3-14-50297/24 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht

22. jaanuar 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-50297 Haldusasi XX kaebus Sotsiaalkindlustusameti Tallinna büroo 17.12.2013 otsuse nr 1000182/1 ja Sotsiaalkindlustusameti 27.02.2014 vaideotsuse nr 1.1- 10/13 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja 02.12.2013 avaldus uuesti läbi Menetlusosalised Kaebaja – XX Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Silvia Azojan Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 15.08.2014 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus XX apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 15.08.2014 otsus haldusasjas nr 3-14-50297 muutmata.

Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 23.02.2015, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-14-50297 2(5) Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX esitas 02.12.2013 Sotsiaalkindlustusameti Tallinna büroole avalduse ja dokumendid soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 10 lg 1 p 3 alusel, kuna ta oli kasvatanud kolme last (VV (sündinud XX.XX.XXXX), NN (sündinud XX.XX.XXXX) ja JJ (sündinud XX.XX.XXXX)) vähemalt 8 aastat. Sotsiaalkindlustusameti Tallinna büroo otsustas 17.12.2013 otsusega nr 1000182/1 kaebajale soodustingimustel vanaduspensioni mitte määrata. Otsuse põhjenduste kohaselt nähtub kaebaja esitatud dokumentidest, et ta on kasvatanud täisealiseks saamiseni oma lapsi VV ja NN, kelle ema LL on andnud kaebajale nõusoleku pensioniõiguslikust staažist ja soodustingimustel vanaduspensionist loobumise kohta. SS (sündinud XX.XX.XXXX) kasvatamise eest kaebaja soodustingimustel vanaduspensioni määramist ei taotlenud. Lisaks on kaebaja praegune abikaasa AA oma tütre UU eest andnud kaebajale nõusoleku pensioniõiguslikust staažist ja soodustingimustel vanaduspensionist loobumise kohta. Kaebaja ja AA abiellusid 19.09.2013. Vastavalt kaebaja avaldusele on ta oma praeguse abikaasa tütart UU kasvatanud ja ülal pidanud alates 2000. a, kui laps oli 11-aastane. Kaebaja selgituste kohaselt jätkas ta UU kasvatamist ja materiaalset toetamist kuni tema 21-aastaseks saamiseni. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 järgi on 18-aastaseks saanud isik täisealine. Kuna 2000. a, kui kaebaja hakkas UU kasvatama, oli laps 11-aastane ja ta sai täisealiseks 20.01.2007, oli kaebaja UU enne tema täisealiseks saamist kasvatanud 7 aastat, mitte 8 aastat, nagu näeb ette RPKS § 10 lg 1 p 3. Kaebaja esitas 17.12.2013 otsuse peale 30.12.2013 vaide, mis jäeti Sotsiaalkindlustusamet 27.02.2014 vaideotsusega nr 1.1-10/13 rahuldamata. Vastustaja leidis lapse õiguste konventsiooni I osa art-le 1, Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse (LaKS) § 2 lg-le 1 ja TsÜS § 8 lg-le 2 tuginedes, et lapse all peetakse silmas alla 18-aastast inimest.

2. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Sotsiaalkindlustusameti Tallinna büroo 17.12.2013 otsuse nr 1000182/1 ja Sotsiaalkindlustusameti 27.02.2014 vaideotsuse nr 1.1- 10/13 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja 02.12.2013 avaldus uuesti läbi. RPKS § 10 lg 1 p 3 ei reguleeri, kui vana isikut loetakse lapseks. Erinevad õigusaktid määratlevad lapse vanust erinevalt. Nt riiklike peretoetuste seaduse (RPTS) § 5 lg 1 nimetab lapseks kuni 16-aastast isikut, sama paragrahvi lg 2 aga kuni 19-aastast isikut; perekonnaseaduse (PKS) § 97 p 2 nimetab lapseks kuni 21-aastast isikut; PKS § 98 lg 2 räägib täisealisest lapsest; RPKS § 20 lg 2 p 1 nimetab lapseks kuni 24-aastast isikut; sotsiaalmaksuseaduse § 6 lg 1 p 11 räägib kuni 19-aastastest lastest; tulumaksuseaduse § 231 lg 2 räägib kuni 17-aastastest lastest; kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 210 lg 1 p 2 käsitleb lapsena alla 24-aastast isikut; laste hooldusõigust ja laste hooldusõiguse taastamist käsitlevate otsuste tunnustamise ja täitmise Euroopa konventsiooni art 1 punktis a peetakse lapseks alla 16-aastast isikut. TsÜS § 8, millele vastustaja oma otsuses viitab, reguleerib vaid teovõime küsimust, mitte seda, kui vana isikut loetakse lapseks. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 27 sätestab vanemate õiguse ja kohustuse oma lapsi kasvatada ja nende eest hoolitseda. Samas ei sätesta PS, kui vana isikut loetakse lapseks. PKS §-st 97 nähtub, et ka täisealist last

3-14-50297 3(5) tuleb ülal pidada. Seega ei sätesta PKS, et ainult alla 18-aastast isikut tuleb lapseks pidada. Ülalpidamiskohustusi käsitlevate otsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni järgi lõpeb lapse ülalpidamise kohustus pärast ülalpeetava abiellumist või 21-aastaseks saamist. UU ei ole abiellunud. Kuna vanematel on kohustus pidada õppivat last ülal kuni 21. eluaastani, kaebaja on kasvatanud ja pidanud UU ülal vähemalt 8 aastat, on tal RPKS § 10 lg 1 p 3 alusel õigus soodustingimustel vanaduspensionile. RPKS § 10 lg 1 p-st 1 nähtub, et 18 aasta vanuse nõue käib vaid puudega laste, mitte teiste laste kohta. Sellise tõlgendusega on nõustunud ka filoloogia haridusega inimesed. Kaebaja ei ole UU võõrasvanema ega vanema abikaasana kasvatanud, sest abiellus tema emaga 19.09.2013, kui UU oli 24-aastane. Kuid oluline on, et kuna kaebaja kasvatas UU tegelikult vähemalt 8 aastat, siis on tal võrdse kohtlemise põhimõttest lähtudes õigus soodustingimustel vanaduspensionile. RPKS § 20 lg 3 võrdsustab kasuvanema vanema abikaasaga.

3. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata. Eesti seaduste kohaselt on laps alla 18-aastane isik, kui tema suhtes kohaldatava seaduse alusel ei loeta teda varem täisealiseks. Mõiste „täisealine“ ei ole võrdsustatav mõistega „laps“.

4. Tallinna Halduskohtu 15.08.2014 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kaebaja taotles soodustingimustel vanaduspensioni määramist RPKS § 10 lg 1 p 3 alusel, kuna oli kasvatanud kolme last vähemalt 8 aastat. RPKS § 10 lg 1 p 3 kohaselt on õigus soodustingimustel vanaduspensionile järgmistel isikutel, kui neil on olemas vanaduspensioni määramiseks nõutav pensionistaaž: emal, isal, vanema abikaasal, eestkostjal või hooldajal, kes on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat kolme last, – üks aasta enne vanaduspensioniikka jõudmist. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja osales kolme lapse kasvatamisel – kaebaja ja tema endise abikaasa LL ühiste laste VV ja NN kasvatamisel ning kaebaja praeguse abikaasa AA lapse UU kasvatamisel. SS kasvatamise eest kaebaja soodustingimustel vanaduspensioni määramist ei taotlenud, vaid loobus tema kui lapsinvaliidi kasvatamise osas soodustingimustel vanaduspensioni taotlemise õigusest LL kasuks. Samuti on kaebajal vastavalt RPKS § 10 lg-le

2 olemas LL ja AA nõusolekud soodustingimustel vanaduspensioni õiguse kasutamisest loobumise kohta kaebaja kasuks. UU isa NN ei suudetud ka politsei abiga leida, seega tema nõusolekut kaebajalt vastavalt siseministri 27.12.2012 määruse nr 59 „Pensioniõigusliku staaži tõendamiseks vajalike dokumentide loetelu, nõuded dokumentidele ja pensioniõigusliku staaži arvestamise erisused“ § 15 lg 3 p-le 4 ei nõutud. Vaidluse all ei ole ka asjaolu, et kaebaja abiellus AA-ga 19.09.2013, kui UU oli 24-aastane. Seega ei olnud kaebaja UU kasvatamise ajal tema vanema abikaasa, nagu on RPKS § 10 lg 1 p-s 3 soodustingimustel vanaduspensioni saamise tingimusena ette nähtud. Samas puudub poolte vahel vaidlus selle üle, et kaebaja kasvatas tegelikult UU alates 2000. a. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kaebaja kasvatas UU vähemalt 8 aastat. Sellega seoses on kaebaja tõstatanud küsimuse, kui vana isikut saab lugeda RPKS § 10 lg 1 p 3 tähenduses lapseks, kelle kasvatamise eest on õigus taotleda soodustingimustel vanaduspensioni. RPKS § 10 lg 1 p 3 ei näe ette, et soodustingimustel vanaduspensionile oleks õigus ka isikul, kes last tegelikult kasvatas, kuid ei ole tema vanem, vanema abikaasa, eestkostja ega hooldaja. Riigikohus tõlgendas vaidlusalust sätet 14.10.2009 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-54-09. Selle otsuse tegemise ajal kasutas RPKS § 10 lg 1 p 3 „vanema abikaasa“ mõiste asemel mõistet „võõrasvanem“. Riigikohus leidis, et regulatsiooni eesmärgist lähtuvalt tuleb pidada RPKS §

3-14-50297 4(5)

10 lg 1 p 3 kohaldamisel põhiseaduspäraseks tõlgendust, mille kohaselt on selle sätte kohaldamise eeldused täidetud ka siis, kui vähemalt osa minimaalselt nõutavast ajast kasvatati last (lapsi) võõrasvanemana (abielus olles lapse vanemaga), kuid osa aega lapse vanemaga mitte abielus olles, st kasuvanemana (vt otsuse p 17). Kogumispensionide seaduse ja riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega muudeti mh RPKS § 10 lg 1 p 3, asendades mõiste „võõrasvanem“ mõistega „vanema abikaasa“. Muudatust põhjendati nimetatud seaduse eelnõu 213 SE seletuskirjas uue PKS vastuvõtmisega, kus enam mõistet „võõrasvanem“ ei kasutata (vt seletuskirja lk 4, 12). Seletuskirja kohaselt ei olnud eesmärk muuta pensionisoodustusi saavate isikute ringi. Seega on Riigikohtu eelviidatud otsuses antud tõlgendus asjakohane ka käesoleval juhul. Kuna kaebaja ei ole UU vähemalt osa aega võõrasvanema/vanema abikaasana kasvatanud, siis ei laiene talle RPKS § 10 lg 1 p-s 3 ettenähtud õigus saada soodustingimustel vanaduspensioni. Iseenesest on võimalik, et kasuvanemate välistamine soodustingimustel vanaduspensioni saavate isikute ringist on PS-ga vastuolus, sh vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega (vrdl nt RPKS § 20 lg-ga 3). Samuti ei oleks see kooskõlas Riigikohtu otsuses välja toodud sätte eesmärgiga. Antud juhul puudub aga vajadus kontrollida RPKS § 10 lg 1 p 3 põhiseaduspärasust, sest kaebajal puuduks selle sätte alusel õigus soodustingimustel vanaduspensionile ka juhul, kui tõlgendada sätet laiendavalt, st ka kasuvanemale kohalduvana. Nimelt nõustub kohus vastustaja seisukohaga, et kaebaja ei ole kasvatanud UU vähemalt 8 aastat. RPKS § 10 lg 1 p 3 seob soodustingimustel vanaduspensioni saamise õiguse lapse kasvatamise, mitte ülalpidamisega. Ülalpidamise kohustus võib vanemal olla ka täisealise lapse suhtes (vt PKS § 97 p-d 2 ja 3), samuti võib täiskasvanud lapsel olla ülalpidamiskohustus oma abivajava vanema suhtes (vt PKS § 97 p 3), kuid see ei tähenda veel, et ülalpidaja kasvatab ülalpeetavat. Kasvatada saab siiski vaid alaealist last. Lapse kasvatamise õigus kuulub vanema hooldusõiguse alla (vt PKS § 116 lg 2, § 124 lg 1). PKS §

116 lg 2 sätestab vanema kohustuse ja õiguse hoolitseda oma alaealise lapse eest. Eesti õiguses peetakse täisealiseks (täiskasvanud) isikuks 18-aastast isikut ja alaealiseks alla 18-aastast isikut (TsÜS § 8 lg 2). Ekslik on kaebaja arusaam, et TsÜS § 8 reguleerib vaid teovõime küsimust. Kuna isiku teovõime ulatuse kindlaksmääramisel on olulised kaks asjaolu

– isiku vanus ja vaimne tervis –, siis on isiku täisealisuse küsimus selles sättes olulisel kohal. TsÜS isikute õigusja teovõimet käsitlevad sätted on asjakohased ka haldusmenetluses (haldusmenetluse seaduse § 12 lg 1), sh pensioniõiguse valdkonnas (RPKS § 1 lg 2). Eeltoodust lähtudes tuleb ka haldusmenetluses lugeda täisealiseks vähemalt 18-aastane isik ja alaealiseks alla 18-aastane isik. Kaebajal on õigus selles, et mitmes seaduses nähakse alaealiste lastega võrdsed õigused või soodustused ette ka vanematele kui 18-aastastele isikutele. Teinekord jälle lõpeb lapsele ettenähtud õigus või soodustus juba enne 18. eluaastani jõudmist. Sellisel juhul on aga soodustust saama õigustatud isiku piirvanus õigusnormis selgelt ära määratletud. Tegemist on olnud seadusandja teadliku poliitilise valiku, millel on olnud alati konkreetne põhjus. Sageli on põhjuseks olnud soov anda isikule võimalus jätkata oma õpinguid kuni põhivõi keskhariduse omandamiseni (nt PKS § 97 p 2, RPTS § 5 lg 2, KVTS § 210 lg 1 p 2). See ei väära aga üldreeglit, mille kohaselt loetakse Eesti õiguskorras lapseks alaealist, st alla 18- aastast isikut. Iga kord, kui õigusnorm on jätnud isiku vanuse määratlemata, tuleb lähtuda 18 aasta vanuse reeglist. Erandid on seaduses alati konkreetselt välja toodud. RPKS § 10 lg 1 p 3 ei sätesta muud vanust, järelikult tuleb lähtuda 18 aasta vanuse reeglist. Kuna kaebaja asus UU kasvatama 2000. a, kui viimane oli 11-aastane, siis ei saanud kaebaja teda 8 aastat kasvatada.

3-14-50297 5(5) Kaebajal on õigus ka selles, et PKS kasutab mõistet „täisealine laps“ (PKS § 98 lg 4, § 115, §

203 lg 1). Tegemist on siiski spetsiifilise valdkondliku mõistekasutusega, mis aitab selgitada, kellel perekonnaõiguslikes suhetes olevatest isikutest on teatud õigused ja kohustused. Vanema ja lapse vahelises suhtes jääb laps olenemata oma vanusest alati oma vanema lapseks, kellel on seetõttu PKS-s ettenähtud õigused ja kohustused oma vanema suhtes. See ei tähenda aga, et ta oleks laps ka suhetes riigiga ja et tal oleks õigus nõuda vanusest olenemata alaealistele ettenähtud toetusi vm õigusi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. XX palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 15.08.2014 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses korratakse halduskohtule esitatud seisukohti, tuues muu hulgas välja viiteid mitmetele seadusele, kus lapsena käsitletakse täisealist isikut. 6. Sotsiaalkindlustusamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid korrata (HKMS §

201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuses toodud viidetele erinevatele seadustele, kus lapsena käsitletakse ka vanemat kui 18-aastat isikut, kordab ringkonnakohus juba halduskohtu poolt väljaöeldut, et RPKS § 10 lg 1 p 3, mille alusel kaebaja soodustingimustel vanaduspensionit taotleb, sellist regulatsiooni ei sisalda. Seega tuleb mõiste „laps“ sisustamisel lähtuda selle tavapärasest tähendusest. Seadusandjal on iga soodustuse andmisel lai otsustusruum selle üle, millistele isikute ringile soodustus laieneb.

8. Kuna apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets