3-14-52211/38 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Viive Ligi Määruse tegemise aeg ja koht

20. jaanuar 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-52211 Haldusasi Politseija Piirivalveameti taotlus RMA kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 25. novembri 2014. a määrus Menetlusosalised Taotleja – Politseija Piirivalveamet, esindaja Anastassia Malõševa Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist – RMA, esindaja Monika Silvet Menetluse alus ringkonnakohtus RMA määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta RMA määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25. novembri 2014. a määrus haldusasjas nr 3-14-52211 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseija Piirivalveamet (PPA) pidas 18.09.2014 Tallinna sadamas kinni Eestis ebaseaduslikult viibiva isiku, kes tuvastati isikut tõendavate dokumentide puudumise tõttu tema enda ütluste järgi kui Süüria Araabia Vabariigi kodanik RMA (sündinud XX.XX.XXXX Süürias). Isiku sõnul on ta Süüria kodusõja põgenik, kelle pass jäi kodumaale. Eestisse saabus isik umbes kolm päeva tagasi Venemaalt ning soovib siit viivitamatult lahkuda Rootsi, kus elavad tema sugulased. RMA juurest leiti ka laevapiletid 17.09.2014–18.09.2014 reisile Stockholm-Tallinn-Stockholm.

3-14-52211 2(6) 2. PPA kohustas 18.09.2014 ettekirjutusega nr 1029915856 (koheselt sundtäidetav) RMA väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2, § 72 lg 2 p 3 ja § 11 lg 1 alusel Eestist lahkuma. Tallinna Halduskohus andis 20.09.2014 määrusega nr 3-14-52148 PPA-le loa paigutada RMA kinnipidamiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui 20.11.2014.

3. RMA esitas 25.09.2014 varjupaigataotluse ning PPA pidas isiku kinni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-de 2, 4 ja 5 alusel. Tallinna Halduskohus andis 26.09.2014 määrusega nr 3-14-52211 PPA-le loa paigutada RMA kinnipidamiskeskusesse kuni varjupaigamenetluse lõppemiseni, kuid mitte kauemaks kui 26.11.2014.

4. Politseija Piirivalveamet esitas 19.11.2014 Tallinna Halduskohtule taotluse RMA kinnipidamiskeskuses kinnipidamiseks antud loa tähtaja pikendamiseks VRKS § 361 lg 2 p 4 ning § 362 lg-te 3 ja 5 alusel kuni varjupaigamenetluse lõppemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. PPA-l on varjupaigataotluse lahendamiseks vaja kontrollida isikuga 17.10.2014 toimunud intervjuu käigus saadud teavet ning analüüsida päritoluriigi infot. Puudub kindlus, et isik on pärit Süüriast ning varjupaigamenetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks võib tekkida vajadus viia läbi teistkordne intervjuu. Uued asjaolud isiku kaitsevajaduse kohta võivad lisaks selguda karistusseadustiku (KarS) § 259 lg 2 p 1 ja § 25 lg 2 tunnustel 18.09.2014 alustatud ja poolelioleva kriminaalmenetluse nr 14230110912 raames, milles on tunnistajana üle kuulatud ka RMA. Isiku suhtes ei ole võimalik tõhusalt kohaldada muid järelevalvemeetmeid, sest esineb jätkuv oht tema põgenemiseks Rootsi, kuhu reisimist on isik ette valmistanud pikka aega. RMA saabus koos teiste samal ajal kinni peetud kaaslastega Eestisse juba 12.09.2014. Isiku huvides ei pruugi olla aidata kaasa kriminaalmenetlusele ja viibida kriminaalmenetluse lõpuni Eestis. Seega ei ole tagatud isiku kättesaadavus varjupaigamenetluse lõpuni. RMA-l puuduvad reisidokumendid, mida oleks võimalik hoiule võtta, kuid dokumentide puudumine ei takistaks samas tema ebaseaduslikku edasiliikumist mujale Euroopa Liitu.

5. RMA palus Tallinna Halduskohtu 24.11.2014 istungil jätta PPA taotlus rahuldamata. PPA ei ole selgitanud, kui kaua võtab varjupaigataotluse suhtes otsuse tegemine eelduslikult aega. Kinnipeetud varjupaigataotlejale tuleb tagada tavapärasest kiirem menetlus, sest kinnipidamiskeskus on varjupaigataotlejate jaoks traumatiseeriv keskkond, kus pidamine ei saa olla pikaajaline. Vastuvõttev riik peab tagama, et ta ei süvendaks varjupaigataotlejate kannatusi. RMA on kurdi rahvusest, kes oli Süüria konflikti algusajal alaealine, mistõttu on see teda psühholoogiliselt tugevasti mõjutanud. Isik on kinnitanud, et ta ei põgene ning on põgenemise tagajärgedest teadlik. Kultuurilist tausta, Süürias toimuvat sõjategevust ning isiku vanust ja tema Eestisse saabumise asjaolusid arvestades ei ole kinnipidamise jätkamine vajalik ega proportsionaalne. Pagulase reisimine kolmandasse turvalisse riiki on ilma mõnda seadust sunnitult rikkumata praktiliselt võimatu.

6. Tallinna Halduskohus pikendas 25.11.2014 määrusega PPA-le RMA kinnipidamiskeskuses kinnipidamiseks antud luba kuni varjupaigamenetluse lõppemiseni, kuid mitte kauemaks kui 25.01.2015. PPA taotlus on VRKS § 361 lg 2 p 4 ning § 362 lg-te 3 ja 5 alusel põhjendatud, sest vajalik on tagada isiku Eestis viibimine kuni varjupaigamenetluse lõppemiseni. Kinnipidamisel antud ütluste kohaselt elas ja töötas RMA enne Euroopasse tulekut peaaegu aasta Türgis, kust siirdus edasi Venemaale. Türgi Vabariigi ega Venemaa Föderatsiooni võimude poole ei ole isik oma elu ja tervise kaitseks pöördunud. Isik on dokumentide puudumise tõttu tuvastatud üksnes tema enda ütluste alusel. Isiku identiteet ja kodakondsus vajavad tuvastamist, et kontrollida tema väiteid Süürias toimuva sõjategevuse eest

3-14-52211 3(6) põgenemise kohta. Isiku käitumisest nähtub, et varjupaigataotlus on esitatud väljasaatmise vältimiseks. RMA ei esitanud varjupaigataotlust viivitamatult Eestisse saabudes, vaid alles väljasaatmismenetluses, ning saabus Eestisse ebaseaduslikult ja soovis minna edasi Rootsi. RMA kinnipidamine on käesoleval juhul proportsionaalne ja vajalik, sest tema kinnipidamiskeskusest vabastamine raskendaks oluliselt isiku identiteedi tuvastamist ja varjupaigamenetluse lõpuleviimist. Isikul puuduvad sidemed Eestiga, mistõttu ei ole talle võimalik määrata kindlat eluvõi viibimiskohta. Dokumentide puudumise tõttu ei ole kohaldatav ka selle hoiuleandmise nõue. Esineb oht, et isikul puudub jätkuva kriminaalmenetluse tõttu huvi Eestis viibida. Neil asjaoludel puudub kohtul veendumus, et isiku suhtes saaks kohaldada VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid. Kinnipidamiskeskuses kinnipidamine võib mõjuda isiku psüühikale ja tekitada stressi, kuid antud juhul toimub kinnipidamine seaduse alusel ja karistusliku eesmärgita. Isikule kinnipidamisega kaasnevad ebamugavused ei kaalu üles tõenäosust, et ta võib püüda põgeneda ja liikuda edasi teise riiki. Menetlustoimingud tuleb varjupaigamenetluses sooritada viivitamatult, põhjustamata isikule täiendavaid ebamugavusi.

7. RMA esitas halduskohtu määruse peale 10.12.2014 määruskaebuse. Tallinna Halduskohus ei pidanud 19.12.2014 põhjendatuks määruskaebust ise rahuldada ning edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. RMA palub määruskaebuses halduskohtu määrus tühistada ja vabastada ta kinnipidamiskeskusest või saata asi halduskohtule uueks otsustamiseks. Vaidlustatud määruses puuduvad sisulised põhjendused järelevalvemeetmete kohaldamise ebatõhususe osas ning halduskohtu seisukohad on oletuslikud. Varjupaigataotlejat võib kinni pidada vaid erandjuhtudel ja eelneva väga põhjaliku analüüsi alusel. Dokumentide puudumine või KarS §

259 alusel kriminaalmenetluse läbiviimine ei saa välistada leebemate järelevalvemeetmete kohaldamist, sest samasugune olukord valitseb paljude varjupaigataotlejate majutuskeskuses viibivate isikute puhul. Hinnang põgenemisohule on äärmiselt subjektiivne ning praktika näitab, et vaid väga vähesed varjupaigataotlejad on varjupaigamenetluse jooksul riigist põgenenud. RMA kinnipidamiskeskuses kinnipidamine on meelevaldne ning see ei ole kooskõlas Euroopa inimõiguste konventsiooni art-ga 5 (vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu 25.09.2003 otsus Vasileva vs. Taani, avaldus nr 52792/99, p-d 32-36; 30.08.1990 otsus Saadi vs. Ühendkuningriik, avaldused nr 1244/86 ja nr 12383/86, p 32) ega Euroopa Liidu nn tagasisaatmise direktiivi 2008/115/EÜ art-ga 15. VRKS § 361 kohaldamisel nõutavat „vältimatut vajadust“ on eelnõu 354 SE seletuskirjast nähtuvalt sisustatud n-ö viimase abinõuna varjupaigamenetluse tagamiseks. Halduskohus ei ole sellise vältimatu vajaduse olemasolu praegusel juhul sisuliselt hinnanud ega põhjendanud. RMA varjupaigataotlus on põhjendatud ning seda ei ole esitatud väljasaatmise vältimiseks ehk varjupaigasüsteemi ärakasutamiseks. Eestile siduvatest rahvusvahelistest kokkulepetest (ÜRO pagulasseisundi konventsiooni art 33, piinamisvastase konventsiooni art 3, Euroopa inimõiguskonventsiooni art 3, kodanikuja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 7) tulenevalt on lubamatu saata isikuid sellise riigi territooriumile, kus tema elu või vabadus on ohus. Määruskaebuse esitaja on pärit Süüriast, kus juba neljandat aastat vältab konflikt, milles on surma saanud 191 000 inimeest, samuti ei toimi tervishoiusüsteem ja humanitaarolukord halveneb pidevalt. ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet on järeldanud, et enamiku rahvusvahelist kaitset taotlevate Süüria põgenike tagakiusukartus on põhjendatud (sh on üheks riskigrupiks nimetatud Süüria kurde, millisesse rahvusesse kuulub ka RMA). Lisaks eelnevale

3-14-52211 4(6) on RMA Süürias tagaotsitav armee poolt. Kui kohus leiab, et varjupaigataotlus on esitatud väljasaatmise vältimiseks, tuleks esitada ka põhjendused, et isikul puudub tegelikult kaitsevajadus ja tegemist on ilmselgelt põhjendamatu varjupaigataotlusega (vt ka Euroopa Liidu Kohtu 30.05.2013 otsus C-534/11: Arslan ja samas asjas esitatud kohtujurist Melchior Watheleti arvamus). Süüriast pärit isikutel on samas ilmselgelt rahvusvahelise kaitse vajadus juba ainuüksi objektiivsetel alustel. Kuna RMA ei saa päritolumaale tagasi saata, puudub tema kinnipidamiseks alus (vt ka direktiivi 2005/85/EÜ art 18). PPA on praegusel juhul pidanud määruskaebuse esitajat kinni juba 84 päeva, mis on ebamõistlikult pikk aeg. Kinnipidamine tekitab isikule pidevat stressi ning seab talle olulisi liikumisja suhtlemispiiranguid, mistõttu on tal takistatud ka VRKS § 11 lg 2 p-des 3, 5 ja 8 sätestatud kaasaaitamiskohustuse tõhus täitmine (s.o kaasaaitamine asjaolude selgitamisele, dokumentide saamisele ja andmete kogumisele). PPA ei ole selgitanud, milliseid menetlustoiminguid on varjupaigamenetluses tehtud ja kui palju võtab otsuse tegemine eeldatavasti veel aega.

9. Politseija Piirivalveamet vaidleb kirjalikus vastuses määruskaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata. Halduskohus tugines määruses PPA taotluses esitatud asjaoludele ja põhjendustele ning kohtuistungil avaldatud seisukohtadele. PPA 19.11.2014 taotluses on toodud faktilised ja õiguslikud põhjendused RMA kinnipidamise tähtaja pikendamiseks ning piisavalt selgitatud, miks on isiku jätkuv kinnipidamine vajalik. Dokumentide puudumise tõttu on isik tuvastatud üksnes tema enda ütluste alusel, mistõttu tuleb PPA-l tema identiteeti ja kodakondsust kontrollida.

Hetkel puuduvad tõendid, et RMA on Süüria elanik / kodanik, kes põgeneb sõjategevuse eest. Isiku sooviks oli jõuda Rootsi, tal puudub Eestis elukoht ja jätkuva kriminaalmenetluse tõttu ka huvi siin viibimiseks. Seetõttu ei ole VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmete tõhus kohaldamine võimalik. Asjas on ka tuvastatud, et RMA elas ja töötas enne Euroopasse tulekut Türgis, kust liikus edasi Venemaale, kuid kummaski riigis isik varjupaika ei taotlenud ega teinud seda koheselt ka pärast Eestisse saabumist, vaid alles pärast siit lahkumise sooviga sadamas kinnipidamist.

Üldjuhul viitab selline viivitamine varjupaigasüsteemi kuritarvitamise soovile. VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamist peab iga juhtumi puhul küll hoolikalt kaaluma, kuid nende reaalne läbikatsetamine ei ole otstarbekas, kui esineb reaalne põgenemisoht. RMA on kuulatud jätkuvas kriminaalmenetluses nr 14230110912 üle tunnistajana ning tema huvides ei pruugi olla kriminaalmenetlusele kaasaaitamine ja selle lõpuni Eestis viibimine. Isiku kinnipidamise vajalikkust hinnatakse iga konkreetse juhtumiga seotud asjaolude pinnalt, mistõttu ei ole võimalik lähtuda üldistustest.

RMA kinnipidamine on proportsionaalne ja vajalik, sest tema vabastamine raskendaks oluliselt isiku identiteedi tuvastamist ning varjupaigamenetluse lõpuleviimist. PPA on taotlenud RMA kinnipidamise tähtaja pikendamist VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel (s.o varjupaigamenetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks juhul, kui esineb põgenemise oht). Kuivõrd PPA ei ole taotlenud RMA kinnipidamise pikendamist VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel (s.o seoses varjupaigaõiguse kuritarvitamise kahtlusega), siis ei pidanud halduskohtu määrus ka sellekohaseid põhjendusi sisaldama.

Määruskaebuse esitaja ei saa otsustada PPA eest, kas tema varjupaigataotlus kuulub rahuldamisele ning kas tema subjektiivne kartus on objektiivsete asjaoludega põhjendatud. RMA varjupaigataotluse menetlus on hetkel pooleli ning PPA ei ole veel teinud kõiki otsuse langetamiseks vajalikke menetlustoiminguid (sh päritolumaa teabe analüüs). Isik vabastatakse kinnipidamiskeskusest koheselt pärast kinnipidamise aluse äralangemist. Kinnipidamiskeskuses on isikutel võimalik kasutada telefoni ja RMA-l on selleks olemas ka rahalised vahendid. Lisaks saab PPA kinnipidamiskeskuse juhataja loal kasutada faksi.

Kinnipidamiskeskusesse on võimalik dokumente edastada nii faksi, posti kui ka e-posti teel, mida on seni dokumentide saamiseks ja enda dokumenteerimise kaasaaitamiseks edukalt kasutatud. Määruskaebuse esitajale võib

3-14-52211 5(6) dokumentide saamiseks abi osutada ka tema esindaja Eesti Inimõiguste Keskusest. PPA 19.11.2014 taotluses on selgitatud, et RMA-ga viidi 17.10.2014 läbi intervjuu, mille käigus andis isik väga detailset ja üksikasjalikku kontrollimist vajavat infot ning selleks teostatakse igakülgne päritoluriigi teabe analüüs, mida isiku ütlustega kõrvutatakse. Nimetatud analüüs ei ole veel lõpetatud. Jätkuvalt puudub kindlus, et isik on pärit Süüriast, kuid puuduvad tõendid ka vastupidise kohta. Süüriast mitte pärit isikud võivad kasutada Süürias toimuvat konflikti ära enda Euroopa Liitu jõudmise hõlbustamiseks. Varjupaigamenetluses määravat tähtsust omavad uued asjaolud võivad ilmneda ka käimasolevas kriminaalmenetluses. Uute asjaolude esiletulekul võib olla vajalik viia läbi kordusintervjuu. RMA 25.09.2014 varjupaigataotlus lahendatakse hiljemalt 25.03.2015 või teavitatakse isikut selle edasilükkamisest VRKS § 18 lg

9 alusel. Kohus ega määruskaebuse esitaja ei ole pädevad seadma PPA-le konkreetseid tähtaegu varjupaigamenetluse läbiviimiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja PPA seisukohaga, et RMA puhul on VRKS §

361 lg-s 1 ja lg 2 p-s 4 sätestatud kinnipidamise eeldused täidetud. VRKS § 361 lg-st 1 tulenevalt on varjupaigataotlejat lubatud VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud aluse esinemisel kinni pidada üksnes juhul, kui VRKS §-s 29 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada ning isiku kinnipidamine on konkreetsete juhtumi asjaolusid arvestades proportsionaalne. VRKS § 361 lg 2 p 4 kohaselt võib varjupaigataotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Ehkki vaidlustatud määruse põhjendustes sisaldub muu hulgas VRKS § 361 lg 2 p-s 5 sätestatud alusega seonduv hinnang, et välistada ei saa, et RMA on varjupaigataotluse esitanud väljasaatmise vältimiseks, ei ole PPA 19.11.2014 taotluses ega Tallinna Halduskohus 25.11.2014 määruses vastavale sättele siiski tuginenud.

11. RMA-ga on 17.10.2014 viidud läbi intervjuu (tl 11-14p; tl 48-51p), mille käigus on isik selgitanud, et ta on Süüria kurd, kes lahkus Süüriast põhjusel, et ta ei saanud õppimisega seoses rohkem ajapikendust sõjaväeteenistusest ning oleks pidanud minema sõjaväkke ja toimuva kodusõja käigus tapma teisi süürlasi. RMA selgitas, et tema isa maksis ületoimetajale, et ta saaks minna Euroopasse. Isik läks kõigepealt Türgisse, kus viibis ligikaudu aasta ning seejärel toimetati ta Venemaale ja sealt Eestisse. Siin andis ületoimetaja talle teise isiku nimele väljastatud laevapileti, millega ta pidi sõitma edasi Rootsi, kus elab üks tema isa sõber. RMA passi võttis ära ületoimetaja, kellega pole hiljem õnnestunud saada ühendust, ülejäänud dokumendid jäid Süüriasse. Küsitluse käigus kinnitas RMA samas, et ei soovi minna Rootsi, vaid jääda Eestisse.

12. Ringkonnakohus on seisukohal, et isiku vastupidisele kinnitusele vaatamata on PPA antud juhul põhjendatult leidnud, et asjaoludest tulenevalt on alus karta, et kinnipidamiskeskusest vabastamise korral lahkuks isik Eestist ja püüaks jõuda oma lähedaste või tuttavate juurde mujal Euroopa Liidu liikmesriikides, kes saaksid teda abistada. Eestist põgenemise kahtlus ei ole pelgalt oletuslik, vaid tegemist on isiku Eestisse saabumise asjaolude põhjal tehtud prognoosotsusega. Kuivõrd põgenemisohu esinemise korral on varjupaigataotlejad tavapäraselt viibinud kinnipidamiskeskuses, siis ei saa põgenemisohu puudumist kinnitada ka asjaolu, et vaid väga vähesed majutuskeskuses viibinutest on Eestist lahkunud juba enne varjupaigamenetluse lõppu. Põgenemisohu kõrvaldamiseks ei ole VRKS §-s 29 sätestatud leebemad järelevalvemeetmed ilmselgelt piisavalt tõhusad, sest ka dokumentide puudumine ei ole isiku piiriületusi seni takistanud. Varjupaigamenetluse lõpuleviimise tagamiseks on isiku kinnipidamise jätkamine vältimatu. Muu hulgas esineb

3-14-52211 6(6) vajadus isiku kinnipidamiseks tulenevalt tema identiteedi ja kodakondsuse tuvastamise vajadusest, mis omab varjupaigataotluse lahendamisel määravat tähtsust. PPA esindaja väljendatud seisukohast Tallinna Halduskohtu 24.11.2014 istungil (tl 30) nähtub, et kui saaks täie kindlusega öelda, et tegemist on Süüria pagulasega, siis oleks isikul elamisluba juba olemas. RMA esitatud varjupaigataotluse põhjendatuse küsimus lahendatakse sisuliselt varjupaigamenetluse käigus.

13. PPA 14.11.2014 kirjast nr 3.2-1/170668-2 ja sellele lisatud teatisest (tl 15 ja pöördel) nähtuvalt on teiste isikute hulgas ka RMA kuulatud tunnistajana üle kriminaalasjas nr 14320110912, milles gruppi isikuid kahtlustatakse KarS § 259 lg 2 p 1 ja § 25 lg 2 järgi nelja Süüria kodaniku ebaseaduslikult üle Eesti Vabariigi riigipiiri või ajutise kontrolljoone toimetamise katses. PPA on taotluses küll märkinud, et on alus arvata, et määruskaebuse esitaja huvides ei ole kriminaalmenetlusele kaasaaitamine ja kriminaalmenetluse lõpuni Eestis viibimine, kuid ei ole seda seisukohta millegagi sisuliselt põhjendanud. Puuduvad igasugused andmed, et RMA oleks tunnistatud nimetatud kriminaalasjas kahtlustatavaks või viidaks tema suhtes läbi muud kriminaalmenetlust. Samas võib mõistlikult eeldada, et isiku jätkuv Eestis viibimine ei pruugi olla ületoimetajate huvides, kes võivad seetõttu kallutada RMA Eestist lahkuma ja osutada selleks omapoolset kaasabi. Seetõttu on viide kriminaalasja jätkuvale menetlemisele siiski asjakohane.

14. Asjast ei nähtu varjupaigataotlejaga seotud olulisi asjaolusid, mis välistaksid isiku kinnipidamise jätkamise. Oluline on küll arvestada ka pikaajalise kinnipidamise kumulatiivse mõjuga ja varjupaigataotluse mõistliku aja jooksul lahendamise kohustusega, kuid RMA kinnipidamine pole antud juhul kestnud ülemäära kaua ja PPA-le ei ole seni esitatud teabe põhjal alust heita ette viivitust varjupaigataotluse lahendamisel. Kahtlust ei ole selles, et kinnipidamiskeskuses viibimine tekitab isikule pidevat stressi ja kujutab endast põhivabaduste ulatuslikku piiramist, kuid seda õigustab antud juhul vältimatu vajadus tagada varjupaigamenetluse tõhus lõpuleviimine.

Käesoleval juhul ei ole isiku kinnipidamine kogumis kestnud väga kaua, sest seda on pikendatud esmakordselt. Varjupaigataotleja kinnipidamiseks antud loa kehtivusaeg ei õigusta seejuures tema varjupaigataotluse läbivaatamisega viivitamist, vaid vajalikud menetlustoimingud tuleb teha esimesel võimalusel. Kuivõrd varjupaigamenetluses ei ole võimalik isikuga seotud oluliste andmete kontrollimiseks kasutada päritoluriigi ametivõimude kaasabi, siis võtab tähtsust omavate asjaolude selgitamine paratamatult küllaltki palju aega, millele viitab ka VRKS § 18 lg-s 9 sätestatud tavapärane kuni 6-kuuline menetlustähtaeg.

PPA kinnitusel on kinnipidamiskeskuses olemas vajalikud tehnilised vahendid (telefon, faks, e-post) VRKS § 11 lg-test 2 ja 5 tuleneva kaasaaitamiskohustuse täitmiseks. Määruskaebuse esitaja väited kaasaaitamiskohustuse täitmise võimatusest on paljasõnalised ja konkretiseerimata. RMA enda 17.10.2014 seletustest nähtuvalt ei ole tema kodukohas Süürias lisaks internetti ega mingisugust postiteenistust, mille kaudu oleks üldse võimalik dokumente või nende koopiaid edastada (tl 12; tl 13 pöördel; tl 49; tl 50 pöördel).

15. Eelneva põhjal jääb RMA määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25.11.2014 määrus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets