2-13-44246/88 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. jaanuar 2014. a Tartu

Tsiviilasja number

2-13-44246

Tsiviilasi

I.S. hagi A.K. vastu isaduse tuvastamise ja elatise

nõudes

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

Apellatsioonkaebuse hind 360 eurot

Vastuapellatsioonkaebuse hind 517,50 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 13. juuni 2014. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.K. apellatsioonkaebus, I.S. vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

6. jaanuar 2015

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): A.K. (isikukood: XXX)

Vastustaja (hageja): I.S. (isikukood: XXX), seaduslik

esindaja N.S. , esindaja riigi õigusabi korras adv Aleksei

Forstiman

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Viru Maakohtu 13. juuni 2014.a

otsuse lõppjäreldused ja resolutsioon, muutes osaliselt

kohtuotsuse põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioon-

kaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Jätta ringkonnakohtus kummagi menetlusosalise poolt

kantud menetluskulud tema enda kanda.

I.S. le riigi õigusabi osutamisega seotud kulud jätta

Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. I.S. esitas 23. septembril 2013 Viru Maakohtule hagi A.K. vastu isaduse tuvastamiseks ja

elatise väljamõistmiseks. Hageja seaduslik esindaja ja kostja elasid koos 2009. aasta aprillist kuni

2011. aasta augustini. Nende kooselust sündis XXX 2012 poeg I.S. . Hageja palub tuvastada, et

hageja põlvneb kostjast.

Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks elatis seadusega sätestatud miinimummääras,

s.o 160 eurot kuus alates hagiavalduse esitamisest (23. septembrist 2013) kuni 31. detsembrini

2013 ning alates 01. jaanuarist 2014 elatis 177,50 eurot kuus, kuid mitte vähem, kui Vabariigi

Valitsuse poolt kehtestatud alammäära kuni hageja täisealiseks saamiseni

2. Pärast DNA-ekspertiisi läbiviimist, milles selgus, et kostja võib olla hageja bioloogiline isa

tõenäosusega 99,99999998%, võttis kostja isaduse osas hagi õigeks. Kostja vaidles hagile vastu

elatise nõude suuruse osas.

Kostja on võimeline tasuma hagejale igakuist elatist 80 eurot. Kostja ülalpidamisel on lisaks

hagejale veel XXX 2009 sündinud L.K. , kellele makstav igakuine elatis on 129,55 eurot, XXX

2004 sündinud J.K. , kellele kostja maksab keskmiselt elatist 70,45 eurot kuus ja XXX 2014

sündinud kostjaga koos elav P.K. . Kostja töötab Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-is

keskmise töötasuga 776,94 eurot kuus. Kostja igakuiste tavakohustuste hulgas lisaks L.K. ile ja

J.K. ile makstavale elatisele on eluasemekulud, sidekulud, eluasemelaen, väikelaen korteri

renoveerimiseks kokku 625,13 euro ulatuses kuus, millele lisanduvad vältimatud püsikulutused

ning 2014. aastal sündinud P.K. ülalpidamiskulud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohtu 13. juuni 2014 otsusega rahuldas kohus hagi osaliselt. Kohus tuvastas I.S.

põlvnemise A.K. st. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise 100 eurot kuus alates hagi

esitamisest 23.09.2013 kuni 31.12.2013, ning 120 eurot alates 01.01.2014 kuni I.S. täisealiseks

saamiseni s.o 05.03.2030. Kohus määras ka kindlaks elatise tasumise korra selliselt, et kostja

tasub elatise hageja seadusliku esindaja N.S. pangaarvele iga kuu 01.-ks kuupäevaks. Kohus

mõistis kostjalt riigituludesse välja menetlusabi andmisega kantud kulud, mille tasumisest hageja

vabastatud oli, riigilõiv 225 eurot ja ekspertiisitasu 171 eurot.

Maakohus luges DNA-ekspertiisi alusel tõendatuks, et hageja põlvneb kostjast.

Maakohus asus seisukohale, et kostja esitatud asjaolusid on osaliselt võimalik lugeda mõjuvaks

põhjuseks PKS § 102 lg 2 mõttes, mistõttu tuleb vähendada elatisesummat alla PKS § 101 lg 1

toodud alammäära.

Kostja enda sõnul moodustavad tema igakuised kulutused kuus kokku 732,68 eurot (II kd tl 16),

sealhulgas teiste alaealiste laste L.K. i, J.K. i ja P.K. ülalpidamine. Viru Maakohtu 12. märtsi

2013 määruse ja kostja pangakonto väljavõtte kohaselt on L.S. elatise suuruseks 120 eurot kuus.

J.K. ile maksab kostja keskmiselt 70 eurot kuus ja P.K. ülalpidamiseks 80 eurot kuus (II kd tl

26). Kokku 270 eurot ainult ülalpidamiskohustuse täitmiseks kuus minev summa. Sellele

nõutavas suuruses elatise (177,50 eurot) lisandumisel on kostja enese tavaliseks ülalpidamiseks

jääva summa suuruseks 400,76 eurot ühes kuus (848,26-270+177,50), millest kostja peaks

tagama oma tavalise ülalpidamise, s.h lepingulised kohustused.

Maakohtule esitatud palgatõendi alusel (II kd tl 109) tehtava arvestuse kohaselt on kostja

keskmine töötasu 8 kuu täistööajaga töötamise eest 848,26 eurot kuus. Kohus tuvastas, et kostja

võõrandas 2013. a korteri asukohaga XXX Narva (II kd tl 38), mille kasutusõigus kuulub

jätkuvalt kostjale. Samas tasub kostja kokkulepitud igakuist eluasemelaenu pangale summas

97,39 eurot ja remondilaenu 101,29 eurot kuus. Kostja pole antud asjaolu kohtule selgitanud, mis

viib kohtu järelduseni, et kostja oma tegelikku varanduslikku seisu varjab ning tema tegelik

varanduslik seisund võib olla näidatust mõnevõrra parem. Sama nähtub kohtule kostja esitatud

tõenditest, et kostja kanda on jooksvad eluasemekulud, millele lisanduv võlgnevus ületab pärast

kõigi elatiste maksmist kostja käsutusse jääva summa.

Maakohus jättis põlvnemise tuvastamise nõude osas poolte menetluskulud poolte endi kanda.

Elatise nõude osas, lähtudes asjaolust, et vanematel on laste ees võrdsed kohustused ning kostja

võttis hagi osaliselt õigeks, tuleb poolte menetluskulud jätta poolte endi kanda. TsMS § 190 lg 3

alusel mõistis kohus kostjalt riigituludesse välja riigilõiv 225 eurot ja ekspertiisitasu 171 eurot,

kokku 396 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. A.K. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu 13. juuni 2014 otsus

osaliselt (resolutsiooni p-d 3-5) ja teha asjas uus otsus, millega 1) välja mõista A.K. lt I.S. kasuks

elatis igakuise elatusrahana 80 eurot alates hagi esitamisest 23.09.2013 kuni 31.12.2013, ning 80

eurot alates 01.01.2014 kuni I.S. täisealiseks saamiseni so 05.03.2030; 2) määrata kindlaks

elatise tasumise kord: kostja tasub elatise hageja seadusliku esindaja, N.S. pangaarvele nr XXXX

iga kuu 10.-ks kuupäevaks ja 3) jätta menetluskulud poolte endi kanda, mh riigilõiv 225 eurot ja

ekspertiisitasu 171 eurot.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) ei ole kohus arvestanud apellandi tegelike tulude ning vältimatute kuludega. A.K. võetud

kohustused, mis mõjutavad oluliselt ülalpidamiskohustuse täitmist, võttis A.K. tema ja N.S.

kooselu jooksul. A.K. l puudub hetkel reaalne võimalus nende kohustuste täitmisest loobuda, et

täita ülalpidamiskohustus vastustaja ees summas 120 eurot kuus. A.K. teeb kõik endast oleneva

selleks, et oma vajadusi piirata ning kasutada PKS § 102 lg 2 teise lause järgi tema käsutada

olevaid vahendeid enda ja vastustaja ülalpidamiseks ühetaoliselt. Apellant ei saa aga piirata ega

vähendada eluesemekulusid, kommunaalkulusid, kulusid elektri eest ning kohustusi

krediidiasutustele. Kohustuste täitmata jätmisel jääb apellant elukohata ja maksejõutuks ega

suuda täita ülalpidamiskohustust hageja ees isegi apellandi pakutud summas;

2) hindas maakohus ebaõigesti apellandi esitatud tõendeid. Apellant esitas Viru Maakohtule oma

tulude ja kulude tõendamiseks tõendid, arvestused ja põhjendused. Kohus ei ole hinnanud neid

igakülgselt, täielikult ega objektiivselt;

3) on tõenäoline, et apellandil puudub võimalus täita Viru Maakohtu kohtuotsusega määratud

elatise tasumise korda, s.o tasuda elatist iga kuu esimeseks kuupäevaks. Apellandi taotlus elatise

tasumise korra kindlaksmääramiseks selliselt, et elatis tuleb tasuda iga kuu 10ks kuupäevaks, on

tingitud sellest, et tööandja tasu apellandi arveldusarvele laekub iga kuu 05-06. kuupäevaks;

4) on maakohus jõudnud ebaõigele järeldusele, et riigilõiv 225 eurot ja ekspertiisitasu 171 eurot

tuleb jätta apellandi kanda.

5. I.S. vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

otsus muutmata.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei nõustu hageja elatise vähendamisega;

2) ei ole kostja palunud 28. mai 2014 kohtuistungil määrata elatise tasumise kord selliselt, et

elatis maksta iga kuu 10. kuupäevaks. 28. mai 2014 kohtuistungi protokollis ei ole märgitud

kostja sellist taotlust. Hageja ei ole nõus elatise saamisega 10. kuupäevaks. PKS § 100 lg 4

kohaselt makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette, st iga järgmise kuu elatis tuleb tasuda

hiljemalt eelneva kuu viimasel kuupäeval. Seetõttu on kostja kohustatud maksma elatise enne

makstava perioodi algust. Hageja pole nõus kostja poolt ringkonnakohtule esitatud töölepingu nr

28796 vastuvõtmisega. Tõend tuleb TsMS § 652 lg 4 alusel jätta tähelepanuta. Kostja ei viita

apellatsioonkaebuses sellele tõendile, mistõttu ei kuulu see tõend apellatsioonimenetluses

arvestamisele;

3) on maakohus õigesti mõistnud kostjalt välja TsMS § 190 lg 3 alusel riigilõivu ja ekspertiisitasu.

Hageja leiab, et kuna kostja käitumise tõttu oli hageja sunnitud pöörduma kohtusse, on õige otsus,

kus isaduse tuvastamise nõudega seotud kulud mõistetakse välja kostjalt. Kui ringkonnakohus

otsustab, et need kulud peab kandma hageja, siis palub hageja ringkonnakohtul TsMS § 190 lg 7

alusel hageja vabastada (tulenevalt hagi olemusest, asja tähendusest alaealisele hagejale ning

hageja ema halvast majanduslikust olukorrast) isaduse tuvastamisega seotud kulude (riigilõiv ja

ekspertiisitasu) riigituludesse tasumise kohustusest;

4) ei saa menetluskulude jaotuse määramisel kohaldada TsMS § 164 lg-t 1 nagu taotleb kostja,

sest apellatsioonkaebuses vaidlustatakse maakohtu otsus elatise nõude osas.

6. I.S. esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus osas, milles

maakohus ei mõistnud hageja kasuks kostjalt välja elatist nõutud suuruses ning teha tühistatud

osas uus otsus, millega välja mõista kostjalt hageja kasuks elatise 160 eurot kuus hagi kohtule

esitamisest (23. septembrist 2013) kuni 31. detsembrini 2013 ning alates 1. jaanuarist 2014 kuni

hageja täisealiseks saamiseni elatis 177,50 eurot, kuid mitte vähem kui perekonnaseaduse § 101

lg 1 kehtestatud alammäära. Samuti palub I.S. jätta apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud A.K. kanda.

Vastuapellatsioonkaebuse põhjenduse kohaselt:

1) on maakohus kohaldanud valesti PKS § 102 lg-t 2. Hageja arvab, et PKS § 102 lg 2 kolmandas

lauses sätestatud normi eesmärk on vähendada elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära

vaid väga erandlikel juhtudel, kui on olemas PKS § 102 lg 2 viimases lauses nimetatule sarnased

asjaolud (RKTKo 3-2-1-118-12 p 15). Hageja arvates ei saa PKS § 102 lg 2 kolmanda lause

alusel vähendada elatise lapsele alla miinimummäära juhul, kui isal ei jätku vahendeid lapsele

elatise seaduses sätestatud määras maksmiseks põhjusel, et lapse isa ei ole oma igakuised kulutusi

piiranud. Kostja kannab tema majandusliku seisundi jaoks olulisi kulusid kostja õele kuuluva

korteri renoveerimiseks võetud laenude tagastamisele ja selle korteri ülalpidamisele, kulusid

internetile, kulusid TV-programmide vaatamiseks STV AS teenusele. Kostja tasub arveid

telefonioperaatorile ning maksab uue teleri eest 63,17 eurot kuus.

Sel põhjusel arvab hageja, et maakohtu seisukoht on ebaõige, et kostja kulud enda vajaduste

rahuldamiseks on mõjuv põhjus PKS § 102 lg 2 mõttes elatise alla seaduses sätestatud

miinimummäära vähendamiseks;

2) on kostja kui töövõimeline mees kohustatud hagejat ülal pidama vähemalt seadusega sätestatud

miinimummääras ning selle kohustuse täitmiseks ja oma eluvajaduste katmiseks leidma

kõrgemalt tasustatava töö. Ei saa aktsepteerida olukorda, kus laps ei saa oma minimaalsete

vajaduste rahuldamiseks isalt elatist põhjusel, et isa olemasolevast sissetulekust enamus

kasutakse isa mugavustega seotud kulutuste kandmisele, kusjuures isa ei soovi parandada oma

sissetulekut selleks, et anda oma lapsele vajalikud vahendid lapse minimaalsete vajaduste

rahuldamiseks.

3) kuna kostjale jääb pärast elatise tasumist teistele lastele igakuiselt 578,26 eurot, võib kostja

anda hagejale ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. Kostja maksab pika aja jooksul

kolmele lapsele seaduses määratust väiksemat elatist. Nende laste nimel elatist nõudma

õigustatud isikud aktsepteerivad seda olukorda ning ilmselt on laste vajadused rahuldatud ka

seaduse järgi väiksema elatise tasumisel. Seega puudub oht, et hageja kasuks elatise

väljamõistmisel seaduses sätestatud miinimummääras osutuksid kolm kostja last varaliselt vähem

kindlustatuks kui hageja. Kostja keskmine töötasu 848,26 eurot kuus võimaldab kostjal maksta

kõikidele lastele elatist ligilähedalt seaduses sätestatud miinimummäärale (848,26 / 5 = 169,65

eurot);

4) on kostja oma vara varjanud. 06.05.2014 asjas toimunud kohtuistungil seletas kostja, et

08.08.2013 kostja vormistas korteriomandi, aadressiga XXX Narva, kostja õe J.K. nimele. Kostja

ei nõudnud õelt tasu korteri eest ja seega ei käsutanud seda korterit vahendite saamiseks, mis

oleks võimalik kasutada laste ülalpidamiseks, kuid pärast korteriomandi omandi kaotamist jätkas

ta korteriomandiga seotud kulude kandmist. 19. juunil 2014 (s.o pärast maakohtu otsuse selles

asjas tegemist) sai kostja uuesti eelnimetatud korteriomandi omanikuks (kuid juba

kaasomanikuks koos G.S., kes on kostja tütre P.K. ema). Eelnimetatud asjaolu kinnitab kostja

arvates maakohtu väidet kostja poolt oma tegeliku varandusliku seisundi varjamisest. Korter

aadressil XXX Narvas on kahetoaline üldpinnaga 48,7 m2 ning maakohus saaks arvestada seda

korterit juhul, kui ta oli kostja omandis, kostja varana, mis on võimalik vahetada väiksemaks

korteriks ja sellega saada täiendavaid vahendeid hageja ülalpidamiseks. Hageja esitab

ringkonnakohtule korteriomandi (registriosa 988709) registriandmete väljatrüki ja korteri kohta

ehitisregistris olevad andmed, mille alusel on tuvastatav selle korteriomandi omanike vahetus ja

korteri tehnilised andmed. Hageja ei saanud esitada nimetatud tõendeid maakohtus, kuna kostja

taas sai korteri omanikuks pärast maakohtu otsuse tegemist.

7. A.K. vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt:

1) teeb kostja kõik endast oleneva, et piirata oma vajadusi ning kasutada tema kasutuses olevaid

vahendeid enda, hageja ja veel kolme lapse ühesuguseks ülalpidamiseks. Vastustaja

ülalpidamisel on veel kolm last ning juhul, kui vastustajalt mõistetakse hageja kasuks välja elatis

160 eurot kuus, võivad nemad osutuda vähem kindlustatuks;

2) on töö Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-is Narvas üks kõrgemalt tasustavamatest ning

on raske leida kõrgemalt tasustatavat tööd.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et nii apellatsioonkaebus kui vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta

rahuldamata. Ringkonnakohus jätab muutmata maakohtu otsuse lõppjäreldused ja resolutsiooni,

muutes osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.

TsMS § 651 lõikest 1 tulenevalt kontrollib ringkonnakohus apellatsioonimenetluses maakohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes selles osas, kas maakohus on õigesti määranud kostja

poolt hagejale võlgnetava elatise suuruse ja selle tasumise korra, samuti jaotanud poolte vahel

menetluskulud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud selles osas, milles kohus tuvastas I.S.

(hageja) põlvnemise A.K. st (kostjast).

Hageja on esitanud nõude mõista kostjalt välja miinimumsuuruses elatis (s.o vastavalt PKS 101

lõikele 1 pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, s.o 2013. aastal 160 eurot

kuus ja 2014. aastal 177,50 eurot kuus). Kostja palus temalt väljamõistetava elatise määra PKS

§ 102 lg 2 teise ja kolmanda lause alusel vähendada 80 euroni kuus.

Kohtul tuleb seega asja lahendamisel analüüsida, kas esineb PKS § 102 lõikes 2 nimetatud mõjuv

põhjus hagejale väljamõistetava elatise vähendamiseks alla seadusega ettenähtud miinimumi.

9. PKS § 101 lg 1 sätestab, et igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Erandina võib kohus PKS § 102 lg 2 teise ja

kolmanda lause järgi mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla seaduses sätestatud

miinimummäära, sh vanema töövõimetuse korral või olukorras, kus vanemal on teine laps, kes

miinimummääras elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist

nõudev laps. PKS § 98 lg 1 järgi on isiku kõik alaealised lapsed õigustatud saama ülalpidamist

esimeses järjekorras.

Riigkohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 (p 15) rõhutanud, et vanemal on kohustus hankida nii

enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma

lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu

vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut

ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut

või et tema sissetulek on liiga väike. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda

pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem

oma vajadusi piirama ning kasutama PKS § 102 lg 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid

vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt.

Seega peab vanem hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul andma lapsele

ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras ning üksnes PKS § 102 lg 2 teises ja

kolmandas lauses sätestatud põhjustel võib kohus mõista välja ka PKS § 101 lg-s 1 sätestatud

miinimummäärast väiksema elatise.

Samas on Riigikohus leidnud, et elatise suuruse määramisel tuleb muuhulgas arvestada asjaoluga,

et vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma. Perekonnaseaduse mõtte kohaselt on vanem

kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajadustele tagaks ka laste vajaduste

rahuldamise, kuid see ei tähenda, et elatise suuruse määramisel ei tuleks arvestada elatist maksma

kohustatud vanema objektiivset varalist seisundit. Vanem on kohustatud tegema lapse

ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva, kuid väljamõistetud elatis ei

või olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat

olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise

toime ilma riigi abita (RKTKo 3-2-1-127-09 p 12).

10. Käesolevas asjas on maakohus tuvastanud, et kostja keskmine töötasu 8 kuu täistööajaga

töötamise eest moodustas 848,26 eurot kuus. Kostja töökohaks on Eesti Energia Narva

Elektrijaamade AS. Ringkonnakohtule esitatud töölepingust nr 28796 (p 4.1) nähtuvalt oli töötaja

põhitöötasuks lepingu sõlmimisel (28.02.2013.a) 850 eurot (bruto) ning lepingu lisa nr 1 kohaselt

on põhitöötasu suurus alates 14.03.2013.a 925 eurot (bruto). Eelnevas menetluses esitas kostja

oma sissetuleku kohta tööandjalt saadud maksete väljavõtte (t I kd lk 109), mis kajastab 2013.

aastal tehtud väljamakseid. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on tuvastanud kostja töötasu

suuruse õigesti. Põhjendatud on lähtuda kostjale tööandja poolt tegelikult tehtud väljamaksetest,

mitte töölepingus sätestatud brutotöötasust, millest kuuluvad mahaarvamisele seaduses

ettenähtud maksud. Lisaks võisid töölepingu järgi põhitöötasule lisanduda ületunnitöö-, valveaja

jm tasud, mis saidki kajastuda kostjale tööandja poolt tegelikult tehtud väljamaksetes.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on kostja oma tegelikku varalist

seisundit varjanud ja tema tegelik varaline seis võib olla kohtumenetluses näidatust mõnevõrra

parem. Ringkonnakohtu arvates puuduvad viited sellele, nagu saaks kostja lisaks oma töötasule

veel mingit täiendavat sissetulekut, või nagu oleks kostjal märkimisväärseid säästusid või muud

vara, mille olemasolu ei ole ta kohtule avaldanud.

Kohus on asunud eelnimetatud järeldusele asjaolu põhjal, et kui lugeda igakuiselt kostja

kasutusse pärast kõigile alaealistele lastele elatise tasumist jääva summa suuruseks 400,76 eurot

(keskmine töötasu 848,26 eurot – 270 kokku ülejäänud kolme lapse kohta – 177,50 eurot

hagejale), siis ületaksid tema kohustused kostja käsutusse jääva summa.

11. Kostja selgitas vastuses hagiavaldusele (02.12.2013, t I kd lk 95-101) ja täiendavates

seisukohtades (21.05.2014, t II kd lk 15-17), et lisaks elatise maksmise kohustustele on tal

järgmised püsikulud:

• eluasemekulud keskmiselt 147,86 eurot kuus (sh kommunaalteenused e maksed

korteriühistule summas 107,12 eurot; AS-le STV 8,24 eurot ja elektrienergia eest 32,50

eurot);

• sidekulud keskmiselt 29,42 eurot kuus (sh internetiteenus 10 eurot ja mobiiltelefon 19,42

eurot)

• laenu- ja järelmaksukohustused: kokku 261,85 eurot kuus (sh järelmaksu müügileping nr

379748 igakuise maksega 63,17 eurot, eluasemelaen igakuise tagasimaksega 97,39 eurot

ja väikelaen korteri renoveerimiseks igakuise tagasimaksega 101,29 eurot).

Kokku on kostja poolt esile toodud püsikulutuste suuruseks 439,13 eurot kuus, kusjuures nende

kulude hulka ei ole arvestatud kulutusi toidule, transpordile, tervishoiule, hügieenitarvetele ja

riietusele.

Seega on maakohus iseenesest õigesti järeldanud, et kostja enda poolt esitatud arvestuste kohaselt

on tema igakuised vältimatud kulutused suuremad kui pärast elatissummade mahaarvestamist

tema käsutusse jääv sissetulek. Samas ei näita see asjaolu automaatselt kostjal varjatud

sissetulekute olemasolu, vaid viitab sellele, et kostjal võib olla raskusi oma jooksvate kohustuste

täitmisega. Kostja poolt maakohtule esitatud KÜ XXX 37 arvetelt (t I kd lk 110-112) nähtub, et

kostjal on korteriühistu ees võlgnevus (2013.a oktoobri seisuga 624,57 eurot) ja et kostja ei ole

korteriühistule jooksvaid arveid alati täies ulatuses tasunud. Korteriühistu ees tekkinud

võlgnevusele viitas kostja ka ringkonnakohtu istungil. Nimetatu võimaldab teha järelduse, et

kostja on täitnud oma kohustusi võlausaldajate ees valikuliselt ning see võimaldab seletada

asjaolu, et kostja kohustused ja lisanduvad igapäevakulud ületavad tema töötasu suurust.

Ringkonnakohus märgib, et kostja arvestas oma jooksvate kohustuste hulka ka hageja poolt

käesolevas menetluses nõutava summa (177,50 eurot kuus), ehkki puuduvad andmed, nagu oleks

kostja hagejale menetluse kestel elatist tasunud. Seega võib eeldada, et kostja sai ka nimetatud

summa tegelikult kasutada oma muude kulude katteks, mis omakorda ei anna alust järeldada,

nagu oleks kostjal hoopis mingeid täiendavaid sissetulekuid või vara, mille olemasolu on ta kohtu

eest varjanud.

Kolleegiumi arvates ei ole alust heita kostjale ette ebapiisavate pingutuste tegemist endale

sissetuleku leidmisel. Kostja brutotöötasu jäi 2013. aastal veidi alla Eesti keskmise palga

(Statistikaameti andmetel oli 2013.a keskmine brutotöötasu 949 eurot, mida ringkonnakohus loeb

üldteadaolevaks asjaoluks). Küll aga tuleb hinnata, kas kostja on võimeline tema varalise seisundi

ja kohustuste juures andma hagejale ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras.

Muuhulgas tuleb kohtul hinnata ka seda, kas kostja on võtnud endale põhjendamatuid kohustusi

või kulutanud oma sissetulekut ebaotstarbekalt.

12. Kostja võimekust tasuda hagejale rahalist elatist mõjutab oluliselt asjaolu, et kostjal on kokku

4 alaealist last:

• 12.01.2004.a sündinud J.K. (S) (ema N.S.)

• 16.12.2009.a sündinud L.K. (ema N.S. )

• 05.03.2012.a sündinud I.S. (ema N.S. ) - hageja

• 18.01.2014.a sündinud P.K. (ema G.S.)

Vaidluse all ei ole iseenesest asjaolu, et kostjal on kohustus kõiki nelja last vähemalt kuni nende

täisealiseks saamiseni ülal pidada.

Poeg L.K. ile on kostja tasunud elatist igakuiselt keskmiselt 129,55 eurot kuus. Ülejäänud laste

puhul ei ole ülalpidamiskohustuse suurust kohtulahendiga kindlaks määratud. Kostja esitatud

andmetel on tasunud poeg J.K. i ülalpidamiseks keskmiselt 81 eurot kuus (2014. aasta II

poolaastal vastavalt ringkonnakohtule esitatud kontoväljavõttele 60 eurot kuus) ja tütar P.K. le

samuti 81 eurot kuus (ringkonnakohtule esitatud andmetel 2014.a II poolaastal 65 eurot kuus).

Ringkonnakohus märgib, et asja materjalidest nähtuvalt elab kostja praegusel ajal koos oma

noorima lapse, P.K. ga. Seetõttu ei ole tal perekonnaseaduse järgi eelduslikult kohustust tasuda

lapse ülalpidamiseks lapse ema pangaarvele rahalist elatist. Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-

136-13 (p 11) selgitanud, et lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist

ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (vt RKTKo nr 3-2-1-33-11, p 19). Kui vanem elab

lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale

lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele elatist makstes.

Seejuures tuleb elatist maksta PKS § 100 lg 4 järgi iga kalendrikuu eest ette. Asjaolu, et kostjal

ei ole eelduslikult kohustust tasuda rahalist elatist P.K. ülalpidamiseks, kuivõrd kostja elab

lapsega koos ja saab panustada lapse vajaduste rahuldamisse vahetult, ei anna siiski alust jätta

P.K. ülalpidamiseks tehtavaid kulutusi kostja ülalpidamiskohustuste hulgas arvestamata.

13. TsMS § 436 lg 6 kohaselt ei ole kohus perekonnaasja lahendamisel seotud poolte esitatud

asjaolude ega seisukohtadega. Kohus ei ole seega seotud kostja poolt esitatuga, et lapse P.K.

ülalpidamiseks kulub igakuiselt 65 – 81 eurot, vaid lähtuda saab sellest, et kostja katab lapsega

koos elades ka vajaliku osa lapse eluasemega seotud jm vahetutest kuludest.

Ringkonnakohus leiab, et 18.01.2014 sündinud P.K. puhul on alust lähtuda Tartu ülikooli

rakendusuuringute keskuse (RAKE) 14.04.2014.a avaldatud uuringu „Lapse ülalpidamiskulude

arvutamise

metoodika

uuendamine

ja

analüüs“

(kättesaadav

veebiaadressil

http://www.ec.ut.ee/sites/default/files/ec/lapse_ulalpidamiskulud_lopparuanne_dets2013.pdf)

tulemustest, mille kohaselt kuni aastase lapse ülalpidamiskuluks on hinnanguliselt 412 eurot

(sellest kummagi vanema kanda jääb 206 eurot) ning 1-2 aasta vanuse lapse hinnanguliseks

ülalpidamiskuluks on 345 eurot (kummagi vanema kanda jääb 172,50 eurot).

Eeltoodu põhjal selgub, et kostja ülejäänud kolme alaealise lapse ülalpidamiseks kulub igakuiselt

arvestuslikult 361,50 eurot (172,50 + 129,55 + 60). Seejuures märgib ringkonnakohus, et kostja

poolt poeg J.K. i ülalpidamiseks tasutav summa jääb oluliselt alla elatise seadusega ettenähtud

miinimummäära ja ka 11-aastase lapse ülalpidamiskulu arvestusliku määra (RAKE uuringu

kohaselt 220 eurot kuus, millest ühe vanema kanda jääks eelduslikult 110 eurot).

Sellele lisanduks hageja ülalpidamiseks väljamõistetav summa (kostja on nõus tasuma 80 eurot

kuus, maakohus mõistis välja 120 eurot kuus, hageja nõuab 177,50 eurot kuus). Seega sõltuvalt

hagejale väljamõistetava elatise suurusest jääks kostjale oma muude kohustuste täitmiseks ja

igapäevaste vajaduste rahuldamiseks veel ligikaudu 300 kuni 400 eurot.

14. Kohus märkis eelpool, et kostja on oma igakuiste kohustuste suurusena toonud välja

keskmiselt 439,13 eurot kuus, kusjuures see ei hõlma kostja enda igapäevaste vajaduste (toit,

igapäevatarbed jne) katmist. Seega ületaksid kostja kohustused tema käsutusse jäävaid vahendeid

ka juhul, kui rahuldada hagi kostja poolt pakutud ulatuses.

Iseenesest on õige kostja seisukoht, et kostjal puudub võimalus mõjutada oluliselt

eluasemekulude suurust. Kostja elukohaks on kahetoaline korter üldpinnaga 48,70 m2, kus kostja

elab koos veel kolme perekonnaliikmega. Ringkonnakohus ei pea usutavaks, et kostjal oleks

endale ja oma perekonnale võimalik leida odavam elamispind. Alust ei ole ka arvata, et

korteriühistu poolt osutatavate või vahendatavate teenuste maksumus ületaks Narva linnas

kommunaalteenuste tavapärast maksumust. Mõnevõrra võib kostjal olla võimalik vähendada nt

elektrikulu või sidekulusid, kuid nende kulude osakaal kostja kulude hulgas tervikuna on

võrdlemisi väike ning võimalik kokkuhoid ei mõjutaks eelduslikult kostja maksevõimet olulisel

määral.

Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et ehkki alates 19. juunist 2014 on kostja ja tema

perekonna elukohaks olev korter (XXX Narvas) kostja ja G.S. kaasomandis võrdsetes mõttelistes

osades (1/2), siis kostja selgituste kohaselt tasub korteriga seotud kulutuste eest kostja

ainuisikuliselt.

AÕS § 75 lg 1 kohaselt tuleb kaasomanikel kanda ühisel asjal lasuvaid koormatisi, samuti selle

asja alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kahju ja kulutusi proportsionaalselt igale

kaasomanikule kuuluva mõttelise osa suurusega. Seega tuleks korteriomandi puhul eelduslikult

kummalgi kaasomanikul kanda korteri valdamise, kasutamise ja korrashoidmisega seotud

kulutusi 50 % ulatuses. Tähtsust ei oma seejuures asjaolu, missugused on kummagi kaasomaniku

rahalised võimalused või sissetulekud. Ringkonnakohus leiab, et kostjat ei vabasta alaealisele

lapsele elatise tasumise kohustusest asjaolu, et kostja on tasuta loobunud ½ korteriomandist, kuid

jätkab sellegipoolest ainuisikuliselt korteriga seotud kulude kandmist. Seega peab kolleegium

põhjendatuks

arvestada

elatise

suuruse

kindlaksmääramisel

kostja

püsikulutustena

eluasemekulusid pooles (50 %) ulatuses, s.o ümardatuna 74 eurot (147,86 ÷ 2 = 73,93) kuus.

15. Kostja poolt võetud laenu- ja järelmaksukohustusi ei ole iseenesest alust pidada

ülemäärasteks. Asja materjalidest järelduvalt on laenukohustused seotud kostja poolt kasutatava

eluruumi soetamise ja heakorrastamisega ning järelmaksuga müügileping oli suunatud

tavapäraste kodumasinate soetamiseks. Seega leiab ringkonnakohus, et nimetatud kohustusi on

põhjendatud arvestada kostja maksevõimet vähendavate teguritena. Kolleegium märgib ühtlasi,

et nii eluasemelaen kui ka renoveerimislaen on võetud aastaid enne hageja sündimist, mistõttu ei

saa kostjale ette heita ka seda, et ta ei arvestanud laenude võtmisel oma ülalpidamiskohustusi.

Samas nähtub järelmaksuga müügilepingu nr 379748 (t I kd lk 117-118) maksegraafikust, et

viimase osamakse tasumise tähtaeg on 23. jaanuar 2015.a. Seega saab lähtuda sellest, et pärast

asja ringkonnakohtus lahendamist ei tule kostjal enam teha igakuiseid makseid summas 63,17

eurot ning vabanevat summat on võimalik kasutada kostja muude kohustuste täitmiseks ja ka

igapäevavajadusteks.

Eluasemelaenu puudutavas osas on kostja märkinud laenuperioodiks 01.01.2003 kuni 09.12.2026

ning seega mõjutab eluasemelaenu tagasimakse kohustus kostja maksevõimet jätkuvalt veel

pikka aega. Korteri renoveerimiseks võetud väikelaenu puudutavas osas on kostja oma

21.05.2014.a seisukohtades märkinud, et laenu igakuine tagasimakse on 101,29 eurot ja laenujääk

nimetatud aja seisuga 1 853,44 eurot, mis võimaldab teha järelduse, et väikelaenu tasumine jõuab

lõpule 2015. aasta teisel poolaastal.

Kolleegium nõustub kostja seisukohaga, et temalt ei saa eeldada, et ta jätaks täitmata

krediidiasutuste ees võetud kohustused, kuna suure tõenäosusega järgneks sellele kostja

perekonna eluruumiks oleva korteri realiseerimine täitemenetluses. Niisugune tulemus ei teeniks

kuidagi ka kostja alaealiste laste huve.

Ringkonnakohus leiab, et arvestades järelmaksuga müügilepingu peatset lõppemist ja ka

väikelaenulepingu eeldatavat lõpulejõudmist 2015. aasta lõpuks, on põhjendatud arvestada kostja

laenukohustustena käesoleval ajal keskmiselt 150 eurot kuus.

16. Eeltoodust lähtudes loeb ringkonnakohus kostja igakuiste põhjendatud püsikulude suuruseks

kokku 250 eurot (sh eluasemekulud 74 eurot, sidekulud 26 eurot – arvestades võimalikku

kokkuhoidu – ja laenukulud 150 eurot).

Arvestamata hagejale väljamõistetavat elatist ja kostjale endale vajalikke kulutusi toidule jm

igapäevatarvetele ning –teenustele jääb seega kostja käsutusse igakuiselt 236,76 eurot (keskmine

töötasu 848,26 eurot – kolme ülejäänud alaealise lapse ülalpidamiseks kuluv 361,50 eurot –

põhjendatud püsikulud 250 eurot).

Kui mõista kostjalt hageja kasuks välja elatis 2014. aastal kehtinud miinimummääras, jääks kostja

enda vajadusteks 59,26 eurot (236,76 – 177,50). Seega on ilmne, et kostjalt hageja kasuks

seadusjärgses miinimummääras elatise väljamõistmine kahjustaks kostja enese tavalist

ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 ei tulene, et vanemalt tuleks PKS § 101 lõikes 1 sätestatud suuruses

elatis ka sel juhul välja mõista, vaid mõjuval põhjusel võib elatise välja mõista väiksemas määras.

Puuduvad andmed selle kohta, nagu kuuluks kostjale lisaks tema töötasuna saadavale

sissetulekule veel mingit vara, mille arvel oleks võimalik ülalpidamiskohustusi täita. Kostjale ½

mõttelises osas kuuluv korteriomand on vastavalt eelmärgitule kasutusel perekonna eluasemena

ning seda ei ole ilmselgelt võimalik kohustuste katteks realiseerida, seda enam, et korteriga on

seotud laenukohustus panga ees.

17. Ringkonnakohtu arvates on käesoleval juhul täidetud PKS § 102 lõike 2 kohaldamise

eeldused. Eelkõige tuleb arvestada kostjal nelja alaealise lapse olemasolu, kellest kõik on esmase

eeldusena õigustatud saama kostjalt miinimummääras elatist. Ehkki käesoleval ajal ei tasu kostja

ühelegi lapsele elatist hagi menetlemise kestel kehtinud või kehtivas miinimummääras, ei välista

see asjaolu kohtul tuvastamast, et hagejale PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määras elatise

väljamõistmisel osutuksid kostja teised alaealised lapsed hagejaga võrreldes varaliselt vähem

kindlustatuks. Kolleegium leiab, et käesoleva tsiviilasja materjalide põhjal on alust arvata, et

hageja elatisenõude täieulatusliku rahuldamise korral väheneksid kostja teiste alaealiste laste

väljavaated kostjalt ülalpidamise saamiseks, kuna kostja käsutusse jääks senisest vähem rahalisi

vahendeid.

Samas ei ole põhjendatud apellandi taotlus vähendada temalt hageja kasuks väljamõistetavat

elatist 80 euroni kuus.

Lähtudes PKS § 102 lg-s 2 sätestatud põhimõttest tuleb vanemal olukorras, kus tema varaline

seisund ja muud kohustused ei võimalda tal ülalpidamiskohustust täies mahus täita, kasutada

tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Ringkonnakohtu

arvates tähendab see, et vanema käsutuses olevad vahendid tuleb jaotada selliselt, et vanemale ja

lapsele oleks tagatud ligikaudu sarnane elatustase. Kolleegiumi arvates on selle põhimõttega

kooskõlas maakohtu poolt väljamõistetud elatise suurus, s.o alates hagi esitamisest kuni

31.12.2013.a 100 eurot kuus ja alates 01.01.2014.a 120 eurot kuus. Sel juhul jääks kostja enda

käsutusse igakuiselt arvestuslikult veel ca 117 eurot, kuid väärib rõhutamist, et selle summa arvel

ei tule kostjal enam kanda oma eluaseme-, side- ega laenukulusid ega ülejäänud alaealiste laste

ülalpidamiskohustusi. Seega saab asuda seisukohale, et kostjalt hageja kasuks elatise

väljamõistmine summas 120 eurot kuus alates 01.01.2014.a kuni hageja täisealiseks saamiseni

võimaldab tagada nii hagejale kui kostjale ligilähedaselt sarnase elatustaseme, kus mõlema

põhilised elulised vajadused on kaetud. Selliselt ei ole hagejale elatise väljamõistmine summas

120 eurot kostjale ka ülemäära koormav ega ohusta tema enese toimetulekut kriitilises ulatuses.

18. Apellant vaidlustas maakohtu otsuse ka osas, milles maakohus määras kindlaks elatise

tasumise korra selliselt, et elatis kuulub tasumisele hageja seadusliku esindaja pangaarvele iga

kuu 1. kuupäevaks. Vastustaja vaidles vastu apellandi taotlusele määrata elatise tasumise

kuupäevaks iga kuu 10. kuupäev, kuna PKS § 100 lõike 4 kohaselt tuleb elatist maksta iga

kalendrikuu eest ette.

Ringkonnakohus on seisukohal, et apellandi poolt esiletoodud põhjendused, mille kohaselt

laekub tema töötasu tema pangaarvele iga kuu 5.-6. kuupäevaks, ei anna alust muutmaks

maakohtu otsuse resolutsiooni punktis 4 märgitud elatise tasumise korda. Asja materjalidest ei

nähtu, et kostja oleks maakohtu menetluses nimetatud asjaolule tuginenud, mistõttu puudub alus

heita maakohtule ette kostja seisukohaga arvestamata jätmist. Kolleegium leiab, et teades

väljamõistetud elatise suurust, on kostjal võimalik korraldada oma rahaliste vahendite kasutamist

selliselt, et elatise ettemaks saabuva kalendrikuu eest ette tasutakse eelmise kuu töötasu arvel.

Apellant taotles kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramist TsMS § 445 lg 1 alusel selliselt,

et apellandil võimaldatakse rahalise kohustuse täitmist ositi. Teisalt ei ole apellant esitanud

mistahes ettepanekuid selle kohta, millisel viisil ositi täitmine kindlaks määrata. Ringkonnakohus

ei pea võimalikuks kohtuotsuse täitmise korda TsMS § 445 lg 1 alusel kindlaks määrata ilma, et

kostja (apellant) oleks teinud omapoolseid ettepanekuid ja hageja (vastustaja) nendega

nõustunud. Samas on TsMS § 430 lg 1 kohaselt pooltel veel kuni hagi kohta tehtud lahendi

jõustumiseni võimalik sõlmida asjas kompromiss, millega muuhulgas on võimalik reguleerida

elatise võlgnevuse tasumise korda ja määrata kindlaks osamaksete arv ja suurus. Samuti võib

kõne alla tulla TMS § 45 alusel täitemenetluse peatamine, pikendamine või ajatamine

kohtumääruse alusel, kui menetluse jätkamine osutub võlgniku suhtes ebaõiglaseks, arvestades

seejuures ka sissenõudja huvisid ning muid asjaolusid, sh võlgniku perekondlikku ja

majanduslikku olukorda.

Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et otsuse selguse ja täidetavuse huvides tulnuks

maakohtul elatis tagasiulatuva perioodi eest välja mõista ühekordse summana (vt ka Riigikohtu

otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-33-11, p 36 ja 3-2-1-37-11, p 14). Ringkonnakohus ei pea siiski

vajalikuks käesoleval juhul maakohtu otsuse resolutsiooni selles osas täpsustada, kuna

kohtuotsuse resolutsioon on piisavalt selge ja täidetav ka praeguse sõnastuse korral.

19. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti jaotanud asjas menetluskulud. Maakohus

leidis esmalt, et kummagi poole menetluskulud tuleb nii põlvnemise tuvastamise kui ka elatise

nõude osas jätta poolte endi kanda (TsMS § 164 lg 1). Seega tulnuks hagejal põhimõtteliselt

kanda nii riigilõiv põlvnemise tuvastamise nõude eest summas 250 eurot kui ka ekspertiisitasu

summas 171 eurot. Maakohtu menetluses anti aga hagejale menetlusabi, vabastades ta nii

riigilõivu kui ekspertiisitasu maksmisest. Seejärel kohaldas maakohus õigesti TsMS § 190 lõiget

3, mõistes kostjalt riigituludesse välja menetluskulud (riigilõivu ja ekspertiisitasu), mille

kandmisest hageja oli menetlusabi korras vabastatud. Ringkonnakohus märgib, et alates

01.01.2015.a kehtiva TsMS § 164 lg 11 kohaselt kannab põlvnemise tuvastamise hagi

rahuldamise korral juba seadusest tuleneva eelduse kohaselt menetluskulud kostja.

20. Menetluskulude jaotus

Kuna ringkonnakohus jätab nii apellatsioonkaebuse kui vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata

ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, jätab ta apellatsioonimenetluse kulud kummagi poole

enda kanda.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude

jaotuse. Alates 01.01.2015.a kehtiva menetlusõiguse seaduse kohaselt saab menetlusosaline

taotleda menetluskulude summaarset kindlaksmääramist nende menetluskulude osas, mis

tsiviilasja toimikust ei kajastu (näiteks lepingulise esindaja tasu), üksnes siis, kui menetlusosaline

on esitanud igas kohtuastmes, kohtu poolt määratud tähtaja jooksul kohase menetluskulude

nimekirja. Kuna käesolevas tsiviilasjas tegi maakohus lõpplahendi enne 01.01.2015, ta

menetlusosalistelt menetlus-kulude nimekirja ei küsinud ning märkis otsuses, et menetlusosalistel

on õigus esitada kulude summaarse kindlaksmääramise taotlus asjas lõpplahendi teinud

maakohtule seaduses sätestatud tähtaja jooksul (TsMS § 174 lg 1). Kuigi praeguseks ei kehti

enam säte, mis lubas esitada menetluskulude nimekirja pärast lõpplahendi jõustumist, tuleb siiski

kohaldada varasemat seadust nende lõpplahendite suhtes, mis tehti enne 01.01.2015, ning lubada

kulude kindlaksmääramise taotlust esitada kehtinud seaduses ettenähtud korras. Seejuures on

oluline ka tagada, et ühe ja sama tsiviilasja puhul toimuks erinevate kohtuastmete menetluskulude

kindlaksmääramine samade põhimõtete järgi, seda sõltumata lahendi tegemise ajast.

Eeltoodust tulenevalt ei määra ringkonnakohus menetlusosalistele apellatsioonimenetluse kulude

nimekirja esitamiseks tähtpäeva, vaid määrab kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse. Kohus

selgitab, et menetluskulude summaarse kindlaksmääramise korra osas tuleb menetlusosalistel

juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonist. Kuni

31.12.2014 kehtinud TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese

astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse

alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava

summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele

lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb

kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

I.S. menetluses esindanud advokaat A. Forstiman esitas ringkonnakohtu 6. jaanuari 2015.a

istungil menetluskulude nimekirja nii maakohtu kui ringkonnakohtu menetlust puudutavas osas

ning seega puudub tal vajadus neid käesolevas asjas menetluskulude rahalise kindlaksmääramise

eesmärgil uuesti esitada.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/