2-12-43955/95 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. jaanuar 2015. a Tartu

Tsiviilasja number

2-12-43955

Tsiviilasi

OÜ Peremaakler hagi OÜ VM Autorem vastu asjade

väljanõudmiseks ja võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3 950 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 13. detsembri 2013. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

VM Autorem OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): VM Autorem OÜ (registrikood:

12096034), lepinguline esindaja Willem Ignatjev

Vastustaja (hageja): Peremaakler OÜ (registrikood:

11523072), seaduslikud esindajad juhatuse liikmed

Tamara Nikolajeva ja Vladimir Litvinov; vastustaja

nõustaja Jevgeni Šimonjuk

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 13. detsembri 2013.a otsus osaliselt, s.o hagi rahuldamise

ulatuse osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada OÜ Peremaakler hagi osaliselt.

Kohustada VM Autorem OÜ-d tagastama hagejale kuuluv sõiduk Citroen Jumper

(registrimärgiga XXX XXX) koos sõiduki tehnilise passiga ning kojamehe hoovastik koos

mootoriga tingimusel, et hageja on tasunud kostjale enne sõiduki väljaandmist või sellega

samaaegselt 400 eurot töövõtulepingust tulenevate kohustuste katteks, samuti kostja poolse

täitmise vastuvõtmisega viivitamise korral.

3. Jätta rahuldamata OÜ Peremaakler hagi kahjuhüvitise saamiseks summas 900 eurot.

4. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

„1. Rahuldada OÜ Peremaakler hagi VM Autorem OÜ vastu osaliselt.

2. Kohustada VM Autorem OÜ-d tagastama OÜ-le Peremaakler kuuluv sõiduk

Citroen Jumper (registrimärgiga XXX XXX) koos sõiduki tehnilise passiga ning

kojamehe hoovastik koos mootoriga tingimusel, et OÜ Peremaakler on tasunud

VM Autorem OÜ-le enne sõiduki väljaandmist või sellega samaaegselt 400 (nelisada)

eurot töövõtulepingust tulenevate kohustuste katteks, samuti VM Autorem OÜ poolse

täitmise vastuvõtmisega viivitamise korral.

3. Jätta rahuldamata OÜ Peremaakler hagi kahjuhüvitise saamiseks summas 900

eurot.“

5. Rahuldada VM Autorem OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.

Menetluskulude jaotus

Jätta

maakohtus

ja

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud kummagi menetlusosalise enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Peremaakler (hageja, vastustaja) esitas 30. oktoobril 2012 Viru Maakohtule hagi OÜ VM

Autorem vastu asjade väljanõudmiseks ja võlgnevuse väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt on poolte vahel 21. juulil 2012 sõlmitud suuline töövõtuleping, mille

alusel anti sõiduk Citroen Jumper kostja valdusse 21. juulil 2012 remonttööde teostamiseks.

Koos kaubikuga anti kostja valdusesse sõiduki tehniline pass ja kojamehe hoovastik, millel oli

mootor. Töövõtulepingu alusel kohustus kostja paigaldama hagejale kuuluvale sõidukile

kojameeste hoovastiku koos mootoriga, likvideerima mootoriõli vooluse (lekke) ning

konsulteerima hageja juhatuse liiget sõiduki tehnoülevaatuse läbimiseks ettevalmistamise osas.

Hageja ja kostja leppisid töövõtulepingus kokku, et nimetatud tööde ja teenuste kogumaksumus

ei ületa 400 eurot ja tööde teostamise tähtajaks on 01. august 2012. Tähtajaks ei olnud lepingus

nimetatud tööd tehtud.

9. augustil 2012 kostja teavitas hagejat, et sõiduk on valmis. Kostja teostas omavoliliselt

hagejaga kooskõlastamata lisatööd (mh sõiduki tehnoülevaatuse läbiviimise amortisaatorite

remont, õhu- ja õlifiltrite vahetus ja laagrite vahetus) ning esitas hagejale arve nr 12080902

summas 932,52 eurot. Hageja keeldus arve tasumisest ja kostja keeldus hagejale sõiduki, sõiduki

tehnilise passi ja kohamehe hoovastiku koos mootoriga hagejale väljaandmast. Hageja taganes

töövõtulepingust 12. septembril 2012 tehtud avaldusega, mida kostja ei ole vaidlustanud.

Hageja leiab, et kostja on rikkunud hageja ja kostja vahel 21. juulil 2012 sõlmitud

töövõtulepingust tulenevaid kohustusi, mh ei ole paigaldanud sõidukile kojamehe hoovastikku

koos mootoriga, ei ole likvideerinud mootoriõli voolust ega ole tagastanud hagejale sõidukit

hiljemalt 01. augustil 2012. Hageja palub kostja valgusest välja nõuda sõiduk Citroen Jumper,

sõiduki tehniline pass ja kojamehe hoovastik koos mootoriga ning anda need üle hagejale.

Samuti palub hageja kostjalt välja mõista 900 eurot. 10. juulil 2012 sõlmis hageja OÜ-ga Auvõlg

kaubiku Citroen Jumper rendilepingu, mille alusel andis hageja OÜ-le Auvõlg rendilepinguga

rendile sõiduki Citroen Jumper. Vastavalt nimetatud rendilepingu p-le 2.1. jõustub rendileping

01. augustil 2012 ja kehtib kuni 01. oktoobrini 2012. Vastavalt nimetatud rendilepingu p-le 3.4.

pidi OÜ Auvõlg tasuma hagejale renditasu sõiduki eest summas 450 eurot kuus või 15 eurot

kalendripäevas. Kostja poolt kohustuse rikkumise tulemusel ei olnud hagejal võimalik anda

sõidukit rendile OÜ-le Auvõlg ja hageja jäi ilma renditasust kahe kuu eest summas 900 eurot.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et hageja nõue on alusetu. Kostja leiab, et juhul kui ta

ületas hagejaga kokku lepitud eelarvet, on tegemist käsundita asjaajamisega VÕS § 1018 järgi

ning hageja on kohustatud tasuma kostjale remondikulud 932,52 eurot. Kostja on seisukohal, et

tal on õigus auto kinni pidada, kuni hageja on kostja esitatud arve tasunud. Tegemist on VÕS

§ 652 lg-st 3 tuleneva tellija vastuvõtuviivitusega. Kohtule esitatud 10. juuli 2012 rendileping ei

tõenda kahju tekkimist, samuti ei ole hageja kostjat teavitanud rendilepingu algusest 1. augustil

2012.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohtu 13. detsembri 2013 otsusega rahuldas kohus hagi, kohustas kostjat tagastama

hagejale sõiduki, sõiduki tehnilise passi ja kojamehe hoovastiku koos mootoriga. Samuti mõistis

kohus kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 900 eurot.

Maakohus tuvastas, et poolte vahel oli kokkulepe tööde eelarve osas. Hageja ja tunnistaja G.Li

sõnul oli kokkulepe summas 400 eurot. Kostja esindaja Vladimir Abrajev selgitas vande all, et ta

teavitas hagejat telefonitsi hinnast, millega hageja ei nõustunud, siis kostja oluliselt vähendas

hinda. Sellega oli hageja nõus ja kostja tegi tööd. Kostja ei ole kasutanud võimalust fikseerida

tellimuse hind, et välistada hilisemaid vaidlusi. Poolte kokkulepitud hind jäi ka alla teisele

Narvas tegutsenud remonttööde teostaja OÜ VasNa hinnapakkumisele. Kostja ei ole tõendanud

hageja teavitamist eelarve suurenemisest ja VÕS § 639 lg 1 alusel tuleb eeldada, et poolte vahel

kokku lepitud eelarve on siduv. Kostja teavitas hagejat töö maksumuse suurenemisest alles

vahetult enne autole järel minekut.

Maakohus leidis, et kuna poolte vahel puudus kokkulepe hageja omandis oleva asja

kinnipidamiseks, siis ei kuulu kohaldamisele VÕS § 636 lg 3. Pandiõiguse seadmises ei ole

pooled kokku leppinud ega seadnud vallaspanti kostja omandile, seega ei kohaldu VÕS § 654.

Kostja viidatud VÕS § 119 lg 1 ei kuulu kohaldamisele, sest VÕS § 652 on ette nähtud

eriregulatsioon.

Poolte ja tunnistajate antud selgitustega luges kohus tõendatuks, et hageja pakkus kostjale arve

tasumist kokkulepitud ulatuses, kuid kostja keeldus osalist tasumist vastu võtmast. Kostjal

puudus alus arvata, et hageja oma kohustust ei täida. Kostjal puudus õigus keelduda hageja

omandis oleva töövõtulepingu esemeks olnud asja väljaandmisest.

Lepingu ülesülemine 12. septembril 2012 ei mõjuta vaidluse eset. Tulenevalt lepingu

ülesütlemisest tekib hagejal täiendav (alternatiivne) alus asja väljanõudmiseks kostja valdusest,

kuid see ei välista hageja nõude rahuldamist juba lepingu kehtivuse ajal. Hageja nõue sõiduki,

sõiduki tehnilise passi ja kojamehe hoovastiku koos mootoriga väljaandmiseks tuleb rahuldada.

Maakohus ei näinud alust kahelda hageja poolt esitatud 10. juuli 2012 rendilepingu ehtsuses.

Kostja ei ole ka esitanud taotlust dokumendi originaali väljanõudmiseks. Kuna rendilepingust

tulenevalt pidanuks hageja saama sõiduki kasutada andmisest renditulu 900 eurot, tekkis hagejal

kahju saamata jäänud tulu näol ja hageja kahju hüvitamise nõue tuleb VÕS § 115 lg 1 alusel

rahuldada.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. VM Autorem OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu

13. detsembri 2013 otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud

vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) on hageja oma käitumisega kinnitanud, et ta ei kavatse hüvitada kostjale sõiduki remondi

maksumust. Kui hageja oleks huvitatud temale kuuluva sõiduki kättesaamisest, tasuks ta kostjale

remondiraha. Kostjal on tulenevalt VÕS § 1018 ja VÕS § 101 lg 1 p-st 2 õigus keelduda

omapoolse kohustuse täitmisest. Hageja on vastuvõtuviivituses (VÕS § 652 lg 3);

2) kohaldas kohus hageja huvides seadusesätteid, millele hageja ei ole viidanud ega põhjendanud

oma nõudeid. Sellega rikkus kohus tsiviilkohtumenetluse poolte võrdsuse ja võistlevuse

põhimõtet ning tõendamiskohustust, sest TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool tõendama

neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus väljus erapooletuse

piiridest õigusemõistmisel ning jättis kohaldamata kostja asjakohased materiaalõiguse sätted;

3) on põhjendamatu kohtuotsuses esitatud väide, et kostja keeldus hagejalt remondikulutuste

maksumuse raha vastu võtmast. Kuna rahaline arveldus toimub panga kaudu ja vahendusel, oli

hagejal võimalus tasuda sõiduki remonditööde maksumus kostja pangakontole;

4) on kohus põhjendanud kostjalt kahjuhüvitise 900 euro väljamõistmist kehtetu tõendiga (hageja

poolt esitatud rendilepingu esimese lehe kinnitamata valguskoopiaga kd I tl 20). Rendilepingu

esimene leht esitati kohtule kahju lavastamiseks, et saada alusetult 900 eurot kostjaga tekkinud

konflikti pinnalt ning tekitada kostjale maksmata remondikulu ulatuses kahju 932,52 eurot.

Kahjuhüvitise nõue on alusetu. Kui sõiduki remondi töövõtuleping pidi lõppema 01. augustil

2012 (st kell 24.00 TsÜS § 137 lg 1 kohaselt), siis rendilepingu täitmine ei saanud kuidagi alata

01. augustil 2012 kell 15.00;

5) ei olnud hageja töövõtulepingu lõppemise (sõiduki remondi lõppemise) planeeritud päevaks

veendunud sõiduki kasutuskõlbulikkusest, sest kostja pidi teatama hagejale tehnoülevaatuse

võimalikkusest;

6) oli asjas menetlust juhtinud kohtunik Leanika Tamm ebaobjektiivne ning tema tegevus oli

otseselt suunatud ja kallutatud hageja eesmärgi saavutamisele. Kohtunik on soosinud

OÜ Peremaakler nõustajat ja samaaegselt ka tõlki Jevgeni Šimonjuki osalemist menetluses

faktiliselt esindajana. Samuti on kohtunik kuulanud üle OÜ Peremaakler seaduslike esindajate

(elukaaslaste) ühise poja G.Li faktide suhtes, mille asetleidmisel isik ei viibinud ega saanudki

viibida.

5. OÜ Peremaakler vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja otsus muutmata.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei ole apellant teavitanud vastustajat enne 9. augustit 2012 eelarve olulisest ületamisest ega

lisatööde teostamisest. Vastustaja ei ole kunagi kiitnud apellandi poolt teostatud lisatöid heaks,

lisatööde teostamine (amortisaatorite remont, õhu- ja õli filtrite vahetus ning laagrite vahetus)

lisatasu eest ei vasta vastustaja huvile ja tahtele (vastustaja on võimeline läbima tehnoülevaatust

ning vahetama õhu- ja õli filtreid ise ilma lisakuludeta) ning lisatööde teostamine ei ole olnud

oluline avalikes huvides. Käsundita asjaajamise mõte ei ole suruda isikule peale soovimatuid

teenuseid ja kohustada teda selle eest maksma, st luua sisuliselt leping, mida isik ei ole soovinud

(RKTKo 3-2-1-44-11). Apellant ei ole tõendanud, et vastustaja oleks väidetava asjaajamise

heaks kiitnud, lisatööde teostamine lisatasu eest vastaks vastustaja huvile ja tahtele või et selline

asjaajamine oleks olnud oluline avalikes huvides, vaid on ainult paljasõnaliselt väitnud, et kuna

apellant tegi lisatöid kokkulepitust suuremas ulatuses, tuleb lähtuda VÕS §-st 1018. Apellant ei

ole antud menetluses tõendanud, et on vastustajat teavitanud vastavalt VÕS § 1020 lg-dele 1 ja 2

eelnevalt eelarve olulisest ületamisest, lisatööde teostamisest ja täiendavatest kuludest;

2) ei ole poolte vahel sõlmitud 21. juuli 2012 töövõtulepingus kokku lepitud, et kuni vastustaja

tasu maksmiseni jääb sõiduki omand apellandile. Seega ei kuulu antud asjas VÕS § 636 lg 3

kohaldamisele. Samuti ei kohaldu VÕS § 101 lg 1 p-s 2 nimetatud õiguskaitsevahend. Vastustaja

ei ole kunagi keeldunud tasu 400 euro apellandile tasumast tingimusel, et saab tagasi sõiduki.

VÕS §-s 636 on reguleeritud töövõtja asja väljaandmise kohustus. Samuti on vastustaja

töövõtulepingust taganenud, mida apellant ei ole vaidlustanud;

3) on menetluses leidnud kinnitust, et vastustaja pakkus apellandile arve tasumist kokkulepitud

ulatuses (400 eurot), kuid apellant keeldus arve korrektsest vormistamisest kokkulepitud summas

ja osalist tasumist vastu võtmast ning nõudis arve summas 932,52 eurot tasumist tervikuna.

Vastustaja on juriidiline isik, kellel ei ole õigust ja kohustust tasuda raha ilma korrektselt

vormistatud arveta. Apellant ei ole vastustajale esitanud korrektselt vormistatud arvet

kokkulepitud ulatuses teostatud tööde eest;

4) ei ole apellant kogu menetluse väitel vaidlustanud vastustaja poolt esitatud rendilepingu

ehtsust ega ole taotlenud rendilepingu ehtsuse kontrollimist kohtu poolt. Vastustaja kinnitab, et

rendilepingu originaali üks eksemplar on tema valduses ning vastustaja on alati nõus kohtu

nõudel seda esitama dokumentide võrdlemise tegemiseks, kuid apellant ei ole dokumentide

võrdlemist taotlenud. Järelikult tuleb lugeda see tõend poolte poolt omaksvõetuks;

5) oli vastustajal tehnoülevaatuse läbiviimiseks broneeritud aeg autokeskuses Rahu 7 Narva

linnas. Vastustajal oli plaanis saada hiljemalt 01. augustil 2012 remonditud sõiduk apellandilt

tagasi, läbida tehnoülevaatuse ja anda sõiduk rendilepingu alusel rendile OÜ-le Auvõlg.

Rendilepingu puhul ei saa olla tegemist kahju lavastamisega, kuna rendileping oli sõlmitud

oluliselt varem (10. juulil 2012) kui vastustaja pöördus apellandi poole sõiduki remondi

teostamiseks (21. juulil 2012).

6. Vastavalt Tartu Ringkonnakohtu 1. detsembri 2014 määrusele esitasid pooled kirjalikus

menetluses täiendavaid seisukohti.

OÜ Peremaakler leidis, et juhul kui kohus leiab, et vastustajal puudus alus lepingust

taganemiseks 12. septembril 2012, tuleks tema tahteavaldust lepingu lõpetamiseks pidada

ülesütlemisavalduseks (RKTKo 3-2-1-64-11). Sellisel juhul on kohtul VÕS § 115 lg 1 alusel

võimalik rahuldada vastustaja nõuet varalise kahju summas 900 eurot väljamõistmiseks, kuna

selle eelduseks oleva apellandi poolt kohustuse oluline rikkumine on tõendatud: apellant ei ole

oma töövõtulepingust tulenevaid kohustusi (teostada tellitud töid 01. augustiks 2012) tähtaegselt

täitnud. 09. augustil 2012 proovis vastustaja välja selgitada, kas kokkulepitud tööd on

nõuetekohaselt teostatud, kuid apellant ei võimaldanud vastustajal sõidukiga koos teostatud

töödega tutvuda ja üle vaadata. Vastustaja leiab, et apellant pidi kahju ette nägema. Iga mõistlik

isik eeldab, et sõiduk, mis kuulub juriidilisele isikule, on ettenähtud kasutamiseks ettevõtlusega

seotud otstarbel. Apellant oli teadlik, et sõiduk kuulub juriidilisele isikule (vastustajale), kes

tegeleb mh maakleriteenuse osutamisega (millele viitab vähemalt juriidilise isiku nimetus), ning

sõiduki kasutamise vajadust vastustaja igapäevategevuses pidi apellant ette nägema. Seetõttu ei

ole vastustaja arvamusel antud tsiviilasjas oluline, et kas apellant oli või olnud teadlik sellest, et

sõiduki antakse rendile kasu saamise eesmärgil. Apellant pidi majandustegevuses tegutsedes ette

nägema, et juhul, kui ta ei täida oma kohustust teostada sõiduki remonditööd õigel ajal ning

tagastada sõiduki tellijale, võib vastustajal tekkida kahju, kuna vastustajal ei ole võimalik

sõidukit kasutada ning vastustaja ei suuda omakorda enda kohustusi kolmandale isikule õigel

ajal täita. Apellant ei ole menetluse kestel vaidlustanud rendilepingu ehtsust.

OÜ VM Autorem selgitas, et teostas hageja poolt tellitud tööd ning valmistas hagejale kuuluva

sõiduki tehniliseks ülevaatuseks. Sõiduauto läbis edukalt tehnilise ülevaatuse, mis tõendab kostja

poolt kvaliteetselt teostatud remonditeenust. Tuleb lugeda, et kostja ei ole rikkunud

töövõtulepingu tingimusi kokkulepitud tööde teostamise osas. Seetõttu on hageja poolt lepingu

väidetav ülesütlemine alusetu, eriti pärast kostja poolt tööde teostamist ja tehnoülevaatuse

läbimist. Hageja ei ole tõendanud, et kostja ei täitnud tellitud töid. Kostja poolt hagejale sõiduki

väljaandmisest keeldumine ei ole lepingu rikkumise tingimus, vaid kostja seaduslik

õiguskaitsevahend. Hageja ei teatanud kostjale, et tööde viivitamisega võib saabuda kahju

kolmanda isikuga sõlmitud rendilepingu põhjal. Kostjal ei olnud võimalik ette näha hagejale

tekkida võivat kahju.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormide ebaõige kohaldamise

tõttu osaliselt tühistada osas, milles kohus hagi täielikult rahuldas.

Ringkonnakohus peab võimalikuks teha asjas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega

rahuldada hagi osaliselt.

Kostjat tuleb kohustada tagastama hagejale kuuluv sõiduk Citroen Jumper (registrimärgiga XXX

XXX) koos sõiduki tehnilise passiga ning kojamehe hoovastik koos mootoriga tingimusel, et

hageja on tasunud kostjale enne sõiduki väljaandmist või sellega samaaegselt 400 eurot

töövõtulepingust tulenevate kohustuste katteks, samuti kostja poolse täitmise vastuvõtmisega

viivitamise korral.

Ringkonnakohus jätab rahuldamata hageja nõude kostjalt kahjuhüvitise väljamõistmiseks

summas 900 eurot.

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

Pooled ei vaidle iseenesest selle üle, et 21. juulil 2012.a sõlmiti nende vahel suuline

töövõtuleping, mille alusel pidi kostja teostama kokkulepitud remonditööd hagejale kuuluva

kaubiku Citroen Jumper osas. Pooltel on aga jätkuvalt vaidlus selle üle, missugune oli suuliselt

kokkulepitud töövõtulepingu sisu (kokkulepitud tööde ulatus ja tasu suurus). Sellega seoses on

vaidlus ka küsimuses, kas ja millises ulatuses saab lugeda kostjat töövõtulepingust tulenenud

kohustusi rikkunuks, missugused on vastastikused nõuded ja missuguseid õiguskaitsevahendeid

on kummalgi poolel sellest lähtudes võimalik kasutada.

8. Poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu sisu ja sellest tulenenud põhikohustused.

Asja lahendamiseks tuleb ringkonnakohtu arvates esmalt analüüsida, missuguse sisuga

töövõtuleping poolte vahel sõlmiti, s.o missugused olid kummagi poole lepingujärgsed

põhikohustused.

8.1. Lepinguga hõlmatud tööd ja nende maksumus. Hageja väidete kohaselt leppisid pooled

kokku üksnes järgmiste tööde teostamise osas: kojameeste hoovastiku paigaldamine koos

mootoriga, mootoriõli lekke kõrvaldamine ning tellija nõustamine sõiduki tehnoülevaatuseks

ettevalmistamise asjus. Kostja oli menetluses seisukohal, et kokkulepe hõlmas ka sõiduki

tehnoülevaatuseks ettevalmistamist, sh täiendavate kostja poolt vajalikuks peetud tööde

teostamist. Muuhulgas esitas kostja väited, mille kohaselt tingis mootoriõli lekke kõrvaldamise

vajadus ka täiendavate tööde tegemise vajaduse ning kostja esindaja teavitas hagejat nimetatud

asjaolust. Samuti teavitas kostja hagejat sellest, et sõiduk ei vastanud tehnoülevaatuse normidele.

Ringkonnakohus leiab, et asjas esitatud tõenditega saab lugeda tõendatuks, et esialgu sõlmiti

poolte vahel töövõtuleping üksnes hageja poolt väidetud tööde teostamiseks, s.o kojameeste

hoovastiku paigaldamine koos mootoriga, mootoriõli lekke kõrvaldamine ning tellija

nõustamine.

Kostja ei ole eitanud, et esialgse kokkuleppe kohaselt pidi ta hagejat pärast kaubiku seisundiga

tutvumist nõustama tehnoülevaatuse edukaks läbimiseks vajalike tööde ulatuse osas. Oma

29.04.2013.a seisukohtades on kostja märkinud, et kostja esindaja teavitas 01.08.2012.a hagejat,

et õlilekke likvideerimiseks on vaja teha täiendavaid töid ja et auto ei vasta tehnoülevaatusel

esitatavatele nõuetele, s.o sõiduk vajas põhjalikumat remonti. Kostja väitel nõustus hageja

kostjalt saadud info põhjal täiendavate tööde teostamisega, mis olid vajalikud tehnoülevaatuse

läbimiseks. Seega on ka kostja ise tegutsenud viisil, mis lubab järeldada, et täiendavate tööde

vajadusest pidi töövõtja tellijat eelnevalt teavitama ja tööde teostamise kooskõlastama.

Mõlema poole seisukohtadega on kooskõlas ka see, et hageja poolt väidetud tasu 400 eurot pidi

katma üksnes esialgu kõne all olnud tööd: kojamehe hoovastiku vahetuse, õlilekke

likvideerimise ja konsultatsiooni/arvamuse andmise seoses sõiduki tehnoülevaatuseks

ettevalmistamisega. Hageja ei ole tuginenud sellele, et väidetavalt kokkulepitud 400 euro eest

pidi kostja saavutama konkreetse tulemuse, s.o viima sõiduki tehnoülevaatuse läbimiseks

vajalikku seisundisse. Hageja väitel pidigi kostja poolt osutatav teenus piirduma sellega, et kostja

annab talle konsultatsioone selle kohta, missuguseid töid tuleks tehnoülevaatuse läbimiseks

täiendavalt teostada, ning hageja võis seejärel otsustada, kas tellida ka täiendavad tööd kostjalt

või kolmandalt isikult.

Tõendatud ei ole 21. juulil 2012.a kokkuleppe saavutamine selles, et kostja kui töövõtja teostab

hagejale kuuluva kaubiku suhtes omal äranägemisel kõik vajalikud tööd selleks, et tellijale

kuuluv sõiduk vastaks tehnoülevaatuse normidele. Järelikult ei sisaldanud esialgne suuline

kokkulepe ei sisaldanud konkreetse tulemuse saavutamist, s.o tehniliselt igakülgselt korras oleva

sõiduki üleandmist 1. augustiks 2012.a.

Samas ei ole vaidlust ka selle üle, et hagejale kuuluv sõiduk võis vajada täiendavaid hooldus-

ja/või remonditöid lisaks neile, milliste teostamise hageja algselt 21.07.2012.a suuliselt tellis.

Asjaolu, et hageja palus kostjalt arvamust (konsultatsiooni) täiendavate tööde vajalikkuse osas,

viitab sellele, et hageja ise möönis sellekohast vajadust. Kostja on menetluses esile toonud

asjaolu, et juba 12.07.2012.a oli vaidlusaluse sõiduki valdajat politsei poolt trahvitud tehniliselt

mittekorras sõiduki kasutamise eest.

Kui esialgse kokkuleppe kohaselt pidi kostja hageja väidetud tähtajaks (01.08.2012.a) teostama

esmaselt kokkulepitud tööd – s.o kojameeste hoovastiku vahetuse, õlilekke likvideerimise ja

konsultatsiooni andmise tehnoülevaatuseks vajalike täiendavate tööde osas – saab pidada

usutavaks, et selle kuupäeva seisuga ei olnudki ülejäänud potentsiaalselt vajalikud tööd veel

tehtud, s.o täiendavate tööde teostamist ei olnud pooled omavahelises suhtluses veel täpsustatud.

8.2. Kokkulepe täiendavate tööde tegemiseks ja tasu suurendamiseks. Pooled vaidlevad

muuhulgas selle üle, kas pooled leppisid 01.08.2012.a kokku selles, et kostja teostab ka

ülejäänud tööd, mis kostja hinnangul olid vajalikud selleks, et sõiduk läbiks tehnoülevaatuse.

Hageja väitel nõudis ta 01.08.2012.a sõiduki kohest väljaandmist (sõltumata sellest, kas sõiduk

oli viidud tehnoülevaatuseks kõlbulikku seisundisse või mitte), millest kostja keeldus väitega, et

sõiduk ei ole veel valmis, s.o vajalikud tööd ei ole täies mahus teostatud. Kostja väidete kohaselt

nõustus hageja esindaja sellega, et teostatakse täiendavad tööd. Kostja juhatuse liige Vladimir

Abrajev on oma vande all antud ütlustes (t II kd lk 116 pöördel – 118 pöördel) selgitanud, et

esialgu lepiti kokku nn pealiskaudse remondi tegemises. Pärast esialgsete tööde teostamist tegi

kostja esindaja telefoni teel uue hinnapakkumise; jõuti kokkuleppele ja kostja asus tellija

nõusolekul teostama täiendavaid töid. Tunnistaja G.L (II kd, lk 71) on andnud ütlusi, mille

kohaselt töö pidi valmima (auto kätte saama) kas augusti alguses või juuli lõpus, kuid tunnistaja

täpset aega ei osanud öelda, kuna möödunud oli juba hulk aega.

Ringkonnakohus leiab, et vande all antud ütlustega ja tunnistaja ütlustega ei ole tõendatud

01.08.2012.a täiendavate tööde teostamise ja nende eest täiendava tasu maksmise osas

kokkuleppe sõlmimine. Niisugune kokkulepe pidanuks endast kujutama lepingut VÕS § 8

tähenduses. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt

selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Käesoleval juhul ei ole asjas esitatud

tõenditega kinnitust leidnud kostja poolt konkreetse sisuga tahteavalduse (pakkumuse) tegemine

ja hageja poolt sellele aktsepti (nõustumuse) andmine.

Kolleegium märgib ühtlasi, et tunnistaja G.Li ütluste põhjal puudub alus asumaks seiskohale, et

kokkulepitud töö üleandmise tähtaeg („augusti algus või juuli lõpp) oleks olnud n-ö absoluutne

tähtaeg, mille pikendamist hageja võimalikuks ei pidanud.

Seega jõudis maakohus õigetele põhijäreldustele, mille kohaselt sisaldas pooltevaheline

töövõtuleping üksnes nn esialgsete tööde teostamist (kojameeste hoovastiku ja mootori

paigaldamine, mootoriõli lekke kõrvaldamine ja sõiduki tehnoülevaatuseks ettevalmistamine),

nimetatud tööde hind ei pidanud ületama 400 eurot (kohtuotsuse p-d 19 - 22).

Ringkonnakohtu arvates ei ole siiski asjakohane maakohtu käsitlus sellest, kas tööde maksumuse

400 euro näol oli tegemist siduva eelarvega (VÕS § 639). Asja materjalidest nähtub, et pooled

sõlmisidki töövõtulepingu nn esialgsete tööde teostamiseks ja nende hinnana kuulus kokkuleppe

kohaselt tasumisele 400 eurot. Tuginetud ei ole sellele, et nn esialgsete tööde maksumus kujunes

tegelikkuses 400 eurost suuremaks, vaid kostja teostas lisaks kokkulepitud töödele veel hulga

täiendavaid töid (tehnoülevaatuse läbiviimine, amortisaatorite remont, õhu- ja õlifiltrite vahetus

ning laagrite vahetus). Kuna tõendatud ei ole pooltevahelise kokkuleppe sõlmimine, millega

hageja tellis nimetatud täiendavate tööde teostamise ja lepiti kokku nende konkreetses või

ligikaudses maksumuses, siis tuleb asuda seisukohale, et nende tööde tegemiseks poolte vahel

leping puudus. Nimetatu ei ole aga viinud maakohut ebaõigetele lõppjäreldustele.

9. Hinnang töövõtja (kostja) poolt lepingukohustuste rikkumisele.

9.1. Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus, kas kostjale saab ette heita töövõtulepingust

tulenevate kohustuste rikkumist. Selle põhjal on võimalik hinnata hageja (tellija) poolse

töövõtulepingust taganemise või lepingu ülesütlemise põhjendatust.

Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-64-11 selgitanud, et töövõtuleping võib lõppeda nii lepingust

taganemise kui ka ülesütlemise tulemusena. Töövõtulepingust taganemisel teise poole olulise

lepingurikkumise tõttu ja selle ülesütlemisel VÕS § 655 lg 1 kohaselt on erinevad õiguslikud

tagajärjed. VÕS § 116 lg 1 kohaselt on lepingust taganemise eelduseks eelkõige see, et teine

lepingupool on lepingut oluliselt rikkunud. Juhul kui töövõtja ei olnud töövõtulepingut oluliselt

rikkunud, st ei olnud täidetud eeldused lepingust taganemiseks, saab tellija tahteavaldust lepingu

lõpetamiseks pidada asjas esitatud asjaoludest lähtuvalt ülesütlemisavalduseks VÕS § 655 lg 1

järgi. Kohus peab kontrollima, kas tellija on lepingust kehtivalt taganenud, st eelkõige tuleb

hinnata seda, kas kostja on tõendanud, et töövõtja rikkus oluliselt lepingut. Juhul kui lepingust

taganemise eeldused ei ole täidetud, tuleb asi lahendada lähtuvalt VÕS § 655 lg-s 1 sätestatust.

VÕS § 100 kohaselt mõistetakse kohustuse rikkumisena võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata

jätmist või mittekohast täitmist, sealhulgas täitmisega viivitamist. Lisaks sätestab VÕS § 647

lg 1 erisättena, et töövõtja loetakse töövõtulepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas siis, kui töö

parandamine või uue töö tegemine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui töövõtja

õigustamatult keeldub tööd parandamast või uut tööd tegemast või ei tee seda mõistliku aja

jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist.

9.2. Ringkonnakohtu arvates ei ole hageja tõendanud, et kostja rikkus töövõtulepingust

tulenevaid kohustusi. Hageja kui tellija väited kostjapoolse lepingurikkumise kohta põhinevad

üksnes sellel, et kostja ei tagastanud hageja kaubikut 1. augustil 2012.a. Hageja ei ole esitanud

väiteid ega tõendeid selle kohta, nagu oleks kostja jätnud täitmata kokkulepitud tööd, s.o

paigaldamata kaubikule kojameeste hoovastiku koos mootoriga, kõrvaldamata mootoriõli lekke

ja andmata tellijale soovitud konsultatsiooni sõiduki tehnilise seisundi kohta. Seega ei ole asja

materjalidest lähtudes võimalik lugeda tõendatuks, et kostja (töövõtja) jättis pooltevahelisest

töövõtulepingust tulenenud kohustused täitmata või täitis need puudustega (mittekohaselt).

Hageja väidete põhjal on alust hinnata üksnes seda, kas kostja viivitas lepingust tulenevate

kohustuste täitmisega oluliselt. Hageja ei ole viidanud niisugustele rikkumistele, mis

võimaldaksid kohaldada VÕS § 647 lg-t 1.

Hageja väitel lepiti kokku tellitud tööde teostamises 01. augustiks 2012.a. Puuduvad küll otsesed

tõendid selle kohta, et tööde teostamise tähtajana lepiti kokku just nimetatud kuupäev, kuid

kostja ei ole ka vaidlustanud hageja väiteid selle kohta, et 01. augusti 2012.a paiku teavitas

kostja hagejat, et selleks ajaks ei olnud sõiduk üleandmiseks valmis. Ringkonnakohtu arvates on

võimalik lugeda tuvastatuks, et nimetatud kuupäeval toimus poolte vahel suhtlus lepingu täitmise

üle, s.o hageja pöördus kostja poole ja kostja vastas, et tööd ei ole veel lõpetatud.

9.3. Ringkonnakohus loeb tuvastatuks ka asjaolu, et kostja pakkus hagejale kaubikut 9. augustil

2012.a, teatades, et sõiduk on üleandmiseks valmis, muuhulgas oli selleks ajaks sõidukil läbitud

tehnoülevaatus. Nimetatud asjaolu kinnitab ka see, et 09.08.2012.a on dateeritud arve summas

932,52 eurot, mille kostja hagejale esitas ja mille tasumist kostja nõudis auto väljaandmise

eeltingimusena. Hageja ei ole 09.08.2012.a dateeringuga arve saamist vaidlustanud.

Seega on võimalik asuda järeldusele, et kostja pakkus kaubikut hagejale üleandmiseks 8 päeva

hiljem võrreldes tähtajaga, milles hageja väitel esialgsete tööde teostamiseks kokku lepiti.

Kolleegiumi arvates väärib märkimist, et hageja väidete kohaselt pidi kostja andma talle sõiduki

üle 1. augustil 2012.a sõltumata sellest, kas sõiduk oli selleks ajaks tehniliselt täiesti korras

(valmis läbima tehnoülevaatust), kuid 9. augusti 2012.a seisuga oli sõiduk kostja väidetest

lähtuvalt juba tehnoülevaatuse nõuetega vastavusse viidud.

Ringkonnakohtu arvates puudub käesoleval juhul alus lugeda kostjat töövõtulepingut rikkunuks.

Tõendatud ei ole hageja väited selle kohta, et 1.august 2012.a lepiti kokku kindla tähtajana,

milliseks ajaks pidi kostja sõiduki hagejale tagastama, sõltumata sellest, kas sõiduk oli viidud

vastavusse tehnoülevaatuse nõuetega või mitte. Samuti ei ole hageja tõendanud, et ta teavitas

kostjat sellest, et eelnimetatud tähtaja järgimata jätmisega kaasnevad olulised negatiivsed

tagajärjed. Kostja on põhjendatult tuginenud muuhulgas asjaolule, mille kohaselt tehnokontrolli

nõuetele mittevastava sõidukiga ei ole lubatud liigelda, mistõttu ei pidanud kostjale olema

äratuntav hageja huvi saada kaubik tagasi just 1. augustiks 2012.a. Hageja ei ole tõendanud oma

väidet, et ta teavitas 1. augustil 2012.a toimunud vestluses kostjat sellest, et sõiduk tuleb

tagastada koheselt, s.o veel samal kuupäeval. Muuhulgas ei ole hageja ka põhistanud, et ta oleks

nimetatud kuupäeval käinud kostja ettevõttes sooviga kaubik sõltumata selle valmidusest kohe

kätte saada. Tuginetud ei ole asjaolule, nagu olnuks töövõtjal (kostjal) kohustus sõiduk pärast

remontimist ise tellijale ära tuua.

Isegi juhul, kui lugeda tõendatuks, et pooltel oli kokkulepe, mille kohaselt pidid tööd olema

lõplikult valminud 1. augustiks 2012.a, puudub kolleegiumi hinnangul alus lugeda kostja poolset

hilinemist (valminud töö tellijale pakkumist 9. augustil 2012.a) oluliseks viivituseks. Tegemist

on 8 päeva pikkuse ajalise erinevusega, mille sisse langes igal juhul ka nädalavahetus (2 p).

Töövõtja ei pidanud ette nägema tellija huvi saada kaubik tagasi just 1. augustil 2012.a sõltumata

sellest, kas kaubik oleks selleks ajaks olnud liikluskõlbulik, kuna tellija (hageja) ei ole

tõendanud, et ta töövõtjat sellest erilisest huvist teavitas. Sellises olukorras puudub põhjendus

lugeda 8 päeva (6 tööpäeva) pikkust viivitust selliseks rikkumiseks, mis oleks andnud aluse

töövõtulepingust taganemiseks.

9.4. Ringkonnakohtu arvates ei ole kostja poolne lepingurikkumine tuvastatav ka asjaolude

põhjal, mille kohaselt teostas kostja kui töövõtja (hageja arusaama kohaselt) omaalgatuslikult

kaubiku juures veel niisuguseid lisatöid, mida ei olnud tellitud, ja küsis ka suuremat tasu, kui

hageja pidas ennast kohustatuks tasuma. Asjaolu, et töövõtja teostas ka tellimata töid, s.o

sisuliselt tegutses käsundita, ei ole iseenesest käsitatav töövõtulepingu rikkumisena.

Ka sõiduki väljaandmisest keeldumine ei ole iseenesest käsitatav töövõtulepingu rikkumisena,

kuna tegemist on töövõtjale seaduse alusel kuuluva õiguskaitsevahendiga. Seejuures ei anna

vastuväite olemasolu kostjale püsivat alust hageja nõude täitmisest keeldumiseks, vaid vastuväite

põhjendatuse korral on hagi võimalik rahuldada vastunõude täitmise tingimusega (vt RKTKo

nr 3-2-1-57-11 p 38, 3-2-1-96-10 p 14, nr 3-2-1-136-05 p 33).

10. Töö ülevaatamine tellija poolt.

10.1. Hageja on menetluses viidanud asjaolule, et 9. augustil 2012.a püüdis ta veenduda, kas

kokkulepitud tööd on nõuetekohaselt teostatud, kuid kostja (töövõtja) ei võimaldanud tal sõiduki

seisundi ja teostatud töödega tutvuda. Kostja väitel ta hagejale sõidukiga tutvumisel takistusi ei

teinud. Tunnistaja M.Fi ja kostja seadusliku esindaja V. Abrajevi ütlustest järeldub, et hageja

esindaja V. Litvinov käis kostja töökojas (täpsustamata konkreetset kuupäeva) ja soovis sõiduki

üle vaadata ning selle kätte saada. Küll aga keeldus kostja sõiduki hageja esindajale üleandmisest

seetõttu, et hageja ei aktsepteerinud arvet summas 932,52 eurot. Viimatinimetatud asjaolu

kinnitas ka kostja seaduslik esindaja ise (II kd lk 118).

VÕS § 637 lg 5 kohaselt ei pea tellija töö eest tasuma enne, kui tal on olnud võimalus asi üle

vaadata, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud üleandmisviis või maksmise tingimused ei anna

talle selleks võimalust. Seega on tellijale töö ülevaatamise võimaluse tagamine töövõtja

ülesanne. Selleks peab töövõtja töö valmimisest tellijale teatama ning andma talle võimaluse töö

üle vaadata, et tuvastada, kas lepingu kohaselt võlgnetav tulemus on saavutatud. Käesoleval

juhul ei ole vaidlust selles, et kostja teatas 09.08.2012.a hagejale töö valmimisest (elektronkirja

väljatrükk t I kd lk 25) ja hageja esindaja(d) käis(id) kostja ettevõttes kohal. Kostja seadusliku

esindaja seletuste kohaselt (II kd, lk 117-118) tulid hageja esindajad kaubikule järgi ning ta oleks

auto välja andnud siis, kui tellija oleks arvele alla kirjutanud. „Konflikt algas sellest, et keegi

jooksis autode vahel. Minu juurde ei tuldud. Nikolajeva ei esitlenud ennast kui auto omanikku

vaid jooksis autode vahele. Mina ajasin ta minema, aga edasi ta vaatas arvet, minul olid seal

kliendid. Palusin minuti oodata kuni eelmiste klientidega lõpetan. Naine läks hakkas ümber bussi

jooksma. Kes ta selline on, mina ei saanud aru […].“ Samuti selgitas kostja seaduslik esindaja, et

juhul, kui klient soovib tehtud tööd üle vaadata, toimub tasumine pärast kontrolli (st pärast töö

ülevaatamist).

10.2. Ringkonnakohtu arvates puudub asjas esitatud tõendite, sh eeskätt eelviidatud ütluste,

põhjal alus tuvastamaks, et kostja on rikkunud oma kohustust võimaldada hagejal (tellijal)

sõiduki remondijärgse olukorraga ja teostatud tööde mahu ning kvaliteediga tutvuda. Asjaolu, et

kostja keeldus võimaldamast hagejal sõiduk ära viia, ei anna iseenesest alust järelduseks, et

kostja ei võimaldanud hagejal sõidukit ka üle vaadata. Töövõtulepingu kui tasulise lepingu puhul

on töövõtjal nii VÕS § 111 lg 1 kui ka VÕS § 654 lg 1 alusel õigus keelduda tellijale kuuluva

vallasasja (käesoleval juhul kaubiku) väljaandmisest. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et

töövõtja ettevõttes (garaažis, remonditöökojas jm) viibijatelt on töövõtja õigustatud nõudma

ettevõtte pidaja korralduste järgimist, s.o muuhulgas seda, et klient ei asuks tema poolt remonti

toodud sõidukiga tutvuma ilma ennast ettevõtte pidajale tutvustamata ja sõiduki ülevaatamist

kooskõlastamata. Käesoleval juhul saab kostja seadusliku esindaja vande all antud ütlustest

järeldada, et tellija esindaja(d) asus(id) ettevõtte territooriumil tegutsema omal äranägemisel.

Eeltoodust lähtudes leiab ringkonnakohus, et hageja on jätnud kasutamata võimaluse töö üle

vaadata ning puudub alus tuvastamaks, et kostja (töövõtja) rikkus oma kohustust võimaldada

tellijal valminud tööga tutvuda. Seega ei ole kostja poolt töövõtulepingu rikkumine käesolevas

asjas esile toodud asjaoludel ja kogutud tõendite alusel kinnitust leidnud.

11. Töövõtulepingust taganemise õigustatus, lepingu lõppemine ülesütlemise tulemusena.

11.1. Käesoleval juhul on hageja edastanud kostjale 12.09.2012.a töövõtulepingust taganemise

avalduse (t I kd lk 14-18), mille saamist kostja ei ole vaidlustanud. Avalduse punkti 11 kohaselt

on töövõtja jätnud oma lepingulised kohustused täitmata ja sõiduki tellijale üle andmata,

tekitades sellega tellijale materiaalseid raskusi. Viitega VÕS § 116 lg-tele 1 ja 2 teatab tellija, et

taganeb 21.07.2012 töövõtulepingust seoses OÜ VM Autorem oluliste lepingukohustuste

rikkumisega VÕS § 116 lg 2 mõistes alates 12.09.2012.a.

Kuna ringkonnakohtu arvates ei ole tõendatud töövõtja (kostja) poolne töövõtulepingu

rikkumine, siis tuleb hageja 12.09.2012.a avaldus lugeda töövõtulepingu ülesütlemisavalduseks.

Lepingu ülesütlemise õiguslikud tagajärjed tulenevad VÕS §-st 195 ja töövõtulepingu puhul

spetsiifiliselt VÕS §-st 655. Lepingu ülesütlemine vabastab pooled nende lepinguliste kohustuste

täitmisest tulevikku puudutavas osas, samas jäävad kehtima lepingust kuni selle ülesütlemiseni

tekkinud õigused ja kohustused. Kui tellija on töövõtulepingu üles öelnud, on töövõtjal õigus

nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku

hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult

omandada.

11.2. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei saanud tellija (hageja) poolne lepingu

ülesütlemine 12.09.2012.a enam pooltevahelist võlasuhet oluliselt mõjutada seetõttu, et lepingu

täitmise tähtaeg oli selleks ajaks möödunud ning töövõtja (kostja) oli tellijale juba 09.08.2012.a

pakkunud valmis tööd. Töövõtja keeldus töö (remonditud kaubiku) üleandmisest ainuüksi

seetõttu, et tellija keeldus aktsepteerimast töövõtja poolt esitatud arvet. Puuduvad tõendid selle

kohta, et töövõtja jättis teostamata mõne kokkulepitud töödest või teostas selle

mittenõuetekohaselt. Vastupidi, kostja väidete kohaselt teostati töid hageja poolt väidetust

suuremas ulatuses, ning asjaolu, et sõiduk läbis seejärel tehnoülevaatuse, võimaldab järeldada, et

ka hageja poolt sõnaselgelt soovitud tööd olid nõuetekohaselt teostatud. Vaatamata asjaolule, et

pooltel oli vaidlus tellija poolt tasumisele kuuluva summa lõpliku suuruse üle, on alust eeldada,

et töövõtjal tekkis tellija vastu töötasu nõue. Tellija töötasu nõuet, sh selle suurust, mõjutavad

asjaolud leidsid kolleegiumi arvates aset juba enne 12.09.2012.a. Seega oleks töövõtjal ka

olukorras, kus tellija ütles töölepingu üles pärast töö valmimist (kuid enne selle tellijale

üleandmist), õigus nõuda kokkulepitud tasu. Niisugusel juhul puudub alus kokkulepitud tasust

midagi maha arvata, kuna esile ei ole toodud niisuguseid asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada,

et töövõtja hoidus lepingu ülesütlemise tõttu midagi kokku või tekkis tal just tänu ülesütlemisele

võimalus rakendada oma tööjõudu muul viisil. Tellija (hageja) ei ole avaldanud ega tõendanud

kokkulepitud tasunõuet vähendavate eelduste täitmist. Seetõttu on töövõtjal (kostjal) õigus nõuda

pooltevahelises suhtes kokkulepitud tasu sõltumata sellest, et tellija esitas 12.09.2012.a avalduse

töövõtulepingu ülesütlemiseks.

Osaliselt on sarnastele järeldustele jõudnud ka maakohus (otsuse p 29) - kohus ei ole küll

käsitlenud taganemise ja ülesütlemise erisusi, kuid on märkinud, et hagejal on nõudeõigus

kaubiku tagasisaamiseks ka ilma lepingut üles ütlemata.

12. Kostja vastunõue hageja vastu töötasu maksmiseks ja tehtud kulutuste hüvitamiseks.

12.1. Ringkonnakohus leiab, et kohtul tuleb hinnata ka kostjal hageja vastu vastunõuete

olemasolu, kuna sellest sõltub, kas kostja on õigustatud kasutama seaduses sätestatud

õiguskaitsevahendeid ja keelduma hagejale kaubiku väljaandmisest.

Maakohus asus oma otsuse p-s 28 ebaõigesti seisukohale, et käesoleva vaidluse raames puudub

vajadus kostja vastunõuete olemasolu ja nende ulatust kindlaks teha ning kohus lahendab

käesolevas vaidluses üksnes hageja omandis oleva vallasasja kostja valdusest väljanõudmise ja

lepingu rikkumisest tuleneva kahju nõudeid.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11 (p 37) selgitanud, et endal hageja vastu oleva nõude

maksmapanekuks VÕS § 110 lg 1 järgse vastuväitena ei tule kostjal esitada tingimata vastuhagi.

Vastupidi, kui võlausaldaja nõuab võlgnikult kohtus kohustuse täitmist ja võlgnik täitmisest

VÕS § 110 lg 1 alusel keeldub, teeb kohus VÕS § 110 lg 5 järgi otsuse, millega võlgnikku

kohustatakse otsust täitma üksnes juhul, kui võlausaldaja on oma kohustuse tema suhtes täitnud

või võlgnik on täitmise vastuvõtmisega sattunud viivitusse. Riigikohus on ka varem leidnud, et

täitmisest keeldumise õiguse maksmapanekuks ei ole vaja esitada vastuhagi, vaid sellele saab

tugineda ka VÕS § 110 või 111 alusel (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-24-06, p 11). Kui vastuhagi

esitamisel võinuks kohus mõista kostja nõutud raha hagejalt välja, siis vastuväitena nõude

esitamisel täitmisest keeldumise alusena saab kohus teha VÕS § 110 lg 5 järgi üksnes otsuse,

mille järgi rahuldab hagi raha maksmise vastu.

12.2. Eelpool (p 8.1 ja 8.2.) leidis ringkonnakohus, sarnaselt maakohtuga, et pooltevahelise

töövõtulepingu alusel saab lugeda kostjal hageja vastu tekkinuks töötasu nõude summas 400

eurot. Arvestades kostja poolt hagejale esitatud arvet summas 932 eurot ei ole kostja nõue seega

ülejäänud 532 euro osas kaetud pooltevahelise lepinguga.

Kostja oli menetluses seisukohal, et kui lepingut n-ö täiendavate tööde osas mitte sõlmituks

lugeda, siis on ta tööd teostanud käsundita hageja asja ajades ning on õigustatud saama selle eest

tasu. Seega tuleb kohtul kontrollida ka seda, kas täidetud on käsundita asjaajamise eeldused ning

kas sellest tuleneb kostjale õigus nõuda hagejalt tasu ja/või hüvitist.

Käsundita asjaajamisega on VÕS § 1018 lg 1 järgi tegemist siis, kui isik teeb midagi teise isiku,

s.o soodustatu kasuks, ilma et viimane oleks andnud talle õiguse või pannud kohustuse tegu teha.

Seega saab õigussuhte kvalifitseerida käsundita asjaajamiseks, kui isik ajab teise isiku asja,

olemata selleks lepingu või seaduse järgi kohustatud. VÕS § 1018 lg 1 järgi, kui käsundita

asjaajaja teeb midagi soodustatu kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või

kohustanud tegu tegema, on käsundita asjaajajal VÕS §-des 1019-1023 sätestatud õigused ja

kohustused mh siis, kui soodustatu kiidab asjaajamise heaks (p 1) või asjaajamisele asumine

vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele (p 2) (vt ka RKTKo nr 3-2-1-57-13

p 12 ja nr 3-2-1-112-12, p 14).

12.3. Käesoleval juhul saab asuda seisukohale, et kostja poolt hageja kaubiku remontimine, mille

tulemusena kaubik läbis tehnoülevaatuse, vastas iseenesest soodustatu (hageja) huvile ja

eeldatavale tahtele. Samas ei saa kostja tegevust pidada nõuetekohaseks käsundita asjaajamiseks,

kuna pooled pidasid läbirääkimisi tööde mahu ja maksumuse üle (vt eelpool p 8.1 – 8.2 ja

maakohtu otsuse p 20) ning hageja (tellija) ei nõustunud kõrgema hinna tõttu suuremamahuliste

tööde tegemisega. Kostja seaduslik esindaja V. Abrajev on kohtuistungil vande all selgitanud, et

hageja ei nõustunud pakutud hinnaga, mille järgselt kostja vähendas oluliselt hinda, vähemalt

kaks korda, millega hageja jäi nõusse (II kd lk 117 pöördel).

VÕS § 1020 kohaselt peab käsundita asjaajaja soodustatut üldjuhul asjaajamisele asumise

kavatsusest teavitama ning ootama ära tema edasise otsuse asjaajamise kohta. Seega on

käsundita asjaajajal üldjuhul kohustus selgitada välja soodustatu seisukoht asjaajamise suhtes.

Maakohus on hinnanud asjas esitatud tõendeid ja kostja enda väiteid, mille kohaselt teavitas

kostja korduvalt hagejat telefoni teel täiendavate tööde tegemise vajadustest ja sellega kaasnevalt

suurenevatest kuludest, kuid hageja ei olnud suureneva hinnaga nõus (maakohtu otsuse p 22 ja

23). Ringkonnakohus asub sarnaselt maakohtuga seisukohale, et kostjal puudus alus pidada

ennast õigustatuks ajama hageja asja ning tegema täiendavaid (kokkuleppimata) töid olukorras,

kus tellija oli selgelt keeldunud mahukamata tööde eest kõrgemat hinda maksmast. Käsundita

asjaajamise korras täiendavate tööde teostamist ei ole alust pidada vältimatuks avalikes huvides

(VÕS § 1018 lg 1 p 3), kuna hagejal oli soovi korral võimalik viia kaubik täiendavaks

remontimiseks teise teenusepakkuja juurde.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11 (p 33) selgitanud, et käsundita asjaajamise mõte ei ole

suruda isikule peale soovimatuid teenuseid ja kohustada teda selle eest maksma, st luua sisuliselt

leping, mida isik ei ole soovinud.

12.4. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja kui töövõtja pidi täiendavate tööde teostamisele

asudes aru saama, et tal puudub asjaajamisele asumise õigustus (kokkulepe tellijaga või VÕS

§ 1018 lõikes 1 sätestatud õigustus). Majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuna oli kostjal

võimalus ja ka kohustus veenduda, millises ulatuses tööde teostamist klient soovib ja mille eest

on ta nõus tasuma, arvestades eelnenud läbirääkimisi, mille käigus tellija üheselt keeldus

kõrgema hinnaga ja suuremamahuliste tööde osas kokku leppimast. Seega ei olnud käesoleva

vaidluse asjaoludel kostjal alust jätkata käsundita asjaajamist ning tal tulnuks asjaajamine

katkestada. Kuna tegemist ei olnud õigustatud käsundita asjaajamisega, siis puudub kostjal alus

nõuda hagejalt kulutuste hüvitamist ja tasu VÕS § 1023 alusel.

Kui ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 nimetatud eeldustest ei esine, kuid kostja osutas hagejale

teenust kostja soodustamise tahtlusega (VÕS § 1018 lg 2), tuleb kõne alla kostja nõude

kvalifitseerimine VÕS § 1024 lg 4 järgi. Samas puudub käesoleval juhul alus asuda seisukohale,

et kostja kui käsundita asjaajaja ei saanud asjaajamisele asumisel aru ega pidanudki aru saama, et

tal puudub asjaajamisele asumise õigustus VÕS § 1018 lg 1 järgi (vt eepool p 12.3). Seetõttu ei

ole kostjal õigust nõuda hagejalt (soodustatult) seoses asjaajamisega saadu asjaajajale (kostjale)

väljaandmist alusetu rikastumise sätete järgi. Kostjal puudub alusetust rikastumisest tulenev

hüvitisnõue (VÕS § 1024 lg 4).

Eeltoodust juhindudes on kostjal õigus nõuda hagejalt 400 euro tasumist, millises ulatuses on

tõendatud poolte vahel töövõtulepingu sõlmimine. Põhjendatud ei ole aga kostja nõue hageja

vastu ülejäänud 532 euro ulatuses.

13. Hageja väljanõudeõigus ja kostja võimalikud vastuväited

13.1. Hagejal kui tellijal on töövõtulepingu lõppedes – sõltumata lõppemise alusest – õigus

nõuda temale kuuluva vallasasja (kaubiku) väljaandmist, nagu on õigesti leidnud ka maakohus.

Hageja nõude rahuldamata jätmine saab sellises olukorras olla õigustatud üksnes juhul, kui

töövõtjal (kostjal) on kas VÕS § 111 lg 1 või VÕS § 654 lg 1 alusel õigus väljaandmisest

keelduda. VÕS § 111 lg 1 võimaldab töövõtjal keelduda remonditud asja väljaandmisest seni,

kuni tellija on täitnud oma kohustuse maksta tasu, pakkunud tasu maksmist, andnud tasu

maksmise kohta tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab (s.o maksab tasu). VÕS § 654

lg 1 kohaselt saab töövõtjal lugeda tekkinuks seadusest tuleneva pandiõiguse tellija vallasasjale

(käesoleval juhul kaubikule), mis samuti võimaldab töövõtjal keelduda pandiõigusest tulenevale

valdusõigusele tuginedes asja tellijale väljaandmisest.

VÕS § 111 lg 1 alusel on kostjal õigus keelduda kaubiku väljaandmisest seni, kuni poolte vahel

on olemas kehtiv leping, millest tulenevad pooltele vastastikused põhikohustused (s.o

töövõtulepingu puhul – töö üleandmine ja tellija poolt selle eest võlgnetava tasu maksmine).

13.2. Praegusel juhul asus kohus eelpool (otsuse p 11.1) seisukohale, et hageja on oma

12.09.2012.a avaldusega töövõtulepingu üles öelnud. Kuna aga mõlemad pooled soovivad

jätkuvalt lepingujärgsete põhikohustuste täitmist, siis saab kostja ringkonnakohtu arvates

jätkuvalt tugineda kas VÕS § 111 lõikele 1 või alternatiivselt VÕS § 110 lõikele 1. VÕS § 110 lg

1 kohaselt võib võlgnik keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud

võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt

tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või

võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Eelkõige on nõude ja kohustuse vahel piisav seos juhul, kui

võlgniku ja võlausaldaja kohustused tulenevad samast õigussuhtest, nendevahelisest eelnevast

regulaarsest suhtest või muust piisavast majanduslikust või ajalisest seosest.

Töövõtja (kostja) vastunõude summas 400 eurot saab lugeda sissenõutavaks muutunuks. VÕS

§ 637 lg 3 kohaselt muutub töövõtja tasunõue üldjuhul sissenõutavaks töö valmimisest. VÕS

§ 637 lg 4 täpsustab, et kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on

tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse

vastuvõetuks. Samas puudub käesoleval juhul lepingu tellija poolt ülesütlemise tulemusena

vajadus hinnata töö tellija poolt vastuvõtmise ulatust ja asjaolusid, kuna VÕS § 655 lõikes 1

sätestatud tasu nõude saab lugeda sissenõutavaks muutunuks alates lepingu ülesütlemisest, s.o

alates 12. septembrist 2012.a.

13.3. Maakohus asus seisukohale (otsuse p 28), et töövõtjal on küll seadusest tulenev õigus

kasutada VÕS §-s 111 toodud õiguskaitsevahendeid, kuid käesoleval juhul ei olnud kostjal

sõiduki väljaandmisest keeldumine põhjendatud, kuna hageja pakkus korduvalt arve tasumist

kokkulepitud ulatuses, millest kostja põhjendamatult keeldus. Seejuures on maakohus viidanud

VÕS § 111 lg-tele 4 ja 6, jättes aga põhjendamata, miks tuli eeldada, et kostja (töövõtja) pidi

oma kohustuse täitma enne teist poolt (s.o tellijat). Kuna töövõtulepingu puhul on tegemist

vastastikuse lepinguga, siis VÕS § 82 lg 5 järgi tuli pooltel eelduslikult oma vastastikused

lepingulised kohustused täita üheaegselt.

Kuna hageja ütles töövõtulepingu üles, siis on aga vaidluse lahendamisel asjakohane hinnata

töövõtja õigust asja väljaandmisest keelduda hoopis VÕS § 110 lg 1 alusel, kuna tegemist ei ole

enam kehtiva lepingulise suhtega. VÕS § 110 lg-s 1 sätestatud täitmisest keeldumise alus ei lõpe

sellega, kui teine pool pakub täitmist (VÕS § 111 lg 1). VÕS § 110 lg 3 kohaselt lõpeb võlgniku

õigus täitmisest keelduda siis, kui võlausaldaja täidab oma kohustuse või tagab kohustuse

täitmise.

13.4. Ringkonnakohus leiab, et VÕS §-st 110 tulenevalt on kostjal jätkuvalt õigus keelduda

kaubiku hagejale väljaandmisest seni, kuni hageja tasub talle võlgnetava 400 eurot.

Ringkonnakohtu hinnangul ei esine VÕS § 110 lõikes 2 sätestatud piiranguid kostja kui võlgniku

õigusele töö väljaandmisest keeldumiseks. Kõne alla saaks tulla üksnes VÕS § 110 lg 2 punktis

2 sätestatu, mille kohaselt ei ole võlgnikul õigust oma kohustuse täitmisest keelduda juhul, kui

võlausaldaja on oma kohustust rikkunud võlgnikust tulenevatel asjaoludel, sealhulgas ka siis, kui

tema kohustuse täitmist takistab võlgniku vastuvõtuviivitus. Ringkonnakohus leidis eelpool, et

puudub alus lugeda töövõtjat oma kohustusi rikkunuks ning tellija on ise jätnud kasutamata

võimaluse töö üle vaadata, millest tulenevalt on ta minetanud õiguse sellele tugineda.

Kolleegiumi arvates puudub käesolevas asjas tõendamist leidnud asjaoludel alus lugeda kostjat

ka talle hageja kui tellija poolt tasumisele kuuluva 400 euro osas vastuvõtuviivituses olevaks.

Hageja esitas menetluses küll väiteid selle kohta, et ta oli nõus tasuma 400 eurot ja pakkus

kostjale korduvalt selles ulatuses täitmist, kuid puuduvad tõendid selle kohta, et hageja

tõepoolest kostjale 400 euro ulatuses reaalset täitmist pakkus, s.o püüdis tasuda 400 eurot nt

sularahas, mille vastuvõtmisest kostja keeldus. Olukorras, kus pooltel oli vaidlus tellitud ja

teostatud tööde mahu ja tasumisele kuuluva summa üle, ei saa ringkonnakohtu arvates lugeda

täitmise pakkumiseks asjaolu, kui tellija vaidleb vastu töövõtja poolt esitatud arve suurusele,

keeldub selle vastuvõtmisest ja teatab, et tasumisele ei kuulu enam kui 400 eurot. Hageja

valmidusele tasuda kostjale võlgnetav 400 eurot ei viita ka asjaolu, et käesolevas menetluses on

hageja esitanud kostja vastu kahjuhüvitisnõude summas 900 eurot, arvestamata seejuures oma

väidetavalt aktsepteeritud kohustust kostja ees.

13.5. Seoses töövõtja pandiõigusega (VÕS § 654) märgib ringkonnakohus, et maakohus on selles

osas kohaldanud materiaalõigusnormi ebaõigesti. VÕS § 654 alusel tekib pandiõigus seadusest

tulenevalt ning selleks ei tule pooltel leppida kokku pandiõiguse seadmises. Samuti on

asjakohatud maakohtu viited (kohtuotsuse p 26) VÕS §-le 636, kuivõrd see säte kohaldub eeskätt

niisugustele töövõtulepingutele, mille objektiks on teatava eseme valmistamine tellijale. Kuna

käesoleval juhul oli töövõtulepingu objektiks hagejale kuuluva vallasasja (kaubiku)

remontimine, siis ei tekkinud küsimust remonditud eseme tellijale kui omanikule tagastamise

kohustusest (töövõtjal oli õigus võõrast vallasasja vallata üksnes töövõtulepingu kestel, samuti

tuginedes oma VÕS § 110 lg-st 1, § 111 lg-st 1 ja §-st 654 tulenevatele õigustele asja enda käes

pidada).

Kuigi seadusest ei tulene otseselt, et töövõtulepingu ülesütlemise tulemusena lõppeks juba

selleks ajaks VÕS § 654 alusel tekkinud seadusjärgne töövõtja pandiõigus, leiab

ringkonnakohus, et käesoleval juhul tuleb asi lahendada sel teel, et tunnustada kostja õigust

keelduda kaubiku hagejale väljaandmisest kuni temale 400 euro tasumiseni VÕS § 110 lg 1

alusel. Pandiõigusele tuginemine ei võimaldaks pooltevahelist vaidlust käesoleva tsiviilasja

raames lahendada, kuna pant tuleks realiseerida asjaõigusseaduses (eeskätt AÕS § 294)

sätestatud korras. Kinnipidamisõigusele tuginemine võimaldab asja lahendada ökonoomsemalt.

14. Kolleegium leiab, et käesoleval juhul on põhjendatud rahuldada hageja nõue kaubiku ja

sellega seotud päraldiste ja vallasasjade väljanõudmiseks tingimuslikult, sidudes kostja

väljaandmiskohustuse hageja poolt samaaegselt kostjale töövõtulepingust tuleneva nõude katteks

400 euro tasumisega. VÕS § 110 lg 5 kohaselt, kui võlausaldaja nõuab võlgnikult kohtus

kohustuse täitmist ja võlgnik täitmisest käesoleva paragrahvi alusel keeldub, teeb kohus otsuse,

millega võlgnikku kohustakse otsust täitma üksnes juhul, kui võlausaldaja on oma kohustuse

tema suhtes täitnud või võlgnik on täitmise vastuvõtmisega sattunud viivitusse.

Tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11 (p 38) selgitas Riigikohus, et VÕS § 110 lg 5 järgse otsustuse

tegemine on menetluslikult ühtlasi otsuse täitmise viisi kindlaksmääramine TsMS § 445 lg 1

esimese lause mõttes. Sellise täitedokumendi täitmisele kohaldatakse TMS § 21 (vt ka RKTKo

nr 3-2-1-168-05, p 14).

Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja vastunõue summas 400 eurot on piisavalt ja selgelt

seotud hageja nõudega, kuna nõue tuleneb samast töövõtusuhtest, mille alusel hageja oma

sõiduki kostja valdusesse andis. Samuti on kostja vastunõue muutunud sissenõutavaks (p 13.2)

ja see nõue ei ole muul viisil piisavalt tagatud. Kolleegium ei loe käesoleval juhul kostja

vastunõude asjakohaseks tagatiseks, mis välistaks VÕS § 110 lg 5 kohaldamise, VÕS § 654

lõikest 1 tulenevat töövõtja pandiõigust, olles asunud eelpool seisukohale, et vallaspandiõiguse

realiseerimine oleks mõlemale poolele aeganõudvam ja kulukam võrreldes poolte vastastikuste

kohustuste üheaegseks täitmiseks kohustamisega.

15. Hageja kahju hüvitamise nõue:

15.1. Hageja esitas lisaks sõiduki ja selle juurde kuuluvate vallasasjade väljaandmise nõudele ka

kahju hüvitamise nõude summas 900 eurot. Maakohus leidis, et nõue on põhjendatud ja kuulub

rahuldamisele (otsuse p 32). Kohus kohaldas hageja hüvitisenõude alusena VÕS § 115 lg-t 1.

VÕS § 115 lg 1 alusel nõude esitamise eelduseks on, et kostja oleks rikkunud oma kohustust.

Käesolevas asjas on ringkonnakohus jõudnud seisukohale, et puudub alus kostjale tema

kohustuste rikkumist ette heita. Muuhulgas ei ole kostja rikkunud oma kohustusi sellega, et on

keeldunud hagejale kuuluva kaubiku väljaandmisest, kuna kostjal on seadusest tulenev õigus

hageja vallasasju kinni pidada seni, kuni hageja täidab oma rahalise nõude kostja ees summas

400 eurot.

15.2. Kuna kostja poolt lepingu rikkumine ei ole asjas tuvastamist leidnud, siis puudub vajadus

täiendavalt hinnata VÕS § 127 kohaldamise eeldusi. Kolleegium märgib siiski, et VÕS § 127 lg

3 kohaselt peab lepingulist kohustust rikkunud lepingupool hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi

rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud

juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Käesolevas asjas on kostja tuginenud

asjaolule, et hageja (tellija) ei teavitanud teda töövõtulepingu sõlmimise ja sõiduki töövõtja

valdusse üleandmise ajal sellest, et hageja soovib sõiduki anda alates 01.08.2012.a rendile. Seega

on kostja tuginenud asjaoludele, mille kohaselt ei olnud kostja kui töövõtja jaoks hagejal (tellijal)

saamata jäänud tulu tekkimine ettenähtav. Hageja ei ole millegagi tõendanud, et ta teavitas

kostjat (töövõtjat) sellest, et alates 1. augustist 2012.a on hagejal kolmanda isiku ees kohustus

kaubiku rendileandmiseks ning kolmanda isikuga sõlmitud lepingu mittetäitmine toob hagejale

kaasa kahjulikud tagajärjed (vt ka eelpool otsuse p 9.3). Asjaolu, et hageja kavandas minna

sõidukiga tehnoülevaatusele 01.08.2012.a, ei anna iseenesest alust järelduseks, et kostja pidi

olema teadlik sellel kuupäeval tekkivatest hageja uutest võlaõiguslikest suhetest. Kolleegium ei

nõustu hageja (vastustaja) seisukohaga, nagu pidanuks kostja nägema ette kahju tekkimise

tõenäosust juba ainuüksi seetõttu, et tellija on juriidiline isik, kes ilmselt kasutab sõidukit ärilisel

otstarbel ja kelle ärinimi viitab mh maakleriteenuste osutamisele. Kohus leiab, et ka oma

majandustegevuses mootorsõidukeid kasutavalte juriidilistel isikutel tuleb arvestada sõidukite

remondi vajadustega ning esialgu planeeritust ca nädal aega kauem kestnud remondi puhul ei

pidanud kostjal tekkima teadmist, et viivitusega kaasneb tellijale tõenäoliselt oluline kahju.

Eeltoodust lähtudes puudub ringkonnakohtu arvates vajadus hinnata hageja (OÜ Peremaakler) ja

Auvõlg OÜ vahelise rendilepingu ehtsust ja poolte sellekohaseid väiteid, samuti asjaolu, kas

hagejal tegelikult väidetud kahju saamata jäänud tulu näol tekkis või mitte.

15.3. Lisaks tuleb käesolevas vaidluses esiletoodud asjaoludel kõne alla hagejal kahju tekkimine

mittenõuetekohase asjaajamise tõttu. Kolleegium leidis eelpool, et kostjat ei saa lugeda

õigustatult hageja asja ajanuks VÕS § 1018 mõttes ning talle ei kuulu VÕS §-s 1023 sätestatud

nõudeid hageja vastu.

VÕS § 1024 lg 1 sätestab, et kui käsundita asjaajajal puudus käesoleva seaduse § 1018 lõike 1

punktides 2 ja 3 nimetatud õigustus asjaajamisele asumiseks ja kui soodustatu ei kiitnud

asjaajamist heaks, peab asjaajaja kõrvaldama soodustatule asjaajamisest tulenenud tagajärjed ja

hüvitama asjaajamisest tekkinud kahju.

Samas puudub ringkonnakohtu arvates alus tuvastamaks, nagu oleks hagejale tekkinud kahju

õigustamatu asjaajamise tõttu. Asjaajamine seisnes selles, et kostja teostas hageja sõidukile

suuremas ulatuses remonditöid, kui hageja oli tellinud. Ümber ei ole lükatud kostja väiteid selle

kohta, et ta oli alates 09.08.2012.a valmis andma hagejale üle töö- ja sõidukorras kaubiku, mis

oli juba läbinud tehnoülevaatuse. Hageja ise on kahju tekitamise alusena tuginenud eeskätt

asjaolule, et kostja ei teostanud töid kokkulepitud tähtajaks, s.o 01.08.2012.a. Ringkonnakohus

jääb eelpool väljendatud seisukohale, et tööde kindla lõpptähtaja kokkuleppimine ei ole asjas

tõendamist leidnud ning töö pakkumist hagejale 09.08.2012.a ei ole alust pidada kostja poolseks

oluliseks täitmisega viivitamiseks. Eeltooduga seoses on kolleegium ühtlasi seisukohal, et

hagejal väidetava kahju tekkimine saamata jäänud tulu näol ei ole seostatav kostja poolse

õigustamatu asjaajamisega, mistõttu puudub alus hageja kahjuhüvitisnõude rahuldamiseks ka

VÕS § 1024 lg 1 alusel.

16. Menetluskulude jaotus

Kuna ringkonnakohus otsusega kuulub hagi rahuldamisele osaliselt ning hageja nõue

rahuldatakse kostja vastunõude täitmise tingimusel, leiab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3

kohaselt, et põhjendatud on jätta asjas kantud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel täies

ulatuses kummagi poole enda kanda.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude

jaotuse. Alates 01.01.2015.a kehtiva menetlusõiguse seaduse kohaselt saab menetlusosaline

taotleda menetluskulude summaarset kindlaksmääramist nende menetluskulude osas, mis

tsiviilasja toimikust ei kajastu (näiteks lepingulise esindaja tasu), üksnes siis, kui menetlusosaline

on esitanud igas kohtuastmes, kohtu poolt määratud tähtaja jooksul kohase menetluskulude

nimekirja. Kuna käesolevas tsiviilasjas tegi maakohus lõpplahendi enne 01.01.2015, ta

menetlusosalistelt

menetlus-kulude

nimekirja

ei

küsinud

ning

märkis

otsuses,

et

menetlusosalistel on õigus esitada kulude summaarse kindlaksmääramise taotlus asjas

lõpplahendi teinud maakohtule seaduses sätestatud tähtaja jooksul (TsMS § 174 lg 1). Kuigi

praeguseks ei kehti enam säte, mis lubas esitada menetluskulude nimekirja pärast lõpplahendi

jõustumist, tuleb siiski kohaldada varasemat seadust nende lõpplahendite suhtes, mis tehti enne

01.01.2015, ning lubada kulude kindlaksmääramise taotlust esitada kehtinud seaduses ettenähtud

korras. Seejuures on oluline ka tagada, et ühe ja sama tsiviilasja puhul toimuks erinevate

kohtuastmete menetluskulude kindlaksmääramine samade põhimõtete järgi, seda sõltumata

lahendi tegemise ajast.

Eeltoodust tulenevalt ei määra ringkonnakohus menetlusosalistele apellatsioonimenetluse kulude

nimekirja esitamiseks tähtpäeva, vaid määrab kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse. Kohus

selgitab, et menetluskulude summaarse kindlaksmääramise korra osas tuleb menetlusosalistel

juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonist. Kuni

31.12.2014 kehtinud TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese

astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse

alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava

summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele

lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb

kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/