4-15-195/4 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-195

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. jaanuar 2015,Tallinn

Väärteoasja number

4-15-195 (2302,14,017262 (20141225441403))

Kohtunik

Märt Toming

Sekretär

Eda Loor

Tõlk

Maksim Tšurkin

Väärteoasi

Liiklusseaduse § 201 lg-s 2 ettenähtud väärtegu

Menetlusalune isik

B.V, ik XXX, elukoht: XXX

Kohtuvälise menetleja esindaja

Lilia Protsykova, Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus

RESOLUTSIOON

1. B.V süüdi tunnistada LS § 201 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemises ning mõista karistuseks arest 12 (kaksteist) päeva.

2. Mõistetud arest 12 (kaksteist) päeva tuleb ära kanda Põhja prefektuuri arestimajas Rahumäe tee 6/1, Tallinnas. Mõistetud aresti ärakandmist arvestada alates menetlusaluse isiku poolt aresti ärakandmisele asumisest. Mõistetud arest peab olema ära kantud hiljemalt 15.03.2015. Juhul, kui mõistetud arest jäetakse tähtaegselt ära kandmata, kohaldatakse menetlusaluse isiku suhtes sundtoomist ning mõistetud aresti ärakandmist arvestatakse menetlusaluse isiku aresti ärakandmisele toimetamisest.

Edasikaebamise kord

Kohtumenetluse pooltel on õigus 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, esitada otsusele apellatsioon, mille kasutamise õigusest peab kohtumenetluse pool kirjalikult teatama kohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kättesaadav alates kohtuotsuse kuulutamisest, so alates 23.01.2015. Vastavalt V™S § 199 lg 3 sätetele jõustub kohtuotsus aresti mõistmise kohta otsuse tegemisest. Väärteoasja kohtulikul arutamisel kohus tuvastas:

25.12.2014

koostatud

väärteoprotokollist

nr

20141225441403

nähtuvalt

koostati

väärteoprotokoll selles, et 25.12.2014 kell 16.00 Sõle ja Sitsi tänavate ristmikul suunaga Niidi tänava poole B.V juhtis mootorsõidukit, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Juht oli varem juhtimiselt kõrvaldatud. Taolise käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § § 90 lg 1 p 1, 3 nõudeid ja pani toime LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteod.

Kohtuistungil menetlusalune isik tunnistas väärteo toimepanemist, selgitades, et ei anta võimalust eksamile minna. Tööga seotult on mõnikord vaja sõita. On arvanud, et sõidab kiirest ära, mitte pikalt või pidevalt. Tahab saada juhtimisõigust, kuid kästakse oodata aasta. Teab, et uuest aastast karistused muutusid rangemaks. On varem karistatud, oli 20 tundi üldkasulikku tööd, samuti trahviga. Ei tahaks nagu aresti, võiks asendada üldkasuliku tööga. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et kuna üks trahvidest on maksmata, üldkasulik töö ei mõjunud, rikub edasi. Taotleb karistamist arestiga 12 päeva. Kohus, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused ja kohtuvälise menetleja esindaja arvamuse, kontrollinud väärteoasjas kogutud kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteo toimepanemine on tõendamist leidnud. Maanteeameti liiklusregistri andmebaasi väljavõttest seisuga 30.12.2014 nähtuvalt puuduvad andmebaasis andmed B.V kehtiva juhiloa olemasolu kohta. Väärteotoimikule lisatud otsusest sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise kohta ilmneb, et B.V on 15.10.2014 kell

07.40 kõrvaldatud sõiduki juhtimiselt LS § 91 lg 2 p 3 alusel, kuivõrd tal puudub vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus. Sellele järgnevalt peeti väärteoprotokolli kohaselt B.V mootorsõiduki juhtimiselt kinni 25.12.2014 vastava kategooria sõiduki juhtimisõiguse puudumise tõttu. Sellest tulenevalt oli B.V 25.12.2014 kell 16.00 mootorsõidukit juhtides isikuks, kes oli 15.10.2014 mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud LS §

91 lg 2 p 3 alusel. Kuna väärteoasja materjalide kohaselt on menetlusalust isikut eelnevalt sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud ja menetlusalusel isikul ei ole vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust, siis tähendab see, et menetlusalune isik pani mootorsõidukit juhtides toime LS §

90 lg 1 p-s 1 ja 3 sätestatud keelu rikkumise. Kohtu hinnangul on selliselt käitudes menetlusalune isik toime pannud LS § 201 lg-s 2 ettenähtud väärteo. Seega puuduvad väärteoasjas LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo osas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud ning selle väärteo on toime pannud menetlusalune isik. Kohus leiab, et menetlusaluse isiku süütegu on õigesti kvalifitseeritud. Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid.

Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks või väärteomenetluse lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlusel V™S § 30 alusel. Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 lg 1 sätetest, mille kohaselt on karistuse mõistmise aluseks isiku süü, samuti arvestatakse karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu, võimalust mõjutada isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid.

Arvestades seda, et menetlusalune isik oli samalaadse väärteo toimepanemise tõttu juhtimiselt kõrvaldatud ka 15.10.2014, so kaks kuud varem, siis oli ta üheselt teadlik sellest, et sõidukit juhtima asudes kõrvaldatakse ta juhtimiselt juhtimisõiguse puudumise tõttu uuesti. Menetlusalune isik on ka teadlik sellest, et tal puudub juhtimisõigus. Seega puudub tal vastav koolitus ja juhtimiskogemus ning ta on liikluses ohtlik. Kuivõrd menetlusalust isikut on aga eelnevalt samalaadse liiklusalase väärteo toimepanemise eest karistatud, siis saab tulla ühesele järeldusele, et menetlusaluse isiku toime pandud väärtegu on toime pandud teadlikult ja kavatsetusega.

Kui arvestada seda, et menetlusalune isik pani toime ühe väärteo, siis leiab kohus asjaolusid kogumis arvestades, et menetlusaluse isiku süü on keskmine ning see tingib karistuse mõistmise ettenähtud sanktsiooni keskmise määra lähedasena. Kohus peab seejuures oluliseks ka menetlusaluse isiku suhtumist oma teosse, mille kohaselt leiab menetlusalune isik, et tal oli seoses tööga vaja väärtegu toime panna. Kohtu arvates ei ole selline põhjendus tõsiseltvõetav, sest ta on teadlik juhtimisõiguse puudumisest. Kohus ei ole tuvastanud väärteomenetluse käigus ei kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid, mis võiks anda alust karistuse mõistmiseks alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra või üle keskmise määra.

Karistuse liigi valikul lähtub kohus menetlusaluse isiku isikust, millest nähtuvalt on menetlusalust isikut karistatud LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest Harju Maakohtu 26.11.2014 otsusega ning teda karistati arestiga 10 päeva, mis asendati üldkasuliku tööga. Sellele eelnevalt on teda samalaadse väärteo toimepanemise eest karistatud kohtuvälise menetleja 01.09.2014 otsusega rahatrahviga 600 eurot, millise karistuse täitmise kohta informatsioon puudub. Seega on ta nelja kuu jooksul toime pannud kolm samalaadset väärtegu.

Karistusandmetest saab teha järelduse, et rahatrahv kui rahaline mõjutamine menetlusalust isikut uute süütegude toimepanemisest loobumisele ei sundinud, kuivõrd pärast 01.09.2014 otsust pani ta samalaadse teo toime 15.10.2014, so vähem kui kahe kuu möödudes. Järgmise otsusega mõisteti talle karistuseks arest, mis asendati üldkasuliku tööga. Sellele vaatamata pani ta uue teo toime kuu möödudes otsuse tegemisest. Sellest saab järeldada, et ka üldkasulik töö asenduskaristusena ei suutnud teda mõjutada. Nimetatud asjaoludest lähtuvalt leiab kohus, et menetlusalust isikut säästvad mõjutusvahendid ei suuda menetlusalust isikut suunata õiguskuulekusele, mistõttu tuleb karistuse eesmärkide saavutamiseks kohaldada äärmist mõjutusvahendit, st isiku vabaduse piiramisega seotud karistust aresti.

Seejuures leiab kohus, et menetlusalune isik on oma süsteemse õigusvastase käitumisega näidanud, et ka üldkasulik töö ei mõjuta teda soovitud suunas, mistõttu puudub ka alus mõistetava aresti asendamiseks üldkasuliku tööga. Sellise karistusliigi kohaldamise tingib vajadus kinnistada menetlusaluses isikus arusaamist keelunormi kehtivusest. Seetõttu kuulub arest reaalsele ärakandmisele.

Märt Toming

kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/