3-14-51999/39 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 29. jaanuar 2015, Jõhvi Kohtuasja number 3-14-51999 Kohtuasi A.P. kaebus arsti poolt määratud ravimite mittevõimaldamises seisnenud Viru Vangla ametniku toimingute ja 04.08.2014 vastuse nr 6- 16/156-4 õigusvastaseks tunnistamiseks ning 5000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: A.P. Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Agu Rillo Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta A.P. kaebus täies ulatuses rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 02.03.2015. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 26.05.2014 koostas kinnipeetav A.P. (edaspidi kaebaja) kahjunõude (tl 13), milles soovis väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise läbi tekitatud 5000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamist. Ta väitis, et 26.05.2014 hommikuse loenduse ajal nõudis valvur ravimite saamiseks enda ette astumist, läks keeldumise peale ilma neid andmata ära ega kutsunud tekkinud tugeva jalavalu ja väga närvilise seisundi tõttu hiljem palutud meditsiinitöötajaid. 04.08.2014 otsusega nr 6-16/156-4 (tl 15-16) jättis vangla kahjunõude rahuldamata. Veel on kaebaja kohta toimikusse esitatud kohtueelse nõude tõlkimisega seotud dokumendid (tl 38- 45), väljavõtted psühhiaatri juurde saamise pöördumistest (tl 46-48), 26.05.2014 toimunut puudutav e-kirjavahetus (tl 48), meditsiiniosakonnast 04.06.2014 väljastatud tõend (tl 49), 17.06.2014 käskkiri nr 6-3/995-D koos selle aluseks olevate distsiplinaarmenetluse materjalidega (tl 90-99 ja 101-113). Omal algatusel on kohus lisanud toimiku juurde eraldi kaustana vormistatult kaebaja tervisekaardi väljavõtte ajavahemiku 07.01.2014 kuni 30.10.2014 kohta.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 03.09.2014 koostatud kaebuses (tl 1-4) palus kaebaja, et kohus tunnistaks vanglaametniku tegevuse ja 04.08.2014 otsuse nr 6-16/156-4 õigusvastaseks ning mõistaks tekitatud mittevaralise kahju eest välja 5000 euro suuruse hüvitise. Ta väitis, et hakkas kontaktisiku õigusvastase tegevuse ja suitsetajatega jalutama sundimise tõttu alates 17.03.2014 protestiks keelduma kontrollimisel püsti tõusmast ja oma nime nimetamast, selle eest antakse pidevalt karistusi ning 26.05.2014 kohaldas vanglaametnik uut karistust jättes ta keeldumise tõttu ilma perearsti ja psühhiaatri poolt määratud rahustavatest ja valuvaigistavatest ravimitest. Kaebaja leidis, et sellega provotseeris vanglaametnik teda kuriteo toimepanemisele ja alandas tema inimväärikust. 30.12.2014 koostatud täienduses (tl 66-69) märkis kaebaja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) artiklile 3 ja Euroopa vanglareeglistiku § 48 lg-tele 1 ja 2 osundades, et ravimite andmisest keeldumise ja distsiplinaarkaristuse määramisega on tema suhtes läbi viidud keelatud eksperimente, kohaldatud kahekordset karistamist ja tekitatud kahju tervisele. Seejuures ta selgitas, et tundis ilma valuvaigistiteta tugevat valu ja kannatusi, meditsiinitöötajat vaatamata nõudmisele aga ei kutsutud.

3. Viru Vangla (edaspidi vastustaja) vastuses (tl 34-35) paluti jätta kaebus rahuldamata. Seejuures leiti, et tuvastamisnõuded pole iseseisvana asjakohased, kuna neile saab anda hinnangu kahjunõude raames ning teatati, et jäädakse kohtueelses menetluses esitatu juurde. Vangistusseaduse § 67 lg 1 tuginedes märgiti, et kaebajale antud korraldus oli õiguspärane ja selle täitmine kohustuslik ning lisati, et vangla kodukorra punkt 20.7 ei tähenda ravimite viimist kinnipeetava poolt soovitud kohta ja tema diktaadi järgimist. Veel osundati ühele kaebaja tervisekaari tehtud kandele ning märgiti, et kuna puuduvad andmed, et tema tervislik seisund välistas tõusmise ja ravimite järele minemise, saab korralduse mittetäitmist vaadelda soovimatusena neid saada. Kokkuvõttes leiti et, vanglaametnik käitus õiguspäraselt, tema tegevus pole käsitletav väärikuse alandamisena ning ka tervisekahju kohta puuduvad tõendid.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas vajavad lahendamist küsimused, kas vanglateenistuse ametnikul oli olemas õiguspärane alus jätta kaebajale ravim andmata ning kas sellise tegevuse tagajärjel sai kaebajale tekkida riigivastutuse seaduse alusel hüvitamisele kuuluv mittevaraline kahju.

5. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise üldiseid aluseid käsitleb riigivastutuse seaduse § 7 lg 1. Selles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamise aluseid reguleerivad sama seaduse § 9 lg-d 1 ja 2. Neis kehtestatu võimaldab küll nii väärikuse alandamise kui tervise kahjustamise korral nõuda kahju rahas hüvitamist, kuid üksnes haldusorgani süülise käitumise korral, proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Sama seaduse § 7 lg-s 4 ning võlaõigusseaduse § 127 lg-tes 1 ja 4 kehtestatust tulenevalt on vastava nõude rahuldamise eelduseks, et avaliku võimu kandja õigusvastane süüline tegevus, kahju tekkimine ja põhjuslik seos nende vahel on tuvastatud. Lisaks nõuab riigivastutuse seaduse § 13 lg 1, et hüvitise suuruse määramisel arvestataks muuhulgas objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust ja eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekkimisel. Viimati nimetatud tulenevad võlaõigusseaduse § 139 lg-test 1 ja 3, milledes on ette nähtud tervise kahjustamisega seotud kahjuhüvitise vähendamine, kui kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus aitasid kahju tekkimisele kaasa.

6. Kaebaja on rajanud oma nõude väitele, et ametnikul polnud õigust nõuda ravimi andmiseks püsti tõusmist ja tema ette astumist ega jätta sellest keeldumise tõttu ravim andmata. Vastavat tegevust peab ta nii enda inimväärikuse alandamiseks kui tervise kahjustamiseks. Seejuures on ta aga jätnud tähelepanuta vangistusseaduse § 67 lg-test 1 ja 2 kinnipeetavale tuleneva kohustuse täita vangla sisekorraeeskirju, alluda vanglaametnike seaduslikele korraldustele ning mitte takistada neid oma kohustuste täitmisel. Tema kohtueelsest taotlusest ja kohtule esitatud distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtub, et kaebuse põhjustanud sündmus toimus hommikuse loenduse ajal, kui ta istus oma kambris toolil ega täitnud korraldust püsti tõusta. Vastav kohustus on kinnipeetavale otseselt ette nähtud Viru Vangla kodukorra punktis 6.2. Selles on sätestatud, et püsti tõusma ja oma voodi kõrvale seisma jääma peab kinnipeetav koheselt, kui loendust läbi viiv ametnik kambrisse siseneb ning ilma, et talle üldse vastavat korraldust antaks.

7. Ravimite andmist reguleerib sama kodukorra punkt 20.7. Selles on ette nähtud, et üldjuhul annavad ravimeid vangla ettenähtud aegadel osakonna valvurid. Kinnipeetavad on kohustatud ravimid manustama kohe vanglaametniku juuresolekul, avama kontrollimiseks korralikult suu ja liigutama vajadusel keelt. Vastavad nõuded on kehtestatud selleks, et välistada arsti poolt ettenähtud raviskeemi rikkumisest tekkida võivaid kahjulikke tagajärgi kinnipeetavale endale ning ravimite kogumisest, kõrvaliste isikute kätte sattumisest ja muust sarnasest tuleneda võivaid ohte vangla ja seal viibivate isikute julgeolekule. Ravimi manustamise üle kontrolli teostamine saab kõige tõhusam olla siis, kui kinnipeetav seisab ravimit andva ametniku ees. Seega on sellekohane korraldus igati loomulik ja vajalik abivahend nii loendusel kui mistahes muul ajal antuna ning seda ei saa kindlasti pidada õigusvastaseks ega kinnipeetava inimväärikust alandavaks. Selle täitmisest keeldumist aga võib käsitleda ravimi võtmisest keeldumisena. Kuna vangla kodukorra eelnimetatud säte ei luba vanglateenistuse ametnikul anda kinnipeetavale ravimit nii, et ta selle tegelikku manustamist ei kontrolli, saab ametnik jätta ravimi kehtestatud korrale mitteallunud kinnipeetavale ka andmata. Tema vastavat tegevust pole kuidagi võimalik pidada kinnipeetava karistamiseks, kuriteole provotseerimiseks ega keelatud katse läbiviimiseks.

8. Kinnipeetava ravimisega seonduv on reguleeritud vangistusseaduses. Selle § 49 lg 1, § 52 lg 1 ja § 53 lg 1 kehtestavad, et vanglas kinnipidamisel viibivate isikute tervishoiuteenus tuleb korraldada tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivate sätete alusel ning ööpäevaringselt tagatakse neile üksnes vältimatu abi kättesaadavus. Vältimatu abi mõiste sisaldub eelnimetatud seaduse §-s 5 ja tähendab tervishoiuteenust, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Õigusaktidest ei tulene, et kinnipeetavale, kes avaldab soovi arstiabi saamiseks, tuleb see tingimata koheselt ka võimaldada. Kohtueelses taotluses ja kaebuse täienduses on kaebaja ära märkinud asjaolu, et ravimitest ilma jäämise tõttu hakkas tal halb ja tekkis tugev valu jalas, kuid vanglaametnik ei kutsunud vaatamata vastavale nõudmisele tervishoiutöötajat välja. Tervisekaardi andmetest nähtub, et 27.05.2014 kell

10.40 on ta olnud meditsiiniosakonnas ja kaevanud valu paremas jalas. Veel nähtub, et ka sel kuupäeval ei saanud ta püsti tõusmise korralduse täitmata jätmise tõttu ravimeid kohe hommikuse loenduse ajal ning võttis need kell 11.00 meditsiiniosakonnas medõe ja valvuri juuresolekul. Seega on ta juba vaidlusalusele sündmusele järgnenud päeva hommikul saanud tervishoiutöötaja vastuvõtule, ei nähtu aga, et tegemist oleks olnud vältimatut abi nõudnud olukorraga. Seda ei kinnita ka tervisekaardi järgnevad kanded. Psühhiaatri vastuvõtt on toimunud 25.06.2014. Selle kohta tehtud kandesse märgitud diagnoos ei erine 23.04.2014 pandust. Määratud ravimite kohta on aga märgitud, et võib mõnda neist hommikusel ravikorral soovi korral vähem tarvitada või mõnest ka hoopis loobuda, mis viitab samuti sellele, et tema tervislik olukord pole halvenenud.

9. Eeltoodud järeldustel pole kohtul põhjust pidada Viru Vangla tegevust kaebaja suhtes õigusvastaseks. Talle ei saanud tekkida rahas hüvitatavat mittevaralist kahju ning tema kohtueelne kahju hüvitamise taotlus on jäänud õigustatult rahuldamata. Seetõttu jääb ka kaebus täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse alusel vabastatud 150 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Viru Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole. Seega jäävad tema võimalikud kulutused halduskohtumenetluse seadustiku § 109 lg 1 kohaselt hüvitamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane