1-14-7902/53 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

29. jaanuar 2015 Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-14-7902

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Maarika Kuusk

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 23. detsembri 2014 otsus

kokkuleppemenetluses

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Zara Loginova, määruskaebus

RESOLUTSIOON

Jätta Viru Maakohtu 23. detsembri 2014 otsus muutmata ja süüdistatav Zara Loginova

määruskaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib KrMS § 384 lg 2 alusel advokaadi vahendusel Tartu Ringkonnakohtu

kaudu esitada määruskaebuse Riigikohtule kümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai

vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Viru Maakohtu 23.12.2014 otsusega tunnistati Zara Loginova kokkuleppemenetluses süüdi

KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ning talle mõisteti karistuseks 3 aastat 7 kuud vangistust. Karistuse

kandmise alguseks loeti 26.03.2014.

1.1. Kohtuotsusega mõisteti Z. Loginovalt välja menetluskuluna riigituludesse: sundraha

887,50 eurot, kaitsja Galina Tšelnokova poolt eeluurimisel osutatud õigusabi kulu 144 eurot,

ekspertiiside tegemise eest 168 eurot ja kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopiate

tegemise eest 1 euro.

Määrati, et Z. Loginoval on õigus tasuda väljamõistetud menetluskulud

(kogusummas 1200,50 eurot) osade kaupa alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust 1

aasta jooksul.

DNA ekspertiiside nr 14E-GE0463 ja nr 14E-GE0462 kulud kogusummas 2280 eurot ning

narkootilise aine ekspertiisi nr 14E-AN0327 kulud summas 252 eurot jättis maakohus riigi

kanda.

2. Süüdistatav Z. Loginova esitas Viru Maakohtu 23.12.2014 otsuse peale apellatsiooni, milles

taotleb otsuse tühistamist kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohustuse osas. Z. Loginova

palub vähendada menetluskulusid kuni sundrahani, jätta menetluskulud täielikult riigi kanda või

pikendada menetluskulude tasumise tähtaega.

2.1. Kaebuse esitaja leiab, et maakohus on menetluskulude kindlaksmääramisel rikkunud KrMS

§ 180 lg-t 3, mille kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist

seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Süüdimõistetu märgib, et menetluskulude tasumine

kogusummas 1200,50 eurot, käib tal üle jõu ning antud hetkel, määrates tasumise tähtajaks ühe

aasta, teenib kohus vaid kohtutäiturite huve.

2.2. Z. Loginova viitab enda andmetele, millest nähtub, et kuritegude toimepanemisele tõukas

teda eluks vajalike rahaliste vahendite puudumine, mida maakohus oleks pidanud

menetluskulude määramisel esmajärjekorras arvestama.

2.3. Kaebuse esitaja märgib, et haridust ja elukutset tal ei ole, mistõttu puuduvad väljavaated

tööturule naasmiseks, seda eriti Narva linnas. Samuti märgib Z. Loginova, et vanglas pakutakse

tööd alles pärast süüdimõistmist ning töötasuks on 0,63 eurot tunnis, millest 50% läheb

kohtutäituritele varasemate võlgnevuste katteks.

2.4. Eeltoodust nähtuvalt leiab süüdistatav, et antud asjas määratud menetluskulude tasumine

käib talle ilmselt üle jõu, kuna maakohus ei ole arvestanud vara täielikku puudumist, millega

oleks antud võlga võimalik katta. Samuti ei ole kohus arvestanud süüdimõistetu

resotsialiseerumisväljavaateid, et oleks võimalik raha teenida mõnel erialasel kohal töötades,

sooritamata seejuures kuritegelikku ainete edasiandmist, eesmärgiga tagada endale

elatusmiinimum. Seaduskuulekasse ühiskonda naasmine selliste võlgnevustega ei teeni

resotsialiseerumise eesmärke ning lööb isikul vabanedes jalad alt. Kaebuse esitaja leiab, et

menetluskulud iseenesest on juba teine karistus lisaks vangistusele ühe ja sama teo eest. Kaebuse

esitaja lisab, et kohus oleks pidanud talle määratavatest menetluskuludest maha arvestama kõik

ekspertiisikulud, sest ta ise tunnistas oma süüd, mistõttu ei olnud ekspertiisi tegemine vajalik.

Samuti ei olnud talle mingit kasu kaitsja lihtsast juuresolekust ülekuulamisel, mistõttu ei ole

õiglane võtta raha kaitsja tegevusetuse eest.

2.5. Kaebuse esitaja leiab, et maksetähtaega tuleks pikendada või maksmist korraldada alles

pärast süüdistatava vanglast vabanemist. Vastasel juhul on maksetähtaja määramine (1 aasta)

teadvalt ebareaalne ja paljasõnaline.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

3. Esmalt märgib ringkonnakohus, et käesolev kriminaalasi on lahendatud

kokkuleppemenetluses, mistõttu kohtuotsuse apellatsioonikorras vaidlustamine on KrMS § 318

lg 3 p 4 kohaselt piiratud. Nimetatud sättest koos KrMS § 318 lg-ga 4 tuleneb, et

kokkuleppemenetluses tehtud otsuse peale ei saa apellatsiooni esitada, välja arvatud juhul, kui

tegemist on KrMS 9. peatüki 2. jao sätete või § 339 lõike 1 rikkumisega. Süüdistatav ja kaitsja

võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui

kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti

kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest

ette ei näe.

Z. Loginova kaebuses ei ole osundatud ühelegi KrMS § 318 lg-s 4 loetletud asjaolule. Samuti ei

ole ringkonnakohus kriminaalasja materjalidega tutvudes tuvastanud ühtegi asjaolu, mis annaks

alust kokkuleppemenetluses tehtud otsuse vaidlustamiseks. Kuna aga otsusega välja mõistetud

menetluskulusid võib KrMS § 189 lg 3 järgi vaidlustada otsusest eraldi kriminaalmenetluse

seadustiku 15. peatüki kohaselt, kuulub Z. Loginova kaebus lahendamisele määruskaebe-, mitte

apellatsioonimenetluses.

4. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud

süüdimõistetu. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates

süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude

hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Eeltoodust

tuleneb, et reeglina kuuluvad menetluskulud süüdimõistetu poolt täielikule hüvitamisele ning

vaid juhul, kui täieliku hüvitamiskohustusega seataks ohtu süüdimõistetu resotsialiseerumine

ning majanduslik toimetulek, jätab kohus osa menetluskuludest riigi kanda. Tähelepanu tuleb

pöörata asjaolule, et seaduse sõnastusest tulenevalt ei ole kohtul võimalik süüdimõistetut

täielikult menetluskulude hüvitamise kohustusest vabastada, kuivõrd kohus saab riigi kanda jätta

vaid osa menetluskuludest. Seega puudub Z. Loginova taotluse rahuldamiseks seaduslik alus.

5. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole praegusel juhul alust ka menetluskulude osaliselt riigi

kanda jätmiseks või menetluskulude tasumise tähtaja pikendamiseks. Siinkohal rõhutab

ringkonnakohus, et olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist

vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt

taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. novembri

2012. a määrus asjas nr 3-1-1-105-12). Praegusel juhul on Z. Loginova taotluse esitamisel

tuginenud üksnes sellele, et viibib vanglas, kus sissetuleku teenimise võimalused on piiratud,

ning vabanedes on tal kohustus tasuda ka teisi võlgnevusi. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et

maakohus on KrMS § 180 lg 3 kohaselt niigi arvestanud süüdistatava keerulise varalise

olukorraga ning jätnud sellest tulenevalt kahe DNA ekspertiisi kulud, kogusummas 2532 eurot,

riigi kanda. Kuna maakohus on menetluskulusid osaliselt vähendanud, jättes ligikaudu 2/3 riigi

kanda ning ringkonnakohus nõustub antud juhul menetluskulude vähendamise põhjendusega,

puudub ringkonnakohtul alus väita, et menetluskulude hüvitamine käiks Z. Loginoval ilmselgelt

üle jõu. Maakohus on veelgi lisaks määranud, et menetluskulu kuulub hüvitamisele ositi ning

seega ei pea süüdistatav kogu temalt välja mõistetud menetluskulude summat ühe korraga

tasuma. Eeltoodud asjaoludel puudub ringkonnakohtu hinnangul alus Z. Loginova puhul uuesti

KrMS § 180 lg 3 kohaldamiseks ja menetluskulu osaliselt riigi kanda jätmiseks.

6. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 189 lg-st 3, §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab

ringkonnakohus Z. Loginova määruskaebuse rahuldamata ja Viru Maakohtu 23. detsembri 2014

otsuse muutmata.

Tiit Lõhmus

Mati Kartau

Maarika Kuusk