3-15-184/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Määruse tegemise aeg ja koht

03. veebruar 2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-15-184 Haldusasi J.L.´i kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1000 eurot seoses pesemisvõimaluse tagamata jätmisega Menetlustoiming Kaebuse tagastamine. RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebus selle esitajale.

2. Toimetada määrus menetlusosalistele kätte. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest.

ASJAOLUD JA KOHTU PÕHJENDUSED

1. Tallinna Halduskohtule saabus 23.01.2015 J.L.´i kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebuse kohaselt rikkus Tallinna Vangla vangistusseadust, kui ei võimaldanud kaebajale isikliku hügieeni kasutamise võimalust alates 09.10.2014-22.10.2014.

Kaebusele lisatud Tallinna Vangla 06.11.2014 vastusest nr 5-18/14/28780-2 nähtuvalt pöördus kaebaja 20.10.2014 Tallinna Vangla poole avaldusega, mille kohaselt ei olnud kaebajal 15.10.2014 kell 8.30 toimunud kokkusaamise tõttu võimalik koos teiste kinnipeetavatega pesema minna ning kokkusaamiselt naasmisel kaebajat enam pesema ei viidud vaatamata kaebaja poolt vangla ametnikule avaldatud soovist.

Tallinna Vangla 06.11.2014 vastusest kaebajale nähtub, et asjaolude kontrollil tuvastati, et 15.10.2014 kl 8.30-9.40, so ajal, mil toimus kaebaja lühiajaline kokkusaamine, toimus kaebaja kambris olevate kinnipeetavate graafikujärgne pesemine ning vanglal ei ole võimalik tagantjärgi enam teabe edastamist takistavaid asjaolusid kindlaks teha, arvestades, et kaebaja ei ole nimetanud, millist ametnikku ta kokkusaamiselt naasnuna sellest teavitas. Vangla vastusest nähtub vangla vabandus kaebajale põhjustatud ebameeldivuste ees, samuti selgitus, et sihilikult ei ole vangla seadust eiranud ning samuti asjaolu, et vangla võimaldas olukorra heastamiseks kaebajale ühe lisapesemise. Lisaks osundas vangla kaebajale edastatud vastuses, et kinnipeetavatel on võimalus siiski teostada kraanikausis esmaseid hügieenitoiminguid, kuivõrd kinnipeetavatele on igapäevaselt tagatud juurdepääs puhtale veele ning võimalus soovi korral pärast igat toidukorda saada kambrisse veekeetja sooja vee saamiseks.

2. HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kaebuse saanud kohus kontrollib, kas ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. HKMS § 121 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus tagastada määrusega kaebuse selle esitajale, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärk. Kohus leiab, et kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel, kuna kaebus on perspektiivitu. Kaebuse eesmärki ei ole võimalik saavutada ühegi HKMS § 37 lg-s 2 nimetatud nõudega, sest kaebaja nõue on materiaalõiguslikult perspektiivitu. Kuivõrd kohtu hinnangul ei ole tegemist keeruka õigusliku küsimusega, mis eeldaks kaebuse menetlusse võtmist ning selle küsimuse täiendavat analüüsimist, siis kuulub kaebus HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastamisele.

RvastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Vangistusseaduse (VangS) § 50 lg 1 kohaselt peab kinnipeetav hoolitsema oma isikliku hügieeni eest. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel saun, vann või dušš. Seega on kinnipeetaval õigus minimaalselt ühel korral nädalas käia duši all, vannis või saunas. Kaebuse ja sellele lisatud tõendite alusel on selge, et kaebaja ei saanud oktoobris 2014 ühe nädala jooksul kasutada õigust duši kasutamiseks, mis tähendab, et vangla on sellega vangistusseadust kinnipeetavale pesemisvõimaluse tagamiseks rikkunud.

Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus Rec(2006)2 Euroopa Vanglareeglistiku kohta toonitab preambulas, et vabaduskaotusliku karistuse kohaldamine ja kinnipeetavate kohtlemine eeldab julgeolekuabinõude ja distsipliiniga arvestamist, kuid samal ajal tuleb tagada vanglas tingimused, mis ei riiva inimväärikust. Euroopa Vanglareeglistiku punkti 18.1 kohaselt tuleb kinnipeetava majutamisel austada tema inimväärikust, tagada võimalikul määral tema privaatsus, tervishoiu ja hügieeninõuete järgmine, ventilatsioon, valgustus ja küte. Seega, hügieeninõuete järgimine kuulub inimväärikuse hulka ning vangla ülesanne on kinnipidamisastusese kinnipeetavate inimväärikuse tagamine. Seega tuleb vanglal panna rõhku muuhulgas ka kinnipeetavate isikliku hügieeni vajaduste rahuldamise piisavaks tagamiseks. Inimväärikus on osa põhiõiguste olemusest ning seda tuleb austada ja kaitsta. Seejuures õigus inimväärikale kohtlemisele laieneb igaühele, sh kinnipeetavatele.

Antud juhul nähtub asja materjalidest aga, et vangla on kaebaja ees seoses duši kasutamise võimaluse puudumisega perioodil 08.10.2014-22.10.2014 vabandanud ning võimaldanud olukorra heastamiseks kaebajale ka ühe lisapesemise. Kohtupraktika kohaselt võib vähem intensiivsete rikkumiste puhul olla mittevaraline kahju heastatav ka kannatanu ees vabandamisega, millisel juhul jääb kaebus rahuldamata ja menetluskulu kaebaja enda kanda. Kohus osundab, et Riigikohtu praktikas on peetud inimväärikust alandavaks näiteks kinnipeetava kaitsja õigusvastast läbiotsimist (lahend asjas nr 3-3- 1-30-05, hüvitisena peeti põhjendatuks vabandamist); kinnipeetava õigusvastast karistamist kartserisse (mis ei vastanud nõuetele ja oli ebasanitaarne) paigutamisega (lahend asjas nr 3-3-1-2-03, hüvitiseks 10 000 krooni); isiku passi õigusvastast kehtetuks tunnistamist, mis tõi kaasa välisreisi ärajäämise ja hingelised kannatused (lahend asjas nr 3-3-1-56-06, hüvitiseks 7500 krooni); keeldumist kinnipeetava lubamisest raskelt haige isa juurde (lahend asjas nr 3-3-1-78-11, hüvitiseks 5000 krooni). Kohus selgitab, et väärikuse alandamise alla RvastS § 9 lg 1 mõttes ei asetu seega igasugused hingelised läbielamised ja ebamugavused, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Käesoleval juhul faktilised asjaolud sellisele õiguste riivele ei viita. Kohus osundab, et tegemist ei ole sedavõrd intensiivse riivega, mis tingiks kaebajale rahalise hüvitise väljamõistmise, arvestades muuhulgas, et rikkumine oli ühekordne ja kaebajal oli vaidlusalusel perioodil võimalik kasutada igapäevaseks esmaseks hügieeniks pesemisvõimalust kraanikausis ning sooja vee saamiseks kasutada veekeetjat. Lisaks vabandamisele on vangla võimaldanud kaebajale ka lisapesemise võimaluse. Sellega on kohtu hinnangul vangla tekkinud olukorra kaebajale heastanud ning puuduvad mõistlikud põhjendused rahalise hüvitise nõudmiseks.

3. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et mittevaralise kahju hüvitamiskaebus seoses ühest duši all käimise korrast ilmajäämisega oleks ilmselgelt perspektiivitu ning kaebusega ei oleks võimalik soovitud eesmärki saavutada. Sellest tulenevalt kuulub kaebus HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastamisele.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kadriann Ikkonen kohtunik