3-14-52372/17 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 22. jaanuar 2015, Jõhvi Kohtuasja number 3-14-52372 Kohtuasi M.P. kaebus Ida-Viru maavanema tegevusetusega tekitatud 8461,44 euro suuruse kahju hüvitamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: M.P. Vastustaja: Ida-Viru maavanem Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta M.P. täies ulatuses rahuldamata.

2. Jätta kaebaja poolt riigilõivu tasumisega kantud menetluskulu tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 23.02.2015. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 06.09.2013 kohtuotsusega haldusasjas nr 3-09-1986 (tl 45-50) tuvastas Tartu Ringkonnakohus, et Ida-Viru Maavalituse tegevusetus 5,76 ha suuruse Mesilase maaüksuse piiratud enampakkumisega erastamise läbiviimisel oli õigusvastane. 15.05.2014 esitas M.P. (edaspidi kaebaja) Ida Viru maavanemale (edaspidi vastustaja) 8503,10 euro suuruse kahjunõude (tl 17). 08.09.2014 korraldusega nr 1-1/2014/229 (tl 4-7) määrati talle Pindi Kinnisvara AS 30.06.2014 arvamuse nr 359829 (tl 25-30) alusel 600 euro suurune hüvitis.

Veel on kohtutoimikusse esitatud Ida-Viru maavalitsuse 20.05.2014 teabenõue (tl 18) ja Illuka Vallavalitsuse poolt sellele 27.05.2014 antud vastus (tl 19), kaebajale taotluste puuduste kohta 15.05.2014 saadetud teade (tl 20), Mesilase kinnistu hindaja valimisega seotud dokumendid (tl 21- 24), piiratud enampakkumisega seotud erastamisteated (tl 31-37), Tartu Halduskohtu lahendid kohtuasjas nr 3-09-1986 (tl 39-44), 21.07.2014 koostatud arvamuse küsimine (tl 51) ja kaebaja poolt sellele antud vastused (tl 52-53).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 09.10.2014 edastatud kaebuses (tl 1-3) palus kaebaja, et kohus mõistaks Ida-Viru Maavalitsuselt tema kasuks välja 8461,44 euro suuruse hüvitise, kuid arvestaks ka maavanema korraldusega. Oma nõuet põhjendas ta väidetega, et Maa-ameti tehingute andmebaasi andmetest lähtuvalt oli Illuka valla 5-10 ha suuruse hoonestamata maatulundusmaa ühe hektari keskmine turuväärtus 1469 eurot, et maavalitsuse tegevusetuse tagajärjel pole tal maaüksuse riigi omandisse jätmise hetkest arvates enam võimalik seda piiratud enampakkumisel erastada ning lisas, et 600 euro suurune hüvitis ei loo olukorda, milles ta oleks siis, kui tema õigusi poleks rikutud. Seejuures ta märkis, et ei nõustu Pindi Kinnisvara AS arvamusega maaüksuse väärtuse osas, kuna Natura kaitsealade piirangud pole sellised, mis saaksid vähendada maaüksuse väärtust enam kui 100 korda, ka on sel asuvaid alasid võimalik müüa või vahetada ja neile saab taotleda toetusi. 19.12.2014 edastatud täienduses (tl 63-64) märkis kaebaja aasta 2014 tehingute andmetele tuginedes, et arvamuses esinevad puudused, selle koostajal puudub tegevuslitsents, tema poolt aluseks võetud väärtus ei vasta mõistlikult vaba turu tingimustes tehtud tehingu harilikule (turu) väärtusele ning alusetult on arvestamata jäetud metsa väärtuse ja selle raieõiguse piiramise eest saadava kompensatsiooniga.

3. 11.11.2014 koostatud vastuses (tl 15-16) palus vastustaja kaebust mitte rahuldada ning märkis, et tal puudub alus kahelda AS Pindi Kinnisvara arvamuse pädevuses ja määrata vara väärtust muul moel, kui kehtiv seadusandlus seda võimaldab. Seejuures selgitati, mida täpselt hüvitise määramisel arvestati ning väideti, et kuna Mesilase maaüksuse väärtust on võimalik reaalselt välja selgitada, ei saa lähtuda Illuka vallas asuvate maatulundusmaa sihtotstarbega maadega tehtud müügitehingute keskmisest hinnast. Veel märgiti, et kuigi kaebaja räägib oma varalise seisundi halvenemisest, ei saa vastavat väidet tõsiselt võtta, sest võimalus piiratud enampakkumisel osaleda, ei tähenda tegelikku osalemist ega maatüki omandamist. 23.12.2014 koostatud arvamuses (tl 68) märkis vastustaja, et arvamuse on kinnitanud kutseline hindaja ning lisati, et kui kaebaja pole rahul hindamise tulemusega, on selleks olemas omaette vaidlustamise kord.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas on olemas Tartu Ringkonnakohtus 06.09.2013 koostatud kohtuotsus, millega tunnistati vastustaja tegevusetus Illuka vallas Jaama külas asuva Mesilase maaüksuse piiratud enampakkumisega erastamise menetluse läbiviimisel õigusvastaseks. Vastustaja on nõustunud sellega, et tema tegevusetus põhjustas kaebajale varalise kahju ning on määranud talle 600 euro suuruse hüvitise. Seega ei saa enam olla vaidlust kahju olemasolu üle ning kohtul on vaja lahendada üksnes küsimus, kas see summa on tekkinud kahju heastamiseks piisav, või on põhjust mõista välja kaebaja poolt küsitud 8461,44 euro suurune rahasumma.

5. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise üldised alused sisalduvad riigivastutuse seaduse § 7 lg 1, milles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Sama seadustiku § 8 lg 1 näeb ette, et kahju hüvitatakse rahas ning hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi poleks rikutud. Kaebaja nõuab varalise kahju hüvitamist, mis tekkis seeläbi, et vastustaja tegevusetuse tõttu ei toimunud Mesilase maaüksuse erastamist piiratud enampakkumisel ning ta ei saanud erastamisel osaleda ega maatükki omandada. Oma nõudmises tugineb ta Maa-ameti andmebaasi andmetele aastal 2013 Illuka vallas sarnase suurusega hoonestamata maatulundusmaa suhtes tehtud tehingutest tulenevale ühe hektari keskmisele turuväärtusele. Vastustaja seevastu arvab, et keskmisest hinnast lähtumine pole õige, sest ka Mesilase maaüksuse väärtust on võimalik välja selgitada. Niisuguse seisukohaga saab nõustuda, sest erinevad maatükid on reeglina väga erineva asukoha, kvaliteedi ja kasutamise võimalustega, mistõttu ei pruugi nende keskmine hind vaatamata suuruse ja sihtotstarbe sarnasusele kajastada maa tegelikku väärtust.

6. Erastatava maa hindamisega seonduv on reguleeritud maa hindamise seaduses. Selle § 3 lg 2, 3 ja § 4 lg 4 kohaselt on maa hindamise eesmärgiks selle hariliku väärtuse leidmine, hindamisel kasutatakse turuväärtuse (tehingute võrdlemise), puhastulu ja kulumeetodit või nende meetodite kombinatsioone ning hindajaks saab olla isik, kellele on välja antud vastav tegevuslitsents. Arvamuse saamiseks on vastustaja küsinud kolmelt piirkonnas kinnisvaraga tegelevalt äriühingult hinnapakkumise, valinud välja soodsama pakkuja ning sõlminud temaga lepingu Mesilase maaüksuse hariliku väärtuse leidmiseks. AS Pindi Kinnisvara poolt talle antud arvamus nr 359829 on koostatud just selle konkreetse maaüksuse hariliku väärtuse ehk kohaliku keskmise müügihinna (turuhinna) väljaselgitamiseks ja selle ühe koostajana märgitud Riho Lubil on Maa-ameti kodulehel kättesaadavate andmete kohaselt olemas vastav kehtiv tegevuslitsents. Arvamuses on põhjalikult selgitatud kasutatud meetodi sisu ja eelistamise põhjuseid ning seda, millest täpselt hindamisel lähtuti. Seejuures toodi hinnatava vara kohta välja nii positiivsed kui negatiivsed tegurid, märgiti ära ka metsa olemasolu, võrreldi Maa-ameti andmebaasi andmetele toetudes Illuka vallas ajavahemikul 01.01.2013 kuni 30.06.2014 hoonestamata maatulundusmaa, haritava maa ja metsamaaga toimunud tehingute hindu ning leiti, et saadud tulemusi ja maaüksuse piiratud kasutamisvõimalusi arvestades on maatüki tehinguväärtuseks 104,84 eurot hektari kohta. Arvestatavad põhjused niisuguses järelduses kahtlemiseks puuduvad. Neid ei saa tuleneda kaebaja väitest, et võrdlustehingute kohta andmete puudumise tõttu tuli odavaima haritava maa tehing kahtluse korral kõrvale jätta, sest miski arvamuses sisalduvast ei viita vastavate kahtluste olemasolule. Kohtule esitatu ei luba järeldada ka seda, et mõni teine hindaja oleks saanud jõuda täiesti teistsugusele tulemusele. Seetõttu on igati põhjendatud, et vastustaja võttis nimetatud arvamuse kohtueelses menetluses tehtud otsustuse aluseks. Lisaks on ta püüdnud järgida Tartu Ringkonnakohtu otsuses toodud seisukohti, kogunud andmeid enampakkumisega erastamise võimaliku tulemuse kohta ning neid hüvitise suuruse määramisel ka arvestanud.

7. Õige pole ka kaebaja väide, et arvamuse koostaja on jätnud metsa väärtuse alusetult arvestamata. Maa hindamise seaduse § 2 lg 1 kohaselt on maa hindamise objektiks maatükk ilma sellel asuvate ehitiste, kasvava metsa ja muude päraldisteta. Sama paragrahvi lõige kaks ja seaduse § 10 lg 1 näevad ette kasvava metsa hindamise vaid õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimise korral. Arvamuses on metsaga seonduvat siiski käsitletud, kuid maa asukohast lähtuvalt ei ole raiest saadavat tulu arvestatavaks peetud. Selle seisukohaga on samuti võimalik nõustuda, sest Vabariigi Valitsuse 09.05.2007 määruse nr 139 „Struuga maastikukaitseala kaitse alla võtmine ja kaitseeeskiri“ § 5 lg 1 p-st 1 tulenev keeld tegeleda kaitsealal majandustegevusega tähendab ka keeldu raiuda metsa tulu saamise eesmärgil. Olukorda ei muuda kuidagi asjaolu, et sama määruse § 4 lg 9 p-s 1 kehtestatu võimaldab kaitseala valitseja nõusolekul puuja põõsarinde harvendamist. Vastav tegevus võib toimuda vaid kooskõlas kaitse-eesmärgiga, tähendab seetõttu oma sisult kinnistu hooldamist ja ega saa kaasa tuua mingit arvestatavat majanduslikku tulu. Kaebaja on siinkohal viidanud veel ka raieõiguse piiramisest saadavale kompensatsioonile, kuid ei ole ära nimetanud ühtegi õiguslikku alust, mis tal seda saada võimaldaks. Kaitsealal asuva kinnistu sihtotstarbelise kasutamise piirangute leevendamise abinõuna näevad alates 10.05.2004 kehtiva looduskaitseseaduse § 20 lg-d 1 ja 2 küll ette võimaluse taotleda kinnisasja omandamist riigi poolt selle väärtusele vastava tasu eest ning varem kehtinud looduskaitseseaduse § 19 lg 1 kohaselt oli võimalik ka kinnistu vahetamine, kuid raieõiguse piiramisest tulenevaid hüvitisi ei ole seaduseandja ette näinud. Iseenesest kuulub saamata jäänud tulu riigivastutuse seaduse § 7 lg 3 kohaselt küll hüvitamisele, kuid hooldustöödeks makstavaid toetusi pole sellena võimalik käsitleda. Nende eesmärk ei ole looduskaitseseaduse § 18 lg 1 kohaselt tekitada kaitsealal asuva kinnistu omanikule tulu, vaid hüvitada tema need kulutused, mis tuleb teha kaitse-eeskirjast või kaitsekorralduskavast tulenevate kohustuste täitmiseks. Põhimõtteliselt seesama kehtib ka mistahes muude toetuste puhul.

8. Lisaks eelnevale väärib kaebaja enda poolt välja arvutatud hüvitise suuruse puhul tähelepanu ka, et arvestamata on jäänud see, et maa eest tulnuks maksta ning müügihinnale lisandus veel ka osavõtumaks. Seda, et erastamise õigusest ilmajäämisel väljendub kahju saamata jäänud tuluna maatüki harilikus väärtuses, millest on maha arvatud säästetud kulutused ning, et enampakkumisega erastamise puhul tuleb erastamise objekti tõenäoline müügihind hüvitisest maha arvata, on leitud kaebaja poolt viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-14-00 ja lahendi nr 3-3-1-53-02 punktis 19.

9. Veel väärib tähelepanu asjaolu, et kaebaja on Tartu Ringkonnakohtu 06.09.2013 punktis 4 kajastatu kohaselt küll esitanud korduvaid pöördumisi eesmärgiga saada informatsiooni erastamise käigu kohta, kuid leppinud seejärel vastustaja poolt 21.03.2005 antud selgitusega, et seaduse muutumise tõttu ei saa maa erastamiseks enampakkumisi enam korraldada. Selleks ajaks polnud veel vastu võetud maa riigi omandisse jätmise otsust ega kehtestatud ka Struuga maastikukaitseala kaitse-eeskirja. Kohustava ettekirjutuse nõudega kaebuse esitas ta Tartu Halduskohtu 25.11.2009 kohtumäärusest nr 3-09-1986 nähtuvalt aga alles 10.09.2009 ning vastava nõude menetlemine lõpetati halduskohtumenetluse seadustiku § 12 lg 3 alusel, sest kaebaja ei esitanud kaebetähtaja ennistamise taotlust. Seega on ta jätnud kasutamata enda olukorra parandamise seisukohalt kõige tõhusama võimaluse ega ole ise piisava hoolsusega tegutsenud selle nimel, et väidetavat kahju vähendada või hoopis ära hoida. Eelnevalt juba viidatud riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ei luba kahjunõuet esitada, kui kahju vältimiseks või kõrvaldamiseks vajalikud abinõud on jäänud kasutamata. Seda, et sellisel juhul ei pruugi kaebus kuuluda rahuldamisele, on selgelt välja öeldud ka Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-80-09. Lisaks annab riigivastutuse seaduse § 13 lg 1 p 4 võimaluse hüvitise suurust vähendada, kui selleks on olemas vastavad kaebajast tulenevad asjaolud.

10. Eeltoodud järeldustel puudub kohtul alus pidada kaebajale määratud hüvitist põhjendamatult väikeseks ja seda tema poolt soovitud summani suurendada. Seega jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata ja kaebaja poolt riigilõivu tasumisega kantud 235,84 euro suurune menetluskulu halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Ida-Viru maavanem oma menetluskulude hüvitamise kohta taotlust ja kuludokumente esitanud ei ole, mistõttu tema võimalikke kulusid sama seadustiku § 109 lg 1 kohaselt ei hüvitata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane