3-14-50455/11 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S T a r t u k o h t u m a j a KOHTUOTSUS E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number 3-14-50455 Otsuse kuupäev

29. jaanuar 2015 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Martin Villemsi kaebus Tartu Vangla vastu seoses 17.04.2013, 29.05.2013, 20.11.2013 Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse ja 22.05.2013, 06.11.2013 Tartu Vanglast Tallinna Vanglasse saatmisel tekitatud mittevaralise kahju

2 000 euro hüvitamiseks Menetlusosalised Kaebaja - Martin Villems Vastustaja - Tartu Vangla Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.03.2015.a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Kaebus ja menetlusosaliste seisukohad

1. Kaebaja esitas 06.04.2014.a Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus mõista tema kasuks välja hüvitise 2 000 eurot. Kaebaja taotleb hüvitist mittevaralise kahju eest, mis on talle tekitatud väärikuse alandamisega.

Ajavahemikul 17.04.2013.a kuni 20.11.2013.a on kaebajat kokku viiel korral etapeeritud Tartu ja Tallinna vangla vahel Tartu Vanglale kuuluvas bussis. Bussis on ühe kinnipeetava kohta ruumi 0,4 - 0,5 m2. Bussis puuduvad kinnipeetavatele turvavööd või muud turvavahendid. Rattakoobaste kohal asuvates boksides puudub praktiliselt jalaruum. Reis võib koos pealeja mahalaadimise ning peatustega kesta üle 4 tunni, sellele vaatamata ei võimaldata tualeti kasutamist. Kaebaja ei nõustu Tartu Vangla vastuses ära toodud sõiduaegadega, kuna seal on näidatud puhas sõiduaeg.

Hüvitise suuruse puhul tuleb kumulatiivse mõjuna arvestada kinnipidamistingimusi Tallinna Vanglas, mille kohta on tehtud varasemaid kohtulahendeid, neist kaebaja suhtes kohtuasjas 3-

13-1589. Kaebaja viitab mitmetele Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditele ning Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) seisukohtadele.

2. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja inimväärikust ei ole tema transportimisel alandatud.

Kaebajat on kaebuses nimetatud ajavahemikul etapeeritud viiel korral:

Kuupäev Sõit Sõidu kestus Kaebaja paiknemine 17.04.2013 Tallinna Vangla - Tartu Vangla 2 t 24 min individuaalses boksis 22.05.2013 Tartu Vangla - Tallinna Vangla 2 t 32 min individuaalses boksis 29.05.2013 Tallinna Vangla - Tartu Vangla 2 t 24 min individuaalses boksis 06.11.2013 Tartu Vangla - Tallinna Vangla 3 t 44 min neljakohalises boksis 20.11.2013 Tallinna Vangla - Tartu Vangla 2 t 59 min individuaalses boksis

Kasutatud etapibussid on Tartu Vanglas kasutusel alates oktoobrist 2010, need võeti kasutusele uutena, bussides on olemas ventilatsioon ja valgustus, busside puhtus on tagatud. Bussis on olemas istekoht igale kinnipeetavale ning transporditakse korraga ainult niipalju kinnipeetavaid kui on bussis ettenähud kohti. Individuaalse boksi mõõtmed on 85 x 60 cm, neljakohalise boksi mõõtmed 90 x 176 cm. Tingimused bussis ja sõiduajad ei erine reisijate sõidutingimustest ühistranspordis. Teatav ebamugavus reisimisel on paratamatu, seda ka ühistranspordis või sõiduautos ning seda ei saa käsitleda väärikust alandava kohtlemisena.

Ükski Eestis kehtiv õigusakt ei sätesta, kui suured peavad olema saatebussis kambrid. EIK lahendid on tehtud konkreetsetel asjaoludel, mis ei ole võrreldavad kaebaja olukorraga. CPT soovitused ei ole käsitletavad õigusnormidena. Eestile CPT seoses kinnipeetavate transportimisega etteheiteid teinud ei ole.

