3-14-50596/11 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S T a r t u k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number 3-14-50596 Otsuse kuupäev

3. veebruar 2015 Kohtunik Roby Koik Menetlusosalised Kaebaja Guntars Kaziks Vastustaja Politseija Piirivalveamet, esindaja Triin Randoja Kohtuasi Guntars Kaziksi kaebus Politseija Piirivalveameti vastu 17.02.2012.a, 30.11.2012.a, 07.12.2012.a, 05.11.2013.a, 06.11.2013.a, 07.11.2013.a, 11.11.2013.a, 12.11.2013.a, 13.11.2013.a, 19.11.2013.a ja 26.02.2014.a saatmisel tekitatud mittevaralise kahju 3 000 euro hüvitamise nõudes Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 05.03.2015.a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Kaebus ja menetlusosaliste seisukohad

1. Kaebaja Guntars Kaziks esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus mõista Politsei-ja Piirivalveametilt tema kasuks välja hüvitise 3 000 eurot. Kaebaja taotleb hüvitist mittevaralise kahju eest, mis on talle tekitatud väärikuse alandamisega ja ohutusnõuete rikkumisega kaebaja transportimisel. Kaebaja seisukohad sisalduvad 22.04.2014.a esitatud kaebuses (tl 1-2), 24.06.2014.a esitatud seisukohas (tl 38-39) ja 28.12.2014.a esitatud seisukohas (tl 47).

Kaebajat transporditi Tartu linna piires - Tartu Vanglast Tartu arestimajja ja tagasi ning Tartu Vanglast Tartu kohtumajja (Tartu Maakohtusse, Tartu Ringkonnakohtusse, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri) ja tagasi 17.02.2012.a, 30.11.2012.a, 07.12.2012.a, 05.11.2013.a, 06.11.2013.a, 07.11.2013.a, 11.11.2013.a, 12.11.2013.a, 13.11.2013.a, 19.11.2013.a ja 26.02.2014.a.

Kaebaja leiab, et tingimused tema transportimiseks kasutatavas sõidukis olid ebainimlikud ja alandavad, kuna isiklik ruum sõiduki üksikkambris oli alla 0,8 m2. Kaebaja arvates oli tema isiklik ruum 0,64 m2 (tl 38 pöördel). Isikliku ruumi suurusena vastustaja sõidukites on kaebaja nimetanud ka 0,52 m2 ja 0,51 m2 (tl 38 pöördel, 47 pöördel). Kaebaja olukorda ei saa võrrelda olukorraga ühissõidukis, kuna ühissõidukis saab reisija ennast vabalt liigutada ja sirutada.

Kaebaja viitab Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditele, milles on leitud, et kui isiklik ruum transpordivahendis on alla 0,8 m2, siis on tegemist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3 rikkumisega, ning Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) seisukohtadele. Seda, et kaebaja õigusi on tema transportimisel rikutud, sai kaebaja teda EIK lahenditega tutvudes.

Üksikkambris puudus turvavöö. Kamber, milles kaebaja viibis, suleti sõidu ajaks ja kaebajal puudus võimalus õnnetuse korral sealt välja pääseda. See seadis ohtu kaebaja turvalisuse ja elu.

2. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata (tl 19-20, 26).

Kaebusest ei nähtu, et kaebaja oleks vastustaja tegevuse tõttu talunud füüsilist või hingelist valu või kannatusi. Näiliselt sarnastel asjaoludel kahju hüvitamist käsitlevast kohtuotsusest teada saamine, samuti teoreetiline oht sattuda liiklusavariisse ei tõenda kaebajale kahju tekitamist ega ole aluseks kahjuhüvitise väljamõistmisele.

Kaebuses nimetatud reisid kestavad hinnanguliselt mitte rohkem kui 10 minutit. Ei ole tõenäoline, et sellisel reisil tekkisid kaebajal kannatused, mis õigustavad hüvitise väljamõistmist.

Vastustaja kasutab kinnipeetavate transportimisel hetkel kahte sõidukit: Mercedes-Benz 901 Sprinter 212 D (oli kasutuses kõigil kaebaja poolt nimetatud kuupäevadel) ja Volkswagen 2EKE2 Crafter (alates maist 2013). Mõlemad sõidukid on läbinud tehnoülevaatuse (tl 28-29). Mercedes-Benz 901 Sprinter 212 D kambri pindala suuruse kohta dokumendid puuduvad, mõõtmisel saadi kambri suuruseks 200 cm × 86 cm (tl 26). Volkswagen Crafteri üksikkambri mõõdud on 75 cm × 75 cm (tl 31-31 pöördel, 33). Kuni 2013. aasta maini kasutas vastustaja ka sõidukit Volkswagen Kasten LT, see sõiduk on liisinguandjale tagastatud ja selle kohta ei ole tehnilised andmed säilinud.

Tingimused kaebaja transportimiseks kasutatud sõidukis ei ole halvemad tingimustest ühistranspordis. Ei ole põhjendatud, et kinnipeetava transportimisel peaksid nõuded tema isikliku ruumi suurusele transpordivahendis vastama kõrgemale standardile kui vabaduses viibivate tavareisijate puhul.

Nõue kinnitada turvavöö kehtib ainult sõidukites, milles turvavööd on olemas. Saateauto kambrid peavad olema lukustatud kinnipeetavast lähtuda võivate julgeolekuriskide, sh põgenemisohu vältimiseks. Liiklusõnnetuse ohu realiseerumise võimalikkus ei õigusta julgeolekuriskide maandamiseks võetavate meetmete leevandamist. Kaebusest ei selgu, et kaebajat oleks ähvardanud mingisugune reaalne oht.

Kaebaja poolt viidatud EIK lahend on tehtud asjaoludel, mis ei ole võrreldavad kaebaja olukorraga.

Kohtu seisukoht

3. Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebus ei kuulu rahuldamisele, kuna tõendatud ei ole vastustaja poolt kaebajale mittevaralise kahju tekitamine ja vastustaja tegevuse (kaebaja saatmine (toimetamine) vanglast menetlustoimingutele kohtutesse ja prokuratuuri ning kinnisest vanglast arestimajja) õigusvastasus.

4. Kaebaja nõuab vastustajalt mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitise väljamõistmist seonduvalt kaebaja väidetava inimväärikuse alandamisega üheteistkümnel korral toimetamisel Tartu Vanglast Tartu kohtumajja ja Tartu kohtumajast Tartu Vanglasse ning kinnisest vanglast arestimajja ja tagasi. RvastS § 9 lõike 1 kohaselt, füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Õigus nõuda hüvitist avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest on rahaliselt hinnatav õigus. Kahjuna saab käsitleda seadusega kaitstavate õigushüvede väärtuse vähenemist, millel on kannatanu suhtes negatiivne iseloom ning mida on võimalik hinnata ja hüvitada.

5. Inimväärikuse alandamist on kohtupraktikas peetud hinnatavaks ja hüvitamisele kuuluvaks. Vaidlust lahendavale halduskohtule ei ole teada kohtupraktikat, milles võimalikku abstraktset ohtu isiku elule ja tervisele oleks peetud hinnatavaks ja hüvitamisele kuuluvaks.

6. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et tingimused vangistuse täideviimisel nende koosmõjus ei tohi ületada kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatut taset. Juhul, kui tingimustega vangistuse täideviimisel nimetatud tase ületatakse on tegemist kaebaja õiguste rikkumisega, käesoleva vaidluse kontekstis kaebaja poolt tõlgendatuna inimväärikuse alandamisega.

Väljamõistetava hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kaebaja oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kahju hüvitamise eesmärgiks on seega kannatanu asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevaid asjaolusid ei oleks esinenud, seega olukorda, kui tema õigusi ei oleks rikutud.

7. Käesolevat vaidlust lahendama asudes tuleb seetõttu esmalt tuvastada, kas kaebajal on kahju tekkinud, kas vastustaja avalik-õiguslik toiming, millega kaebajale väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane, ning kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja õigusvastase toimingu vahel. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju hüvitamise kaebus rahuldamisele.

8. Vastustaja vastuväidete kohaselt ei kestnud kaebaja saatmised ühelgi juhul üle 10 minuti (nt tl 19 p), kuna kõik saatmise sihtkohad asusid Tartu linna territooriumil. Kohus kontrollis vastustaja väidete tõepärasust internetist {http://kaart.delfi.ee/ , 29.01.2015}. Tartu Vangla ja Tartu kohtumaja vahemaa on selle kodulehe andmete kohaselt 4,40 km ja vahemaa läbimiseks kulub autoga 7 minutit. Tartu Vangla ja Tartu arestimaja vahemaa on sama kaardirakenduse kohaselt 4,83 km ja vahemaa läbimiseks kulub 6 minutit. Seega loeb kohus eluliselt mitteusutavaks kaebaja väite saatmise käigus inimväärikuse alandamise võimalikkusest ainuüksi saatmiste marsruutide lühiduse motiivil. Saatmine on asjas kogutud tõendite kohaselt toimunud alarmsõidukitega, mistõttu loeb kohus eluliselt mitteusutavateks kaebaja väited ohutusnõuete eiramisest saatmisel ainuüksi sel motiivil, et alarmsõidukite puhul on reisijate ohutuse tagamise taset tavapärase turvavarustuse kõrval/asemel kõrgendatud alarmsõidukile ainuomaste tehniliste vahenditega, nagu alarmsõidukitele ainuomase helija valgussignaali kasutamise võimalus, mis redutseerib ohu reisijate tervisele ja elule sõidukite linnakiirusel liikumisel praktiliselt nullini, kuna juhil on võimalus ohtu märgates lülitada sisse alarmsõiduki helija valgussignaal, mis kompenseerib võimalikust turvavööde puudumisest tingitud võimaliku abstraktse ohu.

9. Halduskohus ei jaga kaebaja seisukohta, et kaebaja saatmisel oleks rikutud ohutusnõudeid ja kaebaja inimväärikust. Kohtule ei ole teada õigustloovaid akte, millest tuleneksid kaebajale subjektiivsed õigused, milliste rikkumises on kaebaja esitanud vastustajale õigusliku etteheite kaebuses seoses väidetava turvanõuete rikkumisega. Vastuseks kaebusele osundab kohus liiklusseaduse § 30 lõikele 1, mille kohaselt peab sõitja olema sõidu ajal turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud üksnes sõidukites, millel on turvavöö. Kuna vastustaja kasutatud sõidukid on läbinud kohustusliku tehnoülevaatuse, ei rakendu vaidlusele ja kaebajale reisijana ka LS § 30 lg 1 tulenev kohustus turvavöö nõuetekohaseks kinnitamiseks.

10. Kinnipeetava ühest kinnisest vanglast teise ümberpaigutamist reguleerib küll vangistusseaduse (VangS) § 19 lg 1, mis sätestab ammendavad alused kinnipeetava üleviimiseks, kuid käesoleval juhul ei ole kaebajat ümber paigutatud, vaid teda on toimetatud (eelduslikult menetlustoimingute teostamiseks) prokuratuuri ja kohtutesse ning arestimajja. Kohus märgib vastuseks kaebajale, et taolisteks toiminguteks kinnipeetava saatmine ei eelda ühelt poolt kinnipeetava nõusolekut selleks ja teiselt poolt ei ole kinnipeetaval ka mingit subjektiivset nõudeõigust toimingu faktilise teostaja vastu, kuna käesoleval juhul on vastustaja korralduse saatmiseks saanud eelduslikult kas kohtult või prokuratuurilt ega ole tegutsenud omaalgatuslikult või vastustajale kuuluva otsustusja/või diskretsiooniõiguse alusel.

11. Kaebaja nõuab hüvitist tema saatmisel põhjustatud kannatuste ja ohutusnõuete rikkumise eest. Kannatusi põhjustati kaebaja sõnul ebainimlikult vähese põrandapinnaga saatmisbussis ning sellega, et bussis puudusid turvavööd või muud turvavahendid, mis seadis ohtu tema elu.

12. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lõikest 1 tulenevalt saab isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seejuures kehtib RVastS § 7 lõikes 1 sätestatud üldreegel, mille kohaselt peab isiku õigusi olema rikutud avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega.

13. Vastustaja on tõendanud (tl 28-29) ja osundanud tõsiasjale, et kaebaja transportimisel kasutatud saatebussid olid läbinud tehnoülevaatuse. Kohtul puudub igasugune alus kahelda vastustaja poolt osundatud ja tõendatud faktilises asjaolus, mistõttu loeb kohus üldteada olevaks asjaolu, et riigihanke käigus soetatud ja seega Eestis esmaselt registreeritud reisijate veoks mõeldud transpordivahendid, mis peavad mh vastama alarmsõiduki nõuetele, vastavad tehnilistelt tingimustelt kõigile siseriiklikele ja EL õigusaktide normidele ja nende reisijatele ohutuses kahtlemine on ainuüksi sel motiivil välistatud. Kohus lähtub siinjuures tõsiasjast, et politsei on Siseministeeriumi valitsemisalas, sõidukite esmane registreerimine ja tehnoülevaatus aga Majandusja kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas, mistõttu on riigisisese võimaliku huvide konflikti mõju maandatud ja välistatud.

14. Vaatamata kohtu poolt üldteada olevaks loetud asjaolule käsitleb kohus kaebuse väiteid ka vangistusõiguse valguses. Kehtivast vangistusõigusest ei tulene selgeid nõudeid saatebussi tingimustele. Käesoleval juhul on ohutusnõuetega arvestatud riigihanke korraldamise käigus, mis on vastustaja poolt tõendatud konvoibussi tehnilise kirjeldusega (tl 30-35). Ilmselt on seda reguleeritud ka vastustaja siseaktides, millest ei saa subjektiivseid õigusi tuleneda aga kaebajale. Täpsema regulatsiooni puudumisel tuleb kinnipeetavate saatmisel lähtuda VangS §

41 lõikes 1 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega.

15. Kohus on seisukohal, et kinnipeetava saatmine saatebussiga on iseenesest vangistusega paratamatult kaasnev ebameeldivus, sest esineb palju objektiivseid põhjusi, miks kinnipeetavat tuleb ühest vanglast või asukohast teise toimetada. On ilmselge, et maanteetransport on kinnipeetava saatmiseks ühe linna piires ainuvõimalik transpordivahendi liik. Samuti on ilmselge, et ka saatmise käigus peavad olema tagatud olulisemad vangistuse täideviimise põhimõtted ulatuses, milles see on saatebussis mõeldav ehk kinnipeetava üle peab olema võimalik teostada järelevalvet, peab olema võimalik järgida eraldihoidmise printsiipi jne.

16. Seega sõltub saatmiste õiguspärasus vaatamata selle minimaalsele ajalisele kestusele käesoleval juhul sellest, kas saatmisega tekitati rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad karistust kandva kinnipeetava saatmisega. Niisuguseid kannatusi või ebameeldivusi saavad põhjustada saatmisel eelkõige tingimused, mis peaksid kaebuse põhjendatuse korral olema oluliselt ebamugavamad võrreldes analoogilise transpordiga vabaduses, arvestamata seejuures neid tingimusi, mis on otseselt põhjustatud asjaolust, et tegemist on kinnipeetava saatmisega.

17. Kaebaja ei ole kaebuse väidete tõendamiseks kohtule ühtegi tõendit esitanud. Nimetatu ei ole kaebajale õiguslikult etteheidetav, kuna tõendamiskoormise põhimõtteid arvestades peab käesoleval juhul oma toimingute õiguspärasust tõendama vastustaja. Kohus peab aga vajalikuks vastuseks kaebaja oletustele märkida, et tõendamata ja paljasõnaline on kaebaja väide sellest, et 6-7 minutiliste saatmiste käigus saadi alandada vähese ruumi motiivil tema inimväärikust ja võidi ohtu seada tema turvalisus.

18. Kohus konstateerib veelkord, et kehtivast õigusest ei tulene miinimumnõudeid saatebussi iga reisija põrandapinna suurusele. Kuigi kehtivas õiguses ei ole sätestatud miinimumnõudeid põrandapinnale saatebussis, saab kohtu hinnangul asuda seisukohale, et kui saatebussis on istekohale samas suurusjärgus ruumi nagu ühistranspordis kasutatavas reisibussis minimaalselt kohustuslik, ei saa saatebussi tingimused vastavas osas mingil juhul rikkuda kinnipeetava õigusi.

19. Majandusja kommunikatsiooniministri 13. juuni 2011 määruse nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele“ lisa 1 koodi 906 punktis 1 on viidatud istmete ning nendevahelise kauguse mõõtmete osas direktiivile 2001/85/EÜ. Direktiivi 2001/85/EÜ I lisa punktis 7.7.8.1.3 on sätestatud minimaalne lubatav ühe istuja ruumi laius

400 mm. Kuigi see on lubatud üksnes alla 2,35 m laiustel bussidel, on see siiski reisijate vedamiseks lubatud, mistõttu saab sellest käesoleval juhul lähtuda. Punktis 7.7.8.4.1 on sätestatud minimaalne kaugus seljatoest eesistuja seljatoeni 650 mm. Direktiivi 2001/85/EÜ III lisa jooniselt 13 nähtub, et istuva sõitja jalaruum peab ulatuma seljatoest vähemalt 700 mm kaugusele. Mõõtudest 400 mm ja 700 mm tekkiva ristküliku pindala on 0,28 m2.

20. Vastustaja tõendite kohaselt on vaidlusaluste saatebusside individuaalse boksi mõõtmed suuremad. Kohtu hinnangul on kristalselt selge, et saatebussi kambrid on piisavalt laiad, kuna ühele istujale mõeldud ruumi on nii ühekui neljakohalises kambris üle 400 mm. Kuna kaebuse väited ei tulene kaebaja poolsetele mõõtmistele vaid on esitatud tagantjärgi hinnanguliselt, siis loeb kohus vastustaja andmetel tuvastatuks, et kaebajale on olnud tagatud saatebussi kambris pindala, mis on võrreldav Euroopa Liidu direktiiviga reisibussis minimaalselt nõutud ruumiga, ei saa sellises kambris saatmine põhjustada kaebajale iseenesest rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad.

21. Kohus ei vastandu oma seisukohtades kaebajaga, et Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) on näiteks oma raportis CPT/Inf (2001) 22 teinud Leedule etteheiteid 0,4 m2 suuruse üksikkambri kasutamise eest kinnipeetavate saatmisel ning EIK on sellele ka oma 25. oktoobri 2007 otsuses asjas Yakovenko vs Ukraina (nr 15825/06) viidanud. Samas ei saa üksi CPT soovitustele mittevastava kambri kasutamisest kinnipeetava saatmisel järeldada veel tingimuste õigusvastasust. Kohus märgib, et EIK 19. juuli 2007 otsuses asja Trepashkin vs Venemaa (nr 36898/03) punktis 92 on EIK asunud seisukohale, et kuigi kohus võib võtta arvesse CPT standardeid, ei saa need olla otsustava kaaluga. Eelviidatud otsuses asjas Yakovenko vs Ukraina tuvastas EIK küll Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 rikkumise, kuid seda olukorras, kus vaatluse all oli saateautodes ja raudteevagunites saatmine olukorras, kus suur hulk kinnipeetavaid viibis ühiste pinkidega kambrites ning kus oli kinnipeetava kohta 0,3 – 0,4 m2 ruumi. Sarnast olukorda käsitleti ka 8. jaanuari 2013 otsuses asjas Retunscaia vs Rumeenia (nr 25251/04), 22. mai 2012 otsuses asjas Idalov vs Venemaa (nr 5826/03) ning 9. oktoobri 2008 otsuses asja Moiseyev vs Venemaa (nr 62936/00). EIK 31. juuli 2008 otsuses asjas Starokadomskiy vs Venemaa (nr 42239/02) ning

8. novembri 2005 otsuses asjas Khudoyorov vs Venemaa (nr 6847/02) tulenes EIÕK artikli 3 rikkumine muuhulgas sellest, et kaks kinnipeetavat pidid jagama ühele kinnipeetavale mõeldud istekohta. Seega ei tulene ka EIK praktikast viidet sellele, et kaebajale osaks saanud ruumi saatebussis tuleks pidada inimväärikust alandavateks. Mis puudutab Leedu kaasust, siis vahemaad Eesti ja Leedu erinevate vanglate vahel võivad riikide suurust arvestades erineda kordades, mistõttu ei ole need seisukohad kohaldatavad vahetult käesolevale vaidlusele erinevate faktiliste asjaolude tõttu. Seda eriti käesoleva kaasuse puhul, kus saatmise vahemaa oli igal juhul alla 5 km.

22. Seega puudub alus kaebuse rahuldamiseks. Kohus jätab kaebuse täies ulatuses rahuldamata, kuna kohus ei tuvastanud kaebaja saatmisel vastustaja õigusvastast tegevust ega RVastS § 9 lõikes 1 sätestatud kahjulikke tagajärgi.

23. Kohus määras menetlusosalistele uusi asjaolusid või taotlusi sisaldavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtaja. Kuna menetlusosalised ei esitanud kohtule menetluskulude nimekirju ja kuludokumente, siis kohus menetluskulusid välja ei mõista ja menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS §-de 108 lg 1, 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

Roby Koik kohtunik