3-14-51902/17 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

1

TARTU HALDUSKOHUS K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-51902 Otsuse tegemise aeg ja koht 29. jaanuar2915, Jõhvi

Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi E.M kaebus Tallinna Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 3600 eurot seoses ebapiisava elamispinna tagamisega Tallinna Vanglas ajavahemikul 15.04.2013-25.09.2013

Menetlusvorm

Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja E.M Vastustaja Tallinna Vangla

Resolutsioon 1. Jätta kaebus rahuldamata. 2. Jätta kaebaja menetluskulud Eesti Vabariigi kanda

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 02.03.2015. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik, kaebuse põhjendused ja taotlus, vastustaja vastuväited

1. Tallinna Vanglas registreeriti 08.04.2014 kinnipeetav E.M kahjunõue nr 5-18/14/10548-1, milles ta soovis saada mittevaralise kahju hüvitamist summas 3600 eurot. 2. Tallinna Vangla andis 06.06.2014 kirjaga nr 5-18/14/10548-2 E.Mle 10-päevase tähtaja kahjunõudes esinevate puuduste kõrvaldamiseks. 18.06.2014 registreeriti Tallinna Vanglas kaebuse esitaja kahju hüvitamise nõudest puuduste kõrvaldamise kiri. 3. 28.08.2014 esitas E.M Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 3600 eurot seoses ebapiisava elamispinna tagamisega Tallinna Vanglas ajavahemikul 15.04.2013-25.09.2013.

2

4. Tartu Halduskohtu 16.09.2014 määrusega haldusasjas nr 3-14-51902 võttis kohus E.M kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Tallinna Vangla ning kohustas vastustajat andma E.M kaebusele kirjalik vastus hiljemalt 31.10.2014. Kaebuse esitaja taotleb Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 3600 eurot seoses ebapiisava elamispinna tagamisega Tallinna Vanglas ajavahemikul 15.04.2013-25.09.2013.Kaebuse esitaja märgib, et kinnipidamistingimustes esines ka muid puudusi – duši all käia võimaldati ainult üks kord nädalas, helistada sai samuti ainult 1 korra nädalas, puudusid kambrivälised tegevused ning takistatud oli kehakultuuriga tegelemine. Kaebaja palub kaebus rahuldada ja välja mõista Tallinna Vanglalt mittevaraline kahju summas 3600 eurot. 5. Vastustaja märgib, et riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri andmetel viibis kaebuse esitaja Tallinna Vanglas ajavahemikul 17.04.2013-24.09.2013, mistõttu lähtub Tallinna Vangla just nimetatud perioodist. Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri andmetel oli kaebuse esitaja ajavahemikul 17.04.2013-24.09.2013 paigutatud Tallinna Vanglasse järgmiselt:

a) kamber 425 perioodil 17.04.-03.09.2013; b) kamber 224 perioodil 04.-11.09.2013; c) kamber 232 perioodil 12.-24.09.2013.

Kaebuse esitaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna suletud sektsioonis. Vastustaja leiab, et kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. 6. Kaebuse esitaja oli ajavahemikul 17.04.2013-24.09.2013 paigutatud Tallinna Vangla kambritesse, kus talle 39 päeval oli tagatud põrandapind alla 3 m2 vahemikus 2,70 m2 – 2,83 m2 ja 121 päeval üle 3 m2 vahemikus 3,24 m2-4,05 m2. Seega Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebuse esitajale tagatud VSkE § 6 lg-st 6 (kehtiv kuni 31.12.2013) ettenähtud põrandapind. Arvestades, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14, et VSkE § 6 lg 6, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSkE regulatsiooni kogumis, kinnipeetavate õigust inimväärikale kohtlemisele ning et seetõttu ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus, siis oli kaebuse esitajale Tallinna Vanglas kasutada olnud põrandapind kooskõlas kehtiva õigusega. Seega nähtub eeltoodust, et Tallinna Vangla tegevuses kaebuse esitaja vanglasisesel paigutamisel puudub õigusvastasus, sest E.Mle on olnud tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebuse esitajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Kambrites, milles kaebuse esitaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes kaks valgustit, lisaks oli kambrites kaks seinalampi – üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kõigis kõnealustes kambrites oli magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vahistatul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata. Vahistatutele, s.h kaebuse esitajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised).

3

Vahistatutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla vahistatutele ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati vahistatutel sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Vahistatute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Võimaluste piires võimaldati vahistatutele hõivetegevust. Vahistatute toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Samuti võimaldati vahistatutele iga päev värskes õhus jalutamist. Seega ei saanud vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel. Tallinna Vanglale teadaolevalt ei ole kaebuse esitaja esitanud vanglale kaebusi seoses helistamiste mittevõimaldamisega, mistõttu on tegemist tagantjärgi esitatud väitega, millega kaebuse esitaja soovib oma rahalist nõuet põhjendada. Eelvangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine, s.t. teatud ajaks piiratakse isiku liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid (põhi)õigusi. Vangistust ja eelvangistust pole õige mõista üksnes füüsilise liikumisvabaduse piiranguna. Kinnipeetava ja vahistatu kogu eluolu seotakse vanglaga - tema vabadus allutatakse VangS-st tulenevatele piirangutele, mis on vajalikud kinnipeetava puhul vangistuse kui karistuse täideviimiseks ning vahistatu puhul kriminaalmenetluses seatud eesmärkide saavutamiseks. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt on vangla või arestimaja kohustatud võtma kasutusele kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine. Sellest tulenevalt ei saaks kõiki ühes majas või korrusel viibivaid vahistatuid korraga spordisaali viia. Kuigi VangS § 55 lg 1 kohaselt, mis VangS § 90 lg-st 1 tulenevalt kohaldub ka vahistatule, tagatakse kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks, ei tulene ühestki õigusaktist seda, kuidas nimetatud võimalus tagada tuleb. Tallinna Vanglas ei ole kambrite kaupa vahistatute spordisaalis käimine võimalik ajalise ressursi piiratuse tõttu. Samas võimaldatakse vahistatutel VangS § 93 lg 5 kohaselt viibida vabas õhus vähemalt üks tund päevas. Sellel ajal saab vahistatu tegeleda nii värskes õhus jalutamisega kui ka kehakultuuriga vastavalt oma leidlikkusele, mida paljud isikud teevadki. Spordisaali kasutamisest ja vabas õhus toimuvatest spordiüritustest saavad osa võtta vaid vangla elusektsioonides paiknevad kinnipeetavad. VangS § 90 lg-te 3 ja 5 ning kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 130 tõttu ei ole vahistatutel nimetatud tegevustest osavõtt võimalik. Tegemist oli piiranguga, mis kaasneb vältimatult isiku poolt eelvangistuse kandmisega. Taotluse esitajale oli igapäevaselt tagatud 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus. Selle aja jooksul oli tal võimalik muu hulgas ka kehakultuuriga tegeleda (teha võimlemisharjutusi, venitada jne). Lisaks on ka kambris piisavalt ruumi, et enda keharaskust kasutades erinevaid võimlemisharjutusi (kükid, kätekõverdused jpt harjutused) teha. Tallinna Vangla leiab, et kuna kaebuse esitaja ei ole ka kehakultuuriga tegelemise ega kambriväliste tegevuste piiratuse kaebusega varasemalt vangla poole pöördunud, siis on ka selles osas tegemist rahalise hüvitise põhjendamiseks esitatud etteheidetega. Eeltoodust lähtuvalt on Tallinna Vangla seisukohal, et vaidluse lahendamisel ei saa tugineda üksnes Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale sarnastes asjades, kuna seisukohad põhiõiguste osas on olnud ajas muutuvad ning Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Kokkuvõtvalt on Tallinna Vangla seisukohal, et kuna ei leidnud tuvastamist, et vangla tegevus oleks olnud õigusvastane, samuti ei nähtu, et kaebuse esitajale oleks vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud, siis puuduvad alused ka mittevaralise kahju rahas hüvitamiseks. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata.

4

Kohtu seisukoht

7. Kohus kontrollib, kas kaebaja viibimine kinnipidamistingimustele mittevastavates kambrites on mittevaralise kahju hüvitamise aluseks. 8. Kaebaja taotleb kaebuses Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju summas 3600 euro hüvitamist seoses ebapiisava elamispinna tagamisega Tallinna Vanglas, kinnipidamistingimustes esines ka muid puudusi – duši all käia võimaldati ainult üks kord nädalas, helistada sai samuti ainult 1 korra nädalas, puudusid kambrivälised tegevused ning takistatud oli kehakultuuriga tegelemine. Kaebaja täpsustab, et teda hoiti kuuekesi 15 m2 kambris nii vahistatuna kui süüdimõistetuna (tl 3). Kamber oli üle rahvastatud, duši all käia võimaldati ainult üks kord nädalas, helistada sai samuti ainult 1 korra nädalas, puudusid kambrivälised tegevused ning takistatud oli kehakultuuriga tegelemine. Seega olid tingimused solvavad ja inimväärikust alandavad 9. Vastustaja Tallinna Vangla on leidnud, et vahistatutele ning kinnipeetavatele tagatava põrandapinna suuruse osas tuleb arvestada riigi tegevust EIK praktika selginedes ja arvestada seejärel kasutusele võetud meetmeid: EIK-i väljendatud seisukohti on arvesse võetud siseriikliku õiguse muutmisel ning alates 01.01.2014 jõustunud muudatuse kohaselt on minimaalseks kambri pinnaks kinnises vanglas 2,5 m2 asemel 3 m2; ehitatud on uued vanglad (Tartu ja Viru Vangla); vähendatud on kinnipeetavate arvu ning alates 01.01.2015 jõustus karistusseadustiku § 415 lg 1 p 3, mis sätestab, et täitmiskohtunik võib vangistuse täitmisele pööramise lükata oma määrusega edasi kuni ühe aasta võrra, kui süüdimõistetu ei saa karistust kanda vangla ülerahvastatuse tõttu (vt Riigikohtu 19.01.2012 otsuse nr 3-3- 1-76-11, mille punktis 13 on kohus välja toonud, et kaalutlusreeglitest kinnipidamise kontrollimisel tuleb muu hulgas arvestada seda, kas faktilised asjaolud jätsid haldusorganile tegeliku valikuvõimaluse. Pikemat käsitlemist ei vaja tõsiasi, et riik ei suuda praegusel ajal paigutada valdavat enamikku kinnipeetavaist eraldi kambritesse. Seadusandja on pidanud vajalikuks kehtestada vanglates nn ülerahvastatuse keelu. Seega nähtub, et Eesti riik ei ole olnud tegevusetu ja on astunud konkreetseid samme, et viia kehtiv õigus kooskõlla EIK-i praktikaga. 10. Vaidlust ei ole selles, et karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri andmetel viibis kaebuse esitaja Tallinna Vanglas ajavahemikul 17.04.2013-24.09.2013, mitte kaebuses märgitud perioodil 15.04-25.09.2013, mistõttu lähtub halduskohus perioodist 17.04-24.09.2014. 11. Kohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused rahalise hüvitise väljamõistmiseks. Kohus on seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise ajendiks ei ole käesoleval juhul olnud kaebuse esitaja vaimsed kannatused kinnipidamistingimustest Tallinna Vanglas, vaid üksnes EIK lahendist Tunis vs Eesti teada saamine ja võimalik tulenev rahaline kasu. Kohus leiab, et eeltoodu ei saa olla kaebuse rahuldamise ajendiks. Asjaolu, et EIK on sarnastes asjades pidanud vajalikuks rahalise hüvitise väljamõistmist, ei ole käesoleval juhul määrav ning eeltoodud põhjusi arvestades ei saa EIK-i sellekohase praktikaga nõustuda, kuna seisukohad põhiõiguste osas on olnud ajas muutuvad ning Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. 12. VangS § 45 lg 1 kohaselt kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas.

5

13. Kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg 6 kohaselt kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda. VSKE § 7 lg 1 p-de 1-8 kohaselt toa või kambri sisustusse kuuluvad: ühevõi kahekordsed voodid; isiklike asjade hoiukoht; laud; istekoht igale kinnipeetavale; võimaluse korral valjuhääldi; riidenagi; võimaluse korral pesemiskoht; võimaluse korral WC. 14. RVastS § 9 lg 1 kohaselt füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi lõige kaks kohaselt mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude korral tuleb kindlaks teha, kas kaebajale on õigusvastase akti või toiminguga põhjustatud hingelisi või füüsilisi kannatusi, kas kahju on tekkinud haldusorgani õigusvastase kannatanu õigusi rikkuva süülise tegevuse tõttu, kas kahju tekkimise ja õigusvastase süülise tegevuse vahel on põhjuslik seos ning kas esineb mõni RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud kahju hüvitamise alus. Kui kas või üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju hüvitamise kaebus rahuldamisele. 15. VangS § 4¹ lg 1 kohaselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. PS § 18 kohaselt kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. PS § 11 kohaselt õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. 16. EIÕK artikkel 3 keelab piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise. Ka PS § 18 kohaselt ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi EIK) on nentinud, et riigil on kohustus tagada kinnipeetavale sellised elamistingimused, mis austavad inimese väärikust, ning et karistuse kandmise viis ja täideviimise meetodid ei tohi tekitada rohkem kannatusi ega kurnatust kui need, mis paratamatult vangistusega kaasnevad. Kuid inimväärikuse mõistel on oma kindel juriidiline sisu ning inimväärikuse alandamisega on tegemist tõsistel juhtudel. Mõiste sisu avamiseks tuleb pöörduda EIK praktika poole. Kvalifitseerimaks teguviisi väärkohtlemisena (sh ka inimväärikuse alandamisena) peab väärkohtlemine ületama teatud minimaalse raskustaseme. EIK on nentinud, et vangistusega kaasneb niikuinii teatud paratamatu ebamugavustunne, kuid kvalifitseerimaks inimväärikuse alandamisena, peab olema tegemist minimaalse raskusastme ületamisega. Nimetatud taseme tuvastamine on aga konkreetse kaasuse fakti ja asjaolude küsimus ning arvesse võetakse kohtlemise kestvust, füüsilist ja vaimset mõju isikule ning teatud juhtudel ka ohvri sugu, vanust ning tervislikku seisundit. Samuti on EIK leidnud, et hinnates minimaalse raskusastme kriteeriumi, tuleb arvestada asjaolude kumulatiivset efekti, mis tuleneb nii kinnipidamistingimustest ning kinnipidamise ajast. 17. Kaebaja taotleb kaebuses Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju summas 3600 euro hüvitamist seoses ebapiisava elamispinna tagamisega Tallinna Vanglas ajavahemikul 17.04.2013-24.09.2013, kinnipidamistingimustes esines ka muid puudusi – duši all käia võimaldati ainult üks kord nädalas, helistada sai samuti ainult 1 korra nädalas, puudusid kambrivälised tegevused ning takistatud oli kehakultuuriga tegelemine. 18. Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna suletud sektsioonis. Kaebuse esitaja oli ajavahemikul 17.04.2013-24.09.2013 paigutatud Tallinna Vangla kambritesse, kus talle 39 päeval oli tagatud põrandapind alla 3 m2 vahemikus 2,70 m2 – 2,83 m2 ja 121 päeval üle 3 m2 vahemikus 3,24 m2-4,05 m2.

6

Seega Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebuse esitajale tagatud VSkE § 6 lg-st 6 (kehtiv kuni 31.12.2013) ettenähtud põrandapind. Arvestades, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14, et VSkE § 6 lg 6, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSkE regulatsiooni kogumis, kinnipeetavate õigust inimväärikale kohtlemisele ning et seetõttu ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus, siis oli kaebuse esitajale Tallinna Vanglas kasutada olnud põrandapind kooskõlas kehtiva õigusega. 19. Kohus on seisukohal, et Tallinna Vangla tegevuses kaebuse esitaja vanglasisesel paigutamisel puudub õigusvastasus, sest kaebajale on olnud tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebuse esitajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Kambrites, milles kaebuse esitaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes kaks valgustit, lisaks oli kambrites kaks seinalampi – üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kõigis kõnealustes kambrites oli magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vahistatul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata. 20. Vahistatutele, s.h kaebuse esitajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Vahistatutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla vahistatutele ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati vahistatutel sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Vahistatute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Võimaluste piires võimaldati vahistatutele hõivetegevust. Vahistatute toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Samuti võimaldati vahistatutele iga päev värskes õhus jalutamist. 21. Kirjeldatu alusel ei saanud vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel. Kaebuse esitaja märgib, et kinnipidamistingimustes esines ka muid puudusi – duši all käia võimaldati ainult üks kord nädalas, helistada sai samuti ainult 1 korra nädalas, puudusid kambrivälised tegevused ning takistatud oli kehakultuuriga tegelemine. 22. VangS § 50 lg 1 kohaselt peab kinnipeetav hoolitsema oma isikliku hügieeni eest ning lg 2 kohaselt tagatakse vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel kinnipeetavale, saun, vann või dušš. On selge, et elu vanglas ei ole täies ulatuses samastatav olustikuga väljaspool kinnipidamisasutust. Seepärast peavad kinnipeetavad paratamatult arvestama sellega, et neil tuleb taluda teatud piiranguid või ebamugavusi, mis tulenevad vangistuse olemusest. See puudutab ka hügieeni eest hoolitsemist. Tallinna Vangla on VangS § 50 lg-s 2 sätestatud nõudest kinni pidanud ning võimaldanud kinnipeetavatele, sh kaebuse esitajale ühe korra nädalas graafikujärgse pesemise. Samuti on vangla taganud kinnipeetavatele, sh kaebuse esitajale võimaluse hoolitseda oma hügieeni eest sooja veega ka graafikuväliselt. Nimelt andis vangla 2013. aasta kevadel iga üksuse sektsiooni üldkasutatava veekeetja, mida kinnipeetavad said siis ja saavad ka nüüd kasutada nii enda hügieeni eest hoolitsemiseks kui ka nõudepesuks vajaliku vee soojendamiseks. Seega ei ole vastustaja kaebuse esitaja õigusi isikliku hügieeni eest hoolitsemisel rikkunud.

7

23. VangS § 28 lg 1 sätestab, et kinnipeetaval on õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna vangla kodukorra ja seletuskirja kinnitamine“ (Kodukord) punkti 13.3.1 kohaselt tagab vangla kinnipeetavatele telefoni kasutamise võimaluse vähemalt üks kord nädalas. Telefoni kasutamise ajad on ära toodud päevakavas. Kodukorra punkti 13.3.2 esimese kahe lause kohaselt saavad kinnipeetavad helistamissoovi avaldada telefoni kasutamist korraldavale ametnikule üldjuhul helistamisele eelneva tööpäeva õhtusel loendusel. Taotluste alusel koostatakse järgmiseks päevaks helistamiste ajakava. Kodukorra punkti 13.3.4 esimese lause kohaselt kinnipeetavale, kes on õigel ajal esitanud nõuetekohase taotluse telefoni kasutamiseks, võimaldatakse telefoni päevakavas ettenähtud ajal ühel korral mitte vähem kui 5 minutit. Seega kehtiv regulatsioon ei välista sagedasemat kui kord nädalas helistamist, kuna sätestatud on üksnes miinimumsagedus. Küll aga on suletud sektsioonis helistamiste eelduseks see, et isik esitab telefoni kasutamiseks taotluse ning graafikus on vabu aegu. Vastustajale teadaolevalt ei ole kaebuse esitaja esitanud vanglale kaebusi seoses helistamiste mittevõimaldamisega, mistõttu on tegemist tagantjärgi esitatud väitega, millega kaebuse esitaja soovib oma rahalist nõuet põhjendada. 24. Eelvangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine, s.t. teatud ajaks piiratakse isiku liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid (põhi)õigusi. Vangistust ja eelvangistust pole õige mõista üksnes füüsilise liikumisvabaduse piiranguna. Kinnipeetava ja vahistatu kogu eluolu seotakse vanglaga - tema vabadus allutatakse VangS-st tulenevatele piirangutele, mis on vajalikud kinnipeetava puhul vangistuse kui karistuse täideviimiseks ning vahistatu puhul kriminaalmenetluses seatud eesmärkide saavutamiseks. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt on vangla või arestimaja kohustatud võtma kasutusele kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine. Sellest tulenevalt ei saaks kõiki ühes majas või korrusel viibivaid vahistatuid korraga spordisaali viia. Kuigi VangS § 55 lg 1 kohaselt, mis VangS § 90 lg-st 1 tulenevalt kohaldub ka vahistatule, tagatakse kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks, ei tulene ühestki õigusaktist seda, kuidas nimetatud võimalus tagada tuleb. Tallinna Vanglas ei ole kambrite kaupa vahistatute spordisaalis käimine võimalik ajalise ressursi piiratuse tõttu. Samas võimaldatakse vahistatutel VangS § 93 lg 5 kohaselt viibida vabas õhus vähemalt üks tund päevas. Sellel ajal saab vahistatu tegeleda nii värskes õhus jalutamisega kui ka kehakultuuriga vastavalt oma leidlikkusele, mida paljud isikud teevadki. Spordisaali kasutamisest ja vabas õhus toimuvatest spordiüritustest saavad osa võtta vaid vangla elusektsioonides paiknevad kinnipeetavad. VangS § 90 lg-te 3 ja 5 ning kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 130 tõttu ei ole vahistatutel nimetatud tegevustest osavõtt võimalik. Tegemist oli piiranguga, mis kaasneb vältimatult isiku poolt eelvangistuse kandmisega. Taotluse esitajale oli igapäevaselt tagatud 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus. Selle aja jooksul oli tal võimalik muu hulgas ka kehakultuuriga tegeleda (teha võimlemisharjutusi, venitada jne). Lisaks on ka kambris piisavalt ruumi, et enda keharaskust kasutades erinevaid võimlemisharjutusi (kükid, kätekõverdused jpt harjutused) teha. Kuna kaebuse esitaja ei ole ka kehakultuuriga tegelemise ega kambriväliste tegevuste piiratuse kaebusega varasemalt vastustaja poole pöördunud, siis on ka selles osas tegemist rahalise hüvitise põhjendamiseks esitatud asjakohatute etteheidetega. 25. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei ole rakendanud kõiki esmaseid õiguskaitsevahendeid, st püüdnud ära hoida kahju tekkimist. Kui kaebuse esitaja leidis, et talle tagati Tallinna Vanglas viibides ebapiisavad elamistingimused jne, siis oli kaebajal võimalik pöörduda

8

koheselt vangla poole vastavasisulise märgukirja või selgitustaotlusega, kuid kaebaja seda teinud ei ole, vaid on esitanud vanglale koheselt kahju hüvitamise taotluse. Kohus märgib, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kaebaja oleks pöördunud Tallinna Vangla poole märgukirjaga seoses kambris valitsenud ruumipuudusega ebainimlike elamistingimustega. Kaebaja on vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ise kinnitanud, et kinnipidamistingimuste rikkumistest sai ta teada 2014. aastal saabunud EIÕK lahendist (Tunis vs Eesti). 26. Tulenevalt eeltoodust kohus ei tuvastanud käesolevas asjas õigusvastast toimingut, kaebaja inimväärikuse alandamist ega ka tekkinud kahju ning eeltoodust lähtudes jääb kaebus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes ajavahemiku 17.04.2013-24.09.2013 eest rahuldamata.

Menetluskulud

27. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on 16.09.2014 kohtumäärusega vabastatud riigilõivu maksmisest ( tl 22 jj). HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda.

(digitaalselt allkirjastatud) Ülle Polluks kohtunik