3-14-51349/19 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Maili Lokk, Tiina Pappel

Määruse tegemise aeg ja koht

04.02.2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-51349

Haldusasi

Andri Ladevi kaebus Tartu Vangla poolt salli

andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30.12.2014. a määrus

Menetluse alus

ringkonnakohtus

Andri Ladevi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Andri Ladev

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Andri Ladevi määruskaebus rahuldamata

ja Tartu Halduskohtu 30.12.2014. a määrus muutmata.

2. Jätta Andri Ladevi riigi õigusabi taotlus

rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. Ladev esitas 02.07.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-1p) Tartu Vangla

tegevuse peale temale salli andmata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 300 eurot, kuna sellega tekitati talle tervisekahjustus, ka

füüsilisi ja emotsionaalseid kannatusi.

2. Tartu Vangla teatas 20.10.2014 vastuseks kohtunõudele (tl 7), et A. Ladev esitas

03.03.2014 kahju hüvitamise taotluse (tl 9), milles nõudis mittevaralise kahju

hüvitamist summas 300 eurot seoses piinamisega mitme kuu vältel, kuna ei

tagastatud äravõetud salli. Tartu Vangla jättis 28.05.2014. a otsusega nr 1-13/296-2

(tl 8-8p) kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. A. Ladevile toimetati otsus kätte

29.05.2014, mille kohta ta keeldus allkirja andmast.

3. Tartu Halduskohus võttis 27.10.2014. a määrusega (tl 11-12) A. Ladevi kaebuse

menetlusse ning andis A. Ladevile kaebuse tähtaegsuse põhistamiseks või

kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks 14 päeva määruse kättesaamisest

arvates. Ühtlasi jättis kohus A. Ladevi taotluse riigi kulu õigusabi saamiseks

rahuldamata juhindudes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 110 lg-st 2 ja

riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p-st 1.

4. A. Ladev 20.10.2014 esitatud kaebetähtaja ennistamise taotluses (tl 16) möönis

kaebuse esitamise tähtaja ületamist kahe päeva võrra ning põhjendas seda

asjaoluga, et ta viibis sel ajal Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas ravil ja tema

suhtes oli kohaldatud isiklike asjade keeldu, mistõttu ta ei teadnud kuupäevi.

5. Tartu Vangla esitas 18.11.2014 vastuse kaebetähtaja ennistamise taotlusele (tl

23-23p), milles ta leidis, et A. Ladevi taotluse rahuldamiseks puudub alus. Vangla

väitel ei selgitanud A. Ladev, kuidas on isiklike asjade keeld ja tema viibimine

psühhiaatriaosakonnas seotud sellega, et ta ei teadnud kuupäevi ning ta ei väida, et

kaebuse 30-päevane kohtusse esitamise tähtaeg ei olnud teada, vaid väidab, et ei

teadnud kuupäevi. Vangla tõi välja, et A. Ladev pidas väga tihedat kirjavahetust ning

iga kiri, mille ta andis väljasaatmiseks või mis temale saadeti, registreeriti tema

kirjavahetuse kaardil, millele märgitakse vanglaametniku poolt alati kirja vastuvõtmise

või üleandmise kuupäev. Lisaks märkis vangla, et kuupäeva oli võimalik küsida

valvurilt või inspektor-kontaktisikult ning A. Ladev on oma pöördumistele õiged

kuupäevad pannud. Vangla asus seisukohale, et A. Ladevil oli võimalik esitada

kaebus halduskohtusse tähtaegselt ning tähtaja ületamine ei olnud tingitud mõjuvast

ja A. Ladevist sõltumatust põhjusest, mida saaks väljakujunenud kohtupraktika

kohaselt pidada vabandavaks ning mis oleks aluseks kaebetähtaja ennistamisele.

6. Tartu Halduskohus jättis 30.12.2014. a määrusega (tl 38-38p) kaebetähtaja

ennistamise taotluse rahuldamata ning lõpetas asjas menetluse HKMS § 124 lg 2 ja

§ 152 lg 1 p 2 alusel. Kohus märkis, et kaebuse esitamise 30-päevase tähtaja

viimane päev oli 30.06.2014 ning kaebuse edastamise ümbrikule on märgitud

kuupäevaks 02.07.2014, seega ületas A. Ladev kaebetähtaega kahe päeva võrra.

Kohus möönis, et olukorras, kus isikul on raskendatud aja kulgemise jälgimine, on

kahe päeva pikkuse tähtaja ületamise korral tähtaja ennistamine tõenäoliselt

õigustatud. Samas asus kohus seisukohale, et A. Ladevil ei olnud takistusi kaebuse

õigeaegseks esitamiseks, sest A. Ladevi kirjavahetuse kaardilt nähtuvalt on ta

perioodil 29.05.2014-02.07.2014 saatnud ja võtnud vastu suurel hulgal kirju, mis

tähendab, et umbmäärane ülevaade aja kulgemisest pidi A. Ladevil olema,

arvestades kirjadele märgitud kuupäevi ja postitempleid ning et kõnealusel perioodil

suutis ta vanglale adresseeritud pöördumised õigesti dateerida. Kohus ei pidanud

eluliselt usutavaks, et vanglaametnikud või meedikud keelduvad

psühhiaatriaosakonnas viibijatele nende soovil kuupäeva ütlemast, mistõttu ei

saanud psühhiaatriaosakonnas viibimine sõltumata isiklike asjade keelu

kohaldamisest objektiivselt tingida kaebuse esitamisega hilinemist. Kohus ei pidanud

usutavaks ka kaebetähtaja ületamist võimalike tajuhäirete tõttu tulenevalt aktiivsest

kirjavahetusest ja õigesti dateeritud pöördumistest. Seetõttu asus kohus seisukohale,

et A. Ladevil ei esinenud mõjuvat põhjust HKMS § 71 lg 1 mõttes kaebuse

tähtaegselt esitamiseks, kuna vastupidiselt kaebetähtaja ennistamise taotluses

märgitule oli ta kuupäevadest teadlik ning oleks seega saanud esitada kaebuse

tähtaegselt.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. A. Ladev esitas 11.01.2015 määruskaebuse (tl 44), milles ta märgib, et

vanglaametnik, märkides kirja vastuvõtmise või andmise kuupäeva, ei ütle

seda kaebajale ning kirjavahetuse pidamine ei tähenda, et ta peab teadma

kuupäevi, kui kambris on lubatud ainult piibel. A. Ladevi arvates ei ole kahe

päeva võrra kaebetähtaja ületamine sedavõrd suur, et saaks unustada vangla

poolse piinamise, mida ta on pidanud kannatama ja tekitatud tervisekahjustusi.

A. Ladev palub määrata talle seaduslik esindaja, kuna ta ei ole piisavalt pädev

seadustes. 19.01.2015 esitatud määruskaebuse lisas (tl 50-50p) märgib A.

Ladev, et tähtajas eksimine on inimlik ning ta ei soovi vanglaametnikega

suhelda ja haiglaosakonnas ta enamuse ajast magas, mistõttu oli tal ajataju

segamini. Veel märgib A. Ladev, et ta ei pea oluliseks kuupäevi, vaid loeb kuid,

mis tal on jäänud vanglas viibida. A. Ladevi väitel saab ta esindaja määramisel

esitada mõned meditsiinilised paberid, et tal on ennegi esinenud ajataju

puudumist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

9. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha A. Ladevi määruskaebuse osas (I) ja

seejärel tema riigi õigusabi taotluse osas (II).

I

10. HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks

oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes

nende esitamise kohustuslikuks menetlusosalistele. Kohus tõlgendab

menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest.

Kuigi A. Ladev ei ole määruskaebuses Tartu Halduskohtu 30.12.2014. a määruse

tühistamise taotlust sõnaselgelt esitanud, nähtub selles märgitust, et määruskaebuse

esitaja ei ole nõus kohtu otsustusega jätta kaebuse esitamise tähtaja ennistamise

taotlus rahuldamata ja lõpetada asjas menetluse. Eeltoodust järelduvalt on

ringkonnakohtu hinnangul A. Ladevi tahe, et ringkonnakohus tühistaks Tartu

Halduskohtu 30.12.2014. a määruse.

11. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et A. Ladev sai vangla 28.05.2014. a

otsuse kätte 29.05.2014 ning kaebetähtaja viimane päev oli 30.06.2014, kuid A.

Ladev esitas kaebuse mittetähtaegselt 02.07.2014. Määruskaebemenetluses on

põhiküsimus selles, kas halduskohus on õigesti leidnud, et asjas ei esine mõjuvat

põhjust kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Ringkonnakohus nõustub selles

osas halduskohtu määruses toodud põhjendustega ja järgib neid ega pea vajalikuks

korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Vastuseks määruskaebuses väidetule

märgib ringkonnakohus järgnevat.

12. Tähtaja ennistamine on kohtu kaalutlusotsus (Riigikohtu 21.06.2013. a määrus

nr 3313013, p 12). Riigikohus on 16.01.2009. a määruse nr 3-3-1-75-08 p-des 16 ja

17 käsitlenud kaebetähtaja ennistamise küsimust, leides, et üldjuhul peaksid tähtaja

ennistamist õigustama objektiivsed takistused, kuid erandlikel juhtudel võib arvestada

ka menetlusosalise subjektiivseid võimeid asjadest aru saada ja oma käitumist

õigusaktidele vastavalt juhtida. Samas on Riigikohus rõhutanud ka seda, et tähtaja

ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas, et välja

selgitada vaidluse algatamise kord, s.h tähtajad. Subjektiivsete õiguste kaitse

süsteem Eesti kohtutes, kus menetluse algatamine sõltub isiku avaldusest, eeldab, et

isikud näitavad ka ise oma õiguste kaitsel üles piisavat huvi.

13. Asja materjalide põhjal on halduskohus õigesti tuvastanud, et A. Ladev on

perioodil 29.05.2014-02.07.2014 saatnud ja vastu võtnud suurel hulgal kirju (tl 24-

30). Kinnipeetavate puhul on kirjavahetuse pidamise kord reguleeritud vangla

sisekorraeeskirjaga (VSkE). VSkE § 48 lg 1 sätestab, et kinnipeetav annab oma kirja

avatud ümbrikus üle kirjavahetuse eest vastutavale vanglateenistujale, kes kontrollib

ümbriku sisu. Seejärel kleebib kinnipeetav vanglateenistuja juuresolekul ümbriku

kinni ja kirjutab ümbriku tagaküljele oma nime ning kirja vanglateenistujale

edastamise kuupäeva. Seejärel kinnitab kinnipeetav kirja üleandmist allkirjaga.

Eeltoodust juhinduvalt ei ole ringkonnakohtu hinnangul usutav kaebaja väide

kuupäevadest teadlik olemise võimatusest, kuivõrd vaidlust ei ole selles, et ta on

suutnud enda kirjadel vanglateenistujale edastamise kuupäeva õigesti dateerida.

Ühtlasi oli tal võimalik kirjavahetuse kaardile allkirja andes lehel märgitud kuupäeva

vaadata. Kaebaja väitest, et ta ei pea oluliseks kuupäevi, saab järeldada, et ta ei ole

pidanud oluliseks järgida kaebuse esitamiseks ettenähtud 30-päevast tähtaega, mitte

et ta ei olnud sellest teadlik. Ka kaebaja väited soovimatuse kohta suhelda

vanglaametnikega või tähtaja rikkumise kohta üksnes kahe päeva võrra ei vabanda

siiski asetleidnud tähtaja ületamist, kuivõrd eeltoodust nähtub kaebaja ebapiisav huvi

enda õiguste kaitsmise suhtes ja sellest tingituna ka kaebetähtaja järgimise olulisuse

suhtes, mistõttu ei põhista kaebaja poolt nimetatud asjaolud kaebetähtaja

ennistamise vajalikkust. Kaebaja kirjavahetuse kaardilt nähtuvate andmete põhjal on

ilmne, et kaebaja on olnud võimeline pidama arvukat kirjavahetust, s.h ka erinevate

kohtutega. Seega ka kaebaja viibimine vangla psühhiaatriaosakonnas ei ole

käesolevas asjas ringkonnakohtu hinnangul selline asjaolu, mis oleks takistanud

kaebajal tähtaegselt kaebuse esitamist ning õigustaks tähtaja möödalaskmist ja

tooks seetõttu kaasa tähtaja ennistamise. Ringkonnakohus märgib, et A. Ladev ei ole

oma väidetes vangla poolse piinamise ja tekitatud tervisekahjustuste kohta

arvestanud, et määruskaebemenetluses on tegemist vaidlusega kaebetähtaja

ennistamise üle, mille käigus ei saa ega tule kohtul hinnata kaebuses vaidlustatud

vangla tegevusega väidetava kahju tekitamise asjaolusid, vaid seda saab kohus teha

asja sisulise läbivaatamise käigus juhul, kui kaebetähtaeg ennistatakse.

14. Ringkonnakohus leiab, et kuna A. Ladev ei ole asjas esitanud ühtegi sellist

asjaolu, mis annaks alust kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks, siis on

halduskohus põhjendatult jätnud kaebaja taotluse tähtaja ennistamiseks rahuldamata

ning lõpetanud HKMS § 124 lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel asja menetluse.

15. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus A. Ladevi määruskaebuse

rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.12.2014. a määruse muutmata.

II

16. 11.01.2015 esitatud määruskaebuses palub A. Ladev määrata talle seaduslik

esindaja, kuna ta ei ole piisavalt pädev seadustes. Lähtudes HKMS § 2 lg-st 4 ja

uurimispõhimõttest tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi, võttes lähtepunktiks

nende esitaja tegeliku tahte. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb A. Ladevi taotluses

toodud seaduste mittetundmise väidet arvestades seda tõlgendada kui taotlust riigi

õigusabi saamiseks isiku esindamiseks halduskohtumenetluses, mitte kui taotlust

isiku teovõime piiramiseks seadusliku esindaja ehk eestkostja määramiseks.

17. Ringkonnakohus selgitab, et riigi õigusabi andmise eesmärk on tagada

kvaliteetse õigusabi saamine kõikidele isikutele, kellel selle järele vajadus on, ning

põhimõtted õigusabi vajaduse määramiseks on sätestatud seaduses. Riigil on

kohustus abi vajavale isikule tasuta õigusabi anda üksnes RÕS-is selleks ettenähtud

tingimuste esinemise korral. RÕS § 7 lgs 1 on toodud riigi õigusabi andmisest

keeldumise alused ning ühe või mitme aluse esinemisel on riigi õigusabi andmine

välistatud.

18. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline

kaitsma oma õigusi. Kohtute infosüsteemi andmetel on kaebaja esitanud

halduskohtule mitmeid kaebuseid, ka määruskaebuseid ja kasutanud korduvalt

edasikaebeõigust. Eelnevate kohtumenetlustes osalemistega, erinevate taotluste

esitamisega ja edasikaebeõiguse kasutamisega on ringkonnakohtu hinnangul

tõendatud, et kaebaja on võimeline ise oma õigusi kaitsma. Ringkonnakohus ka

selgitab, et tulenevalt uurimisprintsiibist on kohtul haldusasjades kohustus kaebajat

vajadusel suunata ja abistada, mistõttu ei ole halduskohtumenetluses esmatähtis, et

kaebajal oleksid õigusalased teadmised. Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus

arvata, et kaebaja ei suuda edaspidi menetlusdokumente koostada ja menetluses

osaleda. Uurimispõhimõttest tulenevalt selgitab kohus enda initsiatiivil välja kaebuse

menetlemiseks vajalikud asjaolud, seadusesätted ja võimaliku kohtupraktika.

Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna A. Ladevi määruskaebus on

ringkonnakohtule arusaadav ning riigi õigusabi andmine ei mõjuta määruskaebuse

lahendamist, siis on kaebaja võimeline oma õigusi määruskaebuse esitamisel ise

kaitsma, mistõttu puudub alus A. Ladevi riigi õigusabi taotluse rahuldamiseks RÕS §

7 lg 1 p 1 alusel.

19. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus A. Ladevi riigi õigusabi taotluse

rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel