2-10-51874/86 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Marget Henriksen

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.01.2014.a, Tallinnas

Tsiviilasja number

Tsiviilasja hind

2-10-51874

39,71 eurot

Tsiviilasi

XXXhagi

XXXOÜ

vastu

tüüptingimuste

tühisuse

tuvastamise ja 39,71 euro nõudes

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: XXX(isikukood XXX; elukoht: XXX)

Hageja lepinguline esindaja: Jelena XXX (OÜ Flagman

Grupp, XXX, 13517 Tallinn, e-post: info@flagman.ee)

Kostja: XXXOÜ (registrikood XXX; asukoht: XXX)

Kostja lepingulised esindajad: vandeadvokaat Arne Ots ja

advokaat

Kerstin

Linnart

(Raidla

Lejins

Norcous

Advokaadibüroo OÜ, Roosikrantsi 2, 10119 Tallinn, e-post:

arne.ots@rln.ee; kerstin.linnart@rln.ee)

Kohtuistungi toimumise aeg

15.12.2014

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Jätta rahuldamata XXX hagi XXXOÜ vastu XXXOÜ 17.03.2009 kehtestatud

maagaasi võrguteenuse osutamise lepingu tüüptingimuste p 4.7. tühisuse

tuvastamiseks.

3. Mõista XXXOÜ-lt välja XXX kasuks XXX ajavahemikus 2008.a. september

(2008.a. augusti eest) kuni 2014.a. september (2014.a. augustini) alusetult saadud

võrguteenuse tasu summas 39,71 eurot.

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult teatavaks tegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Menetlusabi taotluse esitamine ei

pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse

koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Menetluse käik

XXXesitas 20. oktoobril 2010 Harju Maakohtule hagi XXXOÜ vastu kostja tüüpintingimuste

punkt 4.7 tühisuse tuvastamise ja ebaseaduslikult võetud raha tarbitud maagaasi eest 2008.a.

septembrist kuni 2012. novembrini summas 26,17 eurot tagastamiseks. Harju Maakohus jättis

oma 22. veebruari 2013 otsusega hagi täielikult rahuldamata. Maakohtu otsuse kohaselt on

tõendatud, et kostja on sõlminud hagejaga võrguteenuse osutamise lepingu. Kuna

võrguteenuse tüüptingimused on olnud avalikustatud kostja veebilehel ja on olnud hagejale

kättesaadav, on hagejal olnud võimalus selle sisust teada saada. Seega on tüüptingimused

saanud hagejaga sõlmitud võrguteenuse lepingu osaks. Konkurentsiamet kooskõlastas kostja

tüüptingimused 20. veebruari 2008. a, 27. märtsi 2008. a ja 12. märtsi 2009. a otsustega.

Viimasest otsusest nähtub, et MTT p 4.7 kooskõlastamisel asus konkurentsiamet seisukohale,

et selles esitatud valem on põhjendatud. Konkurentsiamet leidis, et MTT p 4.7 ei piira

tarbijate lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et küsitav oleks lepingu

eesmärgi saavutamine ning, et võrguettevõtja ja tarbija õigused ja kohustused on tasakaalus

ning võimaldavad mõlemal poolel realiseerida nii seadusest kui ka lepingust tulenevaid õigusi

ja kohustusi. Maakohus järeldas, et tüüptingimuste p 4.7 ei ole vastuolus heade kommete ega

seadusega ega kahjusta hagejat ebamõistlikult. Maakohus leidis, et kuna ainult arvutusliku

korrektsiooni kasutamine tagab õige tulemuse saamise selle kohta, kui suures koguses

maagaasi on tarbijale vahendatud, tuleneb sellise korrektsiooni teostamise nõue lisaks

lepingule ka seadusest. XXX esitas Harju Maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule. Tallinna Ringkonnakohus jättis oma 20. septembri 2013 otsusega

maakohtu

otsuse

muutmata

ning

apellatsioonkaebuse

rahuldamata.

XXX

esitas

kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu 20. septembri 2013 otsuse peale.

Riigikohtu 07. aprilli 2014 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-12-14 tühistati tsiviilasjas nr 2-10-

51874 tehtud Harju Maakohtu 22.veebruari 2013.a. otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

20.septembri 2013.a. otsus osas, millega jäeti rahuldamata XXX haginõuded ja saadeti asi

tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Riigikohus ei nõustunud alama

astme kohtutega selles, et hagejale edastatava maagaasi mõõtmiseks mõõturi andmete

korrektsiooni nõue oleks tulenenud seadusest. Riigikohus leidis, et andmete korrektsiooni

aluseks saab olla ainult poolte kokkulepe. Riigikohus leidis, et maakohtul tuleb asja uuel

läbivaatamisel tuvastada, kas kostja ja hageja vahel 15. novembril 2007 sõlmitud

gaasimüügileping on lõppenud või kehtib endiselt; kuidas suhestub sellesse 9. juulil 2008

sõlmitud võrguleping ning millise lepingu osaks ja millal sai võrgulepingu tüüptingimuste

punkt 4.7. Samuti leidis Riigikohus, et maakohus peab välja selgitama kas lepingut on

tüüptingimuste osas muudetud.

Hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud

Harju Maakohtule esitatud hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt hageja sõlmis

15.11.2007 kostjaga aadressil XXX, Tallinn maagaasi ostu-müügi lepingu nr XXX, mille

lahutamatu osana on tüüptingimused. Hageja sai nende tüüptingimustega enne lepingu

allakirjutamist tutvuda, mida tõestab lepingu iga lehekülje all allkiri. Antud lepingu p 6

määrab lepingu esemeks müüja (kostja) gaasijaotusvõrgu kaudu ostjale (hageja) tarnitav

maagaas, mis tähendab, et kostja antud lepingu järgi täitis nii maagaasi müüja- kui ka

maagaasi tarnimiseks võrguteenuseid. Antud lepingu p 8.1 näeb ette, et müüdud-

ostetud gaasikoguseid mõõdetakse p 5.3 toodud gaasiarvestiga. Antud leping on kehtiv, ega ei

ole muutunud kuna lepingu p 15.3 näeb ette, et lepingut muudetakse poolte kirjaliku

kokkuleppega. Pooled ei ole lepingu muutmise kokkulepet sõlminud. Hageja leiab, et antud

leping kehtib kostja suhtes võrguteenuse osutamise osas.

Alates augusti 2008 hakkas kostja kasutama hageja poolt esitatud maagaasi tarbitud koguse

korrigeerimise valemit. Hageja leiab, et valemi kasutamine on õigusvastane hageja suhtes

kuna hageja ei ole kunagi sõlminud kostjaga kirjalikku kokkulepet Tüüptingimuste punktis

4.7 sätestatud maagaasi koguste korrigeerimise valemi rakendamiseks. Seega ei ole

Tüüptingimuste punkt 4.7. muutunud hageja ja kostja vahel sõlmitud võrguteenuse lepingu

osaks. Kuna Tüüptingimuste punkt 4.7. ei ole hageja ja kostja vahelise lepingu osa, ei saa

kostja hageja poolt, vastavalt gaasiarvesti näidule tarbitud maagaasi koguste korrigeerimisel

Tüüptingimuste punktile 4.7. tugineda.

12.07.2008 hageja sõlmis kostjaga eraldi maagaasi võrguteenuse osutamise lepingu nr

120708, leping oli sõlmitud hageja kodus. Peale lepingu sõlmimist, mis on kahel leheküljel,

pole hagejale esitanud muid täpsustavaid ega seletavaid materjale sh. pole esitatud ka mingeid

tüüptingimusi ei enne lepingu sõlmimist ega ka lepingu sõlmimise momendil. Lepingu

sõlmimise ajal ei andnud kostja hagejale võimalust lepingus viidatud tüüptingimustega

tutvumiseks. Võrguteenuse osutamise Lepingus, mis oli esitatud kahel leheküljel, ei ole

sõnagagi mainitud eelneva lepingu nr XXX lõppemisest ega tingimuste muutmistest. Hageja

on arvamusel, et sellisel juhul, kui ei juhita tähelepanu lepingutingimuste muutmisele, jäävad

kehtima automaatselt need tüüptingimused, mis said tema poolt allkirjastatud eelnevas

lepingus, sõlmitud 15.11.2007 ja mis olid igati lahtiseletatud, arusaadavad ja mõistlikud ja

mis nägid ette tarbitud maagaasi koguste mõõtmist paigaldatud ja taadeldud gaasiarvestiga.

Juhul kui arvestada, et 12.07.2008 sõlmitud võrguteenuse osutamise lepinguga muudeti

15.11.2007 sõlmitud lepingut (millega hageja ei ole nõus), ja hageja suhtes kehtivad

tüüptingimused, millega tal ei ole võimalus enne lepingu allkirjastamist tutvuda tuleb arvesse

võtta, et antud tüüptingimuste p 4.7 määrab “Mõõtesüsteemi näite ning muid mõõtmisega

seotud andmeid sisaldavad võrguettevõtja koostatud kirjalikud dokumendid on pooltele

järgimiseks kohustuslikud ning arvete esitamise aluseks.“ Nagu iga mõistlik inimene sellest

punktist saab aru, et tema mõõtesüsteemi näit on alus arve esitamiseks tarbitud maagaasi eest.

Mingi maagaasi koguse korrigeerimine selle punktiga lepingu 12.07.2008 allakirjutamisel ette

nähtud pole.

Hageja on arvamusel, et kostja rikub hageja õigusi kasutades tema suhtes omapoolselt välja

töötatud tüüptingimusi, millest ei olnud hagejat enne kasutamist teavitatud läbipaistvalt, selget

ja arusaadavalt.

Samuti leiab hageja, et kostja ei saa hageja poolt vastavalt gaasiarvesti näidule tarbitud

maagaasi koguseid korrigeerida Konkurentsiametiga kooskõlastamata Tüüptingimustele

viidates. Konkurentsiametiga kooskõlastamata tüüptingimused ei muutunud ega saanudki

muutuda hagejaga sõlmitud võrguteenuse lepingu osaks. Seega, isegi juhul, kui asuda

seisukohale, et Tüüptingimuste punkt 4.7 võis hagejaga sõlmitud lepingu osaks muutuda ka

hageja kirjaliku nõusolekuta, ei saanud Tüüptingimuste punkt 4.7. võrguteenuse lepingu osaks

muutuda enne 17.03.2009.a. Kostja kasutas ajavahemikus 2008.a august kuni 17.03.2009.a

korrektsioonitegurit võrguteenuse lepingust tuleneva seadusliku aluseta. Selle perioodi eest oli

ületasutud ilma õigusliku aluseta kostjale 4 eurot.

Kostja kinnitas uued tüüptingimused 17.03.2009, kus p 4.7 nägi ette mõõteseadme näitude

korrigeerimist. Hageja arvates antud tüüptingimuste p 4.7 ei saa rakendada tema suhtes kuna:

Tüüptingimuste punkti 4.7. esimene lause sätestab, et mõõtesüsteemi näite ning muid

mõõtmisega seotud andmeid sisaldavad võrguettevõtja (kostja) koostatud ja ostjaga (hageja)

kooskõlastatud kirjalikud dokumendid on pooltele järgimiseks kohustuslikud ning arvete

esitamise aluseks. Seega tuleneb Tüüptingimuste punkti 4.7. enda sõnastusest otsesõnu, et

Tüüptingimuste punktis 4.7. sätestatud matemaatilist valemit rakendatakse gaasiarvestiga

mõõdetud maagaasi koguste korrigeerimiseks üksnes juhul, kui valemi kasutamine on

tarbijaga eelnevalt kirjalikult kooskõlastatud. Konkurentsiameti 12.03.2009.a otsuses nr 7.1-

13/09-0003 märkis Konkurentsiamet Tüüptingimuste punkti 4.7. kooskõlastades samuti, et

mõõdetud maagaasi koguste korrigeerimine eeldab iga tarbija eraldi kirjalikku nõusolekut.

Hagejal pole kunagi olnud kostjaga kirjalikku kokkulepet Tüüptingimuste punktis 4.7

sätestatud maagaasi koguste korrigeerimise valemi rakendamiseks. Seega ei ole

Tüüptingimuste punkt 4.7. muutunud hageja ja kostja vahel sõlmitud võrguteenuse lepingu

osaks. Tüüptingimuste punkti 4.7. sätestab korrektsiooniteguri arvutamise valemi. Nimetatud

valemi alusel arvutatud korrektsiooni teguriga korrutab kostja läbi tarbijate poolt vastavalt

gaasiarvesti näidule tarbitud maagaasi kogused. Valemis kasutatakse sisenditena nii

temperatuuri- kui ka rõhunäitajaid. Seega saab valemi alusel arvutatud korrektsioonitegurid

teoreetiliselt kasutada üksnes selliste gaasarvestite näitude korrigeerimiseks, millel puudub nii

temperatuuri- kui ka rõhukorrektor. Hageja poolt tarbitud maagaasi koguseid mõõdetakse

alates 30.09.2009.a temperatuurikorrektoriga gaasiarvestiga. Seega ei saa Tüüptingimuste

punkt 4.7. alusel arvutatud korrektsioonitegurit hageja suhtes rakendada. Tüüptingimused ei

sätesta ainult rõhunäitajaid sisendina kasutavate valemite korrektsiooniteguri arvutamiseks.

Sellele

vaatamata

korrigeerib

kostja

hageja

poolt

tarbitud

maagaasikoguseid

korrektsiooniteguriga ka pärast gaasiarvesti vahetust. Kostja väidab seejuures, et

korrigeerimine toimub üksnes rõhunäitajate osas.

Hageja leiab, et kuna hageja ja kostja vahel sõlmitud võrguteenuse leping ei sisalda

regulatsiooni üksnes rõhunäitajaid arvestava korrektsiooniteguri arvutamiseks, korrigeerib

kostja hageja poolt tarbitud maagaasikoguseid alates 30.09.2009.a võrguteenuse lepingust

tuleneva aluseta sõltumata sellest, kas Tüüptingimuste punkt 4.7. on muutnud hageja sõlmitud

lepingu osaks või mitte. Hageja leiab, et isegi juhul, kui Tüüptingimuste punkt 4.7. oleks

muutnud hageja ja kostja vahel sõlmitud võrguteenuse lepingu osaks (hageja seda eitab), ei

saaks kostja Tüüptingimuste punkti 4.7. alusel hageja poolt tarbitud maagaasi koguseid

korrigeerida, kuna Tüüptingimuste punkt 4.7. on TsÜS § 87 ja VÕS § 42 lg 1 tulenevalt

tühine. Tüüptingimuste punkt 4.7. oleks tühine ka juhul, kui asuda seisukohale, et

Tüüptingimuste punkt 4.7. ei ole seadusest tuleneva keeluga vastuolus TsÜS § 87 tähenduses.

Sellisel juhul oleks Tüüptingimuste punkt 4.7. tühine VÕS § 42 lg 1 ja lg 2 tulenevalt, kuna

Tüüptingimuste punktis 4.7. sätestatu kahjustab hagejat kui tarbijat ebamõistlikult.

Hageja palub tuvastada OÜ XXX maagaasi võrguteenuse osutamise lepingu tüüptingimuste p

4.7 tühisus ja välja mõista kostjalt ajavahemikus 2008.a septembrist (2008.a augusti eest) kuni

2014.a septembrini (2014.a augusti eest) alusetult saadud võrguteenuse tasu summas 39,71

eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kostja vastuväited

Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta rahuldamata.

Kostja on MGS § 4 mõttes võrguettevõtja, kes tegeleb maagaasi jaotamisega Kakumäe

piirkonnas, osutades hagejale võrguteenust. Enne 2009. aastat osutas kostja samas piirkonnas

nii gaasi võrgu- kui ka müügiteenust. Käesoleval ajal osutab kostja ainult maagaasi

võrguteenust ning gaasi müüjaks tarbijatele on aktsiaselts XXX(EG). Kostja müüs hagejale

viimati gaasi 2008. aasta mais (arve gaasi müügi esitati juunis 2008). Ajal, kui kostja osutas

veel nii gaasi müügi- kui ka võrguteenust, kehtis hageja ja kostja vahel 15. novembril 2007

sõlmitud maagaasi müügileping.

Hageja ja kostja vahel kehtib 9. juulil 2008 sõlmitud võrguteenuse osutamise leping. Hageja

ja kostja vahel 15. novembril 2007 sõlmitud gaasi müügileping lõppes gaasi müümise

lõpetamisega kostja poolt, hageja ning EG vahel gaasi müügilepingu sõlmimisega ning hageja

ja kostja vahel võrguteenuse lepingu sõlmimisega. 15. novembri 2007 hageja ja kostja

vaheline leping koosnes gaasi müügi ja võrguteenuse osutamise osadest. Kostja on seisukohal,

et 15. novembril 2007 sõlmitud lepingu gaasi müügi osa lõppes ajast, mil hagejale hakkas

gaasi müüma EG (s.o 2008.a. juunikuust) ning lepingu võrguteenuse osutamise osa lõppes

uue võrguteenuse lepingu sõlmimisega hageja ja kostja vahel 9. juulil 2008.

9. juuli 2008 võrguteenuse lepingu punkt 2 sätestab: „Lepingu lahutamatuks osaks on

maagaasi müügi ja võrguteenuse osutamise tüüptingimused (edaspidi tüüptingimused) ning

vastavalt õigusaktidele kehtestatud hinnakirjad. Tüüptingimustes ja hinnakirjades sätestatu on

pooltele täitmiseks kohustuslik“. Lepingu lõpus märkega „Märkused“ on sätestatud veel

järgmist: „Lepingu lahutamatuks lisaks on Võrguettevõtja poolt „29“ jaanuar 2008.a

kinnitatud tüüptingimused.“ Seega hõlmas 9. juuli 2008 võrguteenuse leping ka maagaasi

müügi ja võrguteenuse osutamise tüüptingimusi. Kostja leiab, et tüüptingimused said hageja

ja kostja vahel 9. juulil 2008 sõlmitud võrgulepingu osaks. Esiteks on tüüptingimuste

kehtivusele otseselt ning kahel korral viidatud 9. juulil 2008 sõlmitud võrgulepingu tekstis.

Teiseks viitas kostja tüüptingimustele kõigil enda poolt hagejale väljastatud arvetel.

Kolmandaks on tüüptingimused olnud kogu vaidlusaluse perioodi vältel kostja kodulehel

kättesaadavad. Neljandaks on kostja tüüptingimused ning nende kooskõlastamise otsused

kättesaadavad Konkurentsiameti kodulehel. Neljandaks on võrguteenuse leping ka oma

olemuselt sedasorti leping, mille puhul võib eeldada, et selle osaks on tüüptingimused ning

samuti viitas sellele asjaolu, et 9. juulil 2008 sõlmitud võrguteenuse lepingu eritingimuste

tekst ei reguleeri sisuliselt võrguteenuse osutamist ning selle eest tasumist üldse. Lepingu

eritingimused koosnevad põhiliselt hageja andmetest.

Seega said tüüptingimused 9. juulil 2008 võrguteenuse lepingu sõlmimisel hageja ja kostja

vahel selle lepingu osaks nii VÕS § 37 lg 1 kui ka lg 3 kohaselt. Lepingu sõlmimise hetkel

hakkasid poolte vahel kehtima vanad tüüptingimused muudetud punktiga 3.3, kuid kostja

leiab, et lepingu punktis 2 sätestatu viitab sellele, et lepingu osaks saavad ka järgnevad

XXXOÜ maagaasi müügi ja võrguteenuse osutamise tüüptingimused ja/või nende

muudatused.

MGS-ist tuleneb kostjale kohustus kooskõlastada oma võrgulepingu tüüptingimused

Konkurentsiametiga.

Konkurentsiamet

on

kooskõlastanud

kostja

võrgulepingu

tüüptingimused 20. veebruaril 2008 otsusega nr 5.1-20/08-0028-003 (edaspidi kui „vanad

tüüptingimused“), 27. märtsil 2008 otsusega nr 5.1-20/08-0028-008 kooskõlastanud vanade

tüüptingimuste muudatuse punkti 3.3 osas ning 12. märtsil 2009 otsusega nr 7.1- 13/09-0003

kooskõlastanud uued tüüptingimused. Tüüptingimused on kostja koduleheküljel tarbijatele

pidevalt kättesaadavad ning samuti viitab kostja tüüptingimustele ning vastavale

veebileheküljele igal oma arvel. Kostja leiab, et uued tüüptingimused ning sealhulgas

tüüptingimuste punkt 4.7 said VÕS § 37 lõikest 1 tulenevalt hageja ja kostja vahelise lepingu

osaks ning hakkasid hageja suhtes kehtima 17. märtsist 2009, kui tüüptingimused kinnitati

ning kostja koduleheküljele üles pandi.

Kui kohus peaks leidma, et uute tüüptingimuste punkt 4.7 ei ole saanud hageja ja kostja

vahelise lepingu osaks (millega kostja ei nõustu), puudub hagejal tuvastushuvi tüüptingimuse

punkti 4.7 tühisuse tuvastamiseks ning hagi tuleb selles osas jätta läbi vaatamata.

Kostja leiab, et tüüptingimuste punkt ei ole tühine. Tüüptingimuste punktis 4.7 sisalduva

valemi kasutamine on poolte kohustuste ja õiguste tasakaalu tagamiseks vältimatult vajalik.

Võrguettevõtja osutab tarbijatele teenust, mille eest tal on õigus saada tasu vastavalt tarbijale

vahendatud gaasi kogusele. Maagaasi kogus (maht kuupmeetrites) ja kütteväärtus sõltuvad

maagaasi temperatuurist ja rõhust. Maagaasi temperatuur ja rõhk on selle tarbijatele

vahendamisel muutuv, mistõttu on tarbijateni jõudev maagaasi maht üldjuhul erinev sellest

maagaasi mahust kuupmeetritest, mis maagaasi müüja poolt võrguettevõtja võrku sisenes.

Gaasi kütteväärtus sõltub gaasi temperatuurist ja rõhust. Kokkusurutud ning mahult väiksem

gaas omab suuremat kütteväärtust ning seetõttu ei saa tarbijale edastatud gaasi väärtust

hinnata ainult mahu järgi kuupmeetrites. Seega, ilma tarbijale vahendatud gaasi kogust rõhu ja

temperatuuri leppesuurustele arvutamata, ei ole võimalik teada saada, kui suures väärtuses

tarbija tegelikult maagaasi sai ning seetõttu ei saa ka tarbijalt võrguteenuse eest nõutav tasu

vastata tarbija poolt tegelikult tarbitud gaasi kogusele. Ainus alternatiiv arvutuslikule

korrektsioonile tegeliku tarbitud gaasikoguste kindlaksmääramisel oleks rõhu- ja

temperatuurikorrektoriga mõõturite paigaldamine kõigile tarbijatele. Kuna sellised mõõturid

maksavad ca 2200 eurot tükk, siis oleks nende paigaldamine kõigile tavatarbijatele äärmiselt

ebaökonoomne ning see tõstaks vältimatult võrguteenuse hinda. Sisuliselt ei muudaks selline

investeering tarbijate jaoks aga midagi soodsamaks, kuna uus mõõtur jõuaks lihtsalt

iseseisvalt samale tulemusele, millele jõutakse praegu arvutustehte tulemusel. Hagejale on

tarbijate

hulgas

pigem

erandina

tema

soovil

30. septembril

2009

paigaldatud

temperatuurikorrektoriga gaasimõõtur. Sellest ajast saadik korrigeeritakse hageja mõõturi

poolt mõõdetud gaasikogust arvutuslikult ainult rõhu osas ning mitte temperatuuri osas.

Temperatuuri- ja rõhukorrektoriga mõõtureid kasutavad ettevõtted, mis tarbivad suurtes

kogustes gaasi. Sellised mõõturid on disainitud mõõtma väga suuri gaasikoguseid ning kui

nendega püüda mõõta väikseid gaasikoguseid (kodutarbija poolt tarbitava gaasi koguseid)

võib mõõtur olla ka ebatäpne.

Tüüptingimuste punkt 4.7 ei ole vastuolus seadusega. Vaidlusalusel perioodil on

maagaasiseadus kehtinud kahes erinevas sõnastuses (redaktsioon kuni 8. juulini 2012 ning

alates 8. juulist 2012 kehtiv redaktsioon). Kostja leiab, et kumbki maagaasiseaduse

redaktsioon ei välista tüüptingimuste punktis 4.7 sätestatud kokkulepet võrguettevõtte ja

tarbija vahel. Kuni 8. juulini 2012 kehtinud MGS redaktsiooni § 24 lg 1 sätestas:

„Võrguettevõtja peab tagama kõigi tema võrku sisenevate ja võrgust väljuvate gaasikoguste

kindlaksmääramise, mõõteandmete kogumise ja töötlemise“. Alates 8. juulist 2012 kehtima

hakanud MGS redaktsiooni § 24 lg 1 sätestab: „Võrguettevõtja tagab võrgust tarbitud

gaasikoguste mõõtmise, mõõteandmete kogumise ja töötlemise ning peab sellekohast

arvestust.“ Kostja leiab, et mitte kumbki sõnastus ei välista kokkulepet selle kohta, et

mõõturiga saadud mõõtetulemused korrigeeritakse leppetingimustele vastavaks. Mõlemad

redaktsioonid lubavad võrguettevõtjal muu hulgas mõõtetulemusi töödelda. Seega ei ole

tüüptingimuste punkt 4.7 seadusega vastuolus.

Kostjal on õigus kasutada tüüptingimuste punktis 4.7 sätestatud valemit hageja poolt tarbitud

maagaasi koguste kindlakstegemisel, hoolimata sellest, et hageja poolt tarbitud gaasi mõõdab

temperatuurikorrektoriga gaasimõõtur, kuna tüüptingimuste punkt 4.7 on saanud hageja ja

kostja vahelise võrguteenuse lepingu osaks, see kehtib ning on algsel kujulrakendatav ka

temperatuurikorrektoriga gaasimõõturi andmete korrigeerimiseks.

Kostja vaidleb hageja alusetu rikastumise nõudele vastu, kuna kohustus tasuda kostjale

võrguteenuse eest tasu tüüptingimuste punktis 4.7 sätestatud valemi alusel arvutatud tarbitud

gaasi koguse eest oli hagejal olemas ega langenud hiljem ära.

Kohtu põhjendused

Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastusega ning poolte poolt menetluse käigus esitatud

tõenditega

ja

kuulanud

ära

pooled,

leiab,

et

hagi

tuleb

rahuldada

osaliselt.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on

võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle

vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas

esitatud ja kogutud tõenditele.

Riigikohus tuvastas oma 07.04.2014 otsuses järgmised faktilised asjaolud, mille üle pooled ei

vaidle:

• kostja osutab võrguettevõtjana hagejale maagaasi edastamise võrguteenust, maagaasi müüb

hagejale AS XXX;

• hageja sõlmis kostjaga lepingu maagaasi müügiks 15. novembril 2007, võrguteenuse

osutamise lepingu sõlmisid pooled 9. juulil 2008;

• kostja võrgu kaudu edastatavat maagaasi mõõdab kostja võrgu ja tarbijapaigaldise

liitumispunkti paigaldatud mõõturiga kuupmeetrites, 30. septembril 2009 on hageja

tarbijapaigaldisele paigutatud temperatuurikorrektoriga (kuid rõhukorrektorita) mõõtur;

• tasu võrguteenuse eest arvestab kostja hageja esitatud mõõturi näitude alusel, mida kostja

korrigeerib alates 2008.a augustist gaasi temperatuuri ja rõhku leppetingimustele korrigeeriva

valemi alusel, mis on ette nähtud võrguteenuse lepingu tüüptingimuste punktis 4.7;

• konkurentsiamet on võrguteenuse tüüptingimuse punkti 4.7 kooskõlastanud 12. märtsil

2009;

• võrguteenuse tüüptingimused on avalikustatud kostja veebilehel ja on olnud hagejale

kättesaadavad.

Vaidluse lahendamiseks tuleb vastavalt Riigikohtu 07.04.2014 otsuses antud juhistele

kindlaks teha, kas, millal ja mil viisil hakkas hageja suhtes kehtima MTT p. 47 gaasimõõturi

andmete

korrigeerimise

kohta

valemi

alusel.

Kohtud

olid

lähtunud

sellest,

et

korrektsioonivalem kohaldub hageja suhtes sõltumata poolte kokkuleppest. Riigikohus ei

nõustunud selle järeldusega.

Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja ja kostja vahel on võrguteenuse osutamiseks

lepinguline suhe. Pooled on sõlminud 15. novembril 2007 lepingu maagaasi müügiks ja 9.

juulil 2008 võrguteenuse osutamiseks. Pooled vaidlevad selle üle, kas ja milline leping

nendevahelistes suhetes kohaldub ning kas ja millised tüüptingimused sellele kohalduvad.

Hageja on seisukohal, et tema ja kostja vahelise võrguteenuse osutamise suhtes reguleerib 15.

novembri 2007 leping, mille toimeala ei piirdu hageja arvates üksnes maagaasi müügiga. See

leping ei viidanud täiendavatele tüüptingimustele. Kostja arvates on nimetatud leping

lõppenud pärast seda, kui kostja lõpetas maagaasi müügi. Riigikohtu suuniste kohaselt tuleb

tuvastada 15. novembril 2007 sõlmitud lepingu kehtivus, selle seotus 9. juuli 2008 lepinguga

ja MTT p 4.7 kohaldatavus. Samuti tuleb kindlaks teha, millistel tingimustel sõlmiti 9. juuli

2008 leping, mh millises redaktsioonis ja sisuga tüüptingimusi hõlmas selles olev viide

tüüptingimustele. Samuti tuleb tuvastada kas, millal ja kuidas on seda lepingut või selle

kohalduvaid tüüptingimusi muudetud.

Kohus on tuvastanud, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud 15.11.20007 aadressil XXX,

Tallinn maagaasi ostu-müügi leping nr XXX. Antud lepingu punkt 6 kohaselt on lepingu

esemeks Müüja gaasijaotusvõrgu kaudu ostjale tarnitav maagaas. Antud lepingu punkt 8.1

näeb ette, et müüdud-ostetud gaasikoguseid mõõdetakse p 5.3 toodud gaasiarvestiga (I kd tlk

11-13). 12.07.2008 kehtinud Maagaasiseaduse (MGS) § 23¹ lõige 1 sätestab, et võrguteenuse

osutamiseks sõlmib võrguettevõtja võrgu kasutamist taotleva turuosalisega võrguteenuse

osutamise lepingu. Kohus on tuvastanud, et 12.07.2008 on hageja ja kostja vahel sõlmitud

maagaasi võrguteenuse osutamise leping nr 120708. Antud lepingu kohaselt kostja osutab

võrguettevõtjana maagaasi võrguteenust ning ostja tasub talle osutatud võrguteenuse eest (I kd

tlk 92-93).

Kohus nõustub kostjaga, et hageja ja kostja vahel kehtib 9. juulil 2008 sõlmitud võrguteenuse

osutamise leping. 15. novembri 2007 hageja ja kostja vaheline leping koosnes gaasi müügi ja

võrguteenuse osutamise osadest. Vaidlust ei ole, et alates 2008 aasta augustist müüb

hagejatele maagaasi AS XXX ning kostja osutab sellest ajast hagejale üksnes maagaasi

võrguteenust. Kohus leiab, et hageja ja kostja vahel 15. november 2007 sõlmitud gaasi

müügileping lõppes ajast, mil hagejale hakkas gaasi müüma AS XXX(s.o. 2008.a. juunikuust)

ning leping võrguteenuse osutamise osas lõppes uue võrguteenuse lepingu sõlmimisega

hageja ja kostja vahel 9. juulil 2008.

VÕS § 13 kohaselt võib lepingu lõpetada lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või

seadusega ettenähtud muul alusel. Lepingut ei pea lõpetama samas vormis, milles see sõlmiti,

kui leping ise ei näe vastupidist ette. Kui lepingus oli ette nähtud, et leping lõpetatakse teatud

vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis

tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses

vormis. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandest §-i 13 kommentaarist ning Riigikohtu

otsusest nr 3-2-1-29-06 nähtub, et leping võidakse lõppenuks lugeda ka kaudse

tahteavaldusega. Muu hulgas võib lepingu lõpetamise tahet järeldada asjaoludest, mis

kinnitavad poolte tahet lepingu täitmist enam mitte jätkata. Selle hindamisel, kas lepingupool

võis aru saada teise poole käitumisest kui nõusolekust lepingu lõpetamiseks, tuleb hinnata

poolte subjektiivset võimet aru saada teise poole käitumisest1. Kohus leiab, et käesoleval

juhul on hageja ja kostja vaheline 15. novembri 2007 gaasi müügileping lõppenud poolte

kokkuleppe alusel kaudsete tahteavalduste vahetamise teel. Kostja lõpetas gaasi müümise

ning hageja sõlmis gaasi müügilepingu AS-ga XXXning uue gaasi võrguteenuse osutamise

lepingu kostjaga. Seeläbi väljendasid mõlemad osapooled tahet 15. novembril 2007 sõlmitud

leping lõpetada, kuna kumbki pool seda lepingut enam ei täitnud.

Hageja ja kostja vahel 9. juuli 2008 sõlmitud võrguteenuse lepingu punkt 2 sätestab: „Lepingu

lahutamatuks osaks on maagaasi müügi ja võrguteenuse osutamise tüüptingimused (edaspidi

tüüptingimused) ning vastavalt õigusaktidele kehtestatud hinnakirjad. Tüüptingimustes ja

hinnakirjades sätestatu on pooltele täitmiseks kohustuslik“. Lepingu lõpus märkega

„Märkused“ on sätestatud veel järgmist: „Lepingu lahutamatuks lisaks on Võrguettevõtja

poolt „29“ jaanuar 2008.a kinnitatud tüüptingimused.“ Leping on sõlmitud kahel leheküljel (I

kd tlk 92-93). Kostja on kohtule esitanud Konkurentsiameti 20.08.2008 otsusega nr 5.1-

20/08-0028-003 kinnitatud XXXOÜ maagaasi müügi- ja võrguteenuse osutamise

tüüptingimused (V kd tlk 34-40). Poolte vahel puudub vaidlus selles, et leping sõlmiti hageja

kodus ja ei enne lepingu sõlmimist ega lepingu sõlmimise ajal ei ole kostja esitanud hagejale

tüüptingimusi tutvumiseks. Hageja ei nõustu nende tüüptingimustega, millele viitas kostja 9.

juulil 2008 sõlmitud võrguteenuse osutamise lepingus nr 120708 kuna ta ei saanud nendega

eelnevalt tutvuda, tänu millele jäi selgusetuks, mis tingimustel ja millise meetodiga hakatakse

tulevikus tema poolt tarbitavaid maagaasi koguseid muutma.

Leping sõlmitakse VÕS § 9 lg 1 järgi pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega,

samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et

lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Nii TsÜS § 77 kui ka VÕS § 11 lg 1 järgi võib

lepingu sõlmida ükskõik millises vormis. Lepingu sõlmimise üldreeglid kehtivad ka

tüüptingimustega lepingu sõlmimisel. Tüüptingimused ise võivad VÕS § 35 lg 3 järgi

sisalduda lepingudokumendis või olla lepingu eraldi osa, sõltumata selle kajastamise viisist.

Tüüptingimused on VÕS § 37 lg 1 järgi lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu

sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas või kui lepingu sõlmimise

viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende

sisust teada saada. Lepingu osaks ei loeta VÕS § 37 lg 3 järgi tüüptingimust, mille sisu,

väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei

võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda

tingimust olulise pingutuseta mõista.

Õiguskirjanduses on leitud, et tüüptingimuse saamine lepingu osaks sõltub kolme

kumulatiivse tingimuse täitmisest, milleks on tüüptingimusest teavitamine või nende

olemasolu eeldamine (lg 1), tüüptingimusega tutvumise võimalus (lg 1) ja lepingupoole

arusaamine tüüptingimuse kuulumisest lepingu juurde (lg 3). Nimetatud tingimused peavad

olema täidetud enne lepingu sõlmimist. Hilisemad selgitused või tutvustused ei oma enam

õiguslikku tähendust. Tüüptingimused saavad lepingu osaks nendele viite tegemisel või nende

olemasolu eeldamisel ainult siis, kui tingimuse kasutaja võimaldab lepingu poolel

tüüptingimuste sisuga tutvuda. Tüüptingimust sisuga tutvumine peab olema tagatud reaalselt.

Lepingu sõlmimisel kohalviibijate vahel tuleb reeglina tüüptingimused lepingu poolele esitada

või pakkuda muul viisil tüüptingimuse tekstiga tutvumise võimalust. Kuna lepingu pool võib

ka loobuda tüüptingimustega tutvumisest, siis võivad tüüptingimused muutuda lepingu osaks

ka siis, kui neid tegelikult läbi ei loeta. Küll aga peab tingimuse kasutaja suutma tõendada, et

ta lepingu teisele poolele sellist võimalust tegelikult pakkus. Kui lepingus või lepingu

sõlmimisel viidatakse tüüptingimuste olemasolule ja nendega tutvumise kohale, siis loetakse

tegeliku tutvumise tagamise nõue täidetuks ainult siis, kui tutvumise koht ja viite tegemise

koht on ruumilises seoses. Seega ei pruugi seaduse nõue olla täidetud ka siis, kui viide

tüüptingimust asukohale küll tehakse, kuid selleni jõudmine ei ole lepingu sõlmimise ajal

võimalik (nt asuvad tüüptingimused peakontoris, mis asub teises linnas või piisavalt kaugel

lepingu sõlmimise kohast, et oleks ebamõistlik eeldada selle võimaluse kasutamist;

internetileheküljele viitamine olukorras, kus seda lepingu sõlmise ajal vaadata ei saa jne.)

(P.Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käert, lk 134 ja 136 „Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud

väljaanne“). Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23.03.2011 otsuse nr 3-2-1-2-11 punktis 13 on

Riigikohus leidnud, et VÕS § 37 lg 1 kohaselt on tüüptingimus lepingu osaks, kui tingimuse

kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja

teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Seega peab kostja juhul, kui ta

tahab tugineda lepingus või selle lisades sisalduvatele tüüptingimustele, tõendama, et need

tüüptingimused olid olemas lepingu sõlmimise ajal ning teisel poolel oli võimalus nende sisu

teada saada.

Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et kostja tutvustas hagejale 29. jaanuar 2008

kinnitatud tüüptingimusi kui lepingu osa lepingu sõlmimise ajal või enne lepingu sõlmimist.

Poolte vahel puudub vaidlus selles, et leping sõlmiti hageja kodus. Seega on tegemist lepingu

sõlmimisega kohalviibijate vahel ning sellisel juhul tuleb tüüptingimused lepingu poolele

esitada või pakkuda muul viisil tüüptingimuse tekstiga tutvumise võimalust lepingu

sõlmimise ajal või enne lepingu sõlmimist. 09. juuli 2008 hageja ja kostja vahel sõlmitud

võrguteenuse lepingust ei nähtu, et hagejal oli mõistlik võimalus 09. juuli 2008 lepingus

viidatud Võrguettevõtja poolt 29. jaanuar 2008.a kinnitatud tüüptingimustega enne lepingu

sõlmimist või lepingu sõlmimise ajal tutvuda. Asjaolu, et kostja hakkas viitama

tüüptingimustele alates 05.09.2008 hagejale väljastatud arvetel (mis on väljastatud pärast

lepingu sõlmimist) ja tüüptingimused on väidetavalt avaldatud ka kostja koduleheküljel, ei

tähenda, et hagejal oli võimalik enne lepingu sõlmimist tüüptingimustega tutvuda.

Tüüptingimustega tutvumise võimalus peab olema tagatud lepingu poolele enne lepingu

sõlmimist või lepingu sõlmimise ajal, sest sellest sõltub lepingupoole tahe nimetatud

tüüptingimustel leping sõlmida.

Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja poolt 29. jaanuaril 2008 kinnitatud

tüüptingimused ei ole saanud hageja ja kostja vahel 09. juulil 2008 sõlmitud võrguteenuse

lepingu osaks. VÕS § 41 kohaselt kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu

osaks, kehtib leping muus osas, kui tingimuse kasutaja ei tõenda, et ta ei oleks lepingut ilma

tühise või lepingu osaks mitteloetud tüüptingimuseta sõlminud. Sellise tingimuse asemel

kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei

oleks ilma kostja 29. jaanuaril 2008 kinnitatud tüüptingimusteta hagejaga 09. juulil 2008

võrguteenuse lepingut sõlminud. Eeltoodust tulenevalt kohaldatakse hageja ja kostja vahel 09.

juulil 2008 sõlmitud võrguteenuse lepingule VÕS § 41 alusel seaduses seda liiki leping

lepingule sätestatut st Maagaasiseadust.

17. märtsil 2009 kinnitas kostja uuendatud tüüptingimused, mille Konkurentsiameti oli

kooskõlastanud 12. märtsil 2009 (I kd tlk 28-32; 86-91). Kostja on seisukohal, et uute

tüüptingimuste kinnitamise näol oli tegemist lepingutingimuste muutmisega VÕS § 13 alusel.

Kostja leiab, et uued tüüptingimused ning sealhulgas tüüptingimuste punkt 4.7 said VÕS § 37

lõikest 1 tulenevalt hageja ja kostja vahelise lepingu osaks ning hakkasid hageja suhtes

kehtima 17. märtsist 2009, kui tüüptingimused kinnitati ning kostja koduleheküljele üles

pandi. Kuna hagejal oli võimalus kostja uute tüüptingimustega kostja veebilehel tutvuda, leiab

kostja, et uued tüüptingimused said hageja ja kostja vahelise lepingu osaks 17. märtsil 2009.

Kohus kostja seisukohaga ei nõustu. Kuna kostja poolt 29. jaanuaril 2008 kinnitatud

tüüptingimused ei ole saanud hageja ja kostja vahel 09. juuli 2008 sõlmitud võrguteenuse

osutamise osaks, siis kohu hinnangul ilma hageja ja kostja vahelise kokkuleppeta ei ole

saanud hageja ja kostja vahel sõlmitud võrguteenuse lepingu osaks ka eelnimetatud

tüüptingimuste muudatused sõltumata nende kooskõlastamisest Konkurentsiameti poolt ja

avaldamisest kostja koduleheküljel. Selleks 17. märtsil 2009 kehtestatud kostja uuendatud

tüüptingimused oleksid saanud hageja ja kostja vahel sõlmitud võrguteenuse osutamise

lepingu osaks pidi hageja ja kostja pidanud selles kokku leppima. Vaidlus puudub, et hageja

ja kostja vahel sellesisulist kokkulepet pole sõlmitud. Eeltoodust tulenevalt asub kohus

seisukohale, et kostja poolt 06.02.2008 Konkurentsiametile kooskõlastamiseks esitatud ja

Konkurentsiameti 12.03.2009 otsusega 7.1.-13/09-0003 kinnitatud tüüptingimused ei kohaldu

hageja ja kostja vahel 09. juulil 2008 sõlmitud võrguteenuse osutamise lepingule.

Riigikohus tõi oma otsuse punkt 37 välja, et hagejal on tuvastushuvi tüüptingimuste punkti

4.7 tühisuse tuvastamiseks üksnes juhul, kui tüüptingimuste punkt 4.7 tema ja kostja

vahelisele

lepingulisele

suhtes

kohaldub.

Kuivõrd

kostja

17.03.2009

kehtestatud

tüüptingimused ei ole saanud hageja ja kostja vahel sõlmitud võrguteenuse lepingu osaks,

puudub hagejal õiguslik huvi tüüptingimuste tühisuse tuvastamise vastu. Kuivõrd hagejal

puudub õiguslik huvi tüüptingimuste tühisuse tuvastamise vastu, siis puudub kohtul õiguslik

alus tuvastada, kas kostja 17.03.2009 kehtestatud tüüptingimuste punkt 4.7 on tühine või

mitte, millest tulenevalt ei anna kohus hinnangut poolte esitatud väidetele ja tõenditele, mis on

esitatud kostja 17.03.2009 kehtestatud tüüptingimuste punkt 4.7 kehtivuse/tühisuse kohta.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja nõude kostja 17.03.2009 kehtestatud

tüüptingimuste punkti 4.7 tühisuse tuvastamiseks.

Kohus on eelnevalt leidnud, et hageja ja kostja vahel 09. juulil 2008 sõlmitud võrguteenuse

lepingule kohaldatakse VÕS § 41 alusel Maagaasiseadust (edaspidi MGS). Kuni 8. juulini

2012 kehtinud MGS redaktsiooni § 24 lg 1 sätestas: „Võrguettevõtja peab tagama kõigi tema

võrku sisenevate ja võrgust väljuvate gaasikoguste kindlaksmääramise, mõõteandmete

kogumise ja töötlemise“. Alates 8. juulist 2012 kehtima hakanud MGS redaktsiooni § 24 lg 1

sätestab: „Võrguettevõtja tagab võrgust tarbitud gaasikoguste mõõtmise, mõõteandmete

kogumise ja töötlemise ning peab sellekohast arvestust.“ Riigikohus on oma otsuse punktides

18-20 märkinud, et MGS paneb võrguettevõtjale kohustuse tagada tarbitud maagaasi koguste

mõõtmise. See kohustus tuleneb MGS § 24 lg-st 1 (nii enne 8. juulit 2012 kehtinud kui ka

kehtivas redaktsioonis) ning enne 8. juulit 2012 ka MGS § 22 lg-st 4. MGS ei näe aga ette,

kuidas tarbitud maagaasi koguseid mõõta ja missuguseid mõõtevahendeid kasutada. MGS §

18 lg 6 p 2 ja § 19 lg 2 p 2 järgi määratakse maagaasi mõõtesüsteemi asukoht ja

mõõtevahendite

tüüp

kindlaks

liitumistingimustes

ja

võrguga

liitumise

lepingus.

Võrguettevõtja paigaldab MGS § 24 lg 3 järgi oma valduses olevas võrgus projektikohase

mõõtesüsteemi koos vajalike lisaseadmetega võimalikult tarbimiskoha lähedale omal kulul,

kui lepingus ei ole sätestatud teisiti. Kui tarbija olemasolev mõõtesüsteem ei vasta kehtivatele

tehnilistele nõuetele, asendab võrguettevõtja selle MGS § 24 lg 4 järgi omal kulul, kui

lepingus ei ole sätestatud teisiti. Küll peab võrguettevõtja MGS § 22 lg 9 järgi võrguteenust

osutades järgima turuosaliste võrdse kohtlemise põhimõtet ning MGS § 22 lg 12 järgi

avalikustama tema pakutavad teenused koos nende osutamise tingimuste ja nende eest

võetava tasu või selle arvutamise metoodikaga oma veebilehel. Alates 1. jaanuarist 2013

kehtiv MGS § 24 lg 11 näeb ette, et võrguettevõtja teisendab mõõdetud gaasikogused

energiaühikutesse (kilovatt-tundidesse). Metoodika selleks on MGS § 24 lg 12 alusel

kehtestaud majandus- ja kommunikatsiooniminister 1. veebruari 2013. a määrusega nr 8.

Kohus leiab, et kuni 8. juulini 2012 kehtinud MGS ega alates 8. juulist 2012 kehtima hakanud

MGS redaktsiooni ei näe ette, et mõõturiga saadud mõõtetulemusi võiks korrigeerida

vastavalt mingile valemile.

Riigikohus on oma otsuse punktides 23-25 märkinud, et ka standardist nr 13443:2005

tulenevat metoodikat ei saa kohaldada tarbija suhtes kui kehtivast õigusaktist tulenevat

metoodikat. Seaduses tulenevat korrigeerimisnõuet tarbija gaasikoguste mõõtmisel ei saa

järeldada ainuüksi sellest, et sarnane korrektsioon on kostjal kokku lepitud EVGT-ga või EG-l

ette nähtud gaasi importimisel. Samuti ei saa seadusest tulenevat korrigeerimisnõuet järeldada

ainuüksi sellest, kui sama tehakse teistes riikides või teevad teised võrguettevõtjad. Kostja

kasutatava metoodika nõuet ei tulene ka Euroopa Liidu õigusest. Euroopa Parlamendi ja

Nõukogu 13. juuli 2009. a direktiivi 2009/73/EÜ, mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju

ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/55/EÜ (direktiiv 2009/73/EÜ), art 3 lg 3

järgi liikmesriigid üksnes võtavad vajalikud meetmed, et kaitsta lõpptarbijaid, ning tagada

tuleb tarbijakaitse kõrge tase, mh lepingutingimuste läbipaistvus. Need meetmed, mida tuleb

kohaldada vähemasti kodutarbijatele, on loetletud direktiivi lisas 1, mille p 2 järgi tagavad

liikmesriigid mh arukate arvestisüsteemide rakendamise, mis aitavad kaasa tarbijate aktiivsele

osalemisele gaasitarneturul.

Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostjal puudub õigusaktidest ning hageja ja

kostja vahel sõlmitud võrguteenuse osutamise lepingust tulenev õigus hageja poolt vastavalt

gaasiarvesti näidule tarbitud maagaasi koguseid korrigeerida.

Hageja on esitanud alusetu rikastumise nõude 39,71 euro saamiseks, mis kostja on temalt

perioodil 2008. a september (arve 2008.a. augusti eest) kuni 2012. a november tarbitud

maagaasi koguse kindlakstegemisel lubamatult arvutuslikku korrigeerimist kasutades

võrguteenuse tasuna üleliigselt nõudnud ning millise summa on hageja alusetult kostjale

tasunud. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt võib isik üleantu saajalt tagasi nõuda, kui saaja on

üleandjalt midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena ning kui kohustust ei

ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kostja poolt hagejale esitatud

arvetest nähtuvalt on hageja tasunud kostjale ajavahemiku 2008.a. augusti kuni 2014

septembri eest lähtudes kostja poolt välja töötatud maagaasi koguse korrigeerimise valemile.

(II kd tlk 115-142). Hageja poolt kohtule esitatud kahju arvestuse kohaselt on hageja tasunud

kostjale alusetult ajavahemikus 2008.a. septembris kuni 2014.a. septembrini võrguteenuse

eest summas 39,71 eurot (V kd tlk 186-187). Kostja ei ole hageja poolt esitatud enamtasutud

võrguteenuse tasule vastuväiteid esitanud. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks

välja mõista ajavahemikus 2008.a. september (2008.a. augusti eest) kuni 2014.a. september

(2014.a. augustini) alusetult saadud võrguteenuse tasu summas 39,71 eurot.

Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse

läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.

Hagi hind

Hageja on esitanud hagi kostja tüüptingimuste punkt 4.7 tühisuse tuvastamiseks ja kostjalt

alusetult saadud 39,71 euro väljamõistmiseks. Vastavalt TsMS § 134 lg 3 kui tuvastusnõue

esitatakse koos sellega seotud varalise nõudega, siis loetakse hagihinnaks üksnes varalise

nõude hind. Sellest tulenevalt on hagihinnaks 39,71 eurot.

Menetluskulud

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS

§ 163 lg-st 1 hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes

osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta

menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kada. Kuna kohus on hageja tüüptingimuse

tühisuse tuvastamise nõude jätnud rahuldamata ja hageja varalise nõude rahuldanud, siis on

põhjendatud jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marget Henriksen

kohtunik