2-13-8100/20 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks

Määruse tegemise aeg ja koht

22. jaanuar 2015 Tartu

Tsiviilasja number

2-13-8100

Tsiviilasi

Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) kaebus Tartu

kohtutäitur Sirje Taela 18. jaanuari 2013 ja 11. veebruari

2013 otsuste peale täiteasjades nr 193/2011/386 ja

193/2011/387

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 24. oktoobri 2014 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tartu kohtutäitur Sirje Taela määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja: Tartu kohtutäitur Sirje Tael

Vastustaja (sissenõudja): Eesti Vabariik (Maksu- ja

Tolliameti kaudu) (registrikood 70000349); esindaja Aleksei

Vassiljev;

Puudutatud isikud:

1. Peep Lauk (võlgnik) (isikukood: XXX);

2. Tuuli Liimann (isikukood: XXX)

RESOLUTSIOON

1. Tartu Maakohtu 24. oktoobri 2014 määrus tühistada.

2. Jätta Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu)

kaebus Tartu kohtutäitur Sirje Taela 18. jaanuari

2013 ja 11. veebruari 2013 otsuste peale täiteasjades

nr 193/2011/386 ja 193/2011/387 rahuldamata.

3. Tartu

kohtutäitur

Sirje

Tael

määruskaebus

rahuldada.

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Eesti Vabariigi

(Maksu- ja Tolliameti kaudu) kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15

päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) (sissenõudja, MTA) esitas 21. veebruaril 2013 kohtule

kaebuse Tartu kohtutäitur Sirje Taela tegevuse ja 11. veebruari 2013 otsuse peale täiteasjades nr

193/2011/386 ja nr 193/2011/387. Kaebuse kohaselt algatas kohtutäitur 07. oktoobril 2011

sissenõudja täitmisavalduse alusel täitemenetlused nr 193/2011/386 ja nr 193/2011/387 Peep Lauk

(võlgnik) suhtes. Täitmisel on (kohtuliku) hüpoteegi realiseerimise nõue. Võlgnikule kuuluvale

korteriomandile, asukohaga XXX Tartus, mis on kantud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu

kinnistusjaoskonna registriossa nr XXX on sissenõudja kasuks seatud kohtulik hüpoteek summas

834 099,50 EEK-i. Võlgnikule kuuluvale kinnistule Liivamäe, asukohaga Vardja küla Laheda vald

Põlvamaal, mis on kantud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr 1182838, on

sissenõudja kasuks seatud kohtulik hüpoteek summas 834 099,50 EEK-i. Täiteasjas nr 193/2011/386

on sissenõudja nõue 49,67 eurot ning nõue koos täitekuludega on 99,43 eurot. Täiteasjas nr

193/2011/387 on sissenõudja nõue 106 288,09 eurot ja nõue koos täitekuludega on 116 510,91 eurot.

Nõude täitmiseks müüs kohtutäitur 29. novembril 2012 toimunud avalikul enampakkumisel Peep

Laukile kuuluva korteriomandi, asukohaga XXX Tartus, hinnaga 30 294 eurot (tl 20–22).

2. 05. detsembril 2012 saabus kohtutäiturile võlgniku endise abikaasa Tuuli Liimanni nõue

abikaasade ühisvaras oleva kinnisasja aresti alt vabastamiseks. 07. detsembril 2012 esitas Peep Lauk

kaebuse kohtutäituri tegevuse peale ning palus lõpetada sundtäitmise läbiviimine korteriomandi

asukohaga XXX Tartus suhtes, vabastada korteriomand aresti alt ning tunnistada enampakkumine

kehtetuks.

03. jaanuaril 2013 taotles võlgniku endine abikaasa Tuuli Liimann poole korteriomandi müügist

saadud tulemi kandmist tema arvelduskontole (tl 23–24). Sissenõudja vaidles taotlusele vastu, leides,

et tegemist ei ole võlgniku ja Tuuli Liimanni ühisvaraga.

Kohtutäitur lahendas T. Liimanni taotluse 18. jaanuari 2013 otsusega, mille resolutsiooni p-ga 5

otsustas peatada korteriomandi asukohaga, XXX Tartus, müügist saadud raha väljamaksmine osas,

mis võib kuuluda T. Liimannile, s.o summas 15 147 eurot.

3. Sissenõudja esitas 28. jaanuaril 2013 kaebuse kohtutäituri otsuse ja tegevuse peale (tl 32–35),

milles palus tühistada kohtutäituri 18. jaanuari 2013 otsus osas, millega täitur otsustas peatada

korteriomandi müügist saadud raha väljamaksmine summas 15 147 eurot kuni asjaolu, kas

korteriomand kuulub võlgniku ja T. Liimanni ühisomandisse, tuvastamiseni kohtu poolt (otsuse

resolutsiooni p 5); ning kanda viivitamatult korteriomandi müügist laekunud 30 294 eurot (v.a

täitekulud) üle sissenõudjale.

29. jaanuaril 2013 tegi kohtutäitur korteriomandi müügist saadud poole tulemi 15 147 eurot osas

väljamaksed. Kohtutäitur lõpetas 29. jaanuaril 2013 täitemenetluse täiteasjas nr 193/2011/386 seoses

nõude rahuldamisega. Täiteasjas nr 193/2011/387 rahuldati nõue osaliselt ja sissenõudjale kanti üle

13 712,05 eurot. Nõude jääk koos täitekuludega on 101 463,34 eurot.

4. 11. veebruari 2013 otsusega jättis kohtutäitur sissenõudja 28. jaanuari 2013 kaebuse rahuldamata.

Kohtutäitur leidis, et esmatähtis on selgeks teha, kas T. Liimannil on TMS § 222 lg 1 järgi

sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus. T. Liimann on kasutanud oma TMS §

222 lg-test 1 ja 5 tulenevat õigust ning esitanud Tartu Maakohtusse hagi, milles taotleb täiteasjas

nr 193/2011/386-387 läbiviidud sundtäitmise korteriomandi suhtes T. Liimannile kuuluvas osas

lubamatuks tunnistamist. Samuti palub T. Liimann kohustada kohtutäiturit andma T. Liimannile üle

täiteasjas nr 193/2011/386-387 läbiviidud korteriomandi sundmüügist saadud rahast temale kuuluv

osa, s.o 15 147 eurot. Kohtutäitur leidis, et täituril ei ole võimalik teostada lõplikke väljamakseid enne

õigusliku vaidluse lahendamist kohtus.

5. Sissenõudja leiab 21. veebruaril 2013 kohtule kohtutäituri otsuste peale esitatud kaebuses, et

võlgniku varast sundtäitmise tulemusel laekunud raha täies ulatuses sissenõudjale ülekandmata

jätmine on õigusvastane. Sissenõudja palub:

1) tühistada täiteasjas nr 193/2011/386-387 kohtutäituri 18. jaanuari 2013 otsus resolutsiooni p 5 osas,

millega kohtutäitur otsustas peatada korteriomandi, asukohaga XXX Tartus (registriosa nr XXX),

müügist saadud raha väljamaksmise summas 15 147 eurot;

2) tühistada täies ulatuses kohtutäituri 11. veebruari 2013 otsus, millega kohtutäitur jättis rahuldamata

sissenõudja taotluse tühistada täiteasjas nr 193/2011/386-387 kohtutäituri 18. jaanuaril 2013 tehtud

otsuse resolutsiooni p 5 ning jättis rahuldamata sissenõudja taotluse kanda viivitamatult

korteriomandi (registriosa nr XXX) müügist laekunud raha sissenõudjale üle täitmisavalduses

märgitud pangakontole;

3) kohustada kohtutäiturit kandma viivitamatult korteriomandi (registriosa nr XXX) müügist

laekunud teine osa 15 147 eurot (v.a täitekulud) sissenõudjale üle täitmisavalduse märgitud

pangakontole.

Kaebuse põhjenduste kohaselt kannab kohtutäitur sissenõudjale võlgniku varast sundtäitmise

tulemusel kohtutäituri ametialasele arvelduskontole laekunud raha üle kümne tööpäeva jooksul raha

laekumisest arvates TMS § 43 lg 1 järgi. 29. novembri 2012 enampakkumise akti kohaselt laekus

korteriomandi müügist kohtutäituri ametialasele arvelduskontole 3029,40 eurot enne enampakkumise

toimumist ning 27 264,60 eurot tuli tasuda 15 päeva jooksul. Seega pidi kohtutäitur kandma 30 294

eurot (v.a täitekulud) sissenõudjale üle hiljemalt 31. detsembril 2012. Sissenõudja ja T. Liimanni

vahel peetavas vaidluses (tsiviilasi nr 2-13-6436) selgub, kas sissenõudja on kohustatud kohtutäiturilt

laekunud raha edasi kandma T. Liimannile.

18. jaanuari 2013 ja 11. veebruari 2013 otsustest on üldiselt arusaamatu, millise asjaolu tõttu ning

millisel seaduslikul alusel on tulemi väljamakse tegemine peatatud. Kolmanda isiku poolt taotluse

esitamine ega hüpoteetiline võimalus esitada ühisvara jagamise hagi ei ole väljamakse tegemisest

keeldumise aluseks. Kohtutäituri 18. jaanuari 2013 otsuse kohaselt on väljamakse peatamise

faktiliseks aluseks täitemenetluses nr 193/2011/386-387 sissenõudjaks mitteoleva isiku poolt

avalduse esitamine. Kohtutäituri 10. aprillil 2013 menetlusdokumendi kohaselt on väljamakse

peatamise faktiliseks aluseks hoopis sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine kolmanda

isiku poolt. Seega ei ole kohtutäitur ka väljamakse peatamise faktilise aluse nimetamises järjepidev.

Kohtutäituri 11. veebruari 2013 otsuses täitemenetluse peatamise alusena viidatud TMS § 46 lg 2 p 4

on asjakohatu, kuna otsuses pole märgitud „muu seaduses sätestatud alus“ täitemenetluse

peatamiseks. Kohtutäituri otsuses viidatud TMS § 46 lg 2 p-i 1 kohaselt võib kohtutäitur

täitemenetluse peatada kohtutäituri tegevuse peale kaebuse esitamisel. Käesoleval juhul ei olnud

väljamakse tegemise peatamise aluseks mitte kohtutäituri tegevuse peale kaebuse esitamine, vaid

sissenõudjaks mitteoleva kolmanda isiku poolt esitatud avaldus. Ühisvara jagamisel tekkida võiv

rahalise hüvitise nõudeõigus on suunatud täitemenetluse võlgniku, mitte kohtutäituri või sissenõudja

vastu, mistõttu ühisvara jagamise tulemus ei mõjuta täitemenetluse tulemi jagamist. T. Liimanni hagi

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ei saa olla väljamakse tegemise peatamise aluseks, sest see

esitati maakohtule pärast kohtutäituri 18. jaanuari 2013 otsuse, millega peatati sissenõudjale raha

väljamaksmine, tegemist.

Isegi kui oleks tuvastatud korteriomandi kuuluvus võlgniku ja T. Liimanni ühisvarasse, tulnuks

korteriomandi müügist saadud tulem maksta sissenõudjale välja täies ulatuses. Kuna T. Liimanni

väidetav õigus ei nähtunud kinnistusraamatust, siis TMS § 108 lg 5 teise lause järgi tulnuks tema

nõue rahuldada pärast sissenõudja nõuet. Kuna korteriomandi müügist ei jätku raha isegi sissenõudja

nõude täielikuks rahuldamiseks, siis ei saaks tulemist teha väljamakseid T. Liimanni 03. jaanuari

2013 avalduse alusel ka siis, kui tema õigus oleks tõendatud ühisvara jagamise kohta tehtud jõustunud

kohtuotsusega ja kohtutäitur oleks võtnud selle arvesse.

Korteriomandi müügist saadud raha kohtutäituri ametialasele pangakontole laekumisel krediteeriti

VÕS § 713 lg 1 tähenduses kohtutäituri pangakontot. Tegemist on kohtutäituri nõudeõigusega panga

vastu ning sissenõudjal on omakorda nõudeõigus kohtutäituri vastu TMS § 43 lg 1 alusel. Kuna

korteriomandi müügist kohtutäituri ametialasele pangakontole laekunud raha ei ole enam võlgniku

ega võlgniku abikaasa hüve, vaid kohtutäiturile kuuluva hüve (nõudeõigus panga vastu), siis

väidetavalt ühisvarasse kuuluva korteriomandi müügi korral ühisomand lõpeb. TMS § 222 lg 5 järgi

kui enampakkumisel müüakse kolmanda isiku õigustega vara, kaotab kolmas isik õiguse varale ja tal

on õigus üksnes enampakkumise tulemile. TMS § 222 lg 5 ei reguleeri tulemist väljamaksete tegemise

korda ega sundtäitmisel lõppeva õiguse omaja nõude rahuldamise eeldusi ja järjekoha, samuti ei anna

sissenõudjaks mitteolevale isikule alust nõuda väljamakse tegemist tulemist enne väljamaksete

tegemist sissenõudjale.

6. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu (tl 46–51), leides, et ta on oma tegevuses lähtunud

täitemenetluse seadustikus sätestatust. Kohtutäitur ei nõustu sissenõudja seisukohaga TMS § 108 lg 5

kohaldamise osas.

Riigikohus on tsiviilasja nr 3-3-1-15-12 otsuse p-s 42 andnud juhise, mille kohaselt ühisvara

koormamise korral on teisel abikaasal võimalik oma õigusi kaitsta ka TMS §-s 222 sätestatud hagi

esitamise teel. TMS § 222 lg 1 järgi võib kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle

sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus, esitada hagi vara arestist

vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks. T. Liimann on kasutanud

oma TMS § 222 lg-test 1 ja 5 tulenevat õigust ning esitanud Tartu Maakohtusse hagi. Juhul, kui

tuvastatakse, et T. Liimannile kuulub osa ühisvarast, on tal Riigikohtu poolt antud juhiste kohaselt

sundtäitmist takistav õigus.

Kohtutäituri õigus peatada korterimüügist saadud poole tulemi osas väljamaksed seoses kaebustega

kohtutäituri tegevuse peale tuleneb TMS § 46 lg 2 p-dest 1 ja 4. Kohtutäitur liitis T. Liimanni

05. detsembri 2012 taotluse ühisvaras oleva kinnisasja aresti alt vabastamiseks ühte menetlusse

võlgniku 7. detsembri 2012 kaebusega kohtutäituri tegevuse peale ja vaatas need läbi ühes

menetluses. Täitemenetluse peatamine kaebuse esitamise korral on kohtutäituri kaalutlusotsus.

Menetluse peatamisel hindab kohtutäitur, kas kaebus on sisuline ja selle lahendamisest sõltub

täitemenetluse edasine käik või on kaebus esitatud vaid menetluse venitamise eesmärgil. Käesoleval

juhul on tegemist sisulise vaidlusega.

MAAKOHTU SEISUKOHT

7. Tartu Maakohus rahuldas 24. oktoobri 2014 määrusega Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti

kaudu) kaebuse kohtutäitur Sirje Taela 11. veebruari 2013 otsuse peale täiteasjades nr 193/2011/386

ja 193/2011/387. Maakohus jättis 90% menetlusosaliste menetluskuludest kohtutäituri kanda,

ülejäänud osa menetluskuludest sissenõudja kanda.

Maakohus määras:

1) tühistada kohtutäituri 11. veebruari 2013 otsus, millega jäeti rahuldamata Eesti Vabariigi (Maksu-

ja Tolliameti kaudu) 28. jaanuari 2013 kaebus täituri 18. jaanuari 2013 otsuse resolutsiooni p 5 peale,

millega kohtutäitur peatas korteriomandi XXX Tartus müügist saadud raha väljamaksmise summas

15 147 eurot;

2) kohustada kohtutäiturit jätkama korteriomandi XXX Tartus müügist saadud raha jaotamist ja

uuesti läbi vaatama Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) 28. jaanuari 2013 kaebus

kohtutäituri otsuse ja tegevuse peale, mis puudutab korteriomandi XXX Tartus müügist saadud raha

välja maksmata jätmist;

3) jätta rahuldamata Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) kaebus kohtutäituri otsuse peale

osas, millega taotleti kohtutäituri kohustamist kandma viivitamatult korteriomandi XXX Tartus

müügist laekunud teine osa summas 15 147 eurot (maha arvatud täitekulud) Eesti Vabariigile (Maksu-

ja Tolliameti kaudu) üle täitmisavalduses märgitud Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu)

pangakontole.

Kohtumääruse põhjenduste kohaselt ei selgu kohtutäituri 18. jaanuari 2013 otsusest, millisel viisil

lahendati T. Liimanni 03. jaanuaril 2013 esitatud taotlus. 11. veebruari 2013 otsuse p 41 kohaselt on

korteriomandi müügist saadud raha väljamaksmise peatamise aluseks võlgniku ja T. Liimanni

kaebused kohtutäituri tegevuse peale (TMS § 46 lg 2 p 1) ning õiguslik vaidlus selles, kas

korteriomand, asukohaga XXX Tartus, kuulub P. Lauki ja T. Liimanni ühisvarasse. Vaidluse

lahendamine ei kuulu kohtutäituri pädevusse.

Maakohus leidis, et TMS § 46 lg 2 p 1 ei kohusta kohtutäiturit tema tegevuse peale kaebuse esitamise

korral täitemenetlust peatama, kuid võimaldab seda kohtutäituril teha, ehk tegemist on kohtutäituri

kaalutlusotsusega. Maakohus leidis, et võlgniku ja T. Liimanni esitatud kaebustel ei olnud

käimasoleva täitemenetluse tulemusele sellist mõju, mille tõttu menetlust jätkata oleks olnud

ebaotstarbekas. Kohtutäituri 18. jaanuari 2013 raha väljamaksmise peatamise otsusest ei nähtu otsuse

tegemise (õiguslik) alus ning põhjendus, miks pärast korteriomandi müümist esitatud kaebused

takistavad täitemenetlust.

Kohtutäitur peab lähtuma täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest ja asjaolu puhul, mis menetluse

käiku muuta ei saa, ei ole ka menetluse peatamine põhjendatud. Maakohus nõustus sissenõudja

seisukohaga, et võlgniku ja T. Liimanni kaebused / taotlused, mis olid esitatud pärast korteriomandi

müümist avalikul enampakkumisel ja mida kohtutäitur koos menetles, ei saanud mõjutada menetluse

käiku. Maakohus asus seisukohale, et TMS § 46 lg 2 p 1 ei andnud kohtutäiturile piisavat alust

korteriomandi XXX Tartus müügist saadud raha väljamaksmise peatamiseks ja vastava otsuse

tegemisel on kohtutäitur oma kaalutlusõiguse piire ületanud, mistõttu tuleb korteriomandi müügist

saadud raha väljamaksmist / jaotamist jätkata.

Maakohtu põhjenduste kohaselt saab ühisomanikust abikaasa TMS § 222 lg-s 1 sätestatud hagi vara

arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks esitada vaid kuni

vara müümiseni ning vara müük välistab hagi esitamise, kuid ühisomanikust abikaasal säilib õigus

müügi tulemile. Kuivõrd T. Liimann ei esitanud enne korteriomandi müümist avalikul

enampakkumisel kohtutäiturile kokkulepet või kohtulahendit vara aresti alt vabastamiseks või

täitemenetluse peatamiseks või lõpetamiseks ning arvestades seda, et korteriomand oli T. Liimanni

taotluse esitamise ajaks juba avalikul enampakkumisel müüdud, tuleb lähtuda TMS § 222 lg 5

sätestatust, mille kohaselt säilis T. Liimannil õigus müügist tulemile.

Maakohus ei nõustunud kohtutäituri seisukohaga, et korteriomandi müügist saadud raha

väljamaksmisel ei tule lähtuda TMS § 108 lg 5 sätestatust. TMS § 108 lg 5 sätestab, et kohtutäitur

võtab sundtäitmisel lõppeva õiguse omaja nõude arvesse, kui õigus on tõendatud enne müüki,

lähtudes õiguse varasemast järjekohast. Kui õigus ei nähtunud avalikult usaldatavast registrist,

rahuldatakse nõue pärast sissenõudjate nõudeid. Kui õigusest ei ole õigeaegselt teatatud, rahuldatakse

sellest tulenev nõue pärast kõiki muid nõudeid.

Kinnisasja müügist tulemi jaotamisel jaotuskava koostamisele kohalduvad TMS 6. peatüki 3. jao

sätted, arvestades 8. peatüki 5. jaos sätestatud erisusi. TMS § 176 sätestab eraldi kinnistusraamatust

kustutatavate õiguste omajate õigused. TMS § 176 lg 1 näeb ette, et kui isiku kinnistusraamatusse

kantud õigus kinnisasja müügiga lõpeb, võib õiguse omaja tulemist nõuda TMS § 108 lg-s 2

sätestatud korras hüvitist kustutatud õiguse eest vastavalt kustutatud õiguse endisele järjekohale.

Kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt oli korteriomandi asukohaga, XXX Tartus, omanikuna kantud

sisse ainult võlgnik. Seega korteriomandi võimalik kuulumine võlgnikule ja tema endisele abikaasale

T. Liimannile ei olnud sissenõudjale ega kohtutäiturile nähtav. TMS § 108 lg 5 teise lause kohaselt

rahuldatakse sissenõudjaks mitteoleva isiku nõue, kui õigus ei nähtunud avalikult usutavast registrist,

pärast sissenõudjate nõudeid. TMS § 108 lg 5 kolmandas lauses on sätestatud, et kui õigusest ei ole

õigeaegselt teatatud, rahuldatakse sellest tulenev nõue pärast kõiki muid nõudeid. Kuna Tuuli

Liimanni väidetav õigus ei olnud kinnistusraamatusse sisse kantud, arvestatakse tema nõuet viimases

järjekorras pärast sissenõudja nõuete arvestamist.

TMS § 218 kohaselt on kaebuse eesmärgiks kohtutäituri tegevuse seaduslikkuse kohtulik kontroll

täitemenetluse korraldamisel. TMS § 11 lg 1 p 4 kohaselt on maakohtu pädevuses kohtutäituri otsuse

peale esitatud kaebuste läbivaatamine, mis võimaldab kohtul hinnata kohtutäituri otsuste (tegevuse

või tegevusetuse) vastavust seaduse nõuetele, kuid ei anna kohtule alust kohustada kohtutäiturit

täitemenetluses toiminguid tegema. Taolisel juhul asuks kohus ise täitemenetlust korraldama. Selle

üle, mil viisil täitetoiminguid teha, otsustab kohtutäitur kaalutlusõiguse alusel. Osundatud

põhjendusel jättis maakohus rahuldamata sissenõudja taotluse kohustada kohtutäiturit kandma

viivitamatult korteriomandi müügist laekunud teine osa summas 15 147 eurot (v.a täitekulud)

sissenõudjale üle täitmisavalduses märgitud pangakontole.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

8. Tartu kohtutäitur Sirje Tael esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles taotleb Tartu

Maakohtu 24. oktoobri 2014 määruse tühistamist ning Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu)

kaebuse kohtutäituri otsuste ja tegevuse peale täiteasjas nr 193/2011/386-387 rahuldamata jätmist.

Kohtutäitur palub kaasata menetlusse T. Liimann ning jätta kõik menetluskulud Eesti Vabariigi

(Maksu- ja Tolliameti kaudu) kanda.

Määruskaebuse kohaselt:

1) jättis maakohus ebaõigesti T. Liimanni menetlusse kaasamata. Kohtumäärus, milles maakohus

jõudis järeldusele, et T. Liimann on kaotanud õiguse korteriomandile ning seega õiguse

korteriomandi müügist saadavale tulemile pooles ulatuses, puudutab T. Liimanni huve;

2) ei ole kohtutäitur, peatades täitemenetluses väljamaksed pooles ulatuses, kaalutlusõiguse piire

ületanud. Olukorras, kus kohtusse on esitatud hagi TMS § 222 alusel (tsiviilasi nr 2-13-6436), on

kohtutäituril õigus täitemenetlus peatada. T. Liimann taotleb tsiviilasjas nr 2-13-6436 hüvitist

korteriomandi müügist saadavast tulemist. Kohtutäitur saab peatada väljamaksed pooles ulatuses, sest

asja suhtes õigustatud isik on taotlenud asja asemel hüvitist TMS § 222 lg 5 alusel;

3) on väljamakse peatamine kooskõlas ka menetluskökonoomia põhimõttega. Juhul, kui tuvastatakse

T. Liimanni õigus enampakkumise tulemile hüvitisena asja eest, kuid kohtutäitur on teinud selles osas

väljamaksed sissenõudjale, tuleb T. Liimannil pöörduda kohtusse summa tagasinõudmiseks, millega

kaasnevad pooltele täiendavad kulud;

4) jääb kohtutäitur oma varasemalt esitatud seisukoha juurde, et kohaldamisele kuulub TMS § 222

lg 5. TMS § 222 lg 5 eesmärk on kaitsta nii enampakkumise parimat pakkujat kui ka kolmandat isikut,

kellel on eseme suhtes sundtäitmist takistav õigus. TMS § 222 lg 5 järgi kaotab omandiõigust omav

isik õiguse esemelisele asjale (korteriomandile), kaitstes heauskset omandajat, kuid ei kaota õigust

hüvitisele. Mõiste „eesõigust omav isik“ TMS § 108 lg 5 mõttes ei tähenda asja suhtes omandiõigust

omavat isikut, vaid selle all tuleb mõista asja koormamisel tekkivat asjaõigust omavat isikut, mis on

oma olemuselt sarnane pandipidaja positsioonile. Selline tõlgendus on kooskõlas AÕS §-ga 61.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

9. Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) vaidles määruskaebusele vastu ning palus jätta see

rahuldamata ning kõik menetluskulud määruskaebuse esitaja kanda. Vastuse kohaselt:

1) ei rikkunud maakohus T. Liimanni menetlusse kaasamata jättes menetlusõigusnorme;

2) on maakohtu järeldus, et raha väljamaksmise peatamise otsus on tehtud seadusliku aluseta ja

kaalutlusõiguse piire ületades, õige. Kohtutäitur ei ole täpsustanud, seoses millise kaebusega

kohtutäituri tegevuse peale oli väljamakse tegemine peatatud. Vastustajale teadaolevalt menetletakse

ainukest kaebust kohtutäituri tegevuse peale täiteasjas nr 193/2011/386-387 käesolevas tsiviilasjas

ning see ei saa olla aluseks väljamakse peatamiseks põhjusel, et kaebus on esitatud pärast kohtutäituri

otsuse tegemist väljamakse peatamise kohta;

3) ei ole kohtutäitur 18. jaanuari 2013 otsuses põhjendanud, millisel viisil pärast korteriomandi

avalikul enampakkumisel müümist esitatud kaebused takistavad täitemenetlust või millist mõju

esitatud kaebused/taotlus täitemenetluse tulemusele avaldavad. Õige on maakohtu seisukoht, et

kaebustel/taotlustel ei olnud käimasoleva täitemenetluse tulemusele sellist mõju, mille tõttu menetlust

jätkata oleks olnud ebaotstarbekas;

4) on määruskaebuse esitaja viited tsiviilasja nr 2-13-6436 menetlusele, mille esemeks on T. Liimanni

nõue sissenõudja vastu tunnistada sundtäitmise täiteasjas nr 193/2011/386-387 lubamatuks,

asjakohatud. Osundatud hagi on esitatud pärast kohtutäituri 18. jaanuaril 2013 täitemenetluse

peatamise otsust. Hiljem algatatud kohtumenetlus ei saa olla varem tehtud täitetoimingu või otsustuse

tegemise aluseks. Samuti ei tulene seadusest, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine

peatab täitemenetluse või keelab täitetoimingute tegemise;

5) annab TMS § 222 lg 5 isikule, kelle õigus varale sundtäitmise tagajärjel lõpeb, õiguse osaleda

sundtäitmise tulemi jagamises, kuid ei reguleeri tulemist väljamaksete tegemise korda ega

sundtäitmisel lõppeva õiguse omaja nõude rahuldamise eeldusi ja järjekoha. Tulemist sissenõudjaks

mitteoleva isiku nõude rahuldamise eeldused ja kord on sätestatud TMS §-s 108. TMS § 222 lg 5 ja

§ 108 koostoimes peab sissenõudjaks mitteolev isik, kelle õigused sundtäitmise tulemusena lõppevad,

esitama TMS § 222 lg-st 5 tulenevate õiguste realiseerimiseks kohtutäiturile avalduse, mida

menetletakse ja rahuldatakse TMS §-s 108 sätestatud korras.

10. Võlgnik ei ole seisukohta määruskaebuse osas avaldanud.

11. T. Liimann nõustus kohtutäituri seisukohtadega ning leidis, et Tartu Maakohus on vääralt

kohaldanud menetlus- ja materiaalõiguse norme. Maakohus jättis ebaõigesti asjast puudutatud isiku,

s.o T. Liimanni, menetlusse kaasamata. Kohus otsustas puudutatud isiku õiguste üle andmata

puudutatud isikule võimalust seisukohtade avaldamiseks ning oma õiguste kaitsmiseks.

Maakohus kohaldas vääralt TMS § 108 lg 5 ning jättis ebaõigesti kohaldamata TMS § 222 lg 5.

Täitemenetlusega mitteseotud menetlusvälise isiku omandi võõrandamise näol on tegemist omandi

põhiõiguse riivega ning menetlusvälisel isikul on absoluutne õigus enampakkumise tulemile.

Omandiõigus järjekohasuhtele ei allu, seega ei saa kaasomaniku õiguse korral sundtäitmise tulemile

kohaldada TMS § 105 lg-t 5, vaid kohaldamisele kuulub TMS § 222 lg 5.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada ja sissenõudja kaebus kohtutäituri

otsuste ja tegevuse peale tuleb jätta rahuldamata.

13. Põhjendatud on määruskaebuse esitaja seisukoht, et T. Liimann on jäänud menetlusse kaasamata.

Asja materjalide kohaselt on T. Liimann võlgniku endine abikaasa, kes peab end sundtäitmise eseme

(korteriomandi) ühisomanikuks. Tegemist on potentsiaalse sundtäitmist takistava õiguse omajaga,

kelle õigusi täitemenetluses reguleerib TMS § 222. TMS § 5 lg 1 kohaselt on täitemenetluse

osalisteks lisaks sissenõudjale ja võlgnikule ka muud isikud, kelle õigusi täitemenetlus puudutab. Kui

täitemenetlus puudutab võlgniku abikaasa või endise abikaasa õigusi, siis saab ka tema olla

täitemenetluse osaliseks ja kasutada vastavaid õigusi, sh esitada kohtutäiturile taotlusi ja kaebusi.

Käesolevat asja vaatab kohus läbi hagita menetluses. TsMS § 198 lg 1 p 2 kohaselt on

menetlusosalised hagita menetluses avaldaja ja muud asjast puudutatud isikud. Sama paragrahvi lg 3

kohaselt kaasab hagita menetluse osalised kohus omal algatusel. Menetledes kaebust kohtutäituri

tegevuse peale tuleb kohtul üldjuhul kaasata menetlusse ka kõik isikud, kes on täitemenetluse

osalisteks. Kohtutäitur peatas täitemenetluse tagamaks T. Liimanni õigusi. Vaadates sissenõudja

kaebust läbi ilma T. Liimanni kaasamata, rikkus maakohus TsMS § 198 lg 1 p-s 2 ja lg-s 3 sätestatut

ja T. Liimanni menetlusõigusi. Ringkonnakohus on T. Liimanni puudutatud isikuna menetlusse

kaasanud, mistõttu on nimetatud minetus ringkonnakohtu poolt kõrvaldatud.

14. Asjas ei ole vaidlust selles, et T. Liimann on võlgniku lahutatud abikaasa, kes informeeris täiturit

oma arvatavatest õigustest sundtäitmise esemele (täitemenetluses arestitud varale) 05. detsembril

2012, seega pärast selle vara 29. novembril 2012 toimunud müüki enampakkumisel. 08. veebruaril

2013 esitas T. Liimann Tartu Maakohtule hagi sissenõudja ja P. Lauki vastu, milles taotles

sundtäitmise lubamatuks tunnistamist täiteasjas nr 193/2011/386-387, samuti tuvastada

korteriomandi XXX Tartus kuulumine T. Liimanni ja P. Lauki ühisvara hulka.

Kohtutäitur tuvastas, et täitemenetluses on tekkinud vaidlus, kas sundtäitmise ese kuulub võlgniku ja

tema lahutatud abikaasa ühisvarasse. Vaidluse lahendamiseks peavad menetlusosalised pöörduma

kohtusse ühisvara jagamise nõudega. Seetõttu peataski kohtutäituri 18. jaanuari 2013 otsusega (lk 7)

osaliselt täitemenetluse korteriomandi XXX Tartus müügist saadud raha väljamaksmise osas.

Kohtutäitur leidis, et raha summas 15147 eurot võib kuuluda väljamaksmisele T. Liimannile ja

täitemenetlus tuleb peatada kuni asjaolu tuvastamiseni kohtu poolt, kas korteriomand XXX Tartus

kuulus P. Lauki ja T. Liimanni ühisomandisse.

Kohtutäitur ei ole 18. jaanuari 2013 otsuses selgelt täitemenetluse osalise peatamise õigust andvale

õigusnormile viidanud, kuid on hilisemalt sissenõudja kaebust lahendades 11. veebruari 2013 otsuse

p-s 41 selgitanud, et ta on täitemenetluse osaliselt peatanud TMS § 46 lg 2 p-de 1 ja 4 alusel.

Ringkonnakohus nõustub sissenõudjaga, et kohtutäituri viide TMS § 46 lg 2 p-le 4 on kohtutäituri

poolt sisustamata, kuna vaidlustatud otsusest ei nähtu, milline see „muu seaduses sätestatud alus“ on.

Küll aga annab kohtutäiturile õiguse kaaluda käesoleval juhul täitemenetluse peatamist TMS § 46

lg 2 p 1, mille kohaselt võib kohtutäitur täitemenetluse peatada tema tegevuse peale kaebuse esitamise

puhul. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et tegemist oli ja saabki olla kohtutäituri

diskretsiooniotsusega, kuid ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kohtutäitur ületas

täitemenetlust osaliselt peatades oma diskretsiooni piire.

15. Ringkonnakohus leiab, et nii sissenõudja kui ka maakohus on valesti hinnanud T. Liimanni õigusi

täitemenetluses enampakkumisel müüdud korteriomandi võimaliku ühisomanikuna.

Määruskaebuse lahendamisel on keskseks õiguslikuks küsimuseks see, kas juhul, kui

kohtumenetluses leiab tuvastamist, et sundtäitmise käigus enampakkumisel müüdud korteriomand oli

T. Liimanni ja P. Lauki ühisvara, on T. Liimannil õigus poolele osale enampakkumise tulemist rahas

TMS § 222 lg 5 alusel (nagu leiab kohtutäitur) või on T. Liimannil õigus oma nõude rahuldamisele

TMS § 108 lg 5 alusel pärast kõigi muude nõuete rahuldamist (sh pärast sissenõudja nõuet, mis on

jäänud rahuldamata 101 463, 34 euro ulatuses).

Ringkonnakohus nõustub kohtutäituri seisukohaga, et kui leiab tuvastamist täitemenetluse eseme

kuulumine ühisvarasse, kuulub T. Liimannile välja maksmisele pool enampakkumise tulemusest

(millest on maha arvatud täitemenetluse kulud) TMS § 222 lg 5 alusel. TMS § 222 lg 5 eesmärk on

kaitsta nii enampakkumise parimat pakkujat kui ka kolmandat isikut, kellel on eseme suhtes

sundtäitmist takistav õigus. TMS § 222 lg 5 järgi kaotab omandiõigust omav isik pärast

enampakkumise toimumist õiguse esemelisele asjale (korteriomandile), kaitstes heauskset omandajat,

kuid ei kaota õigust hüvitisele. Mõiste „eesõigust omav isik“ TMS § 108 lg 5 mõttes ei tähenda asja

suhtes omandiõigust omavat isikut, vaid selle all tuleb mõista asja koormamisel tekkivat asjaõigust

omavat isikut, mis on oma olemuselt sarnane pandipidaja positsioonile (eelkõige hüpoteegipidajad).

Selline tõlgendus on kooskõlas AÕS §-ga 61.

Seejuures on kohtutäitur põhjendatult viidanud oma seisukoha põhistamisel Riigikohtu seisukohale

TMS § 108 tõlgendamisel, mille maakohus on jätnud tähelepanuta. Riigikohus asus tsiviilasjas

nr 3-2-1-60-11 (p-d 19-20) seisukohale, et TMS § 108 lg 1 esimesest lausest selle tõlgendamisel

koostoimes TMS §-ga 137 (sissenõude pööramine kinnisasjale) tuleneb, et hüpoteegipidajatele kehtib

erireegel, mis võimaldab oma nõude esitada ka pärast asja müüki, kuid enne tulemi jaotamist. See

reegel kehtib aga üksnes nende hüpoteegipidajate kohta, kelle hüpoteegid kuuluvad järjekoha tõttu

kinnistusraamatust kustutamisele. Sissenõudja hüpoteegist järjekohas eespool või samal järjekohal

olevate hüpoteekide pidajad võivad oma nõude esitada ja tulemi jaotamises osaleda üksnes juhul, kui

nad on täitemenetlusega ühinenud TMS § 149 järgi. Vastasel juhul nad tulemi jaotamises ei osale,

kuna nende hüpoteegid jäävad püsima. TMS § 108 lg 1 esimene lause (koostoimes §-ga 137)

kohaldub kõigile menetlusega korrektselt ühinenud hüpoteegipidajatele ulatuses, mis lubab taotleda

oma nõude rahuldamist ka siis, kui nõue ei ole muutunud sissenõutavaks.

TMS § 108 tõlgendamisel on oluline, et nimetatud säte asub täitemenetluse seadustiku jaos, mis on

pealkirjastatud „Tulemi jaotamine sissenõudjate vahel“. T. Liimann ei ole vaidlusaluses asjas

sissenõudjaks, vaid isikuks, kellel võib olla sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav

õigus (omandiõigus), mistõttu ei ole ka seetõttu maakohtu poolne normitõlgendus asjakohane.

16. Seega on kohtutäitur oma diskretsiooni menetluse peatamise vajalikkuse hindamisel põhjendatult

kasutanud. Põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, et „kohtutäitur juhindus menetluse peatamisel

asjaolust, mis menetluse käiku muuta ei saa“. Tartu Maakohtu 31. oktoobri 2014 otsuse põhjendavas

osas on maakohus tuvastanud XXX Tartus korteriomandi kuuluvuse T. Liimanni ja P. Lauki

ühisvara hulka (tsiviilasi nr 2-13-6436). Kohtuotsus ei ole jõustunud. Oluline on märkida, et kui

kohtutäitur ei oleks kasutanud oma seadusest tulenevat õigust täitemenetluse osaliseks peatamiseks,

siis oleks saanud seda teha maakohus TsMS § 378 lg 1 p 6 alusel tsiviilasja nr 2-13-6436 menetlemise

käigus. Vastava taotluse T. Liimann selles menetluses hagejana esitas.

17. Vastuseks sissenõudjale märgib ringkonnakohus veel seda, et põhjendatud ei ole sissenõudja

seisukoht, et enne täitemenetluse peatamise otsuse tegemist ei olnud kohtutäiturile esitatud kaebust,

mille tõttu oleks kohtutäitur saanud menetluse peatamise vajalikkust kaaluda. Kohtutäitur peatas

täitemenetluse 18. jaanuari 2013 otsuse punktis 5. Otsusest nähtub, et sellise otsustuse tegi

kohtutäitur vaadates läbi võlgniku ja T. Liimanni kaebuseid. Sissenõudja vastupidised seisukohad on

ebaõiged.

18. Menetluskulude jaotamisel arvestab ringkonnakohus nii hagita menetluses menetluskulude

jaotamise üldise põhimõttega, mille kohaselt kannab menetluskulud hagita menetluses isik, kelle

huvides lahend tehakse (TsMS 172 lg 1), kui ka erisätetega, mis reguleerivad menetluskulude

jaotamist kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse menetlemisel. TsMS § 172 lg 10 kohaselt kannab

kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu menetlusosaline, kelle kahjuks

lahend tehti. Ringkonnakohus leiab, et asjas peab menetluskulud kandma maakohtule kohtutäituri

otsuse peale kaebuse esitanud sissenõudja, kelle kaebus jääb rahuldamata. Kohtutäituril puudub

seaduse kohaselt õigus taotleda selles menetluses õigusabikulude hüvitamist (TsMS § 175 lg 31) ja

toimikust ei nähtu kohtutäituril ka selliste kulude olemasolu.

Kai Kullerkupp

Viivi Tomson

Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/