3-14-4/20 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Einar Vene, Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht

30. jaanuar 2015, Tartu Haldusasja number 3-14-4 Haldusasi OÜ Pritia kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 13.09.2013. a otsuse nr 13-6/1633 osaliseks tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 30.04.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus OÜ Pritia apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja OÜ Pritia Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30. aprilli 2014. a otsus muutmata.

2. Jätta kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 30.01.2015, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 23.01.2009. a otsusega nr 1-3.13-7/39 määrati OÜ-le Pritia (taotluse viitenr 310008840362) põllumajandusministri 12.03.2008. a määruse nr 20 “Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord” (määrus nr 20) alusel toetus summas 1 553 795 krooni (99 305,60 eurot) Kadaka külalistemaja ehitamiseks.

2. 25.04.2013 viis PRIA läbi järelkontrolli, mille käigus tuvastas, et OÜ Pritia on 06.06.2011 sõlminud kinnisasja rendilepingu, millega anti kinnistu, mille oluliseks osaks on Kadaka Puhkemaja, rendile M.H. . Hiljem on lepingut pikendatud kuni 05.06.2013.

3. PRIA otsustas 13.09.2013. a otsusega nr 13-6/1633 OÜ-le Pritia makstud toetuse

39 722,24 euro ulatuses tagasi nõuda (p 1), kohustas kaebajat võtma Kadaka Puhkemaja ülejäänud järelevalveperioodil sihipärasesse kasutusse (p 2) ja kohustas kaebajat tasuma intressi toetuse tagastamata jätmise korral (p-d 3 ja 4). Otsuse kohaselt ei ole OÜ Pritia investeeringuobjekti sihipäraselt kasutanud. Määruse nr 20 raames antakse toetust majutusteenuse osutamiseks, kuid üürilepingu sõlmimist M.H. ei saa pidada majutusteenuse osutamiseks vastavalt turismiseaduse (TurS) § 17 lg 3 p-le 2.

4. OÜ Pritia esitas PRIA 13.09.2013. a otsuse p-de 1, 3 ja 4 kehtetuks tunnistamiseks vaide, kuid PRIA 22.11.2013. a vaideotsusega jäeti vaie rahuldamata.

5. OÜ Pritia esitas 02.01.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 13.09.2013. a otsuse p-de 1, 3 ja 4 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt on vaidlustatud otsus ja vaideotsus vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega, otsused ei ole selgelt formuleeritud ning piisavalt motiveeritud. Kaebaja ei nõustu, et investeeringuobjekti ja saadud toetust ei ole kasutatud sihipäraselt. Nimetatud leping sõlmiti M.H. seetõttu, et tal oli huvi külalistemaja tihedamalt kasutada, kuid kaebajal ei olnud võimalik seda alati tagada. OÜ Pritia juhatus leidis, et püsiva tulu ja pikaajalise kliendi olemasolu garanteerib kaebaja kohustuse, s.o investeeringuobjekti säilimise ja sihipärase kasutamise, paremini kui juhuslikud broneerijad.

Leping M.H. oli puhkemaja kliendi kasutusse andmise leping, mitte eluruumi üürileping. Otsusest ei nähtu, millist kohustust kaebaja otseselt rikkus, kui sõnastas lepingu pealkirjaks „Kinnisasja rendileping“. TurS § 17 lg-s 3 nimetatud juhtumid, mida ei peeta majutusteenuse osutamiseks, omavad eelkõige võlaja maksuõiguslikku tähendust ning ei ole kohased hindamaks osutatava teenuse olemust ja sisu. Otsusest ei nähtu, milles seisneb toetusraha mittesihipärane kasutamine. Kui kaebaja poleks M.H. lepingut sõlminud, siis oleks Kadaka Puhkemajas tegevus tänaseks lõpetatud.

Kui kaebaja ongi toetusraha tahtmatult mittesihipäraselt kasutanud, tuleks kõne alla järelevalveperioodi pikendamine, mitte toetuse tagasinõudmine. 07.03.2014. a seisukohas leidis kaebaja, et arvamus, et sihipäraseks kasutuseks saab lugeda üksnes äriplaani kohast kasutust, ei tulene määrusest nr 20. Väär on vastustaja seisukoht, et 10-kohalist puhkemaja kasutas kahe aasta jooksul sisuliselt vaid üks klient. M.H. kasutas maja koos kahe alaealise lapsega ning neil võis käia ka külalisi. Asjaolu, et klient jäi külastajakaardi alusel registreerimata, ei muuda teenuse olemust.

