3-14-52414/35 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Viive Ligi Määruse tegemise aeg ja koht

27. jaanuar 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-52414 Haldusasi Politseija Piirivalveameti taotlus AAS kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 12. detsembri 2014. a määrus Menetlusosalised Taotleja – Politseija Piirivalveamet, esindajad Anastassia Malõševa ja Jelena Pribõslavskaja Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist – AAS, esindaja Kristi Toodo Menetluse alus ringkonnakohtus AAS määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta AAS määruskaebus rahuldamata. 2. Jätta Tallinna Halduskohtu 12. detsembri 2014. a määruse haldusasjas nr 3-14- 52414 resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseija Piirivalveamet (PPA) pidas 12.10.2014 Värska vallas kinni isiku, kes kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu tuvastati tema enda ütluste järgi kui Sudaani Vabariigi kodanik AAS (sündinud XX.XX.XXXX Sudaanis). AAS avaldas 12.10.2014 soovi varjupaiga saamiseks.

2. Tartu Halduskohus andis 13.10.2014 määrusega nr 3-14-52414 PPA-le loa AAS paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse

3-14-52414 2(6) (VRKS) § 361 lg 2 p 4 alusel kuni sättes nimetatud kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.

3. Politseija Piirivalveamet esitas 09.12.2014 Tallinna Halduskohtule taotluse AAS kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks VRKS § 361 lg 1 ja lg 2 p 4 ning §

362 lg 5 alusel kahe kuu võrra. AAS kinnipidamise alused ei ole veel ära langenud. AAS-l kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu ei ole tema isikusamasust ja kodakondsust olnud võimalik kontrollida. Isikuga toimus 18.11.2014 intervjuu, kuid jätkuvalt vajab väljaselgitamist tema päritolu, milleks tuleb korraldada lingvistiline ekspertiis. Kuna Eestis vastavad spetsialistid puuduvad, võtab ekspertiisi korraldamine aega. Isik on tunnistanud, et ületas riigipiiri ja saabus Eesti Vabariiki ebaseaduslikult, omamata siin viibimiseks seaduslikku alust. Isiku saabumise asjaolud ja eelnev käitumine viitavad sellele, et ta võib menetlusest kõrvale hoiduda ja Eestist põgeneda. AAS ei ole toonud välja konkreetseid ja mõjuvaid põhjuseid varjupaiga vajaduse kohta, samuti on tema seletused enda isiku ning riiki saabumise asjaolude ja eesmärgi osas olnud vastuolulised, ebamäärased ja muutlikud. Seetõttu on PPA-l põhjendatud alus kahelda isiku selgituste usaldusväärsuses. Valeütluste andmist on AAS ise põhjendanud tema Euroopasse toimetajate vastavasisulise käsuga. Isiku edasine kinnipidamine on varjupaigataotluse menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks vältimatult vajalik ja vähem koormavate järelevalvemeetmete kohaldamine ei ole võimalik. Isiku kinnipidamine ei ole kestnud ebaproportsionaalselt kaua.

4. AAS vaidles Tallinna Halduskohtu 11.12.2014 istungil PPA taotlusele vastu ja märkis, et ei mõista, miks teda kinnipidamiskeskuses hoitakse, kuna tal ei ole plaani põgeneda. Kinnipidamiskeskuses on kehv söök ja jook ning isikut koheldakse seal halvasti.

5. Tallinna Halduskohus andis 12.12.2014 määrusega loa AAS kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 11.02.2015. VRKS § 361 lg-tes 1 ja 2 sätestatud eeldused on täidetud ning isiku kinnipidamiseks esinevad VRKS § 361 lg 2 p-des 2 ja 4 sätestatud alused. Isiku kinnipidamine on vajalik varjupaigataotluse nõuetekohaseks lahendamiseks ning jätkuv kinnipidamine ei ole ebaproportsionaalne. Arvestades isiku senist käitumist ja antud vastuolulisi ütlusi, ei oleks VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ja isiku paigutamine majutuskeskusesse tõhus, sest võib takistada isiku kodakondsuse tuvastamist ja varjupaigataotluse nõuetekohast läbivaatamist. Isikul puudub Eestis elukoht ja igasugused sidemed, ta ei oska riigikeelt ega vene keelt ning tema inglise keele tase on algne. Kinnipidamiskeskuses on isikul seevastu võimalik saada vajalikku keelelist abi, arstiabi ja nõustamist. Pretensioonidega kinnipidamiskeskuses pakutava söögi, joogi ja arstiabi osas tuleb pöörduda kinnipidamiskeskuse juhtkonna poole. Kinnipidamiskeskuses viibimise eesmärk on tagada isiku tervis ja julgeolek varjupaigamenetluse kestel, mitte võimaldada isikule paremat elu tema enda äranägemisel. Isik vabastatakse kinnipidamiskeskusest koheselt pärast tema kinnipidamise aluste äralangemist.

6. AAS esitas halduskohtu määruse peale 15.12.2014 määruskaebuse. Tallinna Halduskohus ei pidanud 31.12.2014 põhjendatuks määruskaebust ise rahuldada ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. AAS palub määruskaebuses (täiendatud 31.12.2014) halduskohtu määrus tühistada ja teha asjas uus määrus, millega vabastada ta kinnipidamiskeskusest või saata asi vajaduse korral

3-14-52414 3(6) halduskohtule uueks arutamiseks. Halduskohus on käesoleval juhul kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkunud oluliselt kohtumenetluse norme. Halduskohtu määrus on olulises ulatuses põhjendamata ja kohus ei ole taganud määruskaebuse esitaja õiguste kaitset vastavalt HKMS § 2 lg-le 1. Halduskohus ei ole toonud välja mingeid selgeid ja sisulisi põhjuseid, mis välistaksid AAS suhtes leebemate järelevalvemeetmete kohaldamise ja õigustaksid tema kinnipidamiskeskuses kinnipidamise jätkamist veel kahe kuu võrra. Halduskohtu sellekohased seisukohad on oletuslikud ja põhjendamata. Varjupaigataotlejate puhul tuleb teiste VRKS §-s 29 ettenähtud järelevalvemeetmete kasutamise võimalikkust alati eelnevalt väga põhjalikult analüüsida. Isikut tõendavate dokumentide puudumine ei saa välistada leebemate järelevalvemeetmete kohaldamist, sest praktikas puuduvad sellised dokumendid enamikel varjupaigataotlejatel, kellel võimaldatakse samas pärast intervjuu läbiviimist asuda elama Vao varjupaigataotlejate majutuskeskusesse. AAS-ga on intervjuu läbi viidud 18.11.2014. Isiku vähene keeleoskus ja Eestiga sidemete puudumine ei ole asjaolud, mida peaks tema kinnipidamise pikendamisel arvesse võtma. Seejuures ei ole PPA ega kohus arvestanud, et AAS on talunud tõsist piinamist, mille tagajärjel on tal seljal armid ning millest tulenevalt vajab tema kohtlemine erilist tähelepanu (kinnipidamine peaks olema reeglina välistatud). Isiku piinamise fakt oli PPA-le teada alates 28.10.2014 kirjast. Jääb arusaamatuks, miks ei ole käesoleval juhul varjupaigamenetluse lõpuleviimine võimalik, kui AAS viibib varjupaigataotlejate majutuskeskuses, kus tema õigused oleksid märkimisväärselt vähem piiratud. Määruskaebuse esitaja kinnipidamiseks puudub vältimatu vajadus. Samuti on ebaselge, millisel alusel halduskohus PPA-le antud luba pikendas, sest määruses on viidatud üksnes VRKS § 361 lg 2 p-le 2, kuid kinnipidamiskeskusesse paigutamine toimus hoopis VRKS § 361 lg 2 p-de 1, 3, 4, 5 ja 6 alusel. Seega ei saanud varasemalt lubatud kinnipidamist pikendada VRKS § 361 lg 2 p 2 alusel.

Määruskaebuse esitaja suhtes on rikutud ka poolte võrdsuse põhimõtet ja kaitseõiguse printsiipi. AAS-l puudus halduskohtu 11.12.2014 istungil esindaja, kuid isik ei saa oma õigusi Eesti seaduste ja eesti keele oskuse puudumise tõttu ise tõhusalt kaitsta. Esindaja olemasolust oli PPA teadlik, kuid teda kinnipidamise pikendamise taotlusest ega kohtuistungist ei teavitatud. Halduskohus menetles taotlust poolte võrdsust rikkuval viisil, sest AAS sai osaleda üksnes videokonverentsi vahendusel, kuid PPA esindajal oli samas võimalik viibida kohtusaalis. Lahendi tegemine võttis kohtul ka väga vähe aega.

8. Politseija Piirivalveamet vaidleb kirjalikus vastuses määruskaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata, muutes samas osaliselt halduskohtu määruse põhjendusi selliselt, et jätta neist välja viide AAS kinnipidamisele VRKS § 361 lg 2 p 2 alusel. Halduskohus on määruses ekslikult tuginenud VRKS § 361 lg 2 p-le 2 (isiku kodakondsuse kontrollimise või väljaselgitamise vajadus), kuigi PPA 09.12.2014 taotluses oli tuginetud üksnes VRKS § 361 lg

2 p-le 4 (varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamine, kui esineb põgenemise oht). Halduskohut võisid eksitada PPA taotluses sisalduvad selgitused, et isiku päritolu väljaselgitamiseks tuleb korraldada aeganõudev lingvistiline ekspertiis. See ei muuda siiski ebaõigeks ega põhjendamatuks kohtu lõppjäreldust, et täidetud on VRKS § 361 lg-tes 1 ja 2 sätestatud eeldused määruskaebuse esitaja jätkuvaks kinnipidamiseks ning vastava meetme rakendamine on proportsionaalne. Kuivõrd halduskohus on seotud taotluse piiridega ega saa neist väljuda (vt Tartu Ringkonnakohtu 18.03.2014 määrus nr 3-13-2470), siis tuleks osaliselt muuta vaidlustatud määruse põhjendusi, jättes neist välja viite VRKS § 361 lg 2 p-s 2 nimetatud aluse kohaldamisele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-14-52414 4(6) 9. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja PPA seisukohaga, et AAS puhul on VRKS §

361 lg-s 1 ja lg 2 p-s 4 sätestatud kinnipidamise eeldused täidetud. VRKS § 361 lg-st 1 tulenevalt on varjupaigataotlejat lubatud VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud aluse esinemisel kinni pidada üksnes juhul, kui VRKS §-s 29 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada ning isiku kinnipidamine on konkreetsete juhtumi asjaolusid arvestades proportsionaalne. VRKS § 361 lg 2 p 4 kohaselt võib varjupaigataotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht.

10. Määruskaebuses ja sellele esitatud vastuses on õigesti leitud, et Tallinna Halduskohus väljus 12.12.2014 määruse põhjendustes PPA 09.12.2014 taotluse piiridest, kui asus hindama VRKS § 361 lg 2 p-s 2 sätestatud kinnipidamise aluse esinemist. Vaatamata PPA 09.12.2014 taotluse raskesti loetavale vormistusele (põhiosas on üksnes korratud PPA 13.10.2014 taotlust), nähtub taotluse kokkuvõtvast lõigust (lk 5) siiski piisavalt selgelt, et taotlus on esitatud vaid VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel. Kuivõrd isiku kinnipidamiseks piisab vältimatu vajaduse korral juba sellestki, et esineb üks VRKS § 361 lg-s 2 loetletud alustest, ei tingi halduskohtu eksimus veel isiku kinnipidamiskeskusest vabastamist, vaid ringkonnakohus kontrollib järgnevalt, kas AAS jätkuv kinnipidamine on põhjendatud VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel. HKMS § 200 p 4 ja §

203 lg 2 alusel tuleb halduskohtu määruse põhjendusi muuta, jättes neist välja viited VRKS §

361 lg 2 p-le 2.

Seoses määruskaebuse esitaja väitega, et AAS kinnipidamiseks antud loa pikendamine ei oleks ühelgi juhul saanud toimuda VRKS § 361 lg 2 p 2 alusel, sest PPA tugines tema kinnipidamiskeskusesse paigutamise taotluses vaid VRKS § 361 lg 2 p-dele 1, 3, 4, 5 ja 6, märgib ringkonnakohus, et PPA 13.10.2014 taotluse alustena on välja toodud siiski VRKS § 361 lg 2 p-d 1, 2, 3, 4 ja 5. Nimetatud taotluse kirjeldavas osas viitas PPA määruskaebuse esitaja osutatud sätetele üksnes kui AAS 12.10.2014 toimunud 48 tunniks kinnipidamise alustele. Täiendavalt tuleb rõhutada, et isiku kinnipidamise pikendamise alused ei pea tingimata langema kokku ega olema hõlmatud tema esmase kinnipidamiskeskusesse paigutamise alustega, vaid need võivad menetluse käigus ka muutuda, sealhulgas ära langeda või juurde tekkida. Näiteks võib PPA-le varjupaigataotluse menetlemise käigus selguda uusi asjaolusid, mille alusel saab asuda seisukohale, et isiku eesmärk on kuritarvitada varjupaiga taotlemise õigust või kujutab ta endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule.

11. Iseenesest on õige, et varjupaigataotlejate kinnipidamine kinnipidamiskeskuses saab olla vaid erandina rakendatav meede (eriti piinamisohvrite puhul) ning oluline on arvestada ka pikaajalise kinnipidamise kumulatiivse mõjuga ja varjupaigataotluse mõistliku aja jooksul lahendamise kohustusega. AAS määruskaebusele lisatud 28.10.2014 e-kirjast ja selles sisalduvatest fotodest nähtuvalt on esindaja PPA-d teavitanud asjaolust, et varjupaigataotlejat võib olla päritoluriigis piinatud. Varjupaigataotlejaga 18.11.2014 läbi viidud küsitluse protokolli kohaselt on AAS selgitanud, et piinamine toimus 2008. aastal Sudaanis Omdurmani linnas seoses juhtumiga, kus teda ekslikult kahtlustati kuulumises Darfuri võitlejate hulka ja piinati ülestunnistuse saamiseks, kuid lasti hiljem pärast täiendavat küsitlemist siiski vabadusse. Isiku kinnitusel ei ole tal hiljem valitsusega mingeid kokkupuuteid või konflikte olnud. AAS seletustest saab järeldada, et ta lahkus Sudaanist esmajoones majanduslikel põhjustel ning kuigi tal pole võimalik elada varasemas kodukohas Lõuna-Darfuris (kust ta lahkus koos oma perekonnaga juba 2003. aastal ning siirdus 2004. aastal edasi Omdurmani), ei sundinud teda 2014. aastal Sudaanist lahkuma ükski konkreetne intsident. AAS ei ole väitnud, et 2008. aastal toimunud ülekuulamise tagajärjel kannataks ta mingite füüsiliste või psüühiliste tervisehäirete all ning tegemist on sedavõrd ammuse ja ühekordse juhtumiga, et teda ei ole põhjust käsitada eriti haavatava isikuna, kelle puhul oleks kinnipidamiskeskuses kinnipidamine välistatud. Isiku

3-14-52414 5(6) selgituste kohaselt põhjustas tema kinnivõtmise 2008. aastal üksnes asjaolude kokkulangemine, et ta oli pärit Darfurist ning oli sel hetkel samas vanuses kui Darfuri sõjaväest põgenenud ja valitsuse poolt tagaotsitavad 14-15-aastased võitlejad.

12. PPA on AAS kinnipidamise vajadust põhjendanud sellega, et kuna esineb oht isiku põgenemiseks, siis ei oleks varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamine muu VRKS §-s 29 sätestatud abinõu rakendamise korral tagatud. Muu hulgas on PPA viidanud vajadusele korraldada isiku päritolu tuvastamiseks aeganõudev lingvistiline ekspertiis. Eestist põgenemise ohu olemasolu järeldab PPA esmajoones AAS poolt vastuoluliste, ebamääraste ja muutlike ütluste andmisest.

Esmalt tuleb tõdeda, et kuigi isikul olid kinnipidamisel kaasas tunnistus AASK nimelise isiku ja tema perekonna riigisisese ümberasustamise kohta Kaga külast Kalma põgenikelaagrisse alates 03.09.2003 (tl 12) ning põgeniku isikutunnistus koos määruskaebuse esitaja fotoga (tl 12p-13), ei saa varjupaigataotleja isikut nende alusel siiski tõsikindlalt tuvastada. Isikutunnistusel olev foto on sellele ilmselgelt lisatud dokumendi väljastamisest hiljem (dokumendile kantud templijäljend peaks paigutuse poolest ulatuma ka fotole, kuid fotol vastav jäljend puudub; dokumendi väljastamise ajal pidanuks AAS olema 9-aastane, kuid sellele klammerdatud fotol on isik kinnipidamisel tehtud fotoga võrrelduna ligikaudu tema praeguses vanuses). AAS on 18.11.2014 intervjuul eeltoodud vastuolusid küll mõneti põhjendanud, kuid jätkuvalt puudub kindlus, et dokumendid on tõepoolest väljastatud tema kohta. Sudaanis saadud pass jäi AAS kinnitusel tema Euroopasse toimetamist organiseerinud isiku kätte, kes olevat väitnud, et Euroopasse pääsemiseks ei tohi isikul olla mingit dokumenti või passi. Seega ei saa PPA viidatud täiendava lingvistilise ekspertiisi korraldamist pidada ilmselgelt ebavajalikuks ja taotleja isiku tuvastamine on varjupaigamenetluses kahtlemata olulise tähtsusega.

AAS ei ole seniste dokumentide põhjal toonud välja ühtegi konkreetset riiki, kuhu ta jõuda soovis. Varjupaigataotleja 18.11.2014 küsitluse protokolli kohaselt oli tema eesmärk jõuda Euroopasse (s.o ilmselt Euroopa Liitu), kuhu ta saabus koos mitmete teiste isikutega Venemaa kaudu. Olenemata sellest, et isik ei ole määratlenud riiki, kuhu ta tegelikult jõuda soovis, on põhjust arvata, et varjupaigataotlejate majutuskeskuses viibides võiks ta Eestist lahkuda. Seda esmajoones asjaolu tõttu, et isiku senistest seletustest nähtuvalt on tema Sudaanist lahkumise põhjused peamiselt majanduslikku laadi ning isik võib püüda Eestist põgeneda, mõistes, et ta ei pruugi vastata varjupaiga või täiendava kaitse saaja tingimustele. Isiku Eestist lahkumise vältimiseks ei ole ükski VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud leebematest meetmetest (sh varjupaigataotlejate majutuskeskuses elamiseks kohustamine) piisavalt tõhus, sest võimalikku ebaseaduslikku piiriületust saab tõkestada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega.

13. AAS kinnipidamine ei ole käesolevaks hetkeks kestnud ülemäära kaua ja PPA-le ei ole seni esitatud teabe põhjal alust heita ette viivitust määruskaebuse esitaja varjupaigataotluse lahendamisel. Varjupaigataotleja kinnipidamiskeskuses kinnipidamiseks antud loa kehtivusaeg ei saa seejuures kuidagi õigustada tema varjupaigataotluse läbivaatamisega viivitamist, vaid kinnipidamistähtajast olenemata tuleb vajalikud menetlustoimingud teha esimesel võimalusel. Teisalt ei oleks olukorras, kus varjupaigataotluse läbivaatamine piisava põhjalikkusega nõuab küllaltki palju aega, põhjendatud sundida haldusorganit menetluse läbiviimisega ebamõistlikult kiirustama (arvestades ka VRKS § 18 lg-s 9 sätestatud tavapärast kuni 6-kuulist menetlustähtaega), et lahendada taotlus igal juhul enne varjupaigataotleja kinnipidamiskeskusest vabastamist.

14. Määruskaebuse esitaja väited kaitseõiguse tagamata jätmisest ei tingi halduskohtu määruse tühistamist, sest esindaja on saanud osaleda ja esitada kõik omapoolsed täiendused

3-14-52414 6(6) määruskaebuse menetluses. Samas nõustub ringkonnakohus määruskaebuses väljendatud seisukohaga, et olukorras, kus PPA-le on menetlusaluse isiku esindaja olemasolu teada, siis tuleb sellest kindlasti teavitada ka halduskohut, et kohtul oleks võimalik esindaja istungile kutsuda. See tagaks kõigi PPA taotluse lahendamisel tähtsust omavate asjaolude väljatoomise juba esimese astme kohtus. Ainuüksi see, et AAS sai halduskohtu istungil osaleda videokonverentsi vahendusel, kuid PPA esindaja viibis kohtusaalis, ei tähenda veel poolte võrdsuse põhimõtte rikkumist. Määruskaebuse esitaja ei ole toonud välja ühtegi taotlust või tõendit, mida ta ei oleks videokonverentsi süsteemi kasutamise tõttu saanud kohtule esitada, ega muud põhjendust, miks piiras sellisel viisil kohtuistungi pidamine tema õigusi. Määruskaebuse esitaja õiguste rikkumist ei saa järeldada ka pelgalt asjaolust, et halduskohus tegi määruse juba järgmisel päeval pärast kohtuistungit. Seejuures kohustab HKMS § 264 lg 3 halduskohut otsustama loa andmise viivitamata ning vajaduse korral koguni väljaspool kohtu tööaega.

15. Eelneva põhjal jääb AAS määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 12.12.2014 määruse resolutsioon muutmata. Ringkonnakohus muudab siiski halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesolevale määruse põhjendustele.

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets