1-14-7902/53 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium
Legislator summary
AI generatedViru Maakohtu 23.12.2014 otsusega tunnistati Zara Loginova kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ning talle mõisteti karistuseks 3 aastat 7 kuud vangistust. Karistuse
Legislator headnote
AI generated1-14-7902/53 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium: Karistuse
Full text
K O H T U M Ä Ä R U S
Kohus
Tartu Ringkonnakohus
Määruse tegemise aeg ja koht
29. jaanuar 2015 Tartu (kirjalik menetlus)
Kriminaalasja number
1-14-7902
Kohtukoosseis
Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Maarika Kuusk
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 23. detsembri 2014 otsus
kokkuleppemenetluses
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Zara Loginova, määruskaebus
RESOLUTSIOON
Jätta Viru Maakohtu 23. detsembri 2014 otsus muutmata ja süüdistatav Zara Loginova
määruskaebus rahuldamata.
Edasikaebamise kord
Määruse peale võib KrMS § 384 lg 2 alusel advokaadi vahendusel Tartu Ringkonnakohtu
kaudu esitada määruskaebuse Riigikohtule kümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai
vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.
Asjaolud ja menetluse käik
1. Viru Maakohtu 23.12.2014 otsusega tunnistati Zara Loginova kokkuleppemenetluses süüdi
KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ning talle mõisteti karistuseks 3 aastat 7 kuud vangistust. Karistuse
kandmise alguseks loeti 26.03.2014.
1.1. Kohtuotsusega mõisteti Z. Loginovalt välja menetluskuluna riigituludesse: sundraha
887,50 eurot, kaitsja Galina Tšelnokova poolt eeluurimisel osutatud õigusabi kulu 144 eurot,
ekspertiiside tegemise eest 168 eurot ja kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopiate
tegemise eest 1 euro.
Määrati, et Z. Loginoval on õigus tasuda väljamõistetud menetluskulud
(kogusummas 1200,50 eurot) osade kaupa alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust 1
aasta jooksul.
DNA ekspertiiside nr 14E-GE0463 ja nr 14E-GE0462 kulud kogusummas 2280 eurot ning
narkootilise aine ekspertiisi nr 14E-AN0327 kulud summas 252 eurot jättis maakohus riigi
kanda.
2. Süüdistatav Z. Loginova esitas Viru Maakohtu 23.12.2014 otsuse peale apellatsiooni, milles
taotleb otsuse tühistamist kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohustuse osas. Z. Loginova
palub vähendada menetluskulusid kuni sundrahani, jätta menetluskulud täielikult riigi kanda või
pikendada menetluskulude tasumise tähtaega.
2.1. Kaebuse esitaja leiab, et maakohus on menetluskulude kindlaksmääramisel rikkunud KrMS
§ 180 lg-t 3, mille kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist
seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Süüdimõistetu märgib, et menetluskulude tasumine
kogusummas 1200,50 eurot, käib tal üle jõu ning antud hetkel, määrates tasumise tähtajaks ühe
aasta, teenib kohus vaid kohtutäiturite huve.
2.2. Z. Loginova viitab enda andmetele, millest nähtub, et kuritegude toimepanemisele tõukas
teda eluks vajalike rahaliste vahendite puudumine, mida maakohus oleks pidanud
menetluskulude määramisel esmajärjekorras arvestama.
2.3. Kaebuse esitaja märgib, et haridust ja elukutset tal ei ole, mistõttu puuduvad väljavaated
tööturule naasmiseks, seda eriti Narva linnas. Samuti märgib Z. Loginova, et vanglas pakutakse
tööd alles pärast süüdimõistmist ning töötasuks on 0,63 eurot tunnis, millest 50% läheb
kohtutäituritele varasemate võlgnevuste katteks.
2.4. Eeltoodust nähtuvalt leiab süüdistatav, et antud asjas määratud menetluskulude tasumine
käib talle ilmselt üle jõu, kuna maakohus ei ole arvestanud vara täielikku puudumist, millega
oleks antud võlga võimalik katta. Samuti ei ole kohus arvestanud süüdimõistetu
resotsialiseerumisväljavaateid, et oleks võimalik raha teenida mõnel erialasel kohal töötades,
sooritamata seejuures kuritegelikku ainete edasiandmist, eesmärgiga tagada endale
elatusmiinimum. Seaduskuulekasse ühiskonda naasmine selliste võlgnevustega ei teeni
resotsialiseerumise eesmärke ning lööb isikul vabanedes jalad alt. Kaebuse esitaja leiab, et
menetluskulud iseenesest on juba teine karistus lisaks vangistusele ühe ja sama teo eest. Kaebuse
esitaja lisab, et kohus oleks pidanud talle määratavatest menetluskuludest maha arvestama kõik
ekspertiisikulud, sest ta ise tunnistas oma süüd, mistõttu ei olnud ekspertiisi tegemine vajalik.
Samuti ei olnud talle mingit kasu kaitsja lihtsast juuresolekust ülekuulamisel, mistõttu ei ole
õiglane võtta raha kaitsja tegevusetuse eest.
2.5. Kaebuse esitaja leiab, et maksetähtaega tuleks pikendada või maksmist korraldada alles
pärast süüdistatava vanglast vabanemist. Vastasel juhul on maksetähtaja määramine (1 aasta)
teadvalt ebareaalne ja paljasõnaline.
Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
3. Esmalt märgib ringkonnakohus, et käesolev kriminaalasi on lahendatud
kokkuleppemenetluses, mistõttu kohtuotsuse apellatsioonikorras vaidlustamine on KrMS § 318
lg 3 p 4 kohaselt piiratud. Nimetatud sättest koos KrMS § 318 lg-ga 4 tuleneb, et
kokkuleppemenetluses tehtud otsuse peale ei saa apellatsiooni esitada, välja arvatud juhul, kui
tegemist on KrMS 9. peatüki 2. jao sätete või § 339 lõike 1 rikkumisega. Süüdistatav ja kaitsja
võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui
kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti
kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest
ette ei näe.
Z. Loginova kaebuses ei ole osundatud ühelegi KrMS § 318 lg-s 4 loetletud asjaolule. Samuti ei
ole ringkonnakohus kriminaalasja materjalidega tutvudes tuvastanud ühtegi asjaolu, mis annaks
alust kokkuleppemenetluses tehtud otsuse vaidlustamiseks. Kuna aga otsusega välja mõistetud
menetluskulusid võib KrMS § 189 lg 3 järgi vaidlustada otsusest eraldi kriminaalmenetluse
seadustiku 15. peatüki kohaselt, kuulub Z. Loginova kaebus lahendamisele määruskaebe-, mitte
apellatsioonimenetluses.
4. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud
süüdimõistetu. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates
süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude
hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Eeltoodust
tuleneb, et reeglina kuuluvad menetluskulud süüdimõistetu poolt täielikule hüvitamisele ning
vaid juhul, kui täieliku hüvitamiskohustusega seataks ohtu süüdimõistetu resotsialiseerumine
ning majanduslik toimetulek, jätab kohus osa menetluskuludest riigi kanda. Tähelepanu tuleb
pöörata asjaolule, et seaduse sõnastusest tulenevalt ei ole kohtul võimalik süüdimõistetut
täielikult menetluskulude hüvitamise kohustusest vabastada, kuivõrd kohus saab riigi kanda jätta
vaid osa menetluskuludest. Seega puudub Z. Loginova taotluse rahuldamiseks seaduslik alus.
5. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole praegusel juhul alust ka menetluskulude osaliselt riigi
kanda jätmiseks või menetluskulude tasumise tähtaja pikendamiseks. Siinkohal rõhutab
ringkonnakohus, et olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist
vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt
taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. novembri
2012. a määrus asjas nr 3-1-1-105-12). Praegusel juhul on Z. Loginova taotluse esitamisel
tuginenud üksnes sellele, et viibib vanglas, kus sissetuleku teenimise võimalused on piiratud,
ning vabanedes on tal kohustus tasuda ka teisi võlgnevusi. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et
maakohus on KrMS § 180 lg 3 kohaselt niigi arvestanud süüdistatava keerulise varalise
olukorraga ning jätnud sellest tulenevalt kahe DNA ekspertiisi kulud, kogusummas 2532 eurot,
riigi kanda. Kuna maakohus on menetluskulusid osaliselt vähendanud, jättes ligikaudu 2/3 riigi
kanda ning ringkonnakohus nõustub antud juhul menetluskulude vähendamise põhjendusega,
puudub ringkonnakohtul alus väita, et menetluskulude hüvitamine käiks Z. Loginoval ilmselgelt
üle jõu. Maakohus on veelgi lisaks määranud, et menetluskulu kuulub hüvitamisele ositi ning
seega ei pea süüdistatav kogu temalt välja mõistetud menetluskulude summat ühe korraga
tasuma. Eeltoodud asjaoludel puudub ringkonnakohtu hinnangul alus Z. Loginova puhul uuesti
KrMS § 180 lg 3 kohaldamiseks ja menetluskulu osaliselt riigi kanda jätmiseks.
6. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 189 lg-st 3, §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab
ringkonnakohus Z. Loginova määruskaebuse rahuldamata ja Viru Maakohtu 23. detsembri 2014
otsuse muutmata.
Tiit Lõhmus
Mati Kartau
Maarika Kuusk