Kaebaja palus määruses „Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ sisalduva toetuse tagasinõudmise regulatsiooni põhiseaduse (PS) §-dega 113 ja 87 lg-ga 6 vastuolus olevaks tunnistada. 15.04.2014. a selgituses vastuseks kohtu järelepärimisele kinnitas kaebaja juhatuse liige Margus Mälksoo, et tal on M.H. ühised lapsed, kuid et see ei mõjutanud vaidlusaluse lepingu sõlmimist ega selle tingimusi. Puhkemaja kasutamise lepingu sõlmimine oli mh tingitud asjaolust, et M.H. müüs 16.07.2010 oma majaosa Tartu linnas asuvast majast ning 17.05.2011 on ta sealt välja kirjutatud.

M.H. on puhkemaja kasutamise eest tasunud.

6. Tartu Halduskohus jättis 30.04.2014. a otsusega kaebuse rahuldamata.

Otsuse kohaselt ei ole vastustajal tulenevalt Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 99 lg-st 1 olukorras, kus on tuvastatud toetusraha mittesihipärane kasutamine, kaalutlusõigust toetusraha tagasinõudmisel. Toetusraha on võimalik osaliselt tagasi nõuda juhul, kui ilmneb, et mittesihipäraselt on kasutatud osa toetusrahast ning erisätetest ei tulene toetusraha täies ulatuses tagasinõudmise kohustust. Asjakohased ei ole väited, et investeeringuobjekti rendilepingu alusel kasutamata jätmine oleks võinud tingida kaebaja tegevuse lõpetamise või et rikkumise ilmnemisel võiks kõne alla tulla järelevalve perioodi pikendamine, mitte toetuse tagasinõudmine.

Täiendava kontrolli teostamise ja vaidlustatud otsuse tegemise ajal ei olnud määruse nr 20 § 14 lg 5 p-st 1 tulenev viieaastane sihipärase kasutuse periood lõppenud ja PRIA oli toetusraha mittesihipärase kasutamise ilmnemisel õigustatud ja kohustatud toetusraha tagasi nõudma. Määrus nr 20 ei ole PS-iga vastuolus vastavalt kaebaja arvamusele, et määruse andmise aluseks olevatest ELÜPS sätetest ei tulene volitust sätestada ja kehtestada toetuse tagasinõudmise aluseid ja korda. Toetusraha tagasinõudmise alus (toetusraha mittesihipärane kasutamine) ja kord on sätestatud ELÜPS §-s 99.

Lisaks on kaebaja 07.03.2014. a seisukoht ekslik määruse kehtestamise aluseks olevate normide osas. Määrus nr 20 on antud ELÜPS § 58 lg 5, § 59 lg 5, § 60 lg 4 ja § 621 lg 2 alusel ning nimetatud sätetes põllumajandusministrile toetuse kohta täpsemate nõuete kehtestamiseks antud volitused on piisava konkreetsuseastmega. Määruse nr 20 seletuskirja kohaselt on kaebajale määratud toetuse eesmärgiks muu hulgas põllumajandustootjate tegevuse mitmekesistamine ja mikroettevõtluse arendamine. Seetõttu tuleb toetuse kasutamise sihipärasuse hindamisel arvesse võtta, kas toetusraha on kasutatud taotluses näidatud investeeringuobjektil ja kas taotleja on viieaastase kontrollperioodi jooksul jätkanud investeeringuobjektil majandustegevusega, mille edendamiseks talle toetus määrati.

Kaebaja taotles toetust turismi arendamiseks ettevõtte poolt pakutavate teenuste valiku laiendamisel Kadaka külalistemaja ehitamise kaudu (tl 60). Toetus määrati Kadaka üksikelamu projekti, Kadaka külalistemaja ehitamise ja eskiisprojekti nõustamise ja koostamise tarbeks. TurS § 18 lg 4 järgi on külalistemaja toitlustusteenust pakkuv vähemalt viie majutusruumiga majutusettevõte. Kaebaja tegevuse sihipärasuse hindamisel on põhjendatud lähtuda TurS §-s 18 antud majutusettevõtete liikide määratlustest, sest kaebaja on toetust taotledes ise määratlenud end turismivaldkonnas tegutsevana ning kehtivas õiguses ei ole sätestatud teisi kriteeriume vastava majandustegevuse liigitamiseks.

Ka määruse nr 20 §-s 3 toetatavate tegevuste piiritlemisel mittetoetatavatest tegevustest tuginetakse TurS sätetele. Seega võttis kaebaja toetusraha saamisega kohustuse ettevõtjana pidada Kadaka külalistemaja viie aasta jooksul toetuse saamisest, pakkudes külalistemajana tegutsevale majutusettevõttele iseloomulikke teenuseid. Kaebaja väidetest ja M.H. sõlmitud rendilepingust (tl 58) nähtub, et lepingu sõlmimisega loobus kaebaja kinnistu, millel asub Kadaka külalistemaja, otsesest valdusest ning M.H. sai kinnistu ja koos sellega külalistemaja kasutamise ainuõiguse.

Seega hiljemalt vaidlusaluse lepingu sõlmimisega lõpetas kaebaja faktiliselt toetustaotluses nimetatud majutusteenuse osutamise. Vastavalt TurS § 17 lg-le 2 on majutusteenus ööbimisvõimaluse ning sellega kaasneva kauba või teenuse müügiks pakkumine ja müük. Majutusteenuse mõistest ilmneb, et majutusteenus on teenuse osutamisel kasutatavate ruumide lühiajaline kasutusse andmine. Tavapäraselt kaasneb sellega hoolitsemine kasutusse antavate ruumide (sh magamisasemete) korrasoleku eest. M.H. kasutuslepingu sõlmimisel üheaastaseks perioodiks ja selle pikendamisel veel aasta võrra on kaebaja ja M.H. e vahel kujunenud võlasuhtel pigem üürivõi rendisuhte tunnused.

Kaebaja kohustused kinnistu ja sellel asuva ehitise omanikuna piirduvad kinnistu otsese valduse üleandmisega M.H. ele ega ole seotud külalistemaja igapäevase korrashoiu või lisateenuste pakkumisega. Toetuse kasutamisel valminud külalistemaja M.H. e kasutusse andmise tõttu ei saanud kaebaja pakkuda majutusteenust kolmandatele isikutele. Kaebaja pole isegi väitnud, et ta oleks osutanud M.H. ele toitlustusteenust või hoolitsenud külalistemaja ruumide korrasoleku eest. Seega on vastustaja põhjendatult asunud seisukohale, et M.H. sõlmitud lepingu kehtivuse ajal ei täitnud kaebaja kohustustust külalistemajas majutusteenuse osutamiseks.

Samuti on alust arvata, et M.H. on kaebaja lähikondne, sest M.H. el ja kaebaja juhatuse liikmel M.M. on ühised lapsed. Rendilepingu sõlmimine kaebaja lähikondsega seab kahtluse alla kaebaja väite, et M.H. ele majutusteenust osutati, seda eriti olukorras, kus kaebaja väitel ei kajasta rendilepingu kirjalik dokument õigesti poolte tegelikku tahet lepingu sõlmimisel. Kaebaja selgitused külalistemaja kasutusse andmise asjaolude kohta ei ole veenvad. Siiski ei ole oluline välja selgitada kaebaja ja M.H. e suhete tegelikku iseloomu. Külalistemaja M.H. e kasutusse andmisega investeeringuobjekti kasutamise iseloomu olulise muutumise kohta PRIA teavitamata jätmine ja M.H. e lähikondsuse fakti avaldamata jätmine on oluline eelkõige seetõttu, et seab kahtluse alla kaebaja väidete tõeväärtuse üldisemalt.

Seega vaidlustatud otsus on õiguspärane, sh rikutud ei ole ka põhjendamiskohustust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. OÜ Pritia palub 30.05.2014. a apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

7.1. Kohus ei ole sisuliselt ühegi kaebaja seisukohaga nõustunud ning on otsuses tuginenud üksnes vastustaja arvamusele.

7.2. Kohus kohaldas ebaõigesti seadust ning jättis uurimata kaebaja esitatud tõendid. TurS § 18 lg 7 järgi on puhkemaja puhkuseks mõeldud majutusettevõte, mille toiduvalmistamise võimalust pakkuv majutushoone üüritakse välja täies ulatuses. Kaebaja on majutushoone üürimise/rentimise teel M.H. e valdusse andmisega järginud täpselt vastavat sätet.

7.3. Kohus on ebaõigesti kohaldanud TurS § 18 lg-t 7. Puhkemajaga seonduvalt on loodud täiendav töökoht abitöölise näol ning vajadusel on tööpäeva jooksul võimalik tema poole pöörduda. Abitööline kliendi viibimist puhkemajas ei häiri. Tulenevalt eeltoodust on arusaamatu kohtu etteheide, et kaebaja ei korraldanud igapäevaselt ruumide ja asemete korrasolekut.

7.4. Kohus järeldas ebaõigesti, et majutusteenuse mõiste (TurS § 17 lg 2) eeldab majutusteenuse osutamise olemusliku elemendina lühiajalisust. Seega kohus on materiaalõiguse normi ebaõigesti kohaldanud ning teinud järelduse, et kaebaja ja M.H. e õigussuhe on eluruumi rendisuhe.

7.5. Turismiseadusest ei tulene keeldu ega piiranguid osutada teenust lähikondsele. Kohus pole viidanud ühelegi sättele, millest tuleks kohustus PRIA-t ja kohut teavitada lepingu sõlmimisest lähikondsega või mille kohaselt puudub sellisel tehingul automaatselt majanduslik sisu.

7.6. Kohus on tõendeid ebaõigesti hinnates leidnud, et kaebaja ja M.H. e vahel sõlmitud lepingul puudus tegelik majanduslik sisu. Kohus ei ole kaebajalt selgitust küsinud, mistõttu puudus võimalus selgitada, et orderitel on OÜ Pritia juhatuse liikme M.M. kui kassapidaja allkiri ning sellega on vastava tehingu toimumine raamatupidamisseaduses ettenähtud nõuetele vastavalt vormistatud.

7.7. Kohus rikkus HKMS § 2 lg-t 4 ja § 157 lg-t 2, kuna ei täitnud oma uurimiskohustust ja ei ole täiendavate tõenditena palunud esitada dokumente, mis lükkaksid ümber otsuse tegemisel tekkinud küsitavused ja kahtlused.

8. PRIA palub oma 25.06.2014. a vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta ning jääb halduskohtus esitatud seisukohtade juurde.

Vastustaja rõhutas, et vaidlusaluse rendilepingu p 4.2.1 kohaselt on rentnik kohustatud kasutama kinnistut ja sellel paiknevat puhkemaja lepingu kehtivuse jooksul majutusja puhkemajateenuse osutamiseks. Edaspidi väitis kaebaja aga, et majutusteenust osutatigi M.H. ele. Kummalgi juhul ei ole tegemist investeeringuobjekti kasutusega vastavalt meetme eesmärgile ja tingimustele. Kaebaja esitatud tõenditest ei nähtu, et tegemist oleks puhkemaja väljaüürimisega oma lähikondsele M.H. ele turismiteenuse pakkumise eesmärgil. Tegemist ei ole puhkemajana kasutatava majutusettevõttega. Ühegi kaebaja poolt esitatud tõendi alusel ei ole võimalik väita, et toetuse saaja tegevus vastas tema poolt esitatud äriplaanile ja tegemist oli turismiteenusega. Äriplaanis ettenähtu ei ole osaliseltki ellu rakendunud ja hoonet on kasutatud elamuna. Majutusettevõtte ruumi üürilepingu puhul, mille tähtaeg on üle kolme kuu, kuuluvad kohaldamisele eluruumi üürilepingu sätted. Ruum on välja üüritud aastaks, mis kinnitab veelkord, et tegemist ei ole majutusteenuse osutamisega vastavalt TurS-le, vaid hariliku üürisuhtega. Kohus ei ole otsuse p-s 14 väitnud, et kaebaja pidanuks PRIA-t teavitama lähikondsuse faktist M.H. ja investeeringuobjekti kasutamise iseloomu olulisest muutumisest. Arvete tasumine sularahas pigem süvendab kahtlust tegeliku raha liikumise kohta. Antud juhul olid kõik asja õigeks lahendamiseks vajalikud tõendid esitatud ja on ebaselge, millised tõendid viinuksid teistsugusele otsusele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et OÜ Pritia apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust ning Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsustes toodud põhjendustega ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud otsuste tühistamisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud otsustest ega ka asja materjalidest, et halduskohus oleks kohaldanud materiaalõiguse norme vääralt, hinnanud ebaõigesti olemasolevaid tõendeid või rikkunud apellatsioonkaebuses väidetud viisil kohtumenetluse norme. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuste põhjendustega, ei pea ringkonnakohus HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks käesolevas otsuses sama vaidlusküsimuse osas täiendavaid põhjendusi esitada. Vastuseks apellatsioonkaebuses toodule märgib ringkonnakohus siiski järgmist.

10. HKMS § 158 lg 1 järgi hindab kohus otsust tehes tõendeid ja otsustab, millised asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas kaebus kuulub rahuldamisele. Ringkonnakohtu hinnangul vastab halduskohtu 30.04.2014. a otsus igati ka HKMS § 165 nõuetele, so halduskohus on vaidlusaluses otsuses põhjendanud, millistest asjaoludest ja tõenditest ta otsuse tegemisel lähtus ja millistest mitte ning miks. Samuti on halduskohus välja toonud, milliste menetlusosaliste väidetega ta nõustub või ei nõustu ja miks, ning viidanud kohaldatud õigusnormidele ja esitanud oma lõplikud järeldused. Eeltoodust tulenevalt ja arvestades ka seda, et halduskohus jättis esitatud kaebuse rahuldamata, ei ole üksnes asjaolu, et halduskohus ei nõustunud otsuses kaebaja seisukohtadega, vaidlusaluse otsuse tühistamise aluseks.

11. Samuti ei ole ringkonnakohtul alust nõustuda kaebaja väitega, nagu oleks halduskohus vaidlusaluse otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud TurS § 17 lg 2 ja 18 lg 7, mis käsitlevad majutusteenuse mõistet ja puhkemaja kui majutusettevõtte ühe liigi mõistet. Toimiku materjalidest (tl 58-59) nähtuvalt sõlmis maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saaja OÜ Pritia 06.06.11 kinnisasja rendilepingu, andes kinnistu, mille oluliseks osaks on ka investeeringutoetuse abil ehitatud Kadaka puhkemaja, rendile M.H. .

Leping sõlmiti algselt tähtajaga 06.06.11 kuni 05.06.12, s.o üheks aastaks, kuid seda pikendati kuni 05.06.2013. Rendilepingu järgi loeti kinnistu rentnikule üleantuks lepingu allkirjastamisega ning puhkemaja võtmete üleandmisega ning rentnik kohustus kinnistu kasutamise eest tasuma rendileandjale renditasu algselt 640 eurot kuus ja alates 01.09.2012 516 eurot kuus. Sama lepingu p 4.2.1 kohaselt oli rentnik kohustatud kasutama kinnistut ja sellel paiknevat puhkemaja lepingu kehtivuse jooksul majutusja puhkemajateenuse osutamiseks. Nimetatud lepinguga soovis kaebaja esmalt PRIA-le ja edaspidi ka kohtule tõendada investeeringuobjekti sihipärast kasutust, s.o seda, et ka perioodil 06.06.11 kuni 05.06.2013 osutati Kadaka puhkemajas majutusteenust.

Kui PRIA oma 13.09.2013. a otsuses sellise kaebaja seisukohaga ei nõustunud, ning puudusid ka igasugused tõendid selle kohta, et M.H. oleks TurS alusel võinud majutusteenust osutada ja seda ka reaalselt osutanud, asus kaebaja edaspidi väitma, et M.H. oli hoopis ise see isik e. klient (vt. näiteks halduskohtule esitatud kaebuse lk 4 pöördel), kes kasutas järjest kahe aasta vältel Kadaks puhkemaja puhkamiseks, so majutusteenust osutas siiski OÜ Pritia. Ringkonnakohus nõustub siinjuures halduskohtu seisukohaga, et ei ühel ega ka teisel eelpoolviidatud juhul ei ole tegemist TurS-s märgitud majutusteenuse osutamisega ja seega ka määruse nr 20 alusel toetatud investeeringuobjekti kasutamisega vastavalt meetme eesmärgile (mittepõllumajandusliku tegevuse toetamine põllumajandusega tegeleva ettevõtja majandustegevuse mitmekesistamise ja mikroettevõtluse arendamise kaudu), tingimustele ja kaebaja enda poolt esitatud äriplaanile.

Äriplaani (tl 60) kohaselt oli toetuse saamiseks esitatud Kadaka puhkemaja ehitamise eesmärgiks laiendada ettevõtte poolt pakutavate teenuste valikut ja mitmekesistada maakonna majandustegevust turismi arendamise kaudu. Ehitatavas 10 ööbimiskohaga külalistemajas pidi hakatama täiendavalt pakkuma talveperioodil uisutamise ja suusatamise võimalust ning kevadel võimalusi linnuvaatluseks ja harrastusfotograafiaga tegelemiseks. Äriplaanis ettenähtu ei ole asja materjalidest nähtuvalt vähemalt eelpoolviidatud rendilepingu kehtivuse ajal osaliseltki ellu rakendunud.

Maapiirkonna majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse abil ehitatud Kadaka puhkemaja hoonet on kasutatud ilmselt hoopis elamuna, sest halduskohtumenetluse käigus selgus, et OÜ Pritia sõlmis eelviidatud

06.06.11. a kinnisasja rendilepingu M.H. , kes on OÜ Pritia ainsa juhatuse liikme M.M. laste ema ja kes ilmselt elas vähemalt nn. rendilepingu kehtivuse ajal oma lastega pidevalt Kadaka puhkemajas. Seda, et M.H. kasutas puhkemaja koos oma lastega, so elas seal püsivalt koos vähemalt oma lastega nagu tavapäraselt elatakse, kinnitab ringkonnakohtu hinnangul ka kaebaja enda 07.03.2014. a kirjalikus seisukohas toodu, milles märgitakse, et M.H. kasutas puhkemaja koos oma kahe alaealise lapsega ning et tal käis puhkemajas ka külalisi (tl 76-78). Kaebaja nimetas M.H. t küll OÜ Pritia kliendiks, kuid pärast M.H. e ja kaebaja juhatuse liikme M.M. omavaheliste perekondlike sidemete ilmnemist ei ole ringkonnakohtu arvates võimalik M.H. t tavaliseks kliendiks pidada, kes kaebaja väidete kohaselt äriühingult üksnes pikaajalist majutusteenust ostis. Ka kaebaja enda poolt esitatud tõenditest ei nähtu, et tegemist oleks puhkemaja väljaüürimisega oma lähikondsele M.H. ele turismiteenuse pakkumise eesmärgil. Seega on halduskohus õigesti leidnud, et M.H. kinnistu rendilepingu sõlmimisel üheaastaseks perioodiks ja selle pikendamisel veel aasta võrra, kujunes kaebaja ja M.H. e vahel pigem välja üürivõi rendisuhe juhul, kui sõlmitud rendilepingut üldse reaalset olukorda kajastavaks lepinguks pidada. Majutusettevõtte ruumi üürilepingu puhul, mille tähtaeg on üle kolme kuu, kuuluvad kohaldamisele eluruumi üürilepingu sätted (TurS § 17 lg 3 p 2 ja VÕS § 272 lg 4 p 1) ja sellist majutamist, mille puhul tuleb sõlmida eluruumi üürileping, ei loeta TurS järgi majutusteenuse osutamiseks. Seega on halduskohus TurS §-st 17 lg 3 p-st 2 õigesti järeldanud ka seda, et majutusteenust iseloomustab ruumide lühiajaline kasutusse andmine järjest ja erinevatele klientidele, mitte aga nende kasutusse andmine ühele isikule või perele nn. rendilepingu alusel ja pikaks ajaperioodiks. Asja materjalide põhjal ei ole seega võimalik väita, et toetuse saaja tegevus vastas ka perioodil 06.06.11 kuni 05.06.2013 tema poolt PRIA-le toetuse saamiseks esitatud äriplaanile ja et ka sel ajavahemikul oli tegemist majutusteenuse osutamisega kliendile selle tavapärases mõistes.

12. Ka kaebaja poolt halduskohtule esitatud arved ja nendega seotud kassa sissetulekuorderid arvete sularahas tasumise kohta ei kinnita OÜ Pritia väidet, et nad osutasid perioodil

06.06.11 kuni 05.06.2013 M.H. ele ja tema lastele Kadaka puhkemajas majutusteenust ja laekunud summad ongi tasutud just majutusteenuse osutamise eest. Halduskohus viitas selle väite kahtluse alla seadmisel põhjendatult esmalt sellele, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid M.H. e kui majutusteenuse kasutaja registreerimise kohta külastajakaardi alusel, millise nõude näeb majutusteenuse esitajale ette TurS § 24. Samas kohustus 06.06.2011. a sõlmitud kinnistu rendilepingu alusel rentnik tasuma kinnistu kasutamise eest rendileandjale renditasu algselt 640 eurot kuus ja alates 01.09.2012 516 eurot kuus ning sellistes summades on OÜ Pritia M.H. ele ka arved esitanud ja M.H. väidetavalt nende eest sularahas tasunud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa aga isegi juhul, kui arvetel märgitud summad ka M.H. e poolt reaalselt sularahas OÜ-le Pritia tasuti, pidada seda tõendiks selle kohta, et kaebaja osutas M.H. ele kahe aasta jooksul TurS mõistes majutusteenust. Nagu varasemalt juba märgitud, saab OÜ Pritia ja M.H. e vahel sõlmitud lepingust tulenevat õiguslikku suhet pidada pigem üürivõi rendisuhteks ja sedagi juhul, kui tegemist oli tegelikku majanduslikku sisu omava lepinguga, mille halduskohus on põhjendatult kahtluse alla seadnud tulenevalt asjaolust, et selle sõlmis OÜ Pritia ainus juhatuse liige M.M. oma lähikondsega M.H. , kes on M.M. laste ema. Seega saab arveid ja nende alusel väidetavalt tasutud summasid lugeda üksnes kinnistu rentimise ja sellel asuva hoone üürimise eest tasutud summadeks, mitte aga majutusteenuse osutamise eest tasutud summadeks.

13. Kaebaja heidab halduskohtule ette ka seda, et halduskohus pole vaidlusaluses otsuses viidanud ühelegi sättele, millest tuleneb kohustus PRIA-t ja kohut teavitada lepingu sõlmimisest lähikondsega. Ringkonnakohus märgib selle väite kohta, et halduskohus ei ole otsuse p-s 14 väitnud, et OÜ Pritia pidanuks PRIA-t teavitama oma juhatuse liikme perekondlikust seotusest M.H. , vaid viidanud sellele, et sellise asjaolu avaldamata jätmine seab kahtluse alla kaebaja väidete tõeväärtuse üldisemalt.

14. Kaebaja viitab apellatsioonkaebuses ka halduskohtu kohustusele koguda täiendavaid tõendeid ja leiab, et halduskohus ei rakendanud vaidlusaluse otsuse tegemisel uurimisprintsiipi, kuna ei kogunud ise täiendavaid tõendeid asja õigeks lahendamiseks. HKMS § 59 lg 3 näeb ette, et kui asja õigeks lahendamiseks vajalikud tõendid on esitamata või neid on esitatud ebapiisavalt, teeb kohus menetlusosalisele, kes peab asjaolu tõendama, ettepaneku need esitada või kogub tõendeid ise. Antud juhul olid kõik asja õigeks lahendamiseks vajalikud tõendid esitatud ja kaebaja ei ole selgitanud, millised tõendid oleksid viinud ilmselt teistsuguse otsuse tegemiseni ja milliseid oleks kohus seega pidanud täiendavalt ise koguma või mille esitamist täiendavalt menetlusosalistelt nõudma. HKMS § 61 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Seega asjaolu, et halduskohus ei nõustunud kogutud tõenditele kaebaja poolt antud tõlgendustega, ei ole käsitatav tõendite ebaõige hindamisena ega ka uurimisprintsiibi rikkumisena.

15. Lähtudes HKMS § 108 lg-st 1 jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (riigilõiv) tema enda kanda.

Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/