Kaebaja väited tualeti kasutamise mittevõimaldamise kohta on paljasõnalised. Kaebaja ei ole selgitanud, kas ja millal avaldas ta soovi sõidu kestel tualetti saamiseks. Vastustajal puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja oleks avaldanud 06.11.2013.a toimunud etapeerimise käigus soovi kasutada tualetti.

Kohtu seisukoht

3. Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebus ei kuulu rahuldamisele, kuna tõendatud ei ole vastustaja poolt kaebajale mittevaralise kahju tekitamine ja vastustaja tegevuse (kaebaja saatmine (toimetamine) ühest vanglast teise) õigusvastasus.

4. Kaebaja nõuab vastustajalt mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitise väljamõistmist seonduvalt kaebaja väidetava inimväärikuse alandamisega 2013. aastal viiel korral toimetamisel Tartu Vanglast Tallinna Vanglasse ja Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse. Õigus nõuda hüvitist avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest on rahaliselt hinnatav õigus. Kahjuna saab käsitleda seadusega kaitstavate õigushüvede väärtuse vähenemist, millel on kannatanu suhtes negatiivne iseloom ning mida on võimalik hinnata ja hüvitada. Inimväärikuse alandamist on kohtupraktikas peetud hinnatavaks ja hüvitamisele kuuluvaks.

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et tingimused vangistuse täideviimisel nende koosmõjus ei tohi ületada kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatut taset. Juhul, kui tingimustega vangistuse täideviimisel nimetatud tase ületatakse on tegemist kaebaja õiguste rikkumisega, käesoleva vaidluse kontekstis kaebaja poolt tõlgendatuna inimväärikuse alandamisega.

Väljamõistetava hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kaebaja oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kahju hüvitamise eesmärgiks on seega kannatanu asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevaid asjaolusid ei oleks esinenud, seega olukorda, kui tema õigusi ei oleks rikutud.

5. Käesolevat vaidlust lahendama asudes tuleb seetõttu esmalt tuvastada, kas kaebajal on kahju tekkinud, kas vastustaja avalik-õiguslik toiming, millega kaebajale väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane, ning kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja õigusvastase toimingu vahel. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju hüvitamise kaebus rahuldamisele.

6. Puutuvalt kaebaja viitega haldusasjas nr 3-13-1589 tehtud kohtulahendile seonduvalt kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas märgib halduskohus vastuseks kaebajale, et nimetatud kohtuasja ja käesoleva kohtuasja vaidluse esemed ei kattu ja ka kohtuasjade asjaolud ei ole sarnased, mistõttu ei saa kaebaja osundatud kohtuasjas tuvastamist leidnud asjaolud mõjutada käesoleva vaidluse lahendust.

Kinnipeetava ühest kinnisest vanglast teise ümberpaigutamist reguleerib vangistusseaduse (VangS) § 19 lg 1, mis sätestab ammendavad alused kinnipeetava üleviimiseks. Kohus märgib vastuseks kaebajale, et kinnipeetava ümberpaigutamine ei eelda ühelt poolt kinnipeetava nõusolekut selleks ja teiselt poolt ei ole kinnipeetaval ka subjektiivset õigust nõuda ümberpaigutamist. Seega ei oma käesoleva vaidluse aspektist mingit tähendust Tallinna Vanglas valitsevad kinnipidamistingimused ega nende võimalikud head või halvad küljed ei eraldiseisvalt ega kumulatiivselt.

7. Kaebaja nõuab hüvitist tema saatmisel põhjustatud kannatuste eest. Kannatusi põhjustati kaebaja sõnul ebainimlikult vähese põrandapinnaga saatmisbussis ning sellega, et bussis puudusid turvavööd või muud turvavahendid, mis seadis ohtu tema elu. Enam kui neli tundi kestnud transportimisel ei võimaldatud kaebajal tualetti kasutada.

8. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lõikest 1 tulenevalt saab isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seejuures kehtib RVastS § 7 lõikes 1 sätestatud üldreegel, mille kohaselt peab isiku õigusi olema rikutud avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega.

9. Vastustaja on osundanud tõsiasjale, et kaebaja transportimisel kasutatud saatebussid võeti uutena kasutusele 2010. aastal. Kohtul puudub igasugune alus kahelda vastustaja poolt osundatud faktilises asjaolus, mistõttu loeb kohus üldteada olevaks asjaolu, et 2010. aastal Eestis esmaselt registreeritud reisijate veoks mõeldud transpordivahendid, mis peavad mh vastama alarmsõiduki nõuetele, vastavad tehnilistelt tingimustelt kõigile siseriiklikele ja EL õigusaktide normidele ja nende reisijatele ohutuses kahtlemine on ainuüksi sel motiivil enam kui küsitav, et mitte öelda välistatud. Kohus lähtub siinjuures triviaalsest tõsiasjast, et vanglad on Justiitsiministeeriumi valitsemisalas, sõidukite esmane registreerimine ja tehnoülevaatus aga Majandusja kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas, mistõttu on riigisisese võimaliku huvide konflikti mõju maandatud ja välistatud.

10. Vaatamata kohtu poolt üldteada olevaks loetud asjaolule käsitleb kohus kaebuse väiteid ka vangistusõiguse valguses. Kehtivast vangistusõigusest ei tulene selgeid nõudeid saatebussi tingimustele. Justiitsministri 30. mai 2006 määrusest nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ §-st 11 tuleneb, et saateülesande täitmine toimub üldjuhul alarmsõidukiga ning §

12 lg 1 sätestab, et saadetavate paigutamiseks on lukustatavad kambrid, kus on võimalik saadetavat jälgida vahetult või ust avamata elektrooniliselt. Nende nõuete täitmise üle käesoleval juhul vaidlus puudub. Täpsema regulatsiooni puudumisel tuleb kinnipeetavate saatmisel lähtuda VangS § 41 lõikes 1 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega.

11. Kohus on seisukohal, et kinnipeetava saatmine saatebussiga on iseenesest vangistusega paratamatult kaasnev ebameeldivus, sest esineb palju objektiivseid põhjusi, miks kinnipeetavat tuleb ühest vanglast teise kinnipidamisasutusse toimetada. On ilmselge, et maanteetransport on kinnipeetava saatmiseks Eesti tingimustes ja vanglate vahelist Euroopa mõistes väikest vahemaad arvestades kõige otstarbekam. Samuti on ilmselge, et ka saatmise käigus peavad olema tagatud olulisemad vangistuse täideviimised põhimõtted ulatuses, milles see on saatebussis mõeldav ehk kinnipeetava üle peab olema võimalik teostada järelevalvet, peab olema võimalik järgida eraldihoidmise printsiipi jne.

12. Seega sõltub saatmiste õiguspärasus käesoleval juhul sellest, kas saatmisega tekitati rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad karistust kandva kinnipeetava saatmisega. Niisuguseid kannatusi või ebameeldivusi saavad põhjustada saatmisel eelkõige tingimused, mis peaksid kaebuse põhjendatuse korral olema oluliselt ebamugavamad võrreldes analoogilise transpordiga vabaduses, arvestamata seejuures neid tingimusi, mis on otseselt põhjustatud asjaolust, et tegemist on kinnipeetava saatmisega.

13. Kaebaja ei ole kaebuse väidete tõendamiseks kohtule ühtegi tõendit esitanud. Nimetatu ei ole kaebajale õiguslikult etteheidetav, kuna tõendamiskoormise põhimõtteid arvestades peab käesoleval juhul oma toimingute õiguspärasust tõendama vastustaja. Kohus peab aga vajalikuks vastuseks kaebaja oletustele märkida, et tõendamata ja paljasõnaline on kaebaja väide sellest, et kõik saatmised kestsid ajaliselt üle nelja tunni. Liiatigi on kaebaja vastava väite esitanud tingivas kõneviisis, mis on käsitatav õigusliku „kalastamisena“, st kaebaja on esitanud väite uskumata ka ise sisuliselt selle õigsusesse.

14. Kohustuslikus kohtueelses menetluses kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse kohaselt (tl 14) on kaebajat vaidlusalusel perioodil vanglate vahel ümberpaigutatud (saadetud) viiel korral:

Kuupäev Sõit Sõidu kestus Kaebaja paiknemine 17.04.2013 Tallinna Vangla - Tartu Vangla 2 t 24 min individuaalses boksis 22.05.2013 Tartu Vangla - Tallinna Vangla 2 t 32 min individuaalses boksis 29.05.2013 Tallinna Vangla - Tartu Vangla 2 t 24 min individuaalses boksis 06.11.2013 Tartu Vangla - Tallinna Vangla 3 t 44 min neljakohalises boksis 20.11.2013 Tallinna Vangla - Tartu Vangla 2 t 59 min individuaalses boksis

15. Nagu juba osundatud ning võttes arvesse kaebaja oletuslikku laadi arvamust, et sõit vanglate vahel kestab üle 4 tunni, siis ei ole kohtul mingit alust kahelda vastustaja andmete tõesuses. Seda nii sõidu kestuse kui kaebaja paiknemise osas.

16. Seetõttu peab kohus ebatõenäoliseks kaebajale kirjeldatud kahju tekkimise seoses võimaluse puudumisega ümberpaigutamise ajal WC kasutamiseks. Kaebaja ei ole osundanud pidamatusega seonduvatele tervislikele probleemidele või võimalikule terviserikkele seoses kõhulahtisusega saatmiste ajal, mistõttu on kohtu hinnangul täiskasvanud inimese jaoks inimväärikusega kooskõlas WC kasutamise võimalus 2, 5- 3,75 h kestva transportimise eelselt ja järgselt.

17. Kohus konstateerib, et kehtivast õigusest ei tulene miinimumnõudeid saatebussi iga reisija põrandapinna suurusele, kuid oletuslikult on esitatud ka kaebaja väide 0,4-0,5 m 2 suurusest pinnast. Kuigi kehtivas õiguses ei ole sätestatud miinimumnõudeid põrandapinnale saatebussis, saab kohtu hinnangul asuda seisukohale, et kui saatebussis on istekohale samas suurusjärgus ruumi nagu ühistranspordis kasutatavas reisibussis minimaalselt kohustuslik, ei saa saatebussi tingimused vastavas osas mingil juhul rikkuda kinnipeetava õigusi.

18. Majandusja kommunikatsiooniministri 13. juuni 2011 määruse nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele“ lisa 1 koodi 906 punktis 1 on viidatud istmete ning nendevahelise kauguse mõõtmete osas direktiivile 2001/85/EÜ. Direktiivi 2001/85/EÜ I lisa punktis 7.7.8.1.3 on sätestatud minimaalne lubatav ühe istuja ruumi laius 400 mm. Kuigi see on lubatud üksnes alla 2,35 m laiustel bussidel, on see siiski reisijate vedamiseks lubatud, mistõttu saab sellest käesoleval juhul lähtuda. Punktis 7.7.8.4.1 on sätestatud minimaalne kaugus seljatoest eesistuja seljatoeni 650 mm. Direktiivi 2001/85/EÜ III lisa jooniselt 13 nähtub, et istuva sõitja jalaruum peab ulatuma seljatoest vähemalt 700 mm kaugusele. Mõõtudest 400 mm ja 700 mm tekkiva ristküliku pindala on 0,28 m2. Tõsi, sellisel viisil saadud ristkülik ei ole üksüheselt võrreldav saatebussi kambriga, kuna saatebussi kamber hõlmab osaliselt paratamatult ka ruumi, mis jääb seljatoe esikülje ning kambri tagumise seina vahele.

19. Vastustaja arvutuste kohaselt on vaidlusaluste saatebusside individuaalse boksi mõõtmed 85x60 cm ja neljakohalise boksi mõõtmed 90x176 cm. Kohtu hinnangul on kristalselt selge, et saatebussi kambrid on piisavalt laiad, kuna ühele istujale mõeldud ruumi on nii ühekui neljakohalises kambris üle 400 mm. Käesolevas menetluses ei ole tuvastatud istme seljatoe kaugust kambri tagumisest või eesmisest seinast, kuid kohtul ei ole põhjust arvata, et seljatugi asub tagumisest seinast kaugel. Kuna kaebuse väited ei tulene kaebaja poolsetele mõõtmistele vaid on esitatud tagantjärgi hinnanguliselt, siis loeb kohus vastustaja andmetel tuvastatuks, et kaebajale on olnud tagatud saatebussi kambris pindala, mis on võrreldav Euroopa Liidu direktiiviga reisibussis minimaalselt nõutud ruumiga, ei saa sellises kambris saatmine põhjustada kaebajale iseenesest rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad.

20. Kohus ei vastandu oma seisukohtades kaebajaga, et Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) on näiteks oma raportis CPT/Inf (2001) 22 teinud Leedule etteheiteid 0,4 m2 suuruse üksikkambri kasutamise eest kinnipeetavate saatmisel ning EIK on sellele ka oma 25. oktoobri 2007 otsuses asjas Yakovenko vs Ukraina (nr 15825/06) viidanud. Samas ei saa üksi CPT soovitustele mittevastava kambri kasutamisest kinnipeetava saatmisel järeldada veel tingimuste õigusvastasust. Kohus nõustub Tartu Vangla kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses välja toodud seisukohaga, et EIK 19. juuli 2007 otsuses asja Trepashkin vs Venemaa (nr 36898/03) punktis 92 on EIK asunud seisukohale, et kuigi kohus võib võtta arvesse CPT standardeid, ei saa need olla otsustava kaaluga. Eelviidatud otsuses asjas Yakovenko vs Ukraina tuvastas EIK küll Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 rikkumise, kuid seda olukorras, kus vaatluse all oli saateautodes ja raudteevagunites saatmine olukorras, kus suur hulk kinnipeetavaid viibis ühiste pinkidega kambrites ning kus oli kinnipeetava kohta 0,3 – 0,4 m2 ruumi. Sarnast olukorda käsitleti ka 8. jaanuari 2013 otsuses asjas Retunscaia vs Rumeenia (nr 25251/04), 22. mai 2012 otsuses asjas Idalov vs Venemaa (nr 5826/03) ning 9. oktoobri 2008 otsuses asja Moiseyev vs Venemaa (nr 62936/00). EIK 31. juuli 2008 otsuses asjas Starokadomskiy vs Venemaa (nr 42239/02) ning 8. novembri 2005 otsuses asjas Khudoyorov vs Venemaa (nr 6847/02) tulenes EIÕK artikli 3 rikkumine muuhulgas sellest, et kaks kinnipeetavat pidid jagama ühele kinnipeetavale mõeldud istekohta. Seega ei tulene ka EIK praktikast viidet sellele, et kaebajale osaks saanud ruumi saatebussis tuleks pidada inimväärikust alandavateks. Mis puudutab Leedu kaasust, siis vahemaad Eesti ja Leedu erinevate vanglate vahel võivad riikide suurust arvestades erineda kordades, mistõttu ei ole need seisukohad kohaldatavad vahetult käesolevale vaidlusele erinevate faktiliste asjaolude tõttu.

21. Seoses WC kasutamise võimaluse puudumisega ca 2,5-4 h kestnud saatmistel peab kohus vajalikuks tuua ka järgmise paralleeli. Kohus kordab oma seisukohta, et vaidlusaluste saatmiste puhul ei alandanud kaebaja inimväärikust see, et tal polnud võimalik kasutada tualetti. Ligi 4 tunni pikkune periood, mil tualeti kasutamine pole võimalik, võib iseenesest olla tõepoolest ebamugav, kuid üldjuhul ei saa see ebamugavus olla inimväärikust alandava intensiivsusega, kuna niisugune olukord on tavapärane ka reisijateveo puhul väljaspool vanglat. Näiteks nähtub bussiinfokeskkonnast www.tpilet.ee, et marsruudil Võru – Tallinn sõidab 4 tundi ja 25 minutit sõitev buss, mille varustuses ei ole WCd, kuigi mõni vedaja kasutab sellel liinil ka WC-dega busse. Vabal tahtel bussiga sõitev reisija on küll iseenesest paremas olukorras, sest ta saab planeerida WC kasutamist ette, kuid kohus on veendunud, et ka kinnipeetavatel on võimalik kasutada tualettruumi enne ja pärast saatmise alustamist ja lõpetamist. Kaebaja ei ole vastupidist ka kaebuses väitnud. Kaebaja on küll osundanud, et ühel saatmisel avaldas ta soovi tualetti kasutada, mida talle ei võimaldatud. Kuna kaebaja ei ole selle väidetava pöördumise tehiolusid täpsemalt kirjeldanud, nõustub kohus vastustajaga, et tegemist on paljasõnalise väitega, mis tuleb jätta tähelepanuta. Sedavõrd üldise väite puhul ei pea kohus võimalikuks esitada vastustajale õiguslikku etteheidet tõendamiskoormise rikkumisest. HKMS § 59 lõike 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tõsi küll, Riigikohus on oma 21. aprilli 2010 otsuse asjas nr 3-3-1- 14-10 punktis 10 selgitanud, et poolte võrdse kohtlemise tagamise vajaduse tõttu tuleb arvestada kinnipeetava tegelikke võimalusi tõendite kogumiseks ja esitamiseks. Käesoleval juhul on aga vastustaja väitnud, et tal puuduvad vastavad andmed. Kaebaja aga ei ole esitanud selle kohta tõendeid ega viidanud ka sellele, mismoodi antud sündmuse tõendamine võimalik oleks.

22. Seoses turvavarustuse väidetava puudumisega saatebussides peab kohus kaebaja tähelepanu juhtima ka menetlusõiguslikule takistusele. Kuna oma kahju hüvitamise taotluses vanglale (tl 15) ei ole kaebaja seda välja toonud, ei ole kaebaja kohtu hinnangul selles osas läbinud VangS § 11 lõikes 8 sätestatud kohustuslikku kohtueelset menetlust, mistõttu ei pea kohus selles osas seisukohta võtma. Kohus märgib siiski lisaks eelpool toodule, et RVastS § 9 lg 1 ei võimalda nõuda kahju hüvitamist üksnes ohu tekitamise eest, st võimaliku ohu tekkimine ei saa alandada inimväärikust.

23. Seega puudub alus kaebuse rahuldamiseks. Kohus jätab kaebuse täies ulatuses rahuldamata, kuna kohus ei tuvastanud kaebaja saatmisel Tartu Vangla õigusvastast tegevust ega RVastS §

9 lõikes 1 sätestatud kahjulikke tagajärgi.

24. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS §

109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule kohtu poolt määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

Kohus määras menetlusosalistele uusi asjaolusid ja taotlusi sisaldavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtaja kuni 07.01.2015.a (tl 27). Kuna menetlusosalised ei esitanud kohtule menetluskulude nimekirju ja kuludokumente, siis kohus menetluskulusid välja ei mõista ja menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Roby Koik kohtunik