3-14-50821/22 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Einar Vene, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja

koht

23. jaanuar 2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-50821

Haldusasi

Indrek Jatsõšõni kaebus Tarvastu Vallavalitsuse

tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks seoses

25.05.2014 toimunud Euroopa Parlamendi

valimistega ning alternatiivselt mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 20.05.2014. a otsus

Menetluse alus

ringkonnakohtus

Indrek Jatsõšõni apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Indrek Jatsõšõn

Vastustaja Tarvastu vald

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20. mai 2014. a

otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 23.01.2015, arvates (HKMS § 212

lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus

menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja

§ 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. I. Jatsõšõn esitas 28.04.2014 Tarvastu Vallavalitsusele taotluse, et tal

võimaldataks osaleda 25.05.2014 toimuvatel Euroopa Parlamendi valimistel.

2. Tarvastu Vallavalitsus väljastas I. Jatsõšõnile vastuse nr 13.2.17/412, milles

selgitas, et võttes aluseks Euroopa Parlamendi valimise seaduse (EPVS) § 4 lg 3 p-i

2 ja § 20 lg 3 p-i 1, ei ole Tarvastu Vallavalitsusel õigust tema taotlust rahuldada, sest

I. Jatsõšõn kannab kuriteo eest vanglakaristust ning seda valimispäevale eelneva 30.

päeva seisuga kuni valimispäevani.

3. Tarvastu Vallavalitsus edastas 15.05.2014 Tartu Halduskohtule I. Jatsõšõni

kaebuse, milles taotleti, et kohus teeks Tarvastu Vallavalitsusele ettekirjutuse

kaebaja nime kandmiseks valijate nimekirja ning võimaldaks kaebajale valimistel

osalemist. Lisaks märkis kaebaja, et kui talle ei võimaldata valimistel osalemist, siis

soovib ta mittevaralise kahju hüvitist, mis oleks proportsioonis Euroopa Inimõiguste

Kohtu (EIK) poolt analoogsetes asjades määratud summadega.

Kaebaja palus EPVS § 4 lg 3 p-i 2 ja § 20 lg 3 p-i jätta kohaldamata nende vastuolu

tõttu põhiseadusega (PS). Kaebaja tugines Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni (EIÕK) 1. protokolli art-le 3 ning seda täpsustavatele EIK

lahenditele, samuti kodaniku- ja poliitiliste õiguse rahvusvahelise pakti (KPÕRP) art-

le 25, Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjoni heade tavade koodeksile

valimisküsimustes ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (ELPH) art-tele 39 ja 40.

Siseriiklik õigus on vastuolus rahvusvahelise õigusega ning tuleb PS § 123 lg-st 2

lähtudes kohaldamata jätta.

4. Tartu Halduskohus jättis 20.05.2014. a otsusega kaebuse rahuldamata.

Otsuse kohaselt ei ole vaidlust, et Tarvastu vallasekretäri toiming on vastavuses

EPVS § 4 lg 3 p-s 2 ja § 20 lg 3 p-s 1 sätestatuga. Kaebaja suhtes kehtiv

hääletamisõiguse piirang ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Euroopa Liidu

toimimise lepingu (ELTL) art 20 lg 2 punkt b näeb ühe Euroopa Liidu kodaniku

õigusena ette õiguse hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel ja

elukohajärgse liikmesriigi kohaliku omavalitsuse valimistel selle riigi kodanikega

võrdsetel tingimustel, kuid täpsemalt Euroopa Liidu õigus Euroopa Parlamendi

valimiste läbiviimist, sh hääletamisõigust või selle võimalikke piiranguid, ei reguleeri.

PS § 58 sätestab, et seadusega võib piirata nende Eesti kodanike osavõttu

hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust

kinnipidamiskohtades.

Riigikohus asus lahendi nr 3-4-1-33-09 p-des 39-40 seisukohale, et Eesti kodanike

õigused Euroopa Parlamendi valimistel osalemisel tulenevad lisaks Euroopa Liidu

õigusele ka PS-ist ja ka Euroopa Parlamendi valimistel osalemisega teostab rahvas

kõrgeimat riigivõimu. Seega näeb PS otsesõnu ette võimaluse kehtestada

kinnipeetavate hääletamisõiguse piirang Euroopa Parlamendi valimistel.

Riigikohtu lahendis nr 3-4-1-26-12 viidatud EIK praktikas (EIK suurkoja 06.10.2005. a

otsus asjas Hirst vs Ühendkuningriik, 08.04.2010. a otsus asjas Frodl vs Austria,

23.11.2010. a otsus asjas Greens ja M.T. vs Ühendkuningriik ja iseäranis suurkoja

22.05.2012. a otsus asjas Scoppola vs Itaalia) ei ole leitud, et kinnipeetavate

hääletamisõiguse piirang on iseenesest lubamatu. Vastuolu selle piirangu ja isiku

põhiõiguste vahel on leitud juhul, kui keelu kehtestamisel ei võeta arvesse vangistuse

pikkust, süüteo olemust ja raskust või muid individuaalseid asjaolusid.

Hääletamisõiguse piirangu proportsionaalsuse hindamisel tuleb arvestada kaebajat

ja talle määratud karistust. Varasemalt on kaebajat kriminaalkorras karistatud

kaheksal korral, vangistust kannab Tartu Vanglas teist korda. Karistusregistri

andmetel (tl 9-10) kannab kaebaja käesolevat vanglakaristust röövimise ja

võimuesindaja suhtes vägivalla kasutamise eest vangistuses. Karistusaeg algas

11.09.2009 ja lõpeb 04.02.2016. Kaebaja puhul ei ole hääletamisõiguse piirang

ebaproportsionaalne, sest ta kannab praegu Tartu Maakohtu 10.09.2009 jõustunud

otsusega mõistetud liitkaristust (6 aasta 4 kuu 24 päeva pikkust vangistust) muu

hulgas ka I astme kuritegude toimepanemise eest ning käesoleva aja seisuga on tal

mõistetud karistusajast kanda ligikaudu 1,8 aastat, mistõttu on kaebaja valijate

nimekirja kandmata jätmine kooskõlas eelnimetatud seadustega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. I. Jatsõšõn palub 16.06.2014. a apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse

tühistada ning teha uus otsus, millega tunnistada Tarvastu Vallavalitsuse tegevus

õigusvastaseks, kuna EPVS § 4 lg 3 ja § 20 lg 3 on vastuolus rahvusvahelise

õigusega. Alternatiivselt palus kaebaja enda kasuks välja mõista mittevaralise kahju

hüvitise vastavalt EIK praktikale.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on vaidlusalused EPVS sätted vastuolus ka PS §-ga

57. Kohtulikult kuriteos süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandvate isikute

põhiõiguste piiramine sedavõrd radikaalselt ei saa õigusselguse põhimõttest

tulenevalt olla kooskõlas erinevates rahvusvahelistes õigusnormides tagatud

inimõiguste ja põhivabadustega. Seadusest ei selgu hääleõiguse piirangu legitiimne

eesmärk. Lepinguosalised peavad EIK-i praktikat otse kohaldama ning EIK on

järjekindlalt kinnitanud, et siseriiklik regulatsioon, mille tulemusena piiratakse kõikide

karistatud kinnipeetavate aktiivset valimisõigust, on ebaprofessionaalne,

ebaproportsionaalne ja vastuolus konventsioonis tagatud inimõigustega. Sama

seisukohta on varem väljendanud ka ÜRO Inimõiguste Komitee (12.06.1996). Ka

Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjoni vastu võetud valimiste hea tava koodeksi p-i

I.1.1.d.v järgi on soovitatav hääleõiguse piirangu otsustamine üksikjuhtumi põhiselt.

Väär oleks eeldada, et kui siseriiklik kohus on isiku süüdi tunnistanud, saaks temalt

sellega ära võtta või tema suhtes piirata üht olulisematest rahvusvaheliselt kaitstud

õigustest – õigust valida. Kuigi Eesti ei ole veel EIÕK 15. lisaprotokolli ratifitseerinud,

ei tähenda see, et ta võiks inimõigusi rikkuda.

6. Tarvastu vald jääb oma 04.08.2014. a seisukohas halduskohtule esitatud

põhjenduste juurde, mille kohaselt ei olnud vastustajal õigust kaebaja taotlust

rahuldada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et I. Jatsõšõni apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole

alust ning Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsustes toodud põhjendustega

ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud

otsuste tühistamisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud otsustest ja

asja materjalidest, et halduskohus oleks kohaldanud materiaalõiguse norme vääralt

või rikkunud kohtumenetluse norme.

Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuste põhjendustega, ei

pea ringkonnakohus HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks käesolevas otsuses sama

vaidlusküsimuse osas täiendavaid põhjendusi esitada.

Vastuseks apellatsioonkaebuses toodule märgib ringkonnakohus siiski järgmist.

8. Asjaolu, et halduskohus on käesolevas otsuses viidanud seoses Riigikogu

valimistega tehtud Riigikohtu lahendile, milles märgiti, et Riigikogu valimise seaduse

sätted, mille kohaselt ei saa hääletamisest osa võtta isik, kelle kohus on kuriteos

süüdi mõistnud ja kes kannab vanglakaristust, võivad olla vastuolus põhiseadusega,

kui neid tõlgendada lähtuvalt EIÕK protokolli nr 1 art-st 3, ei tähenda ringkonnakohtu

hinnangul seda, et Riigikohus ja viimase poolt tehtud lahendi pinnalt ka halduskohus

oleks möönnud EPVS § 4 lg 2 p-i 3 ilmset vastuolu EIÕK protokolli nr 1 art-st 3

tulenevate õigustega. Samuti ei saa viidatud Riigikohtu lahendis (otsus asjas nr 3-4-

1-26-12) väljendatud Riigikohtu kahtlustest järeldada, et ka kinnipeetava

valimisõiguse puudumine Euroopa Parlamendi valimistel on tingimata

põhiseadusega vastuolus.

EIÕK lisaprotokolli nr 1 art 3 kohta selgitas Riigikohus 02.10.2013. a otsuse nr 3-4-1-

44-13 punktis 16, et: „EIÕK lisaprotokolli nr 1 artikkel 3 sätestab - „Kõrged

Lepinguosalised kohustuvad mõistlike ajavahemike järel läbi viima salajase

hääletamisega vabu valimisi tingimustel, mis tagavad rahva vaba tahteavalduse

seadusandja valimisel." Eestis on seadusandjaks Riigikogu ning Eesti seadusandja

tehtavad otsustused mõjutavad süüdimõistetu ja kinnipeetava õigusi, inimväärikust ja

heaolu ilmselt oluliselt suuremal määral, kui Euroopa Parlamendis tehtavad

otsustused.

Lisaks sellele asuvad kaebaja poolt viidatud PS §-d 57 ja 58 põhiseaduse III peatükis

„Rahvas“ ning nendega reguleeritakse rahva poolt kõrgeima riigivõimu teostamist.

Kõrgemat riigivõimu teostab rahvas aga hääleõiguslike kodanike kaudu Riigikogu

valimistega ja rahvahääletusega (PS § 56), mitte Euroopa Parlamendi valimistel

osalemisega.

9. Halduskohus on eelnevast tulenevalt põhjendatult juhtinud tähelepanu ka sellele,

et viidatud Riigikohtu lahendites toodud ja kaebaja poolt esitatud kaebuses loetletud

EIK lahendite seisukohad ei pea kinnipeetavate hääleõiguse piirangut samuti täiesti

lubamatuks ning vastuolu selle piirangu ja isiku põhiõiguste vahel on leitud üksnes

juhul, kui keelu kehtestamisel ei võeta arvesse vangistuse pikkust, süüteo olemust ja

karistuse raskust, süü vormi või muid individuaalseid asjaolusid. Viidatud EIK

kohtuasjades (Hirst vs. Ühendkuningriik nr 74025/01, 6. oktoobri

2005. a otsus, Greens ja M. T. vs. Ühendkuningriik nr 60041/08 ja

60054/08, 23. novembri 2010. a otsus, Scoppola vs. Itaalia nr 126/05, 22. mai

2012. a otsus ja Frodl vs. Austria nr 20201/04) on käsitletud üksnes seadusandja

valimise õigust – vt Hirst vs. Ühendkuningriik p-d 58 ja 62 ning Frodl vs. Austria p-d

22, 24 ja 26. Neist otsustest ei saa seega teha järeldust, et EIÕK lisaprotokolli nr 1

art 3 tuleks laiendada ka Euroopa Parlamendi liikmete valimisele. EIK otsusest

kohtuasjas Mathieu-Mohin ja Clerfayt vs. Belgia nr 9267781, 02.03.1987 selgub, et

EIÕK lisaprotokolli nr 1 art 3 kohaldub vaid „seadusandja“ valimisele ning sõna

„seadusandja“ ei tähenda tingimata parlamenti, kuid seda tuleb tõlgendada riigi

põhiseaduslikust struktuurist lähtuvalt (p 53). Eesti on riiklikult korralduselt ühtne riik

(PS § 2 lg 2). Seadusandlikku võimu teostab Eesti Vabariigi riigivõimuorganitest

Riigikogu (PS § 59).

10. Riigikohus selgitas 02.10.2013. a otsuse nr 3-4-1-44-13 p-s 15 ka seda,

et Euroopa Liidu põhiõiguste hartas reguleerivad valimisõigust artiklid 39 ja 40.

Need sätted annavad üksnes teise liikmesriigi kodanikule õiguse Euroopa

Parlamendi ja kohalikel valimistel kandideerida ning hääletada riigi kodanikega

samadel tingimustel. Sätted ei reguleeri aga sama riigi kodakondsusega

kinnipeetavate valimisõigust. Eeltoodud põhjustel ei ole EPVS § 4 lg 3 p 2 ja §

20 lg 3 p 1 ka põhiõiguste hartaga vastuolus.

11. ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 25

punkti b kohaselt peab igal kodanikul ilma mis tahes diskrimineerimiseta ja

põhjendamata kitsendusteta olema õigus ja võimalus hääletada ja olla valitud

kehtivatel korralistel valimistel, mis korraldatakse üldise ja võrdse

valimisõiguse alusel salajase hääletamise teel ja mis kindlustavad valijate

tahte vaba väljenduse. Seega pole kaebaja suhtes kohaldatav

hääletamisõiguse piirang Euroopa Parlamendi valimistel iseenesest paktiga

vastuolus ega kaebajat diskrimineeriv. Riigikohtu 02.10.2013. a otsuse nr 3-4-

1-44-13 p-s 24 järeldati samuti, et ÜRO Inimõiguste Komitee 12. juuli 1996. a

üldine selgitus nr 25 ei ole siduv dokument. Samas tuuakse ka üldises

selgituses välja, et piirang peab olema objektiivne ja põhjendatud. Praegusel

juhul on piirang põhjendatud sellega, et kaebaja kannab pikaajalist

vabaduskaotuslikku karistust kinnipidamisasutuses.

12. Veneetsia Komisjoni raporti ja sama komisjoni valimiste heade tavade

koodeksi kohta leidis Riigikohus 02.10.2013. a otsuse nr 3-4-1-44-13 järgmist:

„Kaebaja viitab Veneetsia Komisjoni raportile, mis puudutab muu hulgas

valimisõigust (CDL-AD(2006)018). Esmalt selgitab kolleegium, et tegemist ei

ole siduva õigusaktiga. Teiseks ei tõdeta raporti p-s 78 üheselt, et laiaulatuslik

kandideerimise piirang on EIÕK-ga vastuolus, vaid vastuolu peetakse üksnes

võimalikuks (une mesure aussi générale risquerait en effet de violer la

Convention). Raporti punktis 79 märgitakse aga, et piirangute puudumine võib

olla koguni sobimatu. Kolmandaks tuleb tähele panna, et raportit tuleb mõista

üksnes konventsiooniga tagatud õiguste kontekstis. /…./Kaebaja viidatud

Veneetsia Komisjoni valimiste heade tavade koodeks (23. mai 2003, CDL-

AD(2002)23 rev) ei ole samuti siduv dokument /…./. Koodeksist tulenevalt

peab kuriteos süüdimõistetute valimisõiguse piiramisel arvestama järgmiste

tingimustega: 1) see peab tulenema seadusest, 2) järgida tuleb

proportsionaalsuse põhimõtet ja kandideerimisõigust võib piirata vähem

rangetel tingimustel kui hääleõigust, 3) valimisõiguse äravõtmine peab olema

seotud kuriteo raskusega (I peatükk, punkt 1.1, alapunkt d).“

Nende nõuetega on EPVS-i sätted kooskõlas – piirang sisaldub seaduses, piirang

on kaebaja suhtes ilmselgelt proportsionaalne ning kaebaja poolt toimepandud

kuriteo raskusele viitab see, et selle eest on mõistetud reaalne vanglakaristus ja see

on pööratud täitmisele.

13. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus põhjendatult vaidlustatut otsuses

analüüsinud ka kaebaja vangistuse pikkust, süütegude olemust ja raskust, so

kaebaja hääletamisõiguse piirangu proportsionaalsust.

Lisaks sellele võib HKMS § 44 lg 1 kohaselt isik kaebusega halduskohtusse

pöörduda üksnes oma õiguse kaitseks. Kohus ei käsitle haldusasja lahendamisel

asjaolusid ja olukordi abstraktselt, vaid teeb kindlaks, kas kaebuses esitatud

asjaoludel on rikutud konkreetse isiku (kaebaja) õigusi. Seega tuli ka

hääletamisõiguse piirangu proportsionaalsuse hindamisel arvestada kaebajat ja talle

määratud karistust.

14. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja kannab Tartu

Vanglas vabaduskaotuslikku karistust. Varasemalt on I. Jatsõšõni kriminaalkorras

karistatud kaheksal korral, vangistust kannab ta Tartu Vanglas teist korda.

Karistusregistri andmetel (tl 9-10) kannab I. Jatsõšõn käesolevat vanglakaristust

röövimise ja võimuesindaja suhtes vägivalla kasutamise eest vangistuses. Kaebaja

tunnistati Tartu Maakohtu 10.09.2009. a kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-09-3113

süüdi KarS § 274 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 3 kuud vangistust. KarS § 65

lg 2 alusel liideti mõistetud karistusele Tartu Maakohtu 23.09.2008. a otsusega

(jõustus Tartu Ringkonnakohtu 21.01.2009 otsusega) mõistetud kandmata karistuse

osa 6 aastat 1 kuu 24 päeva vangistust. Käesolev karistusaeg algas 11.09.2009 ja

lõpeb 04.02.2016. Kaebaja puhul ei ole seega tegemist isikuga, kelle suhtes

valimisõiguse piirang Euroopa Parlamendi valimistel võiks olla ebaproportsionaalne,

sest ta kannab praegu Tartu Maakohtu 10.09.2009. a jõustunud otsusega mõistetud

liitkaristust (6 aasta 4 kuu ja 24 päeva pikkust vangistust) muuhulgas ka I astme

kuritegude toimepanemise eest, mistõttu on kaebaja valijate nimekirja kandmata

jätmine kooskõlas eelnimetatud seadustega. Seega on Euroopa Parlamendi

valimistel hääletamise keeld kaebaja suhtes ajutine ning arvestades tema poolt

toimepandud kuritegude raskust ka objektiivne, põhjendatud ja proportsionaalne.

15. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus sarnaselt halduskohtuga, et EPVS §

4 lg 3 p 2 ja § 20 lg 3 p 1 kohaldamine kaebaja suhtes ei ole vastuolus

põhiseadusega, Euroopa Liidu ega rahvusvahelise õigusega ning need sätted

kuulusid käesoleva kaebuse lahendamisel kohaldamisele.

Nagu juba märgitud, sisaldub vaidlusalune hääletamisõiguse piirang seaduses ning

osavõttu hääletamisest võimaldab iseenesest piirata ka põhiseadus (§ 58). Samuti ei

ole kaebaja puhul tegemist isikuga, kelle suhtes see piirang võiks olla

ebaproportsionaalne, sest kaebaja kannab praegu Tartu Maakohtu jõustunud

kohtuotsusega suhteliselt pikka vabaduskaotuslikku karistust Tartu Vanglas. Kaebaja

poolt toime pandud kuritegude raskusele viitab ka see, et talle on mõistetud reaalne

vanglakaristus ja käesoleva aja seisuga on tal mõistetud karistusajast kanda veel

natuke üle aasta, mistõttu on kaebaja valijate nimekirja kandmata jätmine olnud

kooskõlas EPVS-ga ja halduskohus jättis põhjendatult I. Jatsõšõni kaebuse

rahuldamata.

Agu Timmi

/allkirjastatud

digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/