3-12-944/62 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Kohtunik Tartu Halduskohus

Ülle Polluks

Otsuse tegemise aeg ja koht 28.01.2015, Jõhvi Kohtuasja number 3-12-944

Kohtuasi V. Š i hüvitamis- ja tuvastamiskaebus Viru Vangla vastu

Menetlusosalised

Menetlusvorm

Kaebaja V. Š Vastustaja Viru Vangla, esindaja Eve Kangro

Kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Jätta kaebaja menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord Menetlusosalistel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioon vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemisest ehk hiljemalt 27.02.2015 (HKMS § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla direktori asetäitja taasühiskonnastamise alal määras 18.10.2011. a käskkirjaga nr 6.-2/312-T (I kd tl 100) kaebaja tööle finants- ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks, E7 osakonna üldkasutatavate ruumide koristajana ajavahemikuks 21.10.2011 kuni 20.01.2012. 2. 21.10.2011 kella 10.59 paiku andis Viru Vangla vanglateenistuse ametnik kaebajale korralduse asuda E7 osakonnas tööle, kuid kaebaja ei allunud korraldusele ega asunud tööle. Vastustaja viis rikkumise suhtes läbi distsiplinaarmenetluse (menetluse algatamise teatis I kd tl 109, protokoll I kd tl 105−105p, valvuri ettekanne I kd tl 106, kaebaja seletuskiri I kd tl 107). Viru Vangla 16.11.2011. a käskkirjaga nr 6-3/2087-D ( I kd tl 103−104) tuvastati kaebaja poolt 21.10.2011 toime pandud vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 nõuete rikkumine ning karistati

2 kaebajat 25 ööpäevaks kartserisse paigutamisega ning kartseri karistuse kandmise ajal täielikult VangS §-de 22, 30−31, 32, 41 ja 46 ning osaliselt VangS § 48 kohaldamise piiramisega. 3. 11.11.2011 toimus Viru Vanglas intsident, mille käigus lõi kinnipeetav A. A E7 osakonna kambritevahelises koridoris kaks korda kaebajale rusikaga vastu nägu, mille tagajärjel kaebaja kukkus. Eeltooduga põhjustas V.A. kaebajale alalõualuu vasaku nurga täieliku ristimurru (I kd tl 126). 11.11.2011 kanti kaebaja tervisekaarti (I kd tl 118−167) andmed selle kohta, et kell 13.20 toimunud väljakutsel tuvastati kaebajal pindmise marrastusega turse vasaku silma all ning röntgenülesvõttelt nähtub alalõualuu vasaku nurga täielik ristmurd fragmentide nihkumisega (I kd tl 126). Samal päeval vormistati SA Ida-Viru Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonnas Kohtla-Järvel patsiendikaart nr R370095 (I kd tl 115−116) selle kohta, et kaebaja saabus erakorralise meditsiini osakonda kell 15.23, kus tal diagnoositi kolju- ja näoluude murd. 4. 30.11.2011 kell 11.05 pöörati kaebaja suhtes täitmisele Viru Vangla 16.11.2011. a käskkirjaga nr 6-3/2087-D määratud kartserikaristus ning karistuse täitmine lõpetati 25.12.2011 kell 11.05 (I kd tl 110). Kaebaja kandis karistust kambris nr 3412. 5. 13.12.2011 kell 09.55 paiku andis Viru Vangla vanglateenistuse ametnik kaebajale korralduse asuda E7 osakonnas tööle. Kaebaja ei allunud saadud korraldusele. Vastustaja viis rikkumise suhtes läbi distsiplinaarmenetluse (menetluse algatamise teatis I kd tl 101, protokoll I kd tl 98−98p, valvuri ettekanne I kd tl 99). Viru Vangla 22.12.2011. a käskkirjaga nr 6-3/2294-D (I kd tl 95−96) tuvastati kaebaja poolt 13.12.2011 toime pandud VangS § 67 p 1 nõuete rikkumine ning karistati kaebajat 30 ööpäevaks kartserisse paigutamisega ning kartseri karistuse kandmise ajal täielikult VangS §-de 22, 31, 32, 41 ja 46 ning osaliselt VangS § 48 kohaldamise piiramisega. 6. 25.12.2011 kell 11.05 pöörati kaebaja suhtes täitmisele Viru Vangla 22.12.2011. a käskkirjaga nr 6-3/2294-D määratud kartserikaristus ning karistuse täitmine lõpetati 24.01.2012 kell 11.05 (tl 102). Kaebaja kandis karistust kambris nr 3412. 7. 11.01.2012 kella 09.45 paiku andis Viru Vangla vanglateenistuse ametnik kaebajale järjekordse korralduse asuda E7 osakonnas tööle. Kaebaja ei allunud korraldusele. Vastustaja viis rikkumise suhtes läbi distsiplinaarmenetluse (menetluse algatamise teatis tl 93, protokoll tl 91, valvuri ettekanne tl 92, kaebaja seletuskiri tl 92p). Viru Vangla 18.01.2012. a käskkirjaga nr 6- 3/75-D (tl 89−90) tuvastati kaebaja poolt 11.01.2012 toime pandud VangS § 67 p 1 nõuete rikkumine ning karistati kaebajat 40 ööpäevaks kartserisse paigutamisega ning kartseri karistuse kandmise ajal täielikult VangS §-de 22, 31, 32, 41 ja 46 ning osaliselt VangS § 48 kohaldamise piiramisega. 8. 24.01.2012 (õiendis ekslikult 24.01.2011) kell 11.05 pöörati kaebaja suhtes täitmisele Viru Vangla 18.01.2012. a käskkirjaga nr 6-3/75-D määratud kartserikaristus ning karistuse täitmine lõpetati 04.03.2012 kell 11.05 (I kd tl 94p). Kaebaja kandis karistust kambris nr 3412. Kokku kandis kaebaja käskkirjade nr 6-3/2087-D, nr 6-3/2294-D ja nr 6-3/75-D alusel talle määratud kartserikaristusi seega perioodil 30.11.2011 kuni 04.03.2012. 9. 18.01.2012 esitas kaebaja Viru Vanglale vaide, milles taotles Viru Vangla 16.11.2011. a käskkirja nr 6-3/2087-D, 22.12.2011. a käskkirja nr 6-3/2294-D ja 18.01.2012. a käskkirja nr 6-3/75-D õigusvastaseks tunnistamist ja taotluse käskkirjade nr 6-3/2087-D ja nr 6-3/2294-D alusel 55 ööpäevaks kartserisse paigutamisega tekitatud kahju 5000 euro hüvitamist (I kd tl 22−23). 10. 23.02.2012. a kirjaga (I kd tl 11−11p) selgitas vastustaja, et kaebaja esitatud õigusvastaseks tunnistamise taotlusi tuleb tõlgendada haldusaktide kehtetuks tunnistamise taotlustena, andis kaebajale tähtaja vaides esinevate puuduste kõrvaldamiseks ning Viru Vangla 16.11.2011. a käskkirja nr 6-3/2087-D kehtetuks tunnistamise nõude osas vaide esitamise tähtaja ennistamise põhjendatud taotluse esitamiseks. 11. 05.04.2012 .a otsusega nr 6-16/28-5 (I kd tl 6−9) tagastas Viru Vangla kaebaja vaide osaliselt, s.o Viru Vangla 16.11.2011. a käskkirja nr 6-3/2087-D kehtetuks tunnistamise nõudes, jättis vaide Viru Vangla 22.12.2011. a käskkirja nr 6-3/2294-D kehtetuks tunnistamise nõudes rahuldamata ja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Otsuse põhjendavas osas on vastustaja esitanud põhjendused ka selle kohta, miks ta leiab, et ka Viru Vangla 18.01.2012. a käskkirja nr 6-3/75-D

3 näol on tegemist õiguspärase käskkirjaga ning ka selle kehtetuks tunnistamiseks puudub alus, kuid on otsuse resolutsioonis jätnud taotluse Viru Vangla 18.01.2012. a käskkirja nr 6-3/75-D puudutavas osas lahendamata. 12. 06.05.2012 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse (I kd tl 1−2, tõlge I kd tl 12−12p) Viru Vangla 16.11.2011. a käskkirja nr 6-3/2087-D, 22.11.2011. a käskkirja nr 6-3/2294-D ja 18.01.2012. a käskkirja nr 6-3/75-D õigusvastaseks tunnistamiseks ning tekitatud kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot. - Kaebuse kohaselt algatati kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlus, kuid tema õigusi ja kohustusi talle arusaadavas keeles ei selgitatud. Mittevaraline kahju tekitati kaebaja sõnul talle sellega, et vanglaametnikud paigutasid ta peaaju põrutuse ja lõualuu murruga kartserisse ning sundisid teda füüsilist valu ja hingelisi kannatusi taludes töötama. - 18.06.2013 kohtule edastatud kaebuse täienduses (I kd tl 67−69p, tõlge I kd tl 71−72) selgitab kaebaja, et 11.11.2011 sai ta Viru Vanglas trauma, alumise lõualuu mõlemapoolse murru ja peaajupõrutuse. Kaebaja sõnul ei saanud ta sel põhjusel rääkida, talle ei osutatud meditsiinilist abi ning talle ei määratud toitu, mistõttu oli ta 10 päeva ilma söögita ning kaotas kehakaalust 8 kilogrammi. Kaebajat sunniti vaatamata tema tervislikule seisundile töötama ning teda karistati Viru Vangla 16.11.2011. a käskkirjaga nr 6-3/2087-D, 22.11.2011. a käskkirjaga nr 6-3/2294-D ja 18.01.2012. a käskkirjaga nr 6-3/75-D õigusvastaselt kartserikaristusega. 13. 02.12.2013 Tartu Halduskohtus toimunud kohtuistungil (protokoll I kd tl 173−175) täpsustas kaebaja, et ta ei vaidle vastu sellele, et ka enne lõualuumurdu 21.10.2011 ei tahtnud ta töötada, mille eest Viru Vangla 16.11.2011. a käskkirjaga nr 6-3/2087-D karistati teda 25 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Kaebaja sõnul selle käskkirja üle vaidlust ei ole, kuna ta on sellega nõus (I kd tl 175). Kaebaja märgib istungil, et vastustaja oleks pidanud ta paigutama statsionaarsele ravile, mitte sundima teda sellise füüsilise traumaga ja sellises psüühilises seisundis tööle, mis iseenesest on julm. Kui vastustaja oleks ta paigutanud statsionaari, siis ei oleks õigusvastaseid toiminguid olnud. Kaebaja sõnul nõuab ta 5000 euro hüvitamist tema inimväärikuse alandamise ja julma kohtlemise eest sellega, et teda sunniti alumise lõualuu mõlemapoolse murru ja peaajupõrutusega tööle ja teda karistati kartserikaristusega, selle asemel, et paigutada teda haigla statsionaari. 14. Tartu Halduskohus rahuldas 05.02.2014. a otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju eest hüvitise summas 1275 eurot. - Halduskohus selgitas otsuses, et lahendab kaebaja nõuet ulatuses, milles kaebaja taotles Viru Vangla 22.11.2011. a käskkirja nr 6-3/2294-D ja 18.01.2012. a käskkirja nr 6-3/75-D õigusvastasuse kindlakstegemist, millega ta paigutati 35 ja 40 ööpäevaks kartserisse, kuna ta ei allunud vanglaametnike korraldustele asuda tööle olukorras, kus tal oli 11.11.2011 diagnoositud koljuvõlvimurd ning sellega kaebajale väidetavalt tekitatud kahju hüvitamist summas 5000 eurot. - Viru Vangla 22.11.2011.a käskkirjast nr 6-3/2294-D ja 18.01.2012. a käskkirjast nr 6-3/75-D ei nähtu kaalutlusi kaebajale 11.11.2011 tekitatud ja diagnoositud koljuvõlvimurru ehk alalõualuu murru kohta, st kaebaja tervisliku seisundi kohta 13.12.2011 ja 11.01.2012, mil kaebajale anti kambris nr 3412 vanglateenistuse ametniku poolt korraldus asuda tööle E7 osakonnas koristajana. Vastustaja seisukoht, et tervisekaardi väljavõtte alusel ei ole kaebajat selle trauma tõttu töökohustusest vabastatud, ei ole asjakohane, kuna visuaalselt oli kaebaja võimelisus töötada sellise vigastusega küsitav. Tavaolukorras, st vabaduses viibides oleks kaebaja sellise vigastusega viibinud haiguslehel ja end ravinud, mitte töötanud. Kaebaja tervislik seisund oli vastustajale teada, kuna 11.11.2011 oli teda vanglas kaaskinnipeetava poolt rünnatud ja tekitatud alalõualuu parempoolne killunenud murd, marrastus ja pehmete kudede turse vasaku silma all. Seega oli vangla kaebaja tervislikust seisundist teadlik, kuid ei arvestanud sellega kaebaja suhtes distsiplinaarkaristuse kohaldamisel ja tema kartserisse paigutamisel. Halduskohtu hinnangul võis järeldada, et vastustaja pole võtnud endale vastutust ja taganud piisaval määral kaebaja tervise kaitset, rääkimata kaebajale turvalisuse tagamisest, mis omakorda on põhjustanud olulise ohu tema tervisele. Eeltoodud põhjustel leidis halduskohus, et Viru Vangla 22.11.2011. a käskkiri nr 6-3/2294-D ja 18.01.2012. a käskkiri nr 6-3/75-D on kaalutlusvigadega ja õigusvastased (I kd

4 tl 89-102). Vastustaja ei ole käesolevas haldusasjas ka tõendanud, et olenemata sellest, et vangla tegevus oli õigusvastane, põhjustasid kaebaja tervise kahjustumise muud tegurid. Kirjeldatud põhjendustel tuvastas halduskohus Viru Vangla tegevuse õigusvastasuse seoses kaebaja paigutamisega 75 ööpäevaks Viru Vangla kambrisse nr 3412 olukorras, kui tal oli 11.11.2011 diagnoositud koljuvõlvimurd ehk alalõualuu murd, mis põhjustas olulise ohu tema tervisele. - Halduskohus leidis, et kaebaja tööle sundimine alalõualuu murruga on inimväärikusele mittevastav kohtlemine, mistõttu on kaebajale sellega põhjustatud mittevaralist kahju, mille eest on kohane määrata rahaline hüvitis. Kaebaja olukorras oli hingeliste kannatuste olemasolu usutav. Samuti on olemas põhjuslik seos vastustaja õigusvastase tegevuse ning kaebaja viidatud hingelise valu ja kannatuste vahel. Halduskohtu hinnangul oli antud juhul põhjendatud mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena 1275 eurot. 15. Tartu Ringkonnakohus tühistas Tartu Halduskohtu 05.02.2014 kohtuotsuse, leides, et halduskohus on ebaõigesti jätnud lahendamata kaebaja kahju hüvitamise nõude seoses sellega, et ta kandis Viru Vangla 16.11.2011. a käskkirja nr 6-3/2087-D alusel kartserikaristust ajavahemikul 30.11.2011−25.12.2011. Kaebaja on selles osas läbinud kohtueelse menetluse ega ole sellest nõudest loobunud ka kohtumenetluses. Viru Vangla 05.04.2012. a otsusest vaide osalise tagastamise, osalise rahuldamata jätmise ning kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise kohta nähtub, et vangla on menetlenud kaebaja kahju hüvitamise taotlust ulatuses, milles kaebaja nõudis talle kahju hüvitamist selle eest, et ta paigutati käskkirjade nr 6-3/2087-D ja nr 6-3/2294-D alusel 55 ööpäevaks kartserisse, mille jooksul pidi ta olema üksikvangistuses raskekujulise lõualuu vigastusega ja üle elama füüsilisi ja hingelisi kannatusi (I kd tl 8p). Kuigi kaebaja on tõepoolest halduskohtus toimunud istungil märkinud, et ta ei kaeba 16.11.2011. a käskkirja peale ning on selle karistusega nõus, ei tähenda see ringkonnakohtu hinnangul siiski seda, et ta oleks loobunud selle käskkirja alusel kartseris viibimisega tekitatud kahju hüvitamise nõudmisest. Kaebaja poolt väljendatust saab üksnes järeldada, et ta loobub 16.11.2011. a käskkirja õigusvastasuse tuvastamise nõudest, nentides, et tal puudus põhjus 21.10.2011 talle antud tööle asumise korralduse täitmisest keelduda. Isegi kui asuda seisukohale, et kaebaja on kohtuistungil loobunud Viru Vangla 16.11.2011. a käskkirja õigusvastasuse tuvastamise nõudest, ei välista selle käskkirja õigusvastasuse tuvastamata jätmine selle käskkirja alusel ajavahemikul 30.11.2011−25.12.2011, so pärast kaebajale lõualuuvigastuse tekkimist 11.11.2011, kartserirežiimil viibimisega põhjustatud kahju eest hüvitise nõudmise võimalikkust. Kaebaja on selles osas läbinud kohtueelse menetluse, taotledes Viru Vanglalt kahju hüvitamist 16.11.2011. a käskkirja ja 22.12.2011. a käskkirja alusel kartseris viibimise eest põhjusel, et ta pidi olema üksikvangistuses raskekujulise lõualuu vigastusega ja üle elama füüsilisi ja hingelisi kannatusi. Seega seonduvad kaebaja väited talle tekitatud kahju kohta Viru Vangla 16.11.2011. a käskkirja nr 6-3/2087-D alusel kartserikaristuse kandmise ajal mitte nimetatud käskkirja õigusvastasusega, vaid sellega, et ta paigutati kartserisse ajal, mil tal oli raskekujuline lõualuu vigastus. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus jätnud õigusvastaselt lahendamata kaebaja kahju hüvitamise nõude seoses tema kartserikaristuse kandmisega ajavahemikul 30.11.2011−25.12.2011 (25 päeva). 16. Halduskohtu poolt lahendatud kahju hüvitamise taotluse osas seoses Viru Vangla 18.01.2012. a käskkirja nr 6-3/75-D alusel kartserikaristuse kandmisega (40 päeva) ei ole aga kaebaja ringkonnakohtu hinnangul läbinud kohtueelset menetlust. Kaebaja on esitanud Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse Viru Vangla 18.01.2012. a käskkirja nr 6-3/75-D tegemisega samal päeval ning nimetatud käskkirjaga määratud kartserikaristust hakkas kaebaja kandma alles 24.01.2012. Seega ei saanud Viru Vangla lahendada ka vastavat kahju hüvitamise nõuet. Eeltoodud asjaoludel on kaebajal 18.01.2012. a käskkirja nr 6-3/75-D alusel kartserikaristuse kandmisega (perioodil 24.01.2012−04.03.2012) tekitatud kahju hüvitamise nõude osas läbimata VangS § 11 lg-s 8 sätestatud kohtueelne kohustuslik menetlus ning isegi kui asuda seisukohale, et halduskohtule esitatud kaebusest jääb ebaselgeks, millise konkreetse kartseris viibimise perioodi eest kaebaja kahju hüvitamist nõuab, ei ole 18.01.2012. a käskkirja nr 6-3/75-D alusel kartseris viibimisega seonduv kahju hüvitamise nõue HKMS § 47 lg 1 kohaselt halduskohtus menetlemiseks lubatav. Ka Riigikohus on oma 11.11.2008. a lahendis haldusasjas nr 3-3-1-68-08

5 selgitanud, et: „Kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, mille osas on kaebuse esitaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust. Halduskohus saab kaebust menetleda vaid osas, milles on kaebaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse.“ Siiski on halduskohus ka Viru Vangla 18.01.2012. a käskkirja alusel kartserirežiimil viibimist otsuses käsitlenud osaliselt rahuldatud kahju hüvitamise nõude alusena. Seega on halduskohus kaebust lahendades rikkunud oluliselt menetlusnorme, lahendades nõude, mille esitamine ei olnud HKMS § 47 lg 1 kohaselt lubatav. 17. Kahju hüvitamise aluseks olevate asjaolude hindamise osas märgib ringkonnakohus täiendavalt järgmist. Kuigi halduskohus on pidanud põhjendatuks mõista kaebajale välja kahjuhüvitis, ei nähtu ringkonnakohtu hinnangul otsusest selgelt, milles halduskohtu hinnangul kaebajale hüvitatav kahju seisneb. Halduskohus ei ole otsuses võtnud lõplikku seisukohta selles, kas kaebajale on vangla tegevuse (raske lõualuuvigastusega kartserirežiimile allutamine) tagajärjel tekkinud tervisekahju, vaid on Riigikohtu seisukohtadele viidates asunud seisukohale, et vangla tegevus oli õigusvastane juba sellepärast, et see põhjustas olulise ohu kinnipeetava tervisele. Samas heidab aga halduskohus vastustajale ette, et viimane ei ole tõendanud kaebajale tervisekahjustuste tekkimist mõne muu teguri tagajärjel, mistõttu ei vabane vastustaja vastutusest. Siinkohal jääb ringkonnakohtu hinnangul arusaamatuks, millist kaebajale tekkinud tervisekahju kohus otsuses silmas peab. Halduskohtu otsusest puudub hinnang sellele, kas kaebajale on vangla tegevuse tagajärjel tekkinud sellist kahju, mis seisneks kaebaja terviseseisundi täiendavas halvenemises, sh võimalikes täiendavates terviseprobleemide ilmnemises lisaks lõualuumurruga seonduvatele vaevustele. Vaidlust ei ole selles, et kaebajale tekitas tervisekahju (raske lõualuuvigastuse) kaaskinnipeetav tema ründamisega 11.11.2011. Vangla tegevust seoses kaebajale kallaletungi mittetakistamise või muu võimaliku tegevuse/tegevusetusega, mis oleks väidetavalt aidanud kaasa kaebajale 11.11.2011 tekkinud tervisekahju põhjustamisele, kaebaja aga vaidlustanud ei ole. 18. Seega saab halduskohtu otsusest pigem järeldada, et kohus on kaebajale kahjuhüvitise välja mõistnud mitte seoses kaebajale tervisekahju tekitamisega, vaid lähtuvalt sellest, et vastustaja on põhjustanud kaebaja tervisele olulise ohu, allutades ta käskkirjade nr 6-3/2294-D ja nr 6-3/75-D alusel 25.12.2011 ja 24.01.2012 kartserirežiimile olukorras, kus tal oli 11.11.2011 diagnoositud alalõualuumurd. Samas on halduskohus jätnud välja selgitamata selle, milles vastav oht konkreetsemalt seisnes. Siinkohal on relevantne vastustaja poolt viidatud asjaolu, et kaebaja jäeti vaidlustatud käskkirjade alusel määratud kartserikaristust kandma enda elukambrisse. Seega sai kaebaja karistuse kandmise ajal viibida enda tavapärases elukambris selle erisusega, et tema suhtes kohaldati kartserirežiimi. VangS § 651 lg 3 kohaselt ei ole kartserisse paigutatud kinnipeetaval õigust liikuda vangla territooriumil VangS §-des 8 ja 10 sätestatud korras. Kinnipeetava soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Et kaebaja viibis kinnise vangla osakonnas, ei olnud tal kartserikaristuse kandmise ajal õigust liikuda kinnise vangla territooriumil VangS § 8 lg-s 1 ning kodukorras sätestatud kohtades ning ajal. Eeltoodud asjaolud võivad omada olulist tähtsust kaebaja tervisele põhjustatud olulise ohu olemasolu hindamisel, halduskohtu vaidlustatud otsusest vastavad kaalutlused aga puuduvad. 19. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-57-12 tehtud lahendis selgitanud, et kinnipidamistingimuste õiguspärasuse hindamisel tuleb arvesse võtta konkreetse kinnipeetava terviseseisundit. Oluliste terviseprobleemide käes kannatav kinnipeetav tuleb paigutada karistust kandma tingimustesse, mis ei põhjusta tema terviseprobleemide õigusvastast süvenemist. Samuti on Riigikohus samas lahendis märkinud, et terviseprobleemidega kinnipeetava puhul on üheks oluliseks kaalutluseks, millest tema paigutamisel lähtuda tuleb, tema tervise kaitsmise vajadus. Lisaks selgitab Riigikohus, et kinnipeetava tervist kahjustavatesse elamistingimustesse paigutamise õigusvastasuse tuvastamiseks ei ole alati vajalik selle tuvastamine, kas isikule on vangla selle toimingu tagajärjel juba tervisekahjustus tekkinud. Õigusvastane võib olla ka vangla selline tegevus, mis põhjustab olulise ohu kinnipeetava tervisele (vt. RKHKo 05.12.2012 nr 3-3-

6 1-57-12, p-d 11, 12). Ringkonnakohtu hinnangul on Riigikohtu eeltoodud seisukohtade alusel võimalik tuvastada vangla tegevuse õigusvastasus kinnipeetava tervise ohtu seadmisel üksnes juhul, kui on tuvastatud ka kinnipeetava viibimine tervist kahjustavates elamistingimustes. Nagu ringkonnakohus eelnevalt osundas, ei ole halduskohus selgitanud, milles on seisnenud lõualuuvigastusega kaebaja tervisele tekkinud oht olukorras, kus ta on viibinud kartserikaristuse kandmise ajal enda elukambris sellise erisusega, et ta omas tavarežiimiga võrreldes vähem liikumisvõimalusi. Siinkohal ei saa ringkonnakohtu hinnangul käesoleva asja raames põhjendada kaebaja tervise ohtu seadmist sellega, et kambris viibimise ajal oleks vangla pidanud kaebaja hospitaliseerima. Vangla tegevuse võimalikule õigusvastasusele seoses kaebajal 11.11.2011 fikseeritud lõualuuvigastuse tõttu kaebaja statsionaarsele ravile mittepaigutamisega ning kaebajale kohase meditsiiniabi mittevõimaldamisega väidetavalt tekkinud kahju hüvitamise aluste esinemisele antakse kohtulik hinnang paralleelselt toimuvas teises kohtumenetluses haldusasjas nr 3-12-1219, mille menetlus on käesoleval ajal pooleli Riigikohtus. Täiendavalt juhib ringkonnakohus halduskohtu tähelepanu järgnevatele asjaoludele. Käesoleva haldusasja materjalide seast puudub vastustaja poolt korduvalt viidatud Viru Vangla 04.04.2012. a meditsiiniline õiend, millest nähtuvalt ei antud kaebajale tööst vabastust ning mille kohaselt ei kahjustanud lõualuumurruga kartseris viibimine kaebaja tervist. Et tegemist on asja lahendamisel olulist tähtsust omava tõendiga, tuleb halduskohtul nimetatud tõend vastustajalt välja nõuda. Samuti juhib ringkonnakohus halduskohtu tähelepanu asjaolule, et kaebaja on oma 18.06.2013. a avalduses esitanud korduva taotluse talle käesolevas haldusasjas advokaadi võimaldamiseks (I kd tl 72). Selle taotluse osas on aga halduskohtul jäänud seisukoht võtmata. 20. 08.10.2014 saabus haldusasi Tartu Halduskohtusse. Tartu Halduskohtu 26.11.2014 kohtumäärusega jäeti rahuldamata V. Š i 11.11.2014 taotlus riigi õigusabi saamiseks; tagastati V. Š i kaebus käskkirja nr 6-3/75-D alusel ära kantud kartserikaristusega seoses mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas; võeti menetlusse V. Š i kaebus käskkirja nr 6-3/2294-D ja käskkirja nr 6- 3/2087-D alusel ära kantud kartserikaristusega seotud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes ning käskkirja nr 6-3/75-D õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Määrati kaebus lahendada kirjalikus menetluses. Nimetatud kohtumäärus on seadusjõus. 21. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ( tl 86 jj ja 174 jj).

KOHTU PÕHJENDUSED

22. Halduskohus märgib, et kaebaja menetlusabi taotlus(ed) on lahendatud Tartu Halduskohtu 26.11.2014 kohtumäärusega. Kaebaja taotlus riigi kulul õigusabi saamiseks jäeti rahuldamata, määrus on seadusjõus. Nüüdseks on kaebaja vaidlustanud haldusasjas nr 3-14-52768 vastustaja tegevuse seoses kaebajale kallaletungi mittetakistamise või muu võimaliku tegevuse/tegevusetusega, mis oleks väidetavalt aidanud kaasa kaebajale 11.11.2011 tekkinud tervisekahju põhjustamisele. 23. Kaebaja soovib vastustajalt kahju hüvitamist seoses tema kartserikaristuse kandmisega Viru Vangla 16.11.2011. a käskkirja nr 6-3/2087-D alusel ajavahemikul 30.11.2011−25.12.2011 ja 22.12.2011. a käskkirja nr 6-3/2294-D alusel ajavahemikul 25.12.2011 kell 11.05- 24.01.2012 kell 11.05, mil ta pidi olema üksikvangistuses raskekujulise lõualuu vigastusega ja üle elama füüsilisi ja hingelisi kannatusi. Kaebaja soovib 18.01.2012. a käskkirja nr 6-3/75-D õigusvastasuse tuvastamist, seoses kartserikaristuse kandmisega (perioodil 24.01.2012−04.03.2012), kus tal oli 11.11.2011 diagnoositud alalõualuumurd. 24. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja kandis karistust kambris nr 3412. 25. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja on tõepoolest halduskohtus toimunud istungil märkinud, et ta ei kaeba 16.11.2011. a käskkirja peale ning on selle karistusega nõus, kuid see ei tähenda siiski seda, et ta oleks loobunud selle käskkirja alusel kartseris viibimisega tekitatud kahju hüvitamise nõudmisest. 26. Kaebaja poolt väljendatust saab üksnes järeldada, et ta loobub 16.11.2011. a käskkirja õigusvastasuse tuvastamise nõudest, nentides, et tal puudus põhjus 21.10.2011 talle antud tööle

7 asumise korralduse täitmisest keelduda. Isegi kui asuda seisukohale, et kaebaja on kohtuistungil loobunud Viru Vangla 16.11.2011. a käskkirja õigusvastasuse tuvastamise nõudest, ei välista selle käskkirja õigusvastasuse tuvastamata jätmine selle käskkirja alusel ajavahemikul 30.11.2011−25.12.2011, so pärast kaebajale lõualuuvigastuse tekkimist 11.11.2011, kartserirežiimil viibimisega põhjustatud kahju eest hüvitise nõudmise võimalikkust. Kaebaja on selles osas läbinud kohtueelse menetluse, taotledes Viru Vanglalt kahju hüvitamist 16.11.2011. a käskkirja ja 22.12.2011. a käskkirja alusel kartseris viibimise eest põhjusel, et ta pidi olema üksikvangistuses raskekujulise lõualuu vigastusega ja üle elama füüsilisi ja hingelisi kannatusi. 27. Kirjeldatu alusel halduskohus lahendab kaebaja kahju hüvitamise nõude summas 5000 € seoses tema kartserikaristuse kandmisega ajavahemikul 30.11.2011−25.12.2011 ja 25.12.2011- 24.01.2012, kuna ta ei allunud vanglaametnike korraldustele asuda tööle E7 osakonnas, st olukorras, kui tal oli 11.11.2011 diagnoositud koljuvõlvimurd ehk alalõualuu murd. Kaebaja meelest on ka Viru Vangla käskkiri nr 6-3-/75-D õigusvastane, mille alusel kaebaja allutati perioodil 24.01.2012−04.03.2012 kartserirežiimile olukorras, kus tal oli 11.11.2011 diagnoositud alalõualuumurd. 28. Kohtute infosüsteemis (KIS-is) olevast 14.03.2013 kohtuotsusest kriminaalasjas nr 1-12- 12046 A. A süüdistuses Karistusseadustiku § 121 järgi nähtub, et A. A on kohtu alla antud ja teda süüdistatakse selles, et ta lõi 11.11.2011 kell 13.02 Jõhvis Ülesõidu 1 asuva Viru Vangla E-hoone E7 osakonna kambritevahelises koridoris ühe korra vasaku rusikaga ja ühe korra parema rusikaga kinnipeetav V. Š le vastu nägu, mille tagajärjel kannatanu kukkus. Oma teoga põhjustas V.A. A kannatanule alalõualuu kinnise murru, mis vastavalt isiku ekspertiisiaktile nr.72 ei põhjusta eluohtlikku tervisekahjustust ning vasaku silma marrastused ja pehmete kudede turse, mis vastavalt isiku ekspertiisiaktile nr.72 ei põhjusta eluohtlikku tervisekahjustust. Sellega pani V.A. A toime teise inimese löömise, millega põhjustas valu ja tekitas tervisekahjustuse, s.o. KarS §121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kirjeldatu alusel oli Andrei Antonovile esitatud süüdistus selles, et ta lõi kaks korda rusikatega V. Š , põhjustades talle alalõualuu kinnise murru, vasaku silma alla marrastused ja pehmete kudede turse. Vastavalt isiku 25.09.2012 ekspertiisiaktile nr.72 esinesid Viktor Šibanovil pöördumisel järgmised vigastused: alalõualuu parempoolne killunenud murd, marrastus ja pehmete kudede turse vasaku silma all. Alalõualuu killunenud murd on tekitatud kõva tömbi eseme toimel, võimalik löögist rusika või kängitsetud jalaga. Marrastus vasaku silma all võis olla tekitatud löögist kõva tömbi esemega või kukkumisele järgneva löömisega vastu sarnaseid esemeid. Eksperdiarvamuse kohaselt ei põhjusta alalõua kinnine murd ning marrastused ja pehmete kudede turse vasaku silma all eluohtlikku tervisekahjustust (t lk-d 28-33). 29. Poolte vahel pole vaidlust selles, et kaebaja sai 11.11.2011 Viru Vanglas viibides lõualuutrauma, st. kehavigastused vahetult kaaskinnipeetava ründest ning kaebajale tekkinud kahju on selle teo tagajärg. 30. Kaebaja enda sõnutsi kukkus ta 11.11.2011 voodist; 11.11.2011, s. o samal päeval, suunas Viru Vangla kaebaja Ida-Viru Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonda (IVKH EMO) vastuvõtule, kus tal samal päeval, s.o 11.11.2011, diagnoositi koljuvõlvimurd ehk alalõualuu murd (tervisekaardi 11.11.2011 tõend, IVKH EMO patsiendikaart nr R370095); vastavalt tervisekaardi kannetele viidi kaebaja seoses saadud vigastusega korduvalt IVKH -sse ravile ja temaga tegelesid pidevalt ka vangla meedikud (Tervisekaardi kanded alates 11.11.2011 kuni 22.03.2012); vaidemenetluse käigus antud Viru Vangla 03.04.2012 (mitte 04.04.2012 tõend) meditsiinilisest õiendist tulenevalt tervisekaardi andmetel arst kaebajale tööst vabastust ei andnud. Arst vaid märkis, et oli ravil kuni 27.12.2012 ja oleks võinud saada ajutist töölt vabastust 11.11.2011- 27.12.2011. Isik ise vangla arsti poole ei ole kordagi pöördunud. Õiendi kohaselt lõualuumurruga kartseris viibimine ei kahjustanud kinnipeetava tervist (tl 65). 31. Seega vastustaja väitel ja tervisekaardi väljavõtte alusel ei ole kaebajat selle trauma tõttu töökohustusest vabastatud, mistõttu on kaebajat karistatud kartserikaristusega vanglaametnike korraldustele asuda tööle E7 osakonnas allumatuse eest.

8 32. Vaidlust ei ole selles, et 6-3/2087-D käskkirja alusel paigutati kaebaja kartserisse alates 30.11.2011, käskkirja nr 6-3/2294-D alusel paigutati kaebaja kartserisse alates 25.12.2011, Viru Vangla käskkirjaga nr 6-3-/75-D allutati kaebaja 24.01.2012 kartserirežiimile olukorras, kus tal oli 11.11.2011 diagnoositud alalõualuumurd. 33. Halduskohus on seisukohal, et kaebaja kartserisse paigutamine ei seadnud ohtu tema tervist, seetõttu pole ka kaevatavad käskkirjad õigusvastased. 34. V. Š kandis kartserikaristust E7 osakonnas kambris nr 3412, mis ei ole kartserikamber, vaid elukamber, milles kaebaja paiknes. 35. Kirjeldatu alusel oli kaebaja küll kartserirežiimil, kuid kandis karistust enda elukambris, s.o teda ei paigutatud kartserikaristuse kandmise ajaks teise kambrisse. Kamber nr 3412, kus kaebaja kandis karistust, vastas kõikidele VSE-s sätestatud nõuetele. 36. Vaidlust pole ka selles, et tingimused Viru Vangla kambrites on head, tegemist on kõige uuema vanglaga Eestis ja kartserikambrid vastavad vangla sisekorraeeskirjas (edaspidi VSE) sätestatud nõuetele. 37. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas. Vastavalt VSE § 6 lg 2 kamber on kinnipeetava majutamiseks ettenähtud ruum kinnises vanglas. Uks on väljastpoolt lukustatav. Sama § lg 6 kohaselt kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m 2 põrandapinda. VSE § 7 lg 1 kohaselt kuuluvad toa või kambri sisustusse: ühe- või kahekordsed voodid; isiklike asjade hoiukoht; laud; istekoht igale kinnipeetavale; võimaluse korral valjuhääldi; riidenagi; võimaluse korral pesemiskoht; võimaluse korral WC. VSE § 7 lg 4 kohaselt kuuluvad kartserikambri sisustusse päevaks ülestõstetavad ja seina külge kinnitatavad või põrandal asuvad kõvad lavatsid, põranda või seina külge kinnitatud laud ja istekohad tulenevalt kohtade arvust kambris, võimaluse korral valjuhääldi, riidenagi, pesemiskoht, WC. 38. Kohus nõustub vastustajaga selles, et EIK praktika kohaselt tekib riigil vastutus, kui ametivõimudel on või peaks olema konkreetne informatsioon kellegi elu ohustava kolmanda isiku ebaseadusliku ründe kohta. Käesoleval juhul ei olnud vanglal andmeid, et kaebajal olid mõne kaaskinnipeetavaga (A.A) halvad suhted. Vanglal puudus teave, et kaebajat võidakse rünnata. 39. Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. 40. RVastS § 13 lg 1 kohaselt hüvitise suuruse määramisel arvestatakse: 1) kahju tekkimise ettenägematust; 2) objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel; 3) õiguste rikkumise raskust; 4) eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel; 5) muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt avaliku võimu kandja vabaneb vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 11 lg 8 sätestab, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduse sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 127 lg 1 kohaselt kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud

9 isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Lõige 2 kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Sama paragrahvi lõige 4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kohus pole tuvastanud kinnipeetava viibimist tervist kahjustavates elamistingimustes.

Kirjeldatud põhjendustel jätab kohus kaebuse rahuldamata.

41. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on vabastatud riigilõivu tasumisest (I kd tl 73 jj). Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda.

(digitaalselt allkirjastatud) Ülle Polluks kohtunik