4-15-170/7 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

4-15-170

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Viru Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 29.01.2015

Jõhvi kohtumajas Kirjalikus menetluses

Väärteoasja number 4-15-170 (2440,14,008952)

Kohtunik Inna Kirsipuu Väärteoasi kaebemenetluses D.D kaebus PPA Ida Prefektuuri 22.12.2014 otsuse peale, millega D.D tunnistati süüdi LS § järgi ja karistati rah

239 lg 1 p 2 atrahviga 100 eurot.

Menetlusalune isik D.D, isikukood: xxx; xxx

Juhindudes VTMS § § 1 120,

32 p 1, 134, 135 kohus

O T S U S T A S:

1. kaebus kohtuvälise menetleja 22.12.2014 otsuse peale Jätta D.D

väärteoasjas nr 2440,14,008952 rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus, millega määrati D.D-le LS § 239 lg 1 p 2 järgi rahatrahvi 25 trahviühikut ehk 100 eurot, muutmata.

2. D.D-le Kohtuotsuse ärakirjad saata Ida Prefektuurile ja VTMS § 135 lg 5 k

ohaselt väljastusteatega või elektrooniliselt.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioonkaebus Riigikohtule Viru Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamisest. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru Maakohtule kirj

alikult teatama 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamise kuupäevast. Kassatsiooni esitamise õigus on üksnes vandeadvokaadil. Kohtuotsus jõustub 30 päevase tähtaja möödumisele järgmisel kuupäeval, al - ates kohtuotsuse

koopia kättesaamise järgmisest kuupäevast. Kui 30 päevase tähtaja viimane päev langeb - puhke- -

või pühapäevale, loetakse 30 päevase tähtaja viimaseks kuupäevaks lähim tööpäev.

4-15-170

ASJAOLUD JA

MENETLUSE KÄIK

1. D.D suhtes oli 01.12.2014 , mille kohaselt olles

koostatud väärteoprotokoll xxx sõidu ajal nõuetekohaselt turvavööga , millel on turvavööd, ei olnud D.D kinnitatud. Antud teoga rikkus D.D liiklusseaduse (LS) § 30 lg 1 ning väärtegu on kvalifitseeritud LS § 239 lg 1 p 2 järgi.

2. D.D suhtes oli 22.12.2014 tehtud otsus väärteoasjas nr 244,14,008952. Otsuse kohaselt ei olnud xxx D.D sõitjana mootorsõidukis, millel olid turvavööd, turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud. Antud teoga rikkus D.D LS § 30 lg 1 ning väärtegu on kvalifitseeritud LS § 239 lg 1 p 2 järgi. Kohtuväline menetleja ei ole kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastanud ning määras karistuseks rahatrahvi 25 trahviühikut, s.o

100 eurot.

3. ei nõustunud tehtud otsusega ning esitas 12.01.2015 kohtusse kaebuse D.D

politsei 22.12.2014 otsuse peale. Kaebuse kohaselt oli D.D reisijana sõiduautos sõidu ajal turvavööga kinnitatud. Kaebuse esitaja selgitab, et politseinikud jälitasid autot, kuid auto kabiini konstruktsioon ei võimalda visuaalselt kindlaks teha, kas autojuhil ja reisijal on turvavöö kinnitatud. leiab, et ühe politseiniku Kaebuse esitaja

ütlused ei saa tema süüd tõendada ning selleks on vajalikud teised tõendid. Muid süüd tõendavaid põhjusi ei ole märgib, et kaebuse esitajale esitatud. Samuti kaebuse esitaja kaebuse esitaja protokolli tekstist aru. Eeltoodu alusel leiab palus tõlki, kuna ei saanud

kaebuse esitaja, et politseinik rikkus kaebuse esitaja õigust tõlgi osavõtule, otsus on ebaseaduslik ja kuulub muutmisele. Kaebuse esitaja palub väärteoasjas tehtud otsus tühistada. on nõus asj Kaebuse esitaja a arutamisega kirjalikus menetluses.

4. Viru Maakohus edastas 20.01.2015 kohtuvälisele menetlejale kaebuse ning palus teatada, kas kohtuväline menetleja on nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses ning kohustas sellisel juhul esitama kohtule omapoolset kirjalikku seisukohta.

5. tule seisukoha kaebuse suhtes. K Kohtuväline menetleja esitas 27.01.2015 koh ohtuväline

menetleja leiab, et menetlusalune isik on talle inkrimineeritud väärteo toime pannud.

Kohtuväline menetleja selgitas, et politseinikud nägid autojuhti ja sõitjat läbi esiklaasi ning neile oli hästi näha, et turvavööd olid kinnitamata, seega auto konstruktsioon ei oma tähtsust. Menetleja leiab, et ühe politseiniku kui tunnistaja ütlustest piisab tõendamaks isiku süüd. Kohtuväline menetleja märgib ka, et menetlusalune isik kirjutas omakäeliselt protokollis, et tema oli protokolliga tutvunud ega tunnista oma süüd. Seega sai menetlusalune isik talle esitatud süüdistusest aru. Samuti on isikuga suheldud temale arusaadavas keeles ning tema ise keeldus tõlgi kaasamisest. Eeltoodu alusel palus kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata ja otsus muutmata.

KOHTU SEISUKOHT

6. Kohus leiab, et .

kaebus tuleb jätta rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata

7. , nende lubatavu ning annab neile hinnangu, teeb Kohus analüüsib kõigepealt tõendeid st kindlaks toimepandud teo objektiivsed ja subjektiivseid küljed, kontrollib õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist ja isiku süüdiolekut KarS u mõttes. seejärel vastab tõlgi - (I), kaasamise küsimusele (II) ollib karistuse määramise aluseid (III) ning kontr .

8. V™S) Väärteomenetluse seadustiku ( § 120 kohaselt maakohtunik võib kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse

4-15-170

teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta.

Kaebuse esitaja D.D märkis kaebuses, et soovib asja lahendamist kirjalikus menetluses. Kirjaliku menetlusega oli nõus ka kohtuväline menetleja ja esitas omapoolse seisukoha kaebuse suhtes.

9. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

VTMS § st 87 tulenevalt arutatakse väärteoasja menetlusaluse isiku suhtes ja - väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Seega määratakse väärteoasja arutamise piirid kindlaks väärteoprotokollis sisalduva menetlusalusele isikule etteheidetava teo kirjeldusega, millega on seotud nii kohtuväline menetleja kui ka kohus (RKL 3-1-1-16-09; 3-1-1- -11). KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.

I Tõendid

10. Süüdistus puudutab LS § n kvalifitseeritud LS § järgi.

30 lg 1 rikkumist, mis o

239 lg 1 p 2

LS § 30 lg 1 kohaselt sõidukis, millel on turvavööd, peab sõitja olema sõidu ajal turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud. LS § 239 lg 1 p 2 alusel turvavöö nõueteko haselt kinnitamata jätmise eest sõitja poolt karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut

.

Väärteoprotokolli olles sõitja mootorsõidukis, mi (t.l. 9) teokirjelduse kohaselt llel on turvavööd, ei olnud D.D sõidu ajal nõuetekohaselt turvavööga kinnitatud.

Väärteoasja lahendamisel lähtus menetleja kahest tõendist - menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlustest. Muude tõendite uurimist ei ole menetlusalune isik taotlenud kohtueelsel uurimisel ega kaebuses.

11. Kohus käsitleb tõendina menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli (t.l. 13-14), millest nähtub, et menetlusalune isik on andnud järgmised ütlused: 1.12.2014 sõitis menetlusalune isik reisijana sõiduautos, turvavöö ol ning süüdistas i temal kinnitatud. xxx selles, et neil olid turvavööd kinnitamata. Menetlusalune isik ei olnud rikkumisega nõus. Politseinik andis talle lugeda õigusi vene keeles ning menetlusalune isik kirjutas alla, et on tutvunud. Tõlki talle ei võimaldatud ning tema ei saanud aru, milles teda süüdistati.

12. Tunnistaja xxxHxxx xxx ütluste (t.l. 11) kohaselt oli tunnistaja , teostas liiklusjärelevalvet. Siis lähenes politsei autole Jõhvi poolt puksiirauto, kus istus kaks isikut, kes mõlemad olid turvavöödega kinnitamata. Seda oli hästi näha, kuna auto keeras politsei auto juures xxx küsis paarimehelt, kas tema ka märkas, et turvavööd olid kinnitamata. Saades jaatava vastuse, sõitis tunnistaja auto järele ja andis peatumismärguande. Sõiduk pööras Kreutzwaldi tänavale ja politseinikele oli näha, kuidas juht ja reisija hakkasid turvavööd peale tõmbama. Peale peatumist läks tunnistaja auto juurde, tutvustas ennast, selgitas peatamise põhjust ning küsis dokumente. Selgus, et kõrvalistujaks oli D.D.

Tema oli üleoleva suhtumisega ning vastas, et ei ütle oma andmeid. Lõpuks said p Tunnistaja olitseinikud ikka andmed, kuid menetlusalune isik rikkumisega nõus ei olnud.

tutvustas isikule õ ja kohustusi, D.D vastas, et teab oma õigusi. Pärast igusi tutvus ikka õigustega ning ütles, et küsimusi temal ei ole. Menetlusalusele isikule pakuti ka tõlki, kuid tema keeldus ning ütles, et saab eesti keelest aru. Paarimees rääkis

4-15-170

menetlusaluse isikuga siiski vene keeles. Menetlusalune isik oli menetlustoimingute ajal rahulik ja küsimusi tal ei tekkinud.

13. Tõendite hindamisel selgitab kohus järgmist: VTMS § 2 alusel kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. VTMS § 31 lg 1 alusel tõendamisel ja tõendite kogumisel järgitakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid käesolevas seadustikus sätestatud erisusi arvestades.

Tutvunud kaebusega ja menetlusosaliste seisukohtadega, jõuab kohus arusaamale, et põhiliseks vaidluseks poolte vahel on see, kas menetlusalune isik oli või ei olnud väärteoprotokollis näidatud ajal ja kohas turvarvööga kinnitatud, muude asjaolude üle vaidlust ei ole. Menetlusaluse isiku põhiväideks on see, et ainult ühe politseiniku ütlustega ei ole võimalik tema süüd tõendada.

Vastuseks menetlusaluse isik gib kohus, et kohtupraktikas on korduvalt u väitele mär

selgitatud, et kriminaalmenetluses on võimalik isikut süüdi tunnistada ka ainult ühele otsusele isikulisele Selline seisukoht on aktsepteeritav ka tõendile tuginedes. väärteomenetluses.

Riigikohus märkis lahendi 13, et kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva s nr 3-1-1-114-

kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada sõ sõna olukordadena. Kuid esiteks on vaid ühele tõendile tuginevate na- -vastu-

süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2; nr 3-1-1-21-09, p 11 ja nr 3-1-1-109- 10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustele. Lahendi nr 3-1-1-48-11 p-s 15 leidis kolleegium, et tõendiks võib olla ka üksnes kannatanu sõna süüdistatava sõna vastu. Sellises olukorras peab kohtu otsuse põhistus olema eriti põhjalik ja veenev. Kõnealusel juhul on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud.

Kohus selgitab menet olitseiniku lusalusele isikule, on ekslik tema seisukoht, et ainult ühe p ütlustega pole võimalik tema süüd tõendada. Politseiniku ütlused on lubatud tõend, millel ei ole küll kindlaksmääratud jõudu, s.t antud tõend ei saa olla nõrgem või kaalukam kui ette

teiste isikute ütlused (s.h ka menetlusaluse isiku enda ütlused). Kui süüteomenetluses ei ole muid tõendeid kogutud ja neid pole võimalik ka kohtumenetluses koguda ja seda puudust kõrvaldada, siis on võimalik isiku süüdi tunnistamine tuginedes ka ainult ühe isiku ütlustele. Kohus selgitab, kui on kasvõi üks süüstav tõend, tuleb seda tõendit hinnata ning vastata, kas kohtul on tekkinud kahtlusi süütõendi ehk isiku ütluste usaldusväärsuses. Menetlusalusel isikul on sellises olukorras õigus anda oma ütlusi ja seletusi ning teha kohtule usutavaks, et just tema kirjeldatu

d faktilised asjaolud vastavad tõele.

Riigikohus 3-1-1-40- märkis lahendis nr 06, et sellise väitega on menetlusalune isik asunud ennast aktiivselt kaitsma, mis tähendab ühtlasi tema kohustust teha väidetu kontrollitavaks. Seega tulnuks menetlusalusel isikul nimetada ka isik, kes auto tema elukohta toimetas, mitte

4-15-170

aga piirduda üldsõnalise mittekontrollitava väitega (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus kriminaalasjas nr , RT III 2000, 2, 20, p 2). Seega kui menetlusalune 3-1-1-112-99 isik soovib ennast aktiivselt kaitsma, peab tema ka kohtule võimaldama tutvuda tõenditega – ehk peab esitama oma väidete kinnitamiseks vastavad tõendid, mida antud asjas tehtud ei olnud. Käesolevasse asjasse puutuvalt tähendab see põhimõte sisuliselt seda, et menetlusalusel isikul tuleks kohtule eluliselt usutavalt selgitada, kas tema arvates ütlusi a olla ndnud politseinik valetab, miks ta peaks valetama, või eksib asjaolus, siis millest võiks tingitud see eksimus ( ilma

stikuolud, päevavalguse puudumine, pikk vahemaa patrullauto ja isiku auto vahel vms). Nagu nähtub menetlusaluse isiku ütlustest ja kaebuses sisust, piirdus menetlusalune isik väitega, et politseiniku ütlus ei ole tõend ja puudus tõlk. Asja sisulise külje kohta ei esitanud menetlusalune isik ühtki täiendavat faktilist väidet, mille alusel kohtul võiks tekkida kahtlus tunnistaja ütluste usaldusväärsuses.

14. Riigikohus märkis lahendis nr KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi 3-1-1-82-09,

et

tõendil ette kindlaksmääratud jõudu, seega peavad kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguste eelhinnanguteta kohtulikule hindamisele avatud võrdselt kõigi muude väärteoasjas kogutud tõenditega. KrMS § 61 lg 1 ei välista tõendite hindamise tulemusena erinevate tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt RKKKo nr 3-1-1-127-06, p 6 ja nr 3-1-1-4-07, p 7.1). See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel.

Kohus leiab, et antud väärteoasja raames politseiniku antud ütlused on usaldusväärsed, menetlusalune isik ei ole neid kahtluse alla seadnud. Politseiniku ütlused on loogilised.

Menetlusalune isik ei ole ka kohtule esitatud kaebuses neid ütlusi kummutanud või teinud usutavaks, et politseiniku ütlused ei vasta tõele. Menetlusalune isik ei vaidlusta ka sündmuse aega ega kohta ega muid asjaolusid, kui ainult turvavööga seonduvat. Tema väiteks on see, et politseinikud ei saanud näha, kas turvavöö oli või ei olnud kinnitatud, kuna auto konstruktsiooni tõttu pole see lihtsalt auto tagant vaadates võimalik. Politseiniku ütlustest aga selgub, et nemad nägid turvavöö mittekinnitamist esiklaasi kaudu. Kohus leiab, et antud ütlus on eluliselt usutav: väärteotoimepanemise ajaks on 12:53 ehk päeval valgel ajal, auto keeras politseiauto juures ning esiklaasi kaudu on turvavööd võimalik näha. Menetlusalune isik ei ole usutavalt selgitanud, miks politseiniku antud väide ei vasta tegelikkusele. Kohus märgib, et kaebuse esitamisel kohtusse oli menetlusalusele isikule teada, millised on politseiniku ütlused ja millele kohtuvälise menetleja otsus rajaneb. Vaatamata sellele ei ole menetlusalune isik täiendavalt asjaolusid selgitanud, et kohtul võiks tekkida kahtlus politseiniku ütluste ebausaldusväärsuses. Juhul, kui tegemist on erilise konstruktsiooniga autoga ( auto , mis on ette nähtud teiste autode teisaldamiseks), on autol ikka läbipaistev esiklaas, mille kaudu on reeglina nähtavad esiistmel istuv reisija ja autojuht ja nende tegevused. Juhul, kui kiirused ei ole suured, nagu käesoleval juhtumis ( sõitmine toimus linnas, sõiduauto sooritas pööret), tegemist on päevavael toimunud sündmusega, et tekki ka kohtul ühtki kahtlust, miks politseinik võiks või peaks eksima.

15. Kaebuse esitaja ennast õigustavaks argumendiks ei niivõrd asjaolu turvavöö pea

kinnitamata jätmine või kinnitamine, kuivõrd see, et väidetavalt on olemas Riigikohtu lahend, mille kohaselt peavad väärteo toimepanemise tõendamiseks olema teised tõendid,

4-15-170

mitte ainult asjast huvitatud politseiniku ütlused. Ehk isegi kui turvavöö oligi tõepoolest kinnitamata, ei saa isikut süüdi tunnistada, kuna pole piisavalt tõendeid.

Ilmselt on menetlusalune isik silmas pidanud Riigikohtu seisukohta liiklusjärelevalve teostamise kohta. Lahendis nr 3-1-1-89-14 selgitas kolleegium, et kui kohtuvälise menetleja ametnik toimetab liiklusjärelevalvet üksinda, peab ta koguma täiendavaid objektiivseid tõendeid (nt salvestama liiklusjärelevalve toimingu), et tagada nii toimingu tegemise asjaolude kui ka selle tulemuste usaldusväärsuse kontroll (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 29. jaanuari 2010. 3-1-1-82-09, p 17; a otsus väärteoasjas nr

25. oktoobri 2010. 3-1-1-96-10, p 6 ja 23. a otsus a otsus väärteoasjas nr märtsi 2012. väärteoasjas nr , p 7). 3-1-1-22-12

Kohus selgitab, et käesoleva väärteoasja puhul ei ole antud seisukoht asjakohane, kuna liiklusjärelevalvet teostas kaks politseinikku ning üks nendest andis väärteomenetlus e raames

tunnistajana ütlused, teine osales väärteomenetluses juba kohtuvälise menetlejana. Kui järelevalvet teostab kaks politseinikku, ei tähenda see, et pole vaja koguda kõiki tõendeid, s.h ka isiku õigustavaid. Kuid kohtuvälisel menetlejal ei ole kohustust tõendada väärteo toimepanemist konkreetset liiki tõendiga, nt videosalvestusega. Seda seisukohta kinnitab ka LS § 195, milles ei ole ette nähtud kohustust teha salvestist rikkumise kohta. LS § 196² lg 1 ps on sätestatud politseiametniku õigus kasutada mootorsõidukit jäädvustavat liiklusjärelevalveseadet.

16. Seega üks otsene tõend ehk ühe väärse tunnistaja ütlused on piisavad isikuline usaldus

isiku süüditunnistamiseks. Täiendavaid tõendeid peab politseinik koguma ainult siis, kui ta teostab liiklusjärelevalvet üksinda. Antud väärteoasjas on kohtule tõendina esitatud politseiniku tunnistajana ülekuulamise protokoll. Kohus leidis, et tegemist on usaldusväärse tõendiga ning menetlusalune isik ei ole veenvalt neid ütlusi kahtluse alla seadnud. Seega antud asjas on olemas isikut süüstav tõend, mis on piisav isiku süüditunnistamiseks.

17. Selline kohtu järeldus tugineb kauaaegsele kohtupraktikale. Riigikohtu lahendis 3-1-1-69-

05 selle p-s 6 on rõhutatud, tsitaat:“ tunnist

18. Eeltoodu alusel poolt LS leiab kohus, et tunnistaja ütlustega on tõendatud D.D § lg s 1 sätestatud ja LS § 239 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemine. Teo -

objektiivne koosseis on täidetud. Menetlusaluse isiku ütluste (osa

liselt) ja tunnistaja

ütlustega on tõendatud, et olles 01.12.2014 kell 12:53 Järveküla tee 36, Kohtla Järve -

linnas sõitjana mootorsõidukis, millel on turvavööd, ei olnud D.D sõidu ajal nõuetekohaselt turvavööga kinnitatud.

19. KarS § 15 lg 3 alusel väärteona on karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Kohus leiab, et väärtegu on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. KarS § 16 lg 4 alusel isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Liiklusseaduse kohaselt peavad turvavööga olema kinnitatud nii autojuht kui ka kaasreisija, seega peaks igale autot autojuhina või reisijana kasutavale liikus isikule olema teada, et turvavöö kinnitamine on kohustuslik. Kui auto ning menetlusalune isikul oli turvavöö kinnitamata, ei saa kuidagi väita, et süüteokoosseisule vastav tegu ei realiseeru. Seega menetlusalune isik, jätte turvavöö

4-15-170

kinnitama autoga liikumise kestel, möönis, et ta rikub liiklusseadust. Kohtule ei olnud esitatud tõendeid, mis viitaks teo toimepanemisele ettevaatamatusest.

20. Kohus ei ole tuvastanud õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid.

II Tõlgi kaasamine

21. Järgnevalt analüüsib kohus tõlgi kaasamise küsimust, kuna menetlusalune isik on sellele oma kaebuses tuginenud.

22. Kaebuse esitaja märkis kaebuses (t.l. 2), et väärteoprotokolli koostamisel teatas tema, et vajab tõlki, kuna ei saa eesti keelest aru, ei tunnista oma süüd ega tea mis on protokollis kirjas. Samuti küsib menetlusalune isik, kas väärteoprotokolli koostaja saab täita ka tõlgi funktsioone.

Väärteoprotokollis (t.l. 9 10) on menetlusaluse isiku poolt märgitud, et tema vajas tõlki. - Menetlusaluse isiku ülekuulamise nähtub, et kaebuse esitaja palus protokollist (t.l. 13-14) võimaldada talle tõlki, kuna tema ei valda eesti keelt ega tea, millist seadust tema rikkus.

23. VTMS § 24 lg 2 alusel tõlk kaasatakse kohtuvälises menetluses menetlustoimingu läbiviimisele menetlusosalise või tunnistaja taotlusel ning kohtumenetluses. Tõlk taandub või taandatakse kriminaalmenetluses sätestatud alustel ja korras. VTMS § 19 lg 1 p 1 alusel menetlusalusel isikul on õigus teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse.

24. Kohus leiab, et ei vasta tõele kaebuse esitaja väide, et tema ei teadnud, milles teda süüdistatakse ja seda põhjusel, et puudus tõlk

. Menetlusalune isik on andnud asjakohased ütlused, väites, et turvavöö oli kinnitatud Ka väärteoprotokollis (t.l. 13-14). (t.l. 9-10)

end Seega sai kaebuse as on menetlusalune isik kirjutanud, et turvavöö oli kinnitatud. esitaja väga hästi aru, milles tema rikkumine seisneb ja millist väärteoasja menetletakse. Tunnistaja ütlustest nähtub, et menetlusaluse isikuga suheldi vene keeles, sest kohtuvälise menetlejana esinev politseiametnik seda oskab. Sellest tulenevalt leiab kohus, et menetlusaluse isiku õigus olla teadlik talle esitatud süüdistuses ei ole rikutud.

Väärteoprotokollis (t.l. 9-10) on menetlusaluse isiku allkiri venekeelse teksti juures, et temale on õiguse ja kohustused tutvustatud. Kaebuses ei märki menetlusalune isik, et temale ei olnud õigused ja kohustused arusaadavad. Ning menetlusaluse isiku enda käitumine väärteomenetluse käigus näitab seda, et talle oli teada oma õigusi – nt õigus tõlgi abile, mida tema ka nõudis.

Väärteoprotokollis on isik ka märkinud, et protokoll on talle suuliselt tutvustatud. Kohus selgitab, et kohtuvälisel menetlejal ei olegi kohustust lasta protokolli tervikuna ja kirjalikult tõlkida VTMS § 70 näeb ette menetleja kohustust menetlusalusele isikule protokolli kätte .

toimetada. Kättetoimetamisel ei pea tõlk osalema ning antud asjas ei olegi vaidlust kättetoimetamise osas. Seega, ei ole kohtuvälisel menetleja kohustust väärteoprotokolli isegi tutvustada isikule, tutvustada ja lahti selgitada piisavalt määral tuleb ainult isiku VTMS § 19 alusel ettenähtud õigusi, mis on väärteoprotokolli pöördel toodud isiku emakeelesvene keeles, mille tõttu tõlgi osalemine õiguste selgitamisel ei olnud aktuaalne. Seega kui menetlusalusele isikule oli teokirjeldus suuliselt teatavaks tehtud, olid tema õigused kaitstud ega olnud VTMS § 19 lg 1 p 1 rikutud. Kohus veel kord teeb menetlusalusele isikule selgeks, et väärteoprotokolli koostamine ei ole menetlusaluse isiku osalemisega menetlustoiming, mille puhul tuleks VTMS § 24 lg 2 alusel tõlki kaasata. Peamine on väärteoprotokolli kättetoimetamisel see, et isikule oleks talle arusaadavas keeles süüdistuse

4-15-170

sisu lahti selgitatud. Kui politseiametnik valdab menetlusaluse isiku keelt ja selgitab talle süüdistuse sisu menetlusaluse isiku keeles suuliselt ja piisavalt, pole alust tõlgi kaasamisele.

25. Samuti oli menetlusalusele isikule lubatud anda ütlusi oma emakeeles ning need olid hiljem tõlgi poolt tõlgitud eesti keelde, ütlusi andis menetlusalune isik vabas vormis, seega ei saanud olla menetlusaluse isiku õigused rikutud ka selle menetlustoimingu tegemise ajal. Kui isik kasutab oma õigus anda ütlusi omakäeliselt vabas vormis ( vt VTMS § 65 lg 1) ja oma emakeeles, ei olegi tõlgi kaasamine vajalik.

26. Kohus nõustub menetlusaluse isiku seisukohaga, et kohtuväline menetleja või tunnistaja ei saa olla samal ajal samas väärteoasjas ka tõlk. Kuid antud juhul ei ole ka tuvastatud, et politseinikud oleks tõlgi ülesandeid täitnud. Politseinikud viisid läbi väärteomenetluse, mis on võimalik ka teises keeles kui eesti keeles vastavalt KrMS §-le 10. Kohus selgitab, et politseiametnikul on õigus suhelda menetlusaluse isikuga ka muus keeles, mitte ainult riigikeeles, ja kui ametnik seda oskab, puudub vajadus kaasata tõlk. Tõlgi kaasamine aktualiseeruks juhul, kui kohtuväline menetleja otsustaks kuulata menetlusalune isik üle ise, esitades küsimusi ja protokollides vastuseid riigi keeles, sel juhul peab ülekuulamisele olema kaa

satud tõlk.

27. Eeltoodu alusel leiab kohus, et menetlusaluse isiku õigused ei olnud väärteomenetluse käigus rikutud ning tegemist ei ole väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS 150 lg 1 p 9 mõttes.

III Karistus

28. K e menetleja 22.12.2014 otsuse karistati LS § 239 lg 1 p 2 järgi ohtuvälis ga D.D rahatrahviga 25

100 eurot. trahviühikut, s.o

LS § 239 lg 1 p 2 järgi karistatakse turvavöö nõuetekohase kinnitamata jätmise eest rahatrahviga kuni 50 trahviühikut.

29. Kohus märgib aristuse määramisel ja mõistmisel tuleb lähtuda KarS § 56 näidatud , et k

karistuse eesmärkidest: karistus määramisel ja mõistmisel tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast hoiduda edaspidi süütegude toimepanemist ning õiguskor luseks on isiku süü ra kaitsmise huvisid. Karistamise a .

Kohus selgitab, et karistuse määra valimisel on kohtupraktika välja kujunenud. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-58-13 on märgitud, et kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse m -1-1- -11, p 11 ja 3-1-1-52- äär (vt nt RKKKo 3 13, p 19). Näiteks tuleb juhul, kui

isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, hinnata tema süüd reeglina suureks. Samuti võivad süü suurust iseloomustada isiku teopanus grupiviisilise teo puhul, koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, samuti kannatanu isik ja tema käitumine teo toimepanemise ajal (vt RKKKo 3-1-1-76- aselt isikule 12, p 7). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 koh karistuse mõistmisel arvestada ka eri ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada - süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-1-1-76-12, p 7 ja 3-1-1-52-13, p 19). Kui isiku käitumisele pole senised karistused

4-15-170

mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine (vt ka nt RKKKo 3-1-1- -03, p 5).

30. Kohus leiab, et isiku süü vastab karistusraami keskmise karistusele, s.o 100 eurot. Kohus le leiab, et isiku süü ei ole alla keskmise määra. Kuigi LS § 239 lg 1 p 2 alusel kvalifitseeritav väärtegu ei ohusta liikluses konkreetselt teisi liiklejaid ja seab ohtu kõigepealt autojuhi või sõitja enda elu, on seaduseandja otsustanud kuulutada tegu karistatavaks ja seda kõigepealt üldise liiklusohu vähendamiseks. Keskmisest määrast väiksema süüga oleks tegemist näiteks juhul, kui oleks tuvastatud, et isik oleks sõitnud kinnitamata turvavööga lühikese aja jooksul,

(näiteks teeks rihma lahti mõnikümmend meetri enne parkimiskohta saabumist).

Kohtumenetluse käigus ei ole kohus tuvastanud, et isiku süü oleks üle või alla keskmise määra. Kohus on seisukohal, et kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei esine.

Karistusregistri väljavõtte (t.l. 15) kohaselt oli D.D karistatud ühel korral kriminaalmenetluse raames KarS § 73 ja KarS § 212 lg 1 järgi tingimisi rahalise karistusega.

Väärteokaristusi isikul ei ole. Menetlusalune isik ei ole karistuse osas oma seisukohta väljendanud ega esitanud täiendavaid tõendeid, mis võiksid karistust mõjutada. Karistus on määratud proportsionaalselt süü suurusele ja isikule. 100-eurose rahatrahvi puhul on tegemist rahalise kohustusega, mis ei koorma isikut põhjendamatult. Rahatrahvi summa on oluliselt väiksem kui miinimumpalk.

31. Kohus, võttes arvesse eeltoodut määratud karistus , on seisukohal, et D.D-le vastab sanktsiooni keskmisele määral trahviühikut, s.o e rahatrahvi 25

100 eurot ja selle muutmiseks alust ei esine.

KOHTU MEE™ED

Jätta D.D kaebus kohtuvälise menetleja väärteoasjas nr 22.12.2014 otsuse peale

2440,14,008952 rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus, millega määrati D.D-le LS § 239 lg 1 p 2 järgi rahatrahvi 25 trahviühikut ehk 100 eurot, muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Inna Kirsipuu kohtunik