvaliteedist, kuna asjakohaste faktiliste ja õiguslike motiivide haldusaktist puudumise korral ei ole haldusakti seaduslikkus kontrollitav.

Tulenevalt MKS § 61 lg-st 1 on maksuhaldurile antud kaalutlusõigus valiku tegemiseks kolmandalt isikult teabe saamise erinevate viiside vahel. Järelikult peab maksuhalduri diskretsiooniotsus teabe kogumise viisi valiku kohta olema motiveeritud. Veelgi enam, MKS § 61 lg 1 teine lause sätestab, et vajaduse korral võib maksuhaldur kohustada kolmandat isikut teabe andmiseks ilmuma maksuhalduri poolt määratud ajal maksuhalduri ametiruumidesse. Seega viidatud seadusesätte mõtte kohaselt kolmandalt isikult teabe saamise põhiliseks viisiks on teabe nõudmine kirjalikus vormis.

Üksnes „vajaduse korral“ võib maksuhaldur kohustada kolmandat isikut teabe andmiseks ilmuma maksuhalduri ametiruumidesse. Järelikult peab maksuhalduri haldusaktis, millega kolmandat isikut kohustatakse teabe andmiseks ilmuma maksuhalduri ametiruumidesse, täiendavalt põhjendama MKS § 61 lg 1 teises lauses märgitud „vajaduse“ esinemist. Seesugune regulatsioon on mõistlik, kuna maksuhalduri ametiruumidesse ilmumine toob isikule kaasa täiendavaid ajaja rahakulusid (nt õigusnõustaja teenuste eest tasumist), ebamugavusi (mh päevaplaanide muutmise vajadust) aga ka emotsionaalset stressi.

Hoolimata eeltoodust jättis maksuhaldur kaevatavas korralduses täiel määral põhjendamata, miks peeti vajalikuks nõuda teabe esitamist just suulises vormis. Kaevatavas korralduses toodud üldsõnalist arutlust et „korralduse andmise tingib vajadus ülalnimetatud varifirmadega seonduvalt täpsustada asjaga seotud isikute käest faktilisi asjaolusid, et seeläbi anda hinnang toimunu kohta tervikuna“ ei saa pidada haldusakti põhjenduseks MKS § 46 lg 3 p 5 (koostoimes MKS § 12) tähenduses, kuna taolist üldist laadi arutlust on võimatu seostada konkreetse maksumenetluse asjaoludega.

Seega kaevatav korraldus on täielikult motiveerimata selle kõige olulisemas osas ja tuleb kehtetuks tunnistada ainuüksi põhjendamiskohustuse eiramise tõttu maksuhalduri poolt.

5.2. Kaebaja arvates asjakohaste põhjenduste puudumise tõttu ebaseaduslik 19.08.2013 korraldus ei muutuks tagantjärele õiguspäraseks ka vaideotsuses seaduse nõuetele vastavate põhjenduste esitamise korral. Sellele vaatamata peab kaebaja vajalikuks selguse huvides lühidalt peatuda MTA 06.09.2013 vaideotsuse põhjendustel.

Kaebaja, viidates vaideotsuse p 12, on seisukohal, et maksuhaldur ei ole kaevatava korralduse andmisel ega vaide lahendamisel kaalunud, kas maksuhalduri väidetav huvi täita oma ülesandeid kõige tõhusamal viisil kaalub antud juhul üles kaebuse esitaja huvi vältida maksuhalduri juurde ilmumisega seotud lisakulutusi ja ebamugavusi.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Vastustaja ei nõustu kaebuses toodud väidetega ning vaidleb nendele vastu. Kaebuses toodud väited ei anna alust selle rahuldamiseks. Kaevatav korraldus on õiguspärane, motiveeritud, antud kehtiva seaduse alusel ja on sellega kooskõlas.

6.1. Vastustaja märgib esmalt, et vaide lahendaja leidis MKS § 10 lg 2 p-le 1, §-le 11, §-le 59 ja §-dele 61 ning 62 ja §-le 64 tuginedes, et korralduse täitmisest keeldumise alused pole täidetud, motivatsioon on piisav, esinevad kolmanda isiku poole pöördumise alused ja seega on korraldus õiguspärane. Tuginedes Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr 3-10-293 p-le 15 leidis vaide lahendaja, et kolmandale isikule ei peagi talle tehtud korralduses üksikasjalikult selgitama, mida kolmandalt isikult saadud teabega maksukohustuslase suhtes läbiviidavas maksumenetluses täpselt tõendada soovitakse. Vastustaja jääb kõikide vaideotsuses toodud seisukohtade juurde ja ei pea neid vajalikuks korrata.

6.2. Täiendavalt selgitab MTA, et esiteks ei ole kaebaja kaebust nõuetekohaselt põhjendanud. Kõik väited seoses kaebajale täiendava koormuse tekkimisega tema isiklikult maksuametisse kutsumisega on paljasõnalised, mistõttu kaebaja on rikkunud halduskohtumenetluse seadustiku §

59 lg-st 1 tulenevat tõendamiskoormust. Seetõttu tuleb asjaolu, et kaebajale on koormavam tulla MTA-sse seletusi andma kui esitada tõendid kirjalikult, hinnata kaebaja kahjuks (HKMS § 59 lg 4) ja pidada kaebajale koormavamaks hoopis kirjalikult teabe andmist.

6.3. Korralduses on välja toodud piisav motivatsioon haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 2 ning 3 ja MKS § 46 lg 3 tähenduses. Nimelt maksuhaldur tõi välja kontrolli läbiviimise OÜ-s Petkam Trade konkreetse perioodi ning tehingute kohta, kirjeldas kontrolli läbiviimise faktilisi asjaolusid ja õiguslikke aluseid ning kaebaja kui OÜ Petkam Trade töötaja seost maksukohustuslase tegevusega ning andis isegi suunise, mille kohta teavet küsitakse.

6.4. Vastustaja on seisukohal, et haldusakti, sh maksumenetluses kolmandale isikule antava teabe andmise korralduse puhul pole vajalik formaalsete eesmärgipäratute põhjenduste lisamine nagu kaebaja seda kaebuse kohaselt sooviks. Maksumenetluses isikule antava korralduse põhjendus peaks olema otstarbekas ja sisaldama neid elemente, mida isik haldusakti põhjuste mõistmiseks ning võimalikuks vaidlustamiseks vajab. Vaidlustatud korraldus vastab nendele tingimustele. Veelgi enam, kaebaja ei ole tuginenud ühelegi asjaolule, miks tema jaoks korralduse vaidlustamine motiveerimispuuduse tõttu on kohtus ülemäära keeruline. Kaebaja ei ole välja toonud, mis sisuline tähendus on „puudulikul motiveerimisel“ seoses tervikotsuse tegemisega – nõuda kaebajalt teavet ja dokumente korralduses näidatud ulatuses. See on aga äärmiselt oluline, sest ainult selle argumendi kohtu poolt aktsepteerimisel tuleks haldusakt tühistada (MKS § 101 lg 4, HMS § 58)

6.5. MKS § 61 lg 1 kolmanda lause kohaselt võib vajaduse korral maksuhaldur kohustada kolmandat isikut teabe andmiseks ilmuma maksuhalduri poolt määratud ajal maksuhalduri ametiruumidesse. Seda õigust on Riigikohus kinnitanud asja nr 3-3-1-98-10 p-s 14, hinnates korraldusega seonduvaid asjaolusid nagu MTA korralduses märgitu, et maksuhaldur „soovib suuliste seletuste andmise käigus esitada täiendavaid ja täpsustavaid küsimusi“ ja vaideotsuses selgitatut, et „samuti saab vahetul kohtumisel seletuse andjaga parima kvaliteediga vastused, mis on otsesed ning antud vaid seletuste andja poolt.“ Kolleegium leidis, et „nõue ilmuda maksuhalduri ametiruumidesse polnud neil asjaoludel kaebaja suhtes ülemääraselt või põhjendamatult koormav“.

6.6. Analoogiliselt on praeguses korralduses maksuhaldur leidnud, et „MTA-le teadaolevalt on kaebaja OÜ Petkam Trade töötaja, kellele on antud mitme varifirma tunnustega äriühingu poolt volitused äriühingu nimel tegutsemiseks. MTA on korralduses põhjendanud, et „käesoleva korralduse tegemist tingib vajadus ülalnimetatud varifirmadega seonduvalt täpsustada asjaga seotud isikute käest faktilisi asjaolusid, et seeläbi anda hinnang toimunu kohta tervikuna“.

Vaide lahendaja leidis samuti, et „asjaolude täpseks ning täielikuks väljaselgitamiseks on vajalik võtta K.K. seletus suulises vormis“ (vaideotsuse p 12). Samuti leidis vaide lahendaja, et „suuliste seletuste andmise käigus on võimalik esitada täiendavaid ja täpsustavaid küsimusi ning koguda parima kvaliteediga vastuseid, mis on otsesed ning antud vaid seletuste andja poolt“ (vaideotsuse p 12). Sarnaselt eelmises punktis viidatud Riigikohtu otsusega on vastustaja käesoleval juhul seisukohal, et nõue ilmuda maksuhalduri ametiruumidesse ei ole neil asjaoludel kaebaja suhtes ülemääraselt või põhjendamatult koormav. Ülemäärast või põhjendamatut koormavust ei ole ka kaebaja põhistanud ega tõendanud, mis näitab selliste väidete otsitust.

6.7. Vastustaja palub jätta menetluskulud kaebaja kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kohus leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

7.1. Maksuja Tolliameti (MTA) 19.08.2013 korraldusega nr 12.2-3/6929-137 (edaspidi korraldus) kohustati K.K.t kolmanda isikuna ilmuma 26.08.2013 kell 13.00 MTA-sse suuliste selgituste andmiseks. Korralduse kohaselt kontrollib MTA maksukorralduse seaduse (MKS) § 10 lg 2 ja § 59 lg 2 p 1 alusel OÜ Petkam Trade november 2011 kuni veebruar 2012 käibedeklaratsioonidel kajastatud andmete arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigust. Korralduses viidatakse MKS § 10 lg 2 p 1 ja § 11 lg 1 ning selgitatakse, et uurimispõhimõte kohustab otsesõnu maksuhaldurit välja selgitama kõik maksustamise seisukohast tähendust omavad asjaolud. Nimetatud ülesande täitmiseks ja maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks on maksuhaldur korduvalt pöördunud nii OÜ Petkam Trade poole, kui ka mitmete kolmandate isikute poole. Praeguses kontrollistaadiumis on maksuhalduril kahtlus selles, et OÜ Petkam Trade ja AS Salvete on loonud kontrollitaval perioodil maksupettuse skeemi, mille raames tehingute läbiviimise kohana kajastati OÜ Petroil PVTK ladu ning tegelikke tehingupartnerite varjamiseks kasutati varifirmasid, sh OÜ-d Grandoil, OÜ-d AI Media, OÜ-d Bartec Trade. MTA-le on esitatud lepingud, millelt nähtuvalt on Teile, K.K., kui OÜ Petroil PVTK töötajale, antud mitme varifirma tunnustega äriühingu poolt volitused äriühingu nimel tegutsemiseks. Käesoleva korralduse tegemist tingib vajadus ülalnimetatud varifirmadega seonduvalt täpsustada asjaga seotud isikute käest faktilisi asjaolusid, et seeläbi anda hinnang OÜ- s Petkam Trade kajastatud tehingute kohta tervikuna. (tl 7-8)

7.2. MKS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt on maksuhalduril õigus nõuda kolmandatelt isikutelt, sealhulgas krediidiasutustelt, teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks. Eelnimetatud isikud on kohustatud andmeid esitama, välja arvatud juhul, kui neil on seaduse alusel õigus tõendite ja andmete esitamisest keelduda. Vajaduse korral võib maksuhaldur kohustada kolmandat isikut teabe andmiseks ilmuma maksuhalduri poolt määratud ajal maksuhalduri ametiruumidesse. Enne kolmandalt isikult teabe nõudmist tuleb teabe saamiseks pöörduda maksukohustuslase poole, välja arvatud juhul, kui maksuhalduril puuduvad andmed maksukohustuslase eluvõi asukoha kohta, maksukohustuslane ei ole maksuhaldurile teadaoleval aadressil kättesaadav või takistab maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamist ning MKS § 72 lg 5 p-s 6 sätestatud juhul.

Seega saab MKS § 61 lg 1 kohaselt kolmandalt isikult teavet nõuda vastava korralduse aluseks olevas maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks. Kohus on seisukohal, et kaebajalt on teavet nõutud kooskõlas nimetatud eesmärgiga – OÜ Petkam Trade november 2011 kuni veebruar 2012 käibedeklaratsioonidel kajastatud andmete arvestamise, deklareerimise ja tasumise õiguse kontrollimisel asjas tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks. Kaebaja ei ole sellele ka vastu vaielnud.

Vaidlust ei ole antud juhul ka selles, et ka MKS § 61 lg-s 2 sätestatud piirangu nõude on maksuhaldur antud juhul täitnud. Korraldusest nähtub, et maksuhaldur on eelnevalt korduvalt pöördunud OÜ Petkam Trade poole.

7.3. Kohus ei nõustu kaebaja väidetega selles, et korraldus on ebapiisavalt põhjendatud selles osas, miks maksuhaldur nõuab kaebuse esitajalt teabe esitamist just suulises vormis.

Kohus leiab, et kaebaja seisukoht nagu tuleks eraldi põhjendada, miks nõutakse teavet suuliselt, näidates ära eeltingimused ja kaalutlused, mis selle vajaduse tekitavad, ei ole põhjendatud. Samuti ei jaga kohus kaebaja seisukohta selles nagu saaks MKS § 61 lg 1 kolmandast lausest järeldada, et üldjuhul tuleb teavet küsida kirjalikult ja ainult äärmise vajaduse korral suuliselt.

MKS § 61 lg 1 kolmandas lauses on märgitud, et vajaduse korral võib maksuhaldur kohustada kolmandat isikut teabe andmiseks ilmuma maksuhalduri poolt määratud ajal maksuhalduri ametiruumidesse. Vastustaja viitab õigesti, et seda õigust on kinnitanud ka Riigikohus oma lahendis nr 3-3-1-98-10 p 14.

Kohus leiab, et viidatud sättega on maksuhaldurile antud pädevus otsustada lähtuvalt konkreetsetest asjaoludest ja vajadusest, millisel viisil maksuhaldur teavet kolmandalt isikult küsib. Maksuhaldur on antud juhul seda seaduses sätestatud võimalust ka kasutanud ja palunud kaebajal ilmuda suuliste ütluste andmiseks maksuhalduri juurde. Kohus ei leia, et selle seaduses sätestatud võimaluse kasutamiseks peaks maksuhaldur hakkama põhjalikult motiveerima ja esitama kaalutlusi, miks ta just suulise küsitlemise kasuks otsustas ja miks ta ei küsi seisukohta kirjalikult. Kohus nõustudes vastustajaga leiab, et antud juhul on suulise teabe küsimise vajadust piisavalt motiveeritud ning täiendavate formaalsete ja ebavajalike põhjenduste lisamine ei oleks eesmärgipärane. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kohus kaebajaga ka selles, et korralduse andmisel oleks rikutud MKS § 12. Kohus märgib siinkohal täiendavalt ära, et tegelikult on haldusakti sisu suhtes, millega kohustatakse kolmandat isikut ilmuma maksuhalduri juurde ütluste andmiseks, MKS § 61 lg 3 toodu selgelt käsitletav erinormina HKMS § 46 lg 1 2. lauses toodust lähtuvalt ja seetõttu ei kohaldu vastavale korraldusele (haldusaktile) HKMS § 46 lg 2 ja HMS-s toodud ulatuslik põhjendamiskohustus. Vastav haldusakt peab sisaldama ainult neid asjaolusid, mis on toodud MKS § 61 lg 3. Tegelikult tuleneb see ka vastava normi ja uurimismenetluse (maksumenetlus ons selle üheks eriliigiks) üldisest eripärast, mille puhul ei saa kuidagi pidada uurimise all olev isik dikteerida asja uurivale isikule viimase tegevust määrates mida ja kuidas uurija uurida võib. Selline seisukoht on otse väljendades absurdne.

Samuti ei saa MKS § 61 lg 1 järeldada, et maksumenetluse läbiviimisel tuleks alati eelistada kirjalikku teabe küsimise viisi, mis on kaebaja arvates vähemkoormavam võrreldes ütluste andmisega. Kohtu arvates on mitmeid argumente ja tavasituatsioone, mis võivad viidata ka vastupidise väite paikapidavusele. Nii peab kirjaliku teabe andmise kohustuse korral isik hakkama kirjalikult koostatud küsimustele kirjalikult vastama, mis kulutab samuti isiku aega. Seejuures võivad vajada nii küsimused kui ka vastused ületäpsustamist, mis võtab omakorda lisaaja. Suulisel küsitlemisel on võimalik seda aga vältida säästes niimoodi mõlema poole aega ning viia läbi kiirelt ja efektiivselt maksumenetlust.

Kohus lisab, et ka kirjaliku seisukoha küsimisel ei ole välistatud õigusnõustaja kasutamine, mis on igal juhul isiku õigus, mitte aga kohustus. Seega ei saa ka sel põhjusel pidada suuliselt selgituste andmise kohustuse panemist a priori kaebajat ülemäära koormavaks. Kaebajal tuleks sellist olukorda (et suuliste ütluste andmine on talle konkreetsel juhul erakorraliselt koormav võrreldes kirjalike selgituste andmisega) eraldi tõendada ja alles siis tekiks kohtu hinnangul MTA-l kohustus neid argumente kaaluda ütluste andmiseks ilmumise korralduse vaidlustamise korral. Kohtu arvates tõi vastustaja oma vastuses kaebusele õigesti välja, et kaebaja on siinkohal esitanud ainult üldsõnalisi seisukohti, ilma neid kuidagi tõendamata.

7.4. Kaebaja heitis maksuhaldurile veel ette, et kaevatavas korralduses toodud üldsõnalist arutlust, et „korralduse andmise tingib vajadus ülalnimetatud varifirmadega seonduvalt täpsustada asjaga seotud isikute käest faktilisi asjaolusid, et seeläbi anda hinnang toimunu kohta tervikuna“ ei saa pidada haldusakti põhjenduseks MKS § 46 lg 3 p 5 (koostoimes MKS § 12) tähenduses, kuna taolist üldist laadi arutlust on võimatu seostada konkreetse maksumenetluse asjaoludega.

Kohus saab kaebajast aru selliselt, et kaebaja leiab, et korraldusest ei nähtu piisavalt selgelt, miks kaebaja on välja kutsutud ja mille kohta kaebajalt teavet soovitakse saada. Kohus leiab, et see nii ei ole. Kaebaja on välja kutsutud selleks, et kontrollida OÜ Petkam Trade november 2011 kuni veebruar 2012 käibedeklaratsioonidel kajastatud andmete arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigust. Selleks tuleb kontrollida, kas OÜ Petkam Trade ja AS Salvete on loonud kontrollitaval perioodil maksupettuse skeemi, mille raames tehingute läbiviimise kohana kajastati OÜ Petroil PVTK ladu ning tegelikke tehingupartnerite varjamiseks kasutati varifirmasid, sh OÜ-d Grandoil, OÜ-d AI Media, OÜ-d Bartec Trade. Kaebaja on korralduse kohaselt OÜ Petroil PVTK töötaja kellele on antud mitme varifirma tunnustega äriühingu poolt volitused äriühingu nimel tegutsemiseks. Sellest on üheselt aru saadav, millega seoses kaebajalt soovitakse infot saada ning kohus leiab, et sellest tulenevalt on korraldus ka piisavalt põhjendatud.

7.5. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vaidlustatud korraldus on antud pädeva haldusorgani poolt selle andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas. Seega on MTA 19.08.2013 korraldus nr 12.2-3/6929-137 õiguspärane.

8. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv Kohtunik