3-14-50399/12 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht

29. jaanuar 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-50399 Haldusasi SV kaebus Maksuja Tolliameti 06.01.2014 korralduse nr 12.2-3/17644-15 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – SV Vastustaja – Maksuja Tolliamet, volitatud esindajad Anu Toomemägi ja Marika Salmistu Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 09.09.2014 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus SV apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta SV apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 09.09.2014 otsus haldusasjas nr 3-14-50399 muutmata.

2. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 02.03.2015, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-14-50399 2(6) menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksuja Tolliameti (MTA) 06.01.2014 korraldusega nr 12.2-3/17644-15 kohustati SV-t andma suulist teavet MS RP Büroo OÜ (registrikood 12400696) maksustamisperioodi juuni 2013 puudutavates küsimustes. Nimetatud korralduse kohaselt kontrollib MTA MS RP Büroo OÜ maksustamisperioodi juuni 2013 käibemaksudeklaratsioonil kajastatud käibemaksu arvestamise ja deklareerimise õigsust. Maksuhaldur kontrollis ka MS RP Büroo OÜ jaanuar 2013 käibemaksuarvestust, mille käigus selgus, et äriühing soetas jaanuaris 2013 korteri aadressil XXXXXXXX X-XX, Tallinn. MS RP Büroo OÜ juuni 2013 kontrolli käigus on selgunud, et kinnistusregistri andmetel on nimetatud korter alates 27.06.2013 SV omandis. Seega võib SV omada teavet nimetatud korteri müügi kohta juunis 2013. MTA 05.09.2013 korraldusega nr 12.2-3/17644-2 kohustati MS RP Büroo OÜ seaduslikku esindajat esitama dokumendid ja maksustamisperioodi 2013 juunikuud puudutavates küsimustes andma kirjalikku teavet hiljemalt 16.09.2013. MS RP Büroo OÜ seadusliku esindaja poolt ei täidetud eelnimetatud korraldust 16.09.2013. Informatsiooni küsimine SV-lt kui kolmandalt isikult on vajalik MS RP Büroo OÜ poolt 2013 juunikuus teostatud tehingute sisu väljaselgitamiseks. MTA 06.01.2014 korralduse täitmise tähtaeg oli 14.01.2014. SV esitas 28.01.2014 MTA-le taotluse (tingimusliku vaide) kinnituse saamiseks, et materjale ja dokumente, mida maksuhaldur SV-lt nõuab ning selgitusi ja suulisi ütlusi, mida SV-lt soovitakse, kasutatakse rangelt ainult maksumenetluses ning selle teabe alusel ei algata MTA SV ega tema lähikondsete suhtes väärteoega kriminaalmenetlust. MTA käsitles esitatud taotlust teabenõudena, millele vastas 31.01.2014 kirjaga, et keeldub andmast SV taotletud kinnitust.

2. 06.02.2014 esitas SV MTA 06.01.2014 korraldusele nr 12.2-3/17644-15 vaide.

3. MTA 27.02.2014 vaideotsusega nr 6-1/1979-2 jäeti SV vaie rahuldamata. Vaideotsuses märgiti, et isiku mittesüüstamise privileegile tuginev dokumentide võimalik mitteesitamine peab olema suunatud üksnes vaide esitaja poolt eelnevalt toimepandud süüteo varjamisele, mille ilmsikstulek ähvardaks esitada isikule süüdistuse. Vaidlustatud korralduse eesmärgiks ei ole koguda tõendeid vaide esitaja vastu. Maksuhaldur kontrollib MS RP Büroo OÜ poolt korteriga tehtud tehingute asjaolusid. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast Euroopa Inimõiguste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 1 kohaldamisel ei tulene, et isikul oleks õigus keelduda maksumenetluses enese mittesüüstamise privileegile tuginedes ütluste andmisest pelgalt üldsõnalise oletusega, et neid ütlusi võidakse tema vastu kasutada mingis tulevikus algatatavas kriminaalvõi väärteomenetluses. Vaide esitaja ei ole kaalunud, kas konkreetse dokumendi esitamine võiks teda süüstada. Niisugune valikuta ja kriitilise hindamiseta tuginemine enese mittesüüstamise printsiibile ei ole kooskõlas kohtute juhistega. Vaide esitaja väited on paljasõnalised ja põhjendamata.

