3-14-52068/18 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel, Agu Timmi

Määruse tegemise aeg ja koht

21.01.2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-52068

Haldusasi

Meir Shushani kaebus Tallinna Vangla poolt tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot

seoses ebapiisava elamispinna tagamisega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 13.10.2014. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Meir Shushani määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Meir Shushan

Esindaja Monica Meristo

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta M. Shushani määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 13.10.2014. a

määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla tagastas 13.08.2014 M. Shushani 16.06.2014. a kahju hüvitamise

taotluse (tl 5-5p), kuna see oli esitatud tähtaega rikkudes ning kaebaja ei esitanud ühtegi

objektiivset asjaolu, mis tingiks tähtaja ennistamise. Vangla ei pidanud usutavaks kaebaja

väidet keeleoskuse puudumise kohta, kuna ta oli Tallinna Vanglas viibimise ajal esitanud

erinevaid pöördumisi ning oli seega suuteline ennast arusaadavaks tegema.

2. M. Shushan esitas 12.09.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 2-3), milles nõudis Tallinna

Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 10 000 eurot seoses ebapiisava

elamispinnaga. Muuhulgas on kaebuses märgitud, et kaebus on esitatud tähtaega rikkumata,

kuna ükski kinnipeetav ei olnud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

art 3 rikkumisest teadlik kuni Euroopa Inimõiguste Kohtu 19.12.2013. a lahendi tegemiseni.

3. Tartu Halduskohus 13.10.2014. a määrusega (tl 13-14) tagastas M. Shushani kaebuse

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 4 alusel. Halduskohus leidis, et

kaebaja ei ole kinni pidanud kahju hüvitamise nõude suhtes kehtestatud kohustuslikust

kohtueelsest korrast. Halduskohus viitas riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-le 3, mille

kohaselt tuleb taotlus haldusorganile esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, millal isik

kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest

aga kümne aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates.

Halduskohus märkis, et kahjuhüvitise nõude esitamise 3-aastane tähtaeg hakkas kulgema

hiljemalt kaebaja Tallinna Vanglast lahkumisele järgneval päeval ehk 05.05.2010. Kuna

taotlus vanglale on esitatud alles 16.06.2014, ületas kaebaja halduskohtu hinnangul

kaebetähtaega oluliselt. Halduskohus selgitas, et seadusandja pole pidanud võimalikuks

kaebetähtaja arvestamist ajast, mil isik sai arusaamise vaidlustatu õigusvastasuse kohta. Seega

ei saanud kaebaja kahju hüvitamise taotluse esitamisel lähtuda päevast, mil talle sai teatavaks

teise kinnipeetava suhtes tehtud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahend. Halduskohus viitas

Riigikohtu lahenditele nr 3-3-1-86-04 ning 331-26-06, milles leiti, et kaebetähtaja

ennistamine on võimalik üksnes juhul, kui on esinenud olulised ja kestvad takistused

kaebeõiguse kasutamiseks. Kuna halduskohtu hinnangul ei ole miski kaebuses esitatust

käsitatav vastava takistusena, puudusid Tallinna Vanglal objektiivsed põhjused kaebaja poolt

esitatud kahju hüvitamise taotluse tähtaja ennistamiseks ning vangla toimis seda tagastades

õiguspäraselt. Halduskohus märkis, et kaebaja näol on tegemist isikuga, kes on viibinud

vanglas juba pikemat aega. Seega ei saanud vanglas kehtivat korda reguleerivad õigusaktid ja

õiguste rikkumise vaidlustamiseks ettenähtud menetluskorrad olla kaebajale vaatamata

keeleprobleemile teadmata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Kaebaja esitas 28.10.2014 määruskaebuse (tl 18-19), milles taotleb määruskaebuse

rahuldamist ja kahjunõude Tartu Halduskohtule uueks arutamiseks saatmist. Kaebaja väidab,

et määrus ei ole seaduslik ning halduskohus ei ole arvestanud kõiki asjaolusid. Kaebaja

rõhutab kaebuse esitamisel RVastS § 17 lg-t 3 ja tähtaega 10 aastat sõltumata teadasaamisest.

Kaebaja on Iisraeli kodanik, kes ei valda sisuliselt ühtegi keelt selliselt, et koostada mingeid

sisulisi avaldusi või õigusdokumente. Kuna Tallinna Vangla tagastas kahjunõude, siis ei saa

öelda, et kaebaja pole kinni pidanud kohustuslikust kohtueelsest korrast. Vangla vastab

kaebaja väitel kahju hüvitamise taotlustele niigi peaaegu pool aastat ja tihti esitatakse enne

vastuse saamist juba nõue kohtusse, sest vangla ei järgi kaebuste lahendamisel tähtaegu.

Kaebaja leiab, et halduskohus on rikkunud seadust ja kahjunõue tuleks ikkagi lahendada. Kui

halduskohus nägi, et avaldus on kohtule esitatud valesti ja oleks tulnud esitada

kohustamisnõue, siis oleks tulnud juhtida kaebaja tähelepanu sellele ja lasta puudused

kõrvaldada. Kaebaja väitel on kaebus esitatud tähtaega rikkumata. Varem ei saanudki seda

esitada, sest Tallinna Vangla rikkus praktiliselt kõigi kinnipeetavate suhtes konventsiooni art-t

3 ja ükski kinnipeetav sisuliselt oma õigustest ei olnudki teadlik kuni eelmainitud Euroopa

Inimõiguste Kohtu lahendini.

5. Vastustaja esitas 14.11.2014 määruskaebusele vastuse (tl 38-38p), milles palub jätta

kaebaja määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 13.10.2014. a määruse muutmata.

Vastustaja märgib, et kaebetähtaja eesmärk on kaitsta õiguskindlust. Selles, kas haldusakt

rikub isiku õigusi ja huve või mitte, peab puudutatud isik selgusele jõudma seaduses

sätestatud tähtaja jooksul, kasutades selleks vajadusel erialast abi. Seaduses ette nähtud tähtaja

järgimata jätmine on lubatav vaid erandina üksikjuhtumi õiglase tulemuse saavutamiseks.

Vastustaja hinnangul ei esinenud antud juhul objektiivseid takistusi kaebuse tähtaegseks

esitamiseks ning kaebaja poolt määruskaebuses välja toodud põhjendused ja asjaolud ei kaalu

üles teiste isikute õiguskindluse huvi. Vastustaja leiab, et kaebaja poolt kaebuses välja toodud

kahju ei saa olla tuvastatav läbi teise isiku kaebuses tehtava kohtuotsuse, kuna väidetav kahju

pidi olema kaebajale tuntav vahetult. Samuti ei saa kaebetähtaja ennistamise objektiivseks

põhjuseks lugeda seda, millal isik sai teada vangla tingimuste õigusvastasusest, kuna vastava

teadmise puudumine ei takistanud tal õigeaegselt halduskohtusse pöörduda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

7. Kaebaja leiab, et kahju hüvitamise taotlus oli esitatud tähtaegselt tulenevalt

RVastS § 17 lgs 3 sätestatud kümneaastasest aegumistähtajast. Ringkonnakohus selgitab, et

kümne aasta möödumine kahju tekitanud sündmusest ei ole alternatiivne tähtaeg kahju

hüvitamise taotluse esitamiseks, vaid kahju põhjustanud teo aegumistähtaeg. See tähendab, et

isegi kolme aasta jooksul pärast kahjust teada saamist esitatud taotlus tuleb jätta menetlemata,

kui kahju tekitanud sündmusest on möödas rohkem kui kümme aastat.

8. Kaebaja väidab, et kaebus on esitatud tähtaega rikkumata ning varem ei saanudki seda

esitada, kuna vastustaja rikkus praktiliselt kõigi kinnipeetavate suhtes konventsiooni art-t 3 ja

ükski kinnipeetav sisuliselt oma õigustest ei olnudki teadlik kuni Euroopa Inimõiguste Kohtu

19.12.2013. a lahendini. Halduskohus selgitas, et kaebaja ei saanud lähtuda päevast, mil talle

sai teatavaks nimetatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahend, kuna seadusandja pole pidanud

võimalikuks kaebetähtaja arvestamist ajast, mil isik sai arusaamise vaidlustatu õigusvastasuse

kohta. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga. Ebapiisavast elamispinnast

tingitud kannatused tekivad ja saavad isikule teatavaks vangistuses viibimise ajal, mitte pärast

kohtulahendi lugemist. Seetõttu on halduskohus õigesti leidnud, et kaebaja pidi temale

tekitatud kahjust teada saama hiljemalt 05.05.2010 ehk Tallinna Vanglast vabanemisele

järgneval päeval. Kuna kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse 16.06.2014, ületas ta tähtaega

enam kui aastaga.

9. Kaebaja ei saanud väidetavalt kahju hüvitamise taotlust varem esitada, kuna ta on teise riigi

kodanik, kes ei valda sisuliselt ühtegi keelt selliselt, et koostada mingeid sisulisi avaldusi või

õigusdokumente. Tallinna Vangla tõi oma 13.08.2014. a kirjas välja, et keeleprobleemid ei

takistanud vanglale pöördumiste esitamist seoses muude probleemidega. Ka halduskohus ei

arvestanud seda mõjuva põhjusena, mis võimaldaks kahju hüvitamise taotluse tähtaega

ennistada.

10. Kaebaja on määruskaebuses väitnud, et vangla vastab kahju hüvitamise taotlustele pool

aastat ja seetõttu esitatakse tihti kaebus halduskohtusse enne vanglalt vastuse saamist. See

väide on asjakohatu, kuna käesolevas asjas on vastustaja järginud RVastS § 18 lg-s 1

sätestatud kahe kuu pikkust tähtaega.

11. Kaebaja väidab, et kui halduskohus nägi, et avaldus on kohtule esitatud valesti ja oleks

tulnud esitada kohustamisnõue, siis oleks tulnud juhtida kaebaja tähelepanu sellele ja lasta

puudused kõrvaldada. Kui kaebaja peab kohustamisnõude all silmas vastustaja kohustamist

kahju hüvitamise taotluse läbivaatamiseks, siis sellise nõude esitamisega ei oleks võimalik

saavutada kaebuse eesmärki, kuna vastustaja ei saa läbi vaadata nõuet, mis on esitatud

tähtaega rikkudes.

12. Kaebuse tagastamine HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel oli õiguspärane, kuna kaebaja esitas

kahju hüvitamise taotluse tähtaega oluliselt ületades ning tähtaja ennistamiseks ei esinenud

ühtegi mõjuvat põhjust.

13. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning Tartu

Halduskohtu 13.10.2014. a määruse muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi