4-15-235/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-235

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. jaanuaril 2015.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja

Väärteoasja nr

4-15-235

Kohtunik

Julia Vernikova

Väärteoasi

kaebus

K.T

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse

06.01.2015.a

otsusele

väärteoasjas nr 2315,14,009879

Kohtumenetluse pooled

Menetlusalune

isik

(i.k. :

K.T

XXX; eluk. XXX); :

kohtuväline menetleja

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus.

Kohtumenetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse 06.01.2015.a otsus väärteoasjas nr 2315,14,009879 määratud lisakaristuse osas ning jätta lisakaristusena LS § 224 lg 3 p 1 ettenähtud mootorsiduki juhtimise äravõtmine K.T suhtes kohaldamata. Muus osas jätta otsus muutmata.

2. K.T kaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord

Menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal on õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav. Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad. 06.01.2015.a. otsusega määrati väärteoasja otsusega K.T-le Liiklusseaduse § 224 lg 2 alusel rahatrahv 240 trahviühikut s.o 960 eurot ning LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks. Väärteo kirjelduse kohaselt juhtis isik 14.12.2014 kell 02.38 Kärberi tn 33 suunaga Kivila tänava poole Tallinnas mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,67 mg.

Esitatud kaebuses vaidlustab K.T otsust osaliselt s.o. määratud lisakaristuse osas. Väärteo toimepanemist ta tunnistab ja kahetseb. K.T põhjendab lisakaristuse mittekohaldamise taotlust asjaoludega, et juhtimisõiguse äravõtmise korral osutub võimatuks igapäevaste tööülesannete täitmine ning kaebaja vanemad on invaliidid, keda on tihti vaja viia haiglasse. Kaebuses märgitakse, et K.T on teinud oma eksimusest tõsised järeldused, tegemist oli ebatavalise olukorraga ning taolist käitumist enda poolt ta tulevikus ei luba. Menetlusalune isik on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Kohtuväline menetleja nõustub kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses ja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastuses on asutud seisukohale, et lisakaristuse kohaldamise üle otsustamisel arvestati üldja eripreventiivseid eesmärke. Arvestades alkoholipiirmäära ületamise määra, peab kohtuväline menetleja menetlusaluse isiku süüd keskmisest suuremaks, mis tingib karistuse määramise üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Isik pidi enda keelatud seisundis olekut tajuma ja ühtlasi ka endale aru andma, et sellises seisundis mootorsõiduki juhtimisel tehtavatel vigadel võivad olla väga rasked tagajärjed.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et õiguskaitseorgani sh politsei kohus on hoida elukeskkonda turvalisena. Igapäevaelu mõjutab suuresti teedelt, tänavatelt, maanteedelt tabatud liiklusrikkujate suur arv, kes on otsustanud eirata liiklusreegleid ja kaasliiklejate eluõigust. Liikluskasvatuse eesmärk on kujundada üksteisega arvestavaid liiklejaid, kellel on ohutu liiklemise harjumused ja kes tajuvad liikluskeskkonda ning hoiduvad käitumast teisi liiklejaid ohustavalt ja liiklust takistavalt. Üheks vahendiks selle eesmärgi täitmisel on rikkujate mõjutamine läbi selliste karistuste määramiste, mis mõjuvad nende elukorraldust ja suunavad neid edaspidi rikkumisi mitte toime panema.

Arvestades üldpreventiivseid eesmärke, mille näol on tegemist väga kaalukate põhiseaduslike huvidega, kaaluvad need K.T vanemate suhtes hoolitsuskohustuse piirangu üles. Seetõttu leiab kohtuväliune menetleja , et mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega K.T vanemate hoolitsuskohustuse ja tööülesannete täitmise võimaluste kitsendamist saab lugeda õigustatuks ja põhiseadusega kooskõlas olevaks. Kohtu seisukoht ja põhjendused. Kohus leiab, et antud väärteoasja on võimalik lahendada ilma istungit korraldamata kirjalikus menetluses.

Nii menetlusalune isik kui ka kohtuväline menetleja on teatanud, et nõustuvad asja kirjaliku menetlusega. Kohtumenetluse pooled ei ole kohtule uusi tõendeid esitanud. Kohus, arutanud väärteoasja täies ulatuses, uurinud vahetult väärteoasjas olevaid tõendeid ning arvestades kohtumenetluse poolte kirjalikke seisukohti leiab, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada menetlusalusele isikule määratud lisakaristuse osas. Kaebaja ei vaidlusta talle esitatud süüdistust sisuliselt. Väärteoprotokolli kohaselt juhtis K.T 14.12.2014 mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,67 mg.

Menetlusalune isik rikkus seega LS § 69 lg 3 nõudeid, pannes toime LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. 14.12.2014 koostatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli kohaselt tuvastati K.T alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga Alcotest 7110 EST Typ MKIII EST nr ARDF-0052 (tunnistuse number TTRC-14/00131, mille lugem oli 0,72 mg/l, laiendmääramatus 0,05 mg/l, seega lõpptulemus 0,67 mg/l. Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusest on näha, et K.T kõrvaldati 14.12.2014 sõiduki juhtimiselt, kuna oli arvata, et ta on joobeseisundis.

K.T on sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kohapeal ka kätte saanud. Ülalnimetatud tõenditele tuginedes, loeb kohus väärteo toimepanemist menetlusaluse isiku poolt tõendatuks. Liiklusseaduse § 224 lg 2 näeb karistusena ette selles sätestatud väärteo eest rahatrahvi kuni

300 trahviühikut ning sama paragrahvi lg 3 p 1 kohaselt võib kohtuväline menetleja või kohus kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et sõiduki juhtimine juhile keelatud seisundis on enamohtlik süütegu, mille toimepanemise puhul seatakse reaalsesse ohtu mitte ainult juhi enda, vaid ka teiste liiklejate tervis ja elu, taolised teod väärivad kahtlemata riiklikku hukkamõistmist ja selle läbi ka ranget karistamist. KarS § 56 lg 1 kohaselt arvestatakse karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt isiku süü astet, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

K.T süüastme hindamisel tuleb temal tuvastatud alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades pidada tema süüd LS § 224 lg 2 mõttes keskmiseks. Samas on kohtuväline menetleja pidanud vajalikuks karistada teda rahatrahviga 240 trahviühiku ulatuses, mis on sanktsiooni ülemmäära lähedane. Kohtuvälise menetleja otsusest ja kirjalikust vastusest ei nähtu samuti, millistel kaalutlustel jõudis ta järeldusele, et K.T suhtes tuleb lisaks põhikaristusele kohaldada ka lisakaristust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud otsuses 3-1-1-122-13 järgmist:

„Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik“.

Samuti on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3- 1-1-99-06, 3-1-1-76-07) osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Väärteoasja otsuse kohaselt on kohtuväline menetleja lisakaristuse kohaldamise üle otsustamisel lähtunud üksnes üldpreventiivsetest kaalutlustest, jättes arvestamata K.T isikut, karistust kergendava asjaolu olemasolu ning väärteo toimepanemise asjaolusid.

Kohus on seisukohal, et K.T näol ei ole tegemist isikuga, kes paneb korduvalt toime süütegusid, sh liiklusalaseid rikkumisi, karistusregistri andmetel on K.T vaid üks kehtiv karistus rahatrahvi näol, mis on ka täidetud. K.T puhul esineb ka karistust kergendav asjaolu – puhtsüdamlik kahetsus, mida peab karistuse määramisel obligatoorselt arvestama. Tähelepanu väärib ka asjaolu, et K.T on toime pannud väärteo komplitseeritud perekondlike suhete tõttu, mis annab alust arvata, et seaduserikkumine on aset leidnud juhuslikel asjaoludel ega muutunud isiku elustiiliks.

Väärteoasja otsusest nähtuvalt ei ole kohtuväline menetleja põhjendanud, millistele asjaoludele tuginevalt on tal veendumus, et K.T puhul esineb võimalus, et ta asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima ning et teda on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest vaid lisakaristuse – juhtimisõiguse äravõtmise – kohaldamise teel. Eelpool toodud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis juhitakse kohtute tähelepanu sellele, et „lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli hajrumusvõi juhusüüteoga).

Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse ärvõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. … Võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav“.

K.T puhul peab arvesse võtma põhikaristusena määratud rahatrahvi suurust 960 eurot, mis võrdub keskmise kuupalga suurusega ning lisakaristuse kohaldamise korral töökoha kaotamise ohtu, mis kohtu hinnangul mõjutab teda suuresti läbi tema majandusliku olukorra halvenemise edaspidi olema seaduskuulekas. Eeltoodu alusel leiab kohus, et lisakaristuse kohaldamine K.T suhtes ei ole põhjendatud ega õigustatud ning seetõttu jätab selle kohaldamta. Kohus juhindub V™S § -dest 120, 132-135. (allkirjastatud digitaalselt)

Kohtunik