4. 31.03.2014 esitas SV Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 06.01.2014 korralduse nr 12.2-3/17644-15 tühistamiseks. Vaidlustatud korraldus on õigusvastane. SV-le teadaolevalt toimub MS RP Büroo OÜ suhtes vähemalt üks väärteomenetlus. Sellega paralleelselt viiakse läbi maksumenetlust. Õigusvastane on maksuhalduri tegevus, kus inimesi püütakse allutada menetlustele, kus nad peavad sunni all esitama dokumente ja andma ütlusi, mida võidakse kasutada nende või nende lähedaste vastu. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) alusel on MTA-le antud ka uurimisasutuse pädevus. See tähendab, et maksuhaldur on nii maksude tasumise õigsust

3-14-50399 3(6) kontrolliv revident kui ka uurimisosakonna töötaja. Selline olukord paneb maksukohustuslase ja/või kolmanda isiku väga keerulisse olukorda, kuivõrd suheldes maksuhalduriga, suhtleb isik samaaegselt ka MTA uurimisosakonna töötajaga. SV-l on põhjust arvata, et maksuhaldur koondab informatsiooni võimaliku paralleelmenetluse (väärteovõi kriminaalmenetluse) alustamiseks või juba alustatud väärteomenetluse läbi viimiseks. SV kui kolmanda isiku suhtes toob informatsiooni esitamine MTA-le kaasa kriminaalmenetluse alustamise ohu. Lisaks puudub õiguslik selgus, kuidas sellist informatsiooni kasutatakse, näiteks millise menetluse raames võidakse seda infot tulevikus kasutada. SV märgib, et temale teadaolevalt ei ole ta pannud toime mitte ühtegi maksualast süütegu, aga ta ei või teada, millise hinnangu võib revident konkreetsele tehingule anda ja kas revident võib kaebaja esitatud info alusel leida midagi kuritegelikku. EIÕK art-ga 13 ning asjakohase EIK praktikaga on vastuolus menetlus, millega isikuid sunnitakse sanktsioonide ähvardusel esitama informatsiooni asutusele, mis täidab samaaegselt ka uurimisasutuse ülesandeid. Näitena viitab SV 10.01.2011 Raivo Paala suhtes tehtud süüdimõistvale kohtuotsusele ja selle kriminaalasja (nr 1-07-2186) kohtumenetlusele. Viidatud kohtuasjas kasutas prokuratuur R. Paala käest maksumenetluses kaasaaitamiskohustusest tuleneva sunni all saadud raamatupidamisdokumente kriminaalmenetluses isiku vastu süüstavate tõenditena. EIK asus kohtuasjas Serves vs. Prantsusmaa seisukohale, et kui isiku suhtes ei ole veel kriminaalmenetlust algatatud, kuid tal on alust karta sellise menetluse alustamist tema vastu, siis on tal õigus keelduda küsimustele vastamast. SV soovib maksuhalduriga suheldes kasutada põhiseaduse (PS) §-s 22 ja EIÕK art-s 6 ning asjakohases EIK kohtupraktikas sätestatud enese mittesüüstamise õigust. Maksuhalduri praktika kohaselt, kui isik soovib kasutada maksukorralduse seaduse (MKS) §-s 64 sätestatud õigust informatsiooni mitte anda, peab isik põhjendama selle kasutamise soovi. Samas ei tulene Riigikohtu praktikast ega ka maksuhalduri halduspraktikast põhjendamise ulatust. SV hinnangul tuleb isikul esitada põhjendus üksnes ulatuses, millist ta peab asjaolusid arvestades piisavaks ja enda õigusi mitte kahjustavaks.

5. MTA vaidles kaebusele vastu ja palus see jätta rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et maksuhalduril oli õigus vaidlusalune korraldus välja anda. Täidetud on MKS § 61 lg-st 1 tulenevad tingimused, mistõttu ei ole korralduse välja andmisel eksitud ka menetluslikult. SV ei saa ainuüksi võimalike kriminaalmenetluse sanktsioonide kartusele tuginedes tuginedes jätta maksuhalduri teabekorraldust täitmata. Vastasel juhul muutuks maksuhalduri MKS § 10 lg 1 sätestatud õiguste ja kohustuste täitmine deklaratiivseks. MTA jääb vaideotsuses märgitu juurde. SV ei ole märkinud ühtegi objektiivset asjaolu, mis takistanuks tal korralduse täitmiseks maksuhalduri juurde ilmumast ning korraldust täitmast kasvõi osas, et sõnaselgelt põhjendada oma kartusi konkreetse korteri soetusega seotult toimepandud väärtegude või kriminaalõiguslike rikkumistega. Vaikimisõigust ei saa kasutada kontrollimatult. Kaebuses on viidatud nii R. Paala suhtes läbiviidud kriminaalmenetluse käigule kui ka EIK praktikale, kuid kaebust ei ole põhistatud sellises vormis, mis annaks alust viidatud kohtupraktika tulemeid kaebaja olukorraga siduda. Maksuhalduril peab olema võimalik kontrollida, kas maksukohustuslase maksuarvestus on õige. Vaidlustatud korraldus täitis nimetatud eesmärki. Põhjendamatu on SV hirm paralleelmenetluste või kriminaalmenetluse ees. Isegi juhul, kui SV nn enda mittesüüstamise privileegi kasutada soovib, on tal õigus ja võimalus sellest MTA- d teavitada kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mida SV teinud ei ole. Kaebaja ei ole nimetanud ühtegi tõendit, mida MTA oleks pidanud korralduse väljaandmisel teisiti hindama.

3-14-50399 4(6) Nimetatud ei ole ka tõendeid, millised oleksid MTA-l jäetud põhjendamatult maksumaksjalt kogumata ja millest tulenevalt oleks kaebajale antud korraldus ebaproportsionaalne.

6. Tallinna Halduskohtu 09.09.2014 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Vaidlustatud korralduses on täidetud haldusakti põhjendamise üldnõuded, sealhulgas on täidetud MKS § 46 lg 3 p 5 sisalduv nõue haldusakti andmise faktilise ja õigusliku aluse äratoomise kohta. Viidatud on haldusakti andmise õiguslikule alusele ning on piisavalt selgitatud korralduse andmise faktilist alust. Lisaks maksukohustuslase nime äramärkimisele, kelle maksuasjaga seoses teavet kogutakse, on korralduses esitatud ka põhjendused, miks on pöördutud SV poole ning korralduses esitatud põhjendustest järeldub ka käsitletava menetlustoimingu seos menetletava asjaga. Mittesüüstamise privileegile tuginemine, samuti kaebajal võimaliku vaikimisõiguse olemasolu ei tingi iseenesest vaidlustatud korralduse, millega kaebajalt küsiti teavet, õigusvastasust. Vaikimisõiguse põhjendatud kasutamine kujutab endast haldusakti õiguspärast täitmata jätmist. Ekslik on kaebaja seisukoht, et aktsepteeritavaks tuleb pidada põhjenduse esitamist ulatuses, mida isik ise peab piisavaks ja enda õigusi mitte kahjustavaks. Maksuhaldur on käesolevas kohtuasjas vaidlustatud korraldusele esitatud vaide kohta tehtud otsuses viidanud lisaks siseriiklikule kohtupraktikale ka asjakohastele EIK lahenditele ning on õigesti järeldanud, et EIK praktikast EIÕK art 6 lg 1 kohaldamisel ei tulene, et ütluste andmisest oleks enese mittesüüstamise privileegile tulenevalt õigus keelduda üldsõnalise oletusega, et neid ütlusi võidakse kasutada tema vastu mingis tulevikus algatatavas kriminaalvõi väärteomenetluses. Kohus nõustub vaideotsuse põhjendustega ning tulenevalt HKMS §

165 lg-st 2 ei pea vajalikuks nende põhjenduste siinkohal kordamist. Vaikimisõiguse kasutamiseks peab isik andma maksuhaldurile teada, et ta keeldub teabe andmisest MKS § 64 lg 1 p 6 alusel ning ta peab ka põhistama väidetud ohtu, et teavet võidakse kasutada tema süüdistamiseks, käesoleval juhul ei ole kaebuse esitaja maksuhaldurit enese mittesüüstamise privileegi kasutamisest teavitanud, rääkimata ohu põhistamisest. EIK praktikast EIÕK art 6 lg 1 kohaldamisel ei tulene, et isikul oleks õigus enese mittesüüstamise privileegile tuginevalt keelduda kolmanda isikuna teabe andmisest maksumenetluses paljasõnalisel oletuslikul põhjendusel, et mingis tulevikus algatatavas kriminaalvõi väärteomenetluses võidakse seda teavet tema vastu kasutada. Kaebaja abstraktne kartus ei saa olla teabe andmisest keeldumise aluseks maksumenetluses ning kaebaja viidatud EIK praktika, sh lahendis Serves vs Prantsusmaa toodud seisukohad ei kinnita kaebaja õigust teabe andmisest keeldumisele põhjendusel, et vastavat teavet võidakse kunagi kasutada tema suhtes algatatavate süüteomenetluste raames. Maksuhalduril peab olema võimalik kontrollida, kas maksukohustuslase maksuarvestus on õige, kaebaja käsitlusest lähtumise korral oleks isikul võimalus kontrollimatutel põhjustel keelduda teabe andmisest. Kohtupraktika kohaselt esineb maksuja kriminaalmenetluses võimalus vastastikuseks tõendusteabe vahetuseks. Samas ei ole välistatud võimalus vastastikuseks tõendusteabe vahetuseks maksuja kriminaalmenetluses, kuid on rõhutatud, et teabevahetuse käigus saadud informatsiooni ei saa kasutada kriminaalmenetluses isiku vastu. Kui maksumenetluses kaasaaitamiskohustusele tuginedes isikult nõutava tõendusteabe faktiline iseloom viitab isiku poolt toime pandud kuriteole, on isikul õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile isegi siis, kui kriminaalmenetlust ei ole veel alustatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-39-05, p-d 12–15). Maksumenetluses kaasaaitamiskohustusele tuginedes saadud süüstavad ütlused ei ole kriminaalmenetluses lubatavad ja seda ka siis, kui isik maksumenetluses MKS § 64 lg 1 punktide 5 ja 6 vaikimisõigusele ei tuginenud. Õigusega keelduda enda vastu tunnistamisest on vastuolus ka see, kui teises menetluses sundkorras saadud ütlusi, mis on küll esmapilgul õigusrikkumist eitavad, kasutatakse

3-14-50399 5(6) kriminaalmenetluses selleks, et vaidlustada või seada kahtluse alla süüdistatava teisi ütlusi või muid tema poolt esitatud tõendeid või õõnestada muul viisil süüdistatava usaldusväärsust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-39-05, punktid 12–15 ja otsus nr 3-1-1-57-07, punktid 14–17).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. SV palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 09.09.2014 otsus ning teha uus otsus, millega rahuldada kaebus. Põhjendatud ei ole halduskohtu seisukoht, et tegemist on teoreetilist laadi vaikimisprivileegile tuginemisega ega ole sellest lähtuvalt põhjendatud. Samuti ei nõustu SV halduskohtuga osas, et MTA ei pea kolmandale isikule korraldust väljastades veenduma, et korralduse adressaadil võib esineda soov või vajadus kasutada vaikimisõigust.

8. MTA vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. MTA jääb halduskohtus esitatud seisukohtade juurde. Tegemist on õiguspärase haldusaktiga, mis vastab MKS § 46 nõuetele. Vaidlustatud korraldusest on selgelt näha, et maksukohustuslaseks on juriidiline isik MS RP Büroo OÜ. Kuna maksukohustuslase näol on tegemist juriidilise isikuga, siis ei saa tal olla lähedasi isikuid abikaasa ja lähedaste näol. Järelikult ei anna MKS § 64 lg 1 p 5 SVle õigust keelduda korralduse täitmisest. Isiku enese mittesüüstamise privileegile tuginev teabe ja dokumentide võimalik mitteesitamine peab olema suunatud kaebaja poolt eelnevalt toimepandud süüteo varjamisele, mille ilmsikstulek ähvardaks esitada isikule süüdistuse. SV ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et tema suhtes oleks käimas või kavandataks tema suhtes alustada süüteomenetlust. Vaidlustatud korraldus ei saa olla õigusvastane pelgalt seetõttu, et hiljem selgub, et korralduse adressaadil tekib soov või õigus tugineda vaikimisõigusele. MTA ei pea teabe ja dokumentide nõudes korraldust andes eelnevalt kontrollima MKS § 64 lg 1 sätestatud aluste puudumist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja see tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4).

10. Halduskohus on õigesti järeldanud, et mittesüüstamise privileegile tuginemine, samuti kaebaja võimaliku vaikimisõiguse olemasolu ei tingi iseenesest vaidlustatud korralduse, millega küsiti kaebajalt teavet, õigusvastasust, vaid vaikimisõiguse põhjendatud kasutamine kujutab endast haldusakti õiguspärast täitmata jätmist. See tähendab, et olukorras, kus tegemist on sisuliselt õiguspärase korraldusega, kuid selle adressaadil on õigus keelduda küsitud teabe andmisest, puudub MTA-l õigus korraldust sundtäita. Kuigi käesoleval juhul ei ole kaebaja esitanud keelamistaotlust ning halduskohus ei ole sellekohase taotluse esitamist kaebajale soovitanud, on halduskohus vaikimisõiguse kontrollimisel sisuliselt käsitlenud ka sundtäitmise õigust.

11. Ringkonnakohus nõustub MTA-ga, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid vaidlustatud korralduse õigusvastasuse kohta. Vaidlustatud korralduse õiguspärasust ei mõjuta küsimus, kas MKS § 64 lg 1 p 6 kohaldub või mitte.

3-14-50399 6(6)

12. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vaikimisõiguse kasutamiseks peab isik põhistama väidetud ohtu, et teavet võidakse kasutada tema süüdistamiseks. Vastasel juhul jääb isiku soov tugineda vaikimisprivileegile pelgalt teoreetiliseks. Käesoleval juhul ei ole kaebaja teavitanud MTA-d soovist keelduda teabe andmisest MKS § 64 lg 1 p 6 alusel. MTA on õigesti märkinud, et selliseks kirjalikuks teavituseks ei ole SV 28.01.2014 esitatud taotlus (tingimuslik vaie) ega hilisemalt esitatud vaie. Samas ei ole täidetud MKS § 64 lg 1 p 6 eeldused, mistõttu puudus SV-l õigus keelduda temalt küsitud teabe andmisest. MKS § 64 lg 1 p-le 6 saab iseäranis tugineda siis, kui süüteomenetlus on alanud, st tehtud on esimene uurimisvõi menetlustoiming ning menetluse alustamiseks on olemas ajend ja alus ning puuduvad menetlust välistavad asjaolud. Käesoleval juhul ei ole kaebaja väitnud, et tema suhtes oleks süüteomenetlust alustatud. Veelgi enam, asja materjalides puuduvad kaebaja põhjendused, millele tuginevalt tekkis tal kahtlus, et MTA võiks tema suhtes süüteomenetluse alustada, kui kaebaja esitab MS RP Büroo OÜ juuni 2013 käibemaksudeklaratsiooni puudutavate asjaolude (korteriga seotud tehingu) kohta teabe.

13. Ekslik on SV seisukoht, justkui peaks MTA enne korralduse andmist kontrollima, kas MKS § 64 lg 1 p 6 kohalduks. Arvestades, et teabe andmisest keeldumise otsustab isik, kellelt teavet küsitakse ning tegemist on isiku õigusega, mitte kohustusega, ei ole MTA-l võimalust enne korralduse andmist kontrollida, kas teabe andmisest keeldumise alus (MKS § 64 lg 1 p 6) esineb. Sellist kohustust ei sätesta ka MKS. Nimelt on MTA-l MKS § 64 lg 3 kohaselt kohustus MKS § 64 lg 1 punktis 5 nimetatud isikutelt ütluste, dokumentide või asitõendite esitamise või ettenäitamise nõudmise korral neid kirjalikult või suuliselt teavitada õigusest kohustuse täitmisest keelduda. Kuigi käesoleval juhul ei ole kaebaja puhul tegemist MKS § 64 lg 1 p-s 5 loetletud isikuga, on asja materjalist nähtuvalt MTA teavitanud ka kaebajat kolmanda isiku õigustest, sh õigusest keelduda teabe andmisest (tl 22).

14. Eeltoodust tulenevalt jääb SV apellatsioonkaebus rahuldamata.

15. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd SV apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud kaebaja kanda. MTA menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets