3-14-45/39 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-45 Otsuse kuupäev

22. jaanuar 2015 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Kristen Truija kaebus Politsei-ja Piirivalveameti vastu 1. detsembrist 2011 kuni 6. detsembrini 2011 Võru arestikambri kinnipidamistingimustega põhjustatud kahju hüvitamise nõudes summas 822 eurot 35 senti Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja – Kristen Truija Vastustaja – Politseija Piirivalveamet, esindaja Triin Randoja Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Poolte menetluskulud jätta nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 23. veebruarini 2015. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. 14. jaanuaril 2014 saabus Tartu Halduskohtusse Kristen Truija kaebus Politseija Piirivalveameti Võru arestimaja kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 25 000 eurot. Kaebuse kohaselt hoiti kaebajat perioodidel 02.12.2005- 09.12.2005, 16.12.2005-25.01.2006, 25.01.2006-10.02.2006, 10.02.2006-24.03.2006, 31.10.2008-12.12.2008 ja 01.12.2011-06.12.2011 kokku 152 päeva jooksul Võru arestimajas inimväärikust alandavates ja tervist kahjustavates tingimustes.

2. Tartu Halduskohus jättis 11. märtsi 2014 määrusega K. Truija kaebuse käiguta, andes kaebajale võimaluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse esitamiseks perioodide 02.12.2005-09.12.2005, 16.12.2005-25.01.2006, 25.01.2006-10.02.2006, 10.02.2006- 24.03.2006, 31.10.2008-12.12.2008 osas.

3. K. Truija esitas 26. märtsil 2014 kohtule taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks.

4. Politseija Piirivalveamet esitas 08.05.2014 seisukoha kaebetähtaja ennistamise taotlusele. Vastustaja hinnangul puudub mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks.

5. Tartu Halduskohus jättis 14. mai 2014 määrusega (tl 64-65) K. Truija taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata ning lõpetas menetluse perioodidel 02.12.2005-09.12.2005, 16.12.2005-25.01.2006, 25.01.2006-10.02.2006, 10.02.2006-24.03.2006, 31.10.2008- 12.12.2008 Võru arestimaja kinnipidamistingimustega põhjustatud kahju hüvitamise nõude osas. Tartu Halduskohtu määrus jõustus 14. oktoobril 2014 Riigikohtu määrusega (tl 119).

6. Tartu Halduskohus jätkas K. Truija kaebuse menetlust perioodil 01.12.2011-06.12.2011 Võru arestikambri kinnipidamistingimustega põhjustatud kahju hüvitamise nõude osas summas

852 eurot 35 senti.

Kaebuse põhjendused ja taotlused

7. Põhiseaduse (PS) § 18 kohaselt ei tohi kedagi kohelda väärikust alandavalt. Vanglas, sh ka politseiprefektuuri arestimajas, kinnipeetavatele nõuetekohaste tingimuste tagamine on vangla ja politseiprefektuuri administratsiooni kohustus.

8. Võru arestikambri olmetingimused olid puudulikud. Kamber nr 7 ei vastanud eluruumile kehtestatud ehitustehnilistele, tervisekaitse-ja hügieeninõuetele. Kambris puudus ventilatsioon või ei olnud see nõuetele vastavalt kahesüsteemne; sissetulev ja väljatõmbav. Sissetulev ventilatsioon puudus üldse, kuna varasemalt oli see asunud kambri välisseinas klaasplokk akna sees, mis aga on kinni müüritud koos sisse tuleva õhuauguga. Seega oli värske õhu juurdevool olematu.

9. Arestikambris nr 7 puudus aken. Varasemalt oli kambris klaasplokkidest aken, mis oli kinni müüritud ning kambrisse ei tulnud loomulikku päevavalgust. Kambris oli üksnes 60 W elektripirn ning võimsama vastu seda ei vahetatud. Tallinna Halduskohtu otsuses nr 3-06-294 nähtub, et Pärnu arestimaja kambrites on teostatud mõõtmised, et loomuliku valguse hulk klaasplokkidest aknal on üldjuhul keskmiselt alla 10 luksi. Mõõtmistest järeldus ka, et 150 W elektripirni lülitamisel on keskmine valgustus Pärnu arestimaja kambris 100 luksi ringis. Arvestades, et kinnipeetavad kambris loevad, kirjutavad ja teevad rõivaste hooldust, siis on selliste tööde tegemiseks vajalik valgustus vähemalt 400 luksi. Vähese valgustusega tingimustes viibimine oli silmadele kurnav ja avaldab tulevikus mõju ka silmanägemisele.

10. Arestikambris puudusid laud ja tool. See on tuvastatud ka õiguskantsleri kontrollkäikudel. Laua ja tooli puudumisel oli kaebaja sunnitud sööma, jooma, kirjutama ning lugema voodil, kus ta ka magas. Kaebaja leiab, et normaalne ei ole olukord, kus inimene peab sööma püstijalu või kükitades ning asetades sööginõud voodile. Arestikambris nr 7 oli 4 voodikohta, kuid kui kambrisse paigutada 4 vahistatut, ei vastaks nõuetele põrandapinna tingimus.

11. Arestikambris oli pooleldi avatud aasia tüüpi klosetid, millel puudus eraldatus kambrist. WC kasutamine rikkus privaatsust. WC-ga samas kambris tuli ka igapäevaselt süüa. Pooleldi avatud, ebapiisava privaatsusega WC kasutamisega kaasnes ebameeldiv hais ja sellise WC kasutamine teiste kambrikaaslaste juuresolekul alandas inimväärikust.

12. Vangistusseadusest tulenevalt peab kinnipeetavale võimaldama viibida iga päev üks tund värskes vabas õhus. Võimaldati kasutada jalutamise võimalust, kuid tegemist ei olnud värskes õhus jalutamisvõimalusega. Jalutusvõimalust pakuti nö vabaõhukambris, mis oli loodud varasemast arestikambrist nr 8. Nimetatud kamber oli sisustusest tühjaks tehtud ning aknad avatud. Värsket õhku seal ei olnud, kuna selles jalutuskambris suitsetavad kõik jalutamas käivad kinnipeetavad ja kambris leviv hais on jube. Ka õiguskantsler on leidnud 01.03.2011 kontrollkäigul, et nö värskeõhukamber ei asenda jalutushoovi. Kaebaja on seega seisukohal, et Võru arestikambri avatavate akendega endises arestikambris viibimist ei saa lugeda värskes õhus viibimiseks ja jalutamiseks.

Vastustaja seisukohad

13. Politseija Piirivalveamet on seisukohal, et kaebaja õigusi ei ole Võru arestimajas rikutud. Ka juhul, kui tingimusi, milles kaebajat hoiti, saab lugeda õigusvastasteks, ei saanud nende tingimuste kumulatiivne mõju olla viie ööpäeva jooksul niivõrd tõsine, et õigustada kaebajale rahalise hüvitise väljamõistmist. Õiguskantsler märgib 15.10.2009 toimunud kontrollkäigu kokkuvõttes, et isikute pikaajaline hoidmine Võru arestimaja tingimustes võib kujutada inimväärikuse riivet, kuid kaebajat ei ole hoitud Võru arestimajas pikaajaliselt, seega on tema inimväärikuse riive pigem ebatõenäoline ning palub jätta kaebuse rahuldamata.

14. Erinevalt kaebaja väidetest on Võru arestimajas ventilatsioonisüsteem olemas ning töökorras. Ka kaebaja viidatud õiguskantsleri kontrollkäikudel (15.10.2009 ja 01.03.2011) ei ole puudusi Võru arestimaja ventilatsioonisüsteemis tuvastatud.

15. Tõele vastab kaebaja väide, et kambris nr 7 puudus aken ning loomulik päevavalgus kambrisse ei pääsenud, kuigi ükski õigusakt ei kehtesta minimaalset lukside arvu arestimaja kambritele. Elutegevuseks vajalikku valguse hulka saab tagada ka ainult kunstliku valgustusega. Tõendamata on asjaolu, et kaebuse esitaja tegeles ajavahemikul 01.12.2011–06.12.2011 nii intensiivselt lugemise, kirjutamise ja rõivaste hooldusega, et kunstlik valgustus kambris napiks jäi. Samuti ei saa pidada üldteadaolevaks seda, et ööpäevaringne viibimine kunstliku valgustusega ruumis kahjustab silmi.

16. Laua ja tooli puudumine kambrist ei ole õigusvastane. Erinevalt varasemast regulatsioonist ei nõua alates 24.10.2011 kehtiv arestimaja sisekorraeeskiri enam nimetatud esemete paigutamist kambrisse. Siseministri 27. 09. 2011. a määruse nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (ASkE) § 13 lõike 1 punktist 1 tulenevalt peavad kambris kohustuslike sisustuselementidena olema vaid ühevõi kahekordsed voodid. Kõik muud viidatud paragrahvis nimetatud esemed, sh laud ja eraldi istekohad igale kinnipeetavale, peavad kambris olema vaid võimaluse korral.

17. ASkE § 13 lõike 1 punktist 7 tulenevalt kuulub kambri sisustusse võimaluse korral WC. Millistele nõuetele WC vastama peab, seda ASkE ega VangS ei sätesta. ASkE § 26 lõige 1 näeb ette vaid, et kinnipeetule tuleb võimaldada WC kasutamist. Samas juhib vastustaja tähelepanu VangS-i § 90 lõikes 4 ja § 156 lõikes 2 sätestatule, mille kohaselt peab olema tagatud vahistatu pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine. Riigikohtu halduskolleegium on 17. 11. 2008. a otsuse nr 3-3-1-54-08, milles samuti käsitleti arestimajas WC privaatse kasutamise võimalikkust, punktis

16 märkinud, et selline jälgimise nõue on sätestatud eelkõige vahistatu enda julgeoleku tagamiseks ja on eesmärgiga proportsionaalne. Seega ei ole julgeoleku kaalutlustest lähtudes võimalik korraldada kinnipeetute loomulike vajaduste rahuldamist täielikus privaatsuses. Kaebusest ei nähtu, et kaebaja privaatsust oleks rikutud rohkem, kui VangS § 90 lõikest 4 ja § 156 lõikest 2 tulenevalt oli vajalik ja mõistlik. Kuigi kirjeldatud WC-tingimused võisid kaebuse esitajas tekitada tunde, et tema väärikust on alandatud, ei saa vastustajale tema väärikuse alandamist ette heita, sest WC Võru arestimaja kambrites vastas nõuetele. Seega tuleb kaebuse esitaja kirjeldatud ebamugavusi käsitleda kui arestimajas kinnipidamisega paratamatult kaasnevaid.

18. Põhjendamatu on kaebuse esitaja väide, et Võru arestimajas viibimise kestel ei võimaldatud temal viibida vähemalt üks tund päevas värskes õhus. Võru arestimajas võimaldatakse kinnipeetavatel ASkE § 31 lg-st 2 tulenevalt värskes õhus viibimise õigust realiseerida jalutuskambris. Ükski õigusakt ei näe ette, millistele tehnilistele tingimustele peab vastama ruum, milles üks tund päevas värskes õhus viibitakse. Samuti ei sätesta ükski õigusakt, et kõnealust õigust saab teostada vaid jalutushoovis ning mitte jalutuskambris. Arvestades, et kinnipeetavaid niikuinii ei viida valve all jalutama vabasse keskkonda, nt tänavale, parki jne, siis ei ole vastustaja arvates olemuslikku vahet, kas jalutatakse jalutushoovis või jalutuskambris ning ASkE § 31 lõikes 2 sätestatud õigus on tagatud võrdselt mõlemal juhul.

19. Värskes õhus viibimise küsimust on õiguskantsler käsitlenud 01.03.2011 kontrollkäigu kokkuvõtte punktis 4.2 ning märkinud, et tunnustust väärib, et Võru politseihoones on puuduvast jalutushoovist tingitut leevendatud n-ö vabaõhukambrite loomisega. Punktis 5 märgib ta hea praktikana veelkord, et Võru arestimajas on jalutushoovi puudumisest hoolimata tagatud kinnipeetutele värskes õhus viibimine. Veelgi enam, õiguskantsler on teinud PPA-le soovituse rajada sarnased jalutuskambrid ka teistesse PPA arestimajadesse.

20. Ei ole usutav, et jalutuskambris leviv hais kaebajat kaebuses kirjeldatud määral ka tegelikult häiris. Jalutuskamber on Võru arestimajas suitsetamiseks lubatud koht. Asjaolu, et kaebajale on 06.12.2011 toodud arestimajja pakiga muuhulgas suitse, viitab sellele, et ka kaebaja ise on tõenäoliselt suitsetaja. Asjaolu, et kaebaja on suitsetaja, viitab lisaks sellele, et kaebaja võis ka omaenda tegevusega jalutuskambri õhu saastamisele kaasa aidata.

21. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et kambris oli liialt vähe ruumi. ASkE § 12 lõike 3 kohaselt on kinnipeetule kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Arestimaja töö arvestuse raamatust nähtuvalt viibis kaebaja ajavahemikul 01.12.2011–06.12.2011 kambris nr 7 koos veel kahe kinnipeetavaga. Nimetatud kambri pindala on 10,8 m2. Arvestades, et kambris viibis vaidlusalusel perioodil 3 kinnipeetavat, oli ühe kinnipeetava kohta põrandapinda 3,6 m2 ning ASkE § 12 lõikes 3 sätestatud nõue täidetud.

Kohtu seisukoht

22. Kaebaja nõuab vastustajalt mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitise väljamõistmist seonduvalt kaebaja väidetava inimväärikuse alandamisega. Õigus nõuda hüvitist avalikõiguslikus suhtes tekitatud kahju eest on rahaliselt hinnatav õigus. Kahjuna saab käsitleda seadusega kaitstavate õigushüvede väärtuse vähenemist, millel on kannatanu suhtes negatiivne iseloom ning mida on võimalik hinnata ja hüvitada. Inimväärikuse alandamist on kohtupraktikas peetud hinnatavaks ja hüvitamisele kuuluvaks. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et arestikambri tingimused nende koosmõjus ei tohi ületada kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatut taset. Juhul, kui tingimustega nimetatud tase ületatakse on tegemist kaebaja õiguste rikkumisega, käesoleva vaidluse kontekstis lõppkokkuvõttes inimväärikuse alandamisega. Väljamõistetava hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kaebaja oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kahju hüvitamise eesmärgiks on seega kannatanu asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevaid asjaolusid ei oleks esinenud, seega olukorda, kui tema õigusi ei oleks rikutud.

23. Käesolevat vaidlust lahendama asudes tuleb seetõttu esmalt tuvastada, kas kaebajal on kahju tekkinud, kas vastustaja avalik-õiguslik toiming (sh ka tegevusetus), millega kaebajale väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane, ning kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja õigusvastase toimingu vahel. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju hüvitamise kaebus rahuldamisele.

24. Võttes arvesse kaebaja lühiajalist viibimist (6 ööpäeva) Võru arestikambris kvalifitseerub vastustaja toiming selle ajalist kestust arvestades kaebaja mittevaraliste õiguste vähem intensiivseks riiveks (vrdl nt Tartu Ringkonnakohtu haldusasja 3-11-700o p 32, perioodi kestuse osas RKHKo3-3-1-38-13 p 18), mistõttu nõustub kohus siinkohal etteruttavalt vastustaja käsitlusega, mille kohaselt ei ole kaebajale saanud rahaliselt hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju tekkida arvestades pelgalt kinnipidamise kestust Võru arestikambris. Osundatu ei tähenda aga seda, et kohus ei peaks sisuliselt hindama kinnipidamistingimuste kooskõla kehtiva õigusega ehk seda, kas kaebajale mittevaraline kahju tekkis või mitte.

25. Käesolevas asjas on vaidlus kaebajal kahju tekkimise üle järgmistel alustel:

1) Kamber ei vasta ehitustehnilistele, tervisekaitseja hügieeninõuetele; 2) Kambris puudusid laud ja tool; 3) Arestikambri käimla mittevastavus ettenähtud nõuetele; 4) Värskes õhus viibimise subjektiivse õiguse rikkumine.

26. Kohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus.

27. Kohus ei jaga kaebaja seisukohta, et arestikamber ei vastanud vaidlusalusel perioodil ehitustehnilistele, tervisekaitseja hügieeninõuetele. Vaidlust ei saa olla ilmselt selles, et Võru arestikamber ei vasta täiel määral tänapäevastele nõuetele. Nagu juba osundatud, tuleb käesolevat vaidlust lahendades lähtuda tõsiasjast, et vaidluse all on kaebaja lühiajaline viibimine Võru arestikambris. Õiguskantsler on oma kontrollkäikudes Võru arestikambriga sarnaste tingimustega kambrite puhul viimaste aastate jooksul korduvalt rõhutanud, et sarnastes kambrites ei tohiks isikuid hoida korraga pikema kui kuu aja pikkuse perioodi jooksul. Rõhutada tuleb siinjuures seda, et kohtule teadaolevalt on valitsevas kohtupraktikas loetud lühiajaline taolistes kambrites viibimine inimväärseks, kui asjas kogutud tõenditega ei ole tõendamist leidnud mingite ekstreemsete asjaolude esinemist. Vastustaja ei ole kaebaja puhul Õiguskantsleri soovitusliku laadiga ettekirjutuse vastu eksinud, mistõttu on juba sel motiivil välistatud kaebuse rahuldamine. Isegi kui asuda seisukohale, et ventilatsioon kambris ei vastanud täiel määral tänapäevastele nõuetele, ei ole mõjutused kaebaja tervisele olnud sellised, mis tingiksid võimalik kahju rahas hüvitamist. Kohtu hinnangul kaebaja pelgalt arutleb ventilatsioonisüsteemi puuduste üle, pakkudes välja, et süsteem puudub kas üldse või on ainult ühesüsteemne. Kuna kaebaja ei ole pidanud arestikambrites viibimise ajal kurtma tervisele reaalselt õhupuudusest tingitud vaevuste üle, siis ei saanud süsteem olla ka sedavõrd puudulik, et sellega oleks saanud alandada inimväärikust.

28. Kohus ei vastandu oma seisukohtades kaebajale, ning möönab, et pikaajaline inimese hoidmine ilma aknata ruumis võib lõppkokkuvõttes minna vastuollu vangistuse humaansuse ja isiku väärikuse austamise põhimõttega. Vastustaja ei ole oma seisukohtades samuti vaielnud kaebajale vastu, et elektripirnist tulenev kunstlik valgus oli tagasihoidlik. Samas nõustub kohus vastustajaga, et vähem kui nädala kestnud viibimine kunstliku valgustusega ruumis ei saanud kaebaja tervisele tekitada püsivaid kahjustusi. Seda sõltumata sellest, millise võimsusega pirn oli kambris. Kaebaja poolt viidatud kohtuasja faktilised asjaolud ei ole ilmselgelt sarnased käesoleva asjaga, kuna kaebaja viibis kambris lühiajaliselt ja kaebaja ei ole pidanud sel ajal tingimata kirjutama näiteks menetlusdokumente. Kohus ei saa vastustajalt välja mõista kaebaja silmanägemise tulevikus võimaliku nõrgenemisest tulenevat kahju, kuna etteruttavalt pole võimalik tuvastada põhjuslikku seost vastustaja tegevuse ja tulevikus tekkida võiva nägemisteravuse vähenemisest tuleneda võiva kahju vahel, mis pealegi oleks kaebaja kartuste realiseerumisel pigem varalist laadi kahju.

29. Vastustaja ei vaidle, et kambris puudusid laud ja tool, kuid vastustaja rõhub tõsiasjale, et kehtiva õiguse kohaselt peavad nimetatud mööbliesemed olema kambris võimaluse esinemisel. Kohus märgib, et arestimaja eeskirjade liberaliseerimine mööbli osas võib muuhulgas olla tingitud riigi rahalistest võimalustest, aga ka arestikambrite suurusest. Kohus kordab varem konstateeritut ka siinkohal, et vähem kui nädala jooksul suhteliselt askeetlikes tingimustes viibimine ei saa ka seonduvalt mööbliga kvalifitseeruda inimväärikuse alandamisena. Pealegi esitab kaebaja hüpoteetilise teesi, et kui kambrisse oleks paigutatud neli kinnipeetavat, siis ei oleks täidetud põrandapinna nõue tema suhtes. Kuna kaebaja ei apelleeri põrandapinna nõude eiramisele, siis ei saa ka kambri askeetlik sisustus kvalifitseeruda inimväärikuse rikkumisena. Arvestades kambri suurust, oli askeetliku sisustuse üheks põhjuseks ilmselt muuhulgas ka vajadus tagada kinnipeetavatele vajalik minimaalne vaba põrandapind. Seega on pidanud vastustaja arvestama erinevate õigushüvedega kambrite sisustamisel mööbliga.

30. Seonduvalt käimlaga nõustub kohus vastustajaga, et kohtupraktikas on taolisi aasia tüüpi käimlaid arestikambrites peetud inimväärseteks. Kaebaja privaatsuse riive on toimunud julgeolekukaalutlustel ja seetõttu lubatav ning proportsionaalne. Käimla paiknemine eluruumis on kompenseeritav käimla regulaarse puhastamise läbi, milleks on kohustatud muuhulgas ka kinnipeetavad ise.

31. Kaebaja ei väida, et ta ei saanud jalutada värskes õhus. Ta väidab, et õhk jalutamiskambris ei olnud värske. Kaebaja viibis Võru arestikambris detsembri kuus. Kohus kaaluks kaebaja arutlustega nõustumist olukorras, kus ta oleks pidanud värske õhu kambris jalutama suvises leitsakus. Tavapärane ilm detsembris meie kliimavööndis tagab üldteada olevalt piisavalt värske õhu lahtise aknaga eluruumis. Liiati veel siis, kui selle ruumi aken on pidevalt avatud, nagu nähtub poolte selgitustest. Seega ei ole ka värskes õhus viibimisega saadud alandada kaebaja inimväärikust sõltumata sellest, kas kaebaja puhul on tegemist suitsetava inimesega või mitte. Kahtlust ei saa olla selles, et ruumis kus pidevalt suitsetatakse on tajutav suitsetamisest ruumi jäänud lehk, kuid kohus on seisukohal, et kuna vastustaja peab tagama värskes õhus viibimise nii suitsetajatele kui mittesuitsetajatele, siis ei saa sellest asjaolust tingitud mõjutus samuti kvalifitseeruda inimväärikuse alandamiseks, kuna vastustajal on kohustus tagada kõigi kinnipeetavate võrdne kohtlemine. Pealegi ei ole kohtul alust kahelda vastustaja poolt väljatoodus, et kuna kaebajale on toodud pakiga arestikambrisse sigarette, siis võib ka kaebaja puhul olla vaidlusalusel perioodil olnud tegemist suitsetajaga.

32. Kohus on seisukohal, et analüüsitud faktilised asjaolud ei anna ei eraldivõetuna ega kumulatiivselt alust rääkida vastustaja poolt kaebaja inimväärikuse alandamisest, st kaebajale hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju tekkimisest, mistõttu jääb kaebus rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Roby Koik kohtunik