3-14-51882/47 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 22. jaanuar 2015, Jõhvi Kohtuasja number 3-14-51882 Kohtuasi A.P. kaebus nõuetele mittevastavate elutingimustega Tallinna Vangla poolt tekitatud 9000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: A.P. Vastustaja: Tallinna Vangla, esindaja Aiki Kangur Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.P. kaebus perioodi 30.04.2012 kuni 11.06.2013 osas rahuldamata.

2. Jätta kaebus perioodi 30.05.2008 kuni 03.02.2009 osas läbi vaatamata.

3. Mitte lubada kaebajal täiendada oma kaebust kohtueelsele nõudele vastamist ning tervise kahjustamist puudutavate kahju hüvitamise nõuetega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 23.02.2015. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 15.06.2014 koostas Viru Vangla kinnipeetav A.P. (edaspidi kaebaja) Tallinna Vanglale taotluse (tl 12-14), milles palus hüvitada perioodidel 30.05.2008 kuni 17.03.2009 ja 30.04.2012 kuni 11.06.2013 alla 3 m2 suuruses kambris viibimise läbi enda inimväärikusele tekkinud 9000 euro suuruse mittevaralise kahju. Seejuures ta väitis, et kambrite sisustuse tõttu oli kõigi seal viibivate isikute kohta vaba põrandapinda ca 6 m2, mistõttu oli põhimõtteliselt võimatu liikuda, dušši ja telefoni võimaldati kasutada kord nädalas, 23 tundi ööpäevast tuli olla lukustatud kambris, puudus igasugune kambriväline tegevus ning ka kehakultuuriga ei võimaldatud tegeleda. 04.11.2014 otsusega nr 5-18/14/17693-2 (tl 41-43) tagastati taotlus perioodide 30.05.2008 kuni 17.03.2009 osas läbivaatamatult ning jäeti perioodi 30.04.2012 kuni 11.06.2013 osas rahuldamata.

Veel on kohtutoimikusse esitatud kaebaja hõivet puudutav väljavõte vangiregistrist (tl 44), tabel tema kambrites paiknemise kohta (tl 45-53) ning kambrite suurust ja täituvust puudutav 17.02.2014 teabenõue ja sellele 26.03.2014 antud vastus (tl 108). Lisaks on toimiku juurde võetud eraldi kaustana väljavõtted tema tervisekaardist ajavahemiku 04.06.2008 kuni 30.10.2014 kohta.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 24.08.2014 koostatud kaebuses (tl 1-2) palus kaebaja, et kohus tunnistaks põhiseadusega vastuolus olevaks, kehtetuks ja jätaks kohaldamata vangla sisekorraeeskirja (edaspidi VSKE) § 6 lg

6 ning mõistaks ebapiisava elamispinna tagamisega tema inimväärikusele tekitatud mittevaralise kahju eest välja 9000 euro suuruse hüvitise. Ta märkis, et jääb kõigi kohtueelse taotluse põhjenduste juurde, palus nendega arvestada ning väitis, et kannatas seoses totaalse ruumipuudusega psüühilist, vaimset ja hingelist valu ega saanud midagi oma olukorra leevendamiseks teha. 30.11.2014 koostatud täienduses (tl 61-67) palus ta vanglast oma kahju hüvitamise nõudele saadud vastus kehtetuks tunnistada ning esitas oma vastuväited selle suhtes. Kaebust pidas ta tervikuna tähtaegseks väites, et tema vanglas viibimise ajal kehtis VSKE § 6 lg 6 ja ainult kohtulahendi Tunis vs Eesti ilmumisega tuli välja, et seadusandja viis ta eksitusse. 28.12.2014 täienduses (tl 89-96) suurendas kaebaja oma kahjunõude 17 500 euroni. Ta väitis, et kuna kohtueelsele nõudele ei vastatud tähtaegselt nõuab ta kahju hüvitamist summas 2000 eurot, määratles perioodil 30.05.2008 kuni 17.03.2009 tekkinud kahju 5500 euro suurusena ning väitis perioodil 30.04.2012 kuni 11.06.2013 tekitatud kahju olevat tervise kahjustamise tõttu 10 000 euro suuruse. Seejuures märkis ta, et vangla on esitanud tahtlikult ebaõigeid andmeid, kirjeldas kambrite sisustuse ja neis liikumisega seonduvaid asjaolusid ning väitis, et liikumise ja füüsiliste harjutuste puudumisest kasvas kehakaal ja tekkisid probleemid seljaga. 06.01.2015 protestis (tl 110-111) palus kaebaja vangla täiendav vastus õigusvastaseks tunnistada ning väitis, et sai tervisele tekitatud kahjust teada alles 08.03.2013, kui talle tehti röntgen ja lisas, et siis õpetati ka spetsiaalseid harjutusi, mida aga polnud ülerahvastatud kambrites ja jalutusboksides võimalik teha.

3. Tallinna Vangla (edaspidi vastustaja) vastuses (tl 37-40) paluti jätta kaebus perioodi 30.05.2008 kuni 17.03.2009 osas kahjunõude esitamise tähtaja mööda laskmise tõttu läbi vaatamata ja muus osas rahuldamata. Sisulistes vastuväidetes kirjeldati vangla elamistingimusi ja liikumisvõimalusi ning leiti, et kahju tekkimine kaebajale pole tõendatud. Seejuures märgiti, et vangla tegevuses puudub õigusvastasus, kuna ta on lähtunud kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg 6 sätestatust ja taganud kaebajale vähemalt 2,5 m2 suuruse põrandapinna, mis oli 234 päeval vahemikus 2,72 -2,93 m2 ja 174 päeval vahemikus 3,26 – 5,5 m2. Veel märgiti, et kaebaja pole esitanud vanglale ühtegi kirjalikku pöördumist, millest olnuks võimalik välja lugeda ebapiisavast põrandapinnast tulenevaid kannatusi, et tal oli võimalik saada hügieenitoiminguteks sooja vett isikliku veekeedukannu abil ning, et ta on saanud kambrist väljas viibida suitsetamisest loobumise sotsiaalprogrammis osalemise ajal. 29.12.2014 täiendavas vastuses (tl 87-88) ei nõustutud kaebaja väidetega kaebetähtaja järgimise osas, paluti tema kahjunõudele antud vastuse tühistamise nõue läbivaatamatult tagastada ega peetud tervisekaarti asjakohaseks tõendiks. 07.01.2015 täienduses (tl 106-107) paluti kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu tagastada ka kahju hüvitamise taotluse mittetähtaegsest lahendamisest ja tervise kahjustamisest tulenevad nõuded ning märgiti, et kaebaja väited väidetavate valeandmete esitamise kohta teabenõudele antud vastuses on asjasse puutumatud.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas vajavad lahendamist küsimused, kas kõik kaebaja poolt esitatud nõuded on täies ulatuses lubatavad (I) ning kas kambrites väidetavalt valitsenud olukorra, alla 3 m2 suuruse isikliku elamispinna, nädalas vaid ühel korral helistamise ja duši all käimise võimaldamise, ainult ühe tunni pikkuse jalutuskäigu ning kehakultuuriga tegelemise võimaluse puudumise tõttu on saanud talle tekkida tema poolt nimetatud suurusega mittevaraline kahju (II). Lõpuks lahendab kohus kaebuse nõuete ja menetluskuludega seonduva (III).

I

5. Vangistusseaduse § 1’ lg 8 kohaselt võib kinnipeetav vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kohtusse pöörduda üksnes tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ja see on tagastatud, rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jäetud. Halduskohtumenetluse seadustikus § 47 lg-s 1 on kehtestatud, et kui seadus näeb mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku kohtueelse menetluse, võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud sellest korrast kinni ning ainult ulatuses, milles tema nõuet ei ole tähtaegselt rahuldatud. Kohtusse pöörduja ei ole järginud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korda muuhulgas juhul, kui ta pole vastavat taotlust esitanud tähtaegselt.

6. Kohtueelsete kahju hüvitamise nõuete esitamise korda reguleerib riigivastutuse seadus. Selle § 17 lg 3 kohaselt tuleb taotlus haldusorganile esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal isik kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga kümne aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Seega ei luba seaduseandja kahju hüvitamise nõuete esitamist siis, kui on möödunud enam kui kolm aastat päevast, mil vastav isik talle tekkinud kahjust ja selle põhjustajast teada sai ning välistab vastavate nõuete esitamise ka juhul, kui kahjust ja selle tekitajast teada saamisest pole küll veel nii palju aega möödunud, kuid kahju tekitanud haldusakt anti või toiming sooritati enam kui kümme aastat tagasi. Kaebaja on olnud Tallinna Vanglas ajavahemikel 30.05.2008 kuni 17.03.2009 ja 30.04.2012 kuni 11.06.2013. Selles vanglas valitsenud elamistingimustest ja nende tõttu tekkinud kahjust pidi ta teada saama juba seal viibides. Vangla jätkuva õigusvastase tegevuse korral hakkas kahjuhüvitise nõude esitamise kolme aastane tähtaeg igal seal viibimise korral kulgema seega hiljemalt vanglast lahkumisele järgneval päeval. Kuna kohtueelse menetluse taotlus vanglale on koostatud alles 15.06.2014, on riigivastutuse seaduse § 17 lg-s 3 ettenähtud kaebetähtaega võimalik järgituks pidada vaid perioodi 30.04.2012 kuni 11.06.2013 suhtes. Teise perioodi osas on see aga oluliselt ületatud.

7. Kaebuse täienduses väidab kaebaja, et lähtus oma kohtueelset nõuet esitades päevast, kui talle said teatavaks teise kinnipeetava suhtes sarnase juhtumi kohta tehtud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse seisukohad. Seejuures on tal aga jäänud tähelepanuta, et seaduseandja pole pidanud võimalikuks kaebetähtaja arvestamist ajast, mil isik sai arusaamise vaidlustatu õigusvastasuse kohta. Kaebaja näol on tegemist isikuga, kes on viibinud vanglas mitmel korral ja pikemat aega. Seega ei saanud vanglas kehtivat korda reguleerivad seadused ja muud õigusaktid ning neist tulenevate õiguste rikkumise vaidlustamiseks ettenähtud menetluskorrad talle kuidagi teadmata olla. Riigivastutuse seaduses seaduseandja poolt kehtestatud kolme aasta pikkune kahjunõude esitamise tähtaeg on piisavalt pikk selleks, et kahju kannatanud isikul oleks võimalik soovi korral asjasse süveneda, teha vajalikud valikud ning seejärel oma kaebeõigust efektiivselt ja kõigi nõuete kohaselt realiseerida.

8. Halduskohtumenetluse seadustiku § 49 lg 1 kohaselt võib kaebaja oma nõuet muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks sama seadustiku kohaselt lubatav. 28.12.2014 koostatud täienduses on kaebaja viidanud terviseprobleemidele, mis tekkisid tal väidetavalt Tallinna Vanglas viibides. Sellest tulenevalt on ta suurendanud esialgset kahjunõuet tervisele tekitatud kahju võrra ning nõuab perioodi 30.04.2012 kuni 11.06.2013 eest 10 000 euro suurust hüvitist. Veel on ta esitanud 2000 euro suuruse nõude kahju kohta, mis tekkis väidetavalt seoses sellega, et vangla ei vastanud tema kohtueelsele nõudele tähtaegselt. Lisaks soovib ta ka vastava vastuse tühistamist. Kohtueelses nõudes pole ta aga ühtegi tervise kahjustamist puudutavat väidet esitanud ning on nii oma vanglale adresseeritud nõude kui kaebuse sõnastanud selgelt üksnes soovina saada hüvitist enda inimväärikuse alandamise eest. Kohtueelne taotlus puudub ka vangla tegevusetusega väidetavalt tekitatud kahju osas. Eelnevalt viidatud vangistusseaduse § 1’ lg 8 ja halduskohtumenetluse seadustiku § 47 lg 1 ei võimalda kinnipeetaval kohtusse pöörduda nõudega, mille suhtes on läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Vangla otsustus, millega jäeti kaebaja kohtueelne nõue rahuldamata, ei ole aga haldusakt vaid toimingu tegemisest keeldumise kohta antud kirjalik põhjendus. Selle peale pole võimalik tühistamisnõuet esitada. Esitada ei saa ka iseseisvat tuvastamisnõuet, sest kaebaja on selle lubatavuse ainsaks võimalikuks eelduseks oleva hüvitamisnõude juba esitanud ja kohus on selle menetlusse võtnud. Seega puudub võimalus ja vajadus kaebuse nõude muutmiseks.

II

9. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise üldiseid aluseid käsitleb riigivastutuse seaduse § 7 lg 1. Selles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamise aluseid reguleerivad sama seaduse § 9 lg-d 1 ja 2. Neis kehtestatu võimaldab küll väärikuse alandamise korral mittevaralise kahju rahas hüvitamist, kuid üksnes haldusorgani süülise käitumise korral, proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

10. Vangistusseaduse § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad talle elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri ning kambris peab olema aken ja ruumi piisavat valgustatust tagav kunstlik valgustus. Kambri suuruse ja sisustuse üle otsustamise on seaduseandja teinud kohustuseks justiitsministrile, kes on need sätestanud oma 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirjas“ (edaspidi VSKE). Selle § 6 lg 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioon nägi kinnipeetavale kambris ette vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Sama eeskirja § 7 lg-s 1 on aga kehtestatud, et kambri sisustuse hulgas peavad olema ühevõi kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, riidenagi ning võimaluse korral ka valjuhääldi, pesemiskoht ja WC. Vangistusseaduses ja selle alusel antud õigusaktides kinnipeetavate eluruumi kohta sätestatust ei tulene, et neile ettenähtud põrandapind peab olema täiesti vaba ning selle hulka ei saa arvata pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluvaid esemeid ja seadmeid, sealhulgas ka WC ja pesemiskoht. Seega pole mõistet „põrandapind“ võimalik määratleda muul viisil kui ruumi külgede pikkuse korrutisena.

11. Vangistusseaduse § 50 lg-s 2, § 55 lg-s 2 ning § 93 lg-s 5 on kehtestatud, et kinnipeetavale ja vahistatule tuleb võimaldada vähemalt üks kord nädalas saun, vann või dušš ning jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Seejuures ei ole kehtestatud kohustust tagada sooja vee olemasolu kambrites ega määratletud seda, millise suurusega peab jalutusala olema. Kaebaja pole väitnud, et Tallinna Vanglas viibimise ajal jäi tal mõni seadusega ettenähtud duši all käimise kord või jalutuskäik saamata ning enama nõudmiseks pole tal õiguslikku alust.

12. Vangistusseaduse § 28 lg-s 1 on kehtestatud, et kinnipeetaval on õigus telefoni kasutamisele ainult siis, kui selleks on olemas tehnilised tingimused ning telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. VSKE § 51 lg lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetaval telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. Kaebaja pole väitnud, et temale seda ühte korda ei lubatud, rohkema nõudmiseks pole tal aga seadusest tulenevat alust.

13. Vanglas kinni peetavate isikute liikumist reguleerib vangistusseaduse § 8. Selle lõige üks näeb küll ette õiguse liikuda oma osakonnas vabalt vähemalt neli tundi päevas, kuid pole lõikest viis tulenevalt kohaldatav vahistatule. Neil tuleb sama seaduse § 90 lg 3 tulenevalt viibida lukustatud kambris ööpäev läbi. Ainus erand on tehtud õppivale või töötavale vahistatule. Kaebaja pole väitnud, et ta Tallinna Vanglas viibimise ajal õppis või töötas. Kinnipeetava registri andmetest nähtuvalt on ta alates 10.12.2012 kuni 19.12.2012 osalenud suitsetamisest loobumise programmis. Seega on tema eelvangistuses viibitud aja jooksul olnud periood, kus ta ei ole pidanud olema terve ööpäev läbi lukustatud kambris.

14. Vangistusseaduse § 55 lg 1 on sätestatud kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks, kuid ei ole täpsustatud, kus ja kuidas täpselt tuleb vanglal selle realiseerimine tagada. Vahistatu seisund välistab küll spordisaalis või muudel spordirajatistel viibimise õiguse, kuid kõigi kehaliste harjutuste jaoks pole vaja suurt ruumi või erivahendeid ning neid saab tahtmise korral edukalt teha ka kambris või jalutuskäigul viibides. Kaebaja ei ole väitnud, et vanglateenistuse ametnikud talle seda ei lubanud. Tema tervisekaardi andmed kinnitavad, et ta on Tallinna Vanglas viibimise ajal küll kurtnud mitmete terviseprobleemide, sealhulgas peavalu, unetuse ning valu üle põlves ja seljas, kuid nende põhjuseks on märgitud varasematel aastatel saadud peatrauma, jalgpalli mängimisega kaasnenud vigastus ning 29.01.2013 aset leidnud kukkumine jäätunud trepil. 11.03.2013 ja 14.03.2013 tehtud kannetes on kirjas soovitus liikuda ja võimelda ning viide vastavate iseseisvate harjutuste õpetamisele. Kuna kaebajale kohaldunud tingimused ei saanud vanglas tervishoiuteenust osutavatele isikutele teadmata olla, pole kohtul alust arvata, et soovitused sisaldasid midagi niisugust, mille järgimine oli tal kinnipidamise tingimuste tõttu võimatu. 15.04.2013 kande kohaselt ei ole ta hoopis ise tahtnud võimlemisest ega liikumisest midagi kuulda ja eelistab passiivset olekut. Seda, et tegelikult pole tema probleemiks olnud ruumipuudusest tulenev vähene liikumisvõimalus, kinnitavad selgelt 18.09.2012 ja 06.05.2013 tehtud kanded, selle kohta, et ta on palunud arstilt jalutamiseks pingiga boks ning samadel kuupäevadel on need ka väljastatud.

15. Kaebuse õigusliku alusena viidatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel

3 näeb ette, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis oma 20.06.2014 kohtuotsuse nr 3-4-1- 9-14 punktis 36 vangla elamistingimustega seotud väärikuse alandamise küsimust käsitledes, et kinnipidamisega kaasnevad paratamatult mõningased kannatused ja ebameeldivused, kuid see ei tähenda iseenesest veel inimväärikuse alandamist. Vastuolu õigusega väärikale kohtlemisele saab tekkida vaid siis, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme, kuid selle täpset piiri pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Sama lahendi punktides 38 ja 44 aga tõdeti ja rõhutati, et 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei ole nii väike pindala, mille puhul saab väärikuse alandamist eeldada. Tegemist oli käesolevaga sarnase juhtumi lahendamisega ning antud asjas ei ole kaebaja esile toonud ühtegi niisugust asjaolu, mis võimaldaks halduskohtul see Riigikohtu seisukoht tähelepanuta jätta. Kaebaja pole väitnud ega tõendanud, et ta kambri pindala oleks olnud mingil Tallinna Vanglas viibimise perioodil väiksem kui vastav õigusakt kinnipeetavale ette nägi. Ka kohtutoimikusse vastustaja poolt esitatud andmed tema paiknemise, kambri suuruse ja asustatuse kohta kinnitavad samuti, et vähemalt 2,5 m2 suurune põrandapind oli talle tagatud kogu kaebusega hõlmatud aja jooksul. Seega ei ole Tallinna Vangla rikkunud neid õigusi, millised on õigusaktides kehtestatud kinnipeetava kambri suurusele. Rikkumist ei ole ka helistamise, pesemise, liikumise, jalutamise ja kehakultuuriga tegelemise võimalusi reguleerivate seadusesätete osas. Kaebuse täiendamiseks 30.11.2014 esitatud täienduses viidatud Euroopa vanglareeglistik on aga soovitusliku iseloomuga dokument, milles sätestatu poole peab vangla oma tegevuse korraldamisel küll püüdlema, kuid mis ei saa anda alust kaebaja nõude rahuldamiseks.

16. Kasinates elamistingimustes viibimine võis kaebajale kindlasti ebameeldiv olla ja talle nii füüsilisi kui vaimseid kannatusi põhjustada, kuid antud juhul ei kinnita miski kohtule esitatust et need mõjutused olid vaatamata suhteliselt pikale kestusele niivõrd olulised, et see peab tingimata kaasa tooma rahalise hüvitise. Seetõttu saab teha järelduse, et tegelikkuses ei ole tema ajendiks mitte ebapiisavast põrandapinnast ja muudest kinnipidamisega kaasnenud tingimustest tulenenud kannatused, vaid EIK lahendi Tunis vs Eesti alusel kujunenud lootus võimalikule rahalisele kasule. Seda kinnitab kaudselt asjaolu, et vastustaja väidetel ei ole kaebaja vanglas viibimise ajal esitanud vanglateenistuse ametnikele pöördumisi kinnipidamise tingimuste suhtes ning koostas vastava nõude alles siis, kui sai teada selle lahendiga teisele kinnipeetavale välja mõistetud suurest hüvitisest. Eelnevalt juba viidatud riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ei luba kahjunõuet esitada, kui kahju vältimiseks või kõrvaldamiseks vajalikud abinõud on jäänud kasutamata. Seda, et sellisel juhul ei pruugi kaebus kuuluda rahuldamisele, on selgelt välja öeldud ka Riigikohtu lahendis nr 3-3- 1-80-09.

17. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on oma 20.06.2014 kohtuotsuses nr 3-4-1- 9-14 leidnud, et VSKE § 6 lg 6 pole põhiseadusega vastuolus. Seega pole kohtul alust selle sätte kohaldamata jätmiseks ning kaebuse vastav taotlus tuleb lugeda põhjendamatuks.

III

18. Eeltoodud järeldustel pole kaebaja kohtueelse nõude kohta 04.11.2014 tehtud otsustuse tühistamise nõue võimalik. Perioodi 30.05.2008 kuni 17.03.2009 ning tervise kahjustamise ja vangla tegevusetusega seotud täiendavate nõuete osas ei ole kaebaja kinni pidanud kahju hüvitamise nõude suhtes kehtestatud kohustuslikust kohtueelsest korrast. Seetõttu ei saa Tartu Halduskohus tema kaebust selle perioodi osas lahendada ning peab kaebuse vastava osa halduskohtumenetluse seadustiku § 151 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata ja taotluse kaebuse muutmiseks rahuldamata jätma. Perioodil 24.09.2012 kuni 11.03.2014 väärikuse alandamisest tulenev nõue on küll lubatav, kuid eelnevalt juba esitatud järeldustel pole kohtul alust pidada Tallinna Vangla tegevust kaebaja kinnipidamisel õigusvastaseks mittevaralise kahju põhjustamiseks. Seega jääb kaebus nimetatud osas rahuldamata. Kaebaja on kohtumäärusega vabastatud 270 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Tallinna Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad tema võimalikud kulutused halduskohtumenetluse seadustiku § 109 lg 1 kohaselt hüvitamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane

Jõustus osaliselt 8. veebruaril 2016 Tartu Ringkonnakohtu 26.11.2015 kohtuotsusega nr 3-14-51882, millega otsustati:

1. Mitte lubada apellatsiooniastmes kaebuse täiendamist kahju hüvitamise nõuetega seonduvalt kaebaja diskrimineerimisega keele ja rahvusvähemusse kuulumise tunnuse alusel ning vangla poolt valeandmete esitamisega kaebajaga koos kambris viibinud kinnipeetavate arvu kohta.

2. Jätta rahuldamata Aleksei Pokrase 14.10.2015. a vastuväide Tartu Ringkonnakohtu tegevusele seonduvalt 05.10.2015. a määrusega.

3. Jätta rahuldamata Aleksei Pokrase taotlus 14.10.2015. a vastuväitest koopia saamiseks.

4. Jätta tähelepanuta Aleksei Pokrase 19.11.2015. a avaldus.

5. Jätta rahuldamata Aleksei Pokrase taotlus lisada asjale tõendina meditsiinikaardid aastatest 2012-2014. Kuulutada menetlus kaebaja tervisekaardi väljavõtet puudutavas osas kinniseks.

6. Võtta asja materjalide juurde Tallinna Vangla 17.09.2015. a vastus kohtunõudele. Tagastada Tallinna Vanglale 17.09.2015. a vastuse lisa 65-l lehel.

7. Rahuldada Aleksei Pokrase apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu Halduskohtu 22.01.2015. a otsus resolutsiooni p 1 osas. Teha vastavas osas uus otsus, millega rahuldada Aleksei Pokrase kaebus perioodi 30.04.2012-11.06.2013 osas kahjuhüvitise väljamõistmiseks osaliselt ning mõista Tallinna Vanglalt Aleksei Pokrase kasuks välja kahjuhüvitis summas 335 (kolmsada kolmkümmend viis) eurot. Jätta Tartu Halduskohtu otsus resolutsiooni p-de 2 ja 3 osas muutmata.

8. Mõista Tallinna Vanglalt riigituludesse 20 (kakskümmend) eurot. Jätta Aleksei Pokrase menetluskulud (riigilõiv) summas 520 eurot Eesti Vabariigi kanda.