3-14-51372/27 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(16)

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Otsuse tegemise aeg ja koht

26. jaanuar 2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-51372 Haldusasi I.J. kaebus Maksuja Tolliameti 03.06.2014 maksuotsuse nr 12.2-3/6894-57 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – I.J., volitatud esindaja Ingridt Allemann Vastustaja – Maksuja Tolliamet, volitatud esindaja Heli Insler Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon

1. Jätta I.J. kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 25. veebruaril 2015. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksuja Tolliamet kontrollis 24.05.2012 korralduse nr 12.2-3/6894-4 alusel I.J.e kui füüsilise isiku poolt kinnisvara võõrandamisel tulumaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust maksustamisperioodidel 2007 kuni 2011.

2. Maksuja Tolliamet koostas 03.06.2014 maksuotsuse nr 12.2-3/6894-57, milles kohustas maksustamisperioodide 2010 ja 2011 eest I.J.t tasuma tulumaksu kokku summas 25 971,73 eurot alljärgnevalt: tulumaks vara võõrandamiselt summas 25 632,80 eurot, sh 2010. aasta eest 22 476 eurot ja 2011. aasta eest 3 156,80 eurot ning alusetult tagastatud tulumaksu summas 338,93 eurot, sh 2010. aasta eest 79,63 eurot ja 2011. aasta eest 259,30 eurot. Maksuotsuse põhjendused on järgmised:

1. I.J. sai 2010. a Tallinnas Järveotsa tee 35b hoonestatud kinnistu võõrandamisest kasu summas

1 734 686,65 krooni (110 866,68 eurot). Nimetatud kinnistule hoonete ehitamisel kulutuste tegemine I.J.e poolt ei ole tõendatud, mistõttu kuulub müügi tulu maksustamisele tulumaksuga. I.J. on tahtlikult deklareerinud müügihinnast kõrgema soetusmaksumuse, esitades sellega teadlikult valeandmeid. I.J. andis maksuhaldurile menetluse käigus vastukäivat informatsiooni kinnistul paikneva hoone olemasolu, pindala ja ehitamiseks kasutatud projekti kohta. Samuti on pidevalt täiendatud nimekirja, milliseid kulutusi kinnistul tehti. Ei ole usutav, et MKR Baltija SIA omas kogemusi ja vahendeid ehitustegevuseks. Nimetatud äriühing registreeriti poolteist kuud enne Järveotsa tee 35b kaupluse hoone väidetavat ehitamist ning likvideeriti juba 2004. a. Ei ole usutav, et ehitusvaldkonnas kogenud isik telliks ehitustöid tundmatult/kogemusteta Läti äriühingult. SIA-ga MKR Baltija sõlmitud lepingust ei nähtu, kuidas kujunes ehitustööde hinnaks 160 000 USD. Tegemist on ebamõistlikult kõrge hinnaga, kuna kauplus oli väga väike (119 m2). I.J. ei

2(16) tõendanud, et Läti äriühingutelt tööde tellimine oleks olnud odavam, kui tööde tellimine mõnelt Eesti äriühingult. MKR Baltija SIA-ga sõlmitud leping ei vasta tegelikkusele, kuna selles on märgitud, et kauplus ehitatakse vastavalt arhitekti Puusepp koostatud projektile. I.J.e selgituste kohaselt ei teostatud kauplusehoone ehitust projekti alusel. I.J. ei esitanud maksuhaldurile töödejuhataja andmeid, millest võib järeldada, et isik püüab maksuhalduri eest varjata tegelikke asjaolusid. I.J.e osalusega TÜ Haljus peamine tegevus toimus Järveotsa tee 35b kaupluses ja kauplusehoone renoveerimine oli TÜ Haljus huvides, mistõttu on tõenäoliseks kulude kandjaks TÜ Haljus. TÜ Haljus kajastab majandusaasta aruande bilanssides lõpetamata ehituse/projekti all summasid, mis võivad kajastada ka Järveotsa tee 35b hoone ehitamiseks tehtud kulutusi. TÜ Haljus on kajastanud Järveotsa tee 35b kinnistuga seotud kulutusi oma raamatupidamises. I.J. ei ole TÜ-le Haljus ehituskulusid hüvitanud. I.J. ei ole tõendanud Kanadas, Põhja-Ameerikas teenitud tulude suurust ning seda, et need olid säilinud Järveotsa tee 35b ehituse alguseks. Seega puuduvad tõendid, et isikul oli vahendeid, et teostada Järveotsa tee 35b ehitust. I.J.e poolt eriarvamusega esitatud kulutšekke ei ole võimalik arvestada kaupluse soetusmaksumuse hulka, kuna kinnistu müümise hetkel oli vastav hoone lammutatud.

2. I.J. sai 2011. a Saaremaal Leisi vallas Paaste külas Tüve, Rannapriidu ja Metsapriidu kinnistute võõrandamisest kasu 18 516,36 eurot ja jättis saadud tulu deklareerimata ja sellelt tulumaksu tasumata. I.J. ei ole kasutanud Tüve kinnistul asuvat suvilat kuni selle võõrandamiseni enda peamise/alalise elukohana. Suvila soetanud M. K. ei kinnita, et I.J. seal varem elas. Naaber A. R. sõnul nägi ta I.J.t suvilas viimati 2008. a ning peale seda on I.J.ega kontakt kadunud. I.J. on teostanud pangakaardiga oste ja sularaha väljavõtmist Tallinnas, kuid mitte Saaremaal. I.J. tasus pangakontolt igakuiselt spordiklubi kasutamise eest Tallinnas, mistõttu ei ole eluliselt usutav, et isiku peamine elukoht oleks Tüve kinnistul Saaremaal. I.J. ei ole teinud pangakaardi või - ülekandega tasumisi praamisõidu eest ega esitanud ka muid tõendeid, et on kasutanud sõiduks Saaremaale praami. 18.05.2011 ostu-müügilepingu kohaselt oli suvila ehitus pooleli. Ei saa usutavaks pidada, et I.J. oleks pooleliolevat suvilat oma peamise või alalise elukohana kasutanud. FIDEK-itel ei ole kordagi märgitud elukoha aadressiks Tüve kinnistut, deklareerides samas eluasemelaenu intresse Rotermanni korteri eest. I.J.e esitatud aprillikuu 2011 elektriarve on esitatud prognooside põhjal, mis viitab sellele, et isik ei ole vahetult enne selle müüki suvilas elanud. I.J. on esitanud maksuhaldurile foto suvilast andes valeandmeid selle tegemise aja kohta. Fotot vaadates võib pidada tõenäoliseks, et suvilat ei ole keegi oma elukohana kasutanud. I.J. ei ole esitanud ühtegi arvet vms tõendit suvila elukohana kasutamise kohta.

3. I.J. ei ole tasunud Mamma Mia OÜ-le 245 000 krooni ega Rasteris OÜ-le. I.J. ei kinnita, et ta oleks Mamma Mia OÜ-le sularaha tasunud. Ei ole usutav, et I.J. ja Mamma Mia OÜ tasaarveldasid 245 000 krooni, kuna sellisel juhul oleks koostatud ka vastav dokument. Mamma Mia OÜ taust ei ole usaldusväärne ning on põhjus kahelda, kas äriühing tegutses üldse 2005. a. I.J. vältis Mamma Mia OÜ-ga seonduvalt korralduse täitmist, mis tekitab kahtluse, et Mamma Mia OÜ orderite alusel ei ole töid teostatud ja nende alusel raha makstud. Kuna I.J. oli ise Mamma Mia OÜ juhatuse liige, oli tal lihtne tegelikkusele mittevastavaid ordereid koostada. I.J. ei esitanud maksuhaldurile arveid ega tööde üleandmise-vastuvõtmise akte. I.J. esitas valeinformatsiooni seoses Rasteris OÜ kuludega (Laose tn kuluarved), mistõttu ei ole usutav, et ta tasus sularaha Rasteris OÜ-le seoses Saaremaa kinnistutega. Rasteris OÜ tegeles 2003. a kinnisvara ostu ja müügiga, mistõttu ei saa usutavaks pidada, et Rasteris OÜ vahendas Saaremaale saematerjali ja killustikku ning seda perioodil, kui polnud soetatud Omatalo maja.

3. I.J. esitas 03.07.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Maksuja Tolliameti 03.06.2014 maksuotsuse nr 12.2-3/6894-57 tühistamiseks. Kaebuse põhjendused:

1. Maksuotsus tuleb tühistada 2010. a täiendava tulumaksu määramise osas, kuna maksuotsus on selles osas tehtud peale maksukorralduse seaduse (MKS) § 98 lg-s 1 sätestatud 3-aastase aegumistähtaja möödumist. Maksuhaldur ei ole tuvastanud õiguspäraselt kaebaja tahtlust maksusummade tasumata jätmiseks 2010. aasta eest, mistõttu ei olnud maksuotsuse andmisel õigus lähtuda 5-aastasest aegumistähtajast. Maksuhaldur ei ole viidanud ka ühelegi tõendile, mis kin-

3(16) nitaks kaebaja tahtlikku käitumist ja õigusvastase tagajärje soovimist. Kaebaja oli 2010. a tuludeklaratsiooni esitamisel teadlik ja veendunud, et Järveotsa tee 35b kinnistu müügist ei olnud talle tekkinud kasu, mistõttu ei saanud ta kuidagi käituda tahtlikult tuludeklaratsioonides andmete esitamisel ja tulumaksu tasumisel.

2. Kaebaja arvas Järveotsa tee 35b kinnistu soetamismaksumuse hulka kinnistu omandamiseks ja parendamiseks tehtud kulud ning arvestades müügihinda, ei ole kaebaja saanud tehingust TuMS § 37 mõistes kasu. Tehing ei kuulu seetõttu TuMS § 12 lg 1 p 3 ja § 15 lg 1 kohaselt tulumaksuga maksustamisele. Maksuhaldur on põhjendamatult tuginenud Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2010 otsusele haldusasjas nr 3-08-1809, leides ebaõigesti, et kaebaja pidanuks säilitama Järveotsa tee 35b ehitamisega seotud kuludokumente. Kaebajal kui raamatupidamiskohustuseta füüsilisel isikul ei olnud kohustus säilitada kulutuste tegemist tõendavaid dokumente MKS § 58 alusel. Tulenevalt MKS § 1 lg-st 2, tuleb füüsilise isiku puhul, kes ei ole maksukohustuslane, lähtuda tulumaksuseadusest ja TuMS § 36 lg-s 2 sätestatud regulatsioonist tulude ja kulude arvestuse ning neid tõendavate dokumentide säilitamise korrast. TuMS § 36 lg 2 ei sätesta füüsilisele isikule tähtaega tulude ja kuludega seotud dokumentide säilitamiseks. Füüsilise isiku puhul on põhjendatud lähtuda põhimõttest, et füüsilisel isikul on dokumentide säilitamise kohustus maksunõude aegumistähtaja piirides.

3. Kaebaja möönab, et seoses aastate jooksul mitmete ümberkolimistega ja elukoha muutustega ning pikaajalistel välismaal viibimistega ei ole tal säilinud kõiki Järveotsa tee 35b ehitamisega seotud kuludokumente. Nimetatud asjaolu ei anna siiski alust väita, et kulutusi ei ole tehtud. Kaebaja tegi endast kõik sõltuva ja esitas maksuhaldurile niipalju kuludokumente, kui tal oli võimalik, mistõttu tegi kaebaja maksuhaldurile ettepaneku tuvastada kaebaja maksukohustust (selle puudumist) MKS § 94 lg 1 alusel hindamise teel. Maksuhaldur ei lugenud peaaegu ühtegi kaebaja esitatud dokumenti ja seletust kõlbulikuks ning keeldus põhjendamatult hindamise teel maksukohustuse kindlakstegemisest samas, kui Saaremaal Leisi vallas Paaste külas asuvate kinnistute müügitehingute osas pidas maksuhaldur võimalikuks teha kaebaja maksukohustust kindlaks hindamise teel. Seega on maksuotsus motiveeritud puudulikult. Maksuhaldur püüab sisuliselt väita, et Järveotsa tee 35b kinnistu kulutusi on teinud keegi kolmas isik, kuid ei ole viidanud ühelegi asjaolule ja tõendile, mis kinnitaks nende kulude tegemist kolmandate isikute poolt. Kaebaja jääb 16.12.2013 eriarvamuse punktides 1.1.-1.7 ja lisades 1-16 ning ka 20.01.2014 eriarvamuse täienduse punktides 1.1-1.5 ja tõenditega lisades 1-8 toodud seisukohtade juurde.

4. Vastustaja on maksuotsust ebapiisavalt põhjendanud, motiveerides maksuotsust väljendusega, et „ei ole eluliselt usutav“. Samuti ei ole maksuhaldur kaebaja väidet, et I.J. tellis Lätist odavamalt ehitustöid, ümber lükanud, kuna maksuotsuses ei ole põhjendatud, kui palju oleks samasuguste tööde tellimine Eestis maksnud. Maksuotsuses ei ole loetud pea ühtegi kaebaja esitatud tõendit usaldusväärseks, mistõttu pidanuks maksuhaldur kaaluma 2010. a osas maksukohustuse kindlakstegemist hindamise teel (MKS § 94 lg 1).

5. Maksuhalduri väide maksuotsuse lk-l 11, et I.J. ei ole esitanud maksuhaldurile mitte ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et I.J. on 160 000 USD sularahas SIA-le MKR Baltija tasunud, on ebaõige ja vastuoluline. Maksuotsuse lk-l 5 on maksuhaldur ise märkinud, et „Lisaks saatis I.J.e esindaja Jüri Allikalt maksuhaldurile SIA MKR Baltija poolt väljastatud kolm kassa sissetuleku orderit, kaks orderit on summas 50 000 USD-d ning üks order on summas 60 000 USD-d. Tasujaks on kõigil kolmel orderil märgitud I.J. ning aluseks on tasu ehitustööde eest Järveotsa 35b, Tallinn. Sularahas tasumised on väidetavalt tehtud 12.06.2002 summas 60 000 USD, 01.08.2002 summas 50 000 USD ning 19.09.2002 summas 50 000 USD-d, kokku seega

160 000 USD. Seega on maksuhaldur jätnud kaebaja esitatud tõendid nõuetekohaselt arvestamata.

6. Maksuhaldur on jätnud põhjendamatult arvestamata, et 2002. a toimus kauplusehoone renoveerimine 1998-1999 väljastatud hoonestuskava ja projekti alusel, millega oli lubatud suurendada hoone pindala kuni 550 m2. Maksuotsuse lk-l 13 väljendatud seisukohta, mille kohaselt ei ole I.J. Järveotsa tee 35b hoone ehitamiseks kulutusi teinud, vaid neid tegi eeldatavasti TÜ Haljus

4(16) kui hoone otsene valdaja, ei ole põhjendatud ühegi tõendiga. Maksuhalduri väide, mille kohaselt pidanuks kaebaja esitama tõendid, et ta on TÜ-le Haljus, kõik kulutused hüvitanud, jääb arusaamatuks, kuna kaebaja esitas tõendid, et need kulutused kandis kaebaja ise. Kaebaja leiab, et maksuotsuse lk 13-15 kokkuvõttes esitatud asjaolusid, millele tuginedes jõudis maksuhaldur järeldusele, et ei ole tõendatud, et I.J. tegi Järveotsa tee 35b kinnistule hoonete ehitamisega kulutusi ning seega on I.J. teeninud kinnistu müügilt tulu, mis kuulub maksustamisele tulumaksuga, tuleb käsitleda faktiliste põhjendustega. Kaebaja leiab, et ükski maksuotsuse lk-l 13-15 nimetatud asjaolu üksikult ega kogumis ei anna alust sellise järelduse tegemiseks, mistõttu on tulumaksu määramine 2010. a eest seoses Järveotsa tee 35b kinnistu müügiga põhjendamata ja tõendamata.

7. Saaremaal Leisi vallas Paaste külas asuval Tüve kinnistul paiknev suvila oli kaebaja peamine elukoht enne selle kinnistu müüki, mistõttu ei kuulu selle müügilt saadav tulu TuMS § 15 lg 5 p 1 kohaselt maksustamisele. Ükski maksuotsuse lk 21-23 toodud asjaoludest ei anna alust vastupidisteks väideteks. Maksuhaldur on Tüve kinnistu ostja M. K. seletusi esitanud moonutanult ning hinnanud M. K. ütlusi erapoolikult, mitte aga täielikult ja objektiivselt ega kogumis muude tõenditega. M. K. vastused maksuhalduri küsimustele toetavad kaebaja väiteid suvila valmiduse ja elamiseks kõlbulikkuse kohta ning maksuhalduril vastupidised järeldused ei põhine kogutud tõenditel. M. K. ütlustest järeldub, et müügihetkel 18.05.2011 oli suvila valmis ehitatud ja selles olid kõik tingimused aastaringseks elamiseks tagatud. Isik soovis vahetada välja pärast ostu üksnes siseuksed ja san.tehnika ning teha disainimuudatusi, kuid ei olnud jõudnud neid muudatusi veel teostada. Asjaolu, et I.J. viis mööbli ja muud esemed enne ostu ära, viitab samuti sellele, et I.J. oli suvilasse toonud ka mööbli ja oma isiklikud asjad, millest omakorda saab järeldada, et ta elas enne müüki suvilas. Isiku isiklikud asjad paiknevad reeglina alati isiku peamises elukohas. Ka pidas M. K. võimalikuks, et suvilas võidi enne ostu-müüki elada. Maksuhaldur ei küsinud M. K.lt, kas vahetult enne müüki elas või võis elada suvilas I.J.. Maksuhaldur ei ole tuvastanud, et suvila müügihetkel oleks suvilas elanud keegi teine või suvila oleks üürile antud.

M. K. oleks saanud vastuses kinnitada või ümber lükata fakti, kas I.J. elas suvilas enne ostu üksnes siis, kui maksuhaldur oleks temalt seda küsinud. Kuna maksuhaldur ei küsinud sellist küsimust M. K., on nimetatud isiku ütlustest tehtud järeldus, et M. K. ei kinnita kindlalt I.J.e elamist suvilas enne suvila ostmist, põhjendamatu. Samas ei eitanud M. K., et I.J. elas suvilas.

8. Asjaolu, et 18.05.2011 müügilepingus oli viidatud pooleliolevale suvilale, ei tõenda, et selles ei saanud aastaringselt elada. Pooleliolevaks võib lugeda ehitist ka siis, kui ehitisele oli terrass ehitamata (sellele viitas ka M. K. oma seletuses) või ehitisele pole veel kasutusluba antud jms. Asjaolu, et ehitus oli pooleli, tingis suures määras selle, et kaebaja elas seal Eestis viibides sees ning tegi sisetöid.

9. Maksuhaldur ei ole hinnanud naaber A. R. ütlusi kogumis koos teiste tõenditega. Asjaolust, et

A. R. ei näinud kaebajat pidevalt viibimas suvemajas, ei tähenda, et see ei olnud kaebaja peamine elukoht enne kinnistu müüki. I.J. ei saanud pidevalt viibida suvemajas ehk oma peamises elukohas Eestis, kuna ta viibis enamuse ajast oma äritegevuse iseloomu tõttu Eestist ära. Maksuhaldur on jätnud põhjendamatult nimetatud asjaolu arvestamata. Asjaolu, et I.J. ei teinud pangakaardiga või pangaülekandega makseid praamisõidu eest, ei tõenda, et ta ei kasutanud suvilat enne müüki oma peamise elukohana. Iga isik võib otsustada, kuidas ta tasub praamisõitude eest. Tol ajal moodustasid kaardimaksed kaebaja maksetest väheolulise osa. Enamuse maksetest tegi kaebaja sularahas.

10. Elukoha aadressiks Tüve kinnistu mitte näitamine FIDEK´idel ei tõenda, et I.J.e elukoht ei võinud olla Tüve kinnistu suvemajas. Seadus ei kohusta isikut näitama aadressiks tegelikku elukohta, vaid vastupidi – isikul võib olla mitu elukohta üheaegselt ning sel juhul ei ole vajalik igakord näidata mitut erinevat aadressi. Tavapäraselt näidatakse isiku aadressina kohta, mis on rahvastikuregistris registreeritud isiku elukohana või kuhu käib tema post vms. Notari lepingus ei oleks enam olnud põhjendatud näidata elukoha aadressiks Tüve kinnistut, kuivõrd see müüdi uuele omanikule ja sellest hetkest ei olnud I.J.l enam õigust suvilas elada ega seda kasutada. Asjaolu, millise eluaseme soetamiseks võetud laenu intresse kaebaja oma maksustatavast tulust

5(16) maha arvab, ei tõenda, et kaebaja peamine elukoht 2011 alguses ei võinud olla Tüve kinnistul asuv eluruum. Kaebaja võttis eluasemelaenu xxxxxxx korteri ostmiseks ning planeeris esialgu sinna elama asuda, kuid muutunud asjaolud ei võimaldanud seda teostada. Asjaolu, et Mõntu- Ventsilis vahelist laevaliini ei kavatsetud 2010 ja 2011 avada, ei olnud kaebajale teada tol ajal ja kaebaja ei saanud liini mitteavamist kuidagi ette näha. Selle teabe hilisem ilmsiks tulek ei tõenda, et kaebaja elukoht ei olnud Tüve kinnistul. Tüve kinnistul elamist kavandades lähtud kaebaja eeldusest, et liin avatakse. Maksuhalduri väide, et kaebaja võis kasutada elukohana Tallinnas xxxxxx korterit, on ekslik ja esitatud esmakordselt maksuotsuses. Samuti ei ole maksuotsuses viidatud ühelegi tõendile, mis seda väidet kinnitaks. Nimetatud korteris on elanud kaebaja lapsed P., K. ja S. J.

11. Jääb arusaamatuks, kuidas sai maksuhaldur teha fotost, milles on toodud suvemaja vaade väljastpoolt, järeldust, et suvemaja ei ole elukohana kasutatud. Prügiveo lepingute puudumine ja mitteesitamine ei tõenda, et kaebaja ei elanud suvemajas enne selle müüki. Prügiveo lepingut ei olnud sõlmitud põhjusel, et suvemaja asus suhteliselt kõrvalises piirkonnas ja majas elas kaebaja üksinda, mistõttu prügi tal ei tekkinud eriti. Selle väikse osa prügist, mis jäi kaebajal endal kohapeal käitlemata, võttis kaebaja suvemajast ära sõites kaasa ja pani mujal konteinerisse.

12. Tüve, Rannapriidu ja Metsapriidu kinnistule ehitamisega seonduvate kuludokumentide puudumisega tuli leida kinnistute soetusmaksumus hindamise teel. Maksuhaldur on hinnanud kinnistute soetusmaksumust liiga madalaks ja jätnud põhjendamatult arvestamata kaebaja poolt esitatud osa tõenditest. Maksuotsuse lk-l 29 tehtud järeldus, et TÜ Haljus poolt 20.11.2006 tehtud makse summas 30 433,40 krooni Leisi Vallavalitsusele ei kuulu I.J.e tehtud kulutuste hulka, kuna ei nähtu, et I.J. oleks TÜ-le Haljus nimetatud ülekande hüvitanud, ei ole õige ja põhjendatud. Maksuhaldur pidanuks tuvastama, kas TÜ Haljus majandusaasta aruandes on kajastatud TÜ Haljus võlgnevus kaebaja ees. Seetõttu tasus TÜ Haljus Leisi Vallavalitsusele kruusa ja transpordi eest, millega seoses vähendas kaebaja ees oma võlga. Kaebaja nõue vähenes selle võrra TÜ Haljuse vastu. Eeltoodud põhjustel tuleb summa 30 433,40 krooni arvestada kaebaja kuluks, mis on tehtud kõnesolevatele kinnistutele.

13. Maksuhaldur on jätnud põhjendamatult arvestamata kinnistute kulude hulka kaebaja poolt OÜ- le Rasteris tasutud 246 495 krooni vahendustasudena ning killustiku ja kruusa eest. Maksuhaldur on asjakohatult sidunud nende kulude tegemise usaldusväärsuse varasema perioodi ja teise kohtuasja asjaoludega. Teises kohtuasjas ei ole kohtuotsus jõustunud, mistõttu ei saa võtta seisukohta teises kohtuasjas esitatud tõendite õiguspärasuse kohta. 20.01.2014 eriarvamusega esitas I.J. maksuhaldurile lisaks OÜ Rasteris orderi nr 103, mille alusel on I. J. väidetavalt tasunud 01.03.2003 OÜ-le Rasteris 93 200 krooni tislerimaterjal eest (Omatalo elamule). Ka seda ei ole maksuhaldur pidanud usaldusväärseks samadel põhjustel. Selline tõendite hindamine ei ole õiguspärane ning nimetatud summa 93 200 krooni tuleb arvestada kaebaja kuluks, mis on tehtud kõnesolevatele kinnistutele. Maksuhaldur on põhjendamatult jätnud arvestamata tõendina kinnistute kulude kohta kaebaja maksed OÜ-le Mamma Mia. Maksuhalduri käsitlus ei ole OÜ-le Mamma Mia tasutud 245 000 krooni dokumentide kohta asjakohane ning sellest ei ole põhjendatud teha järeldusi, et sellist tasumist ei ole toimunud. Ekslik on maksuhalduri seisukoht ja järeldus, et kui 245 000 krooni tasumine OÜ-le Mamma Mia toimus tasaarvestuse korras, siis ei ole tegemist tasumisega kaebaja poolt. Ka tasaarvestuse tegemine on käsitatav tasumisena, kuna selle tulemusena vähenevad vastavas summas poolte nõuded teineteise vastu. Antud juhul võis tasaarvestus olla tehtud ka suulises vormis (lepinguvabaduse põhimõte) ja tasaarvestuseks piisab ühe poole sellekohasest avaldusest (VÕS § 197 lg 1 ja 2 ning § 198). Tasaarvestusega pooltevaheline võlasuhe lõpeb tasaarvestatava summa ulatuses. Maksuotsuse lk 33-34 toodud asjaolude põhjal ei ole võimalik teha järeldust, et I.J. ei ole teinud 245 000 krooni suurust kulutust Mamma Mia OÜ-le ning ei ole teinud tasumisi ka Rasteris OÜ-le. Tegemist on maksuhalduri tõendamata kahtlusega nende kahe äriühingu tegevuse suhtes, mida tõendid ei kinnita. Tõendamata kahtlusega ei saa aga maksu määramist faktiliselt motiveerida.

14. Vastustaja on asunud maksuotsust kohtumenetluses tagant järele põhjendama. Jääb arusaamatuks, kuidas said kinnistule tehtud kulutused olla väidetavalt hinna sees. Maksuhaldur on sead-

6(16) nud põhjendamatult kahtluse alla Eesti Standardiameti dokumentidel toodud andmed. Vastustaja väide, et Järveotsa tee 35b hoone oli kajastatud TÜ Haljus bilansis, on ekslik ja tõendamata nagu ka väide, et kauplusehoone kulud kandis TÜ Haljus. Vastustaja käsitlus kaebaja tulude teenimise kohta USA-s ja Kanadas ei ole asjakohane. Maksuhalduri järeldus nagu ei vajanuks kaebaja ehitustööde jaoks puitmaterjali, kuna maja oli ühekorruseline, on ebaõige, kuna kaebaja hoone oli mansardkorrusega, mille viilkatuse alust osa on kasutatud teise korrusena.

4. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata.

1. Vastustaja on maksumenetluses tuvastanud kogutud teabe ja tõendite pinnalt, et kaebaja jättis Järveotsa tee 35b ja Tüve, Rannapriidu ning Metsapriidu kinnistute võõrandamisel teadlikult tulu deklareerimata ning tasumata, mistõttu kuulub kohaldamisele 5 aastane aegumistähtaeg. Samuti sisalduvad maksuotsuses põhjendused, miks maksuhaldur leiab, et kaebaja on jätnud maksusumma tahtlikult tasumata (maksuotsuse lk 3-35). Asja materjalidest nähtuvalt ei saanud kaebajal olla veendumust selles, et Järveotsa tee 35b võõrandamisest kasu ei teki, sest kaebajal endal puudus arvestus ning tõendid, mis kinnitavad kulude kandmist, milliste mahaarvamise õigus tuleneb vaid juhul, kui on täidetud TuMS §36 lg 2, § 37 lg 1, § 38 lg 1 sätestatud eeldused, mille kohaselt peab olema kulu tehtud maksukohustuslase poolt ning olema seotud otseselt soetatud asjaga, ning kulude tegemine peab olema tõendatav. Deklaratsioonide esitamisel oli kaebaja teadlik, et tal puuduvad vastavad dokumendid.

2. Kaebaja ei ole täitnud maksumenetluse kestel kaasaaitamiskohustust ning tõendamiskoormus ei ole üle läinud vastustajale. Maksumenetluses ei ole võimalik arvestada asjaoludega, mis on teada üksnes kaebajale endale ja mille teadmist ei saa maksuhalduri poolt eeldada. Vastustaja on hinnanud tõendeid kogumis hinnates, kas kaebaja väited saavad olla eluliselt usutavad. Maksuhaldur jääb Järveotsa tee 35b kinnistu müügist saadud kasu ja dokumentide säilitamise kohustuse osas maksuotsuse p-s 2.1 lk 3 toodud seisukoha juurde. Kaebajal on tulenevalt TuMS § 36 lg-st 2 ning MKS § 58 kohustus säilitada dokumente, olenemata asjaolust kas kaebaja vastab raamatupidamise seaduse § 2 lg 2 sätestatud raamatupidamiskohustuslase kriteeriumitele või mitte. Kuigi füüsilisel isikul ei ole kohustust pidada oma tulude ja kulude kohta raamatupidamisarvestust, on tal tuludeklaratsiooni ning selles tulude ja kulude arvestamise näitamise kohustus. Tuludeklaratsioonis ei saa esitada suvalisi andmeid ning füüsiline isik peab maksustamisperioodidel toimunud laekumiste ja väljamaksete kohta talletama teavet, mille alusel saaks maksuhaldur kontrollida deklareeritud andmete õigsust.

3. Juhul, kui kaebaja soovib kinnistu müügihinnast maha arvata soetamisel tehtud kulutusi, on ta kohustatud ka vastavad kuludokumendid säilitama. Vastustaja on tõendite hindamisel lähtunud seadusest, kohtupraktikas ning kaebaja ja kolmandate isikute poolt maksumenetluses esitatud tõenditest, hinnanud neid kogumis ja arvestanud asjaolude elulist usutavust. Maksuotsuse p-s 2.1 lk-l 15 on põhjendatud, miks Järveotsa tee 35b kinnistu võõrandamisel ei ole võimalik viia maksu määramiseks läbi hindamist. Samuti on ka kohtupraktikas asutud seisukohale, et mahaarvamisi saab teha ainult dokumentaalselt tõendatud kulude osas (14.01.2009 otsus haldusasjas nr 3-3- 1-70-08). Ei saa nõustuda kaebajaga, et füüsilise isiku puhul on põhjendatud lähtuda põhimõttest, et füüsilisel isikul on dokumentide säilitamine vajalik vaid maksunõude aegumistähtaja piirides.

