3-14-50711/19 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht

22. jaanuar 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-50711 Haldusasi VD kaebus Maksuja Tolliameti 03.04.2014 otsuse nr 9-2/11029-1 tühistamiseks ning kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi Menetlusosalised Kaebaja – VD, volitatud esindajad v.adv Vahur Kivistik ja adv Janar Urres Vastustaja – Maksuja Tolliamet, volitatud esindaja Revo Krause Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 05.09.2014 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus VD apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta VD apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 05.09.2014 otsus haldusasjas nr 3-14-50711 muutmata.

2. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 23.02.2015, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-14-50711 2(6) menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 06.02.1995 sõlmisid Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakond (müüja) ja MS (ostja) ostu-müügilepingu, millega MS ostis ostueesõigusega erastamise teel eluruumi – korter nr X, asukohaga XXXXXXX XX X, XXXXX. MS suri 13.06.2005 ning tema tütar VD omandas pärimise teel korteriomandi TartusXXXXXXX XX X-X. 29.05.2009 müüs VD korteriomandi hinnaga 450 000 krooni. 30.12.2010 esitas VD parandatud maksudeklaratsiooni, milles oli kajastatud mh 29.05.2009 müügileping. 30.12.2010 esitas Maksuja Tolliamet (edaspidi MTA) VD-le maksuteate nr 51622, millega MTA esitas juurdemaksmisele kuuluva tulumaksu arvestamise aluseks olevad andmed, arvestas tulumaksu ning kohustas VD-t tasuma 2009. aasta eest juurde tulumaksu summas

90 790 krooni. Täiendava tulumaksu tasumise tähtaeg oli 01.10.2010. Maksuteate kohaselt ei kajastanud VD 2009. a füüsilise isiku tuludeklaratsioonis 29.05.2009 toimunud korteriomandi müügitehingut, millest MTA hinnangul tekkis VD-le tulu summas 432 319 krooni. MTA esitas VD-le ka saldoteatise, mille kohaselt arvutati tasumata tulumaksult (90 790 krooni) intressi summas 4902,39 krooni. 30.12.2010 tasus VD nii maksuteatega määratud tulumaksu kui ka sellelt arvestatud intressi.

2. 06.03.2014 esitas VD MTA-le taotluse haldusmenetluse uuendamiseks, maksuteate nr 51622 kehtetuks tunnistamiseks ja selle alusel tasutu tagastamiseks, kuivõrd Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-97-13 näol on ilmnenud uus asjaolu.

3. 03.04.2014 otsusega nr 9-2/11029-1 jättis MTA taotluse haldusmenetluse uuendamiseks rahuldamata. MTA asus seisukohale, et analoogselt Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse nr 3- 3-1-97-13 punktis 12 märgituga, et mitte kõik pärandaja isikuga lahutamatult seotud õiguslikud tagajärjed ei ole pärijale ülekantavad (nt TuMS § 15 lg 5 p 1), ei ole pärijale ülekantav ka pärandajale omistatud õigus vara ostueesõigusega erastamiseks. Kuna vaadeldavas kohtuasjas ei tuginenud kaebaja sellele, et pärandina omandatud eluruum oli pärandaja omandisse läinud ostueesõigusega erastamise teel, siis ei kohaldu Riigikohtu seisukohad haldusasjas nr 3-3-1-97-13 taotleja suhtes automaatselt. Seega ei kujuta viidatud Riigikohtu lahend ja selles väljendatud seisukohad VD jaoks uut asjaolu või tõendit, millele tuginedes saaks taotleda menetluse uuendamist Maksukorralduse seaduse (MKS) § 102 lg 1 p

2 alusel.

4. 05.05.2014 esitas VD Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 03.04.2014 otsuse nr 9- 2/11029-1 tühistamiseks ning MTA kohustamiseks uuendada haldusmenetlus või alternatiivselt kohustada vaatama VD 06.03.2014 taotlus uuesti läbi. MKS § 88 lg-st 4 tuleneb õiguslik alus haldusmenetluse uuendamiseks. Proportsionaalsuse põhimõttest lähtudes tuleb MKS § 88 lg-s 4 sätestatud maksuteate muutmise või kehtetuks tunnistamise aegumistähtajaks lugeda MKS § 98 lg 1 teises lauses sätestatud 5 aastast tähtaega. Vastasel juhul jääks maksumaksja maksuhalduriga võrreldes põhjendamatult ebavõrdsesse olukorda.

3-14-50711 3(6) Alternatiivselt kohaldub MKS § 88 lg 3 koosmõjus MKS § 102 lg 1 p-ga 2, millest tuleneb õiguslik alus haldusmenetluse uuendamiseks. MKS § 88 lg-s 3 sätestatakse, et käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud maksuteate muutmisele ja kehtetuks tunnistamisele kohaldatakse MKS §-des 101-104 sätestatut, arvestades lõigetes 4-6 sätestatud erisusi. MKS §

102 lg 1 p 2 kohaselt muudetakse või tunnistatakse kehtetuks maksuotsus uue asjaolu või tõendi ilmnemise tõttu maksukohustuse vähendamiseks, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavakssaamine ei olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest. Käesoleval juhul tuleb Riigikohtu halduskolleegiumi otsust nr 3-3-1-97-13 arvestada kui uut asjaolu või tõendit, millest nähtuvalt laieneb tulumaksuseaduse (TuMS) § 15 lg 5 p-s 3 sätestatud maksuvabastus ka pärijale. Ühtlasi ei ole nimetatud asjaolu hilisem teatavakssaamine põhjustatud kaebaja tahtlusest või hooletusest. VD ei nõustu MTA seisukohaga, et analoogselt TuMS § 15 lg 5 p-le 1 ei ole pärijale ülekantav ka pärandajale omistatud õigus vara ostueesõigusega erastamiseks. MTA ei ole toonud ühtegi sisulist argumenti, mis sellise analoogia kohaldamist toetaks. MTA argumentatsioon seoses TuMS § 15 lg 5 p 3 grammatilise tõlgendamisega on asjakohatu. Ka Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-97-13 vaidluse all olnud sättes (TuMS § 38 lg 1) räägitakse „maksumaksja poolt tehtud kuludest“. Samuti on MTA ametlikult kinnitanud, et TuMS § 15 lg 4 p 5 puhul läheb maksuvabastus pärijale üle. Jääb arusaamatuks, miks MTA kohtleb TuMS § 15 lg 4 p-s 5 ja lg 5 p-s 3 sätestatud olukordi erinevalt. Kaebaja on veendunud, et seadusandja tahteks oli nimetatud olukordade ühesuguselt käsitlemine. Lisaks ei ole MTA võtnud seisukohta seoses MKS § 88 lg 4 kohaldumisega, mille eelduseks ei ole uue asjaolu või tõendi ilmnemine. Seega on MTA 03.04.2014 otsus sisuliselt motiveerimata, mis toob kaasa haldusakti tühistamise.

6. MTA palus jätta kaebus rahuldamata. Vaidlustatud otsus on põhjendatud ja õiguspärane. VD viidatud Riigikohtu seisukoht, et võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvalt tuleks pärijat maksustada samamoodi nagu oleks maksustatud pärandajat, kui too oleks oma eluajal korteri võõrandanud, ei ole reegel. TuMS §

15 lg 5 p-s 3 sätestatud maksuvabastus on ette nähtud üksnes sellisele maksumaksjale, kelle omandisse on eluruum läinud ostueesõigusega erastamise teel. Tegemist on isikuga lahutamatult seotud õigusega, mis analoogselt Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-97-13 punktis 12 toodud näitega ei ole päritav. Võõrandatud eluruum ei ole läinud kaebaja omandisse ostueesõigusega erastamise teel, vaid pärimisega. Kui TuMS § 15 lg 5 p 3 oleks sõnastatud viisil, et tulumaksuga ei maksustata kinnisasja, elamuühistu osamaksu või hooneühistu liikmesuse esmasest võõrandamisest saadud kasu, kui kinnisasja oluliseks osaks või korteriomandi või –hoonestusõiguse esemeks on ostueesõigusega erastamise teel soetatud eluruum ning kinnistu suurus ei ületa 2 hektarit, siis saaks rääkida olukorrast, kus nimetatud tulumaksuvabastusel poleks vahet, mitmes põlvkond selle realiseerib, sest vabastus kehtiks esmasel võõrandamisel. TuMS § 15 lg 4 p 5 sõnastus ei sea tulumaksuvabastust sõltuvusse isikust, vaid maa omandamise viisist, mistõttu käsitleb MTA seda erinevalt TuMS § 15 lg 5 pst 3. Alusetu on VD etteheide, et MTA ei ole võtnud seisukohta MKS § 88 lg 4 kohaldumise osas. Käesoleval juhul ei esine kaebaja suhtes TuMS § 15 lg 5 p 3 rakendamiseks alust, mistõttu jääb MTA-le arusaamatuks, miks oleks ta pidanud hakkama vaidlustatud otsuses analüüsima, kas juhul, kui oleks olemas alus, oleks võimalik rakendada MKS § 88 lg-t 4.

8. Tallinna Halduskohtu 05.09.2014 otsusega jäeti kaebus rahuldamata.

3-14-50711 4(6) Halduskohus nõustus vastustajaga, et TuMS § 15 lg 5 p-s 3 sätestatud tulumaksuvabastuse saamise tingimuseks on ostueesõigusega erastamise teel eluruumi soetamine maksumaksja enda poolt. Kohus ei pea vajalikuks korrata vastustaja seisukohti vastavalt HKMS § 165 lg-le

2. Vaidlustamata asjaolude kohaselt ei ole eluruum läinud kaebaja omandisse ostueesõigusega erastamise teel. TuMS § 15 lg 5 p-s 3 on maksuvabastuse saamiseks sõnaselgelt ette nähtud erisubjekt, mistõttu ei saa tulumaksuvabastus pärimise korral üle minna. Seega puudus kaebajal seaduslik alus saada korteriomandi võõrandamisest saadud tulult maksuvabastust TuMS § 15 lg 5 p 3 järgi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

9. VD palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud TuMS § 15 lg 5 p 3, mis on viinud ebaõige otsuseni. TuMS § 15 lg 5 p-s 3 toodud tulumaksuvabastus on päritav. MTA argumentatsioon seoses TuMS § 15 lg 5 p 3 grammatilise sõnastusega on asjakohatu, kuivõrd ka Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-97-13 vaidluse all olnud sättes (TuMS § 38 lg 1) räägitakse samamoodi „maksumaksja poolt tehtud kuludest“. VD hinnangul on põhjendamatu kohelda erinevalt TuMS § 15 lg 4 p-s 5 ja lg 5 p-s 3 sätestatud olukordi. Halduskohus on rikkunud oluliselt menetlusnormi, kui jättis otsuses käsitlemata kaebaja väite, et MTA 03.04.2014 otsus on motiveerimata.

10. MTA vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata. Halduskohus on õigesti kohaldanud materiaalõigust. TuMS § 15 lg 5 p-st 3 tulenev õigus tulumaksuvabastusele ei ole pärandatav, sest on pärandajaga lahutamatult seotud ning tulumaksuvabastus on nähtud ette üksnes isikule, kelle omandisse eluruum ostueesõigusega erastamise teel on läinud. Kui õigus on tavaelus võõrandatav, siis on see õigus ka päritav. Antud juhul isikule, kelle omandisse on ostueesõigusega erastamise teel läinud eluruum ning kellel on eeltoodust lähtuvalt tekkinud õigus TuMS § 15 lg 5 p 3 tulumaksuvabastusele, ei saa seda tulumaksuvabastust võõrandada näiteks mõnele teisele isikule, kes siis kasutaks nimetatud maksuvabastust enda kinnistu müügil tekkiva tulumaksukohustuse vähendamiseks. TuMS § 15 lg 4 sõnastus toetab pärija suhtes maksuvabastuse rakendumist. Viidatud sätte p 5 ei sea maksuvabastuse saamist sõltuvusse konkreetsest isikust, vaid lähtub üksnes maa omandamise viisist. Vastupidiselt TuMS § 15 lg 5 p-le 3, milles sätestatud maksuvabastuse kohaldamise tingimuseks on asjaolu, kuidas vara maksumaksja omandisse on läinud. Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-97-13 selgub üheselt, et soetamismaksumuse mahaarvamise õiguse (TuMS § 38 lg 1) üleminek pärijale on võimalik seetõttu, et kehtivad maksuseadused ei välista seda ning tegemist pole isikuga otseselt seotud õigusega. Puudub vaidlus, et VD-le ei läinud korteriomand ostueesõigusega erastamise teel üle, mistõttu ei kohaldu kaebajale TuMS § 15 lg 5 p-s 3 sätestatud maksuvabastus. Halduskohus ei ole rikkunud menetlusnormi, kuivõrd leidis, et VD suhtes ei kohaldu tulumaksuvabastus, mistõttu on ilmselge, et MTA otsus on piisavalt põhistatud. Juhul kui ringkonnakohus peaks leidma, et halduskohus oleks pidanud kohtuotsuses ka põhistama, miks MTA otsus on piisavalt põhjendatud ja selle tegemata jätmisega rikuti menetlusnorme, siis ei saa selline rikkumine olla nii oluline, et tingib halduskohtu otsuse tühistamise. Ringkonnakohtul on võimalik selles osas ise halduskohtu otsuse põhjendusi täiendada. MTA otsus on põhjendatud ja õiguspärane.

3-14-50711 5(6) RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED.

11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja see tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ning selle tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks VD apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

12. Halduskohus on materiaalõigust kohaldanud õigesti. Tallinna Ringkonnakohus on 22.10.2010 otsuse nr 3-09-509 punktis 9 selgitanud seoses omandireformi aluste seaduse (ORAS) sätetega järgmist: „TuMS § 15 lg 4 p 2 kohaselt on tulumaksust vabastatud õigusvastaselt võõrandatud vara vastuvõtmine. Vara hilisemal võõrandamisel maksustatakse võõrandamisest saadud kasu üldises korras, kui ei esine TuMS § 15 lg-s 4 või lg-s 5 sätestatud maksuvabastuse aluseid. TuMS §-s 15 sisalduvad omandireformiga seotud maksuvabastuse alused on ette nähtud vaid omandireformi õigustatud subjektile ja kehtestatud samal eesmärgil, mille saavutamiseks viiakse läbi omandireformi. ORAS § 2 kohaselt on omandireformi eesmärgiks omandisuhete ümberkorraldamine omandi puutumatuse ja vaba ettevõtluse tagamiseks, omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine ning eelduste loomine turumajandusele üleminekuks. Isikute ring, kellele omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamiseks vara tagastatakse, on kindlaks määratud reformiseadustega. Omandireformi õigustatud subjektidele kehtestatud maksuvabastused pärast vara tagastamist (omandireformi lõppemist) selle vara omandanud isikutele ei laiene. Kui omandireformi käigus vara tagasi saanud isik talle antud maksusoodustust ei kasuta, vaid otsustab selle pärandada, ei saa tema pärijad TuMS §-s 15 omandireformi õigustatud subjektidele ette nähtud maksusoodustusi kasutada.“ Toodud seisukoht on kohaldatav ka käesoleval juhul, kuivõrd ostueesõigusega erastamine on omandireformi osa.

13. VD on viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-97-13, milles märgitakse, et võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvalt tuleb pärijat maksustada samamoodi nagu oleks maksustatud pärandajat, kui ta oleks oma eluajal korteri võõrandanud (p 10). Viidatud Riigikohtu lahendist nähtuvalt kohaldub eeltoodud põhimõte juhul, kui pärijale on üle läinud pärandaja õigus, mis pole lahutamatult pärandajaga seotud. Eelnevalt on ringkonnakohus selgitanud, et TuMS § 15 lg 5 p-s 3 sätestatud maksuvabastus on ette nähtud vaid omandireformi õigustatud subjektile, mistõttu on tegemist pärandajaga lahutamatult seotud õigusega. Seega ei kohaldu käesoleval juhul Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-97-13 märgitu. Seejuures ei ole Riigikohus lahendis nr 3-3- 1-97-13 analüüsinud TuMS § 15 lg 5 p 3. Ringkonnakohus nõustub MTA-ga, et vara on läinud maksumaksja (VD) omandisse pärimise teel, kuid mitte ostueesõigusega erastamise teel. Järelikult on MTA õigesti jätnud VD taotluse rahuldamata.

14. VD hinnangul on halduskohus rikkunud oluliselt menetlusnormi, kui jättis kohtuotsuses käsitlemata kaebaja väite, et vaidlustatud otsus on motiveerimata seoses MKS § 88 lg 4 kohaldamise küsimusega.

15. Halduskohus on nõustunud vastustaja tõlgendusega TuMS § 15 lg 5 p-st 3 ning viitega HKMS § 165 lg-le 2 jätnud kordamata vastustaja sellekohased põhjendused. HKMS § 165 lg

2 kohaselt kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Eelnevast nähtub, et halduskohus ei ole võtnud seisukohta kaebaja väite osas, et vaidlustatud MTA otsus on motiveerimata. Selline puudus ei too kaasa halduskohtu otsuse tühistamist, kuivõrd nimetatud minetus on kõrvaldatav apellatsioonimenetluses.

3-14-50711 6(6)

16. Ringkonnakohus nõustub MTA-ga, et viimasel puudus vajadus asuda analüüsima MKS §

88 lg 4 kohaldumist, kui on jõutud seisukohale, et TuMS § 15 lg 5 p 3 kaebaja suhtes ei kohaldu. MKS § 88 lg 4 reguleerib maksuteate muutmist või kehtetuks tunnistamist. Viidatud sätte kohaselt võib MKS § 88 lg-s 2 nimetatud maksuteadet maksu määramise aegumistähtaja jooksul muuta või kehtetuks tunnistada nii maksukohustuse suurendamiseks kui vähendamiseks, arvestamata MKS §-des 101-104 sätestatud piiranguid. Maksumenetluses kohaldatakse haldusmenetluse seaduses (HMS) sätestatut, kui MKS-s, maksuseaduses või tollieeskirjades ei ole ette nähtud teisiti (MKS § 45). Maksuhalduri haldusaktide andmisel, muutmisel ja kehtetuks tunnistamisel juhindutakse HMS-s sätestatust, kui MKS-s või maksuseaduses ei ole ette nähtud teisiti (MKS § 46 lg 1 ls 2). HMS § 44 lg 1 kohaselt uuendab haldusorgan menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse, kui 1) taotluse esitaja õigusi kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks olnud asjaolud või õigusnorm on ära langenud; 2) asjas ilmnevad uued olulised tõendid, mis ei olnud isikule haldusmenetluse ajal teada; 3) jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et haldusakt on antud või toiming on sooritatud pettuse või ähvardusega või muul viisil haldusorgani õigusvastase mõjustamise tulemusena või et haldusorgani nimel tegutsenud isik on haldusmenetluse käigus pannud toime kuriteo; 4) jõustunud kohtuotsusega on tühistatud kohtuotsus, millel haldusakt põhines. HMS § 44 lg-le 1 on mh viidatud ka vaidlustatud haldusaktis.

17. Vaidlustatud otsuses on MTA selgitanud, et esimeses järjekorras tuleb võtta seisukoht uuendamise aluse esinemise osas ning kui see esineb, tuleb teises järjekorras asi uuendatud menetluses sisuliselt läbi vaadata ning otsustada, kas jätta varasem menetluse tulem muutmata või siis seda muuta (lk 2). MTA on asjakohaselt viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-36-04, milles märgitakse, et kui isik esitab haldusakti kehtetuks tunnistamise taotluse, milles väidab mõne HMS § 44 lg-s 1 sätestatud aluse olemasolu, ja haldusorgan on selle aluse olemasolu kindlaks teinud, siis peab haldusorgan menetluse uuendama (p 11). Käesoleval juhul on MTA hinnanud VD väidetud uue asjaolu esinemist ning jõudnud põhjendatult seisukohale, et menetluse uuendamiseks alust ei esine. Seetõttu puudus MTA-l kohustus asuda analüüsima, kas maksuteade kuulub muutmisele või kehtetuks tunnistamisele MKS § 88 lg 4 alusel. Eeltoodust tulenevalt ei ole vaidlustatud haldusakt motiveerimispuudustega ning on õiguspärane.

18. VD on taotlenud halduskohtul MTA-lt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud summas 1005 eurot. Apellatsioonimenetluses on VD taotlenud MTA-lt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud summas 15 eurot. MTA menetluskulude väljamõistmise taotlust halduskohtule ega apellatsioonimenetluses esitanud ei ole. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul jääb VD apellatsioonkaebus rahuldamata, mistõttu jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. HKMS § 109 lg 1 kohaselt jäävad MTA võimalikud menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets