3-14-52877/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U M Ä Ä R U S Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 26. jaanuar 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-52877 Haldusasi I.A.i kaebus Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamiseks summas 113, 58 eurot (saamata jäänud tulu ja inimväärikuse alandamine) seoses sellega, et Tallinna Vangla takistas kaebuse esitajal töötamast ajal, mil kaebaja viibis karistuse kambrites nr 236 perioodidel 17.09.2011-17.03.2012 (ilma käskkirjata), VangS § 69 alusel 17.05.2013-24.09.2013, VangS § 69 alusel 22.07.2014-18.08.2014 Menetlustoiming Kaebuse tagastamine RESOLUTSIOON 1. Tagastada kaebus I.A.ile. 2. Jätta rahuldamata kaebaja menetlusabi taotlus. 3. Sekretäril saata käesoleva määruse ärakiri teadmiseks kaebuse esitajale. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 24.11.2014 saabus Tallinna Halduskohtule I.A.i kaebus Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamiseks summas 113, 58 eurot (saamata jäänud tulu) seoses sellega, et Tallinna Vangla takistas kaebuse esitajal töötamast ajal, mil kaebaja viibis karistuse kambrites nr 236 perioodidel 17.09.2011-17.03.2012 (ilma käskkirjata), VangS § 69 alusel 17.05.2013-24.09.2013, VangS § 69 alusel 22.07.2014-18.08.2014. Kaebaja taotleb menetlusabi korras enda vabastamist riigilõivu tasumise kohustusest.

Kaebusele lisatud materjalidest nähtuvalt on kaebuse esitaja esitanud Tallinna Vanglale vastava kahju hüvitamise taotluse 16.09.2014.

2. 12.12.2014 edastas kaebuse esitaja kohtule Tallinna Vangla 01.12.2014 vastuse nr 5- 18/14/25163-2, millega Tallinna Vangla jättis kaebuse esitaja vastava kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Kaebuse esitaja märgib, et ei nõustu Tallinna Vangla vastusega ning taotleb mittevaralise kahju hüvitamist inimväärikuse alandamise motiivil. Kaebaja leiab, et ei ole vahet, kas nimetada seda saamata jäänud tuluks või mittevaraliseks kahjuks.

2

3. Vastuseks kohtunõudele edastas Tallinna Vangla kohtule I.A.i 16.09.2014 kahju hüvitamise nõude (tl 28-29 pöördel) ning vastuse kahju hüvitamise taotlusele (tl 30 ja selle pöördel).

Ühtlasi selgitas Tallinna Vangla, et enne kaebaja poolt märgitud meetmete kohaldamist oli kaebaja määratud tööle Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 04.03.2013 käskkirjaga nr 139. Kinnipeetav vabastati majandustöödelt Tallinna peaspetsialist-üksuse juhi käskkirjaga nr 329. Ajavahemikust 17.09.2011-17.02.2012 viibis kaebaja kambris nr 236 21.09.-29.10.2011, 02.11.2011-22.01.2012 ja 17.02.2012 ilma haldusaktita, mida on vangla ka oma vastuses kahju hüvitamise taotlusele 25.11.2014 nr 15-18/14/17555-2 tunnistanud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

4. Halduskohtumenetlus seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p-dest 1, 3 ja 8 tulenevalt peab halduskohus kaebuse saamisel välja selgitama selle eseme, kaebaja eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud nõuded ning kontrollima, kas ei esine alust kaebuse tagastamiseks.

5. Kaebaja on esitanud kohtule kaebuse paludes esmalt mõista Tallinna Vanglalt välja saamata jäänud tulu summas 113,58 eurot seoses töötamise mittevõimaldamisega perioodidel 17.09.2011- 17.03.2012 (ilma käskkirjata), VangS § 69 alusel 17.05.2013-24.09.2013, VangS § 69 alusel 22.07.2014-18.08.2014.

Täpsustatud kaebuses on kaebuse esitaja leidnud, et vahet ei ole milleks seda nimetada. Kaebaja viitab veel, et töötamise mittevõimaldamisega on tema inimväärikust alandatud.

6. Kohus selgitab esmalt, et riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt võib tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi.

RVastS § 7 lg 3 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõigete 1–21 alusel hüvitatakse otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu ja lg 4 kohaselt kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks käesolevale seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid.

Kuivõrd riigivastutuse seadus ei sisusta saamata jäänud tulu mõistet, siis tuleb selle mõiste sisustamisel lähtuda eraõiguse kahju hüvitamise sätetest täpsemalt võlaõigusseadusest (VÕS). VÕS § 128 sätestab, et varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises.

Kohus peab vajalikuks selgitada, et eeltoodud VÕS § 128 lg 4 on üksnes selgitava sisuga norm, millest isikule ei tule nõudeõigust. Isikul tekkinud saamata jäänud tulu nõudeõiguse ulatust ei ole kindlaks määratud ka riigivastutuse seaduses.

3

7. Käesolevas asjas on kaebuse esitaja esitanud esmalt varalise kahju hüvitamise nõude tuginedes vangistusseadusele, milles on sätestatud kinnipeetava kohustus töötada (vt VangS § 37-43). Kaebaja leiab, et kuivõrd temale ei võimaldatud töötamist ajal, mil tema suhtes oli kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid ja ta oli paigutatud eraldi lukustatud kambrisse (perioodidel 17.09.2011-17.03.2012 (va kartseris viibitud aeg 22.01.2012-17.02.2012), 17.05.2013-24.09.2013 ja 22.07.2014-18.08.2014), siis on sellega kaebuse esitajale tekitatud varalist kahju saamata jäänud töötasu näol.

8. Kohus leiab, et kaebaja viitab õigesti, et VangS § 37 lg 1 sätestab, et kui käesolev seadus ei sätesta teisiti, on kinnipeetav kohustatud töötama ja viidatud sättest tuleb kinnipeetavale kohustus töötada (vt ka PS § 29).

Küll aga mõistab kaebuse esitaja vääriti VangS § 38 lg 1, mis sätestab, et vanglateenistus kindlustab võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel.

Kohus on seisukohal, et VangS § 38 lg 1 näeb küll ette vanglale suunatud kohustuse kindlustada kinnipeetav tööga, kuid sõnadega „võimaluse korral“ osutab seadusandja, et vangla kohustus ei ole absoluutne. Samuti nagu ei garanteeri põhisseadus õigust tööle ning töötul ei ole õigust nõuda, et riik tagaks talle töö (vt E.-J. Truuväli jt, Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne. 2008, § 29 kommentaar 3 lk 312) ei ole kinnipeetaval õigust nõuda enda tööga kindlustamist. Seega puudub kaebuse esitajal subjektiivne õigus nõuda endale tööd. Kuivõrd vastav subjektiivne õigus kaebuse esitajal puudub, siis ei saa olla Tallinna Vangla väidetava tegevusetusega so kaebajale tema poolt nimetatud ajavahemikel töötamise mittevõimaldamisega ka kahju tekitatud. Järelikult ei ole võimalik arvestades eelpool viidatu regulatsiooni kaebuse esitaja kahju hüvitamise kaebust saamata jäänud tulu hüvitamiseks rahuldada.

9. Lisaks tuleb arvestada ka vangla õiguse ja kohustusega isik töölt kõrvaldada või töökohustusest vabastada, kui töötamine ohustab kinnipeetava enda või vangla julgeolekut või vangla distsiplinaarkorda (vt VangS § 38 lg 22). Kaebaja suhtes on tema poolt viidatud perioodidel kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid just vangla ja kaebaja enda julgeoleku tagamiseks (vt tl 32-41), millest tulenevalt ei ole võimalik eeldada ka kaebaja töötamise jätkamise lubamist kaebaja poolt nimetatud ajavahemikel.

10. Kohtule Tallinna Vangla poolt esitatud andmetest nähtuvalt on kaebuse esitaja vaidlusaluste perioodide vahepeal olnud tööle määratud üksnes 04.03.2013 käskkirjaga nr 139 (tl 31) sh määrati kaebaja tööle ajavahemikuks 06.03.2013-05.06.2013. Kaebaja on vabastatud majandustöödelt 22.05.2013 käskkirjaga nr 329 alates 16.05.2013. Seega ei olnud kaebuse esitaja määratud ühelgi tema poolt märgitud ajavahemikul tööle, millest tulenevalt ei saanud tal olla õigust töötasule. Seega ei ole võimalik ka eeltoodud põhjusel kaebaja kahju hüvitamise nõuet rahuldada.

Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-11-13 (vt p 14-17) tuleneb, et kui hüvitamiskaebusega ei ole ilmselgelt võimalik saavutada kaebuse eesmärki ehk vastavat nõuet ei ole võimalik rahuldada, siis sellise kaebuse võib kohus HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastada (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-3- 1-86-12 p 15).

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et esitatud kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki, kuna kaebuse esitaja poolt esitatud nõuet ei ole võimalik rahuldada, millest tulenevalt tuleb kaebuse esitaja kaebus Tallinna Vangla vastu saamata jäänud tulu hüvitamiseks summas 113, 58 eurot tagastada HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel.

4

11. Oma kaebuse täpsustuses on kaebaja viidanud veel inimväärikuse võimalikule alandamisele seoses kaebuse esitaja poolt nimetatud perioodidel töötamise mittevõimaldamisega. Kaebaja leiab, et ei ole mingit vahet, kuidas ta seda kahju nimetab, kas saamata jäänud tuluks või mittevaraliseks kahjuks. Kohus tõlgendab kaebuse esitaja kaebust kaebajale võimalikult soodsalt ja leiab, et kaebuse esitaja on soovinud esitada lisaks varalise kahju hüvitamise nõudele ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude samadel motiividel, millele tuginedes ta esitas varalise kahju hüvitamise nõude.

12. Kohus selgitab esmalt, et erinevalt saamata jäänud tulust, mis on varaline kahju, on inimväärikuse alandamise motiivil esitatud kahju hüvitamise nõue mittevaralise kahju hüvitamise nõu ning tegemist on sisult erinevate kahjunõuetega. Seega on oluline neid nõudeid asja õigeks lahendamiseks eristada.

Kohus leiab, et kaebuse esitaja ei ole antud juhul mittevaralise kahju hüvitamise nõuet vanglale üldse esitanud. Kaebaja on oma kahju hüvitamise taotluses vanglale taotlenud selgelt saamata jäänud tulu ehk esitanud varalist kahju hüvitamise nõude (vt tl 28-29- pöördel).

13. Riigikohus on oma mitmetes lahendites selgitanud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust. (vt näiteks Riigikohtu lahend nr 3-3-1-68-08, 3-3-1-41-10).

Kuivõrd vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ei ole kaebuse esitaja esitanud mittevaralise kahju hüvitamise nõuet, siis ei saa kohus selles osas, lähtudes HKMS § 47 lg 1 ja VangS § 11 lg-s 8 toodust, kaebust menetleda ja kaebus tuleb selle esitajale mittevaralise kahju hüvitamise nõudes HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel tagastada.

Kohus lisab, et isegi kui kaebaja oleks vastava kohustusliku kohteelse menetluse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes läbinud, siis kuuluks ka see nõue kaebuse esitajale tagastamisele HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel.

14. Kuna kohus tagastab I.A.i kaebuse selle eesmärgi saavutamise võimatuse ja kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu, siis puudub kohtul tulenevalt HKMS § 111 lg 1 ja 3 toodust (puudub alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine oleks edukas, ja kaebusega ei ole võimalik saavutada selle eesmärki), võimalus ka I.A.i menetlusabi taotluse lahendamiseks ja kohus jätab selle eeltoodud alustel rahuldamata.

15. Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv Kohtunik

5