3-14-51984/22 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja
Legislator summary
AI generatedKaebuse esitaja XXX viibib Tartu Vanglas alates 15.06.2011. 24.03.2014 esitas kaebaja vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 10), milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist summas 5000 eurot seoses transportimisega 09.02.2011, 16.02.2011, 23.03.2011, 30.03.2011 ja 05.04.2011 ebainimlikes tingimustes. Tartu Vangla 30.07.2014 otsusega nr 1-13/605-2 (tl 11-12) jäeti kaebaja kahju hüvitamise taotlus rahuldamata.
Legislator headnote
AI generated3-14-51984/22 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja: Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lõikest 1 tulenevalt saab isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seejuures kehtib RVastS § 7 lõikes 1 sätestatud üldreegel, mille kohaselt peab isiku õigusi olema rikutud avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega.
Keywords
AI generatedRelated Decisions
AI generatedFull text
TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL
Haldusasja number 3-14-51984 Otsuse tegemise aeg ja koht
23. jaanuar 2015, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX kaebus Tartu Vangla vastu kahju summas 5000 euro hüvitamise nõudes seonduvalt ebainimlike tingimustega kaebaja transportimisel Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – XXX Vastustaja - Tartu Vangla Resolutsioon Jätta XXX kaebus rahuldamata.
Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib selle avalikult teatavakstegemisest 23. jaanuarist 2015 arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt 23. veebruaril 2015 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1. Kaebuse esitaja XXX viibib Tartu Vanglas alates 15.06.2011. 24.03.2014 esitas kaebaja vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 10), milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist summas 5000 eurot seoses transportimisega 09.02.2011, 16.02.2011, 23.03.2011, 30.03.2011 ja 05.04.2011 ebainimlikes tingimustes. Tartu Vangla 30.07.2014 otsusega nr 1-13/605-2 (tl 11-12) jäeti kaebaja kahju hüvitamise taotlus rahuldamata.
2. 18.06.2014 saabus kohtule XXX liitkaebus Tartu Vangla peale, mis registreeriti Tartu Halduskohtus haldusasjana nr 3-14-51200. Tartu Halduskohus 04.09.2014 määrusega haldusasjas nr 3-14-51200 eraldas V. Ahvenaineni poolt liitkaebusena esitatud nõuded üheksaks iseseisvaks menetluseks. V. Ahvenaineni kaebus Tartu Vangla vastu kahju summas 5000 euro hüvitamise nõudes seonduvalt ebainimlike tingimustega kaebaja transportimisel registreeriti haldusasjana nr 3-14-51984.
3. Tartu Halduskohtu 13.10.2014 määrusega kohus vabastas XXX käesolevas haldusasjas riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel, võttis kaebuse menetlusse ja tegi vajalikud eelmenetluse toimingud.
4. Tartu Halduskohtu 02.12.2014 määrusega kohus otsustas asja lahendada kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele võimaluse esitada täiendavaid taotlusi ja seisukohti. 08.12.2014 saabusid kohtule kaebaja vastuväited vastustaja 04.11.14 esitatud vastusele (tl 25- 26).
KAEBAJA VÄITED
5. Kaebuse kohaselt on kaebajat transporditud Tartu Vangla poolt ebainimlikes tingimustes. Teda on paigutatud saatemasinasse, kus oli 0,4-0,5 m2 ühe kinnipeetava kohta ja nendes tingimustes pidi viibima 3-4 tundi. Arvestades ka lähteja sihtpunktides viibitud aega, siis ei võimaldatud 5-7 tunni jooksul kasutada WC-d. Samuti ei vastanud saatemasin turvalisuse nõuetele. Kaebaja leiab, et sellise transportimise viisiga põhjustati talle üleliigseid kannatusi ja pandi ohtu tema elu ja tervis.
VASTUSTAJA VASTUVÄITED
6. Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu, leides, et see on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja jääb 30.07.2014 otsuses nr 1-13/605-2 toodud seisukohtade ja põhjenduste juurde ega pea vajalikuks neid korrata. Vastustaja vastuväidete kohaselt puuduvad tal andmed selle kohta, et kaebaja oleks avaldanud soovi WC-s käia, tegemist on paljasõnalise väitega. Vastustaja väidab, et vanglas kinnipidamisega kaasneb ka kinnipeetava etapeerimine sõltuvalt vajadusest kas teise vanglasse, kohtuistungile, uurimisasutusse, raviteenuse osutaja juurde või mujale. Samuti toob vastustaja välja, et ka tavalises sõiduautos tagaistmel istudes ei ole kaassõitjal ülemäära ruumi enda liigutamiseks.
KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS
7. Vaidlust ei ole menetlusosalistel järgmiste asjaolude üle: 1) 09.02.2011 transporditi kaebaja Lõuna Prefektuuri Tartu kambrist Põhja prefektuuri kambrisse. Saatmine läbi Lõuna Prefektuuri Rapla kambri kestis 2 tundi ja 43 minutit. Kaebaja oli paigutatud saatemasina ühekohalisse kambrisse; 2) 16.02.2011 transporditi kaebaja Põhja Prefektuuri kambrist Tartu Vanglasse. Saatmine läbi Tallinna vangla ja Lääne Prefektuuri Rapla kambri kestis 3 tundi ja 20 minutit. Kaebaja oli paigutatud saatemasina ühekohalisse kambrisse; 3) 23.03.2011 transporditi kaebaja Tartu Vanglast Tallinna Vangla Maardu üksusesse. Saatmine läbi Lääne Prefektuuri Paide kambri kestis 2 tundi ja 31 minutit. Kaebaja oli paigutatud saatemasina neljakohalisse kambrisse koos kolme kinnipeetavaga; 4) 30.03.2011 transporditi kaebaja Tallinna Vangla Maardu üksusest tagasi Tartu Vanglasse. Saatmine kestis 2 tundi ja 30 minutit. Kaebaja oli paigutatud saatemasina neljakohalisse kambrisse üksinda; 5) 05.04.2011 transporditi kaebaja Tartu Vanglast Lõuna Prefektuuri Võru kambrisse. Saatmine kestis 51 minutit. Kaebaja oli paigutatud saatemasina neljakohalisse kambrisse koos teise kinnipeetavaga.
8. Kaebaja nõuab hüvitist selle eest, et ta pidi eelnimetatud aegadel ebainimlikes tingimustes kannatama 3-4 tundi ning kui lisada sõidu ajal veel ooteajad lähte ja sihtpunktides, siis 5-7 tundi ei võimaldatud temal kasutada WC-d.
9. Asja materjalidest nähtuvalt on Tartu Vanglas etapibussid kasutusel alates oktoobrist 2010. Bussid soetati Justiitsministeeriumi korraldatud riigihankega, milles nähti ette ka bussis olevatele kambritele mõeldud tingimused, s.h kambrite mõõtmed. Bussid võeti kasutusel uutena. Bussides on olemas ventilatsioon, valgustus, peale igakordset etapeerimist bussid koristatakse, millega tagatakse busside puhtus, bussis on olemas istekoht igale kinnipeetavale, transporditakse korraga ainult niipalju kinnipeetavaid, kui on bussis ettenähtud kohti ning kunagi ei panda boksi korraga rohkem kinnipeetavaid, kui seal on ettenähtud istekohti. Samuti ei toimu etapeerimised Eesti piires vahemaid arvestades ebamõistlikult kaua ning lähtepunktist sihtkohta jõutakse tavapäraselt sama ajaga, kui see toimuks tavatranspordiga sõites.
10. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lõikest 1 tulenevalt saab isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seejuures kehtib RVastS § 7 lõikes 1 sätestatud üldreegel, mille kohaselt peab isiku õigusi olema rikutud avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega.
11. Kehtivast õigusest ei tulene selgeid nõudeid saatebussi tingimustele. Justiitsministri 30. mai 2006 määrusest nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ §-st 11 tuleneb, et saateülesande täitmine toimub üldjuhul alarmsõidukiga ning § 12 lg 1 sätestab, et saadetavate paigutamiseks on lukustatavad kambrid, kus on võimalik saadetavat jälgida vahetult või ust avamata elektrooniliselt. Nende nõuete täitmise üle käesoleval juhul vaidlus puudub. Täpsema regulatsiooni puudumisel tuleb kinnipeetavate saatmisel lähtuda vangistusseaduse § 41 lõikes 1 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega.
12. Kohus nõustub vastustajaga, et kinnipeetava etapeerimisel tuleb tagada tema ohutus ning väärikust austav kohtlemine, mis ei tähenda aga seda, et etapeerimine peab toimuma tingimustes, mis ületab ka ühistranspordis sõitmiseks pakutavad tingimused. Ka tavalises sõiduautos ei ole tagaistmel istudes kaassõitjal ülemäära ruumi enda liigutamiseks, rääkimata võimalikust püsti tõusmisest, et ennast sirutada. Seega on iseenesest mõistetav ning seda on tundnud kindlasti igaüks, kes on teinud pikema sõidu bussis, lennukis, rongis või sõiduautos, et kui sõidukis ei ole võimalik oma koha pealt püsti tõusta ning ringi liikuda, siis tekitab sundasend ebamugavust, mida ei saa aga käsitleda erilise kannatusena või piina tekitamisena, mis oleks käsitletav inimese väärikust alandava kohtlemisena.
13. Kuigi kehtivas õiguses ei ole sätestatud miinimumnõudeid põrandapinnale saatebussis, saab kohtu hinnangul asuda seisukohale, et kui saatebussis on istekohale samas suurusjärgus ruumi nagu ühistranspordis kasutatavas reisibussis minimaalselt kohustuslik, ei saa saatebussi tingimused vastavas osas rikkuda kinnipeetava õigusi igal juhul. Majandusja kommunikatsiooniministri 13. juuni 2011 määruse nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele“ lisa 1 koodi 906 punktis 1 on viidatud istmete ning nendevahelise kauguse mõõtmete osas direktiivile 2001/85/EÜ.
14. Direktiivi 2001/85/EÜ I lisa punktis 7.7.8.1.3 on sätestatud minimaalne lubatav ühe istuja ruumi laius 400 mm. Kuigi see on lubatud üksnes alla 2,35 m laiustel bussidel, on see siiski reisijate vedamiseks lubatud, mistõttu saab sellest käesoleval juhul lähtuda. Punktis 7.7.8.4.1 on sätestatud minimaalne kaugus seljatoest eesistuja seljatoeni 650 mm. Direktiivi 2001/85/EÜ III lisa jooniselt 13 nähtub, et istuva sõitja jalaruum peab ulatuma seljatoest vähemalt 700 mm kaugusele. Menetlusosalistel ei ole vaidlust saatemasina kambrite suuruse üle. Saatemasina kambris oleva istme seljatugi on sisuliselt vastu kambri tagumist seina ning vahe istme seljatoe ja seina vahel ei ületa 10 mm. Kuna lähtuvalt saatemasina kambrite mõõtmetest ja istme asukohast tagati kaebajale saatebussi kambris pindala, mis on võrreldav Euroopa Liidu direktiiviga reisibussis minimaalselt nõutud ruumiga, ei saa sellises kambris saatmine põhjustada kaebajale iseenesest rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad.
15. Asja materjalidest nähtuvalt on ajaliselt kõige kauem kestnud kaebaja saatmine 16.02.2011 Põhja Prefektuuri kambrist Tartu Vanglasse, kusjuures saatmisaeg 3 tundi ja 20 minutit sisaldab ka peatusi Tallinna Vanglas ning Lääne Prefektuuri Paide kambris. Kaebaja teised saatmised on ajaliselt lühemad. Kaebaja on tuginenud üksnes asjaolule, et temal ei võimaldatud WC-d kasutada. Kas kaebaja seda ka tegelikult soovis, ei nähtu vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlusest ega kaebusest halduskohtule. Tualeti kasutamise võimaluse puudumine saatmise ajal, lähtuvalt selle ajalisest kestvusest, võib tekitada küll ebamugavust, kuid üldjuhul ei saa see ebamugavus olla väärikust alandava intensiivsusega, kuna niisugune olukord on tavapärane ka reisijateveo puhul väljaspool vanglat. Tartu Vangla kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsusest nähtub, et ka kinnipeetavatel on võimalik kasutada tualettruumi enne saatmist. Kaebaja ei ole sellele väitele vastu vaielnud. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et ta oleks palunud võimalust tualetti kasutada ning ka vastustaja on selgitanud, et tal puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja oleks tualeti kasutamiseks soovi avaldanud. Kohus on seisukohal, et vaidlusaluste saatmiste puhul ei alandanud vastustaja kaebaja inimväärikust seonduvalt tualeti kasutamise mittevõimaldamisega ning kaebaja sellised väited on paljasõnalised ja tõendamata.
16. Kohus nõustub Tartu Vangla kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses välja toodud seisukohaga, et EIK 19. juuli 2007 otsuses asja Trepashkin vs Venemaa (nr 36898/03) punktis 92 on EIK asunud seisukohale, et kuigi kohus võib võtta arvesse CPT standardeid, ei saa need olla otsustava kaaluga. Eelviidatud otsuses asjas Yakovenko vs Ukraina tuvastas EIK küll Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 rikkumise, kuid seda olukorras, kus vaatluse all oli saateautodes ja raudteevagunites saatmine olukorras, kus suur hulk kinnipeetavaid viibis ühiste pinkidega kambrites ning kus oli kinnipeetava kohta 0,3 – 0,4 m2 ruumi. Sarnast olukorda käsitleti ka kaebaja poolt viidatud 8. jaanuari 2013 otsuses asjas Retunscaia vs Rumeenia (nr 25251/04), kus tuvastati küll Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) seisukohtadele tuginedes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 rikkumine, kuid seda kumulatiivselt kinnipidamistingimustega kohtumajas. Seega ei ole tegemist analoogse olukorraga kaebuses toodud asjaoludega. Kohus on seisukohal, et kinnipeetava saatmisel üksnes CPT soovitustele mittevastava kambri kasutamisest ei saa veel järeldada tingimuste õigusvastasust.
17. Arvestades eeltoodut jätab kohus kaebuse rahuldamata, kuna kohus ei tuvastanud XXX saatmisel Tartu Vangla õigusvastast tegevust ega RVastS § 9 lõikes 1 sätestatud kahjulikke tagajärgi.
/allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe kohtunik