3-14-53131/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht

3. veebruar 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-53131 Haldusasi AS Euroimport kaebus Maksuja Tolliameti

4. detsembri 2014 korralduse nr 12.2-3/000229-27 tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja: AS Euroimport Esindajad: Jelena Aru, Tatjana Kostrõkina Vastustaja: Maksuja Tolliamet Esindaja: Kaire Vacker RESOLUTSIOON

1. Jätta AS Euroimport kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt

5. märtsil 2015 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. 18. jaanuaril 2013 andis Maksuja Tolliamet korralduse nr 12.2-3/229-1, nõudes AS-ilt Euroimport teavet ja dokumente AS-i Euroimport 2013. aasta veebruarikuu enam kui 1000 euro suuruste tehingutega seotud maksukohustuste täitmise õiguspärasuse kontrollimiseks. 3. novembri 2014 otsusega nr 12.2-3/229-1-1 tunnistas Maksuja Tolliamet eelnimetatud korralduse kehtetuks.

2. 4. detsembril 2014 andis Maksuja Tolliamet korralduse nr 12.2-3/000229-27, millega kohustas AS-i Euroimport esitama hiljemalt 11. detsembriks 2014 korralduses loetletud dokumendid ning ilmuma maksuhalduri ametiruumidesse seletuste andmiseks. Korralduse põhjendava osa kohaselt nõuti neid dokumente selleks, et kontrollida AS-i Euroimport 2013. aasta veebruarikuu maksuarvestuse õigsust seoses tehingutega, mille väärtus on üle 10 000 euro ja mis ei ole seotud kütuse ostu ja müügiga. KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

3. AS Euroimport esitas 10. detsembril 2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Maksuja Tolliameti 4. detsembri 2014 korralduse tühistamist. Kaebaja peab korraldust õigusvastaseks, kuna selle andmise ajal ei toimunud maksumenetlust, mille raames oleks olnud võimalik kaebajalt teavet ja dokumente nõuda. Kaebaja on seisukohal, et 2013. aasta veebruarikuu maksude tasumise õiguspärasuse kontrollimenetlus lõppes 3. novembri 2014 otsusega nr 12.2-3/229-1-1. Viidates maksukorralduse seaduse (MKS) §-le 60 ja Tartu Halduskohtu otsusele kohtuasjas nr 3-12-1089, on kaebaja seisukohal, et maksumaksja koormamiseks peab maksuhaldur alustama üksikjuhtumi kontrolli või revisjoni. Kaebaja märgib veel, et kuna seadus ei sätesta, kuidas lõppeb üksikjuhtumi kontroll, kui täiendavaid maksusummasid ei määrata, siis võib isegi maksuhalduri passiivsus olla märk kontrolli lõpetamisest. Kaebaja on seisukohal, et 18. jaanuari 2013 antud kontrolli alustamise korralduse kehtetuks tunnistamine otstarbekuse kaalutlusel on märk sellest, et valitud ja maksukohustuslasele teatatud kontrolli vorm ja valitud periood ei ole enam maksuhalduri huviorbiidis ning see on võrdväärne kontrolli lõpetamisega.

4. Kaebaja ei pea õigeks vaidlusaluses 4. detsembri 2014 korralduses märgitut, et esimeseks menetlustoiminguks selle menetluse raames oli 27. veebruaril 2013 toimunud vaatlus. Mööndes küll põhimõtteliselt menetluse alustamise võimalust esimese menetlustoiminguga, viitab kaebaja haldusmenetluse seaduse § 5 lõikele 1 ning Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-62-

08 ja leiab, et menetlustoimingute tegemine peab olema põhjendatud ning haldusorgan peab järgima efektiivsuse ja hea halduse põhimõtet ning menetlusosalistele tuleb avada menetlustoimingu vajalikkuse tagamaad. Kaebaja toob välja, et eelviidatud vaatlusprotokollist ei nähtu, milliste maksukohustuste õigsust maksuhaldur kontrollib, mistõttu ei saa sellega õigustada teabe nõudmist 4. detsembri 2014 korralduses näidatud ulatuses. Kaebaja rõhutab, et vaatluse protokollist saab järeldada, et maksuhaldur soovis kontrollida ainult vaadeldud kaubaga seotud asjaolusid. Kaebaja on seisukohal, et juhul kui pidada läbiviidud vaatlust esimeseks toiminguks, siis saab maksuhaldur esitada maksumaksjale küsimusi ainult vaatluse raames vaadeldud kaupade soetamise ja edasi müügiga seoses.

5. Mis puudutab vastustaja poolt antud selgitusi kontrollimenetluse alustamise aja kohta, siis märgib kaebaja, et kui lugeda menetluse alguseks 27. veebruaril 2013 toimunud vaatlus, siis tõusetub küsimus, mis saab enne seda maksuhalduri poolt kogutud tõenditest ning kas sel juhul saab teha järelduse, et need koguti menetlusväliselt. Kui aga menetlus lugeda alanuks, nagu vastustaja kohtumenetluses väitis, 06. märtsil 2013, tuleks vaidlusalune korraldus tühistada motiveerimis kohustuse rikkumise ja ebaõigete andmetele tuginemise tõttu.

6. 23. jaanuaril 2015 esitatud kaebuse täienduses täiendas kaebaja kaebust nõuetega tuvastada Maksuja Tolliameti toimingute õigusvastasus ning kohustada viimast asjas maksuotsuse tegemiseks kahe nädala jooksul. VASTUSTAJA SEISUKOHT

7. Maksuja Tolliamet ei pea AS-i Euroimport kaebust põhjendatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et kontrollimenetlus oli vaidlustatud korralduse andmise ajaks lõppenud. Vastustaja leiab, et 18. jaanuari 2013 korralduse kehtetuks tunnistamine ei mõjutanud mingil viisil pooleliolevat menetlust, selle kestvust ega õiguspärasust ning seega pole ka oluline, mis selle korralduse kehtetuks tunnistamise tingis. Vastustaja ei nõustu seisukohaga, justkui saaks eelnimetatud korralduse kehtetuks tunnistamisest järeldada, et 2013. aasta veebruarikuu tehingud ei ole enam maksuhalduri huviorbiidis. Vastustaja toob ka välja, et kaebaja esindaja käis 11. detsembril 2014 maksuhalduri ametiruumides seletusi andmas, mis ilmestab seda, et kaebajale oli selge, et maksuhaldur jätkab 2013. aasta veebruarikuu osas kontrolli ning arusaadav pidi olema ka see, milliseid tehinguid maksuhaldur kontrollib. Viimaks märgib vastustaja, et isegi kui nõustuda kaebajaga selles, et 27. veebruaril 2013 läbi viidud vaatlus ei saaks olla esimeseks menetlustoiminguks, siis kindlasti saab selleks olla AS Euroimport volitatud esindaja Deniss Jermatšenkovi poolt suuliste seletuste andmine 6. märtsil 2013. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leian, et AS-i Euroimport kaebus ei ole põhjendatud. Vaidlusalune 4. detsembri 2014 korraldus on õiguspärane ja selle tühistamiseks pole alust. Käesolev kohtuotsus ei lahenda siiski kaebaja 23. jaanuari 2015 menetlusdokumendis (tl. 44) esitatud täiendavat nõuet maksuhalduri tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks ning maksuotsuse tegemiseks kohustamiseks, kuna nende nõuete osas on kaebus juba käesolevas asjas 26. jaanuari 2015 määrusega (tl. 52) halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 121 lg 2 p 1 alusel kaebajale tagastatud.

9. Kaebaja leiab ekslikult, et maksuhaldur on 4. detsembri 2014 korralduses loetletud teavet ja dokumente kaebajalt nõudnud menetlusväliselt. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et maksuhaldur ei ole MKS § 75 sätestatud korras alustanud kaebaja 2003. aasta maksukohustuste õigsuse kontrollimiseks revisjoni. MKS § 59 lg 2 kohaselt võib maksuhaldur aga maksukohustuste täitmise õigsust kontrollida ja selleks tõendeid koguda kas revisjoni raames või üksikjuhtumi kontrolli vormis toimuva menetluse raames. Kaebaja seisukoht, et maksuhaldur saab teavet nõuda ja tõendeid koguda vaid menetluse raames ning et maksukohustuslane peab sellest teadlik olema, on iseenesest õige. Seadus aga ei nõua üksikjuhtumi kontrolli vormis toimetatava menetluse alustamise, kontrolliobjekti määratlemise või selle muutmise ega ilma täiendava maksukohustuse määramiseta menetluse lõpetamise kohta mingisuguse formaalse haldusakti andmist. Sisuliselt algab üksikjuhtumi kontrolli vormis läbi viidav kontrollimenetlus sellega, et maksukohustuslast teavitatakse sellise menetluse alustamisest. Üldjuhul toimubki see maksukohustuslasele teabe andmist ja dokumentide esitamiste kohustust paneva korraldusega. Samuti ei tulene MKS-ist, et kui maksuhaldur üksikjuhtumi kontrolli lõpetab ning maksukohustuslast sellest teavitab, ei tohiks sama perioodi ja sama maksukohustuse osas hiljem uuesti kontrollimenetlust alustada. Ka ei tulene seadusest, et maksuhaldur peaks üksikjuhtumi kontrolli menetluses koostama haldusakti väärtusega teate menetluse lõpetamise kohta, kui selle raames maksukohustust muutvaid asjaolusid ei tuvastatud. Eelnevast tulevalt tähendab see, et maksuhaldur tohib tõendeid koguda vaid menetluse raames, üksikjuhtumi kontrolli puhul üksnes seda, et maksukohustuslasele, kellelt tõendeid või teavet nõutakse või keda muul moel koormatakse, peab olema selgitatud, mida maksuhaldur kontrollib ehk milleks talle nõutud tõendeid või muu menetlustoimingu tulemust vaja on. Seetõttu pole õige ka kaebuse täienduses esitatud seisukoht, justkui oleks maksuhaldur alles kohtumenetluses oma eesmärki ja toimingute sisu selgitama asunud. Vaidlusalusest korraldusest on üheselt näha, miks ja mida maksuhaldur kaebajalt nõuab ning milleks kavatseb saadud teavet ja dokumente kasutada.

10. Vaidlusaluses 4. detsembri 2014 korralduses on maksuhaldur selgelt ja üheselt mõistetavalt selgitanud, mida ta kaebajalt nõuab ning miks see vajalik on. Seega olid teabe nõudmise tingimused täidetud. Seadusest ei tulene, et maksuhaldur peaks välja tooma, mis oli kontrolli alustamise ajendiks või miks maksuhalduril oli põhjust kahelda maksukohustuslase poolt esitatud maksudeklaratsioonide õigsuses. Iseenesest ei pea sellist kahtlust maksuhalduril üldse olema, seadus ei keela teha maksuhalduril ka n.ö pistelist kontrolli suvalise maksukohustuse suhtes, ilma et peaks olema mingi põhjendatud kahtlus maksukohustuslase õigusvastase tegevuse kohta.

11. 4. detsembri 2014 korralduse põhjendavast osast nähtub üheselt, et selle korralduse resolutiivosas nõutud dokumente soovib maksuhaldur saada selleks, et kontrollida kaebaja 2013. aasta veebruarikuu maksukohustuste täitmise õigsust seoses tehingutega, mille väärtus on üle 1000 euro ja mis ei seondu kütuse ostu ega müügiga. Kaebaja ei ole väitnud, et kõnealuse korraldusega temalt nõutud teave poleks eelnimetatud maksukohustuste kontrollimiseks asjakohane või et tegemist oleks näiteks tõenditega, mis maksuhalduril juba olemas on või mida muul põhjusel ei tohiks kaebajalt nõuda. Kaebaja pole toonud välja ka ühtki muud põhjust, mis välistaks 2013. aasta veebruari maksukohustuste täitmise kontrollimise. Käesolevas asjas vaidlustatud maksukohustuste osas ei ole maksuhaldur varem läbi viinud revisjoni, seega ei saa kõne alla tulla MKS § 102 lõikes 3 sätestatud korduvrevisjoni keeld. Samuti ei ole 2013. aasta veebruarikuu maksukohustuste osas möödunud MKS § 98 lõikes 1 sätestatud maksusumma määramise aegumistähtajad, mis vastasel korral võiks muuta kontrolli teostamise mittevajalikuks ja seetõttu kaebaja suhtes ebamõistlikult koormavaks. Nõustuda ei saa ka kaebaja väitega, et talle ei olnud arusaadav, mida maksuhaldur menetleb või kontrollib. Kuna kontrolliobjekt, millega seoses maksuhaldur vaidlustatud käskkirjas loetletud teavet nõudis, on selles käskkirjas endas piisavalt selgelt kirjas, pidi kaebajale olema selge, mida kontrollitakse.

12. Kaebaja omistab eksliku tähenduse maksuhalduri 3. novembri 2014 otsusele nr 12.2-3/229- 1-1, millega tunnistati kehtetuks 18. jaanuari 2013 korraldus nr 12.2-3/229-1. Viimatinimetatud korraldusega reguleeritud üksikküsimuseks ei olnud mitte abstraktselt kontrollimenetluse alustamine, vaid sellega pandi kaebajale kohustus anda maksuhaldurile konkreetset teavet ja esitada dokumente. Selle korralduse kehtetuks tunnistamisest ei tulenenud maksuhaldurile mistahes keeldu 4. detsembril 2014 vaidlusalust korralduse andmiseks. Erinevalt revisjonist, mille alustamise kohta tuleb anda MKS §-s 75 nimetatud korraldus ning mis peab igal juhul lõppema kas maksuotsuse tegemise või MKS § 81 lõikes 4 nimetatud tõendi andmisega, ei sea seadus üksikjuhtumi kontrolli vormis läbi viidavale kontrollimenetlusele selliseid formaalseid nõudeid. Seadus ei näe ette haldusakti andmist üksikjuhtumi kontrolli alustamiseks. Maksuhaldur alustab menetlust esimese menetlustoiminguga või menetluse eesmärgi saavutamiseks vajaliku esimese haldusakti andmisega, milleks üldjuhul peakski olema maksukohustuslaselt teabe ja dokumentide nõudmine. See, et maksuhaldur konkreetse korralduse, millega maksukohustuslaselt teavet nõuti, hiljem kehtetuks tunnistab, ei võta kuidagi õigust edaspidi uut samasisulist korraldust anda. Isegi kui asuda seisukohale, et maksuhalduri 18. jaanuari 2013 korraldusega alustatud menetlus lõppes 3. novembril 2014, siis tuleks käesolevas asjas vaidlustatud korraldust kontrollimenetluse alustamise seisukohast käsitada samaväärsena 18. jaanuari 2013 korraldusega. Sisuliselt tuleks sel juhul öelda, et maksuhaldur alustas käesolevas asjas vaidlustatud korraldusega uut menetlust. Igal juhul oli maksuhalduril 2014. aasta detsembris õigus kaebaja 2013. aasta veebruarikuu maksukohustuste kontrollimiseks menetlust läbi viia ja kaebajalt selleks vajalikku teavet ja dokumente nõuda. 3. novembri 2014 otsusest tegi kaebaja ilmselgelt põhjendamatu järelduse, et maksuhaldur on kaotanud huvi kaebaja 2013. aasta veebruari tehingute maksustamise õiguspärasuse kontrollimiseks. Selles otsuses ei ole maksuhaldur mitte mingil moel viidanud sellele, et kõnealust perioodi rohkem ei kontrollita ning seadus ei võimaldakski maksuhalduril kaebajale mingisuguseid selliseid lubadusi anda.

13. See, millisest hetkest lugeda kontrollimenetlus alanuks, ei ole tegelikult antud juhul üldse tähtis. Oluline on, et vaidlusaluses korralduses on piisavalt täpselt määratletud kontrolli objekt ning kaebaja pidi aru saama, mis põhjusel temalt dokumentide esitamist ja suuliste seletuste andmist nõutakse. Kuna seadus ei nõua üksikjuhtumi kontrolli vormis menetluse alustamise fikseerimist eraldi sellekohase aktiga, ei olnud vaja, et enne 4. detsembri 2014 korraldust oleks antud mõni akt või tehtud mõni toiming, millega oleks üheselt ja siduvalt kindlaks määratud kaebaja 2013. aasta veebruari enam kui 1000-euroste kütusega mitte seotud tehingute maksustamise kontrollimiseks menetluse alustamine. Seetõttu on ainetu ka arutelu selle üle, kas menetluse alguseks tuleks lugeda 27. veebruaril 2013 läbi viidud vaatlust või kaebaja juhatuse liikme poolt seletuste andmist 6. märtsil 2013. Üksikjuhtumi kontrolli menetluse alustamise faktist iseenesest ei tulene kaebajale mitte mingeid õigusi ning see ei pane talle mingisuguseid kohustusi. Need õigused ja kohustused tekivad maksuhalduri poolt menetluse käigus antud haldusaktidest või toimingutest (näiteks kohustus anda teavet ja dokumente, õigus seaduses sätestatud juhtudel teabe andmisest keelduda, õigus viibida menetlustoimingute juures jne). Maksukohustuslane saab tema õigusi rikkuvad haldusaktid vaidlustada, menetlustoimingute õigusvastasusele saab tugineda asjas tehtava lõppotsustuse (nt. maksuotsuse) vaidlustamisel või juhul kui need toimingud rikuvad isiku õigusi lõppotsusest sõltumatult või on sedavõrd tõsised, et õiguspärase lõppotsustuse tegemine on igal juhul välistatud. Maksukohustuslase õigusi võib rikkuda see, kui maksuhaldur nõuab temalt dokumente, ilma et selleks vajadust oleks. Käesoleval juhul ei saa see kõne alla tulla. Vaidlusaluses korralduses on selgelt märgitud, miks neid dokumente maksuhalduril vaja on.

14. Käesoleva vaidluse seisukohast ei ole asjassepuutuv kaebaja seisukoht, et kui menetluse alguseks lugeda 27. veebruaril 2013 toimunud vaatlus, tekib küsimus, kas enne seda kogutud tõendid on saadud menetlusväliselt (kaebuse täienduse p. 2.2). See, kas või milline väärtus on enne käesolevas asjas antud korralduse saamist kogutud tõenditel, ei saa vaidlustatud korralduse õiguspärasust kuidagi mõjutada. Kui kaebaja leiab, et mingi osa tõendeid on kogutud õigusvastaselt ning maksuhaldur neile tõendite alusel hiljem maksukohustust suurendavad asjaolud tuvastab ning maksuotsuse teeb, on kaebajal põhimõtteliselt võimalik maksuotsuse vaidlustamisel tugineda sellele, et see on rajatud lubamatutele tõenditele. Vaatamata eeltoodule juhin tähelepanu siiski sellele, et maksuhalduri 18. jaanuari 2013 korraldus kehtis kuni selle kehtetuks tunnistamiseni. Seega isegi kui sellel korraldusel oleks mingi mõju tähendus edaspidi aset leidnud menetlustoimingute õiguspärasusele, siis tuleks silmas pidada, et kuni 3. novembrini 2014 eelnimetatud korraldus kehtis ning seda pole kehtetuks tunnistatud tagasiulatuvalt. Kindlasti ei tulene 3. novembri 2014 korraldusest, et maksuhaldur ei võiks enne selle korralduse tegemist saadud tõenditele tuginedes maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada või neile maksuotsuse tegemisel tugineda.

15. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuna vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad poolte kulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik