4-14-9404/11 · Pärnu Maakohus Rapla kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28.jaanuar 2015.a. Rapla, kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-14-9404 Kohtunik Indrek Saar Väärteoasi

N.S-i kaebus Politseija Piirivalveameti Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo Rapla politseijaoskonna

vanemväärteomenetleja Aigi Baumeistri 29. oktoobri 2014.a. otsusele N.S-i süüdistuses liiklusseaduse (LS) § 227 lg

2 järgi Menetlusalune isik

N.S (isikukood xxx, elukoht xxxxx

maakond xxxxxxxxx vald xxxxxxx alevik xxxx xx, xxxxxxxxxx). Kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveameti Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo, esindaja Aigi Baumeister (Rapla politseijaoskond, asukoht Rapla Savi 2, ). aigi.baumeister@politsei.ee

Kohaldatud menetlussätted Väärteomenetluse seadustiku §§ 2, 132 lg. 2 p.2, 133, 134, 135,

155 lg 1 p 1 ja lg 2 ja 156

RESOLUTSIOON

Muuta Politseija Piirivalveameti Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo Rapla politseijaoskonna vanemväärteomenetleja Aigi Baumeistri 29.oktoobri 2014.a. otsust N.S-i väärteoasjas

Liiklusseaduse § 227 lg. 2 järgi ja vähendada rahatrahvi viiekümne (50) trahviühikuni, millele vastab kakssada (200) eurot.

Rahatrahvi on võimalik tasuda vabatahtlikult viie (5) kuu jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast ühele kohtuvälise menetleja otsuses näidatud pangakontodest.

Kui rahatrahv ei ole selleks ajaks tasutud ja kumbki kohtumenetluse pool ei ole esitanud kohtuotsuse kassatsiooni, siis võib kohtuväline menetleja pöörata otsuse sundtäitmisele.

Saata otsus kohtuvälisele menetlejale ja menetlusalusele isikule.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusalune isik advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule. Kassatsioonkaebus tuleb esitada maakohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamise päevast. Kui kohtumenetluse pool soovib kassatsiooniõigust kasutada, siis peab ta samast päevast arvates 7 päeva jooksul sellest maakohtule kirjalikult teatama.

Asjaolud

Kaevatava otsuse kohaselt juhtis N.S 10.oktoobril 2014.a. kella 12.13 paiku Rapla maakonnas Vigala vallas Tallinn - Pärnu - Ikla maantee 80. kilomeetril mootorsõidukit sõidukiirusega 132 +/- 4 km/h, millega ületas sellel teelõigul lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 38 km/h. Kohtuväline menetleja on kvalifitseerinud N.S-i tegevuse väärteona Liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi ja määranud karistuseks rahatrahvi 95 trahviühikut s.o 380 eurot.

N.S tunnistab väärteo toimepanemist, kuid ei pea õigeks karistuse määra, mis on lähedane selle väärteo eest ette nähtud suurimale määrale. Kaebuse kohaselt olid teeolud Pärnu maakonnas head, kuid Rapla maakonnas algasid Konuvere silla juurest remonditööd. Pärast kiirusepiirangu ala lõppu kasvasid kiirused, autode rehvide vahelt lendas kive ja neid paiskus ka vastu N.S-i auto esiklaasi. Paar nädalat varem oli N.S-i auto esiklaas sarnases olukorras purunenud. Sel korral liikusid N.S-i autost eespool veokid kiirusega 80 - 90 km/h ja nende rataste alt lennanud kivid oleksid võinud uuesti kahju tekitada. Seepärast otsustas ta veokist mööduda, mida tehes kasvas sõidukiirus lubamatult 130 km/h piirimaile. Pärast möödasõitu Kuigi suundus ta koheselt oma suunavööndisse ja vähendas sõidukiirust.

N.S ei nõustu kohtuvälise menetleja seisukohaga selles, et kiiruse üle tamine oli tahtlik. Ülekuulamise protokollis kirjeldas ta ohtu oma varale ja seda, et püüdis alternatiivina ka kiiruse vähendamisega ohtu kõrvaldada. Kohtuvälisele menetlejale ei saanud jääda märkamata ülekuulamisel kirjeldatud hädaolukorrale viitav olukord vastavalt KarS § 29.. Otsuse põhistuses on rikkumise tehiolud ja hädaseisund kirjeldamata ning jäänud tõendite kogumist välja.

Menetlusalune isik ei nõustu konkreetse isiku arvestamise põhimõtte arvestamisega. Väärteoprotokollis on kohtuväline menetleja märkinud korrektselt töökohana Pärnu Täiskasvanute Gümnaasiumi ja olulise asjaolu, et tegemist on 12 klassi õpilasega. Otsuse koostanud ametnik on aga karistuse määramisel käsitlenud sissetulekuta kooliõpilast juba kooli töötajana, mis loob isiku sotsiaalsest taustast vale ettekujutuse ja võis eksitada kohtuvälist menetlejat karistuse määramisel.

Neil põhjustel taotleb N.S rahatrahvi vähendamist ja palub kohtul arvestada teo toimepanemise tehiolusid, siirast kahetsust ja sissetuleku puudumist.

Kohtuvälise menetleja seisukoht

Kohtuväline menetleja ei loe kaebust põhjendatuks ja ei nõustu väidetega, et tegu ei olnud tahtlik ja toimus hädaolukorras. Viimane tähendab vahetut ohtu elule, tervisele või varale ja ohu all tuleb mõista olukorda, milles on tõsine põhjus karta nende kahjustamist Oht loetakse vahetuks, .

kui ähvardab kaduda viimane päästmise võimalus. Vajadus päästetoiminguks tekib ainult vahetu ohu olemasolul. Päästmistoimingul kasutatav vahend peab olema kõige vähem kahju tekitav. N.S sõitis lubatust oluliselt kiiremini ja asetas nii enda huvid oluliselt kõrgemale kaasliiklejate huvidest Esmase juhiloa omanikuna otsustas ta lahendada olukorra möödasõiduga, kuigi oleks saanud kahju tekkimise võimaluse ära hoida ohutu pikivahega. Kohtuväline menetleja leiab, et karistuse määramisel on arvestatud KarS § 56 lg. 1 kohaselt süü suurust ning karistatust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid. Kohtuväline menetleja palub jätta otsus muutmata, kuid nõustub rahatrahvi ositi tasumise võimaldamisega.

Kohtu seisukoht Antud juhul on küllaldane alus lahendada kaebus kirjalikus menetluses vastavalt V™S § 120 lg 1, sest mõlemad kohtumenetluse pooled on andnud selleks nõusoleku.

Süüks pandud väärteo objektiivsed tunnuseid N.S-i tegevuses tõendab kiirusemõõte seadme kasutamise protokoll, mille kohaselt oli N.S-i poolt juhitud auto möödasõidul ja kiirus oli 38 km/h võrra kõrgem sellel teelõigul lubatud suurimast kiirusest. Veoauto, millest N.S mööda sõitis, liikus kiirusega 88 km/h. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid antud juhul ei ole. Nõustuda ei saa N.S-i väitega, et kiiruse ületamine oli möödapääsmatult vajalik ja ainuvõimalik abinõu autole tekkida võiva kahju ärahoidmiseks s.o. kiiruse ületamise kohta hädaseisundis, mis välistab teo õigusvastasuse ja karistuse. KarS § 29 kohaselt ei ole õigusvastane niisugune tegu ja isik tegutseb hädaseisundis, kui tuleb kõrvaldada vahetu või vahetult eesseisev oht õigushüvedele ja valitud vahend ohu kõrvaldamiseks ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem.

Kohtul ei ole alust kahelda, et ees sõitnud auto rataste alt lennanud kivid võisid kahjustada N.S-i auto esiklaasi ja tekkis oht N.S-i varale. Nõustuda ei saa aga väitega, et huvi oma autot kaitsta on olulisem ohust, mida kiiruse ületamine põhjustab teistele liiklusest osavõtjatele. Liiklejal, kes ise täidab kõiki liiklusseaduse nõudeid, on põhjendatud alus eeldada, et seda teevad ka kõik teised liiklejad. Möödasõit ja sellega lubatud piirkiiruse oluline ületamine ei olnud ka N.S ainus ja vältimatu võimalus oma auto esiklaasi purunemist vältida, sest niisuguse kahju tekkimise ohtu vähendab oluliselt ka oma sõidukiiruse vähendamine ja ees liikujaga suurem pikivahe. Kaebuse kohaselt vähendas N.S küll esmalt sõidukiirust ja püüdis hoida suuremat pikivahet, kuid selle tõttu hakkasid teised autot temast mööduma. Kohus leiab, et teiste sõidukite möödumine ei saanud takistada ees liikunud veoautoga ohutu pikivahe hoidmist. Liiklusseaduse § lg. 3 p. p.1 ja 2 kohaselt peab sõidukiirus olema olukorrale vastav, juht peab arvestama muuhulgas teeolusid ja liikluse tihedust ning vähendama kiirust ja vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad. Auto kiirus, millest N.S möödasõidu sooritas, oli 88 km/h. Seepärast ei oleks N.S pidanud esiklaasile ohu ärahoidmiseks liikuma sellest autost tagapool põhjendamatult väikese kiirusega. Väärtegu tuleb lugeda toimepanduks KarS § 16 lg. 3 mõttes otsese tahtlusega.

Karistust raskendavaid asjaolusid antud juhul ei ole, kergendavaks asjaoluks tuleb lug eda, et N.S kahetseb kiiruse ületamist ja mõistab selle ohtlikkust. Kohtul ei ole ka alust kahelda, et kiiruse ületamise ajendiks oli soov vältida ees liikunud auto rataste alt lendunud kive. N.S ei ole varem ühegi väärteo eest karistatud. Neil põhjustel kohus leiab, et antud juhul on õiguskorra kaitseks ja N.S-i poolt edaspidiste süütegude ärahoidmiseks küllaldane karistus rahatrahv pooles ulatuses sanktsioonis ettenähtust. Arvestades asjaolu, et N.S on õpilane ja ei oma sissetulekut, peab kohus vajalikus määrata rahatrahvi tasumise KarS § 66 lg. 2 kohaselt ositi.

(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Saar Kohtunik