3-13-437/45 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Agu Timmi ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht

3. veebruar 2015, Tartu Haldusasja number 3-13-437 Haldusasi A.M. kaebus Maksuja Tolliameti 16. jaanuari 2013. a vastutusotsuse nr 13-7/191-9 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 2. juuli 2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus A.M. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja A.M. Vastustaja Maksuja Tolliamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 2. juuli 2013. a otsus muutmata.

2. Võtta apellatsioonkaebuse lisad asja materjalide juurde.

3. Jätta apellandi menetluskulu tema enda kanda.

4. Jätta rahuldamata apellandi taotlus asjas istungi korraldamiseks. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 5. märts 2015).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksuja Tolliameti 16. jaanuari 2013. a vastutusotsusega nr 13-7/1919-9 kohustati A.M. t tasuma solidaarselt OÜ-ga Sinilill Tartu viimase maksuvõla 47 041,95 eurot.

2. A.M. esitas kaebuse vastutusotsuse tühistamiseks. Kaebuse kohaselt ei pidanud A.M. aru saama, et äriühing on makseraskustes ja ei suuda tasuda maksuvõlgasid, ning ekslik on maksuhalduri seisukoht, et ta oleks pidanud esitama 2010. a juulis pankrotiavalduse.

3. Tartu Halduskohtu 2. juuli 2013. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.

3.1. Kaebajalt nõutakse OÜ Sinilill-Tartu maksukohustuse tasumist avalik-õiguslikul alusel (maksukorralduse seaduse (MKS) § 96 lg 1, § 8 lg 1 ja § 40 lg 1), mitte riigile tekitatud kahju hüvitamist eraõiguslikul alusel. Seetõttu pole asjakohased kaebaja viited eraõiguslikule deliktiõigusele.

3.2. Asjas on täidetud MKS § 96 lg-s 5 sätestatud vastutusotsuse tegemise eeldused ning ei esine MKS § 96 lg-s 6 sätestatud vastutusotsuse tegemist välistavaid asjaolusid.

3.3. Kohus ei nõustunud kaebaja seisukohaga, et 2010. a suvel ei olnud äriühing püsivalt maksejõuetu ning oli alust arvata, et äriühingu majanduslik olukord paraneb. Äriühingu ajutise pankrotihalduri aruandest nähtuvalt oli 2010. aastal äriühingu omakapital muutunud negatiivseks ja võlgnik oleks pidanud pankrotiavalduse esitama juba 2010. aastal, kui oli näha, et omakapital on muutunud negatiivseks ning kulusid ei suudetud vähendada. See asjatundja arvamus on piisav, et põhjendada maksuhalduri väidet püsiva maksejõuetuse väljakujunemise kohta 2010. aasta juuniks. Arvelduskonto arestimise tõttu toimus äriühingu majandustegevus sularahas kassapõhiselt. 2010. aasta teisel poolaastal on äriühing maksukohustuse täitmiseks teinud üldse ainult neli makset. Seega ei olnud tegemist üksnes kaebaja väidetud bilansilise maksejõuetusega. Kahjumliku tegevuse jätkumine oli võimalik ainult seetõttu, et maksude tasumise kohustust ei täidetud. Maksukohustuse täitmata jätmise kaudu finantseeriti igapäevast majandustegevust.

3.4. Kohus ei nõustunud ka kaebaja arvamusega, et kaebaja ei pidanud äriühingu maksejõuetusest aru saama, kuna ta lootis äriühingu majandusliku olukorra paranemist majanduskriisi taandumise ja uute klientide saamise kaudu. Kaebaja oli äriühingu ainuosanik, ainuke juhatuse liige ja tegeles ainuisikuliselt raamatupidamisega. Seega oli kaebajal ülevaade äriühingu finantsolukorrast, kliendibaasist ja selle laiendamise võimalustest. Maksuhaldur oli äriühingu arvelduskonto arestinud 2009. aastal, kuid kaebaja on kinnitanud, et jätkas pärast seda majandustegevust sularahapõhiselt, sest arvelduskontole laekunud raha läks maksuametile. Seega korraldas kaebaja teadlikult äriühingu majandustegevust selliselt, et maksukohustuse täitmata jätmise kaudu saada piisavalt vahendeid hankijatele ja töötajatele tasumiseks.

3.5. Kohus nõustus maksuhalduriga, et hiljemalt 2010. aasta suvel eelmise aasta majandusaasta aruande koostamisel pidi kaebaja mõistma, et äriühing on püsivalt maksejõuetu. 2009. aasta lõpuks oli kahju tõttu vähenenud äriühingu omakapital 53 470 kroonini (ületas äriseadustiku (ÄS) §-s 136 sätestatud osakapitali minimaalse suuruse üksnes 13 470 krooni võrra) ning kahjumliku tegevuse jätkumise tõttu oli ilmne, et majandusaasta aruande esitamise ajal 2010. a suvel ei täitnud äriühing enam osaühingule esitatavat kapitalinõuet. Sealjuures oli ÄS § 171 lg 2 p-st 1 tulenevalt osanikel kohustus otsustada täiendava raha kaasamise või osaühingu tegevuse lõpetamise üle, kui osaühing ei täida minimaalse osakapitali nõuet. Seega oli kaebaja ettevõtte maksejõuetusest teadlik ning väide, et tegemist oli vaid bilansilise maksejõuetusega, on ennastõigustav.

3.6. Selles olukorras pidi kaebajale olema ilmne, et maksejõuetus on süvenev ning pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata jätmine ja tegevuse jätkamine on kvalifitseeritav käibes nõutava hoole olulisel määral järgimata jätmisena, so raske hooletusena võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4 järgi. Seetõttu on vaidlustatud vastutusotsuses põhjendatult leitud, et kaebaja on raske hooletuse tõttu jätnud täitmata ÄS § 180 lg-st 51 tuleneva kohustuse esitada äriühingu pankrotiavaldus. Pankrotiavalduse esitamata jätmine tõi kaasa selle, et äriühing ei olnud suuteline täitma tegevuse jätkamisel tekkinud maksukohustusi. Pankrotiavalduse esitamisel oleks äriühingu tegevus lõppenud ning täiendavat maksukohustust ei oleks tekkinud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. A.M. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:

4.1. Äriühingu maksejõuetust tuleb hinnata selle ajahetke seisuga, mil hindamine toimub ning pärast seda ilmnenud asjaolusid ei saa hiljem arvesse võtta. Maksejõuetust ei ole võimalik tuvastada üksnes mõne raamatupidamisliku näitaja, nt netovara seisundi või kahjumi suuruse alusel. Üksnes sellest, et äriühingu netovara on negatiivne, ei saa automaatselt järeldada, et äriühing on pankrotiseisus. Äriühingu juhatuse liikmel tekib ÄS § 180 lg 51 järgi pankrotiavalduse esitamise kohustus siis, kui äriühingu püsiv maksejõuetus on ilmne.

4.2. Kaebajal oli lootust äriühingu majandusliku seisundi paranemisele. Osaühingul tekkisid majanduslikud probleemid peale rendilepingu ülesütlemist ühes tootmisruumis ja üldise majanduslanguse saabumise tõttu. Samuti pidi osaühing maksma ülesöeldud tootmisruumis töötanud töölistele koondamishüvitisi. Seega tulenesid majandusraskused objektiivsetest, osaühingust mittesõltuvatest põhjustest. Samas ei olnud põhjendamatu loota, et majandus taastab, sellest räägiti ka meedias.

4.3. Majanduslanguses ei esitanud kaugeltki kõikide äriühingute juhatuse liikmed kohe pankrotiavaldust. Seega arvas ja lootis enamik mõistlikke inimesi samamoodi nagu kaebaja ning seega saab kaebaja käitumist lugeda hoolsaks, kuna kaebaja asemel käituks nii iga teine mõistlik inimene.

4.4. Pankrotiavalduse esitamata jätmist ei heideta kaebajale ette ei ajutise pankrotihalduri aruandes ega ka Tartu Maakohtu määruses, millega lõpetati osaühingu pankrotimenetlus raugemise tõttu.

4.5. Osaühing tegutses küll kahjumiga, kuid ainuüksi kahjumi järgi ei saa tuvastada äriühingu püsivat maksejõuetust. Osaühing tasus kõigile hankijatele regulaarselt kauba eest, tasus rendimakseid jne. Ka maksuhaldurile tasuti maksusid, kuigi mitte vajalikul määral. Seega on põhjendamatu kohtu järeldus, et kaebaja korraldaski osaühingu tegevuse ümber nii, et arveldus käis ainult sularahas ja tegutseda sai osaühing ainult seetõttu, et ta ei maksnud maksusid. Kauba ostjad tasusid osaühingule nii sularahas kui pangaülekannetega. Kui kaebaja oleks tahtnud vältida maksude maksmist täielikult, oleks ta võtnud ostjatelt vastu ainult sularaha.

4.6. ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud pankrotiavalduse esitamise kohustuse eesmärgiks ei ole tagada riigile võimalus nõuda maksutulu sisse võimalikult suures ulatuses väljaspool maksukohustuslasest äriühingu pankrotimenetlust. ÄS § 180 lg-s 51 ja VÕS §-de 1043 ja 1045 lg

1 p 7 alusel ei saa nõuda kaebajalt põhimõtteliselt kogu maksusummat, mida osaühingult saada ei õnnestunud.

4.7. Väärtusetuks muutunud maksunõudeid on olemuslikult võimalik pidada riigi saamata jäänud tuluks. Kui osaühing ei olnud juba maksukohustuse tekkimise ajal majanduslikult suuteline maksukohustust täitma, ei olnud ka maksunõue algusest peale sissenõutav (RKKKo 3-1-1-57-11, p 47). Ei ole tõendatud, et varasema pankrotiavalduse esitamise korral oleks õnnestunud maksuhalduri nõudeid rahuldada suuremas ulatuses, ning et just pankrotiavalduse esitamisega viivitamine tõi kaasa maksuhalduri kahju suurenemise.

4.8. On ilmne, et ka maksuhaldur lootis riigi majandusolukorra paranemist ja seda, et osaühing suudab tulu kasvatada ja kasumit teenida. Kui juba maksuhaldur seda lootis, siis ei saa kaebajale ette heita sellesama lootmist.

5. Maksuhalduri vastuses leitakse, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks pole alust ja põhjendatakse seda järgnevalt.

5.1. Asjaolu, et äriühingu pankrot sisuliselt rauges, viitab sellele, et eelnevalt oli kaebaja juhtinud äriühingu tegevust teadlikult püsiva maksejõuetuse olukorras pikema aja vältel.

5.2. Asjassepuutumatu on õigustus, et kapitaliprobleemid olid majanduslanguse ajal ka teistel äriühingutel. Kui maksuhaldur poleks 5. juunil 2012 alustanud vastutusmenetlust, ei oleks apellant ka 13. juunil 2012 esitanud maakohtule äriühingu pankrotiavaldust. Kaebaja oli äriühingu olukorrast väga hästi teadlik. Vastutusmenetlusel oli ka preventiivne eesmärk – maksevõimetu äriühingu tegevuse jätkumise takistamine.

5.3. Kaebaja lootus, et äriühingu majanduslik olukord paraneb, ei põhinenud ratsionaalsetel kaalutlustel. Seda lootust ei toetanud üldine majandusolukord (tihe konkurents, kohvikud hakkasid ise endale pagaritooteid valmistama, ostutrend suundus kaubanduskeskustesse ja kohvikutesse).

5.4. Kaebaja oli äriühingu majandustegevust juhtinud üle kümne aasta ja elanud üle mitmeid majanduslanguse perioode. Tema kogemusi arvestades on tõenäoline, et ta pidi hiljemalt 21. juulil 2010 mõistma, et olukord on lootusetu.

5.5. Äriühingu pangakontode väljavõtted ei kummuta vastutusotsuses toodud seisukohti ega anna täit ülevaadet äriühingu tegelikust rahavoost. See, et pangakontolt sooritati vähesel määral sinna saabunud nappide vahendite arvelt täitetoiminguid 2008. a ja 2009. a maksukohustuste katteks, ei tõenda kaebaja hoolsust perioodil 2010-2012 deklareeritud maksukohustuste täitmisel. Kaebajalt nõutakse sisse just 2010-2012 tekkinud maksukohustust. Lisaks on pangakontoväljavõtted esitatud apellatsioonimenetluses hilinemisega, kuna neid oleks saanud esitada varasemas kohtumenetluses.

5.6. Asjakohatu on väide, et kaebaja oleks saanud maksude maksmist vältida sellega, et oleks klientidega arveldanud täielikult sularahas. Pangakontol kajastatud kliendid olid riigieelarvelised asutused, kes sularahas ei arvelda. Pigem nähtub pangakonto väljavõttelt, et suuremad kliendid on pärast 10. juunit 2010 loobunud pangaülekannetega kaebajale tasumisest, ning ülekannetega tasumist on jätkanud vaid riigieelarvelised asutused ja väiksemad kliendid. See viitab otseselt apellandi majandustegevuse ümberkorraldamisele selliselt, et tõenäoliselt arveldati teiste ettevõtetega ca kahe aasta vältel sularahas. Samal ajal jättis äriühing oma maksukohustused täielikult täitmata.

5.7. Viited deliktiõigusele ei ole asjakohased, kuna kaebajalt ei nõuta kahju hüvitamist eraõiguslikul alusel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

7. Halduskohtu otsuses on piisava põhjalikkusega analüüsitud kaebuse seisukohti ning selgitatud, miks on vaidlustatud vastutusotsus õiguspärane ning ringkonnakohus ei pea halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg-st 4 tulenevalt vajalikuks halduskohtu põhjendusi korrata.

8. Kaebaja apellatsioonkaebuse keskne väide on, et kaebajal oli lootust majanduskeskkonna ja äriühingu olukorra paranemisele ning mõistliku inimesena ei pidanud ta aru saama vajadusest pankrotiavalduse esitamiseks, mille esitamise kohustus tuleneb ÄS § 180 lg-st 51. Arvestades asja tehiolusid, ei saa sellise seisukohaga nõustuda.

Esiteks märgib ringkonnakohus, et kaebaja ei ole ära näidanud, mida reaalselt võeti ette äriühingu olukorra parandamiseks. Vastutusotsuse tegemise kaebajale tingis asjaolu, et kaebaja jättis esitamata äriühingu pankrotiavalduse 2010. a juulis, st olukorras, kus ca 75 000 kroonise kasumiga lõppenud 2008. aasta oli 2009. aastal asendunud 630 854 kroonise kahjumiga ja 2010. aastal

210 134 kroonise kahjumiga (vastutusotsuse lk 3). Apellatsioonkaebuses selgitab kaebaja küll seda, et ta lootis nii majandusolukorra paranemist kui ettevõte majandusliku seisundi paranemist, kuid ei selgitata, mida konkreetset kaebaja selleks ette võttis. Seetõttu jääb kaebaja sellekohane väide paljasõnaliseks. Seda eriti asjaolu arvestades, et äriühingul oli suur maksuvõlg ning pangakonto juba 2009. a aprillis maksuhalduri poolt arestitud.

9. Apellatsioonkaebuses üritatakse ümber lükata halduskohtu järeldust, et kaebaja korraldas osaühingu tegevuse ümber nii, et arveldus käis ainult sularahas ja sai äriühingu tegevust jätkata tänu maksude mittemaksmisele. Selle seisukoha ümberlükkamiseks väidab kaebaja, et ta tasus maksusid, ja et kui äriühing oleks tahtnud maksude maksmist täielikult vältida, siis oleks ta võtnud klientidelt tasu vastu ainult sularahas.

Põhjendatult osundab aga maksuhaldur vastuses apellatsioonkaebusele sellele, et maksusid tasus kaebaja üksnes väga väikeses ulatuses varasema perioodi eest ning et pangaülekandega jäid äriühingule tasuma vaid riigiasutused, kellel ongi kohustus arveldada pangaülekande abil, ning samuti mõned väiksemad kliendid. Samal ajal hakkasid suuremad kliendid aga tasuma äriühingule sularahas. Ringkonnakohus nõustub maksuhalduriga, et selline käitumine viitab pigem sellele, et kaebaja soovis maksude tasumist vältida, mitte neid tasuda. Mõningane maksude tasumine jättis äriühingust mulje kui tegutsevast ning võimaldas äriühingul tegevust jätkata ning samal ajal majandustegevust teostada enamjaolt sularahatehingute kaudu, vältimaks maksude tasumist täies ulatuses.

10. Asjaolu, et pankrotihalduri aruandes või pankroti lõpetamise määruses ei olnud kaebajale ette heidetud pankrotiavalduse õigeaegset esitamata jätmist, ei tähenda vastutusotsuse õigusvastasust. Pankrotihalduri aruanne, pankroti lõpetamise määrus ning vastutusotsus koostatakse ning antakse välja erinevatel õiguslikel alustel. MKS § 96 lg 3 järgi tuleb vastutusotsuses muuhulgas ära näidata vastutuse kohaldamise alus, st asjaolu, kuidas on juhatuse liige rikkunud kohustust tagada esindatava äriühingu maksuseadustest tulenevate kohustuste täitmine (MKS § 8 lg 1). On ilmne, et pankrotiavalduse õigeaegne esitamine oleks vältinud kaebaja maksuvõla kasvamist.

Lisaks on etteheide, et pankrotimenetluses koostatud dokumentides kaebajale sellist etteheidet ei tehtud, ka eksitav. Ajutise pankrotihalduri aruandes on märgitud, et äriühingu juhtkond oleks pidanud pankrotiavalduse esitama juba 2010. aastal, kui oli näha, et äriühingu omakapital on muutunud negatiivseks ning äriühingu kulusid ei suudeta vähendada (tl 103p).

11. Asjakohaseks ei saa pidada ka viidet Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikale, mille kohaselt kui äriühing ei olnud juba maksukohustuse tekkimise ajal majanduslikult suuteline maksukohustust täitma, ei olnud ka maksunõue algusest peale sissenõutav (RKKKo 3-1-1-57-11, p 47). Kaebaja teeb sellest järelduse, et kuivõrd maksuhaldurile oli äriühingu majanduslik seisund teada, ei saanud eeldada, et äriühing on võimeline maksukohustust täitma.

Ringkonnakohtu arvates ei ole vastutusotsuse alusel maksuvõla sissenõudmine samastatav kriminaalmenetluses tsiviilhagi rahuldamisega. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on ise möönnud, et maksukuriteo eest karistatud isiku ja maksukohustuslase solidaarvastutuse kohaldamine ei eelda seda, et riigil oleks maksukuriteo tagajärjel tekkinud kahju (RKKKo 3-1-1- 60-07, p 38). Eesmärk, miks kantakse äriühingu maksukohustus üle selle juhatuse liikmele vastutusotsuse kaudu, seisnebki selles, et saavutada kehtiva maksukohustuse täitmine juhatuse liikme poolt. Vastutusotsus ei ole samastatav kahju hüvitamisega, kus tuleb tõepoolest kontrollida teo ja tagajärje põhjuslikku seost, ning muuhulgas ka seda, kas siis, kui isik oleks käitunud etteheidetava teo asemel õiguspäraselt, oleks kahju sellest hoolimata ikkagi saabunud. Vastutusotsuse alusena ei saa rääkida kahju tekitamisest kitsas mõttes, vaid kohustuse täitmata jätmisest äriühingust maksukohustuslase poolt, mis kandub üle äriühingu juhatuse liikmele. Seetõttu on kaebaja toodud paralleelid karistusõiguses kahju hüvitamise nõude lahendamisega käesoleva vaidluse puhul asjassepuutumatud.

Ringkonnakohus osundab ka, et kaebaja konstruktsioon tähendaks sisuliselt vastutusotsuse instituudi sisutuks muutumist, kuna selle rakendamist on juhatuse liikmel lihtne välistada seeläbi, et muuta äriühing varatuks. Kui äriühing on muudetud maksu tasumiseks võimetuks enne vastutusotsuse tegemist, ei saagi kaebaja loogikast lähtuvalt vastutusotsust teha. Samas ongi ringkonnakohtu arvates vastutusotsuse instituudi eesmärk just see, et tagada maksukohustuse täitmine läbi juhatuse liikme ka siis, kui äriühing on muudetud maksevõimetuks ja äriühingu poolt maksude tasumine on muutunud ebatõenäoliseks.

Lisaks tuleb märkida, et maksuotsuse tegemise eelduseks ei ole see, et otsuse adressaadil oleks vahendeid selle maksukohustuse täitmiseks. Maksuhaldur ei pea enne maksuotsust kontrollima, kas maksuotsuse adressaadil on ikka vahendeid maksukohustuse täitmiseks. Vastavalt ei pea ka vastutusotsuse tegemise eelduseks olema see, et maksuotsuse adressaadil oleks olnud vahendeid maksuotsuse täitmiseks.

12. Seda, et ÄS § 180 lg 51 (pankrotiavalduse esitamise kohustus äriühingu maksejõuetuse korral) on kohaldatav kaitsenormina ka maksuõigussuhtes, on halduskohus juba selgitanud ning ringkonnakohus ei korda neid selgitusi.

13. Arutlus, nagu oleks maksuhaldur lootnud seda, et osaühing suudab tulu kasvatada ja kasumit teenida, on selgelt spekulatiivne ega põhine reaalsetel faktilistel asjaoludel. Seetõttu ringkonnakohus sellel seisukohal pikemalt ei peatu.

14. Sarnaselt halduskohtuga osundab ringkonnakohus aga MKS § 114 lg-le 4, mis võimaldab isikul taotleda maksuvõla kustutamist, kui selle sissenõudmine on lootusetu või kujunenud asjaolude tõttu ebaõiglane.

15. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja poolt apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 100 eurot jääb HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Apellatsioonkaebuse lisad võetakse asja materjalide juurde, kuna ringkonnakohus tugines neile otsuse tegemisel.

16. Kaebaja taotlus asjas istungi korraldamiseks jääb rahuldamata. HKMS § 131 lg 1 p 2 järgi võib jätta istungi korraldamata muuhulgas siis, kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Käesolevas asjas on juhtumi faktilised asjaolud selged ning nende üle vaidlust ei käi, küsimus on üksnes neile faktilistele asjaoludele õigusliku hinnangu andmises. Seetõttu pidas ringkonnakohus võimalikuks lahendada asi kirjalikus menetluses. Samuti märgib ringkonnakohus, et asja lahendamine kirjalikus menetluses võimaldas asja lahendamist märksa kiiremini, kui oleks toimunud asja lahendamine istungi korraldamise puhul. Seetõttu õigustas istungi korraldamata jätmist ka menetlusökonoomia põhimõte.

Tiina Pappel Agu Timmi Einar Vene /digitaalselt alla kirjutatud/ /digitaalselt alla kirjutatud/ /digitaalselt alla kirjutatud/