2-14-58291/11 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-14-58291

Kohus

Pärnu Maakohus, Pärnu kohtumaja Rüütli tn

Kohtunik

Heli Käpp

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

27.jaanuar 2015, Pärnu kohtumaja kantselei kaudu

Tsiviilasi

AS-i SEB Pank hagi L. R. vastu võlgnevuse, intressi ning

viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

65 156,41 €

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: AS SEB Pank (registrikood 10004252, asukoht

Tornimäe 2, 15010 Tallinn), volitatud esindaja: Aili

Kuppart (e-post: aili.kuppart@seb.ee , menetlus@seb.ee)

Kostja L. R. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht

hagiavalduses ja registris: xxxxxxxx xxx, xxxxx xxxxx, e-

post: x)

Kohtuistung

16.12.2014

Kohtuistungil osalesid

A. Kuppart, L. R.

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada AS-i SEB Pank 07.01.2015 täpsustatud hagi L. R. vastu võlgnevuse, intressi

ja viivise väljamõistmiseks.

2. Võtta vastu AS-i SEB Pank loobumine põhivõla nõudest summas 57,54 €, viivise- ja

intressinõudest summas 115,76 € ja lõpetada selles osas menetlus.

3. Välja mõista L. R.lt AS-i SEB Pank kasuks 60 038,86 € (kuuskümmend tuhat

kolmkümmend kaheksa eurot ja 86 senti, millest 55 033,65 € on põhivõlg, 2971,34 €

refinantseeritud intress, 234,43 € intressivõlg ja 1856,98 € seisuga 30.09.2014 (kaasa arvatud)

sissenõutavaks muutunud viivis).

4. Välja mõista L. R.lt AS-i SEB Pank kasuks viivis tasumata põhivõlalt (otsuse tegemise

seisuga 55 033,65 €) VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates 01.10.2014 kuni

põhinõude täieliku tasumiseni.

5. Menetluskulud jätta täies ulatuses L. R. kanda.

6. Välja mõista L. R.lt AS-i SEB Pank kasuks menetluskulude katteks 1100 € (üks tuhat

ükssada eurot, s.o hagi esitamisel tasutud riigilõiv).

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse

apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna

Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses

ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil.

Menetlusosalisel on õigus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras taotleda apellatsioonkaebuse

esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks menetlusabi. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu,

mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

AS SEB Pank esitas 01.10.2014 Pärnu Maakohtule hagiavalduse L. R. vastu laenulepingust

tuleneva võlgnevuse, viivise ja intressi väljamõistmiseks. 17.10.2014 ja 07.01.2015 hageja

täpsustas nõudesummasid.

Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt hageja ja kostja sõlmisid 23.05.2012 laenulepingu nr

2012012286, mille kohaselt hageja kohustus laenama kostjale maksimaalselt 61 000,00 eurot.

Laenulepingu punktis 1.2.1.3 on pooled kokku leppinud, et pank finantseerib laenuga mitte

rohkem kui laenu kasutamise otstarbes toodud lepingust tuleneva nõude täielikuks tasumiseks

vajamineva summa tasumise. Laenusaajal ei ole õigust nõuda pangalt ülejäänud laenusumma

väljamaksmist. Laenulepingu punkti 1.3. kohaselt oli laenu kasutamise otstarbeks hüpoteeklaenu

lepingu nr L070063592 refinantseerimine.

Hageja kandis kostja kontole nr x laenusummana kokku 60 460,68 eurot. Vastavalt lepingu p-le

3.3 kohustus kostja tagastama laenu ja tasuma intresse annuiteedi alusel arvestatud maksetena

iga kalendrikuu 6. päeval alates 06.06.2012. Laenutähtpäevaks oli lepingu p 3.1 järgi 06.05.2013

eritingimusega, et seda pikendatakse iga järgneva aasta mais selleks, et kontrollida igal aastal

kostja majanduslikku olukorda ja maksevõimet. 17.06.2013 seda tingimust täideti ning lepingu

laenutähtpäeva pikendati kuni 05.05.2014. Lepingu punktis 3.3. maksegraafiku osas lepiti kokku,

et laenu tagastamise tähtaeg on 36 aastat ehk 06.06.2048 (nn balloongraafik). Mais 2014 kostja

aga keeldus koostööst hagejaga ning jättis esitamata maksevõimet tõendavad dokumendid ja

seetõttu ei pikendatud lepingut järgmiseks 12 kuuks ehk kuni 06.06.2015. Leping lõppes

06.05.2014 ning kogu nõue muutus sissenõutavaks.

Kostja on tasunud hagejale kokku 2314,84 eurot laenu tagasimaksetena ja 2692,63 eurot

intressina. Kostja on lepingut rikkunud, jättes nõuetekohaselt täitmata oma kohustuse tasuda

laenu tagasimakseid ja intressi vastavalt maksegraafikule. Hageja saatis kostjale 06.06.2014

nõude võlgnevuse tasumiseks või võimalust läbirääkimisteks tasumise osas. Kostja hagejaga

ühendust ei võtnud. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue kostjate vastu 30.09.2014 seisuga

kokku 60 353,01 eurot, mis koosneb põhiosa võlgnevusest 58 145,84 eurot, intressist 247,47

eurot ja seisuga 30.09.2014 sissenõutavaks muutunud viivisest 11959,70 eurot. Samuti palub

hageja kostjalt välja mõista viivise alates 01.10.2014 kuni põhinõude täitmiseni protsendina

põhivõlast seaduses ettenähtud määras ning menetluskulud jätta kostja kanda.

07.01.2015 hagi täpsustuses hageja esitas uue intressiarvestuse, milles intressi on arvestatud

ainult põhiosalt 57 329,84 € ehk summalt, mis ei sisalda refinantseeritud intressi ja viivist.

Samuti hageja esitas uue viivisearvestuse. Täpsustuse tulemusel hageja vähendas hagiavalduses

toodud intressi nõuet 13,04 € ja 30.09.2014 sissenõutavaks muutunud viivisesummat 102,72 €.

KOSTJA VASTUS

01.12.2014 kirjalikus vastuses kostja hageja nõuet ei tunnista. Viidates Riigikohtu lahendites nr

3-2-1-136-12 ja 3-2-1-169-13 esitatud seisukohtadele, kostja leiab, et ta ei peaks ainuisikuliselt

vastutama hageja teadliku riskiga antud laenu eest. Vaatamata sellele, et laenu aluseks olev

kinnisvara sai realiseeritud enampakkumise teel, siis ilmselgelt oli selle müügihind allapoole

turuväärtust ning järele jääv laenujääk on kostjale ilmselgelt üle jõu käiv ning maksejõuetust

põhjustav.

2007.a äri eesmärgil SEB Pangast laenu võttes ei olnud ei kostja ega ka keegi teine teadlik, kui

suure majanduslanguse kinnisvara ning finantsvääris majanduskriis endaga kaasa toob.

Laenuandja oli teadlik kostja majanduslikust seisust nii laenu andmisel, kui ka uue lepingu

sõlmimisel, mistõttu kostja silmis on laenuandja võtnud endale teadliku riski ning rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Juba 2007 aastal kostja oli hagejale esitanud kõik tõendid oma majandusliku olukorra kohta ning

hageja nõustus talle ikkagi ebamõistlikult suure laenu andma ilma tagatise ning käendajateta.

Sellega on hageja teadlikult justkui pahauskselt kostja kõnesolevasse olukorda seadnud ning seda

ka 2012.a uue lepingu sõlmisel. Laenulepingu sõlmimisel pidi hagejale kui krediidiasutusele

olema selge, et kostja ei suuda laenu tagastada ja et täiendava intressikohustuse, lepingutasu

maksmise ja käsunduslepingute järgi tasu maksmise kohustuse panekuga kostjale suurendas

hageja tema võlakoormust, teades et kostja ei suuda lepingut täita. Uue lepingu sõlmimise ajal ei

olnud kostja varaline seisund varasemaga võrreldes absoluutselt paranenud. Kostja leiab, et

ebamõistlikult suure laenusumma andmisega ning maksevõime kontrollimisega on hageja võtnud

endale teadliku riski ning kostja üksinda ei peaks tagajärgede eest vastutama. Kostja püüdis

korduvalt kinnisasja, mille tarbeks esimene laen võeti, müüa, kuid enampakkumised

ebaõnnestusid. Samuti oli kostja teinud endast oleneva, et pinda rendile anda, kuid tol hetkel

majandussurutis ei soosinud seda. Kostja tegi kõik endast oleneva, et leida ratsionaalne lahendus

tekkinud olukorrale ning võlausaldajale tasuda.

KOHTUISTUNG

16.12.2014 eelistungil ja sellele vahetult järgneval kohtuistungil hageja jäi oma nõude juurde.

Hageja täpsustas, et hagiavalduses nimetatud laenulepinguga refinantseeriti kostja poolt 2007.a

FIE-na võetud laenukohustused, mida tagatisvara müük ei katnud. Uus laenusumma varasemaid

viiviseid ei sisalda, sest hageja uue lepingu sõlmimisel vastutulekuna kostjale kustutas üle

14 000 € suuruse viivise võla, samuti võimaldati talle äärmiselt soodne fikseeritud intressimäär.

Hageja möönis, et on vaidlusaluse lepingu järgi intressi ja viivist arvestanud põhivõlalt, mis

sisaldab varasemat intressivõlga summas 3130,84 €. Pärast hagi esitamist kostja arvelduskontole

laekunud riikliku peretoetuse 3 x 19,18 € hageja on arvestanud kostja põhivõla katteks.

Kostja istungil selgitas, et oma vastuväidetes pidas ta silmas esimese laenulepingus sõlmimist,

kui kostja võttis laenu ettevõtjana äripinna omandamiseks. Sel ajal oli majandustõus ning kostjal

palju tööd, tema võimalused hoopis teistsugused ning ootused seetõttu optimistlikud. Samuti oli

pangatöötajale teada kostja perekonna hea äriline taust ning kostja oli panga jaoks usaldusväärne.

Kostja teenus ei olnud kõige odavam, sisuliselt pakkus ta lukskaupa, mistõttu majanduslanguse

tingimustes kaotas klientuuri. Laenuga ostetud kinnistu müüdi täitemenetluses, laenujäägi

refinantseerimiseks uue lepingu sõlmimise ajal oli kostja suuteline ca 200 € suurust osamakset

tasuma. Maksegraafik tehti pika aja peale, kuid igal aastal pidi kostja maksevõime üle vaadatama

ja lepingut pikendati aasta kaupa. 2014. kostja teatas pangale, et ei ole maksevõimeline ja mõtleb

enda pankrotile, siis enam laenulepingut ei pikendatud. Kostja saab aru, et vastuväited kinnistu

hinnale pidanuks ta esitama täitemenetluses ning et uue laenulepingu sõlmimisel on ta kohustuse

olemasolu tunnistanud. Praegu kostja saab miinimumpalka. Kostja on kohtule esitanud eraisiku

pankrotiavalduse, mida ei ole veel menetlusse võetud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

1. Kohus arutas asja pooltega 16.12.2014 eelistungil ja vahetult eelistungi jätkuna peetud

kohtuistungil kohus lõpetas asja arutamise ja teatas kohtulahendi teatavakstegemise aja.

30.12.2014 määrusega kohus uuendas asja arutamise, määras hagejale tähtaja nõudesumma

täpsustamiseks ning kohtulahendi teatavaks tegemise uue aja. Hageja esitas täpsustatud nõude,

kostja selle kohta kohtu määratud tähtpäevaks oma arvamust ei esitanud. Kuna otsuse tegemise

käigus selgus, et hageja 07.01.2015 nõude täpsustus ei olnud täiesti korrektne (hageja täpsustas

ainult viivise ja intressi summasid, kogu lõplikku nõuet välja ei toodud) ning lõpliku nõude

väljaselgitamine hageja erinevatest menetlusdokumentidest ja tõenditest võttis arvatust rohkem

aega, ei olnud võimalik kohtuotsust allkirjastada kohtuotsuse teatavakstegemiseks määratud

tööpäeva jooksul. Kohus vormistab määruse 27.01.2014 kuupäevaga.

2. Kohus, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kirjalike seisukohtadega ning igakülgselt ja

objektiivselt uurinud esitatud kirjalikke tõendeid, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada

osaliselt. Osaliselt tuleb menetlus asjas lõpetada hageja nõudest loobumise tõttu.

3. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et vaidlusaluse laenulepinguga nr 2012012286 refinantseeriti

kostja ja hageja vahel varem sõlmitud hüpoteeklaenu lepingust nr L070063592 tulenvaid kostja

täitmata kohustusi summas 60 460,68 €, mis on vaidlusaluse laenulepingu järgseks

laenusummaks, laenu väljamaksmine asendati tasaarvestusega. Hageja poolt 16.12.20154

korraldaval kohtuistungil esitatud L. R. laenukaardi andmetest nähtuvalt refinantseeriti uue

laenuga põhiosa võlgnevus 57 329,84 € ja intressivõlg 3130,84 €. Laenulepinguga kohustus

kostja tasuma laenusummalt intressi fikseeritud määraga 2,5% aastas. Laenulepingus oli laenu

tagastamise tähtpäevaks 06.05.2013, kuid tagasimaksegraafik tehti arvestusega, et laenu

tagastamise tähtaeg on 36 aastat. 17.06.2013 muudeti laenu tagastamise tähtpäeva tagasiulatuvalt

ja loeti uueks laenutähtpäevaks 06.05.2014, mil pidi uuesti kostja maksevõimelisust ja

laenutähtpäeva muutmist arutatama. 2014.a mais kostja hagejale selleks vajalikke andmeid enda

sissetulekute kohta ei esitanud, mistõttu laenu tähtpäeva enam ei pikendatud. Hageja nõudis

laenutähtpäeva saabumise tõttu kogu laenujäägi tagastamist ning kogunenud intressivõla ja

viivise tasumist.

4. Esialgses hagis esitas hageja põhivõla, viivise ja intressinõude kokku summas 60 353,01 €,

millest põhiosa võlg 58 145,84 €, intress 247,47 € ja viivis 1959,70 € arvestatuna kuni

30.09.2014 (kaasa arvatud). Kuna hageja arvestas intressi ja viivist põhiosalt, mis sisaldas

refinantseeritud varasemat intressivõlga, ja intressilt viivise nõudmine on vastuolus

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 6 sätestatud keeluga, kohustas kohus hagejat nõuet

täpsustama. Kostja hageja nõude täpsustuse osas kirjalikku seisukohta kohtu määratud

tähtpäevaks ei esitanud.

5. Nõude täpsustuses hageja tõi välja, et põhiosalt 57 329,84 € (s.o varasema laenulepingu

põhivõlg, mis refinantseeriti vaidlusaluse laenulepinguga) arvestatud intressisumma on 234,43 €

(ehk esialgsest intressinõudest 13,04 € võrra väiksem) ning viivist nõuab hageja 1856,98 €

(esialgne viivisesumma 30.09.2014 seisuga oli 1959,70 €). Hageja vähendab intressi- ja

viivisenõuet vastavalt eeltoodule.

Oma lõplikku nõuet ega laenu põhiosa summat hageja täpsustuses välja ei too, kuid esitatud

andmetest nähtuvalt ei saa hageja nõue põhivõla osas olla hagis ja 17.10.2014 täpsustuses

nimetatud summa 58 145,84 €.

Hagi täpsustusele lisatud viivisearvestuse tabelist nähtuvalt oli 30.09.2014 seisuga

laenulepingust nr 2012012286 tulenev põhiosa võlgnevus kokku 58 004,99 € ja see koosneb

refinantseeritud põhiosa võlast 55 033,65 € ja refinantseeritud intressivõla jäägist 2971,34 €

(hageja nimetab seda viivisearvestuse tabelis (lk 74 – 75) viivisevabaks põhiosa võlgnevuseks,

intressi arvestuse tabelis kapitaliseeritud intressiks).

Lisaks hageja loobus pärast hagi esitamist kostja arvelduskontolt võla katteks laekunud 57,54 €

(3 x 19,18 €) suurusest summast, mille hageja on arvestanud kostja põhivõla katteks. Eeltoodust

järelduvalt on hageja nõudeks 07.01.2015 hagi täpsustuse esitamise seisuga kokku 60 038,86 €

(55 033,65 € + 2971,34 € + 234,43 € + 1856,98 € - 57,54 €). Samuti hageja taotleb kostjalt välja

mõista alates hagi esitamisest lisanduva viivise protsendina põhivõlast seaduses sätestatud

määras.

6. Kohus leiab, et hageja täpsustatud nõue on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Võlaõigusseaduse

(VÕS) § 8 lg 2 kohaselt leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 järgi

kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 396 lg –st 1 tulenevalt on

laenulepingust tulenevaks laenusaaja põhikohustuseks maksta tagasi laenuks saadud rahasumma.

VÕS § 397 lg 1 järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult tasuda ka intressi.

VÕS § 186 p 6 kohaselt võlasuhe lõpeb lepingu ülesütlemisega. VÕS § 195 lg 2 kohaselt

ülesütlemine vabastab mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest.

Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. VÕS § 195

lg 5 ja § 189 lg 1 alusel nende koostoimes on kostja kohustatud lepingu ülesütlemise järel

tagastama lepingu alusel saadu. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise

kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Eeltoodust tulenevalt on hageja õigustatud

kostjalt nõudma tagastamata laenusumma ning kuni lepingu ülesütlemiseni arvestatud intressi

tasumist. Kohus mõistab kostjalt välja 60 038,86 €.

7. Kohus leiab, et hagi rahuldamata jätmiseks ei anna alust kostja vastuväited, et hageja rikkus

vastutustundliku laenamise kohustust ning on kostjale andnud kergekäeliselt juba esimese laenu,

kontrollimata kostja tegelikku maksevõimet. Kostja sellised väited on ilmselt alusetud ja

põhjendamata. Kostja kohtuistungil selgitas, et võttis esimese laenu füüsilisest isikust ettevõtjana

oma ettevõtluse tarbeks korteriomandi ostmiseks, sel ajal oli tal palju kliente ja sissetulek oli hea,

lisaks oli pangatöötajale teada hageja perekonna väga hea äriline ja majanduslikult kindlustatud

taust ning laen oli tagatud ka ostetava kinnisvaraga. Kostjal tekkisid makseraskused üldise

majanduslanguse tõttu, kuid sellises ulatuses majanduslangust ei olnud ka pankade analüütikud

suutelised ette nägema. Kostja küll märkis, et ka pank peaks tagajärgede eest vastutama, kuid ei

konkretiseerinud, milliseid tagajärgi kostja silmas peab. Samuti kostja ei osanud välja tuua

ühtegi nõuet, mis tal võiks olla panga vastu tekkinud seoses panga poolt vastutustundliku

laenamise kohustuse väidetava rikkumisega.

Samuti kostja selgitas, et esimese laenulepingu kohustusi taganud kinnisvara võõrandamise järel

täitmata jäänud laenukohustuse 2012.a mais uue laenulepingu sõlmimiseks esitas kostja hagejale

kõik vajalikud dokumendid ja tõendid oma majandusliku olukorra kohta, märkides, et lepingu

sõlmimise ajal oli kostja suuteline tasuma 200 € suuruseid osamakseid. Uues laenulepingus

nähakse ka ette, et lepingu täitmist ja kostja maksevõimelisust kontrollitakse täiendavalt kord

aastas ning vastavalt sellele otsustatakse lepingu tähtaja pikendamine. Selliselt lepingut 2013.a

mais ka pikendati. Kuna kostja ligi kahe aasta jooksul pärast lepingu sõlmimist täitis lepingut,

millest samuti võib järeldada, et lepingu sõlmimise ajal ei olnud hagejal alust kahelda kostja

maksevõimes. Samuti sõlmiti 2012.a laenuleping kostja jaoks äärmiselt soodsatel tingimustel -

intressimääraga 2,5% aastas, lisaks hageja uue lepingu sõlmimise annulleeris üle 14 000 €

suuruse kostja viivisevõla. Eeltoodud asjaolud ei kinnita kostja väidet, et hageja rikkus

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus leiab, et toodud asjaoludest nähtuvalt hageja

piisava põhjalikkusega kontrollis kostja maksevõimet enne kohustuste refinantseerimiseks uue

laenulepingu sõlmimist. Hageja 2012. a laenulepingut sõlmides küll rikkus VÕS § 113 lg 6

esimesest lausest tulenevat keeldu nõuda viivist intressi tasumisega viivitamise korral, kuid selle

vea on hageja käesolevas menetluses kõrvaldanud.

8. Hageja taotleb lisaks hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud ja hagis summaliselt

nõutud viivisele kostjalt välja mõista alates hagi esitamisest 01.10.2014 viivise protsendina

põhivõlast seaduses sätestatud määras. Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivise nõude koos

põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajal veel

sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või

osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda

selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi

protsendina põhinõudest. VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi on viivisemääraks Euroopa Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari

ja 1. juulit, millele lisandub 8% aastas. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud ja

rahuldab selle.

9. Hageja loobus nõudest 57,54 € osas, mis on kostjalt võla katteks laekunud pärast hagiavalduse

esitamist. Samuti on hageja vähendanud viivise- ja intressinõuet kokku summas 115,76 €, sest

laenulepingus on tühine kokkulepe, millega kostja kohustus tasuma intressi ja viivist

võlasummalt, mis sisaldab refinantseeritud intressivõlga. TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel kohus

lõpetab menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. TsMS § 429 lg 1 kohaselt

hageja võib hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks

avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja

menetluse. TsMS § 442 lg 5 alusel kohus lahendab nõudest osalise loobumise avalduse

kohtuotsusega.

10. TsMS § 173 lg 1 kohaselt kohus määrab otsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 168 lg 4 sätestab, et kui

hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul,

kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist

rahuldanud. Viimasel juhul kannab kostja hageja menetluskulud (TsMS § 168 lg 5). Kohus

rahuldas hageja täpsustatud nõude summas 60 038,86 € täies ulatuses. Hagist loobumine summas

57,54 € on tingitud sellest, et kostja pärast hagi esitamist on selles summas kohustust täitnud.

Summas 115,76 € hageja loobus nõudest enda vea tõttu. Kui hageja oleks esialgses hagis

esitanud viivise ja intressinõude VÕS § 113 lg 6 arvestades, oleks tsiviilasja hind olnud 616,90 €

väiksem – 65 156,41 € asemel 64 539,51 €, kuid see ei mõjuta hagi esitamisel nõutava riigilõivu

suurust. Võttes lisaks arvesse, et 115,76 € moodustab hagi rahuldatud osast alla 1%, jätab kohus

menetluskulud hagi osalisele rahuldamisele ja menetluse osalisele lõpetamisele vaatamata täies

ulatuses kostja kanda.

TsMS § 174 lg 1 alusel kohus määrab kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja mõistab

kostjalt hageja kasuks välja hagi esitamisel tasutud riigilõivu 1100 €.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Heli Käpp

Kohtunik