3-13-2256/26 · Eesti Kohtud (Riigi Teataja)

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht

03. veebruar 2015; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-13-2256 Haldusasi U.Õ. kaebus Hanila Vallavalitsuse 08.08.2013 korralduse nr 224 tühistamise nõudes Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebaja – U.Õ., lepinguline esindaja v.adv Indrek Lillo; Vastustaja – Hanila vald, volitatud esindajad v.adv Armand Reinmaa ja adv. Karola Sisask; Kolmas isik – A.M.; Kaasatud haldusorgan – Varbla vald RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 03.02.2015. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hanila Vallavalitsuse 08.08.2013 korraldusega „Maa ostueesõigusega erastamiseks piiride kulgemise ettepaneku muutmine ja kinnitamine“ nr 224 kinnitati ja esitati U.Õ.le Pivarootsi küla Uuetoa hoonete juurde ostueesõigusega erastatava maa täpsustatud piiride kulgemise ettepanek vastavalt lisale ligikaudse pindalaga 18,3 ha. Samuti tunnistati Hanila Vallavalitsuse 08.12.2008 kirjaga nr 5-2-3/1400 U.Õ.le väljastatud Uuetoa hoonete juurde maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud piiride kulgemise ettepanek kehtetuks ning märgiti, et peale Uuetoa maaüksuse erastamist ja kinnistusraamatusse kandmist on maaomanik kohustatud sõlmima eratee avaliku kasutuse lepingu või seadma notariaalse juurdepääsutee servituudi valla üldplaneeringus perspektiivse avaliku teena vormistatud Uuetoa maaüksust läbivale ca 135 m pikkusele teelõigule Uuetoa maaüksusest mere pool asuvate kinnistute kasuks, sh munitsipaalomandis oleva Pivarootsi lautri maaüksuse kasuks. Nimetatud korralduses on veel selgitatud, et kui U.Õ. ei nõustu uue piiride kulgemise ettepanekuga, on tal õigus 15 päeva jooksul ettepaneku saamisest arvates esitada kirjalikult motiveeritud vastuväited. Kui ettepaneku koostaja peab vastuväiteid põhjendatuks, koostab ta uue piiride kulgemise ettepaneku. Kui vastuväiteid ei ole võimalik arvestada, informeerib ettepaneku koostaja sellest kirjalikult, näidates ära vastavad põhjused. Piiride kulgemise ettepaneku alusel on U.Õ. kohustatud tellima katastriüksuse moodustamise tööd vastavat litsentsi omavalt isikult kolme kuu jooksul ettepaneku kättesaamise päevast arvates ja teavitama 10 päeva jooksul Hanila Vallavalitsust tellimuse esitamisest, näidates ära, kellele ja millal on tellimus esitatud. Kui mõjuva põhjuseta ei esitata nimetatud tellimust, kaotab U.Õ. maa erastamise õiguse. Sellisel juhul jäetakse ehitise teenindamiseks vajalik maa riigi omandisse ja ehitise omaniku kasuks seatakse hoonestusõigus (vaidlustatud korraldus, tl 21-25).

2. U.Õ. esitas eelnimetatud korralduse peale 12.09.2013 vaideavalduse, sest ei nõustunud vallavalitsuse poolt koostatud uue piiride kulgemise ettepanekuga (tl 26-27). Hanila Vallavalitsuse 23.09.2013 korraldusega nr 299 jäeti U.Õ. vaie rahuldamata (tl 28-30).

3. U.Õ. esitas 24.10.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Hanila Vallavalitsuse 08.08.2013 korralduse nr 224 tühistamise nõudes (tl 2-7).

4. Tallinna Halduskohtu 18.12.2013 määrusega võeti kaebus menetlusse. Sama määrusega kaasati menetlusse kolmanda isikuna A.M. ja arvamuse andmiseks Varbla vald.

5. Hanila vald esitas vastuse kaebusele 20.01.2014, milles taotles ka Maa-ameti ja Lääne maavanema menetlusse kaasamist (tl 56-61). Kolmas isik ja Varbla vald kaasatud isikuna on samuti kaebuse osas oma seisukohad esitanud (tl 45-47; 87-88).

6. Vastustaja esitas 12.11.2014 Tallinna Halduskohtule järelepärimise haldusasja menetlusliku seisu kohta (tl 95-96), millele Tallinna Halduskohus 17.11.2014 vastas ja esitas vastustajale nõude esitada täiendavaid selgitusi (tl 97). Hanila vald vastas kohtunõudele 01.12.2014.

7. Tallinna Halduskohtu 16.12.2014 määrusega jäeti Hanila valla 20.01.2014 menetlusdokumendis esitatud taotlus Maa-ameti ja Lääne maavanema menetlusse kaasamiseks rahuldamata ning määrati asi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses (tl 108-109).

8. U.Õ. esitas 05.01.2015 täiendavad seisukohad ja menetluskulude väljamõistmise taotluse. Hanila vald esitas omapoolse vastuse kaebaja täiendavale seisukohale 16.01.2015.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

9. U.Õ. taotleb Hanila Vallavalitsuse 08.08.2013 korralduse nr 224 tühistamist.

10. Kaebaja leiab, et Hanila Vallavalitsus on piiriettepaneku koostamisel jätnud ostueesõigusega erastatavast maast alusetult välja maatüki ligikaudse suurusega 4 ha õigustatud subjektile tagastamiseks ja eiranud kaebaja õigust maa erastamiseks kuni 50 ha ulatuses, mis tuleneb MRS §- st 221 lg-st 2.

11. Kaebaja arvates on valla seisukoht kaebajale maa erastamisest vaid 18,25 ha ulatuses ebaõige. Erastamisulatuse põhjendamiseks on viidatud üksnes Maa-ameti 13.02.2004 kirjale. Sisulised põhjendused viidetega vastavatele õigusnormidele on jäetud välja toomata. Vald pidi arvestama kaebaja erastamisavalduses märgitud ulatust 29 ha ja sellest lähtudes määrama maa suuruse ja piirid. Maa erastamisulatus suurusega 18,25 ha ei tulene seadusest ning seega ei saa piiriettepaneku koostamisel lähtuda MRS § 9 lg-s 2 ettenähtud maa poolitamisest.

12. Kaebaja leiab, et A.M.l ei olnud maa tagastamistaotluse esitamise õigust ega ka maa tagastamise nõudeõigust. ÕVVT kohaliku komisjoni 16.12.1994 otsusega tunnistati subjektiks A. M., kes loovutas 02.08.1995 oma tagastamise nõudeõiguse tütrele A.M.le. Maa tagastamise nõudeõiguse loovutamine oli sel ajahetkel reguleeritud tol ajal kehtinud MRS § 19 lõikega 3. Kuna endisel kinnistul asus elamu, mis ei kuulunud loovutamisavalduse tegemise ajal A.M.le ning kuna A.M. ei olnud taotlenud antud piirkonnas ka mingit muud maad, siis ei vastanud maa tagastamise nõudeõiguse loovutamine MRS § 19 lg 3 nõuetele. Kaebaja hinnangul oli A. M. poolt maa tagastamisnõude loovutamine 02.08.1995 avaldusega Eesti NSV tsiviilkoodeksi § 51 lg 1 alusel kehtetu.

13. Vastustaja väide, et Uuetoa A-13 lahustükk on õigustatud subjekti taotluse alusel kompenseeritud, on eksitav. Uuetoa A-13 maa tagastamise toimikust nähtub, et endise kinnistu Uuetoa A-13 üks lahustükk suurusega 6,3 ha asub käesoleval ajal Varbla vallas, mida on võimalik tagastamise subjektile osaliselt tagastada. Kaebaja ei nõustu vastustaja väitega, et Tallinna Halduskohtu 29.03.2011 otsusega haldusasjas nr 3-11-151, punktis 26, on juba lõplikult Varbla vallas asuva lahustüki osas kompenseerimine tuvastatud. Samuti on õigustamatu vastustaja väide, justkui oleks varasemates menetlustes kõik küsimused lõplikult lahendatud. Vald pidanuks sisuliselt põhjendama viitega vastavale õigusaktile, miks ta maa piiride kulgemise ettepaneku tegemisel kaebaja seisukohtadega ei nõustu.

14. Samuti on ebaõige lähtuda piiriettepanekus asjaolust, justkui erastatavat maaüksust läbiv tee kavatsetakse taotleda munitsipaalomandisse. Nimetatud tee ei kuulu vallale. Tee, mille rajajat ja omanikku ei ole võimalik tuvastada, ei saa olla maa erastamist takistavaks rajatiseks maareformi seaduse tähenduses. MRS § 28 lg 1 p 1 ei võimalda sellise tee aluse maa munitsipaalomandisse taotlemist, kui maal ei ole vallale kuuluvat ehitist. Munitsipaalomandisse andmist saab taotleda käesoleval juhul vaid MRS § 28 lg 2 alusel. Sellise maa omandamise eesõigus on kaebajal, kui maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjektil vastavalt maareformi seaduse § 20 lõikele 1.

15. Kaebaja arvates ei oma asja lahendamise seisukohast mingit tähendust vastustaja viide detailplaneeringu kehtestamisele, sest detailplaneering ei anna alust vaidlusaluse maa munitsipaliseerimiseks, kui puuduvad MRS §-s 28 sätestatud alused.

16. Ekslik on vastustaja seisukoht, et vaidlustatud korraldusega on 08.12.2008 piiride kulgemise ettepanekut vaid muudetud. Vaidlustatud korraldusega on tunnistatud kehtetuks piiride kulgemise ettepanek, mis esitati kaebajale Hanila Vallavalitsuse 08.12.2008 kirjaga.

17. Vastustaja 28.11.2014 vastusest kohtunõudele nähtub, nagu oleks endise talu Uuetoa A-13 lahustüki pindala hetkel ligikaudu 22 ha. Kaebaja leiab, et vastustaja on kohtule vastates eksinud ning arusaamatul põhjusel jätnud mulje nagu oleks kõnesolev lahustükk suurem. Hanila Vallavalitsuse 16.11.2000 otsuse nr 315 lisast 1 „Uuetoa maakorralduspiirkonna seletuskiri“ nähtub, et Uuetoa A-13 lahustüki pindalaks on hoopis 21,0 ha. Kaebaja leiab, et põhjendamatu on vastustaja kavatsus tagastada õigustatud subjektile Uuetoa A-13 kinnistu ala, mis on rannajoone arvelt ligikaudu 2 ha võrra suurenenud.

A. M. ei ole 1991. aastal koostatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduses talumaade osalist tagastamist 5 ha suuruses osas taotlenud, taotletud on üksnes ühistatud vara kompenseerimist. Uuetoa A-13 maa 3,2 ha ulatuses A.M.le tagastamise aluseks ei saa olla ka A.M. 02.06.2000 esitatud avaldus maa tagastamise tingimuste muutmise kohta. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et maa tagastamise õigustatud subjektil saaks olla nõudeõigus säilinud üksnes 2,75 ha ulatuses, kuivõrd ülejäänud osas on Uuetoa talu nr A-13 maa talle juba kompenseeritud.

Isegi kui asuda seisukohale, et A.M.l on õigus õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisele viidatud ulatuses, on seda võimalik teha Uuetoa A-13b arvelt, mis asub Varbla vallas. Asjakohatud on vastustaja väited nagu puuduks võimalus Varbla vallas asuva lahustüki arvelt maad tagastada, kuivõrd kõnesolev lahustükk juba kompenseeriti. Hanila Vallavalitsuse 16.06.2000 korralduses nr 165 puudub viide, et Varbla vallas asuv lahustükk oleks kompenseeritud. Vastustaja põhjendus, et lahustüki kompenseerimist näitab Hanila Vallavalitsuse korraldus 20.10.2000 nr 284, ei ole asjakohane.

Korraldus nr 284 ei ole iseseisvaks mittetagastamise aluseks, vaid eksisteerib koos Hanila Vallavalitsuse 16.06.2000 korraldusega nr 165. Kaebaja leiab, et Uuetoa lautri tee munitsipaliseerimine ja selle mittearvamine ostueesõigusega erastatava maa koosseisu on vastuolus kehtivate õigusaktidega. Vastustaja ei ole vaidlustatavas korralduses tuginenud ühelegi maa munitsipaalomandisse andmise aluseks olevale sättele. Kuna Uuetoa lautri tee omandamise eesõigus on ainult kaebajal, siis puudub õiguslik alus tee alust maad munitsipaalomandisse taotleda.

Väär on ka vastustaja seisukoht, et kaebaja ei saa Uuetoa lautri tee munitsipaliseerimisele enam vastuväiteid esitada, kuivõrd tee avalikuks muutmist käsitlevat detailplaneeringu kehtestamise otsust ei ole kohtus vaidlustatud ning otsus on jõustunud. Detailplaneering ei anna iseseisvat alust maa munitsipaalomandisse andmiseks. Samuti ei saa maa munitsipaalomandisse taotlemise aluseks olla see, et maatükil olev tee on üldplaneeringu kohaselt muudetud avalikult kasutatavaks teeks. Lisaks leiab kaebaja, et vastustaja on 08.08.2013 korraldust koostades rikkunud haldusmenetluses kehtestatud põhjendamiskohustust.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

18. Hanila vald palub jätta U.Õ. kaebuse rahuldamata.

19. Kaebaja esitas 29.11.1996 avalduse ca 29 ha maa erastamise kohta, kusjuures Uuetoa A-13 põhitüki suurus, kus asub kaebaja elamu, on ainult ca 20 ha ja piirnevaid vabu maid seal ei ole. Uuetoa A-13 õigustatud subjektiks tunnistatud isik taotles maa osalist tagastamist ja kompenseerimist. Tulenevalt MRS § 6 lg 2 p-st 3 ei oleks maa täies ulatuses tagastamine võimalik ja õigustatud subjektil oli seaduslik õigus nõuda maa osalist tagastamist ja ülejäänu osas kompensatsiooni. Kuna Uuetoa A-13 õigustatud subjekt taotles maa tagastamist osaliselt ja tal oli selleks õigus, võis kaebaja tulenevalt MRS § 9 lg-st 2 erastada 18,25 ha maad. Õigustatud subjekt taotles 02.06.2000 esitatud avalduses 2 lahusmaatüki kompenseerimist ja maa osalist tagastamist ca

20 ha suurusest põhitükist. Seega tuli lähtuda MRS § 9 lg-s 2 ettenähtud maa poolitamisest ja kuna antud juhul piirnevad vabad maad puuduvad, oli kaebajal elamu omanikuna õigus erastada tagastatava kinnistu arvelt maksimaalselt 20 ha maad, kuid mitte rohkem, kui jääb maad õigustatud subjektile. Kogu Uuetoa talu nr A-13 endise kinnistu suurus on 36,5 ha, siis eeldusel, et teisi taotlejaid ei ole, oli elamu omanikul õigus erastada maksimaalselt 18,25 ha. Ebaõige on kaebaja väide, et MRS § 9 lg 2 näeb erastamisõiguse ette vähemalt 20 ha ulatuses, kuivõrd erastamisõiguse näeb MRS § 9 lg 2 käesoleval juhul ette maksimaalselt 20 ha ulatuses.

20. Vastustaja on erastatavast maast välja jätnud rannajoone arvelt lisandunud maa ning munitsipaliseeritava Uuetoa lautri tee maa. MRS § 20 lg-st 1 tuleneb, et erastamisele kuulub maa, mida sama seaduse alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Kaebaja viidatud äralõige on tehtud õiguspäraselt ja kaebaja õigusi ei ole rikutud. Vastustaja ei saa erastada maad, mis seaduse järgi erastamisele ei kuulu ega ka maad, mille munitsipaliseerimine on põhjendatud ning kehtivate õigusaktidega ka otsustatud.

21. Kaebaja on MRS § 221 lõiget 2 tõlgendanud meelevaldselt. Ostueesõigusega erastamisel tuleb järgida ka MRS § 9 lg-t 2, millele vastustaja on viidanud nii vaidlustatud 08.08.2013 korralduses kui ka vaideotsuses. Arvestades MRS § 9 lg-t 2, on elamu omanikul ehk erastamise õigust omaval isikul õigus erastada maksimaalselt pool tagastamise objektist olevast kinnistust ehk 18,25 ha (piiride kulgemise ettepaneku kohaselt märgitud ca 18,3 ha). Kaebaja maa erastamisulatus on määratud kindlaks õigusaktidele tuginedes, seega on väide, et erastamisulatuse põhjendamiseks viidatakse üksnes Maa-ameti 13.02.2004 kirjale, ebaõige.

22. Vastustaja hinnangul ei selgita kaebaja väited õigustatud subjekti õiguste puudumise kohta kuidagi 08.08.2013 korralduse õigusvastasust. Isegi kui oletada, et A.M. ei oleks õigustatud subjektiks, ei oleks kaebajal võimalik ostueesõigusega erastada maad tema poolt soovitud ulatuses, sest Pivarootsi küla Uuetoa talu nr A-13 endise kinnistu suurusega 36,5 ha õigustatud subjekti olemasolu on tuvastatud ja seega ei ole kaebajal mingil juhul võimalik nõuda kogu kinnistut või ca

29 ha endale erastamist. ÕVVTK Lääne Maakonnakomisjoni 16.12.1994 otsusega nr 105 tunnistati õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise õigustatud subjektiks A. M. Seega ei eksisteeri ka olukorda, kus õigustatud subjekti ei ole. A. M. oli esitanud 22.11.1991 avalduses taotluse õigusvastaselt võõrandatud ühistatud vara, s.h talumaa kompenseerimiseks ja osaliseks tagastamiseks. Kuna õigustatud subjekt taotles ka maa tagastamist, oli maa tagastamise nõudeõiguse loovutamine kooskõlas MRS § 19 lg-ga 3 ja loovutamine oli õiguspärane. Hanila Vallavalitsuse 16.06.2000 korraldusega nr 165 on tehtud otsus mitte tagastada Pivarootsi külas Uuetoa A-13 talumaast 15,5 ha ja alustada õigusvastaselt võõrandatud Uuetoa A-13 talu kinnistu nr 8806 maa kompenseerimise menetlust. Hanila Vallavalitsuse 20.10.2000 korraldusega nr 284 on õigustatud subjektile kompenseeritud 15,5 ha (lahustükid Varbla ja Hanila vallas) ja 18.10.2002 korraldusega nr 253 on kompenseeritud 18,25 ha. 26.10.2000 kirjaga nr 54-5/473 on Hanila Vallavalitsus teatanud Varbla Vallavalitsusele endise Uuetoa A-13 kinnistu Varbla vallas asuva lahusmaatüki kompenseerimisest ja lisanud ka kompensatsiooni suuruse arvutuse. Seega on A.M.le õigusvastaselt võõrandatud 36,5 ha suurusest endisest Uuetoa A13 kinnistust tema soovil kompenseeritud 15,5 ha, millest Varbla vallas asuv lahusmaatükk moodustab 6 ha ja Hanila vallas asuv lahusmaatükk 9,5 ha. Täiendavalt on kinnistu põhitükist hilisema 18.10.2002 korraldusega kompenseeritud 18,25 ha. Kuna Varbla vallas asuv lahusmaatükk on õigustatud subjektile kompenseeritud, ei saa sama maatükki tagastada. Kompenseerimise korraldusi ei ole vaidlustatud kaebaja ega ühegi muu isiku poolt. Kaebaja on jätnud tähelepanuta, et juba A. M. poolt esitatud avalduses taotleti maa osalist tagastamist ning vastavalt asjaoludele on vald kohustatud osa endise Uuetoa A-13 põhitükist õigustatud subjektile tagastama.

23. Kaebaja väide, et vastustaja lähtub üksnes varasemas haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses tehtud otsustest, ei ole õige. Kohtumenetluse nr 3-11-151 esemeks oli küll menetluse uuendamise küsimus, kuid Tallinna Halduskohus oma otsuses (p 26) ütles konkreetselt, et kohtule esitatud tõendeid kogumis hinnates tuleb lugeda tuvastatuks, et Varbla vallas asuv lahustükk maa tagastamise õigustatud subjektile kompenseeriti.

24. Vastustaja leiab, et Uuetoa lautri tee taotlemine munitsipaalomandisse on lubatud ja seadusega kooskõlas. Ka tee munitsipaliseerimise küsimus on korduvalt varasemas haldusmenetluses läbi arutatud. Kaebaja on täpselt samad vastuväited tee munitsipaliseerimisele esitanud ka haldusasjas nr 3-11-151. Hanila Vallavolikogu otsusega 26.01.2012 nr 98 kehtestati Pivarootsi küla Uuetoa lautri tee detailplaneering. Detailplaneeringuga on Uuetoa lautri tee muudetud üldplaneeringus perspektiivseks avalikuks teeks, mis edaspidi taotletakse munitsipaalomandisse. Detailplaneeringu kehtestamise otsust ei ole kohtus vaidlustatud ja otsus on jõustunud. Uuetoa lautri tee jätmine munitsipaalomandisse on lubatud ja vajalik MRS § 28 lg 2 ja looduskaitseseaduse § 36 lg 2 alusel. Teemaa mittearvamine ostueesõigusega erastava maa koosseisu on kooskõlas kehtivate õigusaktidega ning planeeringu ning maakorralduse nõuetega. Varasemas haldusmenetluses on kaebaja ise nõustunud teemaa munitsipaliseerimisega.

25. Piiriettepaneku koostamisel on välditud kaebaja erastamisulatuse vähendamist Uuetoa lautri tee munitsipaliseerimise tõttu. Vältimaks olukorda, kus erastatavaks maaks määratud maad läbib kaks perspektiivset vallateed ja seega ei oleks piiride kulgemise ettepanek kooskõlas MRS § 221 lg-s 2 sätestatuga, otsustas Hanila Vallavolikogu 25.04.2013 Uuetoa lautri tee taotleda munitsipaalomandisse, kuid ca 135 m pikkune teelõik erateest Vaariku nr 1950222 jätta ostueesõigusega erastatava Uuetoa maaüksuse hulka. Vastustaja on uue piiride kulgemise ettepaneku koostamisel ja 08.08.2013 korralduse nr 224 andmisel tegutsenud U.Õ. huve arvestades ning võimaldanud uue ettepanekuga nii avalikke huve järgiva Uuetoa lautri tee munitsipaliseerimise kui ka ostueesõigusega erastamise õigust omavale isikule seadusega lubatud piirides võimalikult suures ulatuses maa erastamise.

26. Vastustaja on seisukohal, et 08.08.2013 korralduse nr 224 andmisel on järgitud õigusaktide nõudeid ning piiride kulgemise ettepaneku muutmise ja kinnitamise korraldus on õiguspärane.

27. Täiendavas, 16.01.2015 seisukohas (tl 139-141 märgitud kohad) märgib vastustaja, et lahustüki suurus on hetkel ca 22 ha. Kaebaja väide, et rannajoone arvelt suurenenud kinnistu ala tagastamine õigustatud subjektile on põhjendamatu, ei ole õige ja seda ei toeta ka Maa-ameti arvamus. Täiesti alusetud on kaebaja väited selles osas, et õigustatud subjektile A.M.le ei saagi maad tagastada. A.M. on peale nõudeõiguse omandamist tunnistatud õigustatud subjektiks ja sellekohane otsus on õiguslikult siduv tänase päevani. Mis puudutab aga Uuetoa lautri teed, siis see tee oli olemas juba 1938. aasta skeemilisel kaardil. Tee oli siis küll osaliselt veidi teises asukohas, kuid avalik kasutus oli teel juba enne maa õigusvastast võõrandamist. Ostueesõigusega erastatava maa suurus on määratud õiguspäraselt ka ilma teeta. Lisaks on kaebaja ise varasemalt kinnitanud, et teed ta enda kinnistule ei ole kunagi tahtnud. Teemaa erastamist ei ole pidanud otstarbekaks ka Maa-amet.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

28. Kaebaja väide sellest, et A.M.l ei olnud üleüldse õigust taotlust esitada, on arusaamatu. Kaebaja on takistanud menetlust juba aastaid ja vara tagastamise menetluse jätkamine on võimatu (tl 88).

KAASATUD HALDUSORGANI ARVAMUS

29. Varbla vald märgib, et lahusmaatükk A-13 Uuetoa, mis asub praeguse Varbla valla haldusterritooriumil, on 6,0 ha pindala ja 17 904 krooni ulatuses (2984 kr/ha) õigustatud subjekti taotluse alusel subjektile kompenseeritud ja seda ei saa tagastada. Kompensatsiooni määramisest on Hanila Vallavalitsus teavitanud 20.10.2000 kirjaga nr 54-5/473.

KOHTU PÕHJENDUSED

30. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Hanila Vallavalitsuse 08.08.2013 korraldust nr 224, millega kinnitati maa ostueesõigusega erastamise piiride kulgemise ettepanek Pivarootsi külas asuvate ja õigusvastaselt võõrandatud Uuetoa A13 hoonete juurde vastavalt sellekohasele lisale ning märgiti, et maaüksuse ligikaudne pindala on 18,3 hektarit. U.Õ., kes soovis Uuetoa A13 endise kinnistu lahustükil paikneva elamu juurde maa ostueesõigusega erastamist 29 hektari ulatuses, taotleb eelnimetatud korralduse tühistamist, sest erastatavast maast on tehtud ligikaudu 4 hektari suurune alusetu äralõige, mistõttu ei ole õige ka kogu erastatava maa ulatus ja vastav piiride kulgemise ettepanek.

31. Vaidlustatud korralduse andmise õigusliku alusena on vastustaja viidanud maareformi seaduse §

20 lõikele 1, §-le 21, §-le 221, § 23 lõikele 11, Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kehtestatud maa ostueesõigusega erastamise korra §-dele 131 – 134, Hanila valla üldplaneeringule ning Hanila Vallavolikogu 26.01.2012 otsusega nr 98 kehtestatud Uuetoa lautri tee detailplaneeringule. MaaRS § 20 lg 1 esimese lausega on sätestatud, et erastamisele kuulub maa, mida maareformi seaduse alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Sama seaduse § 21 puudutab maa erastamise ja maa kasutusvaldusesse saamise õigustatud subjektide ringi ning seonduvalt eelnimetatuga ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust olnud. MaaRS § 221 lg 1 kohaselt võib ostueesõigusega maad erastada sama seaduse paragrahvides 7, 8, 9, 10, paragrahvi 20 lõigetes 11 ja 12 ning paragrahvis 21 sätestatud ulatuses, kui MaaRS § 211 ei tulene teisiti. MaaRS § 23 lg 11 reguleerib katastriüksuse moodustamise tööde tellimise, vastavate tähtaegade arvestamise ja sellekohase tegevusetuse tagajärgedega seonduvaid küsimusi ning käesoleva vaidluse kontekstis otseselt asjassepuutuv ei ole. Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kehtestatud maa ostueesõigusega erastamise korra §-d 131 – 134 seostuvad ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride kindlaksmääramisega ning samuti reguleeritakse tegevust olukorras, kus taotleja esialgse piiride kulgemise ettepanekuga ei nõustu. Antud juhul ei ole kaebaja õigustatud subjektiga piiride kulgemise osas kokkuleppele saanud, vastustaja on omapoolse piiride kulgemise ettepaneku teinud, mille peale esitas kaebaja vaide ja mis jäeti Hanila Vallavalitsuse 23.09.2013 vaideotsusega nr 299 rahuldamata (tl 28-30). Vastustaja uut piiride kulgemise ettepanekut enam ei teinud. Lähtuvalt eeltoodust tuleb kohtul kontrollida ja hinnata kas ostueesõigusega erastatava maa ligikaudse suuruse ja piiride määramisel on lähtutud asjakohastest õigusnormidest ja kas seejuures ei ole tehtud olulisi kaalutlusvigu.

32. Viited vallavalitsuse 08.08.2013 korralduse nr 244 andmise aluseks olevatele õigusnormidele on üldjoontes asjakohased, kuid antud juhul on sellest kõige tähenduslikum MaaRS § 221 lõikes 1 sisalduv regulatsioon, mille kohaselt võib erastada ostueesõigusega maad sama seaduse paragrahvides 7, 8, 9, 10, paragrahvi 20 lõigetes 11 ja 12 ning paragrahvis 21 sätestatud ulatuses, kui MaaRS § 211 ei tulene teisiti. Maareformi seaduse § 7 reguleerib maa tagastamist linna piirides, § 8 ENSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maa tagastamist (jagamist) ning § 10 väljaspool linna piire asuva maa tagastamist, millel asuvad riigi, kohaliku omavalitsuse või juriidilise isiku hooned (rajatised). Seega on käesoleva vaidluse puhul asjassepuutuv eelkõige maareformi seaduse § 9, millega reguleeritakse sellise väljaspool linna piire asuva maa tagastamisega seonduvaid küsimusi, millel asuvad füüsilise isiku hooned. MaaRS § 9 lg 2 teise ja kolmanda lausega sätestatakse, et kui elamu omanik saab piirnevate maade arvel erastada vähem kui 20 ha maad, on tal õigus tagastatava kinnistu arvelt erastada täiendavalt maad 20 ha-st puudujäävas osas, kuid mitte rohkem, kui jääb õigustatud subjektile ja et vabade piirnevate maade puudumisel jagatakse maa õigustatud subjekti ja elamu omaniku vahel võrdsetes osades, kusjuures elamu omanikul ei ole õigust nõuda rohkem kui 20 ha maad. Antud juhul ostueesõigusega erastatava maaga teisi vabu maatükke ei piirne ning kaebajal oleks teoreetiliselt võimalik erastada

20 hektarist puudujäävas osas maad õigustatud subjekti poolt osaliselt tagasi taotletava kinnistu arvelt, kuid samas ei võimalda seadus saada taolises olukorras maad rohkem kui seda õigustatud subjektile jääks. Vaidlustatud haldusaktis on märgitud erastatava maaüksuse ligikaudseks pindalaks küll 18,3 ha, kuid sisuliselt on vastustaja seisukohal, et ostueesõigusega oleks võimalik erastada Uuetoa A-13 lahustükist, kus asub U.Õ. elamu, talle kõige rohkem 18,25 hektarit. Siinkohal on lähtutud maa võõrandamisaegsest üldpindalast, milleks oli 36,5 hektarit ja milles ei ole menetlusosaliste vahel ka vaidlust ning maareformi seaduse § 9 lõikest 2 ja § 221 lõikest 1.

33. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga selles, et antud juhul kohalduvad maareformi seaduse § 9 teise lõike teine lause ja § 221 lõige 1, mis tähendab seda, et vabade piirnevate maatükkide puudumisel ei saa kaebaja erastada rohkem kui seda saaks teha õigustatud subjekt. Lähtudes õigusvastaselt võõrandatud maa 36,5 hektari suurusest pindalast, ei saa kaebaja õigustatud subjektist rohkem maad ainult siis, kui talle erastatakse kuni 18,25 hektarit. Mis puutub õigustatud subjekti, siis oli tal õigus taotleda maa osalist tagastamist ning ka osalist kompenseerimist. Selles, et tegemist oli õigusvastaselt võõrandatud maaga, et A. M. oli tunnistatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise õigustatud subjektiks, kes omakorda loovutas nõudeõiguse oma tütrele A.M.le ja et A.M.le on käesolevaks ajaks õigusvastaselt võõrandatud vara ühtlasi kompenseeritud, sisulist vaidlust olla ei saa. Seonduvalt vara kompenseerimise ja nõudeõiguse loovutamisega on esitatud haldusasja materjalide juurde Hanila Vallavalitsuse 16.06.2000 korraldus nr 165, 20.10.2000 korraldus nr 284 ning 18.10.2002 korraldused nr 243 ja 253. Olukorras, kus vara kompenseerimine nähtub (vähemalt kaudselt) mitmetest haldusaktidest ja asjassepuutuvad isikud väidavad, et õigusvastaselt võõrandatud vara on vastavas osas kompenseeritud, jäävad kaebaja vastupidised väited paljasõnaliseks. Samuti on paljasõnaline väide selle kohta, et A.M.l ei saanudki olla maa tagastamise nõudeõigust. Nimetatud väide ei ole kooskõlas haldusasjas juurde esitatud materjalidega, millest ilmneb, et A.M. nõudeõigust on aktsepteeritud kohe avalduse esitamise järgselt ning see seisukoht kajastub ka hilisemates haldusaktides, kusjuures kaebaja ei väida, et need oleks hiljem kehtetuks tunnistatud. 2000. või 2002. aastal antud haldusaktide vaidlustamise perspektiivid oleksid aga vaidlustamiseks antud tähtaja möödalaskmise tõttu praeguses menetlusjärgus äärmiselt küsitavad. Siinkohal tuleb nõustuda vastustaja seisukohaga ka selles, et õigustatud subjekt oli määratletud ning olenemata võimalikust vaidlusest seonduvalt nõudeõigusega, ei oleks saanud kaebaja nagunii üle 18,25 hektari maad erastada, sest õigustatud subjekt oli taotlenud maa (osalist) tagastamist. Kompenseeritud lahustükke ei saa aga enam hiljem õigustatud subjektile tagastada (ORAS § 17 lg 5).

34. Lähtuvalt eeltoodust on kaebaja taotlus 29 hektari erastamiseks alusetu ja seda iseäranis olukorras, kus Uuetoa A-13 lahustükiga vabu piirnevaid maatükke ei ole ja kus Uuetoa A-13 lahustüki endine (ametlik) suurus on ainult 20,15 hektarit. See, et maatükk käesolevaks ajaks rannajoone arvelt mõnevõrra suurenenud on, ei ole erastamise ulatuse kontekstis asjassepuutuv. Alusetu on ka väide piiride kulgemise ettepaneku kinnitamise juures ligikaudu 4 hektari suuruse ala väljajätmisest erastatava maa hulgast, sest kaebaja ei saaks erastada üle 18,25 hektari ning vaidlustatud haldusaktiga kinnitatud piiride kulgemise ettepaneku kohaselt ongi erastatava maaüksuse pindala taoliselt määratletud, ligikaudse pindalana isegi 18,3 hektari ulatuses, kuid siinjuures tuleb arvestada sellega, et tegemist on ligikaudse pindalaga.

Seega ei ole vastustaja midagi välja jätnud, sest üle 18,25 hektari nagunii erastada ei saa. Mis puutub aga sellesse, kuidas ostueesõigusega erastatava maa piir konkreetselt kulgeb, siis kohus ei või haldusorgani asemel piiri paika panna, vaid üksnes kontrollida ja hinnata kas haldusorgani poolne kaalutlusõiguse teostamine on toimunud õiguspäraselt ning põhilisi kaalutlusreegleid järgides. Siinkohal tuleb asuda seisukohale, et käesoleva haldusasja raames vaidlustatud haldusakti puhul on need haldusmenetluse seaduse §-s 54 sätestatud nõuded üldjoontes täidetud.

Tegemist on kaheksaleheküljelise haldusaktiga, milles on esitatud olulised asjaolud ning eelnev menetluse käik. Samuti on toodud välja kaalutlused, millest haldusakti vastuvõtmisel lähtuti. Kaebaja on tõstatanud küsimusi üksnes seoses A.M. nõudeõigusega, erastatavaning õigustatud subjektile osaliselt tagastatava maatüki suurusega ning maa (tee) kavandatava munitsipaalomandisse andmisega. See aga tähendab seda, et kaebaja on vaielnud valla poolt esitatud piiridele kulgemise ettepanekule igakülgselt vastu, kuid omapoolset alternatiivset pakkumist, mis baseeruks selgel eeldusel selle kohta, et 18,25 hektarist suuremas ulatuses ei ole põhjust maa erastamist nõuda, tehtud ei ole.

Tegelikult põhinevad kaebaja vastuväited arusaamisel, et maad peaks olema võimalik tunduvalt rohkem erastada, kuid nimetatud seisukoht ei ole õige. Taolises olukorras lähtub kohus piiride kulgemise osas vastustaja kirjeldusest ning põhjendustest. Kaebaja õigusi vaidlustatud haldusakt ei riku, sest vähemalt 18,25 hektarit maad võimaldatakse erastada. Mis puutub tulevikus munitsipaalomandisse taotletavasse tee-alasse, siis vastavalt maareformi seaduse § 20 lõikele 1 kuulub erastamisele üksnes selline maa, mida ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse.

Maareformi seaduse § 28 lõikes 1 on sätestatud teatavad piirangud, millele on kaebaja ühtlasi osundanud, kuid tulenevalt sama seaduse ja paragrahvi teisest lõikest võib anda munitsipaalomandisse ka lõikes 1 nimetamata maad, mis on vajalik kohaliku omavalitsusüksuse ülesannete täitmiseks ja arenguks. Seega ei ole tee munitsipaalomandisse taotlemine välistatud ning ostueesõigusega erastamise juures on võimalik sellega eelnevalt arvestada. Vastustajal on õigus osundada piiride kulgemise ettepaneku kinnitamise menetluses nendele asjaoludele, mille kohaselt peaks tee hiljem siiski munitsipaalomandisse kuuluma ning selles mõttes on vallavalitsuse viited sellekohasele üldplaneeringule ja detailplaneeringule seonduvalt tee munitsipaalomandisse taotlemisega asjakohased.

Seoses eelnimetatuga ei saa asuda seisukohale, et tegemist oleks olnud kaalutlusvigadega.

35. Lähtuvalt eeltoodust jääb kaebus rahuldamata. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ega kolmas isik ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Enno Loonurm Kohtunik