2-07-48195/46 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. jaanuar 2015. a Tartu

Tsiviilasja number

2-07-48195

Tsiviilasi

Reet Juraku hagi Kai Neemsalu vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks ning alternatiivselt Kai Neemsalu ja

Tõnu Piho vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus 31 955 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 13. veebruari 2014. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Reet Juraku apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja):

Reet

Jurak

(isikukood:

XXXXXXXXXXX), esindaja Maia Ploom

Vastustajad (kostjad): Kai Neemsalu (isikukood:

XXXXXXXXXXX),

Tõnu

Piho

(isikukood:

XXXXXXXXXXX), esindaja Reet Vokk

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 13. veebruari 2014. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt

maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Jätta Reet Juraku apellatsioonkaebus rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

1. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Reet Juraku kanda.

2. Välja mõista Reet Jurakult Eesti Vabariigi kasuks apellatsioonkaebuse esitamisel

tasumisele kuulunud riigilõiv 250 (kakssada viiskümmend) eurot 2 (kahe) võrdse osamaksena

summas à 125 (ükssada kakskümmend viis) eurot.

3. Esimene osamakse summas 125 (ükssada kakskümmend viis) eurot tuleb tasuda käesoleva

otsuse jõustumisest 15 päeva jooksul. Teine osamakse tuleb tasuda otsuse jõustumise

kalendrikuule järgneva kuu 20. kuupäevaks.

4. Riigilõivu osamaksed tuleb tasuda apellandile pärast käesoleva otsuse jõustumist eraldi

edastatavas makseinfos toodud Rahandusministeeriumi pangakontole, märkides makseinfos

näidatud viitenumbri.

5. Saata käesolev kohtuotsus riigilõivu väljamõistmist puudutavas osas teadmiseks Riigi

Tugiteenuste Keskusele.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Reet Jurak esitas 19. novembril 2007 Tartu Maakohtule hagi Kai Neemsalu vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks ning alternatiivselt Kai Neemsalu ja Tõnu Piho vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt oli Reet Juraku ja Olev Piho vahel sõlmitud suuliselt ühise

tegutsemise leping Olev Piho majavalduse parendamiseks, ühise väärtuse loomiseks ja ühiseks

kasutamiseks vabaabielu jooksul. Hageja ja Olev Piho elasid alates 13. juulist 1977 ühise

perekonnana Olev Pihole kuuluvas elamus asukohaga X-XX, XXX. Kooselu jooksul tegid nad

Olev Piho poolt ehitama hakatud elumajas ulatuslikke remonttöid ühiste rahaliste vahendite arvelt

(ühisest äritegevusest saadu, kummagi töötasu ja hageja õmblustööde eest saadud raha). Hageja

ja Olev Piho ühiseks eesmärgiks oli maja valmis ehitada ja seal surmani koos elada. Ühiselt ehitatu

maksumus on hageja hinnangul 1 000 000 krooni, ning hageja osa sellest 500 000 krooni. Olev

Piho haigestus raskelt ja suri 20. oktoobril 2007. Kuu aega enne surma kinkis Olev Piho ilma

hageja teadmata kinnistu võrdsetes osades oma lastele Tõnu Pihole ja Kai Neemsalule.

Hageja leiab, et kuna ühise tegutsemise lepingu osaliste vara on nende kaasomandis, tuleb lepingu

lõppemisel vara jagada, arvestades ühele poolele kuuluva asja väärtuse juurdekasvu. Hagejal on

õigus saada ½ varaosast, mille kostjad on tasuta endale saanud. Hagejal oleks seltsingu lõppemisel

olnud õigus esitada nõue Olev Piho vastu. Seoses Olev Piho surmaga on tema õigused ja

kohustused läinud üle pärijatele (s.o kostjatele).

Hageja palub tuvastada, et Kai Neemsalu võttis 2007. aastal Olev Piho pärandi vastu pärandvara

inventuuri teostamata, ja välja mõista Kai Neemsalult 31 955 eurot. Hageja leiab, et Kai Neemsalu

vastutab Olev Piho kohustuste eest oma vara arvelt, kuna võttis pärandi vastu inventuurita.

Inventuuri taotles Kai Neemsalu alles aasta pärast pärandi vastuvõtmist.

Alternatiivselt on hageja esitanud kostjate Kai Neemsalu ja Tõnu Piho vastu alusetust

rikastumisest tuleneva nõude VÕS § 1027 alusel või solidaarselt kahju hüvitamise nõude

31 500 euro väljamõistmiseks. Hageja hinnangul on kostjad alusetult rikastunud hageja ja Olev

Piho poolt koos loodud väärtuse osa arvelt. Väärtuseks on kinnistu hinna kasv seoses hoone juures

alates 1977. a teostatud juurdeehitusega ja krundile rajatud ehitistega. Kinnistu väärtus oleks ilma

täiendavate ehitusteta 2007. aastal olnud 32 000 eurot ja koos ehitustega 95 000 eurot. Seega

väärtuse juurdekasv on 63 000 eurot ja hageja nõudeks 31 500 eurot.

Alternatiivselt palus hageja mõista kostjatelt solidaarselt välja 31 500 eurot tekitatud kahju

hüvitamiseks VÕS §-de 1043, 1045 lg 1 p 5 ja 8 ning § 127 lg 1 alusel. Kahju seisneb

hagiavalduses kirjeldatud viisil hagejale kuuluva, tema poolt loodud materiaalse väärtuse

omastamises kostjate poolt. Kostjate süü kahju tekitamises seisneb selles, et teades hageja ja Olev

Piho ühisest ehitamisest ja remontimisest, lasid nad Olev Pihol teha endi kasuks kinkelepingu ja

hiljem vormistasid ka muu hagejale kuuluva vara enda valdusesse. Nende tegevuse eesmärgiks

sai olla hageja teadlik ja tahtlik kahjustamine. Selline tegevus on vastuolus heade kommetega.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Hageja ja Olev Piho vahel oli

üürisuhe. Tartu Rajooni Rahvakohtu 17. aprilli 1980 otsusega tsiviilasjas nr 2-131 on tuvastatud,

et Olev Piho kui elamu kaasomanik võttis hageja juulis 1977. a elamusse üürnikuna. Eesti NSV

Ülemkohtu 20. mai 1980 määruses leiti, et Reet Jurak on omavoliliselt hõivanud Ene Pihole

kuuluva toa ja kuulub sealt väljatõstmisele ilma teist elamispinda vastu andmata. Väljatõstmise

otsus on Tartu Maakohtu 24. jaanuari 2008 teatise kohaselt täidetud 11. septembril 1980. Hageja

on elamusse sissekirjutuse võltsinud, kuna kohalik omavalitsus selgitas välja, et sissekirjutusel

puudus õiguslik alus. Asjaolu, et hageja viibis aeg-ajalt Olev Pihole kuuluvas elamus, ei tõenda

nende kooselu.

Olev Piho omandas ½ mõttelist osa elamust 31. augustil 1982 sõlmitud notariaalse müügilepingu

alusel Ene Piholt. 21. mai 1998 notariaalse müügilepinguga omandas Olev Piho Eesti Vabariigilt

ostueesõigusega erastamisele kuuluva maatüki koos selle oluliste osadega, tasudes selle eest oma

erastamisväärtpaberikontol

olevate

vahenditega.

24. juulil

1998

kanti

Olev

Piho

kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna. AÕSRS § 13 lg 6 järgi peab vallasasjast elamu

kaasomandisse soetamiseks sõlmitud ühise tegutsemise leping olema notariaalselt tõestatud. Kuna

sellist lepingut ei ole, ei saanud poolte ühiseks eesmärgiks olla elamu kaasomandisse soetamine.

Samuti on seltsinguleping vorminõude täitmata jätmise tõttu tühine. Isegi juhul, kui

seltsingulepingu olemasolu jaatada, ei omanud väidetav seltsinglane seltsingulepingu lõppemisel

väidetavat

seltsinguvara,

kuna

kostjad

olid

kantud

kinnistusraamatusse

omanikena

21. septembril 2007, s.o enne Olev Piho surma 20.10.2007. a.

Kostjate väidete kohaselt puudus hagejal igasugune seos elamus ehitustööde teostamisega, ta ei

ole panustanud sinna ei töö ega rahaliste vahenditega. Kuna Olev Piho ei esitanud kinnistu

kinkimisel kinnistamisavaldust hageja kasuks isikliku kasutusõiguse seadmiseks, ei tunnistanud

ta järelikult oma eluajal mingisuguste kokkulepete olemasolu hagejaga või hageja poolt elamusse

tehtud panuseid.

Kostjad leidsid, et nende kui kinnistu uute omanike vastu ei saa ühise tegutsemise lepingust

tulenevat nõuet suunata. Olev Piho pärandi on inventuuriga vastu võtnud Kai Neemsalu.

Inventuuri akti kohaselt oli Olev Piho varaks kontol olev rahasumma 3 789,76 krooni, mis kulus

matustele. Kostjal puudus vajadus pärandi vastuvõtmiseks koheselt pärast Olev Piho surma, kuna

vara oli enne surma kingitud kostjatele. Seoses asjaoluga, et Olev Pihol võivad teoreetiliselt

tekkida kohustused, pidas pärija Kai Neemsalu vajalikuks pärandvara inventuuri läbiviimist. Kuna

pärandvara ei ole sellises väärtuses, et Kai Neemsalu saaks kanda Olev Piho kohustusi, on hageja

nõue õiguslikult perspektiivitu.

Hageja alusetu rikastumise sätete alusel esitatud alternatiivnõue on kostjate hinnangul aegunud.

Hagiavalduse kohaselt tekkis nn väärtuse kasv 90-ndatel aastatel, seega oli nõude esitamise ajaks

möödunud TsÜS § 151 lg 1 järgi aegumistähtaeg 3 aastat. Kostjate hinnangul ei ole võimalik

väärtuse kasvu alusetult „omastada“. Kostjad on saanud vara kehtiva tehingu alusel. Ka hageja

alternatiivselt esitatud kahju hüvitamise nõue on aegunud. Samas puudub ka nimetatud nõudel

kostjate hinnangul õiguslik alus. Hageja ei ole esitanud ega tõendanud ühegi deliktilise vastutuse

kohaldamise eelduseks oleva kohustusliku elemendi esinemist.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohtu 13. veebruari 2014 vaheotsusega TsMS § 449 lg 1 ja 2 alusel tuvastati, et hageja

nõuded on põhjendamatud ja jäeti hagi täies ulatuses rahuldamata. Maakohus asus oma otsuses

järgmistele põhiseisukohtadele.

3.1. Maakohus jättis nõude põhjendatusele hinnangut andes tuvastamata ühise tegutsemise lepingu

olemasolu, kuna hageja oli soovinud seda tõendada tunnistajate ütlustega. Maakohus põhjendas,

et isegi juhul, kui hageja tõendaks, et tema ja Olev Piho vahel oli sõlmitud ühise tegutsemise leping

ja selle vara koosseisu kuulus ka X-XX, XXX asuv kinnistu, ei ole hageja poolt lepingulisel alusel

nõude esitamine Kai Neemsalu kui Olev Piho pärija vastu põhjendatud.

3.2. Maakohus asus seisukohale, et Kai Neemsalul puudus enne hageja poolt nõude esitamist

kohtule pärandi vastuvõtmise avalduse ja pärandi inventuuri tegemise taotluse esitamiseks.

Pärandi avanemise ajal ei olnud hageja veel oma nõuet esitanud. Seega puudus Kai Neemsalul

pärijana põhjus arvata, et pärandvarast ei piisa kõikide pärandaja võlgade tasumiseks. Maakohtu

hinnangul ei saa PärS § 130 lg 3 tõlgendada selliselt, et pärijal tuleks igaks juhuks alati esitada

inventuuri tegemise taotlus, et välistada võimalikud nõuded, mis tema kui pärija vastu esitada

võidakse. Pärija pöördus notari poole koheselt, kui kohus kostjate vastuväidetest olenemata asjas

menetlust ei lõpetanud. Isegi juhul, kui Reet Jurakul oleks õigus esitada lepingulisel alusel nõue

Olev Piho õigusjärglase vastu, puudub pärandvara, mille arvelt võimalikku nõuet täita ning

inventuuri läbiviimise tõttu ei vastuta pärija pärandaja võimaliku kohustuse eest oma varaga.

Seega tuleb lugeda tuvastatuks, et Reet Juraku nõue Kai Neemsalu kui Olev Piho õigusjärglase

vastu seltsingulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks on põhjendamatu.

3.3. Hageja alternatiivse nõude osas alusetu rikastumise sätete alusel kohus põhjendas, et esitatud

asjaolude pinnalt ei järeldu, et hageja oleks kostjatele teinud mingi soorituse VÕS § 1028 lg 1

mõttes. Nimelt on kostjad omandanud kinnistu kinkelepingu alusel Olev Piho, kes oli kinnistu

ainuomanikuks 21. maist 1998 kuni kostjate kohta omaniku kande tegemiseni kinnistusraamatus

12. septembril 2007. Kinnistu üleandmise kui soorituse tegijaks on Olev Piho ja hageja ei saa

esitada kostjate vastu alusetust rikastumisest tulenevat nõuet. Kinkeleping on kehtiv ja seda ei ole

tühistatud.

3.4. Hageja alternatiivse nõude osas kahju õigusvastase tekitamisest tulenevalt kohus põhjendas,

et kinkelepingu lepingu sõlmimise fakt ei anna alust õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise

nõude esitamiseks. Hageja ei olnud kinkelepingu pooleks. Kostjad ja Olev Piho olid

lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt vabad otsustama selle üle, kas ja millistel tingimustel

leping sõlmida. Samuti kehtib lepinguvabaduse põhimõte olukorras, kus Olev Piho on

12. septembril 2007 andnud Tõnu Pihole üldvolituse ja Olev Piho esindajana on kostjad omavahel

sõlminud kinkelepingu X-XX, XXX asuva elamu vallasasjade ja esemete kinkimiseks Kai

Neemsalule. Isegi juhul, kui hagejal on tekkinud lepingu sõlmimise tõttu kahju, ei vastuta kostjad

tekkinud kahju eest, kui nende teguviis ei olnud õigusvastane. Kostjad ei ole rikkunud hageja

omandit ning nende käitumist lepingu sõlmimisel ei saa pidada ka heade kommete vastaseks

tahtlikuks käitumiseks. Seega on hageja poolt VÕS § 1043 alusel esitatud nõue põhjendamatu.

3.5. Maakohus põhjendas, et hageja nõueteks aluse puudumise tõttu ei ole võimalik määratleda ka

aega, millal hageja sai nõuetest teada. Arvestades, et vastavad hageja nõuded on esitatud menetluse

käigus ning esialgsest hagiavaldusest nähtuvalt oli hageja juba hagi esitamisel 2007. aastal teadlik,

et Olev Piho on kinnistu kinkinud oma lastele, siis juhul, kui hagejal esineks alus kostjate vastu

alusetust rikastumisest või kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevate nõuete esitamiseks,

oleksid need esitatud aegumistähtaega rikkudes.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Reet Jurak esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu

13. veebruari 2014 vaheotsus ja tuvastada, et hageja hagi kostjate vastu on põhjendatud ning

rahuldada hagi. Menetluskulud palub apellant jätta kostjate kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) erinevalt kohtuotsuses väidetust on hageja seisukohal, et Kai Neemsalu võttis pärandi vastu

pärandi avanemise ajal kehtinud PärS § 117 lg 3 alusel pärandvara osa valdama asumisega;

2) teadsid kostjad seda, et hagejal on õigus poolele nende isa ja hageja poolt loodu rahalisest

väärtusest. Alles peaaegu aasta pärast hageja poolt tema kodust välja ajamist esitas Kai Neemsalu

avalduse pärandvara vastuvõtmiseks. Kohus on jätnud täiesti tähelepanuta ja kohtuotsuses

käsitlemata hageja poolt 04. aprillil 2007 esitatud nõude tuvastada kostjate poolt Olev Piho pärandi

vastuvõtmine. Sellel ajal ei olnud veel esitatud avaldust notarile pärandi vastuvõtmiseks;

3) kuna pärandi vastuvõtmisel inventuuri ei tehtud, tuleb pärijal tasuda Olev Piho võlg. Pärija ei

pea tasuma võlga enda vara arvelt, vaid võib seda teha isalt kingituseks saadud vara arvelt;

4) said kostjad kinget vastu võttes enda omandisse ka vara, mis kuulus hagejale (st elamu

juurdeehitusest tingitud väärtuse kasvu osa). Selle sai kostja enda omandisse ilma õigusliku

aluseta. Olev Piho kinkis ära varaosa, mis talle ei kuulunud, mille ta oleks pidanud seltsingu

lõppemisel hagejale välja maksma;

5) seisneb kostjate õigusvastane tegevus selles, et nad said enda omandisse hagejale kuulunud vara

ja selle vara saamine on hagejale kuuluva vara omastamine. Kostjad olid võõra vara omastamisest

kinkelepingu sõlmimise ajal teadlikud;

6) ei oma tähtsust, millisel õiguslikul alusel on hageja oma nõude esitanud. Kostjad ei ole

heausksed omandajad, seega tuleks neil ka selle alusel hüvitada hagejale osa kingiks saadud vara

maksumusest. Seega on hageja juba 2009. aastal esitanud kostjate vastu võlaõigusliku nõude ning

nõue ei ole aegunud. Pärast kinnistu üleminekut kostjatele kinkelepingu alusel säilis hagejal

kostjate vastu nõudeõigus varale, mis kunagi oleks kuulunud temale. Seda nõuet ei saanud

lahendada pärimisseaduse alusel ja hagejal võivad olla üksnes võlaõiguslikud hüvitisnõuded

(RKTKo 3-2-1-86-08).

5. Tõnu Piho ja Kai Neemsalu vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle

rahuldamata. Vastuväidete kohaselt:

1) olid vastustajad juba enne pärandi avanemist (s.o enne Olev Piho surma) nii vaidlusaluse

kinnistu kui ka Olev Piho muu maise vara omanikud. Seega ei saanud vastustajad pärida Olev Piho

järgi valduse saamisega apellandi poolt märgitud viisil ja esemetega. Olev Piho testamendi

kohaselt on tema pärijaks Kai Neemsalu. Kui Kai Neemsalule sai teadaolevaks, et Olev Pihol võib

olla vara (s.o väidetav ja tuvastamata kohustus apellandi ees), siis Kai Neemsalu esitaski avalduse

pärandi vastuvõtmiseks inventuuriga;

2) kuna testamendijärgne pärija on pärinud inventuuriga, siis pärija vastutus piiratud. Pärandi

avanemise ajal kehtinud PärS § 135 lg 1 näeb ette, et kui pärija pärandit vastu võttes nõuab selle

inventuuri, vabaneb ta pärandaja võlgade tasumise kohustusest oma vara arvel. Nähtuvalt

inventuuri aktist jäid Olev Pihost järele üksnes väidetavad kohustused apellandi ees. Kuna Kai

Neemsalu ei pea kandma Olev Piho kohustusi oma vara arvel, siis on rahalise nõude eelduslik

rahuldamine Olev Piho õigusjärglase suhtes perspektiivitu, rääkimata sellest, et Tõnu Pihol

puudub üldse igasugune kohustus vastutada Olev Piho võimalike kohustuste ees;

3) on Olev Piho 12. septembril 2007 kinkelepingus kinnitanud, et kinnistu ei ole koormatud

kolmandate isikute õigustega, sh kinnistusraamatusse mittesissekandekohustuslike kolmandate

isikute õigustega üüri-, rendi- või muude lepingutega. Kuna vastustajatele kui Olev Piho lastele on

teada, et nende isa ja apellandi vahel puudus seltsingulepingust tulenev suhe ning apellant ei ole

neile kuuluvasse elamusse midagi panustanud, siis nad ei saanud ega pidanudki arvestama

apellandi väidetavate hüpoteetiliste nõuetega Olev Piho vastu;

4) ei ole hageja tõendanud kostja tegu, kahju, põhjuslikku seost kostja teo ja kahju vahel ning teo

õigusvastasust. Samuti on kohus põhjendatult leidnud, et apellandi nõuded on aegunud. Apellandi

käitumine on suunatud soovile tekitada vastustajatele kahju ja selline käitumine on vastuolus hea

usu põhimõttega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et Reet Juraku apellatsioonkaebus Tartu Maakohtu 13. veebruari 2014

otsusele tuleb jätta rahuldamata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väidetest ei anna alust

maakohtu otsuse tühistamiseks. Siiski peab ringkonnakohus vajalikuks TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel

muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata.

7. Apellant on heitnud maakohtule ette seda, et kohus on jätnud otsuses käsitlemata Reet Juraku

04. aprillil 2007 esitatud nõude tuvastada kostjate poolt Olev Piho pärandi vastuvõtmine ajal, kui

Kai Neemsalu ei olnud veel esitatud avaldust notarile pärandi vastuvõtmiseks. Ringkonnakohus

Reet Juraku väitega ei nõustu.

Pärandvara avanemise ajal kehtinud pärimisseaduse (siin ja edaspidi PärS 01.01.2006–27.12.2007

redaktsioon) § 117 lg 3 sätestas, et kui pärija ei ole esitanud pärandist loobumise või pärandi

vastuvõtmise kohta avaldust (PärS § 117 lg 1), kuid on asunud pärandvara või selle osa valdama,

kasutama või käsutama, loetakse ta pärandi vastu võtnuks. Hageja on 4. aprilli 2008 avalduses

esitanud taotluse tuvastada kostjate poolt pärandi vastuvõtmine PärS § 117 lg 3 alusel.

Maakohtu otsuses on ekslikult viidatud PärS § 117 lg-le 4, ehkki vastavalt otsuse põhjendustele

on maakohus leidnud, et Kai Neemsalu võttis pärandvara vastu selle valdama ja kasutama

asumisega. Seega on maakohus tuvastanud pärandvara vastuvõtmise PärS § 117 lg 3 alusel.

8. Vastavalt PärS § 130 lg-le 1 lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused

ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga

või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Õiguskirjanduses on selgitatud,

et pärandaja õigused ja kohustused lähevad üle olenemata pärandi vastuvõtu tahteavalduse

tegemise ajast, st õigusjärglus tekib vahetult pärandi avanemisest (U. Liin „Uus pärimismenetlus

– kuidas edasi?“ Juridica I/2009, lk 29, 32). Kuna antud juhul oli pärandi vastuvõtu

tahteavalduseks pärija poolt pärandvara valdama ja kasutama asumine, läksid samal ajal pärijale

üle ka pärandaja Olev Piho õigused ja kohustused. Apellant leiab, et kuna pärandi vastuvõtmisel

ei tehtud pärandi inventuuri, ei ole pärija vabanenud pärandaja kohustuste täitmisest.

Ringkonnakohus apellandi seisukohaga ei nõustu ja leiab, et olenemata sellest, kas lugeda Kai

Neemsalu pärandi vastu võtnuks kaudse tahteavaldusega seaduse alusel või testamendi alusel, on

inventuuri tegemise tulemusena pärija vastutus pärandvaraga seotud kohustuste eest piiratud

pärandvara väärtusega.

Olev Piho pärandvara avanemise ajal tuli pärandvara vastuvõtmisel taotleda ka selle inventuuri, et

pärija vabaneks vastavalt PärS § 135 lg-le 1 pärandaja võlgade tasumise kohustusest oma vara

arvel. Käesoleval juhul on maakohus õigesti tuvastanud, et Kai Neemsalu on võtnud pärandvara

vastu selle valdama ja kasutama asumisega. Selles osas ei ole otsust vaidlustatud (apellandi

seisukoht, et eeltoodut ei ole tuvastatud, on ebaõige – vt käesoleva otsuse p 7).

Kuna Olev Piho oli temale kuulunud kinnisasja enne oma surma ära kinkinud ja pärijale

teadaolevalt ei olnud pärandajal muid kohustusi ega vara, puudub alus heita pärijale ette, et ta ei

taotlenud inventuuri koheselt pärandi avanemisest teada saades. Inventuur ei olnud ka kohustuslik,

sest pärijaks ei olnud piiratud teovõimega isik, kohalik omavalitsusüksus või riik (PärS § 136 lg 1).

Samuti oli pärimisõiguse ametlik vormistamine pärijale vabatahtlik ega olnud ka ajaliselt seotud

mingite tähtaegadega (sellel seisukoha ka U. Liin „Pärandi üleminek pärijale: vastuvõtusüsteem

versus loobumissüsteem“, Juridica I/2003, lk 55).

Iseenesest on õige apellandi väide, et inventuuri tuli pärandi avanemise ajal kehtinud

pärimisseaduse kohaselt taotleda pärandvara vastuvõtmisel.

Käesoleval ajal kehtiva

pärimisseaduse seletuskirjas on rõhutatud, et kuni 01.01.2009 kehtinud pärimisseadus nõudis

pärijalt vastutuse piiramise küsimuse otsustamist pärandi vastuvõtmise ajal ja hilisem inventuuri

nõudmine (nt pärast pärandvara ülevõlgnevusest teadasaamist) ei olnud enam võimalik. Seega näis

seadus sundivat pärijat inventuuri nõudma igal juhul (üldjuhul ei suuda pärija pärandi

vastuvõtmisel täie kindlusega otsustada pärandvara aktiva ja passiva suuruse üle), seega ka siis,

kui tegelikult puudub vajadus inventuuri teha. Samuti oli vana pärimisseaduse alusel kaitsetu

pärija, kes pärandi vastu võtnuna saab ootamatult teada pärandvara vastu suunatud ja pärandvara

väärtust ületavatest nõuetest, mille olemasolu ta pärandit vastu võttes eeldada ei saanud

(pärimisseaduse eelnõu SE 56 III seletuskiri, kättesaadav www.riigikogu.ee lk 25-26).

Kuni 01.01.2009 kehtinud pärimisseadus ei reguleerinud olukorda, kuidas peaks olema

korraldatud inventuuri tegemise taotlemine juhul, kui pärandvara võetakse vastu pärandvara

valdama ja kasutama asumisega. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuni 01.01.2009 kehtinud

pärimisseaduse alusel pärandvara tegudega (s.o PärS § 117 lg 3 alusel) vastu võtval pärijal on

õigus nõuda pärandi inventuuri läbiviimist mõistliku aja jooksul pärandi vastuvõtmisest arvates

(samal seisukohal ka U. Liin „Pärimisõigus“, lk 205-206). Nimetatud seisukoht on kooskõlas ka

kehtinud põhimõttega, et pärimisõiguse n-ö ametlik vormistamine ei olnud kohustuslik.

Põhjendatud ei oleks jätta pärijat pärandi tegudega vastuvõtmisel ilma inventuuri tegemise

taotlemise võimalusest. Käesoleval juhul on Kai Neemsalu taotlenud pärandvara inventuuri

tegemist mõistliku aja jooksul. Selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ega

korda neid.

9. Ringkonnakohus on seisukohal, et inventuuri tegemine iseenesest ei välista nõude esitamist Kai

Neemsalu kui võimalikku likvideerimisel olevasse seltsingusse astunud pärija vastu. Riigikohus

on selgitanud, et abieluvälise kooselu lõppemisel ei peaks toimuma kõikehõlmav

likvideerimismenetlus panuste tagastamise ja kogu seltsingusse soetatud vara jaotamisega, nagu

see on ette nähtud VÕS §-des 603 ja 604 (RKTKo 3-2-1-109-14 p 18). Eeltoodud seisukoht ei

tähenda siiski, nagu oleks abieluvälise kooselu lõppemisel välistatud elukaaslasele tema poolt

tehtud panuse tagastamine. Seltsingulepingu likvideerimise sätete kohaldamine oleks ka

käesolevas tsiviilasjas eelduslikult võimalik. Siiski nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, et

isegi juhul, kui hageja tõendaks tema ja Olev Piho vahel seltsingulepingu olemasolu, ei oleks

nõude rahuldamine seltsingulepingule tuginedes alljärgnevatel põhjendustel õigustatud. Seetõttu

puudub hageja esitatud nõudel perspektiiv ja maakohtu lõppjäreldus on õige.

9.1. Riigikohus on leidnud, et seltsingulepingu olemasolu vabaabielu poolte vahel saab eeldada,

kui neil on ühine majapidamine ja nende käitumises esineb ühine eesmärk, milleks võib olla ühiste

jõupingutuste tegemine ühise eluaseme kasutamise võimaldamiseks ja selle korrashoiu

tagamiseks. Samuti on Riigikohus pidanud võimalikuks seltsingu likvideerimist käsitlevate sätete

kohaldamist, kui mõlemad pooled on teinud eseme parandamiseks olulised ja võrreldavad

majanduslikud panused ja pooltel oli tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse

kestvaks loomiseks (RKTKo 3-2-1-109-14 p 19).

Seltsingu lõppemisel (sh seltsinglase surmaga VÕS § 596 lg 1 p 4 alusel) toimub seltsingu

likvideerimine (VÕS § 600 lg 1). Seltsinglase surma korral astub tema pärija likvideerimisel

olevasse seltsingusse koos kõigi pärandaja õiguste ja kohustustega (samal seisukohal: P. Varul jt

„Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne, 2.-7. osa, §§ 208-618“, VÕS § 596 kommentaar

p 3.2.2 lk 684). Seltsingu likvideerimisel tagastatakse igale seltsinglasele tema panus. VÕS § 580

lg 1 ja § 581 lg 1 ja 2 regulatsioon võimaldab kohaldada seltsingulepingu sätteid ka abieluvälise

kooselu vormidele ja seda eriti juhul, kui üks osapooltest on teinud tööd ja kandnud kulutusi teisele

osapoolele kuuluva vara väärtuse säilitamiseks või suurendamiseks selle eest eraldi hüvitust

saamata.

9.2. VÕS § 589 lg 1 kohaselt kuuluvad seltsinguvarasse mh seltsinglaste tehtavad panused.

Riigikohus on leidnud, et seltsinguvaraks võib olla ka asja väärtuse juurdekasv poolte kokkuleppe

järgse ühise tegutsemise tulemusel (RKTKo 3-2-1-109-14 p 21, 3-2-1-133-05 p 14). Käesoleval

juhul saaks seltsinguvaraks seega lugeda Olev Pihole kuulunud kinnisasja väärtuse juurdekasvu,

mis on tekkinud poolte rahaliste panuste (sh remonditöödele kulutuste kandmine) tulemusena.

Ringkonnakohus selgitab, et seltsingu likvideerimise sätete kohaldamist ei välistaks asjaolu, et

kinnistu, millele Olev Piho ja Reet Jurak tegid kooselu vältel väidetavalt ühiselt parendusi, oli

parenduste tegemise ajal Olev Piho ainuomandis (vt ka RKTKo 3-2-1-109-14 p 17 ja 19). Samas

mõjutab eeltoodud asjaolu hageja nõuete rahuldamise perspektiivi, arvestades kinnistu kinkimist

Kai Neemsalule ja Tõnu Pihole.

10. Reet Jurak on apellatsioonkaebuses tuginenud mh sellele, et kostjad said kinkelepingu alusel

endale ka vara, mis kuulub hagejale, s.o Reet Juraku rahalisest panusest tingitud kinnistu väärtuse

juurdekasv. Ringkonnakohus nõustub Reet Jurakuga selles osas, et juhul, kui eeldada Reet Juraku

ja Olev Piho vahel seltsingulepingu olemasolu ja apellandi poolt kinnistule oluliste kulutuste

tegemist, saaks seltsinguvaraks lugeda Olev Pihole kuulunud kinnistu väärtuse juurdekasvu.

Ringkonnakohus ei pea aga võimalikuks rahuldada Reet Juraku nõudeid Kai Neemsalu ja Tõnu

Piho vastu põhjendusel, nagu oleks Olev Piho kinkelepingu sõlmimisega käsutanud seltsinguvara

õigustamatult.

10.1. Kinnistusraamatust nähtuvalt oli kinnistu kinkimise ajal kinnisasja omanikuks ainult Olev

Piho. Kuna puuduvad asjaolud, mis võimaldaksid pidada O. Pihole kuulunud kinnistut (X-XX,

XXX asuvat elamut) seltsinguvaraks, siis ei takistanud võimaliku seltsingulepingu olemasolu

O. Pihol kinnistut käsutamast. Seltsinguvara käsutamisel kehtib küll VÕS § 590 lõikes 1 sätestatud

piirang, kuid O. Piho ainuomandis olnud kinnistut ennast ei saanud käsitada seltsinguvarasse

kuuluva esemena. Kinnistu väärtuse juurdekasv potentsiaalse seltsinguvarana ei ole esemeliselt

(asjaõiguslikus mõttes) määratletav ning see saab anda kaasseltsinglasele (R. Jurakule) üksnes

rahalise nõudeõiguse.

Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et ka seltsinguvarasse kuuluva eseme õigustamatu

käsutamise korral ei ole välistatud eseme heauskne omandamine ning seega ei tooks kinkelepingu

kehtetus VÕS § 590 lg 1 alusel automaatselt kaasa asjaõiguslepingu tühisust (vt ka RKTKo 3-2-

1-164-05 p-d 11-12). Ringkonnakohus jääb seisukohale, et kinnistu kinkimine koos potentsiaalselt

seltsinguvaraks olevate parendustega või väärtuse juurdekasvuga ei võimalda tugineda

kinkelepingu kehtetusele, vaid parenduste hüvitamist taotleval kaasseltsinglasel saab olla rahaline

nõudeõigus.

10.2. Seltsinglaste sisesuhtes on võimalik lugeda ühe seltsinglase ainuomandis oleva vara väärtuse

juurdekasvu seltsinglaste ühisomandis olevaks ühisvaraks, mida seltsingu lõppemisel saab jagada

(RKTKo 3-2-1-109-14 p 19). Sarnaselt abikaasade ühisvarasuhtega (nt kui üks abikaasadest on

vara raisanud või ära kinkinud) võis Reet Jurakul olla õigus nõuda seltsingulepingu lõpetamist või

seltsinguleping üles öelda, eesmärgiga vältida ühisvara edasist vähenemist. Eeltoodust ei tulene

aga nõuet vähendatud vara tagastamiseks ega ka iseseisvat nõudeõigust kinke saanud pärijate

vastu. Puudub alus lugeda kinnistu käsutamist tühiseks või tugineda sellise käsutuse kehtetusele,

sest Olev Piho käsutas seda omanikuna. Omandi- või käsutusõiguse kitsendust ei tulene iseenesest

asjaolust, et vara väärtus võis olla suurenenud kolmanda isiku (hageja) rahaliste panuste

tulemusena. Samal põhjusel ei saa kinkelepingu sõlmimine ja kinke vastuvõtmine kujutada endast

kostjate õigusvastast tegu, mis annaks alust nõuda nendelt õigusvastaselt tekitatud kahju

hüvitamist VÕS § 1043 alusel.

11. Seltsingu lõppemise korral saab seltsinglane, kelle rahalise panuse tagajärjel on suurenenud

teise seltsinglase ainuomandis olnud kinnisasja väärtus, esitada hüvitise nõude teise seltsinglase

(O. Piho) vastu. Rahalise nõude esitamine oleks kolleegiumi arvates võimalik sõltumata sellest,

kas asjaomane kinnisasi kuulub jätkuvalt kaasseltsinglasele või on see vahepeal võõrandatud. Kui

kaasseltsinglasel puudub muu vara hüvitisnõude rahuldamiseks, tuleks kõne alla täitemenetluses

kinkelepingu tagasivõitmine TMS § 187 lg 2 ja § 189 alusel.

Hageja õiguslik positsioon ei ole käesoleval juhul oluliselt erinev olukorrast, kui ta oleks saanud

esitada seltsingu lõppemisest tuleneva nõude Olev Piho vastu tema eluajal nt seltsingu

ülesütlemise või lõpetamise tagajärjel (VÕS § 596 lg 1 p 1 ja 2). Kinkelepingu tagasivõitmise hagi

oleks käesoleval juhul olnud TMS § 189 lg 1 alusel põhimõtteliselt võimalik esitada ka

K. Neemsalu kui kinkija O. Piho üldõigusjärglase ning kingisaajate (K. Neemsalu ja T. Piho)

vastu. Siiski on käesolevaks ajaks möödunud kinkelepingu tagasivõitmise hagi esitamise tähtaeg

(TMS § 189 lg 1), kusjuures R. Jurakul puudub jätkuvalt täitedokument, mis oleks niisuguse hagi

esitamise kohustuslikuks eelduseks.

Tagasivõitmise hagi esitamise tähtaeg on õigust lõpetav tähtaeg ja selle eesmärgiks on

õiguskindluse tagamine. Seega leiab ringkonnakohus, et hageja on käesolevaks ajaks ilmselt

minetanud võimaluse seltsingu lõppemisest tuleneva hüvitise saamiseks. Ringkonnakohus märgib,

et seltsinguleping on käsitatav tavapärase tsiviilõigusliku lepinguna ning lepingu pooltel tuleks

oma õiguslikud positsioonid eelduslikult välja kujundada juba asjaomase õigussuhte kestel. Nagu

ka Riigikohus on rõhutanud, ei saa abieluvälise kooselu lõppemisel pidada mõistlikuks

kõikehõlmava likvideerimismenetluse läbiviimist panuste tagastamise ja kogu seltsingusse

soetatud vara jaotamisega (vt käesoleva otsuse p 9).

12. Ringkonnakohtu hinnangul pidanuks maakohus hindama ka seda, kas hageja on teinud kulutusi

käsundita asjaajajana (RKTKo 3-2-1-107-07). Siiski ei ole ringkonnakohtu arvates käsundita

asjaajamisest tulenev nõue antud juhul perspektiivikas. Riigikohtu praktikast tuleneb, et Kai

Neemsalul kui Olev Piho pärijal ja õigusjärglasel võis teoreetiliselt olla kohustus hüvitada Reet

Juraku poolt tehtud kulutused VÕS § 1023 lg 1 alusel. Seejuures tuleb aga arvestada VÕS § 1023

lg-st 3 tuleneva piiranguga, mille kohaselt ei saa kulutusi nõuda, kui vastavalt asjaoludele on

ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult

kulutuste hüvitamist või tasu maksmist (RKTKo 3-2-1-107-07 p 16). Ringkonnakohus on

seisukohal, et käsundita asjaajamise alusel esitatud nõudel puuduks käesoleval juhul perspektiiv,

arvestades Reet Juraku kinnitust selle kohta, et elukaaslastel (seltsinglastel) oli väidetavalt eesmärk

kinnistu kasutamist koos jätkata. Reet Jurak ei ole ka väljendanud soovi kooselu kestel tema poolt

tehtud kulutuste hüvitamiseks. Kui hageja ei pidanud O. Piho eluajal silmas võimalust esitada

kulutuste hüvitamise nõuet tema kui kaasseltsinglase vastu, siis ei tekkinud tal sellekohast nõuet

ka O. Piho pärija(te) vastu.

Samas, ka juhul, kui R. Jurakul oleks käsundita asjaajamisest tulenev nõudeõigus kaasseltsinglase

ning seega ka pärijate vastu, oleks nõude rahuldamine pärija suhtes takistatud maakohtu otsuses

toodud põhjendustel. Tulenevalt PärS § 135 lõikest 1 vabaneks pärija pärandaja võlgade tasumise

kohustusest oma vara arvel, kuivõrd pärandi osas on teostatud inventuur. Käesoleval juhul puudub

vaidlus selles, et olemas ei ole pärandvara, mille arvel oleks võimalik hageja potentsiaalset nõuet

täita. Seega on maakohus kokkuvõttes jõudnud õigele järeldusele, et hageja nõuet ei saa pidada

põhjendatuks ning see võimaldas kohtul teha vaheotsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Ringkonnakohus lisab, et maakohtu viide VÕS § 1028 lg-le 1 on ebaõige, sest nimetatud säte

käsitleb kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmise aluseid. Kohtule ei ole esitatud andmeid selle

kohta, et Reet Jurakul võis olla Olev Piho ees kohustus teha nende ühisele eluasemele mingeid

kulutusi.

Kolleegium ei pea vajalikuks käsitleda apellandi väiteid tema nõuete võimaliku aegumise kohta,

kuivõrd nõudeid ei saa pidada põhjendatuks.

13. Lisaks eeltoodule peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et pärandaja poolt oma kinnistu

kinkimisel ei ole käesoleval juhul alust käsitada kinget eelpärandina kehtinud PärS § 155 lg 1

mõttes. Eelpärandiks saab lugeda vara, mille pärandaja on kinkinud oma alanejale sugulasele, kes

pärandi avanemisel oleks tema seadusjärgne pärija. Samas on vara käsitamiseks eelpärandina PärS

§ 155 lg 2 kohaselt nõutav, et pärandaja oleks kinkimisel nii määranud. Olev Piho kui kinkija ja

Tõnu Piho ning Kai Neemsalu kui kingisaajate vahel sõlmitud kinkelepingust (t I kd lk 11-15) ei

nähtu, Olev Piho oleks määranud kinnistu eelpärandiks. Seega puudub alus lugeda kinnistut

pärandvara hulka kuuluvaks ka eelpärandina.

14. Kuna ringkonnakohus jätab Reet Juraku apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme

kohtu otsuse muutmata, jätab ta apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda (TsMS § 171 lg 1).

TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude

jaotuse. Alates 01.01.2015.a kehtiva menetlusõiguse seaduse kohaselt saab menetlusosaline

taotleda menetluskulude summaarset kindlaksmääramist nende menetluskulude osas, mis

tsiviilasja toimikust ei kajastu (näiteks lepingulise esindaja tasu), üksnes siis, kui menetlusosaline

on esitanud igas kohtuastmes, kohtu poolt määratud tähtaja jooksul kohase menetluskulude

nimekirja. Kuna käesolevas tsiviilasjas tegi maakohus lõpplahendi enne 01.01.2015, ta

menetlusosalistelt menetlus-kulude nimekirja ei küsinud ning märkis otsuses, et menetlusosalistel

on õigus esitada kulude summaarse kindlaksmääramise taotlus asjas lõpplahendi teinud

maakohtule seaduses sätestatud tähtaja jooksul (TsMS § 174 lg 1). Kuigi praeguseks ei kehti enam

säte, mis lubas esitada menetluskulude nimekirja pärast lõpplahendi jõustumist, tuleb siiski

kohaldada varasemat seadust nende lõpplahendite suhtes, mis tehti enne 01.01.2015, ning lubada

kulude kindlaksmääramise taotlust esitada kehtinud seaduses ettenähtud korras. Seejuures on

oluline ka tagada, et ühe ja sama tsiviilasja puhul toimuks erinevate kohtuastmete menetluskulude

kindlaksmääramine samade põhimõtete järgi, seda sõltumata lahendi tegemise ajast.

Eeltoodust tulenevalt ei määra ringkonnakohus menetlusosalistele apellatsioonimenetluse kulude

nimekirja esitamiseks tähtpäeva, vaid määrab kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse. Kohus

selgitab, et menetluskulude summaarse kindlaksmääramise korra osas tuleb menetlusosalistel

juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonist. Kuni

31.12.2014 kehtinud TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese

astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel

30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa

kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse

menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada,

et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

16. Tartu Ringkonnakohtu 25. märtsi 2014 määrusega on Reet Jurakule antud menetlusabi.

Ringkonnakohus vabastas Reet Juraku apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 850 euro

tasumisest 250 euro ulatuses ning määras Reet Jurakule kohustuse tasuda riigilõiv 600 eurot

osamaksetena. Reet Jurak on tasunud apellatsioonimenetluses riigilõivu 600 eurot (osamaksed

08.04.2014, 17.05.2014, 19.06.2014 ja 22.06.2014).

TsMS § 190 lg 2 kohaselt kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, oma menetluskulud

täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud

menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse

rahuldamata jätmise tõttu tuleb Reet Jurakult välja mõista riigilõiv, mille tasumisest ta vabastati

apellatsioonkaebuse esitamisel. Riigilõiv 250 eurot tuleb välja mõista Reet Jurakult riigi tuludesse.

Arvestades Reet Juraku majanduslikku seisundit, mida ringkonnakohus kontrollis menetlusabi

andmise otsustamisel, peab ringkonnakohus võimalikuks kohustada apellanti tasuma riigilõivu

osamaksete kaupa, s.o kahe võrdse osamaksena summas à 125 eurot.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/