3-14-52373/21 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Tiina Pappel, Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht

23. jaanuar 2015, Tartu Haldusasja number 3-14-52373 Haldusasi M.V. kaebus Viru Vangla kohustamiseks lõpetada tema suhtes teostatavad rutiinsed läbiotsimised ja Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 3000 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 14.10.2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus M.V. määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja M.V. Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON

1. Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 14.10.2014. a määruse resolutsiooni p 3 muutmata.

2. Muuta Tartu Halduskohtu 14.10.2014. a määruse resolutsiooni p-i 3 puudutavaid põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vanglas registreeriti 18.07.2014 kinnipeetava M.V. taotlus, milles ta palus tulevikus lõpetada rutiinsed, regulaarsed ja põhjendamatud tema keha igakordsed läbiotsimised (keha ja riiete kompamine ning alasti võtmine) tema E8 osakonnast välja ja osakonda tagasi saatmisel (arsti vastuvõtul, lühiajalisel ja pikaajalisel kokkusaamisel, jalutuskäigul ja vanglateenistuja vastuvõtul käies) ning hüvitada talle õigusvastaste läbiotsimistega tekitatud mittevaraline kahju summas 3000 eurot.

2. Viru Vangla jättis 14.08.2014. a otsusega rahuldamata M.V. taotluse lõpetada tulevikus tema õigusi rikkuvad läbiotsimised ning 18.09.2014. a otsusega rahuldamata taotluse kahju hüvitamiseks.

3. M.V. esitas 05.10.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles leidis, et tema läbiotsimised on õigusvastased ning palus hüvitada talle nendega tekitatud mittevaralise kahju summas

3000 eurot. Kaebaja esitas koos kaebusega esialgse õiguskaitse taotluse, paludes, et kohus kohustaks esialgse õiguskaitse korras Viru Vanglat lõpetama põhjendamatud ja rutiinsed kaebaja keha kompamised, paljastamised, läbivaatamised ja -otsimised. Lisaks esitas kaebaja ühes kaebusega taotlused riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja riigi õigusabi saamiseks. Riigi õigusabi taotlust põhjendas kaebaja vajalike teadmiste, oskuste ja kogemuste ja rahaliste vahendite puudumisega, samuti asjaoluga, et talle on määratud pikaajaline psühhiaatriline ravi, mistõttu on ta võrreldes vanglaga selgelt ebavõrdses olukorras.

4. Tartu Halduskohus vabastas 14.10.2014. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel (p 1), jättis rahuldamata esialgse õiguskaitse taotluse (p 2) ja riigi õigusabi taotluse (p 3) ning kaebuse käiguta (p 4). Määruse kohaselt on kaebaja küll maksejõuetu, kuid see ei ole veel piisav alus riigi õigusabi määramiseks. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 kohaselt riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Halduskohtumenetluses ei kehti eeldust, et menetlusosaline peab kohtumenetluses osalema esindaja kaudu.

Kaebaja on hoolimata juriidilise hariduse puudumisest ja väidetest oma ebastabiilse seisundi kohta esitanud kohtule arusaadava kaebuse, suutes end seega kohtule mõistetavaks teha. Puudub alus arvata, et taotleja ei suudaks edaspidi menetlusdokumente koostada ja menetluses osaleda. Halduskohtus valitsev uurimispõhimõte ja selgitamiskohustus aitavad kompenseerida kaebaja õigusalaste teadmiste võimalikku puudumist. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 38 lg 1 p 7 järgi tuleb kaebuses märkida kaebuse faktiline põhjendus, seega ei ole sätestatud nõuet märkida õiguslik põhjendus.

Kaebuses toodud faktiliste väidete pinnalt õiguslike järelduste tegemine on halduskohtu ülesanne. Kaebaja on välja toonud tähtsust omavad faktilised asjaolud, seega ei saa riigi õigusabi andmata jätmisega saada rikutud tema õigus tõhusale õiguskaitsele. Kuna õigust kohaldab kohus, ei ole nõutav, et kaebaja halduskohtule esitatavat kaebust õiguslikult põhjendaks, kuid oma probleemiga seotud asjaolude kirjeldamiseks on võimeline ka õigusteadmisteta isik. HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks menetlusosalistele.

Kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. HKMS § 2 lg 5 kohaselt tagab kohus igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu ning avalduse läbivaatamist takistavad vormivead kõrvaldatakse. Seega on kohtul haldusasjades kohustus kaebajat vajadusel suunata ja abistada ning sellest tulenevalt ei ole halduskohtumenetluses esmatähtis, et kaebajal oleksid õigusalased teadmised. Uurimispõhimõttest tulenevalt selgitab halduskohus enda initsiatiivil välja kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud, seadusesätted ning võimaliku kohtupraktika.

Kuna kohus on veendunud, et kaebaja suudab oma õigusi ise kaitsta, jäi kaebaja riigi õigusabi taotlus RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata. Samuti esines riigi õigusabi andmisest keeldumiseks alus RÕS § 7 lg 1 p 6 näol, mille kohaselt riigi õigusabi ei anta, kui seda taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. M.V. esitas 21.10.2014 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 14.10.2014. a määruse resolutsiooni p-i 3 tühistamiseks. Määruskaebuse kohaselt on kaebaja põhjendatult riigi õigusabi taotlenud ning kohus tõlgendas valesti, nagu oleks kaebaja tingimata soovinud õigusabi riigi kulul. Kaebaja on nõus õigusabikulud hiljem hüvitama, kuid hetkel puuduvad tal selleks võimalused. Kaebajal ja ka teistel kinnipeetavatel on esinenud juhtumeid, kus neil puudub advokaat ning Riigikohus on oma otsuses märkinud, et kaebajad on menetluses midagi olulist tegemata jätnud või millegagi hilinenud. Sellise olukorra kordumise vältimiseks ning kaebaja õiguste efektiivseks kaitseks oleks kaebajale vaja advokaati. Kaebaja palub ringkonnakohtul RÕS § 7 lg 1 p-i 6 kohaldamata jätta ning kohaldada muid asjakohaseid sätteid, sest vastasel juhul ei saa kaebaja advokaati ning teda koheldakse ebavõrdselt. Mittevaraliste kahjunõuete puhul on kinnipeetavatele riigi õigusabi antud, nt Riigikohtu asjades nr 3-3-1-3-12, 3-3-1-6-13, 3-3-1-80-12, 3-2-1-99-13 või Tallinna Ringkonnakohtu asjas nr 3-12-1458 ja Tartu Ringkonnakohtu asjades nr 3-10-2528 ja 3-06-1797.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus, kuid halduskohtu määruse põhjendusi tuleb RÕS § 7 lg 1 p-i 6 puudutavas osas muuta. Kohus nõustub täielikult vaidlustatud määruses esitatud RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaldamist puudutavate põhjendustega ega korda neid (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4).

7. RÕS § 7 lg 1 p 6 kohta märgib kohus järgmist. RÕS § 7 lg 1 p 6 kohaselt riigi õigusabi ei anta, kui seda taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. Kohus on seisukohal, et seda riigi õigusabi andmisest keeldumise alust saab rakendada vaid juhul, kui kaebuses esitatakse ainult mittevaralise kahju hüvitamise nõue (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 29.03.2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-12-6535, p 5). Kui tegemist on liitkaebusega, mille üks nõuetest on mittevaralise kahju hüvitamise nõue, siis riigi õigusabi andmisest keeldumisel RÕS § 7 lg 1 p-le 6 tugineda ei saa, kuna see tooks kaasa olukorra, kus isik ei saa mittevaralise kahju nõude tõttu samas kohtuasjas õigusabi ka mõne muu nõude esitamiseks. See aga ei saanud olla seadusandja eesmärgiks, kuna RÕS § 7 lg 1 p-ga 6 on selgesõnaliselt riigi õigusabi andmist soovitud välistada ainult mittevaralise kahju hüvitamise nõuete puhul. Vaidlustatud halduskohtu määruse III osas tõlgendas kohus kaebust selliselt, et kaebaja oli lisaks hüvitamisnõudele esitanud ka kohustamisnõude. Samas leidis kohus, et kohustamisnõude puhul on kaebetähtaega ületatud ning andis kaebajale tähtaja ennistamise taotluse esitamiseks aega. Kaebaja esitas 20.10.2014 halduskohtule tähtaja ennistamise taotluse, kuid halduskohus ei ole seda veel lahendanud. Seega oli vaidlustatud määruse tegemise ajal ning on ka praegu lahtine, kas halduskohtul oleks põhimõtteliselt võimalik lisaks hüvitamisnõudele menetleda ka kohustamisnõuet. Samas on ringkonnakohus seisukohal, et kui halduskohus tõlgendas kaebust selliselt, et seal on esitatud ka kohustamisnõue ning kaebaja ei ole sellele vastu vaielnud, siis on kaebaja taotlenud riigi õigusabi nii mittevaralise kahju hüvitamise nõude kui ka kohustamisnõude esitamiseks ning sel põhjusel ei saanud halduskohus 14.10.2014 tehtud määruses tugineda RÕS § 7 lg 1 p-le 6. Kuna aga riigi õigusabi andmisest keeldumiseks esineb niikuinii alus RÕS § 7 lg 1 p 1 näol, siis on halduskohtu määrus lõppjäreldustes õige ning puudub alus selle tühistamiseks.

8. Kaebaja selgitas määruskaebuses, et ta ei pidanud tingimata silmas õigusabi saamist riigi kulul, vaid ta on nõus kulud hiljem hüvitama. RÕS § 8 sätestab, et riigi õigusabi antakse ühel järgneval viisil: 1) õigusabi andmine kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud; 2) õigusabi andmine kohustusega ühekordse maksena täielikult või osaliselt hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud; 3) õigusabi andmine kohustusega osamaksetena täielikult või osaliselt hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. RÕS § 25 lg 1 sätestab, et pärast isikule õigusteenuse osutamise lõpetamist määrab kohus RÕS §-s 23 ettenähtud korda järgides kindlaks riigi õigusabi saaja kohustuse hüvitada riigile täielikult või osaliselt advokaadile määratud tasu ja kulud nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Seega põhimõtteliselt on võimalik anda riigi õigusabi selliselt, et isik hüvitab pärast õigusteenuse osutamise lõpetamist riigile täielikult või osaliselt advokaadile määratud tasu ja kulud.

Ringkonnakohus juhib aga kaebaja tähelepanu, et praegusel juhul on talle riigi õigusabi andmisest keeldutud. Kui esineb imperatiivne alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis puudub kohtul võimalus kaaluda, kas ning millisel RÕS §-s 8 sätestatud viisil isikule riigi õigusabi anda. Riigi õigusabi andmise viisi saaks kohus valida siis, kui isikule oleks menetlusabi andmine lubatud, s.o ei esineks kohustuslikke aluseid riigi õigusabi andmisest keeldumiseks. Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole, sest esineb RÕS § 7 lg 1 p-s

1 sätestatud keelav alus.

9. Kaebaja palvest jätta kohaldamata RÕS § 7 lg 1 p 6, sest vastasel juhul talle advokaati ei määrata ja ta satub ebavõrdsesse seisu, võib eeldada, et tegelikult on kaebaja soovinud mõlema halduskohtu poolt rakendatud riigi õigusabi andmist keelava sätte (RÕS § 7 lg 1 p-d

1 ja 6) kohaldamata jätmist. Samuti leidis kaebaja, et advokaati on vaja selleks, et välistada menetluses millegi olulise tegemata jätmist või millegagi hilinemist. RÕS § 7 lg 3 kohaselt võib riigi õigusabi anda § 7 lg 1 p-s 1 sätestatud piiranguta, kui advokaadi abi on asja õigeks lahendamiseks ilmselt vajalik poolte võrdsuse tagamiseks või arvestades asja keerukust. Ringkonnakohtu hinnangul on vaidlustatud halduskohtu määruses juba piisavalt põhjendatud seda, et kaebaja erialaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtu uurimisja selgitamiskohustus. Seega kaebaja ei satu võrreldes vanglaga ebavõrdsesse seisu, kuna kohtul on kohustus kaebajat suunata ja abistada. Kaebaja on üldistatult viidanud asjaolule, et teatud kohtuasjades on tema ise ning teised kinnipeetavad advokaadi abi puudumise tõttu jätnud tegemata olulisi toiminguid või esitamata olulisi seisukohti, kuid miski ei viita sellele, et käesolev konkreetne haldusasi on niivõrd keerukas, et kaebaja ei ole võimeline selle raames ise enda seisukohti ja tegelikku tahet väljendama. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja esitatud menetlusdokumendid on arusaadavad. Ringkonnakohtule ei nähtu toimiku materjalidest, et tegemist oleks keeruka vaidlusega. Seega puudub alus RÕS § 7 lg 1 p-s 1 sätestatud riigi õigusabi andmise keelust erandi tegemiseks.

10. Kuna ringkonnakohus leidis, et RÕS § 7 lg 1 p-le 6 tuginemine ei olnud praeguses asjas õigustatud, ei pea kohus vajalikuks vastata kaebaja väidetele, mis on seotud RÕS § 7 lg 1 p 6 kohaldamisega.

Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/