3-14-51713/29 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 29. jaanuar 2015, Jõhvi Kohtuasja number 3-14-51713 Kohtuasi A.P. kaebus meditsiiniosakonda viimise katkestamise tõttu tekkinud tervise kahjustamisega seotud Viru Vangla ametniku toimingute ja 21.07.2014 vastuse nr 6-16/137-4 õigusvastaseks tunnistamiseks ning 1000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: A.P. Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Agu Rillo Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta A.P. kaebus täies ulatuses rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 02.03.2015. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 29.04.2014 koostas kinnipeetav A.P. (edaspidi kaebaja) kahjunõude (tl 45), milles soovis Viru Vanglalt 1000 euro suuruse kahju hüvitamist. Ta väitis, et keeldus 29.04.2014 meditsiiniosakonda saatmisel terviseprobleemide tõttu käsi seljale panemast, valvur käskis tal seepeale kambrisse tagasi minna, mistõttu läks haav mädanema ja hakkas valutama. 21.07.2014 otsusega nr 6-16/137-4 (tl 42) jättis vangla kahjunõude rahuldamata.

Veel on toimikusse esitatud kaebaja kohtueelse nõude tõlkimisega seotud dokumendid (tl 43-48), tema kohta meditsiiniosakonnast 05.05.2014 väljastatud tõendid (tl 49-50), 04.04.2014 kirjutatud seletus (tl 51) ja eraldi toimikuna tervisekaardi väljatrükk ajavahemiku 01.01.2014 kuni 03.12.2014 kohta. Omal algatusel on kohus lisanud toimikusse tervisekaarti 06.05.2013 tehtud kannet puudutava väljavõtte (tl 59).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 06.08.2014 koostatud kaebuses (tl 1-5) palus kaebaja, et kohus tunnistaks vanglaametniku toimingud ja vangla 21.07.2014 otsuse nr 6-16/137-4 õigusvastaseks ning mõistaks tema tervise kahjustamise, inimväärikuse alandamise ja arstiabi mittevõimaldamisega tekitatud mittevaralise kahju eest välja 1000 euro suuruse hüvitise. Ta väitis, et 29.04.2014 viis vanglaametnik teda meditsiiniosakonda sidumisele, röntgenisse ja valuvaigistavat süsti saama, kuid keeras poole teel ringi, viis vaatamata selgitustele kambrisse tagasi ja teatas meditsiiniosakonda, et ta keeldus sinna minemast. Seejuures ta väitis, et sai 29.01.2013 Tallinna Vanglas trepil kukkudes seljatrauma, tervisekaardis on 06.05.2013 fikseeritud pöördumine selle kohta, et käsi on valus selja taha panna ning fikseeritud on ka pöördumised alates 17.04.2014 kuni 30.04.2014 meditsiiniabi saamiseks seoses hematoomi haavandiga paremal pool natuke allpool ristluud. Põhjendustena märkis ta ära asjaolud, et kohad kuhu käed pannakse valutasid kõvasti, sest sai aprilli alguses süste, mille tagajärjel tekkis hematoom ja hiljem mädahaavand ning, et 23.04.2014 tekkis tugev valu ka Tallinna Vanglas saadud trauma kohas ja mitu päeva polnud võimalik ilma valuvaigistavate süstideta tõusta ja käia. Lisaks märkis ta ära jalavalu ja määratud põlveoperatsiooni, mille tõttu oli käimisel raske käsi selja taga hoides tasakaalu hoida. Kaebaja leidis, et korralduse täitmata jätmise eest saab koostada ettekande ja määrata karistuse, kuid pole õigust jätta ilma arstiabist, ravist ja määratud röntgenist.

3. Viru Vangla (edaspidi vastustaja) vastuses (tl 40-41) paluti jätta kaebus rahuldamata. Seejuures leiti, et tuvastamisnõue pole iseseisvana asjakohane, kuna sellele saab anda hinnangu kahjunõude raames ja lisati, et kahjunõude osas jäädakse kohtueelses menetluses esitatu juurde. Viru Vangla kodukorra punktile 4.3 tuginedes märgiti, et kinnipeetavad on üldjuhul kohustatud vanglasisesel saatmisel liikuma käed seljal, kaebaja tervislik seisund võimaldas seda, vanglaametnik käitus saatmist katkestades õiguspäraselt, tema tegevus pole käsitletav väärikust alandava kohtlemisena ning ka tervisekahju kohta puuduvad tõendid.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas vajavad lahendamist küsimused, kas vanglateenistuse ametnikul oli olemas õiguspärane alus katkestada kaebaja meditsiiniosakonda saatmine ning kas sellise tegevuse tagajärjel sai kaebajale tekkida tema poolt nimetatud suurusega mittevaraline kahju.

5. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise üldiseid aluseid käsitleb riigivastutuse seaduse § 7 lg 1. Selles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamise aluseid reguleerivad sama seaduse § 9 lg-d 1 ja 2. Neis kehtestatu võimaldab küll nii väärikuse alandamise kui tervise kahjustamise korral nõuda kahju rahas hüvitamist, kuid üksnes haldusorgani süülise käitumise korral, proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Sama seaduse § 7 lg-s 4 ning võlaõigusseaduse § 127 lg-tes 1 ja 4 kehtestatust tulenevalt on vastava nõude rahuldamise eelduseks, et avaliku võimu kandja õigusvastane süüline tegevus, kahju tekkimine ja põhjuslik seos nende vahel on tuvastatud. Lisaks nõuab riigivastutuse seaduse § 13 lg 1, et hüvitise suuruse määramisel arvestataks muuhulgas objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust ja eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekkimisel. Viimati nimetatud tulenevad võlaõigusseaduse § 139 lg-test 1 ja 3, milledes on ette nähtud tervise kahjustamisega seotud kahjuhüvitise vähendamine, kui kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus aitasid kahju tekkimisele kaasa.

6. Kaebaja on rajanud oma nõude väidetele, et ametnikul polnud tema tervisliku seisundi tõttu õigust nõuda käte seljale panemist ega jätta ta sellest keeldumise tõttu ilma arstiabita. Vastavat tegevust peab ta nii enda inimväärikuse alandamiseks kui tervise kahjustamiseks. Seejuures on ta aga tähelepanuta jätnud Viru Vangla kodukorra punktist 4.3 endale tuleneva kohustuse liikuda vangla territooriumil üldjuhul üksnes käed selja taga. Sellest saab vabastada ainult käte seljale panemist välistav tervislik seisund, tööülesanded või kantavad asjad. Kohtule esitatust ei nähtu, et kaebaja oleks kodukorra eelnimetatud sätte seaduses ettenähtud korras vaidlustanud. Seega on see tema suhtes kehtiv, ta oli kohustatud panema kambrist lahkumisel käed seljale ning selle järgimata jätmist on võimalik käsitleda kui soovimatust minna saatmise sihtkohta. Vastav nõudmine on ette nähtud selleks, et tagada vangla turvalisus ja aidata ära hoida võimalikku rünnet või muud õiguserikkumist kinnipeetava poolt. Seetõttu pole alust pidada nõudmist ja selle eiramise tõttu vanglasisese saatmise katkestamist õigusvastaseks ega kinnipeetava inimväärikust alandavaks.

7. Kinnipeetava ravimisega seonduv on reguleeritud vangistusseaduses. Selle § 49 lg 1, § 52 lg 1 ja § 53 lg 1 kehtestavad, et vanglas kinnipidamisel viibivate isikute tervishoiuteenus tuleb korraldada tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivate sätete alusel ning ööpäevaringselt tagatakse neile üksnes vältimatu abi kättesaadavus. Vältimatu abi mõiste sisaldub eelnimetatud seaduse §-s 5 ja tähendab tervishoiuteenust, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Õigusaktidest ei tulene, et kinnipeetavale, kes avaldab soovi arstiabi saamiseks, tuleb see koheselt ka võimaldada. Tervisekaardi andmete kohaselt on kaebaja sagedasti tervishoiutöötajatega suhelnud ja mitmete tervisehädade üle kaevanud, kuid ei nähtu, et seejuures oleks ta kurtnud ka takistuste üle käte seljale panemisel. Vastav märge on kandesse nr 184 tehtud alles saatmise katkestamisele järgneval päeval. 05.05.2014 on aga tehtud kanne nr 188 ja väljastatud tõend hoopis selle kohta, et tema tervislik seisund võimaldab panna käed kõndimisel selja taha. Ligikaudu aasta varem, s.o. 06.05.2013 on ta kandes nr 96 kirjeldatu kohaselt küll väitnud, et ei suuda käsi seljale panna, kuid arst pole vastavast kohustusest vabastavat tõendit väljastanud ning vajalikuks pidanud üksnes selgitusi haiguse olemasolu ja valust vabanemise võimaluste osas. Tervisekaardi andmed ei kinnita ka seda, et saatmise katkestamise tõttu jäi kaebajal 29.04.2014 hädavajalik arstiabi saamata. Kaebuses väidab ta ise, et kohtus juba samal päeval oma kambris tervishoiutöötajaga ning kande nr 185 kohaselt toimus järgneva päeva hommikul sidumine kambris. Edasised kanded vastava hädaga seonduvat tervisliku olukorra halvenemist ei kinnita. Küll aga väärib tähelepanu 27.04.2014 tehtud kanne nr 181, mille kohaselt pole kaebaja tuharal oleva nahakahjustuse tarbeks üldse midagi soovinud ja on arvanud, et ilma paraneb kõige paremini. Selle kõige tõttu on tal tagantjärele raske väita, et 29.04.2014 oli sidumine ilmtingimata vajalik ja pidi toimuma just meditsiiniosakonnas. Tegemata ei jäänud ka röntgenuuring, see toimus juba 02.05.2014 ning 28.05.2014 märgiti selle ja varasemalt 07.03.2014 teostatud uuringu tulemuste võrdlemise alusel kandesse nr 195, et kaebaja tervislik seisund pole Viru Vanglas viibimise ajal halvenenud.

8. Eeltoodud järeldustel pole kohtul põhjust pidada Viru Vangla tegevust kaebaja suhtes õigusvastaseks. Talle ei saanud tekkida rahas hüvitatavat mittevaralist kahju ning tema kohtueelne kahju hüvitamise taotlus on jäänud õigustatult rahuldamata. Seetõttu jääb ka kaebus täies ulatuses rahuldamata.

Kaebaja on kohtumääruse alusel vabastatud 30 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Viru Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole. Seega jäävad tema võimalikud kulutused halduskohtumenetluse seadustiku § 109 lg 1 kohaselt hüvitamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane

Jõustus Tartu Ringkonnakohtu 15.03.2016 lahendiga 16.05.2016