4. Põhjus, miks TuMS § 36 lg-s 2 ei ole fikseeritud konkreetset dokumentide säilitamise tähtaega, on eelkõige seotud vara võõrandamisest saadud kasu arvestamisega. TuMS § 36 lg 2 kommentaaridest nähtub, et vara soetusmaksumust tõendavaid dokumente tuleb säilitada kuni vara võõrandamisest kasu deklareerimiseni (ning sealt edasi veel vähemalt kolm aastat maksunõude aegumiseni). Kaebaja jätab tähelepanuta, et MKS § 58 sätestab dokumentide säilitamise kohustuse alampiiri – kohustuse säilitada dokumente vähemalt seitsme aasta jooksul.

5. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et maksuhalduri keeldumine hindamise teel maksukohustuse kindlakstegemisest ei ole põhjendatud ja õige. Järveotsa tee 35b kinnistu puhul ei ole tuvastamist leidnud, et maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud. Kaebaja on esitanud tõendid, mis ei kinnita kulude kandmist tema poolt, vaid kolmandate isikute poolt, mistõttu ei saa MKS § 94 lg 1 alusel viia lä-

7(16) bi hindamist. Maksuotsuses sisalduvad motiivid, miks maksuhaldur ei pidanud võimalikuks maksukohustuse kindlakstegemist hindamise teel.

6. Vastustajal ei ole kohustust tõendada, et kinnistule tegi kulutused kolmas isik. Lisaks ei kinnita ka muud tõendid, et kaebaja on Järveotsa tee 35b kinnistule kulusid teinud. Kinnistu ostumüügilepingust nähtub, et kinnistul ei asunud hooneid. Isegi, kui kaebaja on teinud enne ostulepingu sõlmimist kulutusi, sisaldas ostuhind väidetavaid kulutusi. Eesti Standardiameti 12.01.1999 arvet nr 106661 ei saa pidada usaldusväärseks, sest hoone pindala ei ole kontrollitav, mõõtekava on läbi vaadatud ja kooskõlastatud arve väljastamisest hiljem, puuduvad arve tasumist kinnitavad dokumendid.

Arvelt ei nähtu, et tegemist oleks sularahaarvega, mistõttu ei saa eeldada kaebaja poolt sularahas kulutuste kandmist. 10.01.2002 ehitustööde lepingust 10/20-1 ei nähtu lisaks kaebaja kontaktandmetele muid kontakte, mistõttu ei ole kaebaja 13.01.2014 selgitused eluliselt usutavad, et kaebaja ei viibinud ehitustööde tegemise juures ning tal oli palgatud üks töödejuhataja, kelle ülesanne oli teha jooksvat järelevalvet. Üleandmise-vastuvõtmise akti on allkirjastanud kaebaja, mitte väidetav töödejuhataja. Kaebaja ei suhelnud selgituste kohaselt pärast ehituslepingu sõlmimist SIA-ga MKR Baltija.

Esitatud tõenditest nähtub, et vähemalt neljal korral pidanuks kaebaja ehitusettevõtjaga suhtlema, sest kuidas muidu sai toimuda ehitustööde üleandmine-vastuvõtmine ning sularaha maksmine. Kuna kaebaja ei oska anda teavet faktiliselt teostatud tööde koha ning on arvamusel, et tööd teostasid eesti mehed, siis ei ole eluliselt usutav, et tööd teostas SIA MKR Baltija, kellel puudusid vastavad töötajad, teadmised professionaalsed kogemused, tehnaika ning et Läti äriühing oskab leida Eestist vastavad töömehed. Mõistlik ei ole eeldada, et Eesti töömehed võtavad riski teostada Eestis ehitustöid tundmatu Läti äriühingu all või et Eesti töömehed töötaksid Läti äriühingu all odavamalt, et kaebaja saaks ehitustööd odavamalt kätte.

Kaebaja väidete kohaselt kontorihoone (Keila vallas Meremõisas) kui vallasasi oli ehitisena kajastatud TÜ Haljus bilansis, kuigi paiknes võõral maal, siis tõenditele tuginevalt on usutav ja tõenäoline, et tegelikult Järveotsa tee 35b hoone on kajastatud TÜ Haljus bilansis ning TÜ Haljus on deklareeritud Järveotsa tee 35b kinnistuga seonduvad kuluarved sisendkäibemaksu hulgas. Kaebaja väidete kohaselt sisaldasid ehitustööd ka seadmete ja inventari hinda ehk kaupluse sisustust. Põhjusel, et kaupluse sisustuse puhul on tegemist vallasvaraga ning kauplusehoonet kasutas oma majandustegevuses TÜ Haljus, ei ole usutav kaebaja poolt nimetatud kulude kandmine.

Järveotsa tee 14a krundi maaparandustööde kohta esitatud arve ei saa anda alust kulude mahaarvamiseks, kuna see ei tõenda kulude kandmist kaebaja poolt. Kaebaja väidete kohaselt, arvestades USA-s ja Kanadas viibimise perioodi, teenis I.J. piisavalt suure summa, et teostada ja finantseerida Eestis Järveotsa tee 35b ehitamist. Vastustaja andmebaasidest ei nähtu, et kaebaja oleks esitanud 1990-1991 mitteresidentususe taotluse või deklareerinuks tulud. Tõendeid kogu tulu teenimise kohta, et teostada ja finantseerida Järveotsa 35b ehitamist, kaebaja esitanud ei ole.

Soovituskirjad kinnitavad küll kaebaja Eestist eemalviibimist, kuid ei saa kinnitada selliste tulude olemasolu ja säilimist. Kaebaja selgitas, et 2001. a oli Läti kinnisvaraarenduses väga maas ning lisaks puudusid lätlastel finantsid, et kinnisvaraga tegeleda. Kaebaja kutsuti seetõttu Lätti kinnisvaraarendusega tegelema. Mõistlik on eeldada, et 1990-1992 teenitud finantside arvelt ei ole kaebaja Järveotsa tee 35b ehitamist finantseerinud. Sularaha tšekkidelt perioodi 1996- 1997 kohta ei nähtu kulu seotus Järveotsa tee 35b ehitamisega, kuna kulu on kantud enne kinnisvara soetamist ning on mõistlik eeldada, et ostuhind sisaldas eelnevalt tehtud kulutusi.

7. Kaebaja ei kasutanud vahetult enne müüki Tüve kinnistul paiknevat pooleliolevat suvilat oma elukohana, mistõttu puudub tal õigus maksuvabastuse kohaldamiseks. TuMS § 15 lg 5 p 1 annab isiku elukohale kitsama tõlgenduse kui TsÜS § 14, kuna eeldab isiku mitme elukoha puhul faktiliste asjaolude põhjal isiku tegeliku elukoha kindlakstegemist. Vastasel juhul tekiks isikul sõltumata faktilistest asjaoludes õigus ise otsustada enda maksuvabastuse üle, mis ei saa olla aga maksuvabastuse eesmärgiga kooskõlas. Vastustaja jääb maksumenetluses tõenditele antud hinnangu ja järelduste juurde (maksuotsuse lk 17-23). Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks suvila kasutamine peamise elukohana, näiteks lepinguid teenuste osutajatega ja eluks vajalike kulutuste tegemist väidetavas elukohas. Vastustaja on oma tõendamiskoormuse täitnud, mistõttu on tõendamiskoormus läinud üle kaebajale. Vastustaja on hinnanud M. K. seletusi erapoole-

8(16) tult ja objektiivselt. Mööbli ja muude isiklike esemete äravedu enne müüki ei kinnita, et kaebaja oleks suvilas elanud alaliselt.

8. Tüve, Rannapriidu ja Metsapriidu kinnistute osas on vastustaja tuvastanud õiguspäraselt kinnistute soetusmaksumuse hindamise teel. Ei saa nõustuda kaebajaga, et TÜ Haljus poolt kantud kulu summas 30 433,40 krooni Leisi Vallavalitsusele tuleks lugeda kaebaja kuluks, sest ei ole tõendatud, et kaebajal oleks olnud TÜ Haljus vastu nõue, mis vähenes selle summa tasumisel ning oli seotud kinnistute ostu-müügi tehinguga. Kaebaja suhtes ei kuulu nimetatud kulu mahaarvamisele, kuna on täitmata TuMS § 36 lg 2, § 37 lg 1, § 38 lg 1 sätetest tulenevad tingimused. OÜ Rasteris sularaha kviitung ordereid ei saa pidada usaldusväärseteks tõenditeks. Vastustajal on põhjendatud kahtlus, et nimetatud dokumendid vormistati hiljem põhjusel, et luua tõendid, mis kinnitaksid kaebaja poolt kulude mahaarvamise õigsust. Nähtuvalt 01.10.2001 orderist nr

110 on OÜ Rasteris väidetavalt vahendanud kinnistu ostu kaebajale, kuna kinnistu soetamine oli keeruline ja Rasteris OÜ oli sellel abiks. Ajavahemikul 20.07.2000 kuni 28.11.2007 oli OÜ Rasteris seaduslikuks esindajaks kaebaja ning ainuosanikuks 28.11.2007 kuni 07.12.2010. 28.09.2002 orderi nr 239 osas on vastustaja analoogsel seisukohal. Ei ole tõendatud 17.03.2003 orderiga nr 173 seoses 2003. a kinnistul tööde teostamine. Samuti ei ole usutav 30.03.2003 orderi nr 303 kohaselt saematerjali soetamine. Vastustaja jääb maksuotsuses toodud seisukoha juurde, et OÜ-le Mamma Mia tehtud makseid ei saa arvestada tõendina kinnistutele tehtud kulude kohta. Kaebaja, olles OÜ Mamma Mia ainuke juhatuse liige, osanik, likvideerija ja dokumentide hoidja, ei ole esitanud OÜ Mamma Mia majandusaasta aruandeid alates 2005. a. Kaebaja väidete kohaselt tegeles OÜ Mamma Mia põhiliselt kinnisvara arendamisega Läti Vabariigis. Tulenevalt asjaolust, et kaebajale väidetava teenuse osutamise kohta on arveid esitatud kokku summas

245 000 krooni, kohustus käibemaksukohustuslaseks registreerimiseks alates summas 250 000 krooni, on ebamõistlik, et kinnisvara arendamist summas 5000 krooni, saaks pidada OÜ Mamma Mia põhiliseks majandustegevuseks, mida väidetavalt arendati Lätis. Usutav ei ole ka kaebaja selgitus, et tööd Mamma Mia OÜ-le tellis kaebaja Lätist. Mamma Mia OÜ pangakontodelt ei nähtu selliste tööde eest tasumist Läti äriühingule.

9. Vastustaja ei ole asunud kohtumenetluses maksuotsust täiendavalt põhjendama, kuna on tuginenud samadele tõenditele, mille alusel maksuotsus on tehtud. Vastustaja kohustus ei ole tõendada TÜ Haljus poolt kaupluse ehitamise kulude kandmist, vaid tuvastada, kas kaebaja on esitanud deklaratsioonis õigeid andmeid ja kas puudub alus maksusummade määramiseks. Kaebaja seisukoht, et vastustaja pidanuks tuvastama tegeliku kulutuste tegija, on ekslik, kuna maksumenetluse uurimisprintsiip ei ole sedavõrd laiaulatuslik, et paneks olukorras, kus kaebaja ei ole enda väiteid piisavalt tõendanud, tõendamiskoormuse vastustajale.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kohus lahendab esmalt kaebusega seotud üldküsimused, seejärel käsitleb eraldi Järveotsa teel (I) ja Paaste külas (II) asuvate kinnistute müüki. Lõpuks lahendab kohus kaebuse sisuliselt (III).

6. Maksuotsuse kohaselt on käesolevas asjas vaidluse all kinnisvara võõrandamisest tekkinud tulu maksustamine. Kaebaja müüd Järveotsa tee 35b kinnistu 12.05.2010 ning Leisi vallas Paaste külas asuvad Tüve, Rannapriidu ja Metsapriidu kinnistud 18.05.2011. Kaebaja esitatud deklaratsioonide kohaselt ei ole ta kinnistute müügil kasu teeninud, samuti on ta kasutanud Tüve kinnistut enda elukohana. Maksuotsusega on vastustaja asunud seisukohale, et kaebaja on vara võõrandamisest saanud kasu, mis kuulub tulumaksuga maksustamisele.

Tulumaksuseadus sätestas kinnistute müügi ajal järgmist:

- § 12 lg 1 p 3 - Tulumaksuga maksustatakse residendist füüsilise isiku poolt maksustamisperioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest tuluallikatest saadud tulu, sealhulgas kasu vara võõrandamisest (§ 15).

9(16)

- § 15 lg 1 - Tulumaksuga maksustatakse kasu (§ 37) ükskõik millise võõrandatava ja varaliselt hinnatava eseme, sealhulgas kinnisasja müügist või vahetamisest.

- § 15 lg 5 p 1 - Tulumaksuga ei maksustata kinnisasja võõrandamisest saadud kasu, kui kinnisasja oluliseks osaks on eluruum, mida maksumaksja kuni võõrandamiseni kasutas oma elukohana.

- § 37 lg 1 - Kasu või kahju vara (§ 15 lõige 1) müügist on müüdud vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahe. Maksumaksjal on õigus kasust maha arvata või kahjule juurde liita vara müügi või vahetamisega otseselt seotud dokumentaalselt tõendatud kulud.

- § 38 lg 1 - Soetamismaksumus on kõik maksumaksja poolt vara omandamiseks ning selle parendamiseks ja täiendamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulud, sealhulgas makstud komisjonitasud ja lõivud.

7. Maksuotsuse tabeli 2 (maksuotsuse lk 2) on müüdud vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahe positiivne, s.o kaebaja on saanud vara müügilt kasu. Kaebaja ei ole vaidlustanud kinnistute ostuja müügilepingutest nähtuvat ostuja müügihindu.

Kaebaja leiab, et ta on teinud kinnistutele kulutusi, mis tuleb arvestada soetamismaksumuse hulka, kuid tal puudub vastavate dokumentide säilitamise kohustus ja dokumendid ei ole säilinud.

Kohus nõustub kaebajaga osas, et isikul on kohustus säilitada maksustamise seisukohast tähendust omavaid dokumente vähemalt seitsme aasta jooksul (MKS § 58) ning puudub käesolevas vaidluses kohaldatav erinorm, mis kehtestaks pikemaajalise dokumentide säilitamise kohustuse. Nimetatud norm ei tähenda siiski, et isikul oleks keelatud dokumente kauem säilitada või isik oleks lausa kohustatud 7 aasta möödumisel dokumendid hävitama. TuMS § 37 lg 1 ja § 38 lg 1 sätestavad isikule õiguse ja võimaluse arvata kasust maha või algsele soetusmaksumusele juurde veel muid kulutusi, mis on seadusandja määratud vormis tõendatud. Isik ei ole kohustatud seda võimalust kasutama ning võib maksta tulumaksu ka kogu teenitud kasu pealt tervikuna, algse soetamishinna ja hilisema müügihinna vahe pealt. Seadusandjal on õigus kehtestada, kas ja milliste tõenditega võib isik täiendava maksusoodustuse saamist tõendada ja kummal poolel asub maksukohustuse määramisel tõendamiskoormis. Käesoleval juhul on seadusandja pidanud vajalikuks kehtestada maksukohustuslase poolt dokumentaalsete tõendite esitamise nõude, mis tähendab, et maksukohustuslase enda ütlused ja kinnitused ei ole piisavad ning kulutuste tegemist peab tõendama isik ise, mitte maksuhaldur ei pea tõendama kulutuste puudumist.

TuMS § 37 lg 1 ja § 38 lg 1 sätestavad alates tulumaksuseaduse jõustumisest 01.01.2000 isiku õiguse arvestada vara võõrandamisest saadud kasust maha vara müügi ja parendamisega seotud dokumentaalselt tõendatud kulud. Arvestades seda, et kaebaja soetas Paaste külas asuvad kinnistud alles 2006. aastal ning tegi väidetavalt Järveotsa tee kinnistule kulutusi 2002. aastal, pidi kaebaja oma õigusest kasust dokumentaalsed kulud maha arvata teadma. Asjaolu, et kaebaja võib-olla seadusega ei tutvunud või siis kinnistu müüki ettearvatavaks ei pidanud, ei ole käesolevas asjas oluline. Kaebajal oli võimalik oma tegevus kujundada nii, et omal valikul säilitada kinnistutega seotud kuludokumendid. Kui kaebaja ei ole säilitanud dokumente, mille alusel oleksid parendamiseks tehtud kulud dokumentaalselt tõendavad, ei lähe sellega tõendamiskoormis vastustajale üle, vaid tõendamata kulud tuleb jätta arvesse võtmata.

I

8. Järveotsa 35b kinnistu osas on kaebaja seisukohal, et oli veendunud, et ei saanud maksustamisperioodil maksustatavat tulu, kuna soetamismaksumus, sh parendamiseks ja täiendamiseks tehtud kulutused ületavad müügihinda. Täiendavate kulude kohta on kaebaja esitanud MKR Baltija kolm kassa sissetulekuorderit kogusummas 160 000 USD. Ka on kaebaja esitanud tšekid kulutuste kohta aastatel 1996-1997.

10(16) Maksuhaldur leiab, et kaebaja ei ole teinud kinnistu parendamiseks ja täiendamiseks kulutusi järgmistel põhjustel:

- Kaebaja on andnud vastukäivaid ütluseid kinnistul oleva hoone olemasolu, pindala ja kasutatud projekti osas. Ka Kulutusti nimekiri on pidevalt muutunud.

- Hoone väidetav ehitaja registreeriti vaid 1,5 kuud enne lepingu sõlmimist ja ehitaja tegevusala on seotud toidukaupadega. Ei ole usutav, et kaebaja tellis ehitustööd tundmatult Läti äriühingult.

- Ehituslepingus märgitud hoone hind ei vasta turuhinnale, vaid on tolleaegsest turuhinnast oluliselt suurem.

- Ei ole usutav, et Läti äriühingult töötajate tellimine oli odavam, kuna siis lisandub ka vahendustasu, arvestades, et kaebaja väidete kohaselt kasutati eesti töötajaid.

- Kuigi lepingu kohaselt ehitatakse uus hoone vastavalt arhitekti Puusepp projektile, ei tehtud töid selle projekti alusel ja on selgusetu, mille alusel töö üldse tehti. Projekti eest on tasunud TÜ Haljus.

- Kaebaja ei viibinud enda sõnul ehitustööde juures ega ole avaldanud tööde tegemise kohta täiendavat teavet.

- On tõenäoline, et kaupluse renoveerimise tegelikud kulud kandis TÜ Haljus, mille juhatuse liige kaebaja oli. TÜ Haljus majandusaasta aruannete bilansis kajastuvad summad, mis võivad olla Järveotsa tee 35b ehitamise kulud. TÜ Haljus on tellinud projekti, taotlenud ehitusluba ja kandnud muid kulusid. Kaebaja ei ole nende kulude kandmisest maksuhaldurit teavitanud. Praegune TÜ Haljus juhatuse liige on kaebaja poeg, kelle ütluseid ei saa pidada usaldusväärseks.

- Kaebaja väidab, et finantseeris Järveotsa tee 35b ehitust 1990.-tel välismaal saadud tuludest, kuid tulude suurust ja säilimist sularahas kuni 2002. aastani ei ole tõendatud.

- 1996-1997. aastatel tehtud kulutuste kohta esitatud tšekke ei saa arvestada, sest kinnistu müümise ajaks on see hoone lammutatud.

Maksuhaldur on tuginenud ka kaebaja tahtlusele deklaratsioonides valeandmete esitamisel ning sellele, et eluliselt ei ole usutav, et kaebaja väidetavaid kulutusi kinnistule tegi. Olukorras, kus maksuhaldur on põhjendanud, et kaebaja tegevus maksude tasumisest kõrvalehoidumisel on tahtlik, ei olegi reeglina võimalik leida otseseid tõendeid, nt isiku ütluseid, selle kohta, et isik on teadvalt ja kavatsetult soovinudki valeandmeid esitada ja maksuhaldurit eksitusse viia. Riigikohus on sellistes olukordades korduvalt leidnud, et maksuhaldur peab ära näitama koos asjast nähtuvate tõendite ja asjaoludega, miks on maksuhalduril tekkinud põhjendatud kahtlus, et isiku tegevus on tahtlik, ning selline teguviis on eluliselt usutav (04.06.2013 otsus nr 3-3-1-15-13). Maksuhaldur ei peagi maksukohustuslase tahtliku maksudest kõrvalehoidmise eesmärgil tehtud tegude (sh maksupettuse) korral sellele iseloomuliku konspiratiivsuse tõttu esitama otseseid tõendeid. Seetõttu on ka käesolevas asjas elulise usutavuse kriteeriumile tuginemine lubatav.

9. Kaebaja leiab, et maksuhaldur on jätnud nõuetekohaselt arvestamata kaebaja esitatud tõendid SIA MKR Baltija tööde eest maksmist tõendavad dokumendid ja tuginenud üksnes sellele, et tööde tegemine ei ole eluliselt usutav.

Kohus nimetatud põhjendusega ei nõustu. Maksuhaldur on erinevaid asjaolusid kogumis hinnates piisavalt põhjendanud kahtlust, et tööde tegemine kaebaja väidetud viisil ei ole eluliselt usutav. Kauplusehoone ehitamiseks tehtud kulutuste suhtes on kaebaja esitanud sularahaorderid, ehituslepingu (kd II tl 73) ja tööde üleandmise ja vastuvõtmise akti (kd II tl 152-153). Maksuhaldur on aga ammendavalt selgitanud maksuotsuse lk 4-15, miks neid tõendeid ei saa kõiki asjaolusid arvestades pidada usaldusväärseks ning kohus nõustub nende põhjendustega (vt kokkuvõte kohtuotsuse punktis 8). Juba ainuüksi asjaoludest, et kaebaja tellis töid tundmatult ja ehitustegevusega mittetegelevalt Läti firmalt, kaebaja ei avaldanud andmeid, mis võimaldaks töötanud isikuid tuvastada, ei ole selgelt tuvastatav, kas ja millist projekti ehitustöödel üldse kasutati ning ei ole tõendatud, et väidetavalt tasutud sularaha üldse olemas on, muudavad kaebaja vastupidised selgitused eluliselt mitteusutavaks. Sellisel määral vastuoluliste ja väheusutavate asjaolude kokkulangemine ühe tehingu raames

11(16) muudab eluliselt mitteusutavaks, et tegelikult toimusid tehingud kaebaja kirjeldatud viisil. Ka siis kui pidada võimalikuks, et Läti ehitusfirma oli märkinud registrisse tegevusalad, mis ehitusega ei seondu, ei kõrvalda see muid vastuolusid, sh mis seonduvad ettevõtte lühiajalise registreerimisega kui ka sellega, et lisaks lepingule ja aktile puuduvad tööde tegelike tegemise kohta muud dokumendid, sh töötajate andmed. Olukorras, kus tööde ja kulutuste tegemise kohta on tõenditeks üksnes leping, akt ja sularaha, kuid ei ole eluliselt usutavalt tõendatud tööde tegemine, tööde aluseks oleva projekti soetamine ega ka makstud sularaha olemasolu, on maksuhaldur õigustatult jätnud sularahaordenid kõrvale. TuMS § 38 lg 1 säte ei tähenda seda, et maksuhaldur ei võiks isiku esitatud dokumentaalseid tõendeid teiste asjaolude avaldudes kõrvale jätta ega nende õigsuses kahelda.

10. Eeltoodust tulenevalt ei pidanud maksuhaldur ka põhjendama, kui palju oleks samade tööde tellimine Eestist maksnud. Kaebaja väitel kasutas ta Läti firmat, kuna see oli odavam. Samas on kaebaja kinnitanud, et töötasid eesti mehed. Neist väidetest koosmõjus tuleneb, et teenuse väidetav odavus ei tulnud odavama tööjõu kasutamisest ning õige on ka maksuhalduri järeldus, et sellisel juhul pidid kaasnema suuremad vahenduskulud, kui Läti firma pidi Eesti kliendile vahendama Eestis töötavaid töölisi. Kaebaja ei ole ka täitnud kaasaaitamiskohustust ega ole maksuhaldurile avaldanud andmeid objektil töötanud isikutel kohta. Sellega on kaebaja takistanud vastustajal uurimiskohustuse täitmist.

Kuna hoone ehitamine iseenesest ei ole vaidluse all, on maksuhaldur maksuotsuse lk-del 7-11 põhjendanud, miks ta leiab, et tõenäoliselt kandis hoone renoveerimisega seotud kulutused TÜ Haljus. Kaebaja väited, et Järveotsa tee 35b ehitusprojekti TÜ Haljus ei tellinud ja TÜ selle eest ei tasunud, on maksuotsusega ümber lükatud (lk 6) ja kohus neid põhjendusi ei korda. Ka on maksuotsuse lkdel 8-9 piisavalt põhjalikult motiveeritud, miks ei saa TÜ Haljus bilansis nähtuvat lõpetamata ehitusena käsitleda üksnes 1996. aasta kontorihoonet või Järveotsa tee 16a ja 16b ehitustöid. Sealjuures kasutas TÜ Haljus Järveotsa tee 35b hoonet oma äritegevuseks, mistõttu võib selle ehituskulude ja muude sarnaste kulutuste kajastamine maksuarvestuses ja bilansis olla põhjendatud. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et TÜ Haljus kulutused Järveotsa tee 35b hoonele oleks kaebaja TÜ-le hüvitanud. Kuigi kaebaja leiab, et maksuhalduri käsitletud asjaolud kogumis ei tõenda seda, et kaebaja neid kulutusi ei teinud, on kohtu hinnangul maksuhaldur oma seisukohta ammendavalt põhjendanud ning seega on kaebajale läinud üle tõendamiskoormis tõendamaks, et maksusumma on määratud valesti.

11. Kaebaja leiab samuti, et maksuhaldur on jätnud õigusvastaselt maksusumma hindamise teel määramata. Hindamise teel maksusumma määramist Järveotsa 35b kinnistu osas on käsitletud maksuotsuse lk 15. Kohus nõustub maksuotsuses toodud seisukohaga, et hindamine ei ole võimalik, kui puuduvad tõendid selle kohta, et kaebaja vastavaid kulutusi tegi. Vaidluse all ei ole küll hoone renoveerimine, milleks eelduslikult pidi keegi kulutusi tegema, kuid puuduvad tõendid, mille alusel oleks võimalik kulutuste tegemine omistada kaebajale. Sellises olukorras ei saa kulutuste tegemist kaebajale ka hindamise teel omistada.

TuMS § 37 lg 1 ja § 38 lg 1 seovad kulutuste mahaarvamise võimaluse dokumentaalselt tõendatud kuludega, mistõttu on maksuhalduri võimalus määrata maksusumma hindamise teel seadusandja poolt piiratud. Hindamise teel võiks sellisel juhul olla võimalik, kui nõude olemasolu ja kaebaja poolt tasumise kohta on piisavalt dokumentaalseid tõendeid. Käesoleval juhul puuduvad aga tõendid, mis võimaldaksid kulutuste kandmise ka hindamise teel kaebajale omistada.

12. Kaebaja leiab, et Järveotsa 35b osas on maksusumma määramise tähtaeg möödunud. Maksuotsuse lk 15 on maksuhaldur aegumist analüüsinud ja leidnud, et kaebaja deklareeris teadlikult Järveotsa tee 35b kinnistu müüki ebaõige soetusmaksumusega.

12(16) Kohus nõustub maksuhalduri seisukohaga. Maksuotsuse tegemise ajal sätestas MKS § 98 lg 1, et maksusumma tahtliku tasumata jätmise korral on maksusumma määramise aegumistähtaeg viis aastat maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. 2010. aasta müügitehingult tulu deklareerimise tähtaeg lõppes 31.03.2011 (TuMS § 44 lg 1). Seega ei olnud maksude tahtlikult tasumata jätmise korral maksusumma määramine 03.06.2014 maksuotsuse tegemise ajaks möödunud.

Kohus nõustub maksuhalduriga, et olukorras, kus kaebaja ise on selgitanud, et tal puuduvad kulutusi tõendavad dokumendid ja/või ka selliste dokumentide säilitamise kohustus, ei saanud tal tekkida veendumus maksustatava tulu puudumise kohta. Tahtluse sisustamisel tuleb kohtupraktika kohaselt lähtuda VÕS § 104 lg-st 5, mille kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine. Isiku tahtlus ei pea olema suunatud sellele, et tagajärg oleks õigusvastane, vaid et selline tagajärg saabuks. Tahtluse esinemise kohta on harva võimalik leida otseseid kirjalikke või isikute ütlustel põhinevaid tõendeid ning seetõttu tuleb tahtluse hindamisel lähtuda enamasti tõendite kogumist ning elulise usutavuse kriteeriumist.

Füüsilisel isikul on kohustus esitada tuludeklaratsioonis õiged ja täielikud andmed. Seega ka suvaliste ja kontrollimata andmete esitamine on tahtlik tegevus. Kaebaja ei ole kohtumenetluses näidanud, et ta ei saanud aru, mis võib olla kontrollimata andmete esitamise tagajärg või tal oli mõistlik põhjus arvata, et esitatud andmed on õiged. Selliseid asjaolusid ei ole ka muudest kohtumenetluses esitatud tõenditest kogumis võimalik tuvastada. Ei ole alust väita, et kaebaja arvas üksnes hooletusest, et ta ei ole saanud Järveotsa 35b võõrandamisest kasu saanud. Maksuhaldur koostas kaebajale kontrollakti Järveotsa tee 35b kinnistu osas maksu määramise kohta juba 23.01.2013 (kd V tl 13), kust nähtub, et selle kinnistu osas ei ole kaebaja esitanud selliseid kulutusi tõendavaid dokumente, mille kohaselt ületaks soetamismaksumus müügihinna. Vastusena kontrollaktis oma 07.03.2013 eriarvamuses (kd IX tl 166 jj) ei viita kaebaja ühelegi konkreetsele kuludokumendile ega ka isikule, kellega seonduvalt on kaebaja kulutusi teinud. Sellest eriarvamusest ei nähtu, et kaebajal oleks olnud kindel teadmine, millises summas ja millise teenuste või kaupadega seonduvalt on ta Järveotsa tee 35b kinnistule kulutusi teinud. Arvestades, et Järveotsa tee 35b kinnistu suhtes Läti firma poolt tööde tegemine ja selle eest tasumine on tõendamata ning sealjuures on kaebaja keeldunud täitmast kaasaaitamiskohustust, et maksuhalduril oleks võimalik täiendavalt kontrollida, kes töid tegid, kinnitab see, et kaebaja poolt valeandmete deklareerimine on teadlik ja tahtlik tegevus. Maksuhaldur on oma 11.08.2014 vastuses kohtule (kd II tl 3-4) kirjeldanud kaebaja käitumist maksumenetluses, kust nähtub, et maksuhaldur on pidanud kaebajalt teabe saamiseks seda korduvalt kaebajalt nõudma (vt ka maksuhalduri erinevad korraldused ja küsimused II tl 76-109). Ka kaebaja selline käitumine maksumenetluses, valikuliselt tõendite esitamine ja seletuste andmine ning vastuolulised väited ei veena kohut, et tegemist oli üksnes hooletusega andmete esitamisel.

II

13. TuMS § 15 lg 5 p-st 1 tuleneb, et tulumaksuga ei maksustata kinnisasja võõrandamisest saadud kasu, kui kinnisasja oluliseks osaks või korteriomandi või -hoonestusõiguse esemeks on eluruum, mida maksumaksja kuni võõrandamiseni kasutas oma elukohana. TuMS § 15 lg 5 p 1 mõistes võib olla isikul olla küll mitu alalist või peamist elukohta, kuid sellest sättest tuleneva maksuvabastuse kohaldamise põhiliseks eelduseks on asjaolu, et isik kasutas nimetatud kinnisasja reaalselt oma elukohana enne selle võõrandamist. Juhul, kui maksumaksjal on küll soov eluruumi oma peamise elukohana kasutada, kuid esinevad seda takistavad asjaolud ning tegelikkuses ei ole olnud isikul võimalik eluruumi kuni võõrandamiseni oma elukohana kasutada, ei kuulu TuMS § 15 lg 5 p-st 1 tulenev maksuvabastus kohaldamisele (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-09-2707; Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-09-509 ja Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3- 3-1-2-09).

13(16) Käesoleval juhul ei saa kaebaja enda väidetest ja ka vaidemenetluses esitatud dokumentidest ning muudest asjaoludest teha järeldust, et kaebaja elas reaalselt Tüve kinnistul ning määratles seda ka oma peamise ja püsiva elukohana enne kinnistu müüki. Maksuhaldur on nimetatud asjaolu põhjendamisel tuginenud järgmistele asjaoludele:

- Tõenäoliselt oli kaebajal võimalik kasutada elukohana korterit aadressil xxxxxxx, mis oli kaebaja omandis 2008-2012 aastal, kuna kaebaja arvelduskontolt nähtuvad tasumised korteriühistule.

- Kuna kaebaja viibis 2011. aastal pidevalt Valgevenes ja Lätis, ei ole oluliselt usutav, et kaebaja eelistas Eestis viibida pooleliolevas suvilas (märgitud müügilepingus), mitte Tallinnas korteris, mis asub logistiliselt paremas kohas.

- Mõntu(Saaremaa)-Ventspilsi laevaliiklust ei avatud alates 2009. aastast, mistõttu ei ole usutav, et kaebaja jaoks oli 2010. aastal Saaremaal elamine hea asukoha tõttu põhjendatud.

- Kaebaja on deklareerinud tasutud eluaseme intresse 2011. aastal kinnistu aadressiga xxxxx osas.

- 2010. aastal deklareeris kaebaja eluaseme intressidena Rotermanni korteri osas makstud intresse.

- 2010. aasta deklaratsioonis on kaebaja oma elukohana märkinud Meremõisa, Keila vald ja 2011. aasta deklaratsioonis aadressi Soomes. 18.05.2011 sõlmitud kinnistute müügilepingus on kaebaja aadressiks xxxxxxx.

- Ei ole välistatud, et kaebaja kasutas Tüve kinnistul asuvat suvilat suvitamiseks või käis seal ehitustöid tegemas.

- Kaebaja pangakonto väljavõttelt ei nähtu, et kaebaja oleks 2007-2011. aastatel Saaremal tasunud kaupade või teenuste eest või võtnud välja sularaha, samas kui kaebaja pangakaartidega on tehtud igapäevaselt ostusid Tallinnas. Ka ei nähtu pangakonto väljavõttelt tasumisi praamisõidu eest.

- Kaebaja ei ole registreerinud enda elukohta Saaremaal, et kasutada püsielaniku soodustust praamipileti soetamisel.

- Kaebaja pangakontolt nähtuvad ülekanded ja kaardimaksed Tallinna spordiklubis.

- Naaber A. R. ei ole kaebajat suvilas alates 2008. aastast näinud.

- M. K. ütlused ei kinnita seda, et kaebaja kasutas suvilat alalise elukohana.

- Suvila elektritarve on arvestatud prognoositava elektri tarbimise kogusest lähtuvalt ja kaebaja ei ole näite teatanud. Eesti Energia arve kohaselt on kaebaja postiaadressiks xxxxxxxx

- Kaebaja esitatud fotode alusel on suvila ka 2012. aastas pooleli. Äärmisel vajadusel võiks seal elada, kuid suvila ümbrust arvestades seal elatud ei ole.

- Kaebaja ei ole esitanud prügi äraveo lepinguid.

14. Kaebuses on kaebaja esitanud suvilas elamise kohta samad vastuväited, millele maksuhaldur on juba maksuotsuse lk-del 17-23 iga käsitletava asjaolu juures sisuliselt vastanud. Kohus nõustub maksuotsuses toodud seisukohtadega ega korda neid HKMS § 165 lg 2 alusel.

Kohus leiab, et üldistatuna ei ole maksuotsuses leitud, et suvilas ei oleks võimalik üldse (ajutiselt) ööbida. Samuti on maksuhaldur möönnud, et on võimalik, et kaebaja kasutas suvilat suvituskohana või tegi seal mingil ajal ehitustöid. Ka on võimalik, et kaebajal oli soov kunagi kinnistule elama asuda. Nimetatud asjaolud ei võimalda käsitleda suvituskohta kaebaja elukohana kinnistu võõrandamise ajal. Seetõttu ei pidanud maksuhaldur tuvastama, et suvila oli muu isiku kasutuses, kuna suvila võib olla ka kasutamata või üksnes suvituskoht, mitte alaline elukoht.

Kohus möönab, et mõningad asjaolud üksikuna ei võimalda tõsikindlalt väita, et kaebaja Tüve kinnistut oma elukohana ei kasutanud. Näiteks on võimalik elada ka pooleliolevas ehitises, kui see ei ole veel valmis ja viimistletud. Samuti on põhjendatud kaebaja väide, et notari juures sõlmitud lepingus näitab isik tavapäraselt kinnistu müügil mõnda muud elukohta kui müüdava objekti oma.

15. Kohus leiab aga, et ülejäänud tõendid kogumis tõendavad seda, et kaebaja ei kasutanud Tüve kinnistut oma elukohana. Eluliselt ei ole usutav, et kaebaja elukohaks oli Tüve kinnistu, kui kaebaja ei ole seda üheski dokumendis enda elukohana kajastanud, sh teenusepakkujatega sõlmitud lepingu-

14(16) tes, tuludeklaratsioonis või rahvastikuregistris (kd IX tl 42). Kaebaja on ise avaldanud elukohalt intresse deklareerides, et tema elukohaks on Jalaka kinnistu Harku vallas või korter Rotermanni tänaval. Olukorras, kus isik kasutab igapäevaselt kaardimakseid teenuste ja kaupade eest tasumisel, ei ole eluliselt usutav, et nimelt oma tegeliku elukoha lähistel kaebaja kordagi kaardimakset ei kasuta, vaid arveldab üksnes sularahas. Ka ei nähtu, et kaebaja ei ole tasunud ülekannete või kaardiga praamisõidu eest ega ole soovinud enda registreerimist püsielanikuna. Isegi olukorras, kus isik viibib tihti välislähetustel, on tavapärane, et isik soovib siduda end oma püsiva elukohaga ja saada sellega seonduvaid soodustusi, samuti seda, et tema post saabuks nimelt tema elukoha aadressile ehk kohta, kus isik välislähetuste väliselt kõige sagedamini viibib. Kohus nõustub maksuhalduriga ka osas, et ei ole eluliselt usutav, et kui kaebajale selgus, et tal on välislähetuste tõttu vaja viibida tihti Eestist eemal, kuid Mõntu laevaliini ei avata juba 2009. aastal, jätkas kaebaja siiski logistiliselt ebamugavat viisi välislähetustel käimisel. Kohus arvestab seda asjaolu koostoimes teiste vastustaja tõenditega, millest ei nähtu kaebaja soov käsitleda seda kohta enda elukohana. Nähtuvalt kaebaja poolt erinevatele isikutele esitatud aadressidest, oli kaebajal sel ajal mitu kinnistut Harjumaal, sh Tallinnas, mille suhtes selliseid logistilisi ebamugavusi ei kaasnenud ja mille lähistel on teinud kaebaja pidevalt mitmeid kaardimakseid, sh osalenud spordiklubi tegevuses.

M. K. ega A. R. ütlused ei lükka maksuhalduri järeldusi ümber ega kinnita, et kaebaja tegelikuks elukohaks oli Tüve kinnistu. A. R. ütluste kohaselt (kd V tl 27) võis suvila kasutamine aastaringselt olla võimalik ja A. R. teda pärast 2008. aastat suvilas ei näinud. M. K. selgitused (kd V tl 156) samuti kinnitavad üksnes suvila elamiskõlbulikkust, aga mitte seda, et kaebaja selles suvilas püsivalt elas. Viimast kinnitab ka see, et M. R. ei käinud kinnistul enne ostu, vaid paar aastat varem ega saanud seega anda ütlusi selle kohta, kas kaebaja seal vahetult enne elas. Seega A. R. ega M. K. seisukohad ei kinnita kaebaja versiooni ega lükka ümber vastustaja muude tõendite alusel tehtud järeldusi.

16. Kuna Tüve kinnistu kasutamine kaebaja elukohana ei leidnud tõendamist, kontrollis maksuhaldur, mis oli Paaste küla kolme kinnistu soetamismaksumus. Maksuhaldur tuvastas, et kaebaja on teinud kinnistutele arvete alusel kulutusi 555 019 krooni ulatuses (maksuotsuse lk 27, tabel 4) ja hindamise teel tuvastatult kulutusi summas 399 913,70 krooni (maksuotsuse lk 29, tabel 5).

Maksuhaldur on jätnud arvestamata järgmised maksed:

- TÜ Haljus 20.11.2006 tehtud makse Leisi vallavalitsusele, kuna ei nähtu, et kaebaja oleks selle kulutusi hüvitanud.

- Viis OÜ Rasteris sissetulekuorderit, kuna varem on kaebaja algse maksumenetluse raames esitanud Rasteris OÜ kulude osas valeinformatsiooni. Teenuste kohta ei ole ühtegi arvet esitatud. Kaebaja on Rasteris OÜ tehtud töö ise ära teinud ja maksuhaldur ei pea usutavaks, et kaebaja oleks maksnud raha äriühingusse töö eest, mille ta ise ära tegi. Ei ole usutav, et Rasteris OÜ vahendas Saaremaale saematerjali ja killustikku ajal, kui maja ei olnud veel soetatud.

- Viis OÜ Mamma Mia sissetulekuorderit, kuna kaebaja väidete kohaselt on ta nõuded hoopis tasaarveldanud. Tasaarvelduse kohta dokument puudub. Äriühingu taust ei ole usaldusväärne ja kaebaja keeldus äriühinguga seotud korraldusi täitmast. Mamma Mia OÜ-d mainis kaebaja alles üks aasta pärast kontrolli algust. Tööde kohta ei ole esitatud arveid ega vastuvõtmise akte. Orderid on koostatud nii, et äriühingul ei teki käibemaksukohustuslasena registreerimise kohustust. Ei ole tõendatud, et Läti äriühingule oleks tasutud.

17. Kaebaja leiab, et maksuhaldur oleks pidanud tuvastama, kas TÜ Haljus majandusaasta aruandes on kajastatud TÜ Haljus võlgnevus kaebaja ees. Kaebaja on vastava väite esitanud alles kohtumenetluses. Juba kontrollaktis (kd I tl 115) leidis maksuhaldur, et TÜ Haljuse kulude hüvitamist kaebaja poolt ei nähtu dokumentidest. Kaebaja ei ole sellele väitele eriarvamuses vastanud (kd I tl 45 ja 71-73). Kuna TÜ Haljus ja kaebaja vahelised suhted, sh kaebaja poolt TÜ-le antud laenud on kaebaja mõjupiirkonnas, oleks vastava teabe pidanud esitama maksuhaldurile eelkõige kaebaja ise. Seda

15(16) teavet esitamata jättes on kaebaja vähemalt raskest hooletusest jätnud kasutamata võimaluse õigeaegselt maksukohustuse vähendamiseks (MKS § 102 lg 1 p 2 ja § 150 lg 1) ning neid väiteid ei saa kohus enam kohtumenetluses arvestada.

Ka kohtumenetluses ei ole kaebaja selgelt selgitanud, millises majandusaasta aruandes vastavad andmed avalduvad ja kuidas maksuhaldur oleks pidanud võla vähenemise tuvastama. Arvestades seda, et maksuhaldur ei pidanudki teadma, kas ja kuidas on TÜ Haljus ja kaebaja vahel kulude kandmine korraldatud, pidi vastava asjaolu välja tooma eelkõige kaebaja ise. Nähtuvalt TuMS § 38 lg 1 sõnastusest saab soetamismaksumuse arvestamise puhul võtta arvesse üksnes maksumaksja, mitte aga mõne teise isiku poolt võõrandatud vara parendamiseks tehtud kulutusi (vt ka Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-51-12 p 13 teine lõige). Seejuures on soetusmaksumuse tõendamiskohustus pandud maksumaksjale. Seega ei saa arvestada kinnistu soetamismaksumusse kulusid, mille kandmist kaebaja poolt kaebaja tõendanud ei ole.

18. OÜ Rasteris 01.10.2001 orderi ja 28.09.2002 orderi sisuks on kinnistu ostu vahendamine ja detailplaneeringu vahendamine. Äriregistri andmetel oli kaebaja sel ajal nii OÜ Rasteris juhatuse liige kui ka ainuosanik. Äriregistri andmetel oli neil aastatel äriühingul üks töötaja, kelleks sama aastate majandusaasta aruannete kohaselt oli kaebaja. Sellest tuleneb, et kaebaja tegi ise OÜ Rasteris nime all tööd, mille kaebaja siis väidetavalt eraisikuna omandas. Sama on ka kaebaja oma ütlustes kinnitanud (kd VIII tl 169). Maksuhaldur on õigustatult seadnud sellise tehingu olemasolu kahtluse alla, kuna selle tehingu tõendamiseks on esitatud üksnes sularahaarve ning puuduvad andmed lepingu, arve või sularaha tasumise kohta. Samuti ei ole usaldusväärselt tuvastada sellise tehingu tegemist, kus isik teeb suulise tehingu iseendaga, olles ühe poole esindaja, sest isikul on võimalik sellise lepingu olemust tagantjärele oma tahte ja vajaduste järgi sisustada. Muuhulas on need orderid esitatud alles 16.12.2013 eriarvamuses (kd I tl 45 p 2.2) ning varem ei ole kaebaja selliste kulutuste olemasolule tuginenud. Koosmõjus sellega, et nende orderite andmine on ainuisikuliselt kaebaja kontrolli all, vähendab nende dokumentide olemasolu ilmnemine nii hilja maksumenetluses tõendite usaldusväärsust. Kaebaja ei ole selliste tõendite olemasolule varem tuginenud, kuigi oleks pidanud isikuliku seose tõttu selliste dokumentide olemasolule oluliselt varem viitama.

Kohus nõustub maksuhalduriga ka osas, et kaebaja ja OÜ Rasteris vahel toimunud tehingute usaldusväärsuse hindamisel saab maksuhaldur tugineda ka varasemates maksuotsustes tuvastatule. Maksuotsuse sissejuhatusest nähtub, et maksuhaldur kontrollis algselt kaebaja kinnisvara võõrandamise tehinguid aastatel 2007-2008 ja tegi 26.06.2013 perioodil 2007-2008 võõrandatud kinnistute osas sama maksumenetluse raames osaliselt maksumenetlust lõpetava maksuotsuse nr 12.2-3/6894-

34. Selle maksuotsuse tühistamiseks esitas kaebaja kaebuse haldusasjas nr 3-13-1611, mis on halduskohtus ja ringkonnakohtus jäetud rahuldamata. Kaebaja on esitanud kassatsioonkaebuse, mille menetlusse võtmist ei ole Riigikohus käesolevas asjas kohtuotsuse tegemise ajaks otsustanud. Maksuhaldur on ühe maksumenetluse raames kogunud kaebaja tehingute kohta dokumente ning pidanud OÜ Rasteris kohta esitatud dokumente 2007-2008 aasta kohta ebausaldusväärseks. Maksuhalduri järelduse õigsuse hindamiseks ei pea olema varasema maksuotsuse osas kohtumenetlus lõppenud, vaid maksuhaldur võib tugineda ka samas maksumenetluses teises maksuotsuses kajastatule. Kaebaja varasem käitumine, esitades kinnisvara võõrandamise tehingute kohta ebausaldusväärseid dokumente, vähendab oluliselt ka sama äriühingu väljastatud dokumentide usaldusväärsust käesolevas maksuasjas. Maksuhaldur ei saa kaebaja varasemat tegevusmustrit kõrvale jätta, kui ei ole esitatud seda oluliselt ümber lükkavaid tõendeid. Kohtule ei nähtu käesolevas asjas, et selliseid tõendeid, mis käesolevas asjas OÜ Rasteris sularahaorderite usaldusväärsust täiendavalt kinnitaks, esitatud oleks.

Rasteris OÜ sularahaorderid kaupade soetamise kohta on samuti maksuhaldur jätnud usaldusväärsuse puudumise tõttu arvestamata. Kohus märgib, et kaupade soetamise kohta on ainsa tõendina esitatud sularahaorderid ning puuduvad igasugused muud dokumendid, mis kulutuste tegemist kin-

16(16) nitaksid. Samas on kaebaja muude isikute tehtud kulutuste kohta, mida maksuhaldur on pidanud võimalikuks arvestada, esitada ka muid dokumente. Maksuhaldur on piisavalt põhjendanud, miks kaebaja varasemate ütluste, Rasteris OÜ tegevusvaldkonda ja sularahas tasumise tõendamatust, ei ole tehingute tegemine üksnes orderite alusel piisavalt dokumentaalselt tõendatud. Kaebaja ei ole maksuega kohtumenetluses maksuhalduri järeldusi ümber lükanud.

19. Maksuhaldur on ära näidanud, miks ei saa pidada Mamma Mia OÜ dokumentide alusel kulude tegemist dokumentaalselt tõendatuks. Kohtu hinnangul on maksuhalduri põhjendused asjakohased ja piisavad ning seega on läinud tõendamiskoormus üle kaebajale.

Kaebaja on seisukohal, et kaebaja on Mamma Mia OÜ-le tasunud tasaarvestuse korras, millega maksuotsuses ei ole nõustutud. Kohus jagab maksuhalduri seisukohta. Mamma Mia OÜ äriregistri andmetest nähtub, et äriühingu ainukeseks juhatuse liikmeks ja ainuosanikuks on kaebaja. Seega sarnaselt OÜ-ga Rasteris tehtud tehingutele on käesoleval juhul samuti kaebaja teinud enda sõnade kohaselt tehingu suuliselt tehingu iseendaga. Kuna sellise tehingu olemasolu ja sisu on kaebajal võimalik tagantjärele oma tahte ja vajaduste järgi sisustada, ei saa üksnes kaebaja kinnitust tasaarvestuse toimumise kohta pidada usaldusväärseks kinnituseks. TuMS § 38 lg 1 kohaselt on soetusmaksumuses arvestatavad üksnes dokumentaalselt tõendatud kulutused. Tasaarvestuse tegemine ei ole dokumentaalselt tõendatud. Ka on tasaarvestuse tegemine vastuolus sellega, et maksuhaldurile on esitatud sularahaorder, mis peaks olema seotud sularahas tasumise, mitte kaebaja väidete kohaselt mingi töö vastustasuna tegemisega. Olukorras, kus ühelt poolt kaebaja eitab sularahaordenite alusel sularahas tasumist, teisalt ei ole ka tasaarvestus sisuliselt ühegi dokumentaalse tõendiga tõendatud, ei saa kinnistu parendamiseks kulutuste tegemist lugeda dokumentaalselt tõendatuks.

III

20. Kokkuvõttes leiab kohus, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Vaidlustatud maksuotsus on õiguspärane ja selles on vaidlusaluseid asjaolusid ammendavalt põhjendatud. Kaebaja ei ole maksuhalduri järeldusi omapoolsete selgituste ega tõenditega ümber lükanud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna vastustaja ei ole kulude väljamõistmist taotlenud, jäävad poolte menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin