3-14-51746/32 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 22. jaanuar 2015, Jõhvi Kohtuasja number 3-14-51746 Kohtuasi M.K.a kaebus nõuetele mittevastavate elutingimuste ja vanglaametnike tegevusega Tallinna Vangla poolt tekitatud 300 000 euro suuruse kahju hüvitamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: M.K. Vastustaja: Tallinna Vangla, esindaja Teerika Martisen Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta M.K.a kaebus täies ulatuses rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste kulud nende endi kanda.

3. Rahuldada kaebaja taotlus ja asendada jõustunud kohtuotsuse arvutivõrgus avaldamisel tema nimi initsiaalidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 23.02.2015. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 03.06.2014 edastas Viru Vangla kinnipeetav M.K. (edaspidi kaebaja) Tallinna Vanglale taotluse (tl 35-36 ja 13), milles palus hüvitada ebainimliku kohtlemisega aastatel 2010 ja 2011 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 300 000 eurot. Seejuures viitas ta kambrite ebapiisavale vabale põrandapinnale ja ülerahvastatusele, palavusele, õhupuudusele, niiskusele, haisule, tekkinud julgeolekuprobleemidele ning sellele, et julgeolekutöötajad ei tahtnud midagi teada tema soovist istuda üksi või kahekesi kambris nr 402, 404 või 410 ja paigutasid ta rahustuskambrisse. 24.09.2014 otsusega nr 5-18/14/16368-2 (tl 37-39) jäeti taotlus rahuldamata.

Veel on kohtutoimikusse esitatud väljavõte kinnipeetavate kirjavahetuse registreerimist kajastavast dokumendist (tl 13), kaebaja joonistatud kambrite plaanid (tl 14-17), tema paiknemist puudutavad väljavõtted kinnipeeturegistrist (tl 71-72), tabel tema kambrites paiknemise kohta (tl 73-74), pöördumisi kajastavad väljatrükid dokumendiregistrist ja –haldusprogrammist (tl 75-84) ning fotod kambritest (tl 74, 102-108 ja 112-114). Lisaks on toimiku juurde võetud eraldi kaustana väljavõtted tema tervisekaardist ajavahemiku 01.04.2010 kuni 01.01.2013 kohta.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 11.08.2014 koostatud kaebuses (tl 1-2) palus kaebaja, et kohus mõistaks vangla poolt halbadele elutingimuste ning mõnitamise, ahistamise ja väärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju eest välja 300 000 euro suuruse hüvitise. Ta väitis, et sattus aastal 2010 sellesse vanglasse, kus tekkisid tõsised probleemid kaaskinnipeetavatega, kuid vangla julgeolekutöötajad ei tahtnud midagi ette võtta, ei arvestanud tema soove paigutamise suhtes, panid ta kas kartsakambritesse, kus oli külm, haisev ega olnud piisavalt vaba ruumi, valgust ja õhku, kuuekohalisse kambrisse, kus tekkisid probleemid kambrikaaslastega või rahustuskambrisse, kus polnud 2,5 m2 suurust vaba pinda, tuli häda otse kaamera all teha ja mõnitusi taluda. Lisaks märkis ta ära puhastusvahendite puudumise ja soovituse need ise osta. Oma isikuandmed palus kaebaja kohtuotsuses salastada. 28.09.2014 koostatud täienduses (tl 40-44) märkis kaebaja vanglast oma kahju hüvitamise nõudele saadud vastusest lähtuvalt, et peab enda halvale iseloomule viitamist otseseks tagakiusamiseks, ei nõustu kahjunõude tähtaja arvestamisega, süüdistas oma tegelikku olukorda kirjeldades vanglat valetamises ning nõudis kambrite üle mõõtmist ja pildistamist kohtu poolt. 27.11.2014 täienduses (tl 90-93) esitas kaebaja oma seisukohad vangla vastuse väidetele, põhjendas kahjunõude varasemat mitteesitamist teadmisega, et võib seda teha kümne aasta jooksul, viitas täiendavalt võimalusele käia duši all ainult kord nädalas ning väitis, et oli aastal 2011 Tartu Vangla psühhiaatria osakonnas ravil ainult kaks nädalat. 01.01.2015 vastuväidetes (tl 109-111) rõhutas kaebaja, et lähtub oma nõudes vabast põrandapinnast, esitas veelkord oma läbielamiste kirjelduse ning väitis, et pole milleski liialdanud ja just vangla tegevus oli põhjuseks, miks saadeti ta Tartu Vangla psühhiaatria osakonda ravile.

3. Tallinna Vangla (edaspidi vastustaja) vastuses (tl 66-70) paluti jätta kaebus perioodide 14.04.2010 kuni 30.03.2011 ja 13.04.2011 kuni 05.06.2011 ning rea kohtumenetluses esitatud väidete osas läbi vaatamata. Taotlust põhjendati väidetega, et kaebaja on mööda lasknud kaebetähtaja, sest on olnud korduvalt erinevates kinnipidamisasutustes ja pidi juba vanglasse paigutamise hetkest hakkama oma väidetavaid kannatusi reaalselt tajuma ning on esitanud kohtumenetluses terve rea nõudeid, mida ta varasemalt kohtueelses menetluse käigus esitanud pole. Muus osas paluti kaebust mitte rahuldada ning märgiti, et selle esitaja on jätnud esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju ära hoidmiseks kasutamata, sest tal oli võimalik õiguste rikkumise korral sellekohase märgukirja või selgitustaotlusega mõistliku aja jooksul vangla poole pöörduda, tema seda aga ei teinud. Sellest järeldati, et tegelikult tal kaebusi ja üleelamisi polnud ja tema rahulolematus on ajendatud soovist saada Eesti Vabariigilt „kergelt“ raha. Veel märgiti, et Tallinna Vangla tingimused kogumis, polnud inimväärikust alandavad, kirjeldati vanglas valitsenud üldist olukorda ning leiti, et talle pole vangla süül rahalise hüvitise väljamõistmist õigustavat kahju tekitatud. 29.12.2014 täienduses (tl 101) nõustuti, et vastuses on Tartu Vanglas viibimise aeg märgitud ebatäpselt, jäädi selle juurde, et kaebaja pidi tema poolt kirjeldatud kannatuste iseloomu arvestades tundma neid juba vanglasse paigutamise hetkel ning esitati konkreetsete kambrite kohta käivad andmed ja kirjeldus. Veel selgitati, millest tuleb julgeolekuosakonnal kinnipeetavate kambritesse paigutamisel lähtuda ja mis tingis kaebaja üksikkambrisse paigutamise.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas vajavad lahendamist küsimused, kas kõik kaebaja poolt esitatud nõuded on täies ulatuses lubatavad (I) ning kas vanglaametnike tegevuse, kambrites väidetavalt valitsenud olukorra, vähese isikliku põrandapinna ja nädalas vaid ühel korral duši all käimise võimaldamise tõttu on saanud talle tekkida tema poolt nimetatud suurusega mittevaraline kahju (II). Lõpuks lahendab kohus kaebuse nõuete ja menetluskuludega seonduva (III).

I

5. Vangistusseaduse § 1’ lg 8 kohaselt võib kinnipeetav vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kohtusse pöörduda üksnes tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ja see on tagastatud, rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jäetud. Kohtueelsete kahju hüvitamise nõuete esitamise korda reguleerib riigivastutuse seadus. Selle § 17 lg 3 kohaselt tuleb taotlus haldusorganile esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal isik kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Kinnipidamise tingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude tähtajaga seonduvat on käsitletud Riigikohtu halduskolleegiumi lahendi nr 3-3-1-93-13 punktis 14. Selles märgiti, et tegemist on jätkuva haldustoiminguga, millest tuleneva mittevaralise kahju kindlaksmääramisel peab arvestama rikkumise asjaoludest, intensiivsusest, raskusastmest ja kinnipidamise kestvusest tulenevat kumuleeruvat mõju ning kahju lõplik suurus selgub alles pärast jätkuva toimingu lõppemist. Enne toimingu lõppemist võib tähtaeg erandina kulgema hakata vaid siis, kui on ilmne, et isik sai või pidi kahju lõplikust ulatusest teada saama varem. Käesoleval juhul pidi kaebaja ruumipuudust ja muid kinnipidamisega seotud tingimusi küll koheselt tunnetama, kuid kindlasti ei saanud selle tegelik mõju ja seega ka väidetava kahju lõplik suurus talle selguda enne vastavates tingimustes kinnipidamise lõppemist. Perioodi 14.04.2010 kuni 08.07.2011 osas on selleks Tallinna Vanglast Viru Vanglasse ümber paigutamisele järgnenud päev 09.07.2011. Kirjavahetuse registreerimist kajastavast andmestikust nähtuvalt on kaebaja kohtueelse kahjunõude üle andnud 03.06.2014. Seega on tema nõue selles osas tähtaegne ning lubatav. Seda ei saa kuidagi muuta asjaolu, et 30.03.2011 kuni 13.04.2011 on ta pidanud viibima Tartu Vanglas. Tervisekaarti 10.03.2011 tehtud kande kohaselt oli tegemist arsti otsusega saata patsient selle vangla psühhiaatria osakonda statsionaarsele ravile.

6. Halduskohtumenetluse seadustikus § 47 lg-s 1 on kehtestatud, et kui seadus näeb mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku kohtueelse menetluse, võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud sellest korrast kinni ning ainult ulatuses, milles tema nõuet ei ole tähtaegselt rahuldatud. Kohtueelses taotluses soovis kaebaja rahalist hüvitist Tallinna Vanglas valitsenud tingimuste tõttu oma väärikusele tekitatud kahju eest ning nimetas seejuures ära rea asjaolusid, mis teda selleks ajendasid. Väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude on ta esitanud ka kohtule. Kuigi seejuures on ta välja toonud täiendavaid asjaolusid ja neid hiljem veelgi juurde lisanud, pole tegemist mitte nõude ulatuse muutmise, vaid selle faktiliste väidete täiendamisega. Seega puudub ka siinkohal alus kaebuse osaliseks läbi vaatamata jätmiseks.

II

7. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise üldiseid aluseid käsitleb riigivastutuse seaduse § 7 lg 1. Selles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamise aluseid reguleerivad sama seaduse § 9 lg-d 1 ja 2. Neis kehtestatu võimaldab küll väärikuse alandamise korral mittevaralise kahju rahas hüvitamist, kuid üksnes haldusorgani süülise käitumise korral, proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

8. Vangistusseaduse § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad talle elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri ning kambris peab olema aken ja ruumi piisavat valgustatust tagav kunstlik valgustus. Kambri suuruse ja sisustuse üle otsustamise on seaduseandja teinud kohustuseks justiitsministrile, kes on need sätestanud oma 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirjas“ (edaspidi VSKE). Selle § 6 lg 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioon nägi kinnipeetavale kambris ette vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Sama eeskirja § 7 lg-s 1 on aga kehtestatud, et kambri sisustuse hulgas peavad olema ühevõi kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, riidenagi ning võimaluse korral ka valjuhääldi, pesemiskoht ja WC. Kaebaja tugineb oma väidetes peaasjalikult sellele, et kambrites kus tal tuli viibida oli vähe vaba põrandapinda. Vangistusseaduses ja selle alusel antud õigusaktides kinnipeetavate eluruumi kohta sätestatust ei tulene, et neile ettenähtud põrandapind peab olema täiesti vaba ning selle hulka ei saa arvata pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluvaid esemeid ja seadmeid, sealhulgas ka WC ja pesemiskoht. Seega pole mõistet „põrandapind“ võimalik määratleda muul viisil kui ruumi külgede pikkuse korrutisena.

9. Vangistusseaduse § 50 lg-tes 1 ja 2 on kehtestatud, et kinnipeetav peab hoolitsema oma isikliku hügieeni eest ning selleks tuleb talle võimaldada vähemalt üks kord nädalas saun, vann või dušš. Kaebaja pole väitnud, et Tallinna Vanglas viibimise ajal jäi tal mõni seadusega ettenähtud duši all käimise kord saamata. Siinkohal väärib tähelepanu hoopis kaebaja tervisekaarti 10.03.2011 arsti tehtud kanne, milles kohaselt ei hoolitse kaebaja oma isikliku hügieeni eest ning temaga vesteldes on tunda hingematvat haisu.

10. Kaebaja pole väitnud ega tõendanud, et tema kambri pindala oleks olnud mingil Tallinna Vanglas viibimise perioodil väiksem kui 2,5 m2 inimese kohta. Vastustaja poolt esitatud andmed ja väited kambrite suuruse ja asustatuse kohta kinnitavad, et enamasti on ta viibinud kambris üksi ja talle tagatud põrandapind on olnud oluliselt suurem kui minimaalne nõutav 2,5 m2. Seega ei ole vastustaja rikkunud neid õigusi, millised on õigusaktides kehtestatud kinnipeetava kambri suurusele. Mingit rikkumist pole ka pesemisvõimalusi ja reguleerivate seadusesätete osas. Mis puutub väidetesse kambrite temperatuuri, õhupuuduse, ventilatsiooni, niiskuse, valgustuse, haisu, puhastusvahendite mittevõimaldamise, vanglateenistuse ametnike mõnitava käitumise ja muu sarnase kohta, siis kinnitavad vastustaja dokumentide andmed, et ta on küll esitanud hulga erineva sisuga pöördumisi, kuid seejuures ei nähtu, et ta oleks vanglas olles vastavate asjaolude üle kaevanud või enda olme puudustele tähelepanu juhtinud. Seega on ta jätnud kasutamata enda olukorra parandamise seisukohalt kõige tõhusama võimaluse ega ole ise teinud midagi selleks, et väidetavat kahju vähendada või hoopis ära hoida. Eelnevalt juba viidatud riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 kahjunõuet üldse esitada, kui kahju vältimiseks või kõrvaldamiseks vajalikud abinõud on jäänud kasutamata. Seda, et sellisel juhul ei pruugi kaebus kuuluda rahuldamisele, on selgelt välja öeldud ka Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-80-09. Lisaks on siinkohal oluline ka see, et alles kohtumenetluse käigus tagantjärele esitatutena jäävad tema vastavad väited kontrollimatuteks.

11. Vangistusseaduse § 11 lg 1 kohaselt toimub kinnipeetava paigutamine vanglasse täitmisplaani alusel arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 6 lg-d 1 ja 2 näevad ette, et kinnises osakonnas olev kinnipeetav paigutatakse ühevõi mitmekohalisesse väljastpoolt lukustatavasse kambrisse. Vangistusalastest õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale õigust nõuda enda paigutamist mingisse kindlasse kambrisse ega esitada ka nõudmisi kambri täpse suuruse, sisustuse ja kambrikaaslaste suhtes. Kaebaja tervisekaardi kannetest nähtuvalt on tema puhul tegemist konfliktse isikuga, kes ei taha teiste isikutega koos olla. Seega on vastustajal olnud olemas põhjus selleks, et püüda teda teistest kinnipeetavatest võimaluse korral eraldi hoida. Kuna lisaks on tegemist ka ennast pidevalt vigastava suitsiidikalduvustega isikuga, on igati loomulik ning tema enda tervise ja vangla üldise julgeoleku seisukohalt oluline ka see, kui teda kambris jälgiti.

12. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis oma 20.06.2014 kohtuotsuse nr 3- 4-1-9-14 punktis 36 vangla elamistingimustega seotud väärikuse alandamise küsimust käsitledes, et kinnipidamisega kaasnevad paratamatult mõningased kannatused ja ebameeldivused, kuid see ei tähenda iseenesest veel inimväärikuse alandamist. Vastuolu õigusega väärikale kohtlemisele saab tekkida vaid siis, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme, kuid selle täpset piiri pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Kaebaja ei ole esile toonud ühtegi niisugust asjaolu, mis võimaldaks halduskohtul see Riigikohtu seisukoht tähelepanuta jätta. Seetõttu saab järeldada, et kaebuses kirjeldatud tingimustes viibimine võis talle küll ebameeldiv olla ja nii füüsilisi kui vaimseid kannatusi põhjustada, kuid miski ei kinnita, et need mõjutused olid vaatamata suhteliselt pikale kestusele niivõrd olulised, et see peab tingimata kaasa tooma rahalise hüvitise.

III

13. Eeltoodud järeldustel on kaebus küll terves ulatuses lubatav, kuid puudub alus pidada Tallinna Vangla tegevust õigusvastaseks mittevaralise kahju põhjustamiseks. Seega jääb kaebus rahuldamata ja kaebuse esitamisel tasutud 30 euro suurune riigilõiv halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 tulenevalt selle kaebaja eest tasunud isiku kanda. Tallinna Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad tema võimalikud kulutused sama seadustiku §

109 lg 1 kohaselt hüvitamata. Taotlus kaebaja nime tähemärkidega asendamiseks on põhjendatud ja kuulub halduskohtumenetluse seadustiku § 175 lg 3 alusel rahuldamisele.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane