3-14-52773/18 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Maili Lokk ja Agu Timmi Määruse tegemise aeg ja koht

22. jaanuar 2015, Tartu Haldusasja number 3-14-52773 Haldusasi Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri taotlus A.D.A. kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 12. novembri 2014. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Politseija Piirivalveameti määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Määruskaebuse esitaja/taotleja: Politseija Piirivalveamet esindaja Eero Mango Isik, kelle väljasaatmiskeskusesse paigutamist taotletakse: A.D.A.

RESOLUTSIOON Jätta PPA määruskaebus läbi vaatamata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 265 lg 5, § 235 lg 3).

ASJAOLUD

1. 10.11.2014 kell 12.05 tabati Võru maakonnas Misso vallas Määsi külas XXXXXXXX kuurist meessoost isik. Isiku enda sõnul on ta Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigi kodanik. Alust oli arvata, et tegu on ebaseaduslikult ajutise kontrolljoone ületanud isikuga. Kinnipeetu isiklike asjade hulgast leiti temale kuuluv Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigi kodaniku pass nr XXXXXXXX , A.A.D. , sündinud XXXXXXXX nimele. Passis on ühekordne Venemaa Föderatsiooni turismiviisa nr 22 5138533, kehtiv alates 31.10.2014 kuni 29.11.2014, viibimisajaga 30 päeva. Venemaale saabumist tähistab passis Venemaa, Moskva, Šeremetjevo rahvusvahelise lennujaama piiriületustempel 08.11.2014 kuupäevaga. Isiku sõnade kohaselt on ta vallaline, omab lõpetamata keskharidust, tema emakeeleks on alžeeria keel, kuid valdab ka araabia ja vähesel määral inglise keelt. Viimased 2 aastat on olnud töötu, enne seda oli elektrik ja omab ka autode ja veoautode õlivahetuse oskust tõendvad paberit.

2. A.D. A. näol on tegemist välismaalasega ja tal puudus seaduslik alus Eesti Vabariiki saabumiseks ja puudus seaduslik alus Eestis viibimiseks. Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu peeti vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 1, § 19 lg 1 alusel isik 10.11.2014 kell 12.05 kuni 48 tunniks kinni. Piirivalveametnikud on kindlaks teinud, et 10.11.2014 ajavahemikus kl 05.00 kuni 07.00 Võrumaal Misso vallas Määsi külas ületas A.D.A. ebaseaduslikult Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise ajutise kontrolljoone suunaga Venemaa Föderatsioonist Eesti Vabariiki. Sellise tegevusega pani isik toime teo, mille suhtes on alustatud väärteomenetlust.

3. 10.11.2014 kell 14.20 avaldas isik PPA-le suuliselt soovi varjupaiga saamiseks. Vastavalt sellele vormistati kinnipidamine ümber välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 15 lg 6; § 15 lg 1 p 2 ja 3; § 361 lg 2 p 1, 2 ning 4 alusel, millega peeti isik kuni 48 tunniks kinni. 10.11.2014 esitas A.D.A. varjupaigaja elamisloa taotluse, mis võeti vastu ja registreeriti nr 7001410175. Nimetatud taotluse suhtes ei ole PPA otsust teinud.

4. 11.11.2014 esitas PPA Tartu Halduskohtule taotluse A.D. A. kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks.

- PPA leiab, et antud juhul esinevad VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 toodud asjaolud, mistõttu esineb vältimatu vajadus A.D. A. kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks.

- PPA hinnangul ei pruugi järelevalvemeetmete kohaldamine olla tõhus kuna A.D.A. saabus Eestisse õigusvastaselt.

- Olukorras, kus isikule on selgitatud, et varjupaiga vajadus on seotud eelkõige ohuga isiku elule ja tervisele, mitte võimalusega parandada isiku majanduslikku olukorda, võib isik olla motiveeritud põgenema, et vältida riigist väljasaatmist, mis võiks järgneda varjupaigataotluse rahuldamata jätmisele.

- Isik on PPA-le mõista andnud, et ei soovi täita lahkumiskohustust riiki, kust ta saabus Eestisse ehk Venemaale, kuna isiku sõnade kohaselt ähvardab teda seal vangistus. Põhjuseks tema viisa ebasihipärane kasutamine ja ebaseaduslik piiriületus Eestisse. Samuti ei soovi ta minna tagasi kodumaale, kuna enne lahkumist laenas ta tuttavatelt ja sõpradelt raha eelnevalt teavitamata, mis eesmärgil ta seda kasutab.

- A.D. A. l oli võimalus taotleda varjupaika juba Venemaal, kuid ta seda ei teinud ega ka uurinud selle võimalikkuse kohta. Rahvusvahelise kaitse saamise soovi avaldas isik alles pärast seda, kui talle sai selgeks, et teda ähvardab võimalik väljaandmine Venemaa õiguskaitseorganitele või tagasisaatmine kodumaale.

- A.D. A. kinnipidamist ei saa pidada ebaproportsionaalseks ja võimalik ei ole vältida põgenemisohtu, kuid leebem meede võib takistada isiku varjupaigataotluse korrektset ja nõuetekohast läbivaatamist.

- A.D. A. kinnipidamine on vältimatult vajalik tema varjupaigataotluse suhtes lõpliku otsuse jõustumiseni. Tuvastatud asjaolud kogumis õigustavad isiku kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist.

5. Tartu Halduskohus ei rahuldanud 12.11.2014. a määrusega PPA taotlust A.D. A. kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks. Halduskohus märkis, et VSS § 68 p 8 sätestab, et välismaalase põgenemise oht esineb, kui välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. Kuigi antud sätet kohaldatakse lahkumisettekirjutuse tegemisel või välismaalase kinnipidamisel, ei ole välistatud selle kohaldamine ka VRKS § 361 lg 2 p 4 tõlgendamisel. Samas ei ole VSS § 68 p 8 eeldused käesoleval juhul täidetud.

Kuigi tõepoolest peeti A.D.A. kinni Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu, on ta saanud õiguse Eestis viibida. Kuna ta esitas varjupaigataotluse, mille suhtes ei ole käesolevaks ajaks otsust langetatud, on tal VRKS § 10 lg-st 1 tulenev õigus Eestis viibida. Alles varjupaigataotluse tagasilükkamisel saab varjupaigataotleja kaotada VRKS § 25 lg-st 2 tulenevalt õiguse Eestis viibimiseks. Kohus ei nõustu PPA seisukohaga, et isik võib olla motiveeritud põgenema, et vältida riigist väljasaatmist, mis võiks järgneda varjupaigataotluse rahuldamata jätmisele.

PPA märgib, et ebaseaduslik riiki sisenemine viitab sellele, et isik on valmis õigusrikkumisteks. Asjaolu, et isik on avaldanud soovi taotleda varjupaika seoses majandusliku olukorraga, omab tähtsust varjupaigataotluse sisulisel läbivaatamisel. Samas ei saa põgenemisohtu tuletada üksnes võimalikust varjupaigataotluse rahuldamata jätmisest. Õigusriik ei saa eeldada, et isikud asuvad õigusvastaselt käituma üksnes seetõttu, et haldusorgan jätab nende taotluse rahuldamata. Põgenemise ohtu ei saa tuletada ka sellest, et isik ei ületanud Eesti piiri piiripunkti kaudu.

PPA märgib taotluses, et isik taotles 2013. a Hispaanialt viisat, kuid ei saanud. Olukorras, kus isik on taotlenud Schengeni viisat, kuid sellest on talle keeldutud, ei saa Eesti piiri salajane ületamine olla talle etteheidetav juhul, kui tal on varjupaiga saamise eeldused täidetud. Seda peab aga PPA välja selgitama varjupaigataotlust menetledes. Seega on VRKS § 361 lg 2 p 4 eeldused täitmata. Soovimatus minna tagasi päritoluriiki on varjupaigataotleja puhul endastmõistetav, vastasel juhul isik varjupaigataotlust ei esitakski. Ka soovimatust minna tagasi Venemaale ei saa varjupaigamenetluse praeguses faasis varjupaigataotlejale ette heita.

Ilmselgeks ei saa pidada, et A.D.A. oleks pidanuks varjupaika taotlema juba Venemaal, kuna nähtuvalt passis olevast templist saabus isik Venemaale 08.11.2014 ning juba 10.11.2014 varahommikul ületas ta Eesti piiri. Samuti ei saa enne asja sisulist uurimist olla kindel, et inimõigustealane olukord Venemaal on niisugune, et isikule saaks ette heita seal varjupaiga taotlemata jätmist. Juhtumi menetluse praeguses faasis ei saa asuda seisukohale, et varjupaigataotlus on esitatud lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks.

A.D.A. esitas varjupaigataotluse 2 tundi pärast tema kinnipidamist. Kohustus esitada varjupaigataotlus viivitamatult ei tähenda seda, et kui isik kokkupuutel ametnikuga sisuliselt esimese lausega varjupaika ei taotle, minetab ta õiguse varjupaiga saamiseks ning ühtlasi ka talle seadusega tagatud õigused varjupaigamenetluse ajaks. Kokkupuude täidesaatva riigivõimuga on eelduslikult stressi tekitav ja eeldada ei saa välisriigi kodaniku teadlikkust kõigist protseduurireeglitest. Vabadus on sisuliselt üks tähtsamaid põhiseaduslikke õigusi ning vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulile on see koos õiguse ja õiglusega üks kolmest alusest, millele on Eesti Vabariik rajatud.

Vabadust saab võtta üksnes tungiva vajaduse esinemisel. Kuna VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud aluseid ei saa tõlgendada laiendavalt, on täitmata ka VRKS § 361 p 5 eeldus. PPA saab teostada isiku üle järelevalvet ka ilma temalt vabadust võtmata, näiteks isiku reisidokumendi hoiule võtmise ja isiku majutuskeskusesse paigutamise kaudu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

6. PPA esitas määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtul tühistada Tartu Halduskohtu 12.11.2014. a määrus ja teha uus määrus, millega anda luba varjupaigataotleja kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusse paigutamiseks, kuni tema kinnipidamise aluseks olevate asjaolude äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 2 kuuks VRKS § 362 lg 2 alusel, kuna isiku suhtes esinevad VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud asjaolud. Määruskaebuse kohaselt ei võtnud halduskohus arvesse asjas tuvastatud faktilisi asjaolusid ega hinnanud sisuliselt taotluse põhjendatust.

Varjupaigataotleja kinnipidamiseks on piisav ka ainult ühe VRKS § 361 lg-s 2 toodud aluse esinemine. PPA hindas isikuga seotud asjaolusid kogumis, võttis arvesse isiku eelnevat käitumist ja isiku ütlusi ning leiab, et A.D.A. puhul esineb põgenemise oht ning tagamaks varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamist on vajalik isiku kinnipidamine. Seega on täidetud VRKS § 361 lg 2 p-s 4 sätestatud eeldused. A.D.A. andis PPA-le mõista, et ei soovi täita lahkumiskohustust, pole nõus minema tagasi riiki, kust ta saabus Eestisse.

Turismiviisat ei kasutata selleks, et ebaseaduslikult ületada riigipiir. Samuti ei soovi isik minna tagasi asukohariiki ehk kodumaale, samas on isik möönnud, et varjupaiga saamise ja töö leidmisel on ta nõus vanemaid kodumaal külastama. Tähelepanu väärib asjaolu, et kui isik on saanud varjupaiga, siis on see antud asjaoludel, et isikul on oma kodakondsusriigis oht elule ja ta ei saa sinna tagasi pöörduda, isegi mitte vanemate külastamiseks. Järgida tuleb VSS § 68 p-te 6 ja 8. A.D.A. saabus Eesti Vabariiki ebaseaduslikult piiri ületades ja end seejärel varjates kuigi tal oli olemas kehtiv reisidokument koos kehtiva Vene Föderatsiooni viisaga, mis oleks võimaldanud saabuda Eesti Vabariiki õiguslikul teel.

Nimetatud asjaolu kinnitab, et isik on valmis õigusrikkumisteks ja puudub alus arvata, et ta seda väldiks ning võib olla motiveeritud põgenema varjupaigataotlejate majutuskeskusest. Põgenemisoht esineb, kui on põhjendatud alus arvata, et taotleja võib põgeneda. Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses sätestatud muude järelevalvemeetmete kohaldamine ei pruugi olla tõhus, kuna isiku tahtlus oli suunatud ebaseaduslikule piiriületusele, mida ta Alžeerias viibides ette kavatses. Riigipiiri ebaseaduslik ületamine ei ole iseenesest varjupaigataotluse esitamise eeltingimuseks.

Isiku kinnipidamist taotleti halduskohtult VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel, tagamaks varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamist. PPA-l ei ole võimalik varjupaigataotlust nõuetekohaselt menetleda ilma, et kaebajat kinni peetaks, sest VRKS § 18 lg 2 kohaselt vajab kontrollimist eelkõige VRKS § 4 lg-des 1 ja 3, §-s 20, § 21 lg-s 1 ja § 22 lg-des 1 ja 3 sätestatud asjaolude esinemine. Isik ei ole välja toonud konkreetseid mõjuvaid ja usutavaid põhjuseid ning tõendeid, mis kinnitaksid, et tal on põhjust karta tagakiusamist ning tema elu on kodumaal ohus.

Arvestada tuleb ka asjaolu, et isik saabus õigusvastaselt Eestisse ning ei esitanud varjupaigataotlust esimesel võimalusel. Järeldada võib, et isiku jäämine Eestisse ei ole tagatud. Seejuures ei ole taotleja suutnud eluliselt usutavalt selgitada oma väidetavalt Alžeerias kujunenud soovi jõuda Eesti Vabariiki, välja arvatud väide, et Eesti on Vene Föderatsioonile lähedalasuv Euroopa riik ja sinna on lihtne pääseda. Olukorras, kus isikule on selgitatud, et varjupaigavajadus ei ole seotud võimalusega parandada oma majanduslikku olukorda võib isik olla motiveeritud põgenema, et vältida riigist väljasaatmist.

Isiku tegelik eesmärk ei ole saada kaitset, vaid huvi võib olla suunatud varjupaiga taotlemise õiguse kuritarvitamise abil lahkumiskohustuse edasilükkamisele. Isiku seletused näitavad, et ta lahkus kodumaalt ja ka Venemaalt üksnes majanduslikel põhjustel. VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmetega piirdumisel esineb reaalne oht, et isik võib põgeneda. Varjupaigamenetluse lõpule viimise tagamiseks on isiku kinnipidamise jätkamine vältimatu. A.D. A. varjupaigataotlemise põhjused olid samuti majanduslikku laadi, isik soovis saada varjupaika ükskõik millises Euroopa Liidu riigis, eesmärgiga leida tööd.

VRKS § 361 lg 2 p 5 eeldused on täidetud ja selle sätte alusel isiku kinnipidamiseks on asjaolu, et isik on esitanud varjupaigataotluse võimaliku lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Isiku selgitustest ega tuvastatud asjaoludest ei nähtu, et Alžeeriasse tagasipöördumisel oleks isiku elu ohus. Asjaolu, et isik ei soovi kohtumaale tagasi minna põhjusel, et tal ei ole laenatud raha tagasi maksta, ei ole põhjuseks, et varjupaika taotleda. Isik lahkus Alžeeriast 07.11.2014 ametliku piiripunkti kaudu, mistõttu oli tal kokkupuuteid Alžeeria võimudega.

Ükski asjaolu ei viita ka sellele, et isiku elu oleks olnud Venemaa Föderatsioonis ohus. Ta saabus Venemaale viisaga, mis oli 30 päeva kehtiv. PPA on taotluse koostamisel võtnud arvesse isiku tausta, muuhulgas isiku haridustaset ja talle kättesaadavat teavet. Isiku sõnul planeeris ta terve reisi Alžeeriast Eestisse iseseisvalt interneti abil ja viis täide üksi. Tõendatud on, et isik oli hästi informeeritud ja piiriületuse reeglitega kursis. Seega oli isikul võimalik interneti teel tutvuda ka varjupaiga põhimõtete ja taotlemise reeglitega.

Isik käitus teadlikult ebaseaduslikult ning tema haridustase, taust ja kättesaadav teave on olnud piisav. Halduskohtu seisukoht varjupaigataotluse viivitamata esitamise kohta ei ole põhjendatud, kuna isiku varjupaigataotlus võetakse menetlusse vastavalt seaduses ettenähtud korrale sõltumata taotluse esitamise ajast ning varjupaigataotlejale seadusega antud õigused on tagatud. A.D. A. varjupaigataotlus on vastu võetud ja menetluses, kuid otsust veel tehtud ei ole.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et PPA määruskaebus tuleb jätta läbi vaatamata. HKMS § 203 lg 2 kohaselt kohaldatakse määruskaebuse esitamisele ja menetlemisele apellatsioonkaebuse kohta sätestatut, kui käesolevast peatükist ei tulene teisiti. HKMS § 187 lg 3 p 6 sätestab, et apellatsioonkaebus tagastatakse, kui apellandil ei ole apellatsioonkaebuse esitamise õigust või kui asjas tehtav kohtuotsus ei saaks muutnud asjaolude tõttu enam ilmselgelt mõjutada tema õigusi või kohustusi. PPA on ringkonnakohtule kinnitanud, et 16.01.2015 on varjupaigataotleja lahkunud Vao Keskusest. Kuna sellega seoses on asjaolud võrreldes esialgse taotluse esitamise ajaga muutnud, st isik on lahkunud teadmata suunas, siis ei saa tehtav kohtulahend mõjutada enam kellegi õigusi. HKMS § 190 kohaselt, kui HKMS § 187 lõikes 3 sätestatud asjalolud ilmnevad pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist apellatsioonimenetluse käigus, jäetakse apellatsioonkaebus käesoleva seadustiku § 187 lõigetes 4 -7 sätestatut arvestades läbi vaatamata. Antud seadusesäte on kohaldatav ka käesoleval momendil ja seega esinevad alused määruskaebuse läbi vaatamata jätmiseks. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et PPA saab esitada uue taotluse uute põhjendustega isiku paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse pärast seda, kui isik on tabatud.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel Maili Lokk Agu Timmi